TÄHENDAMISSÕNA PULMARIIDEST
Peatükk rajaneb tekstile Matteuse 22:1-14. 307
Tähendamissõna pulmariidest annab meile väga tähtsa õppetunni. Abieluga kujutatakse Piiblis inimloomuse liitu Jumalaga ning pulmariided kujutavad igalt pulmakutse vastuvõtnud inimeselt nõutavat iseloomu.
See tähendamissõna esitab – samuti nagu tähendamissõna suurest õhtusöömaajast – evangeeliumi kutse edastamist esmalt juutidele, kes selle tagasi lükkasid, ja seejärel armukutse ulatamist paganatele. Ent seekordne tähendamissõna räägib kutse tagasilükkajate veel solvavamast käitumisest ja neile osaks saavast veel karmimast karistusest. Peokutse esitaja on kuningas. Nii mõjuvõimsa inimese poolt esitatuna on kutse väga auväärne. Ometi ei hoolita sellest. Kuninga autoriteeti alahinnatakse. Kui majaisanda kutsesse suhtuti lihtsalt hooletult, siis kuninga kutsele vastati solvangute ja mõrvatööga. Kuninga sulaseid põlastati ja väärkoheldi ning lõpuks nad tapeti.
Nähes, et kutse põlati ära, ütles majaisand, et ainuski neist ei saa maitsta Tema õhtusööki. Ent kuningat solvanute hukkamõist ei piirdunud 308
lihtsalt tema ette ja tema lauda mitte pääsemisega. Ta “saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna”.
Mõlemas tähendamissõnas saab peoruum viimaks külalisi täis, kuid teises tähendamissõnas räägitakse, et kõik peole tulijad peavad teatud viisil ka valmistuma. Need, kes sellesse ettevalmistumisse ükskõikselt suhtuvad, heidetakse välja. “Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles talle:”Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?” Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: “Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!” Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.”
Peokutse viisid kohale Kristuse jüngrid. Meie Issand oli saatnud esmalt kaksteist jüngrit ja hiljem seitsekümmend kuulutama, et Jumala riik oli lähedal ning õhutama inimesi meelt parandama ja uskuma evangeeliumisse. Kuid kutsele ei vastatud. Peole kutsutud ei tulnud. Hiljem saadeti teenijad ütlema: “Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma.” Seda sõnumit kuulutati juutidele pärast Kristuse ristilöömist, ent ehkki nad nimetasid end Jumala omandrahvaks, hülgasid nad evangeeliumi, mida neile Püha Vaimu väes kuulutati. Paljud tegid seda pealegi ülimalt põlastaval viisil. Teised pahanesid sõnumi peale, mis pakkus neile päästet ja andestust selle eest, et nad Auissandat olid põlanud; pahanesid niivõrd, et kargasid sõnumi kuulutajatele kallale. Siis “tõusis suur tagakiusamine” (Apostlite teod 8:1). Palju mehi ja naisi heideti vanglasse ning mõningad Issanda sõnumitoojad - nagu Stefanos ja Jaakobus – tapeti. 309
Selliselt pitseeris juudi rahvas Jumala armu hülgamise. Tagajärgi kuulutas Kristus ette oma tähendamissõnas. Kuningas “saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linnad”. Ettekuulutatud karistus tabas juute Jeruusalemma hävitamise ja nende rahva laialipillutamise näol.
Kolmas kutse pulmapeole kujutab evangeeliumi ulatamist paganatele. Kuningas ütles: “Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!”
Kuninga sulased “läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid”. Tulnute seltskond oli kirju. Mõningatel neist ei olnud peoperemehe suhtes sugugi rohkem lugupidamist kui neil, kes kutse tagasi lükkasid. Esimesena kutsutute meelest ei tasunud loobuda mingist ilmalikust hüvest kuninga pulmapeost osavõtu pärast. Ka nende hulgas, kes kutse vastu võtsid, oli inimesi, kes mõtlesid ainult oma kasule. Nad tulid küll peo moonast osa saama, kuid ei pidanud silmas kuninga austamist.
Kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, paljastus kõikide tegelik olemus. Sest igale peokülalisele oli muretsetud kuningapoolse kingitusena pulmarüü. Pulmarüü kandmisega väljendasid külalised peoperemehele lugupidamist. Üks mees aga oli seal oma tavakodaniku riietes. Ta oli suhtunud ükskõikselt peoks valmistumisse kuninga poolt nõutud viisil. Ta suhtus hoolimatult tema jaoks kõrge hinna eest muretsetud pidurüü kandmisesse. Selliselt solvas ta isandat. Kui kuningas küsis: “Kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?”, ei osanud ta midagi vastata. Ta oli endale ise hukkamõistuotsuse langetanud. Siis ütles kuningas: “Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!” 310
Kuninga poolt teostatava pulmakülaliste ülevaatusega kujutatakse kohtupidamist. Evangeeliumi peo külalised on inimesed, kes tunnistavad end Jumalat teenivat ja kelle nimed on kirjutatud eluraamatusse. Ent kõik end kristlaseks tunnistavad inimesed ei ole tegelikult jüngrid. Enne lõpliku tasu andmist otsustatakse, kes kõlbab osa saama õigete pärandist. See otsus tuleb langetada enne, kui Kristus tuleb teist korda, taeva pilvedel, sest tulles on Tal palk kaasas, et tasuda “igaühele tema tegude järgi” (Ilmutuse 22:12). Seega tehakse enne Tema tulemist selgeks, millised on ühe või teise inimese teod oma olemuselt olnud, ja igale Kristuse järelkäijale määratakse tasu tema tegude kohaselt.
Eeluurimiskohus toimub taevas sel ajal, mil inimesed elavad veel siin maa peal. Jumala pilk vaatab üle kõigi Tema järelkäijateks tunnistavate inimeste elu. Kõiki uuritakse taevaraamatu aruannete alusel ning iga inimese igavene saatus otsustatakse tema tegude kohaselt.
Tähendamissõnas esitatud pulmarüüga kujutatakse seda puhast, plekitut iseloomu, mida omastavad Kristuse tõelised järgijad. See antakse kogudusele, et “ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse”, “nii et tal ei oleks plekki ega kortsu ega muud sellesarnast”. “See peenlinane,” ütleb Piibel, “on pühade õiged seadmised ” (Ilmutuse 19:8; Efeslastele 5:27). See on Kristuse õigus, Tema veatu iseloom, mis antakse usu kaudu kõigile, kes võtavad Ta vastu oma isiklikuks Päästjaks.
Siis, kui Jumal pani meie esimesed esivanemad pühasse Eedeni aeda, oli neil üll süütuse valge rüü. Nende elu oli täiesti Jumala tahte kohane. Nad armastasid oma taevast Isa kogu südamest. Kaunis ja mahe valgus, Jumala valgus, kattis seda püha inimpaari. See valguserüü oli kujund nende 311
sisimast, taevasest süütusest. Juhul, kui nad püsinuks ustavaina Jumalale, katnuks see rüü neid alaliselt. Ent patu sissetung lõikas läbi nende sideme Jumalaga ja neid ümbritsev valgus kustus. Alasti ja häbelikena püüdsid nad oma taevaste riiete asemele siduda kehakatteks kokku viigilehti.
Seda on Jumala käsust üleastujad teinud Aadama ja Eeva sõnakuulmatuse esimesest päevast alates. Nad on sidunud kokku viigilehti, peitmaks oma üleastumisest põhjustatud alastiolekut. Nad on kandnud omatehtud rüüd ning püüdnud oma tegudega varjata oma patte ja muuta ennast Jumalale vastuvõetavaiks.
Ent see ei õnnestu iialgi. Inimene ei suuda mitte midagi välja mõelda kaotatud süütuserüü asemele. Neil, kes istuvad Kristuse ja inglite seltsis Talle pulmasöömaajal, ei saa olla seljas mingeid viigilehe-katteid ega mingit ilmakodaniku riietust.
Ainult Kristuse poolt meile muretsetud rüü saab teha meid kõlblikeks astuma Jumala ette. Selle rüü, Tema õiguse kuue, paneb Kristus selga igale kahetsevale, uskuvale inimlapsele. Tema ütleb: “Ma annan sulle nõu osta minu käest… valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi” (Ilmutuse 3:18).
Nendes riietes, mis on kootud taevastel kangaspuudel, ei ole ainsatki inimesepoolset lõime. Inimesena maa peal elades kujundas Kristus välja täiusliku iseloomu, ja seda iseloomu pakub Ta meile. “Kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased” (Jesaja 64:6). Kõik, mida meie teeme, on patuga määritud. Kuid Jumala Poeg ilmus “patte ära kandma ning temas endas ei ole pattu”. Piibli määratluse kohaselt on patt “seaduserikkumine” (1.Johannese 3:5,4). Kristus oli sõnakuulelik Jumala käsu kõikidele 312 nõuetele. Ta ütles Enda kohta: “Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames” (Psalmid 40:8). Maa peal elades ütles Ta oma jüngritele: “Mina olen pidanud oma Isa käske” (Johannese 15:10). Tema täiusliku sõnakuulmise põhjal on igal inimolevusel võimalik olla sõnakuulelik Jumala käskudele.
Kui andume Kristusele, siis ühtib meie süda Tema südamega, meie tahe sulandub Tema tahtesse, meie mõtlemine ühtib Tema mõtlemisega ja Tema võtab meie mõtted Tema sõnakuulmise alla. Elame Tema elu. Seda tähendabki väljend olla riietatud Tema õiguse riietesse. Siis näeb Issand meid vaadeldes mitte viigilehtedest katet ega meie alastiolekut ja meie patust moonutatud olekut, vaid Tema õiguse rüüd - täielikku kuulekust Jumala käsule.
Kuningas uuris pulmapeo külalisi. Ainult need võeti vastu, kes olid täitnud Tema tingimuse ja riietanud end pulmarüüsse. Samuti on ka evangeeliumi pidusöögil. Kõik läbivad suure Kuninga kontrolli ja ainult need võetakse vastu, kes on riietatud Kristuse õigusega.
Õigus on õigesti tegemine, ja kõigi üle mõistetakse kohut nende tegude järgi. See, mida teeme, paljastab meie iseloomu. Teod näitavad usu ehtsust.
Sellest ei piisa, kui usume ainult, et Jeesus ei olnud isehakanu ning Piibli usk pole mingi kavalalt sepitsetud muinasjutt. Võime küll uskuda, et Jeesuse nimi on taeva all ainus nimi, milles inimene päästetakse, kuid samal ajal ei pruugi me võtta Teda usu kaudu vastu oma isiklikuks Päästjaks. Tõe teooria uskumisest ei piisa. Ei ole küllaldane, kui tunnistame, et usume Kristust ja kui meie nimi on koguduse nimestikus. “Kes peab tema käske, püsib 313 Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis – Vaimust, kelle ta meile on andnud.” “Ja sellest me tunneme ära, et oleme teda mõistnud, kui me peame tema käske” (1.Johannese 3:24;2:3). See on võltsimatu tõend pöördumisest. Olgu meie usutunnistus milline tahes, sellel ei ole mingit tähtsust juhul, kui meie tegudes ei ilmne Kristuse õigus. 314
Tõde juurdugu südames. See hakaku kontrollima meie mõistust ja suunama tunde-elu. Jumala Sõna andku tooni kogu iseloomule. Jumala Sõna iga täheke ja märgike rakendatagu igapäevasesse ellu.
Inimene, kes saab osa jumalikust olemusest, on kooskõlas Jumala õiguse suure mõõdupuuga, Tema püha käsuga. Sellega mõõdab Jumal inimese teod. Sellega võrreldakse kohtus meie iseloomu.
On palju neid, kes väidavad, et Kristus tühistas oma surmaga käsu, ent nende seisukoht kõneleb vastu Kristuse sõnadele: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama… ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad” (Matteuse 5:17,18). Kristus ohverdas elu selleks, et lepitada inimese käsust üleastumine. Juhul, kui käsku olnuks võimalik muuta või kõrvale jätta, ei oleks Kristusel tarvitsenud surra. Oma maapealse eluga austas Kristus Jumala käsku. Oma surmaga kinnitas Ta seda. Ta ohverdas oma elu mitte selleks, et kõrvaldada Jumala käsku või madaldada selle nõudmisi, vaid et õigus ausse tõsta, et kõik näeksid käsu muutumatust ja igavesti jõus püsimist.
Saatan oli väitnud, et inimesel on võimatu Jumala käskudele kuuletuda. Ja tõsi see on, et oma jõuga ei suuda me käske täita. Ent Kristus tuli inimloomuses ja tõestas oma täiusliku sõnakuulmisega, et Jumalaga ühendusse astunud inimloomus saab täita Jumala käsu igat punkti.
“Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse” (Johannese 1:12). Seda jõudu ei ole inimesel endal, kõne all on Jumala jõud. Kui inimene võtab vastu Kristuse, võtab ta vastu jõu elada Kristuse elu. 315
Jumal nõuab oma lastelt täiuslikkust. Tema käsk on Tema iseloomu koopia, ja see on iseloomu mõõdupuuks kõigile. See igavene mõõdupuu seatakse kõigi silme ette, et ei jääks mingit kahtlust selles, milliseid inimesi soovib Jumal oma riigi kodanikeks. Kristuse maapealne elu vastas täielikult Jumala käsule, ja kui end Jumala lasteks tunnistavad inimesed saavad iseloomult Kristuse sarnaseks, siis on ka nemad sõnakuulelikud Jumala käskudele. Siis saab Issand nad vastu võtta ka taevase perekonna liikmeteks. Kristuse õiguse suurepärasesse rüüsse riietatuna on neil koht Kuninga pidulauas ning õigus liituda Kristuse verega pestud inimeste hulgaga.
Inimene, kes tuli peole ilma pulmariideta, kujutab paljude olukorda tänapäeva maailmas. Seesugused inimesed tunnistavad end kristlasteks ning tahavad saada osa evangeeliumi õnnistustest ja eesõigustest, kuid ei tunne vajadust iseloomu-muutuse järele. Nad ei ole kunagi tõeliselt oma patte kahetsenud. Nad ei mõista vajadust Kristuse järele ega harjuta usku Temasse. Nad ei ole võitnud halbadele tegudele suunavaid päritud kalduvusi või juurdeõpitud harjumusi. Ometi peavad nad ennast juba isegi küllalt heaks ning toetuvad oma teenetele selle asemel, et usaldavalt toetuda Kristusele. Sõna kuulajatena tulevad nad pidusöömaajale, kuid pole pannud selga Kristuse õiguse rüüd.
Paljud, kes nimetavad ennast kristlaseks, on vaid inimlikud moralistid. Nad on keeldunud vastu võtmast andi, mis ainuüksi võimaldaks neil austada Kristust sellega, et esitaks Teda maailmale. Püha Vaimu töö on nende jaoks võõras töö. Nad ei ole Sõna tegijad. Neis on peaaegu sootuks tuhmunud arusaam taevalikest põhimõtetest, mis eristavad teineteisest Kristusega liitunud ja maailmaga liitunud inimesed. End Kristuse 316
järelkäijateks tunnistavad inimesed ei ole enam omandrahvana eristatavad. Rajajoon on muutunud ebamääraseks. Inimesed anduvad ilmalikkusele, selle kommetele, harjumustele ja isekusele. Kirik on Jumala käsuõpetusest üleastumisega siirdunud maailma poolele selle asemel, et maailm tulnuks kiriku poolele Jumala käsku täitma. Iga päevaga muutub kirik järjest maailmalikumaks.
Kõik need inimesed loodavad pääseda Kristuse surma tõttu, ehkki keelduvad elamast Tema sarnaselt ennastohverdavalt. Nad ülistavad vabalt saadava armu rikkust ja püüavad näilise õigusega peita oma iseloomuvigu teiste eest, kuid Issanda päeval osutuvad need jõupingutused kasutuiks.
Kristuse õigus ei peida ainsatki hellitatud pattu. Inimene võib olla südames käsust üleastuja, ent kui ta ei pane toime ühtki väliselt nähtavat üleastumist, võib ta olla maailma silmis vägagi lugupeetud. Kuid Jumala käsk näeb ära südame saladusedki. Igat tegu kaalutakse kohtus nende ajendite põhjal, mis selleks õhutasid. Kohtus jääb püsima ainult see, mis on Jumala käsu põhimõtete kohane.
Jumal on armastus. Ta näitas seda armastust Kristuse andmisega kingituseks. Kuna “ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu”, ei ole Ta jätnud inimesele - oma kallilt ostetud omandusele - midagi andmata (Johannese 3:16). Ta andis kogu taeva, et saaksime ammutada jõudu ja suutlikkust selleks, et meie suur vaenlane saaks tagasi löödud ja võidetud. Ent Jumala armastus ei pane Jumalat vaatama pattu läbi sõrmede. Ta ei vaadanud läbi sõrmede Saatana patule. Ta ei vaadanud läbi sõrmede Aadama ega Kaini patule ja Ta ei vaata läbi sõrmede ka ühegi teise inimlapse patule. Ta ei pigista silmi kinni meie pattude ees ega jäta märkamata meie iseloomuvigu. Ta ootab, et võidaksime Tema nimes. 317
Need, kes hülgavad Kristuse õiguse anni, hülgavad iseloomuomadused, mis teeksid nad Jumala poegadeks ja tütardeks. Nad loobuvad sellest, mis ainsana saaks tagada neile koha pulmapeol. Kui kuningas tähendamissõnas küsis: “Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?”, jäi mees sõnatuks. Samuti juhtub ka suurel kohtupäeval. Inimesed võivad praegu oma iseloomuvigu õigustada, kuid suurel kohtupäeval ei ole neil esitada ühtki vabandust.
Käesoleva sugupõlve Kristust tunnistavad kogudused on saanud eriti suuri õnnistusi. Oleme saanud järjest selgema arusaamise Issandast. Meie eesõigused on palju suuremad kui muistsel Jumala rahval. Lisaks Iisraelile antud suurele valgusele oleme saanud otse Kristuselt suurema tunnistuse päästeplaanist. See, mis oli juutide jaoks mõistukõneline ja kujundlik, on meie jaoks tegelikkus. Neil oli Vana Testamendi ajalugu, meil on sellele lisaks Uus Testament. Meil on kindel teadmine, et Päästja on tulnud; Päästja, kes löödi risti, kes tõusis surnuist üles ja kes kuulutas Joosepi haua juures: “Mina olen ülestõusmine ja elu.” Kristuse ja Tema armastuse tundmise kaudu on Jumala riik tulnud otse meie keskele. Kristust avatakse meile jutlustes, Temast lauldakse lauludes. Vaimulikud söömaajad rikkalike andidega kaetakse meie ette. Ääretult kalli hinnaga omandatud pulmariideid pakutakse kingiks igale inimesele. Jumala sõnumitoojad esitavad meile Kristuse õigust, õigeksmõistmist usu läbi, Jumala Sõna kalleid ja väga suuri tõotusi, vaba juurdepääsu Isale Kristuse kaudu, Püha Vaimu lohutustööd ja igati põhjendatud veendumust igavesest elust Jumala riigis. Selliselt on Ta meile kõik valmistanud suure õhtusöömaaja ja taevase pulmapeo jaoks. Mida Ta veel meie heaks teha saaks? 318
Teenivad inglid ütlevad taevas: “Oleme teostanud meile usaldatud teenimistöö. Lõime tagasi kurjade inglite väehulgad. Valgustasime inimesi ja tuletasime neile meelde Jeesuses ilmnevat Jumala armastust. Suunasime nende pilgu Kristuse ristile. Nad said sügavalt liigutatud, kui tajusid pattu, mis lõi risti Jumala Poja. Nad tundsid oma süüd. Nad mõistsid, mida neil tulnuks pöördumiseks teha. Nad tundsid evangeeliumi väge ja nende süda pehmenes Jumala armastuse armsust nähes. Nad silmitsesid Kristuse iseloomu ilu. Aga paljude jaoks oli see kõik asjatu. Nad ei tahtnud loobuda oma harjumustest ja iseloomust. Nad ei tahtnud tõmmata seljast maiseid riideid, et rõivastuda taevasesse rüüsse. Nad andusid ahnusele ja neile meeldis maailmalik seltskond rohkem kui armastava Jumala oma.”
Pühalik saab olema lõpliku otsuse tegemise päev. Prohvetlikus nägemuses kirjeldab apostel Johannes seda nii: “Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi” (Ilmutuse 20:11,12).
Valulik on sel päeval nii mõnigi tagasivaade elule; sel päeval, mil inimesed seisavad silmitsi igavikuga. Silme eest möödub kogu elu just sellisena nagu see on olnud. Siis ei näi ilmalikud naudingud, rikkus ja au enam nii tähtsatena. Inimesed näevad siis, et väärtuslik on ainult Kristuse õigus, mida nemad vähetähtsustasid. Nad näevad, et on kujundanud oma iseloomu Saatana petlike ahvatluste juhtimisel. Nende poolt valitud riided paljastavad nende seotuse esimese suure ärataganejaga. Siis näevad 319
nad oma valiku tagajärgi. Nad saavad aru, mida tähendab Jumala käskudest üleastumine.
Tulevikus ei saa olema mingit teist armuaega, mil saaks veel valmistuda igavikuks. Meil tuleb antud elus riietada end Kristuse õiguse kuuega. See on meie ainus võimalus kujundada iseloom kohaseks selle kodu jaoks, mille Kristus on valmistanud neile, kes Tema käske peavad.
Meie prooviaja päevad lõpevad varsti. Lõpp on lähedal. Meid hoiatatakse: “Hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamisega ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt” (Luuka 21:34). Hoia oma silmad lahti, et see ei üllataks sind ettevalmistamata. Hoia end, et sind ei leitaks olevat Kuninga pidusöögil ilma pulmariideta.
“Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!” “Õnnis on see, kes valvab ning hoiab oma rõivaid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks tema häbi!” (Matteuse 24:44; Ilmutuse 16:15).
Peatükk rajaneb tekstile Matteuse 22:1-14. 307
Tähendamissõna pulmariidest annab meile väga tähtsa õppetunni. Abieluga kujutatakse Piiblis inimloomuse liitu Jumalaga ning pulmariided kujutavad igalt pulmakutse vastuvõtnud inimeselt nõutavat iseloomu.
See tähendamissõna esitab – samuti nagu tähendamissõna suurest õhtusöömaajast – evangeeliumi kutse edastamist esmalt juutidele, kes selle tagasi lükkasid, ja seejärel armukutse ulatamist paganatele. Ent seekordne tähendamissõna räägib kutse tagasilükkajate veel solvavamast käitumisest ja neile osaks saavast veel karmimast karistusest. Peokutse esitaja on kuningas. Nii mõjuvõimsa inimese poolt esitatuna on kutse väga auväärne. Ometi ei hoolita sellest. Kuninga autoriteeti alahinnatakse. Kui majaisanda kutsesse suhtuti lihtsalt hooletult, siis kuninga kutsele vastati solvangute ja mõrvatööga. Kuninga sulaseid põlastati ja väärkoheldi ning lõpuks nad tapeti.
Nähes, et kutse põlati ära, ütles majaisand, et ainuski neist ei saa maitsta Tema õhtusööki. Ent kuningat solvanute hukkamõist ei piirdunud 308
lihtsalt tema ette ja tema lauda mitte pääsemisega. Ta “saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna”.
Mõlemas tähendamissõnas saab peoruum viimaks külalisi täis, kuid teises tähendamissõnas räägitakse, et kõik peole tulijad peavad teatud viisil ka valmistuma. Need, kes sellesse ettevalmistumisse ükskõikselt suhtuvad, heidetakse välja. “Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles talle:”Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?” Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: “Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!” Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.”
Peokutse viisid kohale Kristuse jüngrid. Meie Issand oli saatnud esmalt kaksteist jüngrit ja hiljem seitsekümmend kuulutama, et Jumala riik oli lähedal ning õhutama inimesi meelt parandama ja uskuma evangeeliumisse. Kuid kutsele ei vastatud. Peole kutsutud ei tulnud. Hiljem saadeti teenijad ütlema: “Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma.” Seda sõnumit kuulutati juutidele pärast Kristuse ristilöömist, ent ehkki nad nimetasid end Jumala omandrahvaks, hülgasid nad evangeeliumi, mida neile Püha Vaimu väes kuulutati. Paljud tegid seda pealegi ülimalt põlastaval viisil. Teised pahanesid sõnumi peale, mis pakkus neile päästet ja andestust selle eest, et nad Auissandat olid põlanud; pahanesid niivõrd, et kargasid sõnumi kuulutajatele kallale. Siis “tõusis suur tagakiusamine” (Apostlite teod 8:1). Palju mehi ja naisi heideti vanglasse ning mõningad Issanda sõnumitoojad - nagu Stefanos ja Jaakobus – tapeti. 309
Selliselt pitseeris juudi rahvas Jumala armu hülgamise. Tagajärgi kuulutas Kristus ette oma tähendamissõnas. Kuningas “saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linnad”. Ettekuulutatud karistus tabas juute Jeruusalemma hävitamise ja nende rahva laialipillutamise näol.
Kolmas kutse pulmapeole kujutab evangeeliumi ulatamist paganatele. Kuningas ütles: “Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!”
Kuninga sulased “läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid”. Tulnute seltskond oli kirju. Mõningatel neist ei olnud peoperemehe suhtes sugugi rohkem lugupidamist kui neil, kes kutse tagasi lükkasid. Esimesena kutsutute meelest ei tasunud loobuda mingist ilmalikust hüvest kuninga pulmapeost osavõtu pärast. Ka nende hulgas, kes kutse vastu võtsid, oli inimesi, kes mõtlesid ainult oma kasule. Nad tulid küll peo moonast osa saama, kuid ei pidanud silmas kuninga austamist.
Kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, paljastus kõikide tegelik olemus. Sest igale peokülalisele oli muretsetud kuningapoolse kingitusena pulmarüü. Pulmarüü kandmisega väljendasid külalised peoperemehele lugupidamist. Üks mees aga oli seal oma tavakodaniku riietes. Ta oli suhtunud ükskõikselt peoks valmistumisse kuninga poolt nõutud viisil. Ta suhtus hoolimatult tema jaoks kõrge hinna eest muretsetud pidurüü kandmisesse. Selliselt solvas ta isandat. Kui kuningas küsis: “Kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?”, ei osanud ta midagi vastata. Ta oli endale ise hukkamõistuotsuse langetanud. Siis ütles kuningas: “Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!” 310
Kuninga poolt teostatava pulmakülaliste ülevaatusega kujutatakse kohtupidamist. Evangeeliumi peo külalised on inimesed, kes tunnistavad end Jumalat teenivat ja kelle nimed on kirjutatud eluraamatusse. Ent kõik end kristlaseks tunnistavad inimesed ei ole tegelikult jüngrid. Enne lõpliku tasu andmist otsustatakse, kes kõlbab osa saama õigete pärandist. See otsus tuleb langetada enne, kui Kristus tuleb teist korda, taeva pilvedel, sest tulles on Tal palk kaasas, et tasuda “igaühele tema tegude järgi” (Ilmutuse 22:12). Seega tehakse enne Tema tulemist selgeks, millised on ühe või teise inimese teod oma olemuselt olnud, ja igale Kristuse järelkäijale määratakse tasu tema tegude kohaselt.
Eeluurimiskohus toimub taevas sel ajal, mil inimesed elavad veel siin maa peal. Jumala pilk vaatab üle kõigi Tema järelkäijateks tunnistavate inimeste elu. Kõiki uuritakse taevaraamatu aruannete alusel ning iga inimese igavene saatus otsustatakse tema tegude kohaselt.
Tähendamissõnas esitatud pulmarüüga kujutatakse seda puhast, plekitut iseloomu, mida omastavad Kristuse tõelised järgijad. See antakse kogudusele, et “ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse”, “nii et tal ei oleks plekki ega kortsu ega muud sellesarnast”. “See peenlinane,” ütleb Piibel, “on pühade õiged seadmised ” (Ilmutuse 19:8; Efeslastele 5:27). See on Kristuse õigus, Tema veatu iseloom, mis antakse usu kaudu kõigile, kes võtavad Ta vastu oma isiklikuks Päästjaks.
Siis, kui Jumal pani meie esimesed esivanemad pühasse Eedeni aeda, oli neil üll süütuse valge rüü. Nende elu oli täiesti Jumala tahte kohane. Nad armastasid oma taevast Isa kogu südamest. Kaunis ja mahe valgus, Jumala valgus, kattis seda püha inimpaari. See valguserüü oli kujund nende 311
sisimast, taevasest süütusest. Juhul, kui nad püsinuks ustavaina Jumalale, katnuks see rüü neid alaliselt. Ent patu sissetung lõikas läbi nende sideme Jumalaga ja neid ümbritsev valgus kustus. Alasti ja häbelikena püüdsid nad oma taevaste riiete asemele siduda kehakatteks kokku viigilehti.
Seda on Jumala käsust üleastujad teinud Aadama ja Eeva sõnakuulmatuse esimesest päevast alates. Nad on sidunud kokku viigilehti, peitmaks oma üleastumisest põhjustatud alastiolekut. Nad on kandnud omatehtud rüüd ning püüdnud oma tegudega varjata oma patte ja muuta ennast Jumalale vastuvõetavaiks.
Ent see ei õnnestu iialgi. Inimene ei suuda mitte midagi välja mõelda kaotatud süütuserüü asemele. Neil, kes istuvad Kristuse ja inglite seltsis Talle pulmasöömaajal, ei saa olla seljas mingeid viigilehe-katteid ega mingit ilmakodaniku riietust.
Ainult Kristuse poolt meile muretsetud rüü saab teha meid kõlblikeks astuma Jumala ette. Selle rüü, Tema õiguse kuue, paneb Kristus selga igale kahetsevale, uskuvale inimlapsele. Tema ütleb: “Ma annan sulle nõu osta minu käest… valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi” (Ilmutuse 3:18).
Nendes riietes, mis on kootud taevastel kangaspuudel, ei ole ainsatki inimesepoolset lõime. Inimesena maa peal elades kujundas Kristus välja täiusliku iseloomu, ja seda iseloomu pakub Ta meile. “Kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased” (Jesaja 64:6). Kõik, mida meie teeme, on patuga määritud. Kuid Jumala Poeg ilmus “patte ära kandma ning temas endas ei ole pattu”. Piibli määratluse kohaselt on patt “seaduserikkumine” (1.Johannese 3:5,4). Kristus oli sõnakuulelik Jumala käsu kõikidele 312 nõuetele. Ta ütles Enda kohta: “Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames” (Psalmid 40:8). Maa peal elades ütles Ta oma jüngritele: “Mina olen pidanud oma Isa käske” (Johannese 15:10). Tema täiusliku sõnakuulmise põhjal on igal inimolevusel võimalik olla sõnakuulelik Jumala käskudele.
Kui andume Kristusele, siis ühtib meie süda Tema südamega, meie tahe sulandub Tema tahtesse, meie mõtlemine ühtib Tema mõtlemisega ja Tema võtab meie mõtted Tema sõnakuulmise alla. Elame Tema elu. Seda tähendabki väljend olla riietatud Tema õiguse riietesse. Siis näeb Issand meid vaadeldes mitte viigilehtedest katet ega meie alastiolekut ja meie patust moonutatud olekut, vaid Tema õiguse rüüd - täielikku kuulekust Jumala käsule.
Kuningas uuris pulmapeo külalisi. Ainult need võeti vastu, kes olid täitnud Tema tingimuse ja riietanud end pulmarüüsse. Samuti on ka evangeeliumi pidusöögil. Kõik läbivad suure Kuninga kontrolli ja ainult need võetakse vastu, kes on riietatud Kristuse õigusega.
Õigus on õigesti tegemine, ja kõigi üle mõistetakse kohut nende tegude järgi. See, mida teeme, paljastab meie iseloomu. Teod näitavad usu ehtsust.
Sellest ei piisa, kui usume ainult, et Jeesus ei olnud isehakanu ning Piibli usk pole mingi kavalalt sepitsetud muinasjutt. Võime küll uskuda, et Jeesuse nimi on taeva all ainus nimi, milles inimene päästetakse, kuid samal ajal ei pruugi me võtta Teda usu kaudu vastu oma isiklikuks Päästjaks. Tõe teooria uskumisest ei piisa. Ei ole küllaldane, kui tunnistame, et usume Kristust ja kui meie nimi on koguduse nimestikus. “Kes peab tema käske, püsib 313 Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis – Vaimust, kelle ta meile on andnud.” “Ja sellest me tunneme ära, et oleme teda mõistnud, kui me peame tema käske” (1.Johannese 3:24;2:3). See on võltsimatu tõend pöördumisest. Olgu meie usutunnistus milline tahes, sellel ei ole mingit tähtsust juhul, kui meie tegudes ei ilmne Kristuse õigus. 314
Tõde juurdugu südames. See hakaku kontrollima meie mõistust ja suunama tunde-elu. Jumala Sõna andku tooni kogu iseloomule. Jumala Sõna iga täheke ja märgike rakendatagu igapäevasesse ellu.
Inimene, kes saab osa jumalikust olemusest, on kooskõlas Jumala õiguse suure mõõdupuuga, Tema püha käsuga. Sellega mõõdab Jumal inimese teod. Sellega võrreldakse kohtus meie iseloomu.
On palju neid, kes väidavad, et Kristus tühistas oma surmaga käsu, ent nende seisukoht kõneleb vastu Kristuse sõnadele: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama… ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad” (Matteuse 5:17,18). Kristus ohverdas elu selleks, et lepitada inimese käsust üleastumine. Juhul, kui käsku olnuks võimalik muuta või kõrvale jätta, ei oleks Kristusel tarvitsenud surra. Oma maapealse eluga austas Kristus Jumala käsku. Oma surmaga kinnitas Ta seda. Ta ohverdas oma elu mitte selleks, et kõrvaldada Jumala käsku või madaldada selle nõudmisi, vaid et õigus ausse tõsta, et kõik näeksid käsu muutumatust ja igavesti jõus püsimist.
Saatan oli väitnud, et inimesel on võimatu Jumala käskudele kuuletuda. Ja tõsi see on, et oma jõuga ei suuda me käske täita. Ent Kristus tuli inimloomuses ja tõestas oma täiusliku sõnakuulmisega, et Jumalaga ühendusse astunud inimloomus saab täita Jumala käsu igat punkti.
“Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse” (Johannese 1:12). Seda jõudu ei ole inimesel endal, kõne all on Jumala jõud. Kui inimene võtab vastu Kristuse, võtab ta vastu jõu elada Kristuse elu. 315
Jumal nõuab oma lastelt täiuslikkust. Tema käsk on Tema iseloomu koopia, ja see on iseloomu mõõdupuuks kõigile. See igavene mõõdupuu seatakse kõigi silme ette, et ei jääks mingit kahtlust selles, milliseid inimesi soovib Jumal oma riigi kodanikeks. Kristuse maapealne elu vastas täielikult Jumala käsule, ja kui end Jumala lasteks tunnistavad inimesed saavad iseloomult Kristuse sarnaseks, siis on ka nemad sõnakuulelikud Jumala käskudele. Siis saab Issand nad vastu võtta ka taevase perekonna liikmeteks. Kristuse õiguse suurepärasesse rüüsse riietatuna on neil koht Kuninga pidulauas ning õigus liituda Kristuse verega pestud inimeste hulgaga.
Inimene, kes tuli peole ilma pulmariideta, kujutab paljude olukorda tänapäeva maailmas. Seesugused inimesed tunnistavad end kristlasteks ning tahavad saada osa evangeeliumi õnnistustest ja eesõigustest, kuid ei tunne vajadust iseloomu-muutuse järele. Nad ei ole kunagi tõeliselt oma patte kahetsenud. Nad ei mõista vajadust Kristuse järele ega harjuta usku Temasse. Nad ei ole võitnud halbadele tegudele suunavaid päritud kalduvusi või juurdeõpitud harjumusi. Ometi peavad nad ennast juba isegi küllalt heaks ning toetuvad oma teenetele selle asemel, et usaldavalt toetuda Kristusele. Sõna kuulajatena tulevad nad pidusöömaajale, kuid pole pannud selga Kristuse õiguse rüüd.
Paljud, kes nimetavad ennast kristlaseks, on vaid inimlikud moralistid. Nad on keeldunud vastu võtmast andi, mis ainuüksi võimaldaks neil austada Kristust sellega, et esitaks Teda maailmale. Püha Vaimu töö on nende jaoks võõras töö. Nad ei ole Sõna tegijad. Neis on peaaegu sootuks tuhmunud arusaam taevalikest põhimõtetest, mis eristavad teineteisest Kristusega liitunud ja maailmaga liitunud inimesed. End Kristuse 316
järelkäijateks tunnistavad inimesed ei ole enam omandrahvana eristatavad. Rajajoon on muutunud ebamääraseks. Inimesed anduvad ilmalikkusele, selle kommetele, harjumustele ja isekusele. Kirik on Jumala käsuõpetusest üleastumisega siirdunud maailma poolele selle asemel, et maailm tulnuks kiriku poolele Jumala käsku täitma. Iga päevaga muutub kirik järjest maailmalikumaks.
Kõik need inimesed loodavad pääseda Kristuse surma tõttu, ehkki keelduvad elamast Tema sarnaselt ennastohverdavalt. Nad ülistavad vabalt saadava armu rikkust ja püüavad näilise õigusega peita oma iseloomuvigu teiste eest, kuid Issanda päeval osutuvad need jõupingutused kasutuiks.
Kristuse õigus ei peida ainsatki hellitatud pattu. Inimene võib olla südames käsust üleastuja, ent kui ta ei pane toime ühtki väliselt nähtavat üleastumist, võib ta olla maailma silmis vägagi lugupeetud. Kuid Jumala käsk näeb ära südame saladusedki. Igat tegu kaalutakse kohtus nende ajendite põhjal, mis selleks õhutasid. Kohtus jääb püsima ainult see, mis on Jumala käsu põhimõtete kohane.
Jumal on armastus. Ta näitas seda armastust Kristuse andmisega kingituseks. Kuna “ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu”, ei ole Ta jätnud inimesele - oma kallilt ostetud omandusele - midagi andmata (Johannese 3:16). Ta andis kogu taeva, et saaksime ammutada jõudu ja suutlikkust selleks, et meie suur vaenlane saaks tagasi löödud ja võidetud. Ent Jumala armastus ei pane Jumalat vaatama pattu läbi sõrmede. Ta ei vaadanud läbi sõrmede Saatana patule. Ta ei vaadanud läbi sõrmede Aadama ega Kaini patule ja Ta ei vaata läbi sõrmede ka ühegi teise inimlapse patule. Ta ei pigista silmi kinni meie pattude ees ega jäta märkamata meie iseloomuvigu. Ta ootab, et võidaksime Tema nimes. 317
Need, kes hülgavad Kristuse õiguse anni, hülgavad iseloomuomadused, mis teeksid nad Jumala poegadeks ja tütardeks. Nad loobuvad sellest, mis ainsana saaks tagada neile koha pulmapeol. Kui kuningas tähendamissõnas küsis: “Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?”, jäi mees sõnatuks. Samuti juhtub ka suurel kohtupäeval. Inimesed võivad praegu oma iseloomuvigu õigustada, kuid suurel kohtupäeval ei ole neil esitada ühtki vabandust.
Käesoleva sugupõlve Kristust tunnistavad kogudused on saanud eriti suuri õnnistusi. Oleme saanud järjest selgema arusaamise Issandast. Meie eesõigused on palju suuremad kui muistsel Jumala rahval. Lisaks Iisraelile antud suurele valgusele oleme saanud otse Kristuselt suurema tunnistuse päästeplaanist. See, mis oli juutide jaoks mõistukõneline ja kujundlik, on meie jaoks tegelikkus. Neil oli Vana Testamendi ajalugu, meil on sellele lisaks Uus Testament. Meil on kindel teadmine, et Päästja on tulnud; Päästja, kes löödi risti, kes tõusis surnuist üles ja kes kuulutas Joosepi haua juures: “Mina olen ülestõusmine ja elu.” Kristuse ja Tema armastuse tundmise kaudu on Jumala riik tulnud otse meie keskele. Kristust avatakse meile jutlustes, Temast lauldakse lauludes. Vaimulikud söömaajad rikkalike andidega kaetakse meie ette. Ääretult kalli hinnaga omandatud pulmariideid pakutakse kingiks igale inimesele. Jumala sõnumitoojad esitavad meile Kristuse õigust, õigeksmõistmist usu läbi, Jumala Sõna kalleid ja väga suuri tõotusi, vaba juurdepääsu Isale Kristuse kaudu, Püha Vaimu lohutustööd ja igati põhjendatud veendumust igavesest elust Jumala riigis. Selliselt on Ta meile kõik valmistanud suure õhtusöömaaja ja taevase pulmapeo jaoks. Mida Ta veel meie heaks teha saaks? 318
Teenivad inglid ütlevad taevas: “Oleme teostanud meile usaldatud teenimistöö. Lõime tagasi kurjade inglite väehulgad. Valgustasime inimesi ja tuletasime neile meelde Jeesuses ilmnevat Jumala armastust. Suunasime nende pilgu Kristuse ristile. Nad said sügavalt liigutatud, kui tajusid pattu, mis lõi risti Jumala Poja. Nad tundsid oma süüd. Nad mõistsid, mida neil tulnuks pöördumiseks teha. Nad tundsid evangeeliumi väge ja nende süda pehmenes Jumala armastuse armsust nähes. Nad silmitsesid Kristuse iseloomu ilu. Aga paljude jaoks oli see kõik asjatu. Nad ei tahtnud loobuda oma harjumustest ja iseloomust. Nad ei tahtnud tõmmata seljast maiseid riideid, et rõivastuda taevasesse rüüsse. Nad andusid ahnusele ja neile meeldis maailmalik seltskond rohkem kui armastava Jumala oma.”
Pühalik saab olema lõpliku otsuse tegemise päev. Prohvetlikus nägemuses kirjeldab apostel Johannes seda nii: “Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi” (Ilmutuse 20:11,12).
Valulik on sel päeval nii mõnigi tagasivaade elule; sel päeval, mil inimesed seisavad silmitsi igavikuga. Silme eest möödub kogu elu just sellisena nagu see on olnud. Siis ei näi ilmalikud naudingud, rikkus ja au enam nii tähtsatena. Inimesed näevad siis, et väärtuslik on ainult Kristuse õigus, mida nemad vähetähtsustasid. Nad näevad, et on kujundanud oma iseloomu Saatana petlike ahvatluste juhtimisel. Nende poolt valitud riided paljastavad nende seotuse esimese suure ärataganejaga. Siis näevad 319
nad oma valiku tagajärgi. Nad saavad aru, mida tähendab Jumala käskudest üleastumine.
Tulevikus ei saa olema mingit teist armuaega, mil saaks veel valmistuda igavikuks. Meil tuleb antud elus riietada end Kristuse õiguse kuuega. See on meie ainus võimalus kujundada iseloom kohaseks selle kodu jaoks, mille Kristus on valmistanud neile, kes Tema käske peavad.
Meie prooviaja päevad lõpevad varsti. Lõpp on lähedal. Meid hoiatatakse: “Hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamisega ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt” (Luuka 21:34). Hoia oma silmad lahti, et see ei üllataks sind ettevalmistamata. Hoia end, et sind ei leitaks olevat Kuninga pidusöögil ilma pulmariideta.
“Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!” “Õnnis on see, kes valvab ning hoiab oma rõivaid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks tema häbi!” (Matteuse 24:44; Ilmutuse 16:15).
