73. peatükk TEIE SÜDA ÄRGU EHMUGU
Joh.13:31-38; 14:1-17
Joh.13:31-38; 14:1-17
(662) Vaadates jüngreid, pilgus jumalik armastus ja õrn kaastunne, lausus Kristus: «Nüüd on Inimese Poeg austatud ja Jumal on austatud Temas!» Juudas oli ülemast toast lahkunud ja Jeesus jäänud sinna ülejäänud üheteistkümnega. Ta kavatses kõnelda neile peatsest lahkumisest, kuid esmalt osutas Ta oma töö suurele eesmärgile. See oli Tal alati silme ees. Teda rõõmustas teadmine, et kõik Tema kannatused ja alandus austavad Isa nime. Sellest Ta alustaski.
Siis jätkas Ta hellalt: «Lapsukesed, ma olen veel üürikese aja teie juures; te hakkate mind otsima. Ja nagu ma juutidele ütlesin: kuhu mina lähen, sinna teie ei või tulla! nõnda ma ütlen nüüd ka teile.»
Jüngrid ei rõõmustanud neid sõnu kuuldes. Nad tundsid hirmu. Nad surusid end Issandale ligemale. Nende Õpetaja ja armas Sõber oli neile kallim kui elu. Temalt olid nad saanud abi kõigis raskustes, lohutust mures ja pettumustes. Ja nüüd jätab Ta nad abita maha. Tumedad eelaimused täitsid nende mõtteid.
Kuid Issanda sõnad kõnelesid lootusest. Ta teadis, et vaenlane hakkab neid ründama ning Saatana kavalus õnnestub libedamalt siis, kui inimest rõhuvad raskused. Seepärast juhtis Ta nende mõtted «nähtavailt asjadelt nähtamatuile» (2.Kor.4,18). Maiselt pagendusemaalt suunas Jeesus nende mõtted taevasele kodule.
(663) «Teie süda ärgu ehmugu,» ütles Ta. «Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: Ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen. Ja kuhu mina lähen, seda teed te teate!» Teie pärast tulin ma siia maailma. Ma tegutsesin teie heaks. Kuigi ma lähen ära, töötan ma teie heaks edasi. Ma tulin maailma ennast teile avama, et te usuksite. Ma lähen Isa juurde, et töötada koos Temaga teie heaks. Kristuse lahkumise eesmärk oli vastupidine sellele, mida jüngrid kartsid. See ei tähendanud lõplikku lahutust. Ta läks meile aset valmistama, et tulla tagasi ja võtta meid enda juurde. Ajal, mil Tema valmistab meile eluasemeid, peame meie laskma oma iseloomu vormida jumaliku kuju järgi.
Hoolimata kõigest olid jüngrid nõutud. Toomas, keda alatasa vaevasid kahtlused, küsis: «Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed! Kuidas võime teada teed?» Jeesus ütles talle: «Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu! Kui te mind oleksite ära tundnud, siis te tunneksite ka minu Isa, ja sellest ajast te tunnete Teda ja olete Teda näinud!»
Taevasse ei lähe mitut teed. Iga mees ei saa valida oma. Kristus ütles: «Mina olen tee, ... ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.» Alates sellest, kui Eedenis lausuti, et naise seeme rõhub mao pea, on kuulutatud Kristust teena, tõena ja eluna. Ta oli teeks Aadama eluajal ja siis, kui Aabel esitas Jumalale tapetud talle vere, mis sümboliseeris Lunastaja verd. Kristus oli tee, kelle kaudu päästeti patriarhid ja prohvetid. Tema on ainus tee, mida mööda jõuame Jumala juurde.
«Kui te oleksite mind ära tundnud,» ütles Kristus, «siis te tunneksite ka minu Isa, ja sellest ajast te tunnete Teda ja olete Teda näinud!» Ent jüngrid ei mõistnud. «Issand, näita meile Isa,» palus Filippus, «siis me jääme rahule.»
Üllatunud nende pikaldasest mõistmisest, lausus Kristus nukralt: «Niikaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind tundnud, Filippus?» Kas on võimalik, et sa ei näe Isa nendes tegudes, mida Ta teeb minu kaudu? Kas sa ei usu, et ma tulin Isast tunnistust andma? Kuidas sa ütled: «Näita meile Isa?» «Kes mind on näinud, see on näinud Isa.» Kristus polnud lakanud olemast (664) Jumal siis, kui Ta sai inimeseks. Ehkki Ta oli alandunud saama inimeseks, kuulus Talle endiselt Tema jumalikkus. Ainult Kristus võis esitada inimlastele Isa ning Teda olid jüngrid võinud näha enam kui kolm aastat.
«Uskuge mind, et mina olen Isas ja et Isa on minus; aga kui mitte, siis uskuge nende tegude pärast.» Nende usk võis kindlalt rajaneda Kristuse tegude tunnistusele. Selliseid tegusid polnud ükski inimene iialgi teinud ega või iialgi teha iseenesest. Kristuse töö tunnistas Tema jumalikkusest. Ta näitas Isa.
Kui jüngrid oleksid uskunud sellist elavat ühendust Isa ja Poja vahel, poleks nende usk kõikunud siis, kui nad nägid Kristuse kannatusi ja surma hukkuva maailma päästmiseks. Kristus püüdis neid juhtida usu alamastmeilt kogemusele, mille nad pidid saama siis, kui nad tõeliselt mõistavad, kes Ta on — Jumal inimlihas. Ta soovis, et nad mõistaksid, et nende usk peab vaatama üles Jumala poole ja juurduma Temasse. Tõsiselt ja kannatlikult püüdis kaastundlik Päästja valmistada jüngreid ette kiusatusetormiks, mis nende pea kohal varsti puhkes. Ta soovis, et nad oleksid koos Temaga varjul Jumalas.
Kristuse näol säras neid sõnu lausudes jumalik au ja kõik kohalolijad tundsid pühalikku aukartust, kui nad Teda kuulasid. Nende südamed põimusid veel tihedamalt Tema omaga; kasvav armastus Kristuse vastu lähendas neid ka üksteisele. Nad tundsid, et taevas oli väga lähedal ning sõnad, mida nad kuulsid, olid läkitus taevaselt Isalt.
«Tõesti, tõesti, mina ütlen teile,» jätkas Kristus, «kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen.» Kristus soovis igati, et Tema jüngrid mõistaksid, miks Ta oli ühendanud oma jumalikkuse inimlikkusega. Ta tuli maailma ilmutama Jumala au, et Tema uuendusttoov vägi õilistaks inimest. Jumal avas ennast Temas selleks, et Tema võiks avada end neis. Jeesus ei kasutanud mingit väge ega omadust, mida inimesel poleks võimalik saada usu kaudu Temasse. Tema täiuslik inimolemus oli seesugune, millist võivad omada kõik Tema järelkäijad, kes tahavad olla Jumalale kuulekad nii, nagu Tema oli.
«Ja ta teeb veel suuremaid tegusid kui need on, sest mina lähen Isa juurde.» Kristus ei öelnud, et jüngrite töö saab olema midagi ülevamat kui Tema oma, vaid et nende tööl on suurem ulatus. Ta ei pidanud silmas ainult imetegusid, vaid kõike, mis pidi Püha Vaimu juhtimisel toimuma.
(667) Pärast Issanda taevaminemist mõistsid jüngrid Tema tõotuse täitumist. Kristuse ristilöömine, ülestõusmine ja taevaminek oli nende jaoks elav reaalsus. Nad nägid, et prohvetikuulutused täitusid täht-tähelt. Nad uurisid Pühakirja ja võtsid selle õpetused omaks usu ja kindlusega, mida nad varem polnud tundnud. Nad teadsid, et nende jumalik Õpetaja oli see, kelle Ta ütles end olevat. Siis, kui nad jutustasid oma kogemusest ja ülistasid Jumala armastust, pehmenes kuulajate süda ning suured hulgad uskusid Jeesusesse.
Lunastaja tõotus jüngritele on tõotus Tema kogudusele aegade lõpuni. Jumala kavatsuse kohaselt pidi imeväärne lunastusplaan tooma endaga kaasa tähelepanuväärsed tulemused. Kõik, kes tahavad töötada lootes mitte sellele, mida nemad võivad teha, vaid mida Jumal võib teha nende jaoks ja nende kaudu, kogevad kindlasti Tema tõotuse täitumist: «Kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid kui need on, sest mina lähen Isa juurde!»
Jüngrid ei tundnud veel Issanda piiramatuid võimalusi ja väge. Ta ütles neile: «Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel» (Joh.16,24). Ta selgitas, et nende edu saladus peitub selles, kui nad paluvad jõudu ja armu Tema nimel. Tema on Isa ees, et nende eest paluda. Ta esitab alandliku paluja soovi oma soovina selle inimese suhtes. Taevas kuuldakse iga siirast palvet. Võib-olla pole see esitatud voolavas sõnastuses, kuid kui palve tuleb südamest, tõuseb see pühamusse, kus Jeesus teenib. Tema esitab selle Isale kaunis ja meeldivas vormis koos Tema täiuslikkusega.
Siiruse ja südamepuhtuse tee pole takistusteta tee, kuid nähkem igas takistuses üleskutset palvele. Iga elava olevuse jõud lähtub Jumalalt — lättest, mis on avatud ka kõige nõrgemale. «Mida te iganes palute minu nimel,» ütles Jeesus, «seda ma teen, et Isa austataks Pojas! Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.»
Palvetage «minu nimel,» käskis Kristus jüngreid. Kristuse nimel peavad Tema järelkäijad seisma Jumala ees. Nende eest toodud ohvri väärtus teeb ka nemad väärtuslikuks Jumala silmis. Kristuse õiguse tõttu on nad hinnalised. Kristuse pärast andestab Issand neile, kes Teda kardavad. Ta ei näe neid ebapühade patustena. Ta näeb neid oma Poja sarnastena, kellesse nad usuvad.
(668) Issandale valmistab pettumust see, kui Tema järelkäijad end alahindavad. Ta soovib, et Tema pärisosa hindaks end selle hinna järgi, mille Tema on nende eest maksnud. Jumal igatses inimlaste järele, muidu poleks Ta saatnud oma Poega nii kalliks maksma läinud lunastusteele. Tema soovib nendega koos töötada. Tal on hea meel, kui nad paluvad Temalt suuri asju, et austada Tema nime. Nad võivad oodata Temalt suuri asju, kui nad usuvad Tema tõotustesse.
Kuid Kristuse nimel palumine tähendab palju. See tähendab, et me peame omaks võtma Tema iseloomu ja meelsuse ning tegema Tema tegusid. Päästja tõotus on tingimuslik. «Kui te mind armastate,» ütles Ta, «siis pidage minu käsusõnu.» Ta päästab inimesi mitte koos pattudega, vaid pattudest; ja need, kes Teda armastavad, näitavad oma armastust kuulekusega.
Tõeline sõnakuulmine lähtub südamest. See on harmoonia Kristusega. Kui me Talle allume, siis samastab Ta oma mõtted ja eesmärgid meie omadega; meie mõtted ja tunded vormuvad Tema tahte järgi nii, et kuuletudes Temale, kuuletume me ühtlasi oma südame soovile. Meie õilistatud ja pühitsetud tahe leiab, et ülim rõõm on teenida Jumalat. Kui me tunneme Jumalat nii, nagu meil on võimalus Teda tunda, siis on meie elu pidev sõnakuulmise elu. Kui õpime mõistma Kristuse iseloomu ja oleme ühenduses Jumalaga, muutub patt meile vastikuks.
Nii nagu Kristus inimesena täitis käsku, nii täidame ka meie, kui me juurdume Jõuallikasse. Kuid me ei tohi panna vastutust oma kohustuste eest teistele ega oodata, et nemad ütleksid, mida meil teha tuleb. Me ei saa sõltuda inimlikest nõuannetest. Issand õpetab meile meie kohustusi sama meelsasti nagu Ta õpetab teistelegi. Kui me tuleme Tema juurde usus, siis avab Ta meile oma saladused isiklikult. Sageli põleb meie süda meis, kui Jumal astub meie juurde, et käia meiega nii nagu kord Eenokiga. Need, kes otsustavad, et nad ei taha teha iialgi seda, mis on Jumalale vastumeelt, saavad — olles kõnelnud oma eluasjadest Temale — teada seda, kuidas toimida. Nad saavad nii tarkust kui ka jõudu. Neile antakse Kristuse tõotuse kohaselt jõudu olla kuulekas ja teenida. Kõik, mis anti Kristusele, kõik, mida Ta vajas langenud inimkonna vajaduste rahuldamiseks, anti Talle kui inimkonna Esindajale ja Peale. Ja «mida me iganes palume, seda me saame Temalt, sest me peame Tema käske ja teeme, mis on Temale meelepärane» (1.Joh.3,22).
Enne kui Kristus andis end lepitusohvriks, palus Ta järelkäijate jaoks vältimatut täiuslikemat andi, (669) mis annab nende käsutusse Jumala armu piiramatud rikkused. «Ja mina palun Isa ja Tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast, et ta Teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete Teda, sest Tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees. Ma ei jäta teid vaeslasteks, ma tulen teie juurde» (Joh.14,16-18).
Püha Vaim oli maailmas ka enne seda, sest lunastustöö algusest peale on Ta teinud tööd inimeste südames. Kuid nii kaua, kui Kristus oli maa peal, ei igatsenud Tema jüngrid ühtegi teist aitajat. Alles siis, kui Ta neist lahkus, tundsid nad vajadust Püha Vaimu järele, ja siis Ta tuli.
Püha Vaim on Kristuse esindaja, kuid ilma inimliku kujuta ja sellest sõltumatu. Oma inimolemuses ei saanud Kristus olla isiklikult igal pool. Sellepärast oli jüngritele kasuks, et Jeesus läks Isa juurde ja saatis Püha Vaimu enda järglaseks maa peale. Nüüd polnud keegi eelistatum selle tõttu, et ta elas vastavas kohas ja sai Kristusega koos olla. Püha Vaimu läbi saab Issand olla kõigi juures. Selles mõttes oli Ta neile lähemal kui siis, kui Ta poleks läinud taevasse.
«Kes mind armastab, seda armastab minu Isa ja mina tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada.» Jeesus teadis, mis ootas jüngreid ees. Ta nägi, kuidas üks neist viiakse tapalavale, teine ristile, kolmas pagendatakse üksildasele kaljusaarele, ülejäänuid kiusatakse taga ja surmatakse. Ta julgustas neid tõotusega, et igas läbikatsumises on Ta nendega. Sama tõotus on kehtiv ka tänapäeval. Issand teab kõike oma ustavatest sulastest, kes Tema pärast on vangis või üksikutele saartele pagendatud. Ta trööstib neid oma ligiolekuga. Kui usklik seisab tõe pärast ebaõiglase kohtu ees, siis seisab Kristus tema kõrval. Kõik uskliku pihta suunatud laim on suunatud tegelikult Kristusele. Järelkäijate isikus mõistetakse Kristust üha uuesti hukka. Kui keegi suletakse vangla müüride vahele, kinnitab Kristus seal talle oma armastust. Kui keegi seisab Tema pärast silmitsi surmaga, ütleb Kristus: «Ära karda, mina olen esimene ja viimane ja elav; mina olin surnud ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni, ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed!» (Ilm.1,18). Minu pärast ohverdatud elu säilitan ma igavese au jaoks.
Igal ajal ja kõikjal, kõigis meie muredes ja raskustes, kui tulevik näib tume ning me tunneme end abitute ja üksildastena, saadetakse vastusena usupalvele meie juurde Trööstija. (670) Olukorrad võivad lahutada meid kõikidest maisetest sõpradest, kuid ükski olukord ega vahemaa ei saa meid lahutada taevasest Lohutajast. Ükskõik, kus me oleme või kuhu läheme, on Tema alati meie paremal käel meid aitamas, toetamas ja julgustamas.
Jüngrid ei mõistnud ikka veel Kristuse sõnade vaimulikku tähendust, seepärast Ta jätkas. Ta seletas, et Püha Vaimu kaudu suhtleb Tema nendega. «Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik.» Te ei ütle siis enam, et te ei mõista. Te ei näe siis enam hägusalt nagu peegelpildis. Te mõistate siis «täiesti ühes kõigi pühadega, missugune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus» ja tunnete ära «Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse» (Ef.3,18.19). Jüngrid olid tunnistajad Kristuse elust ja tööst. Nende kaudu pidi Tema rääkima kõikidele rahvastele maa peal. Kuid seoses Kristuse alanduse ja surmaga pidid nad läbi elama suure katsumuse ja pettumuse. Selleks, et pärast selliseid sündmusi võiks nende kuulutus olla tõepärane, tõotas Jeesus, et Trööstija «tuletab teile meelde kõik, mis mina teile olen ütelnud.»
«Mul on teile veel palju ütlemist,» jätkas Ta, «aga te ei või nüüd seda kanda. Aga kui Tema, tõe Vaim tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõtte, sest Tema ei räägi iseenesest, vaid mida Ta kuuleb, seda Ta räägib ja tulevasi asju Ta kuulutab teile. Tema austab mind, sest minu omast Ta võtab ja kuulutab teile.» Jeesus oli avanud jüngrite ees tõe tohutud avarused, kuid neil oli ülimalt raske hoida Jeesuse õpetusi lahus variseride ja kirjatundjate pärimustest ning käitumisreeglitest. Nad olid harjunud pidama rabide õpetusi Jumala hääleks ja senise kasvatuse mõju oli ikka veel tuntav. Maised asjad ja arusaamad hõlmasid ikka veel suure osa nende mõttemaailmast. Nad ei mõistnud Kristuse riigi vaimulikku olemust, ehkki Jeesus oli seda neile sageli selgitanud. Nad ei suutnud hinnata Kristuse poolt esitatud Pühakirja tekstide väärtust. Paljud Tema õpetused näisid olevat nende jaoks kõrvust mööda libisenud. Jeesus nägi, et nad ei mõistnud Tema sõnade tõelist tähendust. Kaastundlikult lubas Ta, et Püha Vaim tuletab öeldu neile meelde. Ta oli jätnud ütlemata palju sellist, mida jüngrid ei suutnud mõista. Ka nende asjade suhtes pidi Püha Vaim elustama nende vaimuliku mõistmise. (671) «Kui Tema, tõe Vaim, tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõtte,» ütles Jeesus.
Trööstijat nimetatakse «tõe Vaimuks.» Tema ülesandeks on tõde selgitada ja kinnistada. Püha Vaim asub südamesse kõigepealt tõe Vaimuna ja nii saab Temast Trööstija. Tões on rahu ja lohutus, vales pole seda tõeliselt iialgi. Väärate teooriate ja pärimuste abil saab Saatan inimese oma mõju alla ning kujundab tema iseloomu vääras suunas. Kuid Piibli kaudu kõneleb inimesele Püha Vaim ja vajutab tõe südamesse. Selliselt paljastab Püha Vaim eksitused ja kõrvaldab need hingest. Tõe Vaimu abil, kes tegutseb Jumala Sõna kaudu, võidab Kristus oma valitud rahva enda poole.
Kirjeldades jüngritele Püha Vaimu tööd, püüdis Jeesus sütitada neis sama rõõmu ja lootust, mis põles Tema südames. Ta tundis rõõmu rikkaliku abi üle, millega Ta oli varustanud oma kogudust. Püha Vaim oli ülim andidest, mida Ta võis Isalt oma rahvale edasiandmiseks paluda. Püha Vaim pidi avalduma neis uuendusttoova väena. Ilma selle osata poleks Kristuse ohvrist midagi kasu. Kurjuse võim oli sajandite kestel üha tugevnenud ning inimeste alistumine Saatana ülemvõimule oli hämmastav. Patule võis vastu panna ja seda võita ainult Jumaluse kolmanda Isiku võimsa väe abil — mitte piiratud kujul, vaid kogu jumalikus täiuses. Püha Vaim muudab mõjuvaks maailma Lunastaja poolt sooritatud töö. Püha Vaimu kaudu saab süda puhastatud. Vaimu läbi saab usklik osa jumalikust iseloomust. Kristus on andnud oma Vaimu kui jumaliku väe, et võita kõik loomupärased ja juurdeõpitud kalduvused kurjale ning vajutada oma kogudusele oma iseloomu pitser.
Jeesus ütles Püha Vaimu kohta: «Tema austab mind.» Kristus austas Isa, avades maailmale Tema armastuse. Püha Vaim pidi austama Kristust, avades maailmale Tema armu. Jumala kuju peab inimestes taastuma. Jumala rahva iseloomu täiuslikkus on seotud Jumala au ja Kristuse auga. «Kui Ta /tõe Vaim/ tuleb, siis Ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta.» Jumala Sõna kuulutamine oleks kasutu, kui poleks Püha Vaimu pidevat ligiolekut ja abi. Tema on ainus Õpetaja, kes suudab edasi anda jumalikke tõdesid. (672) Ainult siis, kui koos tõega tuleb südamesse Püha Vaim, ärkab inimese südametunnistus ja muutub elu. Inimene võib esitada haaravalt Jumala Sõna kirjatähte, ta võib tunda kõiki selles antud käske ja tõotusi, kuid siis, kui Püha Vaim ei saa tõde elavaks teha, ei lange ükski inimlaps Kaljule ega murdu. Teadmiste hulk ega tohutud võimalused ei tee inimesest valguse vahendajat, kui tema töös ei osale Püha Vaim. Evangeeliumi seemne külvamine ei õnnestu, kui taevane kaste ei ärata seda ellu. Enne, kui kirjutati ükski Uue Testamendi raamat või peeti ainuski jutlus pärast Kristuse taevaminemist, said palvetavad apostlid Püha Vaimu. Siis tunnistasid nende vaenlased: «Te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega» (Apt.5,28).
Kristus on tõotanud oma kogudusele Püha Vaimu anni ja see tõotus kuulub meile täpselt samuti nagu esimestele jüngritele. Kuid ka see tõotus on tingimuslik. Paljud usuvad seda tõotust ja väidavad, et öeldu käib nende kohta; nad kõnelevad palju Kristusest ja Pühast Vaimust, kuid sellest pole kasu. Nad ei anna ennast Jumala väe juhtimise ja kontrolli alla. Meie ei saa Püha Vaimu kasutada. Vaim peab kasutama meid. Püha Vaimu kaudu töötab Jumal oma rahva hulgas, et nad «tahaksid ja tegutseksid Tema hea meele järgi» (Flp.2,13). Kuid paljud pole sellega nõus; nad tahavad saavutada oma tahtmist. Seetõttu ei saagi nad taevast andi. Vaimu antakse ainult neile, kes alandlikult ootavad Jumalalt jõudu ja armu. Jumala vägi ootab nendepoolset igatsemist ja vastuvõtmist. Kui see tõotatud õnnistus usus vastu võetakse, toob Ta kaasa kõik teised õnnistused. Kristuse armu rohkuses on Ta valmis andma igale inimlapsele nii palju, kui ta suudab vastu võtta.
Selle vestluse vältel ei viidanud Jeesus kordagi oma kannatustele ja surmale. Seevastu kinnitas Ta viimaks jüngritele oma rahu. Jeesus ütles: «Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!»
Enne ülemast toast lahkumist laulis Kristus koos jüngritega rõõmsat kiituse- ja tänulaulu:
«Kiitke Jehoovat, kõik paganad,
ülistage Teda, kõik rahvahõimud!
Sest võimsaks on saanud Tema heldus meie üle
ja Jehoova tõde kestab igavesti! Halleluuja!»
Ps.117.
(673) Pärast laulmist läksid nad välja. Nad suundusid piki rahvarikkaid tänavaid linnast välja Õlimäe poole — aeglaselt, mõttessevajunult. Õlimäele liginedes ütles Jeesus murest murtud häälega: «Sel ööl te kõik taganete minust, sest kirjutatud on: Ma löön karjast ja karja lambad pillutatakse!» (Mat.26,31). Jüngreid hämmastas ja kurvastas öeldu. Neile meenus, kuidas paljud pärast Kapernauma kogudusekojas peetud Kristuse kõnet Eluleivast olid pahandanud ja Temast lahkunud. Kuid kaksteist olid ustavaks jäänud. Peetrus oli siis kõigi nimel Kristusele ustavust kinnitanud. Seepeale oli Kristus öelnud: «Eks ole mina teid kaksteistkümmend ära valinud, ja üks teie seast on kurat?» (Joh.6,70). Ka ülemas toas oli Jeesus ütelnud, et üks kaheteistkümnest annab Ta ära ning Peetrus salgab Teda. Kuid nüüd puudutasid Tema sõnad kõiki.
Peetrus protesteeris ägedalt: «Kui ka kõik Sinust taganevad, siis mina mitte!» Ülemas toas oli Peetrus väitnud: «Ma annan oma elu Sinu eest!» Jeesus oli siis hoiatanud, et ta selsamal ööl salgab oma Lunastaja. Nüüd kordas Kristus hoiatust: «Tõesti, mina ütlen sulle, täna, sellel ööl, enne kui kukk on kaks korda laulnud, salgad sina mind kolm korda!» Aga Peetrus ütles veel rõhutatumalt: «Kui ma Sinuga peaksin ka surema, ei salga ma Sind mitte!» Ja samuti ütlesid kõik (Mrk.14,29-31). Ennastusaldavalt jätsid nad tähelepanuta Jeesuse korduva hoiatuse. Nad polnud läbikatsumiseks valmis. Alles siis, kui kiusatus neid tabas, tundsid nad oma nõrkust.
Kui Peetrus kinnitas oma valmisolekut järgneda Issandale nii vangi kui surma, siis ta tõepoolest ka mõtles nii; kuid ta ei tundnud ennast. Sügaval südamepõhjas peitusid kurjad mõtted, mida olukorrad ellu äratasid. Kui Peetrus ei oleks saanud teadlikuks ohust, mis teda ähvardas, oleks see võinud ta hukutada. Lunastaja nägi temas enesearmastust ja enesekindlust, mis varjutas isegi armastuse Kristuse vastu. Peetruse elus oli ilmnenud palju ebakindlust, elujõus pattu, mõtlematust, ebapühi iseloomujooni ja kergemeelset suhtumist kiusatustesse. Kristuse tõsine hoiatus oli kutseks tõsisele eneseanalüüsile. Peetrus vajas eneseusalduse asemel sügavat usku Kristusesse. Kui ta oleks hoiatuse alandlikult vastu võtnud, oleks ta anunud, et Karjane oma lammast hoiaks. Galilea järvel vajuma hakates oli Peetrus hüüdnud: «Issand, aita mind» (Mat.14,30). Siis oli Kristus oma käe sirutanud (674) ja temast kinni haaranud. Kui ta oleks nüüd Jeesust palunud: «Päästa mind minu enese käest!» oleks Kristus teda hoidnud. Kuid Peetrusele näis, et Jeesus ei usaldanud teda ja see tundus talle ebaõiglasena. Ta solvus ja kapseldus eneseusaldusse.
Jeesus vaatas kaastundlikult jüngritele. Ta ei saanud hoida neid ränga kogemuse eest, kuid Ta ei jätnud neid ka trööstimata. Ta kinnitas neile, et Ta murrab haua ahelad ning Tema armastus nende vastu jääb muutumatuks. «Aga pärast oma ülestõusmist ma lähen teie eele Galileasse,» ütles Ta (Mat.26,32). Juba enne salgamist said jüngrid kinnituse andestusest. Pärast Tema surma ja ülestõusmist teadsid nad, et Ta oli neile andestanud ja nad olid Talle kallid.
Jeesus oli jüngritega teel Õlimäe jalamil asuvasse Ketsemani aeda. See oli üksildane paik, kus Ta oli sageli mõtisklenud ja palvetanud. Lunastaja oli selgitanud jüngritele oma ülesannet maailmas ja rääkinud vaimulikust ühendusest, mida nad pidid Temaga säilitama. Nüüd illustreeris Ta öeldut. Heledas kuuvalguses nägid nad lopsakat viinapuud. Jeesus juhtis sellele jüngrite tähelepanu.
«Mina olen tõeline viinapuu,» ütles Ta. Selle asemel, et võrrelda end kauni palmi, uhke seedri või tugeva tammega, võrdles Ta end toe külge klammerduva viinapuuga. Palm, seeder ja tamm seisavad püsti ilma toeta, kuid viinapuu põimub võre ümber ja sirutub nii ülespoole. Sarnaselt oli Kristus inimesena (675) sõltuv jumalikust väest. «Mina ei või iseenesest ühtki teha,» oli Ta öelnud (Joh.5,30).
«Mina olen tõeline viinapuu.» Juudid olid alati pidanud viinapuud kõige õilsamaks taimeks — jõulisuse, ülevuse ja viljakuse sümboliks. Iisraeli kujutati viinapuuna, mille Jumal oli istutanud tõotatud maale. Juudid rajasid oma päästelootuse tõsiasjale, et nad kuulusid Iisraeli hulka. Kuid Jeesus ütles, et Tema on tõeline viinapuu. Ärge mõelge, et te oma päritolu tõttu saate Jumalalt elu ja õiguse Tema tõotustele. Vaimulikku elu saab ainult Kristuse kaudu.
«Mina olen tõeline viinapuu, ja minu Isa on viinamäe Aednik.» Taevane Isa oli istutanud Palestiina küngastele Jeesuse kui kauni viinapuu. Isa oli ka Aednik. Paljusid kütkestas selle viinapuu ilu ja nad tunnistasid, et Ta pärines taevast, kuid Iisraeli rahva juhtide meelest oli Ta juur põuasest maast. Nad muljusid Ta puruks ja trampisid poriste jalgade alla. Nad kavatsesid Ta igaveseks hävitada. Kuid taevane Aednik ei kaotanud oma taime hetkekski silmist. Kui inimesed arvasid, et nad olid viinapuu hävitanud, võttis Tema selle üles ja istutas teisele poole müüri. Inimesed ei näinud nüüd enam puud ennast — see oli julmade rünnakute eest kaitstud — kuid oksad rippusid üle müüri. Need rääkisid viinapuust. Nende kaudu võis viinapuusse pookida uusi oksi. Pookokstest oli juba vilja saadud. Vili oli valminud ja möödujad olid seda noppinud.
«Mina olen viinapuu, teie olete oksad,» ütles Kristus oma jüngritele. Kuigi Ta oli neist lahkumas, ei katkenud nende vaimulik ühendus Temaga. Kristus seletas, et okste kinnitumine viinapuusse kujutas ühendust, mida nad pidid Temaga säilitama. Oks poogitakse elujõulisse puusse ning see kasvab kiud-kiult sellega kokku. Viinapuu elu saab ka oksa eluks. Patune, kes seob oma nõrkuse Kristuse tugevusega, oma puudulikkuse Kristuse täiuslikkusega ning oma suutmatuse Kristuse piiritu jõuga, muutub Kristuse sarnaseks. Kristuse inimlikkus kasvas kokku meie inimlikkusega ning meie inimlikkus kasvab kokku Tema jumalikkusega. Nii saab inimene Püha Vaimu vahendusel osa jumalikust iseloomust. Ta on vastu võetud Jumala armastatud Pojas.
(676) Kui selline ühendus Kristusega on kord loodud, siis tuleb seda ka säilitada. Kristus ütles: «Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse.» Jutt pole juhuslikust puudutusest. Oks saab osaks elavast viinapuust. Elu, jõu ja viljakuse kandumine tüvest okstesse peab olema takistamatu ja pidev. Lahus viinapuust ei saa oks püsida eluvõimelisena. Samuti ei või ka teie elada lahus minust, ütles Jeesus. Elu, mille te olete minult saanud, võite te säilitada ainult pideva ühenduse kaudu. Ilma minuta ei või te võita pattu ega vastu panna ühelegi kiusatusele.
«Jääge minusse, ja mina jään teisse.» Jäämine Kristusesse tähendab Tema Vaimu pidevat vastuvõtmist — elu, mis on antud tingimusteta Tema teenistusse. Jumala ja inimese vahelist ühendust ei tohi miski katkestada. Nii, nagu viinapuu oks imeb pidevalt tüvest elujõudu, nii peame ka meie jääma Jeesusesse ja saama Temalt usu läbi jõudu ning Tema iseloomu täiuslikkust.
Juur saadab toitained oksa tipuni. Nii voolab Kristusest vaimulik jõud igale usklikule. Seni, kuni inimlaps on ühenduses Kristusega, ei ole ohtu, et ta kärbuks.
Viinapuus olev elu saab ilmsiks lõhnavates viljades. «Kes jääb minusse,» ütles Jeesus, «ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha.» Elades usus Jumala Pojasse ilmnevad meie elus Vaimu viljad; ükski neist ei puudu.
«Minu Isa on viinamäe Aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, Tema kõrvaldab.» Ehkki oks on pealtnäha viinapuuga ühenduses, võib elav ühendus tüvega puududa. Siis ei toimu ka kasvu ja viljakandmist. Sarnaselt võib inimesel olla näiline ühendus Kristusega, kuid elav ühendus Temaga puudub. Inimesed saavad koguduse liikmeteks oma usu tunnistamise põhjal, ent nende iseloom ja käitumine näitavad, kas nad on tegelikult ühenduses Kristusega. Kui nad ei kanna vilja, on nad kärbuvad oksad. Nende lahusolek Kristusest toob kaasa täieliku hävingu, mida kujutab kuivanud oks. «Kui keegi ei jää minusse,» ütles Kristus, «siis ta heidetakse välja, nagu viinapuu oks ning kuivab ära. Ja nad kogutakse kokku ja heidetakse tulle ning põletatakse ära.»
«Ja igaüht, mis kannab vilja, Tema puhastab (kärbib), et see kannaks rohkem vilja.» Kaheteistkümnest jüngrist, kes olid Jeesust järginud, (677) tuli üks kui kuivanud oks kõrvaldada. Ülejäänuid pidi kärbitama kibedates läbikatsumistes. Kärpimine teeb küll valu, kuid nuga on Isa käes. Ta ei tegutse hoolimatu käe ega ükskõikse südamega. Oksad, mis kaarduvad maani, tuleb lahti lõigata maiste tugede küljest, kuhu nende väädid klammerduvad. Nad tuleb suunata ülespoole, et nad leiaksid tuge Jumalas. Samuti tuleb kärpida üleliigselt lopsakat lehestikku, mis röövib viljade valmimiseks vajaliku elujõu. Kõrvaldada tuleb ka vesikasvud, mis takistavad Õiguse Päikese tervendavate kiirte juurdepääsu. Aednik lõikab ära kõik selle, mis takistab viljakust.
«Selles on minu Isa austatud, et te kannate palju vilja,» ütles Jeesus. Jumal soovib sinu kaudu väljendada oma iseloomu pühadust, headust ja hellust. Ja seejuures ei käsi Kristus jüngritel ise rühmata, et vilja kanda. Ta käsib neil jääda Temasse. «Kui te jääte minusse, ja minu sõnad jäävad teisse,» ütles Ta, «siis paluge, mida te iganes tahate, ja see sünnib teile!» Oma sõna kaudu jääb Kristus järelkäijatesse. See on samasugune eluline side, nagu kujutas Tema liha söömine ja Tema vere joomine. Kristuse sõnad on vaim ja elu. Neid vastu võttes võtad sa vastu ka Viinapuu elu. Sa elad «igast sõnast, mis lähtub Jumala suust» (Mat.4,4). Kristuse elu kannab sinus sama vilja nagu ilmnes Temas. Elades Kristuses, jäädes Kristusesse, toetudes Temale ja Temalt vaimulikku toitu saades kannad sa vilja nii nagu kandis Tema.
Seejärel ütles Kristus oma jüngritele välja oma suure soovi — et nad armastaksid üksteist nii, nagu Tema neid oli armastanud. Ikka ja jälle rõhutas Ta seda: «Seda ma käsin teid,» ütles Ta korduvalt, «et te armastaksite üksteist.» Ülemises toas oli Ta alustanud sõnadega: «Uue käsusõna annan ma teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud, et teiegi üksteist armastaksite!» Jüngrite jaoks oli see käsk uus sellepärast, et nad polnud armastanud üksteist nii, nagu Kristus neid oli armastanud. Kristus mõistis, et hoopis uued ideaalid ja ajendid pidid hakkama jüngreid juhtima. Ta teadis, et jüngrite elus pidid avalduma uued põhimõtted ning et Tema elu ja surma kaudu pidid nad saama uue mõiste armastusest. Käsk üksteist armastada sai Tema ohvri valgel uue tähenduse. (678) Kogu armutöö on pidev enesesalgamine. Kristuse maapealse elu igal hetkel tulvas Temast Jumala armastust. Kõik, keda täidab Tema Vaim, armastavad nii nagu armastas Tema. Sama põhimõte ajendab inimsuhetes ka neid.
See armastus tunnistab inimese jüngriksolekust. «Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid,» ütles Jeesus, «kui teil on armastus isekeskis!» Kui inimesed hoiavad ühte mitte isekatest huvidest ajendatuna, vaid armastusest, siis kõneleb see jõust, mis on ülem igast inimlikust jõust. Selline üksmeel tunnistab, et Jumala kuju on inimolemuses taastatud. See näitab, et jumalik olemus suudab seista vastu kurjuse üleloomulikule väele ning et Jumala arm võidab inimese lihalikus südames peituva isekuse.
Selline armastus äratab kindlasti Saatana viha. Kristus ei kõnelnud oma jüngritele kergest teest. «Kui maailm teid vihkab,» ütles Ta, «siis teadke, et ta mind on enne teid vihanud. Kui te oleksite maailmast, siis armastaks maailm oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm! Pidage meeles seda sõna, mis ma teile olen öelnud: Ei ole ori suurem oma isandast! On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga. On nad pidanud minu sõnu, siis nad peavad teiegi sõnu. Aga seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne Teda, kes mind on läkitanud.» Evangeeliumi kuulutust kantakse edasi vasturünnakute hoopide all, keset vastupanu, hädaohte, kaotusi ja kannatusi. Kuid need, kes seda kogevad, käivad vaid Meistri jälgedes.
Maailma Lunastajat näis jälitavat pidev ebaõnn. Tema, kes oli tulnud maailma halastuse saadikuna, näis suutvat teha vähe ülesehitavat ja päästvat tööd, mida Ta teha igatses. Saatana väehulgad töötasid Talle pidevalt vastu, kuid Ta ei kaotanud julgust. Prohvet Jesaja kaudu ütles Ta: «Aga mina mõtlesin; Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja. Ometi on mu õigus Jehoova käes ja mu tõotus on minu Jumala juures! ... Kuigi Iisrael ei saaks kogutud /ingl. k./, olen ma Jehoova silmis austatud ja mu Jumal on mu tugevus.» Kristusele anti ka selline tõotus: «Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Lunastaja, tema Püha, täiesti põlatule, rahvaste poolt (679) jälestatule, ... nõnda ütleb Jehoova: ... ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks, taastama maad, jagama laastatud pärisosi, ütlema vangistatuile: «Minge välja!»; pimeduses olijaile: «Teil on valgus!» ... Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale Halastaja juhib neid ja talutab nad veeallika juurde!» (Jes.49,4.5.7-10).
Jeesus toetus sellele tõotusele ega andnud Saatanale jalatäitki järele. Kui Kristus pidi astuma viimased sammud oma alanduse teel, kui sügav kurbus haaras Ta hinge, siis ütles Ta jüngritele: «Selle maailma vürst tuleb ja ei saa minust midagi.» «Selle maailma vürsti üle on kohus mõistetud.» «Nüüd tõugatakse sellesinase maailma vürst välja» (Joh.14,30; 16,11; 12,31). Prohvetliku pilguga nägi Kristus eesootavat võitlust. Ta teadis, et siis, kui Ta hüüab: «See on lõpetatud!» tunneb kogu taevas rõõmu. Tema kõrv näis kuulvat juba kauget muusikat ja võiduhüüdeid taevasaalides. Ta teadis, et siis lüüakse Saatana kuningriigile matusekella ning Kristuse nimi kaigub läbi kõikide maailmade kogu universumis.
Kristus rõõmustas sellepärast, et Ta võis teha oma järelkäijate jaoks rohkem, kui nad oskasid paluda või ette kujutada. Ta rääkis kindlusetundega, teades, et Kõigevägevam oli nii kavandanud juba enne maailma rajamist. Ta teadis, et tõde, mida saadab Püha Vaimu vägi, võidab võitluse kurjusega. Ta teadis, et Tema verega niisutatud lipp lehvib võidukalt Tema järelkäijate kohal. Ta teadis, et Teda usaldavate järelkäijate elu on nii nagu Temagi elu lakkamatute võitude seeria, mida, tõsi küll, siin ei mõisteta, kuid mida mõistetakse kord igavikus.
«Seda ma olen teile ütelnud,» ütles Ta, «et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!» Kristus ei masendunud. Tema järelkäijatel tuleb ilmutada sama püsivat usku. Nad peavad elama ja töötama nii nagu elas ja töötas Tema, sest nad sõltuvad Temast — Meistrist. Neil peab jätkuma julgust, energiat ja püsivust. Ehkki nende teele kerkivad ületamatud tõkked, peavad nad Tema armu läbi edasi minema. Neid kutsutakse üles raskusi võitma, neid ületama. Nad ei peaks meeleheitesse sattuma; nende lootus on vääramatu. Võrratu armastuse kuldse ketiga on Kristus ühendanud nad Jumala trooniga. Ta soovib, et nad mõistaksid, et suurim jõud universumis, mis lähtub ülima jõu Allikast, kuulub neile. Neil on jõud (680) vastu panna kurjusele — jõud, mida ei saa võita ükski vägi maa peal, ei surm ega põrguhaud; jõud, mis võimaldab neil võita nii nagu võitis Kristus.
Kristuse plaani kohaselt peab Tema koguduses siin maa peal valitsema sama kord, juhtimisviis ja kooskõla, mis valitseb taevas. Siis saab Ta austatud oma rahva kaudu. Nende kaudu paistab Õiguse Päike tumestamatuna maailmale. Kristus on andnud oma kogudusele palju võimalusi Teda austada. Ta on andnud oma rahvale võimed ja õnnistused, millega esindada Tema täiust. Kogudus, kes omab Kristuse õigust, on Tema varaait, mis kätkeb Tema armu, halastuse ja armastuse täiuslikke rikkusi. Kristus, Õiguse Päike, näeb puhtas ja täiuslikus rahvas tasu alanduse eest.
Päästja lõpetas oma õpetused jõuliste, lootusrikaste sõnadega. Seejärel palvetas Ta kogu südamest oma jüngrite pärast. Tõstes silmad taeva poole, lausus Ta: «Isa, tund on tulnud. Austa oma Poega, et ka Poeg austaks Sind, nagu Sa oled Temale andnud meelevalla kõige liha üle, et Ta annaks igavese elu kõigile, keda Sina oled Temale andnud! Aga see on igavene elu, et nad tunneksid Sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, keda Sina oled läkitanud.»
Kristus oli lõpetamas oma tööperioodi siin maal. Ta oli austanud Jumalat. Ta oli ilmutanud Isa nime. Ta oli kogunud need, kes pidid jätkama Tema tööd inimeste seas. Ja Ta jätkas: «Nendes ma olen austatud. Ja ma ei ole edaspidi enam maailmas, aga nemad on maailmas, ja mina tulen Sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille Sa oled mulle andnud, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie! ... Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse, et nemad kõik oleksid üks, ... Mina nendes ja Sina minus, et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et Sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu Sa mind oled armastanud.»
Selliselt usaldas Kristus oma valitud koguduse Isa kätte. Pühitsetud Ülempreestrina palus Ta nüüd oma rahva eest. Ustava Karjasena kogus Ta oma karja Kõigekõrgema varju alla, tugevasse ja kindlasse pelgupaika. Teda ootas ees viimane võitlus Saatanaga. Ja Ta sammus sellele võitlusele vastu.
Siis jätkas Ta hellalt: «Lapsukesed, ma olen veel üürikese aja teie juures; te hakkate mind otsima. Ja nagu ma juutidele ütlesin: kuhu mina lähen, sinna teie ei või tulla! nõnda ma ütlen nüüd ka teile.»
Jüngrid ei rõõmustanud neid sõnu kuuldes. Nad tundsid hirmu. Nad surusid end Issandale ligemale. Nende Õpetaja ja armas Sõber oli neile kallim kui elu. Temalt olid nad saanud abi kõigis raskustes, lohutust mures ja pettumustes. Ja nüüd jätab Ta nad abita maha. Tumedad eelaimused täitsid nende mõtteid.
Kuid Issanda sõnad kõnelesid lootusest. Ta teadis, et vaenlane hakkab neid ründama ning Saatana kavalus õnnestub libedamalt siis, kui inimest rõhuvad raskused. Seepärast juhtis Ta nende mõtted «nähtavailt asjadelt nähtamatuile» (2.Kor.4,18). Maiselt pagendusemaalt suunas Jeesus nende mõtted taevasele kodule.
(663) «Teie süda ärgu ehmugu,» ütles Ta. «Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: Ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen. Ja kuhu mina lähen, seda teed te teate!» Teie pärast tulin ma siia maailma. Ma tegutsesin teie heaks. Kuigi ma lähen ära, töötan ma teie heaks edasi. Ma tulin maailma ennast teile avama, et te usuksite. Ma lähen Isa juurde, et töötada koos Temaga teie heaks. Kristuse lahkumise eesmärk oli vastupidine sellele, mida jüngrid kartsid. See ei tähendanud lõplikku lahutust. Ta läks meile aset valmistama, et tulla tagasi ja võtta meid enda juurde. Ajal, mil Tema valmistab meile eluasemeid, peame meie laskma oma iseloomu vormida jumaliku kuju järgi.
Hoolimata kõigest olid jüngrid nõutud. Toomas, keda alatasa vaevasid kahtlused, küsis: «Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed! Kuidas võime teada teed?» Jeesus ütles talle: «Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu! Kui te mind oleksite ära tundnud, siis te tunneksite ka minu Isa, ja sellest ajast te tunnete Teda ja olete Teda näinud!»
Taevasse ei lähe mitut teed. Iga mees ei saa valida oma. Kristus ütles: «Mina olen tee, ... ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.» Alates sellest, kui Eedenis lausuti, et naise seeme rõhub mao pea, on kuulutatud Kristust teena, tõena ja eluna. Ta oli teeks Aadama eluajal ja siis, kui Aabel esitas Jumalale tapetud talle vere, mis sümboliseeris Lunastaja verd. Kristus oli tee, kelle kaudu päästeti patriarhid ja prohvetid. Tema on ainus tee, mida mööda jõuame Jumala juurde.
«Kui te oleksite mind ära tundnud,» ütles Kristus, «siis te tunneksite ka minu Isa, ja sellest ajast te tunnete Teda ja olete Teda näinud!» Ent jüngrid ei mõistnud. «Issand, näita meile Isa,» palus Filippus, «siis me jääme rahule.»
Üllatunud nende pikaldasest mõistmisest, lausus Kristus nukralt: «Niikaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind tundnud, Filippus?» Kas on võimalik, et sa ei näe Isa nendes tegudes, mida Ta teeb minu kaudu? Kas sa ei usu, et ma tulin Isast tunnistust andma? Kuidas sa ütled: «Näita meile Isa?» «Kes mind on näinud, see on näinud Isa.» Kristus polnud lakanud olemast (664) Jumal siis, kui Ta sai inimeseks. Ehkki Ta oli alandunud saama inimeseks, kuulus Talle endiselt Tema jumalikkus. Ainult Kristus võis esitada inimlastele Isa ning Teda olid jüngrid võinud näha enam kui kolm aastat.
«Uskuge mind, et mina olen Isas ja et Isa on minus; aga kui mitte, siis uskuge nende tegude pärast.» Nende usk võis kindlalt rajaneda Kristuse tegude tunnistusele. Selliseid tegusid polnud ükski inimene iialgi teinud ega või iialgi teha iseenesest. Kristuse töö tunnistas Tema jumalikkusest. Ta näitas Isa.
Kui jüngrid oleksid uskunud sellist elavat ühendust Isa ja Poja vahel, poleks nende usk kõikunud siis, kui nad nägid Kristuse kannatusi ja surma hukkuva maailma päästmiseks. Kristus püüdis neid juhtida usu alamastmeilt kogemusele, mille nad pidid saama siis, kui nad tõeliselt mõistavad, kes Ta on — Jumal inimlihas. Ta soovis, et nad mõistaksid, et nende usk peab vaatama üles Jumala poole ja juurduma Temasse. Tõsiselt ja kannatlikult püüdis kaastundlik Päästja valmistada jüngreid ette kiusatusetormiks, mis nende pea kohal varsti puhkes. Ta soovis, et nad oleksid koos Temaga varjul Jumalas.
Kristuse näol säras neid sõnu lausudes jumalik au ja kõik kohalolijad tundsid pühalikku aukartust, kui nad Teda kuulasid. Nende südamed põimusid veel tihedamalt Tema omaga; kasvav armastus Kristuse vastu lähendas neid ka üksteisele. Nad tundsid, et taevas oli väga lähedal ning sõnad, mida nad kuulsid, olid läkitus taevaselt Isalt.
«Tõesti, tõesti, mina ütlen teile,» jätkas Kristus, «kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen.» Kristus soovis igati, et Tema jüngrid mõistaksid, miks Ta oli ühendanud oma jumalikkuse inimlikkusega. Ta tuli maailma ilmutama Jumala au, et Tema uuendusttoov vägi õilistaks inimest. Jumal avas ennast Temas selleks, et Tema võiks avada end neis. Jeesus ei kasutanud mingit väge ega omadust, mida inimesel poleks võimalik saada usu kaudu Temasse. Tema täiuslik inimolemus oli seesugune, millist võivad omada kõik Tema järelkäijad, kes tahavad olla Jumalale kuulekad nii, nagu Tema oli.
«Ja ta teeb veel suuremaid tegusid kui need on, sest mina lähen Isa juurde.» Kristus ei öelnud, et jüngrite töö saab olema midagi ülevamat kui Tema oma, vaid et nende tööl on suurem ulatus. Ta ei pidanud silmas ainult imetegusid, vaid kõike, mis pidi Püha Vaimu juhtimisel toimuma.
(667) Pärast Issanda taevaminemist mõistsid jüngrid Tema tõotuse täitumist. Kristuse ristilöömine, ülestõusmine ja taevaminek oli nende jaoks elav reaalsus. Nad nägid, et prohvetikuulutused täitusid täht-tähelt. Nad uurisid Pühakirja ja võtsid selle õpetused omaks usu ja kindlusega, mida nad varem polnud tundnud. Nad teadsid, et nende jumalik Õpetaja oli see, kelle Ta ütles end olevat. Siis, kui nad jutustasid oma kogemusest ja ülistasid Jumala armastust, pehmenes kuulajate süda ning suured hulgad uskusid Jeesusesse.
Lunastaja tõotus jüngritele on tõotus Tema kogudusele aegade lõpuni. Jumala kavatsuse kohaselt pidi imeväärne lunastusplaan tooma endaga kaasa tähelepanuväärsed tulemused. Kõik, kes tahavad töötada lootes mitte sellele, mida nemad võivad teha, vaid mida Jumal võib teha nende jaoks ja nende kaudu, kogevad kindlasti Tema tõotuse täitumist: «Kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid kui need on, sest mina lähen Isa juurde!»
Jüngrid ei tundnud veel Issanda piiramatuid võimalusi ja väge. Ta ütles neile: «Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel» (Joh.16,24). Ta selgitas, et nende edu saladus peitub selles, kui nad paluvad jõudu ja armu Tema nimel. Tema on Isa ees, et nende eest paluda. Ta esitab alandliku paluja soovi oma soovina selle inimese suhtes. Taevas kuuldakse iga siirast palvet. Võib-olla pole see esitatud voolavas sõnastuses, kuid kui palve tuleb südamest, tõuseb see pühamusse, kus Jeesus teenib. Tema esitab selle Isale kaunis ja meeldivas vormis koos Tema täiuslikkusega.
Siiruse ja südamepuhtuse tee pole takistusteta tee, kuid nähkem igas takistuses üleskutset palvele. Iga elava olevuse jõud lähtub Jumalalt — lättest, mis on avatud ka kõige nõrgemale. «Mida te iganes palute minu nimel,» ütles Jeesus, «seda ma teen, et Isa austataks Pojas! Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.»
Palvetage «minu nimel,» käskis Kristus jüngreid. Kristuse nimel peavad Tema järelkäijad seisma Jumala ees. Nende eest toodud ohvri väärtus teeb ka nemad väärtuslikuks Jumala silmis. Kristuse õiguse tõttu on nad hinnalised. Kristuse pärast andestab Issand neile, kes Teda kardavad. Ta ei näe neid ebapühade patustena. Ta näeb neid oma Poja sarnastena, kellesse nad usuvad.
(668) Issandale valmistab pettumust see, kui Tema järelkäijad end alahindavad. Ta soovib, et Tema pärisosa hindaks end selle hinna järgi, mille Tema on nende eest maksnud. Jumal igatses inimlaste järele, muidu poleks Ta saatnud oma Poega nii kalliks maksma läinud lunastusteele. Tema soovib nendega koos töötada. Tal on hea meel, kui nad paluvad Temalt suuri asju, et austada Tema nime. Nad võivad oodata Temalt suuri asju, kui nad usuvad Tema tõotustesse.
Kuid Kristuse nimel palumine tähendab palju. See tähendab, et me peame omaks võtma Tema iseloomu ja meelsuse ning tegema Tema tegusid. Päästja tõotus on tingimuslik. «Kui te mind armastate,» ütles Ta, «siis pidage minu käsusõnu.» Ta päästab inimesi mitte koos pattudega, vaid pattudest; ja need, kes Teda armastavad, näitavad oma armastust kuulekusega.
Tõeline sõnakuulmine lähtub südamest. See on harmoonia Kristusega. Kui me Talle allume, siis samastab Ta oma mõtted ja eesmärgid meie omadega; meie mõtted ja tunded vormuvad Tema tahte järgi nii, et kuuletudes Temale, kuuletume me ühtlasi oma südame soovile. Meie õilistatud ja pühitsetud tahe leiab, et ülim rõõm on teenida Jumalat. Kui me tunneme Jumalat nii, nagu meil on võimalus Teda tunda, siis on meie elu pidev sõnakuulmise elu. Kui õpime mõistma Kristuse iseloomu ja oleme ühenduses Jumalaga, muutub patt meile vastikuks.
Nii nagu Kristus inimesena täitis käsku, nii täidame ka meie, kui me juurdume Jõuallikasse. Kuid me ei tohi panna vastutust oma kohustuste eest teistele ega oodata, et nemad ütleksid, mida meil teha tuleb. Me ei saa sõltuda inimlikest nõuannetest. Issand õpetab meile meie kohustusi sama meelsasti nagu Ta õpetab teistelegi. Kui me tuleme Tema juurde usus, siis avab Ta meile oma saladused isiklikult. Sageli põleb meie süda meis, kui Jumal astub meie juurde, et käia meiega nii nagu kord Eenokiga. Need, kes otsustavad, et nad ei taha teha iialgi seda, mis on Jumalale vastumeelt, saavad — olles kõnelnud oma eluasjadest Temale — teada seda, kuidas toimida. Nad saavad nii tarkust kui ka jõudu. Neile antakse Kristuse tõotuse kohaselt jõudu olla kuulekas ja teenida. Kõik, mis anti Kristusele, kõik, mida Ta vajas langenud inimkonna vajaduste rahuldamiseks, anti Talle kui inimkonna Esindajale ja Peale. Ja «mida me iganes palume, seda me saame Temalt, sest me peame Tema käske ja teeme, mis on Temale meelepärane» (1.Joh.3,22).
Enne kui Kristus andis end lepitusohvriks, palus Ta järelkäijate jaoks vältimatut täiuslikemat andi, (669) mis annab nende käsutusse Jumala armu piiramatud rikkused. «Ja mina palun Isa ja Tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast, et ta Teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete Teda, sest Tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees. Ma ei jäta teid vaeslasteks, ma tulen teie juurde» (Joh.14,16-18).
Püha Vaim oli maailmas ka enne seda, sest lunastustöö algusest peale on Ta teinud tööd inimeste südames. Kuid nii kaua, kui Kristus oli maa peal, ei igatsenud Tema jüngrid ühtegi teist aitajat. Alles siis, kui Ta neist lahkus, tundsid nad vajadust Püha Vaimu järele, ja siis Ta tuli.
Püha Vaim on Kristuse esindaja, kuid ilma inimliku kujuta ja sellest sõltumatu. Oma inimolemuses ei saanud Kristus olla isiklikult igal pool. Sellepärast oli jüngritele kasuks, et Jeesus läks Isa juurde ja saatis Püha Vaimu enda järglaseks maa peale. Nüüd polnud keegi eelistatum selle tõttu, et ta elas vastavas kohas ja sai Kristusega koos olla. Püha Vaimu läbi saab Issand olla kõigi juures. Selles mõttes oli Ta neile lähemal kui siis, kui Ta poleks läinud taevasse.
«Kes mind armastab, seda armastab minu Isa ja mina tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada.» Jeesus teadis, mis ootas jüngreid ees. Ta nägi, kuidas üks neist viiakse tapalavale, teine ristile, kolmas pagendatakse üksildasele kaljusaarele, ülejäänuid kiusatakse taga ja surmatakse. Ta julgustas neid tõotusega, et igas läbikatsumises on Ta nendega. Sama tõotus on kehtiv ka tänapäeval. Issand teab kõike oma ustavatest sulastest, kes Tema pärast on vangis või üksikutele saartele pagendatud. Ta trööstib neid oma ligiolekuga. Kui usklik seisab tõe pärast ebaõiglase kohtu ees, siis seisab Kristus tema kõrval. Kõik uskliku pihta suunatud laim on suunatud tegelikult Kristusele. Järelkäijate isikus mõistetakse Kristust üha uuesti hukka. Kui keegi suletakse vangla müüride vahele, kinnitab Kristus seal talle oma armastust. Kui keegi seisab Tema pärast silmitsi surmaga, ütleb Kristus: «Ära karda, mina olen esimene ja viimane ja elav; mina olin surnud ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni, ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed!» (Ilm.1,18). Minu pärast ohverdatud elu säilitan ma igavese au jaoks.
Igal ajal ja kõikjal, kõigis meie muredes ja raskustes, kui tulevik näib tume ning me tunneme end abitute ja üksildastena, saadetakse vastusena usupalvele meie juurde Trööstija. (670) Olukorrad võivad lahutada meid kõikidest maisetest sõpradest, kuid ükski olukord ega vahemaa ei saa meid lahutada taevasest Lohutajast. Ükskõik, kus me oleme või kuhu läheme, on Tema alati meie paremal käel meid aitamas, toetamas ja julgustamas.
Jüngrid ei mõistnud ikka veel Kristuse sõnade vaimulikku tähendust, seepärast Ta jätkas. Ta seletas, et Püha Vaimu kaudu suhtleb Tema nendega. «Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik.» Te ei ütle siis enam, et te ei mõista. Te ei näe siis enam hägusalt nagu peegelpildis. Te mõistate siis «täiesti ühes kõigi pühadega, missugune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus» ja tunnete ära «Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse» (Ef.3,18.19). Jüngrid olid tunnistajad Kristuse elust ja tööst. Nende kaudu pidi Tema rääkima kõikidele rahvastele maa peal. Kuid seoses Kristuse alanduse ja surmaga pidid nad läbi elama suure katsumuse ja pettumuse. Selleks, et pärast selliseid sündmusi võiks nende kuulutus olla tõepärane, tõotas Jeesus, et Trööstija «tuletab teile meelde kõik, mis mina teile olen ütelnud.»
«Mul on teile veel palju ütlemist,» jätkas Ta, «aga te ei või nüüd seda kanda. Aga kui Tema, tõe Vaim tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõtte, sest Tema ei räägi iseenesest, vaid mida Ta kuuleb, seda Ta räägib ja tulevasi asju Ta kuulutab teile. Tema austab mind, sest minu omast Ta võtab ja kuulutab teile.» Jeesus oli avanud jüngrite ees tõe tohutud avarused, kuid neil oli ülimalt raske hoida Jeesuse õpetusi lahus variseride ja kirjatundjate pärimustest ning käitumisreeglitest. Nad olid harjunud pidama rabide õpetusi Jumala hääleks ja senise kasvatuse mõju oli ikka veel tuntav. Maised asjad ja arusaamad hõlmasid ikka veel suure osa nende mõttemaailmast. Nad ei mõistnud Kristuse riigi vaimulikku olemust, ehkki Jeesus oli seda neile sageli selgitanud. Nad ei suutnud hinnata Kristuse poolt esitatud Pühakirja tekstide väärtust. Paljud Tema õpetused näisid olevat nende jaoks kõrvust mööda libisenud. Jeesus nägi, et nad ei mõistnud Tema sõnade tõelist tähendust. Kaastundlikult lubas Ta, et Püha Vaim tuletab öeldu neile meelde. Ta oli jätnud ütlemata palju sellist, mida jüngrid ei suutnud mõista. Ka nende asjade suhtes pidi Püha Vaim elustama nende vaimuliku mõistmise. (671) «Kui Tema, tõe Vaim, tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõtte,» ütles Jeesus.
Trööstijat nimetatakse «tõe Vaimuks.» Tema ülesandeks on tõde selgitada ja kinnistada. Püha Vaim asub südamesse kõigepealt tõe Vaimuna ja nii saab Temast Trööstija. Tões on rahu ja lohutus, vales pole seda tõeliselt iialgi. Väärate teooriate ja pärimuste abil saab Saatan inimese oma mõju alla ning kujundab tema iseloomu vääras suunas. Kuid Piibli kaudu kõneleb inimesele Püha Vaim ja vajutab tõe südamesse. Selliselt paljastab Püha Vaim eksitused ja kõrvaldab need hingest. Tõe Vaimu abil, kes tegutseb Jumala Sõna kaudu, võidab Kristus oma valitud rahva enda poole.
Kirjeldades jüngritele Püha Vaimu tööd, püüdis Jeesus sütitada neis sama rõõmu ja lootust, mis põles Tema südames. Ta tundis rõõmu rikkaliku abi üle, millega Ta oli varustanud oma kogudust. Püha Vaim oli ülim andidest, mida Ta võis Isalt oma rahvale edasiandmiseks paluda. Püha Vaim pidi avalduma neis uuendusttoova väena. Ilma selle osata poleks Kristuse ohvrist midagi kasu. Kurjuse võim oli sajandite kestel üha tugevnenud ning inimeste alistumine Saatana ülemvõimule oli hämmastav. Patule võis vastu panna ja seda võita ainult Jumaluse kolmanda Isiku võimsa väe abil — mitte piiratud kujul, vaid kogu jumalikus täiuses. Püha Vaim muudab mõjuvaks maailma Lunastaja poolt sooritatud töö. Püha Vaimu kaudu saab süda puhastatud. Vaimu läbi saab usklik osa jumalikust iseloomust. Kristus on andnud oma Vaimu kui jumaliku väe, et võita kõik loomupärased ja juurdeõpitud kalduvused kurjale ning vajutada oma kogudusele oma iseloomu pitser.
Jeesus ütles Püha Vaimu kohta: «Tema austab mind.» Kristus austas Isa, avades maailmale Tema armastuse. Püha Vaim pidi austama Kristust, avades maailmale Tema armu. Jumala kuju peab inimestes taastuma. Jumala rahva iseloomu täiuslikkus on seotud Jumala au ja Kristuse auga. «Kui Ta /tõe Vaim/ tuleb, siis Ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta.» Jumala Sõna kuulutamine oleks kasutu, kui poleks Püha Vaimu pidevat ligiolekut ja abi. Tema on ainus Õpetaja, kes suudab edasi anda jumalikke tõdesid. (672) Ainult siis, kui koos tõega tuleb südamesse Püha Vaim, ärkab inimese südametunnistus ja muutub elu. Inimene võib esitada haaravalt Jumala Sõna kirjatähte, ta võib tunda kõiki selles antud käske ja tõotusi, kuid siis, kui Püha Vaim ei saa tõde elavaks teha, ei lange ükski inimlaps Kaljule ega murdu. Teadmiste hulk ega tohutud võimalused ei tee inimesest valguse vahendajat, kui tema töös ei osale Püha Vaim. Evangeeliumi seemne külvamine ei õnnestu, kui taevane kaste ei ärata seda ellu. Enne, kui kirjutati ükski Uue Testamendi raamat või peeti ainuski jutlus pärast Kristuse taevaminemist, said palvetavad apostlid Püha Vaimu. Siis tunnistasid nende vaenlased: «Te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega» (Apt.5,28).
Kristus on tõotanud oma kogudusele Püha Vaimu anni ja see tõotus kuulub meile täpselt samuti nagu esimestele jüngritele. Kuid ka see tõotus on tingimuslik. Paljud usuvad seda tõotust ja väidavad, et öeldu käib nende kohta; nad kõnelevad palju Kristusest ja Pühast Vaimust, kuid sellest pole kasu. Nad ei anna ennast Jumala väe juhtimise ja kontrolli alla. Meie ei saa Püha Vaimu kasutada. Vaim peab kasutama meid. Püha Vaimu kaudu töötab Jumal oma rahva hulgas, et nad «tahaksid ja tegutseksid Tema hea meele järgi» (Flp.2,13). Kuid paljud pole sellega nõus; nad tahavad saavutada oma tahtmist. Seetõttu ei saagi nad taevast andi. Vaimu antakse ainult neile, kes alandlikult ootavad Jumalalt jõudu ja armu. Jumala vägi ootab nendepoolset igatsemist ja vastuvõtmist. Kui see tõotatud õnnistus usus vastu võetakse, toob Ta kaasa kõik teised õnnistused. Kristuse armu rohkuses on Ta valmis andma igale inimlapsele nii palju, kui ta suudab vastu võtta.
Selle vestluse vältel ei viidanud Jeesus kordagi oma kannatustele ja surmale. Seevastu kinnitas Ta viimaks jüngritele oma rahu. Jeesus ütles: «Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!»
Enne ülemast toast lahkumist laulis Kristus koos jüngritega rõõmsat kiituse- ja tänulaulu:
«Kiitke Jehoovat, kõik paganad,
ülistage Teda, kõik rahvahõimud!
Sest võimsaks on saanud Tema heldus meie üle
ja Jehoova tõde kestab igavesti! Halleluuja!»
Ps.117.
(673) Pärast laulmist läksid nad välja. Nad suundusid piki rahvarikkaid tänavaid linnast välja Õlimäe poole — aeglaselt, mõttessevajunult. Õlimäele liginedes ütles Jeesus murest murtud häälega: «Sel ööl te kõik taganete minust, sest kirjutatud on: Ma löön karjast ja karja lambad pillutatakse!» (Mat.26,31). Jüngreid hämmastas ja kurvastas öeldu. Neile meenus, kuidas paljud pärast Kapernauma kogudusekojas peetud Kristuse kõnet Eluleivast olid pahandanud ja Temast lahkunud. Kuid kaksteist olid ustavaks jäänud. Peetrus oli siis kõigi nimel Kristusele ustavust kinnitanud. Seepeale oli Kristus öelnud: «Eks ole mina teid kaksteistkümmend ära valinud, ja üks teie seast on kurat?» (Joh.6,70). Ka ülemas toas oli Jeesus ütelnud, et üks kaheteistkümnest annab Ta ära ning Peetrus salgab Teda. Kuid nüüd puudutasid Tema sõnad kõiki.
Peetrus protesteeris ägedalt: «Kui ka kõik Sinust taganevad, siis mina mitte!» Ülemas toas oli Peetrus väitnud: «Ma annan oma elu Sinu eest!» Jeesus oli siis hoiatanud, et ta selsamal ööl salgab oma Lunastaja. Nüüd kordas Kristus hoiatust: «Tõesti, mina ütlen sulle, täna, sellel ööl, enne kui kukk on kaks korda laulnud, salgad sina mind kolm korda!» Aga Peetrus ütles veel rõhutatumalt: «Kui ma Sinuga peaksin ka surema, ei salga ma Sind mitte!» Ja samuti ütlesid kõik (Mrk.14,29-31). Ennastusaldavalt jätsid nad tähelepanuta Jeesuse korduva hoiatuse. Nad polnud läbikatsumiseks valmis. Alles siis, kui kiusatus neid tabas, tundsid nad oma nõrkust.
Kui Peetrus kinnitas oma valmisolekut järgneda Issandale nii vangi kui surma, siis ta tõepoolest ka mõtles nii; kuid ta ei tundnud ennast. Sügaval südamepõhjas peitusid kurjad mõtted, mida olukorrad ellu äratasid. Kui Peetrus ei oleks saanud teadlikuks ohust, mis teda ähvardas, oleks see võinud ta hukutada. Lunastaja nägi temas enesearmastust ja enesekindlust, mis varjutas isegi armastuse Kristuse vastu. Peetruse elus oli ilmnenud palju ebakindlust, elujõus pattu, mõtlematust, ebapühi iseloomujooni ja kergemeelset suhtumist kiusatustesse. Kristuse tõsine hoiatus oli kutseks tõsisele eneseanalüüsile. Peetrus vajas eneseusalduse asemel sügavat usku Kristusesse. Kui ta oleks hoiatuse alandlikult vastu võtnud, oleks ta anunud, et Karjane oma lammast hoiaks. Galilea järvel vajuma hakates oli Peetrus hüüdnud: «Issand, aita mind» (Mat.14,30). Siis oli Kristus oma käe sirutanud (674) ja temast kinni haaranud. Kui ta oleks nüüd Jeesust palunud: «Päästa mind minu enese käest!» oleks Kristus teda hoidnud. Kuid Peetrusele näis, et Jeesus ei usaldanud teda ja see tundus talle ebaõiglasena. Ta solvus ja kapseldus eneseusaldusse.
Jeesus vaatas kaastundlikult jüngritele. Ta ei saanud hoida neid ränga kogemuse eest, kuid Ta ei jätnud neid ka trööstimata. Ta kinnitas neile, et Ta murrab haua ahelad ning Tema armastus nende vastu jääb muutumatuks. «Aga pärast oma ülestõusmist ma lähen teie eele Galileasse,» ütles Ta (Mat.26,32). Juba enne salgamist said jüngrid kinnituse andestusest. Pärast Tema surma ja ülestõusmist teadsid nad, et Ta oli neile andestanud ja nad olid Talle kallid.
Jeesus oli jüngritega teel Õlimäe jalamil asuvasse Ketsemani aeda. See oli üksildane paik, kus Ta oli sageli mõtisklenud ja palvetanud. Lunastaja oli selgitanud jüngritele oma ülesannet maailmas ja rääkinud vaimulikust ühendusest, mida nad pidid Temaga säilitama. Nüüd illustreeris Ta öeldut. Heledas kuuvalguses nägid nad lopsakat viinapuud. Jeesus juhtis sellele jüngrite tähelepanu.
«Mina olen tõeline viinapuu,» ütles Ta. Selle asemel, et võrrelda end kauni palmi, uhke seedri või tugeva tammega, võrdles Ta end toe külge klammerduva viinapuuga. Palm, seeder ja tamm seisavad püsti ilma toeta, kuid viinapuu põimub võre ümber ja sirutub nii ülespoole. Sarnaselt oli Kristus inimesena (675) sõltuv jumalikust väest. «Mina ei või iseenesest ühtki teha,» oli Ta öelnud (Joh.5,30).
«Mina olen tõeline viinapuu.» Juudid olid alati pidanud viinapuud kõige õilsamaks taimeks — jõulisuse, ülevuse ja viljakuse sümboliks. Iisraeli kujutati viinapuuna, mille Jumal oli istutanud tõotatud maale. Juudid rajasid oma päästelootuse tõsiasjale, et nad kuulusid Iisraeli hulka. Kuid Jeesus ütles, et Tema on tõeline viinapuu. Ärge mõelge, et te oma päritolu tõttu saate Jumalalt elu ja õiguse Tema tõotustele. Vaimulikku elu saab ainult Kristuse kaudu.
«Mina olen tõeline viinapuu, ja minu Isa on viinamäe Aednik.» Taevane Isa oli istutanud Palestiina küngastele Jeesuse kui kauni viinapuu. Isa oli ka Aednik. Paljusid kütkestas selle viinapuu ilu ja nad tunnistasid, et Ta pärines taevast, kuid Iisraeli rahva juhtide meelest oli Ta juur põuasest maast. Nad muljusid Ta puruks ja trampisid poriste jalgade alla. Nad kavatsesid Ta igaveseks hävitada. Kuid taevane Aednik ei kaotanud oma taime hetkekski silmist. Kui inimesed arvasid, et nad olid viinapuu hävitanud, võttis Tema selle üles ja istutas teisele poole müüri. Inimesed ei näinud nüüd enam puud ennast — see oli julmade rünnakute eest kaitstud — kuid oksad rippusid üle müüri. Need rääkisid viinapuust. Nende kaudu võis viinapuusse pookida uusi oksi. Pookokstest oli juba vilja saadud. Vili oli valminud ja möödujad olid seda noppinud.
«Mina olen viinapuu, teie olete oksad,» ütles Kristus oma jüngritele. Kuigi Ta oli neist lahkumas, ei katkenud nende vaimulik ühendus Temaga. Kristus seletas, et okste kinnitumine viinapuusse kujutas ühendust, mida nad pidid Temaga säilitama. Oks poogitakse elujõulisse puusse ning see kasvab kiud-kiult sellega kokku. Viinapuu elu saab ka oksa eluks. Patune, kes seob oma nõrkuse Kristuse tugevusega, oma puudulikkuse Kristuse täiuslikkusega ning oma suutmatuse Kristuse piiritu jõuga, muutub Kristuse sarnaseks. Kristuse inimlikkus kasvas kokku meie inimlikkusega ning meie inimlikkus kasvab kokku Tema jumalikkusega. Nii saab inimene Püha Vaimu vahendusel osa jumalikust iseloomust. Ta on vastu võetud Jumala armastatud Pojas.
(676) Kui selline ühendus Kristusega on kord loodud, siis tuleb seda ka säilitada. Kristus ütles: «Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse.» Jutt pole juhuslikust puudutusest. Oks saab osaks elavast viinapuust. Elu, jõu ja viljakuse kandumine tüvest okstesse peab olema takistamatu ja pidev. Lahus viinapuust ei saa oks püsida eluvõimelisena. Samuti ei või ka teie elada lahus minust, ütles Jeesus. Elu, mille te olete minult saanud, võite te säilitada ainult pideva ühenduse kaudu. Ilma minuta ei või te võita pattu ega vastu panna ühelegi kiusatusele.
«Jääge minusse, ja mina jään teisse.» Jäämine Kristusesse tähendab Tema Vaimu pidevat vastuvõtmist — elu, mis on antud tingimusteta Tema teenistusse. Jumala ja inimese vahelist ühendust ei tohi miski katkestada. Nii, nagu viinapuu oks imeb pidevalt tüvest elujõudu, nii peame ka meie jääma Jeesusesse ja saama Temalt usu läbi jõudu ning Tema iseloomu täiuslikkust.
Juur saadab toitained oksa tipuni. Nii voolab Kristusest vaimulik jõud igale usklikule. Seni, kuni inimlaps on ühenduses Kristusega, ei ole ohtu, et ta kärbuks.
Viinapuus olev elu saab ilmsiks lõhnavates viljades. «Kes jääb minusse,» ütles Jeesus, «ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha.» Elades usus Jumala Pojasse ilmnevad meie elus Vaimu viljad; ükski neist ei puudu.
«Minu Isa on viinamäe Aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, Tema kõrvaldab.» Ehkki oks on pealtnäha viinapuuga ühenduses, võib elav ühendus tüvega puududa. Siis ei toimu ka kasvu ja viljakandmist. Sarnaselt võib inimesel olla näiline ühendus Kristusega, kuid elav ühendus Temaga puudub. Inimesed saavad koguduse liikmeteks oma usu tunnistamise põhjal, ent nende iseloom ja käitumine näitavad, kas nad on tegelikult ühenduses Kristusega. Kui nad ei kanna vilja, on nad kärbuvad oksad. Nende lahusolek Kristusest toob kaasa täieliku hävingu, mida kujutab kuivanud oks. «Kui keegi ei jää minusse,» ütles Kristus, «siis ta heidetakse välja, nagu viinapuu oks ning kuivab ära. Ja nad kogutakse kokku ja heidetakse tulle ning põletatakse ära.»
«Ja igaüht, mis kannab vilja, Tema puhastab (kärbib), et see kannaks rohkem vilja.» Kaheteistkümnest jüngrist, kes olid Jeesust järginud, (677) tuli üks kui kuivanud oks kõrvaldada. Ülejäänuid pidi kärbitama kibedates läbikatsumistes. Kärpimine teeb küll valu, kuid nuga on Isa käes. Ta ei tegutse hoolimatu käe ega ükskõikse südamega. Oksad, mis kaarduvad maani, tuleb lahti lõigata maiste tugede küljest, kuhu nende väädid klammerduvad. Nad tuleb suunata ülespoole, et nad leiaksid tuge Jumalas. Samuti tuleb kärpida üleliigselt lopsakat lehestikku, mis röövib viljade valmimiseks vajaliku elujõu. Kõrvaldada tuleb ka vesikasvud, mis takistavad Õiguse Päikese tervendavate kiirte juurdepääsu. Aednik lõikab ära kõik selle, mis takistab viljakust.
«Selles on minu Isa austatud, et te kannate palju vilja,» ütles Jeesus. Jumal soovib sinu kaudu väljendada oma iseloomu pühadust, headust ja hellust. Ja seejuures ei käsi Kristus jüngritel ise rühmata, et vilja kanda. Ta käsib neil jääda Temasse. «Kui te jääte minusse, ja minu sõnad jäävad teisse,» ütles Ta, «siis paluge, mida te iganes tahate, ja see sünnib teile!» Oma sõna kaudu jääb Kristus järelkäijatesse. See on samasugune eluline side, nagu kujutas Tema liha söömine ja Tema vere joomine. Kristuse sõnad on vaim ja elu. Neid vastu võttes võtad sa vastu ka Viinapuu elu. Sa elad «igast sõnast, mis lähtub Jumala suust» (Mat.4,4). Kristuse elu kannab sinus sama vilja nagu ilmnes Temas. Elades Kristuses, jäädes Kristusesse, toetudes Temale ja Temalt vaimulikku toitu saades kannad sa vilja nii nagu kandis Tema.
Seejärel ütles Kristus oma jüngritele välja oma suure soovi — et nad armastaksid üksteist nii, nagu Tema neid oli armastanud. Ikka ja jälle rõhutas Ta seda: «Seda ma käsin teid,» ütles Ta korduvalt, «et te armastaksite üksteist.» Ülemises toas oli Ta alustanud sõnadega: «Uue käsusõna annan ma teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud, et teiegi üksteist armastaksite!» Jüngrite jaoks oli see käsk uus sellepärast, et nad polnud armastanud üksteist nii, nagu Kristus neid oli armastanud. Kristus mõistis, et hoopis uued ideaalid ja ajendid pidid hakkama jüngreid juhtima. Ta teadis, et jüngrite elus pidid avalduma uued põhimõtted ning et Tema elu ja surma kaudu pidid nad saama uue mõiste armastusest. Käsk üksteist armastada sai Tema ohvri valgel uue tähenduse. (678) Kogu armutöö on pidev enesesalgamine. Kristuse maapealse elu igal hetkel tulvas Temast Jumala armastust. Kõik, keda täidab Tema Vaim, armastavad nii nagu armastas Tema. Sama põhimõte ajendab inimsuhetes ka neid.
See armastus tunnistab inimese jüngriksolekust. «Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid,» ütles Jeesus, «kui teil on armastus isekeskis!» Kui inimesed hoiavad ühte mitte isekatest huvidest ajendatuna, vaid armastusest, siis kõneleb see jõust, mis on ülem igast inimlikust jõust. Selline üksmeel tunnistab, et Jumala kuju on inimolemuses taastatud. See näitab, et jumalik olemus suudab seista vastu kurjuse üleloomulikule väele ning et Jumala arm võidab inimese lihalikus südames peituva isekuse.
Selline armastus äratab kindlasti Saatana viha. Kristus ei kõnelnud oma jüngritele kergest teest. «Kui maailm teid vihkab,» ütles Ta, «siis teadke, et ta mind on enne teid vihanud. Kui te oleksite maailmast, siis armastaks maailm oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm! Pidage meeles seda sõna, mis ma teile olen öelnud: Ei ole ori suurem oma isandast! On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga. On nad pidanud minu sõnu, siis nad peavad teiegi sõnu. Aga seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne Teda, kes mind on läkitanud.» Evangeeliumi kuulutust kantakse edasi vasturünnakute hoopide all, keset vastupanu, hädaohte, kaotusi ja kannatusi. Kuid need, kes seda kogevad, käivad vaid Meistri jälgedes.
Maailma Lunastajat näis jälitavat pidev ebaõnn. Tema, kes oli tulnud maailma halastuse saadikuna, näis suutvat teha vähe ülesehitavat ja päästvat tööd, mida Ta teha igatses. Saatana väehulgad töötasid Talle pidevalt vastu, kuid Ta ei kaotanud julgust. Prohvet Jesaja kaudu ütles Ta: «Aga mina mõtlesin; Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja. Ometi on mu õigus Jehoova käes ja mu tõotus on minu Jumala juures! ... Kuigi Iisrael ei saaks kogutud /ingl. k./, olen ma Jehoova silmis austatud ja mu Jumal on mu tugevus.» Kristusele anti ka selline tõotus: «Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Lunastaja, tema Püha, täiesti põlatule, rahvaste poolt (679) jälestatule, ... nõnda ütleb Jehoova: ... ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks, taastama maad, jagama laastatud pärisosi, ütlema vangistatuile: «Minge välja!»; pimeduses olijaile: «Teil on valgus!» ... Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale Halastaja juhib neid ja talutab nad veeallika juurde!» (Jes.49,4.5.7-10).
Jeesus toetus sellele tõotusele ega andnud Saatanale jalatäitki järele. Kui Kristus pidi astuma viimased sammud oma alanduse teel, kui sügav kurbus haaras Ta hinge, siis ütles Ta jüngritele: «Selle maailma vürst tuleb ja ei saa minust midagi.» «Selle maailma vürsti üle on kohus mõistetud.» «Nüüd tõugatakse sellesinase maailma vürst välja» (Joh.14,30; 16,11; 12,31). Prohvetliku pilguga nägi Kristus eesootavat võitlust. Ta teadis, et siis, kui Ta hüüab: «See on lõpetatud!» tunneb kogu taevas rõõmu. Tema kõrv näis kuulvat juba kauget muusikat ja võiduhüüdeid taevasaalides. Ta teadis, et siis lüüakse Saatana kuningriigile matusekella ning Kristuse nimi kaigub läbi kõikide maailmade kogu universumis.
Kristus rõõmustas sellepärast, et Ta võis teha oma järelkäijate jaoks rohkem, kui nad oskasid paluda või ette kujutada. Ta rääkis kindlusetundega, teades, et Kõigevägevam oli nii kavandanud juba enne maailma rajamist. Ta teadis, et tõde, mida saadab Püha Vaimu vägi, võidab võitluse kurjusega. Ta teadis, et Tema verega niisutatud lipp lehvib võidukalt Tema järelkäijate kohal. Ta teadis, et Teda usaldavate järelkäijate elu on nii nagu Temagi elu lakkamatute võitude seeria, mida, tõsi küll, siin ei mõisteta, kuid mida mõistetakse kord igavikus.
«Seda ma olen teile ütelnud,» ütles Ta, «et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!» Kristus ei masendunud. Tema järelkäijatel tuleb ilmutada sama püsivat usku. Nad peavad elama ja töötama nii nagu elas ja töötas Tema, sest nad sõltuvad Temast — Meistrist. Neil peab jätkuma julgust, energiat ja püsivust. Ehkki nende teele kerkivad ületamatud tõkked, peavad nad Tema armu läbi edasi minema. Neid kutsutakse üles raskusi võitma, neid ületama. Nad ei peaks meeleheitesse sattuma; nende lootus on vääramatu. Võrratu armastuse kuldse ketiga on Kristus ühendanud nad Jumala trooniga. Ta soovib, et nad mõistaksid, et suurim jõud universumis, mis lähtub ülima jõu Allikast, kuulub neile. Neil on jõud (680) vastu panna kurjusele — jõud, mida ei saa võita ükski vägi maa peal, ei surm ega põrguhaud; jõud, mis võimaldab neil võita nii nagu võitis Kristus.
Kristuse plaani kohaselt peab Tema koguduses siin maa peal valitsema sama kord, juhtimisviis ja kooskõla, mis valitseb taevas. Siis saab Ta austatud oma rahva kaudu. Nende kaudu paistab Õiguse Päike tumestamatuna maailmale. Kristus on andnud oma kogudusele palju võimalusi Teda austada. Ta on andnud oma rahvale võimed ja õnnistused, millega esindada Tema täiust. Kogudus, kes omab Kristuse õigust, on Tema varaait, mis kätkeb Tema armu, halastuse ja armastuse täiuslikke rikkusi. Kristus, Õiguse Päike, näeb puhtas ja täiuslikus rahvas tasu alanduse eest.
Päästja lõpetas oma õpetused jõuliste, lootusrikaste sõnadega. Seejärel palvetas Ta kogu südamest oma jüngrite pärast. Tõstes silmad taeva poole, lausus Ta: «Isa, tund on tulnud. Austa oma Poega, et ka Poeg austaks Sind, nagu Sa oled Temale andnud meelevalla kõige liha üle, et Ta annaks igavese elu kõigile, keda Sina oled Temale andnud! Aga see on igavene elu, et nad tunneksid Sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, keda Sina oled läkitanud.»
Kristus oli lõpetamas oma tööperioodi siin maal. Ta oli austanud Jumalat. Ta oli ilmutanud Isa nime. Ta oli kogunud need, kes pidid jätkama Tema tööd inimeste seas. Ja Ta jätkas: «Nendes ma olen austatud. Ja ma ei ole edaspidi enam maailmas, aga nemad on maailmas, ja mina tulen Sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille Sa oled mulle andnud, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie! ... Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse, et nemad kõik oleksid üks, ... Mina nendes ja Sina minus, et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et Sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu Sa mind oled armastanud.»
Selliselt usaldas Kristus oma valitud koguduse Isa kätte. Pühitsetud Ülempreestrina palus Ta nüüd oma rahva eest. Ustava Karjasena kogus Ta oma karja Kõigekõrgema varju alla, tugevasse ja kindlasse pelgupaika. Teda ootas ees viimane võitlus Saatanaga. Ja Ta sammus sellele võitlusele vastu.
