78. peatükk KOLGATA
(741) «Ja kui nad jõudsid sinna paika, mida hüütakse Pealaeks, lõid nad Tema sinna risti.»
«Seepärast on ka Jeesus, et pühitseda rahvast oma vere läbi, kannatanud väljaspool väravat» (Heb.13,12). Aadam ja Eeva pidid lahkuma Eedenist seepärast, et nad astusid üle Jumala käsust. Kristus kui meie Asemik pidi kannatama väljaspool Jeruusalemma müüre. Ta suri väljaspool väravat, kus hukati kurjategijaid ja mõrtsukaid. Sügava tähendusega on sõnad: «Kristus on meid lahti ostnud käsu needusest, kui Ta sai needuseks meie eest» (Gal.3,13).
Tohutu rahvahulk järgnes Jeesusele kohtukojast Kolgatale. Kuuldused Tema hukkamõistmisest olid levinud kogu Jeruusalemmas ning inimesed ruttasid ristilöömispaigale. Preestrid ja ülemad olid lubanud, et nad ei kimbuta Kristuse järelkäijaid, kui Tema nende kätte antakse, ja seetõttu söandasid ka jüngrid ja usklikud nii linnast kui ümbruskonnast liituda rahvahulgaga, kes järgnes Lunastajale.
Kui Jeesus Pilatuse kohtukoja väravast välja viidi, pandi rist, mis oli tehtud Barabase jaoks, Tema haavatud ja veritsevatele õlgadele. Kaks Barabase kaaslast pidi hukatama koos Jeesusega ning ka neile anti ristid. Kuid Jeesuse koorem (742) oli nõrkuse ja üleelatud kannatuste tõttu Tema jaoks liiga raske. Paasa-õhtusöömaajast saadik ei olnud Ta söönud ega joonud. Ta oli Ketsemanis ahastavalt võidelnud Saatana jõududega. Ta oli talunud reetmise piina ja näinud, kuidas jüngrid Ta maha jätsid. Teda oli esmalt viidud Annase juurde, siis Kaifase ja Pilatuse ette. Pilatus oli Ta saatnud Heroodese juurde ning Heroodes tagasi Pilatuse juurde. Solvang oli järgnenud solvangule, pilge pilkele. Kaks korda oli Teda pekstud. Kogu öö kestsid sündmused, mis inimhinge äärmuseni proovile panid. Kristus oli vastu pidanud. Ta polnud lausunud ühtegi sõna, mis oleks Jumalat häbistanud. Kogu häbiväärse kohtufarsi jooksul oli Ta käitunud kindlameelselt ja väärikalt. Kuid kui pärast teist piitsutamist Talle rist õlgadele pandi, ei suutnud Tema inimlik jõud seda enam kanda. Ta varises koorma all kokku.
Rahvahulk, kes Kristusele järgnes, nägi Tema nõrkevat sammu, kuid ei ilmutanud mingit kaastunnet. Nad mõnitasid Teda, et Ta ei suuda isegi risti kanda. Uuesti asetati koorem Ta õlgadele, kuid jälle varises Ta selle all kokku. Piinajad nägid, et Ta ei suuda sellega enam edasi minna. Tuli leida keegi, kes tahaks nii alandavat koormat kanda. Juudid ei võinud seda teha, sest roojaseks saamine oleks takistanud neil pühitsemast paasat. Ka ei leidunud suure saatjaskonna hulgas ühtki, kes oleks olnud valmis risti kandma.
Sel hetkel astus teed mööda maalt linna poole Siimon Küreenest. Ta kuulis juba eemalt rahvahulga rõvetsemist. Tema kõrvu kandusid põlglikud sõnad: «Tehke teed juutide Kuningale!» Hämmastunult seisatas ta teeservas. Nähes Siimona näol kaastunnet, haarasid ristilööjad ta kinni ja panid risti tema õlgadele.
Siimon oli Jeesusest kuulnud. Tema pojad uskusid Jeesusesse, kuid tema polnud jünger. Risti kandmine Kolgatale sai Siimonale õnnistuseks ning ta oli kogu elu tänulik jumaliku juhtivuse eest. See sündmus õpetas teda vabatahtlikult kandma Kristuse risti ja seda rõõmsalt tegema.
Rahva hulgas, kes saatis süütut Ohvrit teel julma surma, oli palju naisi. Nad haletsesid Jeesust. Mõned neist olid Teda varem näinud. Mõned olid toonud Tema juurde haigeid ja kannatavaid perekonnaliikmeid. Mõned olid ise Temalt tervise saanud. Jutustati asetleidnud sündmustest. Neid pani imestama rahva viha Õpetaja vastu, kes nende südant oli liigutanud. (743) Raevunud hulga käitumisest ning preestrite ja ülemate vihastest sõnadest hoolimata tundsid naised Talle kaasa. Kui Jeesus risti all nõrkes, puhkesid nad kibedalt nutma.
See oli ainus asi, mis Kristuse tähelepanu köitis. Kohutavalt kogu maailma pattude pärast kannatades ei jätnud Teda selline kurbus ükskõikseks. Jeesus vaatas õrna kaastundega naiste poole. Nad ei uskunud Temasse; Ta teadis, et nad ei nutnud Teda kui Jumalast Läkitatut, vaid lihtsalt kui kannatavat inimest. Ta ei alahinnanud nende poolehoidu, kuid see äratas Tema südames veel suurema kaastunde nende vastu. «Jeruusalemma tütred,» lausus Ta, «ärge nutke mind, vaid nutke iseendid ja oma lapsi!» Eesootavalt sündmuselt vaatas Kristus kaugemale — Jeruusalemma hukkumise ajale. Paljud nendest, kes praegu nutsid, pidid sellel kohutaval ajal koos oma lastega hukkuma.
Jeruusalemma hävitamiselt kandusid Jeesuse mõtted veel kaugemale — kohtuajale. Kangekaelse linna hävitamises nägi Ta sümbolit maad tabavast lõplikust hävingust. Ta sõnas: «Siis hakatakse ütlema mägedele: Langege meie peale! ja mäekinkudele: Katke meid! Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga!» Toore puu all mõtles Jeesus ennast. Jumal lubas oma vihal patu vastu langeda armastatud Pojale. Jeesus löödi risti inimeste pattude pärast. Millist meeleheidet peab siis tundma patune, kes jääb pattudesse? Kõik uskmatud ja vastupanijad peavad tundma kord hingepiina, mida ei saa sõnul väljendada.
Rahvahulgas, kes järgis Kristust Kolgatale, oli palju neid, kes rõõmsate hoosianna-hüüete ja palmiokste lehvitamisega oli saatnud Teda siis, kui Ta ratsutas võidukalt Jeruusalemma. Mitmed neist, kes olid tookord koos teistega Teda ülistanud, karjusid nüüd: «Löö risti! Löö risti!» Siis, kui Jeesus Jeruusalemma ratsutas, olid jüngrite lootused tõusnud haripunkti. Nad olid hoidnud end Õpetaja ligi, tundes, et suur au oli Temaga olla. Nüüd, kui Ta oli alandatud, järgnesid jüngrid Talle kaugelt. Nad olid murest murtud. Petetud lootused masendasid. Täitusid Jeesuse sõnad: «Sel ööl te kõik taganete minust, sest kirjutatud on: Ma löön karjast ja karja lambad pillutatakse!» (Mat.26,31).
(744) Kui jõuti hukkamispaika, seoti vangid ristide külge. Kaks röövlit rabelesid sidujate käte vahel, kuid Jeesus ei osutanud mingit vastupanu. Jeesuse ema, keda toetas armastatud jünger Johannes, oli järgnenud Pojale Kolgatale. Ema oli näinud, kuidas Jeesus nõrkes raske risti all ning igatses niisutada Poja laupa ja silitada Ta haavus pead, kuid seda talle ei lubatud. Koos jüngritega lootis ta ikka veel, et Jeesus ilmutab oma väge ja vabastab end vaenlaste käest. Teda haaras ängistus, kui ta meenutas sõnu, mida Jeesus oli selle sündmuse kohta öelnud. Ta jälgis toimuvat ahastavas ärevuses. Kas Tema, kes oli surnutele elu andnud, lubab end risti lüüa? Kas Jumala Poeg lubab end nii julmalt hukata? Kas nüüd tuleb loobuda usust, et Jeesus oli Messias? Kas ta ei saa poega kuidagi aidata? Ta nägi, kuidas Jeesuse käed ristile sirutati. Siis toodi haamer ja naelad. Kui naelu läbi Kristuse ihu löödi, kandsid rõhutud jüngrid Jeesuse minestusse langenud ema kaugemale.
Kristus ei kurtnud ega kaevanud. Ta nägu jäi rahulikuks, kuid suured higipiisad ilmusid Ta laubale. Ükski kaastundlik käsi ei pühkinud surmahigi Ta palgelt. Ükski lohutav sõna ei kandunud Ta kõrvu. Kui sõdurid oma kohutavat tööd tegid, palus Jeesus oma vaenlaste eest: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» Tema mõtted pöördusid oma kannatustelt Tema piinajate patule ja kohutavale hukatusele, mis neid ees ootas. Ta ei neednud sõdureid, kes Teda nii jõhkralt kohtlesid. Ta ei kisendanud kättemaksu preestritele ja ülematele, kes nautisid oma plaanide täitumist. Kristus haletses neid nende teadmatuse ja ülekohtu pärast. Tema ainus palve oli, et neile andestataks — «sest nad ei tea, mida nad teevad.»
Oleksid nad teadnud, et nad piinasid Teda, kes oli tulnud päästma patust inimsugu igavesest hukatusest, oleks neid vallanud hirm ja kahetsus. Ometi ei vabastanud teadmatus neid süüst. Neil oli olnud eesõigus Jeesust kui Lunastajat tundma õppida ja vastu võtta. (745) Mõned nendest tulid veel patutundmisele, kahetsesid ja pöördusid. Teiste kahetsematus tegi võimatuks, et Kristuse palve nende suhtes oleks saanud täituda. Kõigest hoolimata täitus Jumala eesmärk. Jeesus teenis ära õiguse saada inimeste Eestkostjaks Isa ees.
Kristuse palve vaenlaste eest haaras kogu maailma. See haaras endasse iga patuse maailma algusest kuni aegade lõpuni. Kõik on süüdi Jumala Poja ristilöömises. Kõigile pakutakse vabalt andestust. Igaüks, kes tahab, võib saada rahu Jumalaga ja pärida igavese elu.
Niipea, kui Jeesus oli ristile naelutatud, ajasid tugevad mehed risti püsti ja lükkasid selle jõhkralt varem kaevatud auku. Raputamine valmistas Jumala Pojale äärmist piina. Siis kirjutas Pilatus sedeli heebrea, kreeka ja ladina keeles ning käskis selle kinnitada Jeesuse pea kohale risti külge. Sinna oli kirjutatud: «Jeesus Naatsaretlane, juutide Kuningas.» Selline tekst ärritas juute. Pilatuse kohtukojas olid nad karjunud: «Löö Ta risti... Meil ei ole Kuningat, vaid on keiser!» (Joh.19,15). Nad olid väitnud, et igaüks, kes tunnistab mõnd teist kuningat, on reetur. Pilatus pani selle nüüd kirja. Tekstis oli mainitud ainult, et Jeesus oli juutide Kuningas. See väljendas tegelikult juutide allumist Rooma võimule. See kuulutas, et igaühe, kes ütleb end olevat Iisraeli kuninga, mõistavad juudid surma. Preestrid olid just seda väljendanud. Kui nad Kristuse surma kavandasid, oli Kaifas öelnud, et parem on, kui üks inimene sureb kogu rahva eest. Nüüd paljastus nende silmakirjalikkus. Selleks, et Kristust hukata, olid nad valmis ohverdama isegi oma rahvusliku iseseisvuse.
Preestrid mõistsid, mida nad olid teinud, ja palusid Pilatusel kirjutatut muuta. Nad ütlesid: «Ära kirjuta «Juutide Kuningas,» vaid: «Ta on öelnud: Mina olen juutide Kuningas!» Kuid Pilatus oli endale äsjase nõrkuse pärast vihane ning põlastades sügavalt kadedaid ja salakavalaid preestreid, vastas ta külmalt: «Mida ma olen kirjutanud, seda ma olen kirjutanud.»
Sellise teksti paigutamist Jeesuse pea kohale oli juhtinud Pilatusest ja juutidest kõrgem võim. Jumal oli juhtinud nii, et kirjutatu äratas inimesi mõtlema ja Pühakirja uurima. Paik, kus Kristus risti löödi, oli linna lähedal. Parajasti oli Jeruusalemmas tuhandeid inimesi kõikidest maadest ning tekst, mis nimetas (746) Naatsareti Jeesust Messiaks, äratas nende tähelepanu. See oli tõde, mida inimkäsi oli Jumalast juhitult kirjutanud.
Kristuse kannatused ristil täitsid prohvetikuulutused. Sajandeid enne ristilöömist oli Lunastaja ette kuulutanud Talle osaks saavat kohtlemist. Ta ütles: «Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad uuristavad mu käsi ja jalgu, ma võin lugeda kõiki oma konte! Nemad vahivad mulle otsa ja parastavad mind! Nad jagavad mu riided eneste vahel ja heidavad liisku mu kuuele!» (Ps.22,17-19). Prohvetikuulutus Jeesuse riiete jagamise kohta täitus ilma, et Jeesuse sõbrad või vaenlased oleksid nii soovitanud. Tema riided anti sõduritele, kes olid Ta risti külge naelutanud. Kristus kuulis, kuidas mehed riiete jagamise juures vaidlesid. Ta kuub oli kootud ühes tükis, ilma õmblusteta, ja sõdurid otsustasid: «Ärgem kiskugem seda lõhki, vaid heitkem liisku selle kohta, kellele see saab!»
Teises prohvetikuulutuses oli Kristus öelnud: «Teotus on murdnud mu südame, ma olen haigeks jäänud. Ma ootasin säästmist, kuid seda ei olnud, ja trööstijaid, kuid neid ma ei leidnud! Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus jootsid nad mind äädikaga!» (Ps.69,21.22). Nendele, kes ristil piinlesid, oli lubatud anda kannatuste leevendamiseks uimastavat jooki. Seda pakuti ka Jeesusele, kuid olles pakutut maitsnud, keeldus Ta sellest. Ta ei tahtnud võtta midagi, mis oleks tumestanud Ta mõistust. Tema usk pidi toetuma kindlalt Jumalale. Jumal oli Tema ainus tugi. Meelte tumestamine oleks andnud Saatanale võimaluse.
Kui Jeesus ristil rippus, raevutsesid Ta vaenlased risti jalamil. Preestrid, ülemad ja kirjatundjad ühinesid rahvamassiga sureva Lunastaja mõnitamisel. Ristimisel ja muutmisemäel oli Jumala hääl kuulutanud Kristuse oma Pojaks. Vahetult enne Kristuse äraandmist oli Isa uuesti kinnitanud sama, kuid nüüd ei kostnud taevast ühtegi häält. Mitte keegi ei tunnustanud Teda. Üksinda kannatas Ta õelate inimeste teotust ja pilkeid.
«Kui Sa Jumala Poeg oled,» ütlesid nad, «siis astu ristilt alla!» «Aidaku Ta iseennast, kui Ta on Jumala Võitu, see Äravalitu!» Kiusatusekõrbes oli Saatan öelnud: «Kui Sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid leivaks saaksid!» «Oled sa Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla templi harjalt!» (Mat.4,3.6). Saatan ja ta inglid olid inimeste kujul kohal Kolgatal. (749) Peavaenlane oma väehulkadega oli seal tegevuses koos preestrite ja ülematega. Rahva õpetajad olid mõjutanud teadmatut massi nõudma Jeesuse hukkamõistmist, kuigi paljud nägid Teda esimest korda. Preestreid, ülemaid, varisere ja kalestunud jõuku ühendas saatanlik viha. Usujuhid olid mestis Saatana ja tema inglitega. Nad täitsid Saatana käsku.
Kannatav Jeesus kuulis preestrite sõnu: «Teisi on Ta aidanud, iseennast Ta ei või aidata; kui Ta on Iisraeli Kuningas, astugu Ta nüüd ristilt maha, siis me usume Temasse!» Kristus oleks võinud astuda ristilt maha. Kuid tänu sellele, et Ta ei astunud maha, on patusel lootus Jumala andestusele ja poolehoiule.
Mehed, kes pidasid end prohvetikuulutuste tõlgendajaiks, kordasid pilgates sõnu, mida Pühakiri oli ette öelnud. Ometi ei märganud nad sõgeduses, et nad täitsid prohvetikuulutusi. Nad laususid põlastades: «Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd Teda, kui Ta tahab: sest Ta on öelnud: «Ma olen Jumala Poeg,» kuid nad ei mõelnud sellele, et nende tunnistus kajab läbi sajandite. Ehkki nad ütlesid nii pilgates, ajendas öeldu inimesi Pühakirja uurima. Mõistlikud kuulsid, uurisid, mõtisklesid ja palvetasid. Nad ei jäänud rahule enne, kui nad üht kirjateksti teistega võrreldes mõistsid Kristuse missiooni tähendust. Iialgi varem polnud Jeesus olnud tuntum kui siis, kui Ta ristil rippus. Paljude südameisse, kes nägid ristilöömist ja kuulsid Jeesuse sõnu, paistis tõe valgus.
Jeesuse ristipiinadesse tungis üks lohutusekuma. See oli kahetseva röövli palve. Mõlemad mehed, kes Jeesusega koos risti löödi, olid alguses Teda mõnitanud. Ühte neist muutsid piinad veel meeletumaks ja kalgimaks. Kuid teine käitus teisiti. See mees ei olnud paadunud kurjategija. Halvad kaaslased olid ta kurjale teele juhtinud, kuid ta oli vähem süüdi, kui paljud neist, kes risti jalamil Kristust teotasid. Ta oli näinud ja kuulnud Jeesust ja veendunud Tema õpetuste õigsuses, kuid preestrid ja ülemad olid talle vastupidist kinnitanud. Püüdes südametunnistuse häält lämmatada, oli ta langenud aina sügavamale patusse, kuni ta vahistati, kurjategijana üle kuulati ja ristisurma mõisteti. Kohtukojas ja teel Kolgatale oli ta olnud koos Jeesusega. Ta oli kuulnud Pilatuse sõnu: «Ma ei leia Temast ühtki süüd» (Joh.19,4). Ta oli tähele pannud Jeesuse (750) jumalikku käitumist ning Tema andestavat kaastunnet piinajate suhtes. Ristil nägi ta, kuidas kõrged vaimulikud Issandat Jeesust pilkasid. Ta nägi, kuidas nad pead vangutasid. Ta kuulis süüdistusi ka oma saatusekaaslase suust: «Eks sa ole Kristus? Aita iseennast ja meid!» Kuid ta kuulis mitme mööduja suust ka Jeesust kaitsvaid sõnu. Ta kuulis, kuidas nad kordasid Tema ütlusi ja jutustasid Tema tegudest. Ja temas tärkas taas veendumus, et tema kõrval on Kristus. Pöördunud oma kaaskurjategija poole, sõnas ta: «Kas sina ei karda Jumalat, kuna sa ise oled ju sama karistuse all?» Surevatel röövlitel polnud inimeste poolt enam midagi karta. Kuid üht neist mõjutas veendumus, et on Jumal, keda tuleb karta, ning mõte tulevikule pani ta värisema. Nüüd oli ta suure patusena oma elu lõpetamas. «Meie küll õiguse poolest,» oigas ta, «sest me saame kätte, mis meie teod on ära teeninud, aga seesinane ei ole teinud midagi ebakohast!»
Röövel ei esitanud enam küsimusi. Ta ei kahelnud ega teinud etteheiteid. Kuulnud kohtuotsust, oli röövel langenud lootusetusesse, kuid nüüd liigutas südames midagi imelikult hella. Ta tuletas meelde kõike, mida ta Jeesusest oli kuulnud: kuidas Ta oli haigeid tervistanud ja patte andestanud. Ta oli kuulnud nende sõnu, kes Jeesusesse uskusid ja Talle nuttes Kolgatale järgnesid. Ta oli näinud ja lugenud teksti Kristuse peakohal. Ta oli kuulnud, kuidas möödujad seda kordasid — mõned nukralt, värisevi sui, teised pilkavalt. Püha Vaim valgustas röövli mõistust ning vähehaaval lükkus tervikuks veendumuste ahel. Ärapekstud ja naerdud Jeesuses, kes rippus kõrvalristil, nägi ta Jumala Talle, kes kannab maailma patud. Lootus võitles meeleheitega, kui abitu, surev inimlaps usaldas end Lunastaja hoolde: «Issand, mõtle minule, kui Sa oma kuningriiki tuled!»
Kohe järgnes vastus. Jeesuse pehmelt helisev armas hääl lausus: «Tõesti ma ütlen sulle täna, sa pead minuga olema paradiisis!»
Pikkade piinatundide jooksul kandusid Jeesuse kõrvu ainult pilked. Igatsusega ootas Ta jüngritelt mõnd usuväljendust, kuid kuulis ainult kaeblikke sõnu: «Ent meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab.» Seepärast tegi Lunastajale võrratut rõõmu sureva röövli usust ja armastusest kõnelev palve. Ajal, mil Juuda rahva juhid Teda sajatasid ja jüngridki Tema jumalikkuses kahtlesid, nimetas õnnetu röövel (751) igaviku lävel Jeesust Issandaks. Paljud olid valmis Teda Issandaks nimetama siis, kui Ta tegi imetegusid, või siis, kui Ta oli üles tõusnud, kuid ükski ei nimetanud Teda nii siis, kui Ta ristil rippus — välja arvatud kahetsev röövel.
Möödujad kuulsid, kui röövel Jeesust Issandaks nimetas. Kahetseva mehe hääl äratas nende tähelepanu. Needki, kes Kristuse risti jalamil Tema riiete üle vaidlesid ja kuue pärast liisku heitsid, jäid kuulatama. Nende vihased hääled vaikisid. Hinge kinni pidades vaatasid nad Kristuse poole ja ootasid Tema vastust.
Kui Jeesus tõotusesõnu lausus, sähvatas läbi sünguse lootuskiir. Kahetsev röövel sai täieliku rahu teadmisest, et ta on lepitatud Jumalaga. Kristus sai alanduses austatud. Tema, kes oli kõikide silmis kaotaja, oli võitja. Teda tunnustati pattude Kandjana. Inimesed võisid tarvitada vägivalda Tema ihu kallal, nad võisid Tema püha laupa kibuvitsakrooniga vigastada; nad võisid riisuda Talt riided ja neid jagades tülitseda, kuid nad ei saanud röövida Talt väge andestada patte. Nii tunnistas Ta ka surma eel jumalikkusest ja austas Isa. Ta kõrv ei olnud kurt kuulma ega käsi lühike aitama. Tema kuninglik õigus oli päästa täielikult kõik, kes Tema kaudu Jumala juurde tulid.
«Ma ütlen sulle täna, sa pead minuga paradiisis olema.» Kristus ei tõotanud, et röövel on Temaga paradiisis selsamal päeval. Ta ise ei läinud samal päeval paradiisi. Ta magas hauas ja ütles ülestõusmisehommikul: «Ma pole veel üles läinud oma Isa juurde» (Joh.20,17). Kuid Ta andis ristilöömispäeval tõotuse; näilise kaotuse ja pimeduse päeval — «täna» — päeval, mil Ta suri kurjategijana ristil, kinnitas Kristus õnnetule patusele, et ta on Temaga kord paradiisis.
Röövlid, kes koos Jeesusega risti löödi, paigutati «teine teisele poole, ja Jeesus keskele.» Nii tehti preestrite ja ülemate näpunäidete järgi. Röövlite vahel olevana pidid inimesed mõistma, et Ta oli suurim kurjategijaist. Nii täitus Pühakiri: «Teda arvati üleastujate hulka» (Jes.53,12). Kuid preestrid ei mõelnud sellele. Kui Jeesuse rist röövlite ristide «keskele» püstitati, siis püstitati Tema rist sümboolselt pattudes oleva maailma keskele. Andestussõnad, mis Jeesus kahetsevale röövlile lausus, süütasid valguse, mis särab maailma kaugeimate nurkadeni.
(752) Imestusega jälgisid inglid Jeesuse lõpmatut armastust. Ise äärmiselt piineldes, mõtles Ta teistele ja julgustas kahetsevat inimlast uskuma. Ta oli prohvetlike sõnadega Jeruusalemma tütarde poole pöördunud; Preestri ja Eestkostjana oli Ta palunud Isa mõrvaritele andestada; armastava Päästjana oli Ta andestanud kahetseva röövli patud.
Kui Jeesuse pilk libises üle rahvahulga, köitis Tema tähelepanu üks inimene. Risti jalamil toetus Johannesele Jeesuse ema. Ta ei suutnud olla kaugel Pojast ning Johannes, teades, et lõpp oli lähedal, tõi ema uuesti risti juurde. Surmaeelsel tunnil mõtles Kristus ka emale. Vaadates tema murest murtud näkku ja siis Johannesele, ütles Ta emale: «Naine, vaata, see on su Poeg!» ja siis Johannesele: «Vaata, see on su ema!» Johannes mõistis Kristuse sõnu ja võttis kohustuse vastu. Sellest päevast alates elas Maarja Johannese kodus ning Johannes hoolitses tema eest. Missugune kaastundlik, armastav Päästja! Oma vaevast hoolimata mõtles Ta hoolitsevalt emale. Tal ei olnud raha, millega emale ülalpidamine kindlustada, kuid Tal oli püha koht Johannese südames ja tema hoolde usaldas Jeesus oma ema kui kalli pärandi. Nii tagas Jeesus emale selle, mida ema enim vajas: sellise inimese õrna hoolitsuse, kes teda armastas sellepärast, et ta armastas Jeesust. Nõustunud pühaliku ülesandega, sai Johannes suuri õnnistusi. Jeesuse ema tuletas talle ju alaliselt meelde tema armastatud Õpetajat.
Jeesuse eeskuju vanemate armastamisest särab tumestamatuna läbi aegade. Peaaegu kolmkümmend aastat oli Jeesus igapäevase tööga aidanud perekonna koormaid kanda. Ja nüüd, surmaagoonias, oli Tal meeles hoolitseda leinava, üksikuks jäänud ema eest. Samasugune meelsus ilmneb igas tõelises Issanda järelkäijas. Need, kes järgivad Kristust, tunnevad, et usuelu lahutamatu osa on austada oma vanemaid ja nende eest hoolitseda. Südames, kus elab Kristuse armastus, on isa ja ema jaoks alati õrna tähelepanu.
Au Issand oli suremas lepitushinnana inimkonna eest. Seda hetke ei tähistanud triumfihüüded. Kõik oli masendavalt sünge. Jeesust ei rõhunud hirm surma ees ega valu või ristisurma häbi. Kristus oli Valudemees, kuid Tema valu oli tingitud patu kohutavuse tunnetamisest ja teadmisest, et (753) inimene, kes oli patuga harjunud, ei tajunud enam selle kohutavust. Kristus nägi, kui sügavalt oli patt inimsüdamesse juurdunud ja kui vähesed soovisid sellest vabaneda. Ta teadis, et ilma Jumala abita inimkond hävib, ning Ta nägi vaimusilmas hukkumas lugematul arvul inimesi, kuigi abi oli kõigile kättesaadav.
Kristuse kui meie Asemiku ja Vahemehe peale asetati meie kõikide patud. Teda arvati üleastujate hulka, et Ta võiks meid käsu hukkamõistu alt lunastada. Aadama iga järeltulija süü rõhus Tema südant. Tunnetus, kui suur on Jumala viha patu vastu, täitis Jumala Poja kohkumisega. Kogu elu oli Kristus kuulutanud langenud maailmale häid sõnumeid Isa halastusest ja andestavast armastusest. Ta oli tahtlik andestama ka suurimale patusele. Kuid nüüd, kui Ta kandis kohutavat süükoormat, oli Isa andestav pale Tema eest varjatud. Jumaliku palge varjamine Lunastaja eest sellel kohutaval tunnil täitis Ta südame sellise piinaga, mida inimene täielikult iialgi mõista ei suuda. Tema ahastus oli nii suur, et kehaline valu jäi peaaegu märkamata.
Saatan ründas Jeesust metsikult. Kristusel polnud võimalik näha läbi hauaväravate. Lootuskiir ei kinnitanud, et Ta väljub hauast võitjana ning et Isa on Tema ohvri vastu võtnud. Ta kartis, et patt on Jumala meelest nii hirmus, et see lahutab nad igaveseks. Kristus tundis sellist piina, mida tunneb patune siis, kui langenud inimsoo armuaeg on lõppenud. Patukoorem, mis tõi Isa viha Tema kui inimese Asemiku peale, tegi karika kibedaks ja murdis Jumala Poja südame.
Imestusega jälgisid inglid Päästja lootusetut võitlust. Taevased väehulgad varjasid oma palge kohutava vaatepildi eest. Elutu looduski väljendas kaastunnet teotatud ja sureva Looja vastu. Päike keeldus seda kohutavat sündmust valgustamast. Oli keskpäev, kuid äkki näis päike kustuvat. Täielik pimedus nagu surmaloor mähkis endasse risti. «Pimedus tuli üle kogu maa üheksanda tunnini.» Tegemist polnud päikesevarjutuse või mingi muu loodusnähtusega. Pimedus oli sügav nagu pilvisel keskööl.
Selles pilkases pimeduses oli varjul Jumala ligiolek. Jumal tegi pimeduse oma telgiks ja varjas oma au inimsilma eest. Jumal ja (754) Tema pühad inglid olid risti juures. Isa oli koos Pojaga. Ometi polnud Tema ligiolek nähtav. Kui Tema au oleks tunginud läbi pimeduse, oleksid kõik inimesed hukkunud. Isa ligiolek ei saanud ka Kristust sel kohutaval tunnil trööstida. Ta tallas surutõrt üksinda.
Selle pilkase pimedusega kattis Jumal oma Poja viimseid valuhetki. Kõik, kes olid Kristuse kannatusi näinud, olid Tema jumalikkuses veendunud. Inimene, kes oli Tema nägu kordki näinud, ei saanud seda iial unustada. Nii nagu Kaini nägu kõneles mõrvarist, nii kõneles Kristuse nägu süütusest, rahust ja headusest — Jumala kujust. Kuid Tema süüdistajad ei hoolinud taevasest pitserist. Pikkade, piinarikaste tundide jooksul oli Kristus olnud mõnitava rahvahulga pilkude all. Nüüd varjas Jumal Ta halastusrikkalt oma rüüga.
Kolgatale laskus hauavaikus. Risti ümber seisvat rahvahulka haaras kirjeldamatu hirm. Sajatused lakkasid poolelt sõnalt. Mehed, naised ja lapsed langesid silmili maha. Pilvest sähvisid pimestavad välgud, valgustades risti ja ristilöödud Lunastajat. Preestrid, ülemad, kirjatundjad, timukad ja rahvahulk mõtlesid, et kättemaks on saabunud. Keegi sosistas, et Jeesus astub nüüd ristilt maha. Endale vastu rinda lüües ja hirmunult halisedes püüdsid inimesed leida teed tagasi linna.
Üheksandal tunnil kadus pimedus rahva kohalt, kuid ümbritses ikka veel Kristust. See kujutas õudust ja valu, mis lasus Tema südamel. Ükski silm ei suutnud risti ümbritsevast pimedusest läbi tungida, ning ükski ei näinud veel suuremat pimedust Kristuse kannatavas hinges. Vihased välgunooled näisid sihtivat just Teda. Siis kisendas Jeesus suure häälega ja ütles: «Elii! Elii! Lemaa sabahtaani!» «Mu Jumal, mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?»
Kui pimedus Kristuse ümbert hajus, hüüatasid paljud: «Taeva karistus on Tema peal. Jumala viha nooled olid Temale suunatud, sest Ta väitis end olevat Jumala Poja.» Paljud, kes Temasse uskusid, kuulsid Tema meeleheitlikku hüüdu ja kaotasid igasuguse lootuse. Kui Jumal oli hüljanud Jeesuse, siis polnud Tema järelkäijatel ammugi lootust? Kui pimedus Kristuse ahastavast hingest hajus, tunnetas Ta taas kehalist piina ja sõnas: «Mul on janu.»
(755) Üks rooma sõdur, kelles Tema lõhkenud huuled kaastunnet äratasid, pani käsna iisopivarre otsa ja, kastnud selle äädikaastjasse, pakkus Jeesusele. Preestrid irvitasid Tema agoonia üle. Kui pimedus maad kattis, olid nad hirmunud; nüüd nende hirm kadus, kuid nad pelgasid, et Ta võib nende käest veel pääseda. Tema sõnu: «Elii! Elii! Lemaa sabahtaani!» mõistsid nad valesti. Põlglikult ja pilkavalt ütlesid nad: «Ta kutsub Eelijat!» Nad ei kasutanud viimast võimalust, et Tema piina leevendada. «Oota,» ütlesid nad, «saab näha, kas Eelijas tuleb Teda aitama!»
Süütu Jumala Poeg rippus ristil. Tema ihu veritses piitsalöökidest. Käed, mis olid sageli sirutunud õnnistusi jagama, olid nüüd naelutatud ristile. Jalad, mis olid olnud väsimatult armastuse teenistuses, olid löödud puu külge. Tema kuninglik pea oli kibuvitsakroonist vigastatud ja värisevatelt huultelt tuli hädahüüd. Kõik see, mida Jeesus kannatas — haavadest nirisev veri, piinav surmaheitlus, kirjeldamatu hingevalu, kui Isa oma palge Tema eest varjas — ütleb igale inimlapsele: Sinu pärast nõustus Jumala Poeg seda süükoormat kandma, sinu pärast võidab Ta surma ja avab sulle paradiisi väravad. Tema, kes vaigistas vihaseid laineid ja kõndis vahustel voogudel, kes pani värisema kurjad vaimud ja sundis taanduma haigusel, kes avas pimeda silmad ja andis elu surnule, ohverdas end ristil armastusest sinu vastu.
(756) Tema, pattude Kandja, kannatas jumaliku õigluse viha ja sai sinu pärast patuseks. Vaikides jälgisid pealtvaatajad kohutava sündmuse lõppu. Päike paistis jälle, kuid risti ümber oli veel pimedus. Preestrid ja ülemad vaatasid Jeruusalemma poole ja nägid linna ja Judea tasandiku kohal tumedat pilve. Õiguse Päike, maailma Valgus, peitis oma kiired Jeruusalemmalt, kunagi Jumalast õnnistatud linnalt. Jumala viha tulised välgud sähvisid hukkumisele määratud Jeruusalemma poole.
Äkki hajus risti varjanud pimedus ning Jeesus hüüdis selge kandva häälega, mis kajas looduses vastu otsekui pasunaheli: «See on lõpetatud!» «Isa, Sinu kätte annan ma oma vaimu!» Äkki ümbritses risti valgus ning Kristuse nägu säras nagu päike. Siis langetas Ta pea rinnale ja suri.
Keset kohutavat pimedust, otsekui Jumalast hüljatuna, oli Kristus joonud põhjani inimlike hädade karika. Noil kohutavail tundidel oli Ta toetunud Isa poolt varem antud kinnitusele, et Isa võtab Ta vastu. Ta tundis oma Isa iseloomu; Ta mõistis Tema õiglust, halastust ja suurt armastust. Usu läbi toetus Ta Temale, kellele Ta oli alati rõõmuga kuuletunud. Kui Ta end kuulekalt Jumala kätte usaldas, kadus tunne Isa poolehoiu kaotamisest. Usu läbi sai Kristus võitjaks.
Maailm polnud eales varem näinud sellist vaatepilti. Rahvahulk seisis halvatuna ja vaatas hinge kinni pidades Lunastajat. Uuesti kattis pimedus maa ja kuuldus valjule kõuekõminale sarnanev mürin. Toimus kohutav maavärisemine. Inimesed surusid end üksteise vastu. Järgnes metsik segadus ja kohkumus. Ümberkaudsetest mägedest vallandusid kaljupangad ja veeresid alla tasandikule. Hauad avanesid ja surnud paiskusid välja. Kogu loodus näis rebenevat tükkideks. Preestrid, ülemad, sõdurid ja rahvas lamasid õudusest sõnatuna silmili maas.
Kui Kristuse huulilt kõlas vali hüüd: «See on lõpetatud!» teostasid preestrid templis parajasti teenistust. Oli õhtuse ohvri aeg. Kristust kujutav tall oli valmis tapmiseks. Kaunis ja tähendusrikkas rüüs preester tõstis noa nagu omal ajal Aabraham, kui ta valmistus poega tapma. Inimesed vaatasid pingsalt pealt. Kuid äkki hakkas maa värisema. (757) Nähtamatu käsi rebis kärinal templi sisemise vaheteki ülalt alla lõhki. Nii paljastus kohalolijaile paik, mida kord täitis Jumala ligiolek. Siin armuaujärje kohal oli ilmnenud Jumala au. Ainult ülempreester oli võinud paotada vahetekki, mis lahutas seda ruumi ülejäänud templist. Üks kord aastas oli ta sisenenud kõige pühamasse paika, et teha lepitust rahva pattude eest. Kuid nüüd oli vahetekk puruks rebitud. Maise pühamu kõige püham paik oli kaotanud oma pühaduse.
Kõiki haaras segadus ja õudus. Preester pidi just ohvri tapma; kuid nuga langes ta jõuetust käest ja tall põgenes. Varjuteenistus kohtus Jumala Poja surmas tegelikkusega. Suur ohver oli toodud. Tee kõige pühamasse paika oli avatud. Kõikide jaoks oli valmistatud uus ja elav tee. Enam ei pea patust rõhutud inimene ootama ülempreestrit. Nüüdsest teenib Lunastaja Preestri ja Eestkostjana taevaste taevas. Tundus nagu oleks üks hääl Jumala kummardajaile öelnud: «Kõikidele ohverdamistele ja patuohvritele on saabunud lõpp. Jumala Poeg on ise tulnud nii nagu Sõnas kirjutatud: «Vaata, ma tulen — rullraamatus on minust kirjutatud — tegema Su tahtmist, oh Jumal!» Iseenese verega on Ta läinud «ükskord sinna pühasse paika ning saavutas igavese lunastuse» (Heb.10,7; Heb.9,12).
«Seepärast on ka Jeesus, et pühitseda rahvast oma vere läbi, kannatanud väljaspool väravat» (Heb.13,12). Aadam ja Eeva pidid lahkuma Eedenist seepärast, et nad astusid üle Jumala käsust. Kristus kui meie Asemik pidi kannatama väljaspool Jeruusalemma müüre. Ta suri väljaspool väravat, kus hukati kurjategijaid ja mõrtsukaid. Sügava tähendusega on sõnad: «Kristus on meid lahti ostnud käsu needusest, kui Ta sai needuseks meie eest» (Gal.3,13).
Tohutu rahvahulk järgnes Jeesusele kohtukojast Kolgatale. Kuuldused Tema hukkamõistmisest olid levinud kogu Jeruusalemmas ning inimesed ruttasid ristilöömispaigale. Preestrid ja ülemad olid lubanud, et nad ei kimbuta Kristuse järelkäijaid, kui Tema nende kätte antakse, ja seetõttu söandasid ka jüngrid ja usklikud nii linnast kui ümbruskonnast liituda rahvahulgaga, kes järgnes Lunastajale.
Kui Jeesus Pilatuse kohtukoja väravast välja viidi, pandi rist, mis oli tehtud Barabase jaoks, Tema haavatud ja veritsevatele õlgadele. Kaks Barabase kaaslast pidi hukatama koos Jeesusega ning ka neile anti ristid. Kuid Jeesuse koorem (742) oli nõrkuse ja üleelatud kannatuste tõttu Tema jaoks liiga raske. Paasa-õhtusöömaajast saadik ei olnud Ta söönud ega joonud. Ta oli Ketsemanis ahastavalt võidelnud Saatana jõududega. Ta oli talunud reetmise piina ja näinud, kuidas jüngrid Ta maha jätsid. Teda oli esmalt viidud Annase juurde, siis Kaifase ja Pilatuse ette. Pilatus oli Ta saatnud Heroodese juurde ning Heroodes tagasi Pilatuse juurde. Solvang oli järgnenud solvangule, pilge pilkele. Kaks korda oli Teda pekstud. Kogu öö kestsid sündmused, mis inimhinge äärmuseni proovile panid. Kristus oli vastu pidanud. Ta polnud lausunud ühtegi sõna, mis oleks Jumalat häbistanud. Kogu häbiväärse kohtufarsi jooksul oli Ta käitunud kindlameelselt ja väärikalt. Kuid kui pärast teist piitsutamist Talle rist õlgadele pandi, ei suutnud Tema inimlik jõud seda enam kanda. Ta varises koorma all kokku.
Rahvahulk, kes Kristusele järgnes, nägi Tema nõrkevat sammu, kuid ei ilmutanud mingit kaastunnet. Nad mõnitasid Teda, et Ta ei suuda isegi risti kanda. Uuesti asetati koorem Ta õlgadele, kuid jälle varises Ta selle all kokku. Piinajad nägid, et Ta ei suuda sellega enam edasi minna. Tuli leida keegi, kes tahaks nii alandavat koormat kanda. Juudid ei võinud seda teha, sest roojaseks saamine oleks takistanud neil pühitsemast paasat. Ka ei leidunud suure saatjaskonna hulgas ühtki, kes oleks olnud valmis risti kandma.
Sel hetkel astus teed mööda maalt linna poole Siimon Küreenest. Ta kuulis juba eemalt rahvahulga rõvetsemist. Tema kõrvu kandusid põlglikud sõnad: «Tehke teed juutide Kuningale!» Hämmastunult seisatas ta teeservas. Nähes Siimona näol kaastunnet, haarasid ristilööjad ta kinni ja panid risti tema õlgadele.
Siimon oli Jeesusest kuulnud. Tema pojad uskusid Jeesusesse, kuid tema polnud jünger. Risti kandmine Kolgatale sai Siimonale õnnistuseks ning ta oli kogu elu tänulik jumaliku juhtivuse eest. See sündmus õpetas teda vabatahtlikult kandma Kristuse risti ja seda rõõmsalt tegema.
Rahva hulgas, kes saatis süütut Ohvrit teel julma surma, oli palju naisi. Nad haletsesid Jeesust. Mõned neist olid Teda varem näinud. Mõned olid toonud Tema juurde haigeid ja kannatavaid perekonnaliikmeid. Mõned olid ise Temalt tervise saanud. Jutustati asetleidnud sündmustest. Neid pani imestama rahva viha Õpetaja vastu, kes nende südant oli liigutanud. (743) Raevunud hulga käitumisest ning preestrite ja ülemate vihastest sõnadest hoolimata tundsid naised Talle kaasa. Kui Jeesus risti all nõrkes, puhkesid nad kibedalt nutma.
See oli ainus asi, mis Kristuse tähelepanu köitis. Kohutavalt kogu maailma pattude pärast kannatades ei jätnud Teda selline kurbus ükskõikseks. Jeesus vaatas õrna kaastundega naiste poole. Nad ei uskunud Temasse; Ta teadis, et nad ei nutnud Teda kui Jumalast Läkitatut, vaid lihtsalt kui kannatavat inimest. Ta ei alahinnanud nende poolehoidu, kuid see äratas Tema südames veel suurema kaastunde nende vastu. «Jeruusalemma tütred,» lausus Ta, «ärge nutke mind, vaid nutke iseendid ja oma lapsi!» Eesootavalt sündmuselt vaatas Kristus kaugemale — Jeruusalemma hukkumise ajale. Paljud nendest, kes praegu nutsid, pidid sellel kohutaval ajal koos oma lastega hukkuma.
Jeruusalemma hävitamiselt kandusid Jeesuse mõtted veel kaugemale — kohtuajale. Kangekaelse linna hävitamises nägi Ta sümbolit maad tabavast lõplikust hävingust. Ta sõnas: «Siis hakatakse ütlema mägedele: Langege meie peale! ja mäekinkudele: Katke meid! Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga!» Toore puu all mõtles Jeesus ennast. Jumal lubas oma vihal patu vastu langeda armastatud Pojale. Jeesus löödi risti inimeste pattude pärast. Millist meeleheidet peab siis tundma patune, kes jääb pattudesse? Kõik uskmatud ja vastupanijad peavad tundma kord hingepiina, mida ei saa sõnul väljendada.
Rahvahulgas, kes järgis Kristust Kolgatale, oli palju neid, kes rõõmsate hoosianna-hüüete ja palmiokste lehvitamisega oli saatnud Teda siis, kui Ta ratsutas võidukalt Jeruusalemma. Mitmed neist, kes olid tookord koos teistega Teda ülistanud, karjusid nüüd: «Löö risti! Löö risti!» Siis, kui Jeesus Jeruusalemma ratsutas, olid jüngrite lootused tõusnud haripunkti. Nad olid hoidnud end Õpetaja ligi, tundes, et suur au oli Temaga olla. Nüüd, kui Ta oli alandatud, järgnesid jüngrid Talle kaugelt. Nad olid murest murtud. Petetud lootused masendasid. Täitusid Jeesuse sõnad: «Sel ööl te kõik taganete minust, sest kirjutatud on: Ma löön karjast ja karja lambad pillutatakse!» (Mat.26,31).
(744) Kui jõuti hukkamispaika, seoti vangid ristide külge. Kaks röövlit rabelesid sidujate käte vahel, kuid Jeesus ei osutanud mingit vastupanu. Jeesuse ema, keda toetas armastatud jünger Johannes, oli järgnenud Pojale Kolgatale. Ema oli näinud, kuidas Jeesus nõrkes raske risti all ning igatses niisutada Poja laupa ja silitada Ta haavus pead, kuid seda talle ei lubatud. Koos jüngritega lootis ta ikka veel, et Jeesus ilmutab oma väge ja vabastab end vaenlaste käest. Teda haaras ängistus, kui ta meenutas sõnu, mida Jeesus oli selle sündmuse kohta öelnud. Ta jälgis toimuvat ahastavas ärevuses. Kas Tema, kes oli surnutele elu andnud, lubab end risti lüüa? Kas Jumala Poeg lubab end nii julmalt hukata? Kas nüüd tuleb loobuda usust, et Jeesus oli Messias? Kas ta ei saa poega kuidagi aidata? Ta nägi, kuidas Jeesuse käed ristile sirutati. Siis toodi haamer ja naelad. Kui naelu läbi Kristuse ihu löödi, kandsid rõhutud jüngrid Jeesuse minestusse langenud ema kaugemale.
Kristus ei kurtnud ega kaevanud. Ta nägu jäi rahulikuks, kuid suured higipiisad ilmusid Ta laubale. Ükski kaastundlik käsi ei pühkinud surmahigi Ta palgelt. Ükski lohutav sõna ei kandunud Ta kõrvu. Kui sõdurid oma kohutavat tööd tegid, palus Jeesus oma vaenlaste eest: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» Tema mõtted pöördusid oma kannatustelt Tema piinajate patule ja kohutavale hukatusele, mis neid ees ootas. Ta ei neednud sõdureid, kes Teda nii jõhkralt kohtlesid. Ta ei kisendanud kättemaksu preestritele ja ülematele, kes nautisid oma plaanide täitumist. Kristus haletses neid nende teadmatuse ja ülekohtu pärast. Tema ainus palve oli, et neile andestataks — «sest nad ei tea, mida nad teevad.»
Oleksid nad teadnud, et nad piinasid Teda, kes oli tulnud päästma patust inimsugu igavesest hukatusest, oleks neid vallanud hirm ja kahetsus. Ometi ei vabastanud teadmatus neid süüst. Neil oli olnud eesõigus Jeesust kui Lunastajat tundma õppida ja vastu võtta. (745) Mõned nendest tulid veel patutundmisele, kahetsesid ja pöördusid. Teiste kahetsematus tegi võimatuks, et Kristuse palve nende suhtes oleks saanud täituda. Kõigest hoolimata täitus Jumala eesmärk. Jeesus teenis ära õiguse saada inimeste Eestkostjaks Isa ees.
Kristuse palve vaenlaste eest haaras kogu maailma. See haaras endasse iga patuse maailma algusest kuni aegade lõpuni. Kõik on süüdi Jumala Poja ristilöömises. Kõigile pakutakse vabalt andestust. Igaüks, kes tahab, võib saada rahu Jumalaga ja pärida igavese elu.
Niipea, kui Jeesus oli ristile naelutatud, ajasid tugevad mehed risti püsti ja lükkasid selle jõhkralt varem kaevatud auku. Raputamine valmistas Jumala Pojale äärmist piina. Siis kirjutas Pilatus sedeli heebrea, kreeka ja ladina keeles ning käskis selle kinnitada Jeesuse pea kohale risti külge. Sinna oli kirjutatud: «Jeesus Naatsaretlane, juutide Kuningas.» Selline tekst ärritas juute. Pilatuse kohtukojas olid nad karjunud: «Löö Ta risti... Meil ei ole Kuningat, vaid on keiser!» (Joh.19,15). Nad olid väitnud, et igaüks, kes tunnistab mõnd teist kuningat, on reetur. Pilatus pani selle nüüd kirja. Tekstis oli mainitud ainult, et Jeesus oli juutide Kuningas. See väljendas tegelikult juutide allumist Rooma võimule. See kuulutas, et igaühe, kes ütleb end olevat Iisraeli kuninga, mõistavad juudid surma. Preestrid olid just seda väljendanud. Kui nad Kristuse surma kavandasid, oli Kaifas öelnud, et parem on, kui üks inimene sureb kogu rahva eest. Nüüd paljastus nende silmakirjalikkus. Selleks, et Kristust hukata, olid nad valmis ohverdama isegi oma rahvusliku iseseisvuse.
Preestrid mõistsid, mida nad olid teinud, ja palusid Pilatusel kirjutatut muuta. Nad ütlesid: «Ära kirjuta «Juutide Kuningas,» vaid: «Ta on öelnud: Mina olen juutide Kuningas!» Kuid Pilatus oli endale äsjase nõrkuse pärast vihane ning põlastades sügavalt kadedaid ja salakavalaid preestreid, vastas ta külmalt: «Mida ma olen kirjutanud, seda ma olen kirjutanud.»
Sellise teksti paigutamist Jeesuse pea kohale oli juhtinud Pilatusest ja juutidest kõrgem võim. Jumal oli juhtinud nii, et kirjutatu äratas inimesi mõtlema ja Pühakirja uurima. Paik, kus Kristus risti löödi, oli linna lähedal. Parajasti oli Jeruusalemmas tuhandeid inimesi kõikidest maadest ning tekst, mis nimetas (746) Naatsareti Jeesust Messiaks, äratas nende tähelepanu. See oli tõde, mida inimkäsi oli Jumalast juhitult kirjutanud.
Kristuse kannatused ristil täitsid prohvetikuulutused. Sajandeid enne ristilöömist oli Lunastaja ette kuulutanud Talle osaks saavat kohtlemist. Ta ütles: «Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad uuristavad mu käsi ja jalgu, ma võin lugeda kõiki oma konte! Nemad vahivad mulle otsa ja parastavad mind! Nad jagavad mu riided eneste vahel ja heidavad liisku mu kuuele!» (Ps.22,17-19). Prohvetikuulutus Jeesuse riiete jagamise kohta täitus ilma, et Jeesuse sõbrad või vaenlased oleksid nii soovitanud. Tema riided anti sõduritele, kes olid Ta risti külge naelutanud. Kristus kuulis, kuidas mehed riiete jagamise juures vaidlesid. Ta kuub oli kootud ühes tükis, ilma õmblusteta, ja sõdurid otsustasid: «Ärgem kiskugem seda lõhki, vaid heitkem liisku selle kohta, kellele see saab!»
Teises prohvetikuulutuses oli Kristus öelnud: «Teotus on murdnud mu südame, ma olen haigeks jäänud. Ma ootasin säästmist, kuid seda ei olnud, ja trööstijaid, kuid neid ma ei leidnud! Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus jootsid nad mind äädikaga!» (Ps.69,21.22). Nendele, kes ristil piinlesid, oli lubatud anda kannatuste leevendamiseks uimastavat jooki. Seda pakuti ka Jeesusele, kuid olles pakutut maitsnud, keeldus Ta sellest. Ta ei tahtnud võtta midagi, mis oleks tumestanud Ta mõistust. Tema usk pidi toetuma kindlalt Jumalale. Jumal oli Tema ainus tugi. Meelte tumestamine oleks andnud Saatanale võimaluse.
Kui Jeesus ristil rippus, raevutsesid Ta vaenlased risti jalamil. Preestrid, ülemad ja kirjatundjad ühinesid rahvamassiga sureva Lunastaja mõnitamisel. Ristimisel ja muutmisemäel oli Jumala hääl kuulutanud Kristuse oma Pojaks. Vahetult enne Kristuse äraandmist oli Isa uuesti kinnitanud sama, kuid nüüd ei kostnud taevast ühtegi häält. Mitte keegi ei tunnustanud Teda. Üksinda kannatas Ta õelate inimeste teotust ja pilkeid.
«Kui Sa Jumala Poeg oled,» ütlesid nad, «siis astu ristilt alla!» «Aidaku Ta iseennast, kui Ta on Jumala Võitu, see Äravalitu!» Kiusatusekõrbes oli Saatan öelnud: «Kui Sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid leivaks saaksid!» «Oled sa Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla templi harjalt!» (Mat.4,3.6). Saatan ja ta inglid olid inimeste kujul kohal Kolgatal. (749) Peavaenlane oma väehulkadega oli seal tegevuses koos preestrite ja ülematega. Rahva õpetajad olid mõjutanud teadmatut massi nõudma Jeesuse hukkamõistmist, kuigi paljud nägid Teda esimest korda. Preestreid, ülemaid, varisere ja kalestunud jõuku ühendas saatanlik viha. Usujuhid olid mestis Saatana ja tema inglitega. Nad täitsid Saatana käsku.
Kannatav Jeesus kuulis preestrite sõnu: «Teisi on Ta aidanud, iseennast Ta ei või aidata; kui Ta on Iisraeli Kuningas, astugu Ta nüüd ristilt maha, siis me usume Temasse!» Kristus oleks võinud astuda ristilt maha. Kuid tänu sellele, et Ta ei astunud maha, on patusel lootus Jumala andestusele ja poolehoiule.
Mehed, kes pidasid end prohvetikuulutuste tõlgendajaiks, kordasid pilgates sõnu, mida Pühakiri oli ette öelnud. Ometi ei märganud nad sõgeduses, et nad täitsid prohvetikuulutusi. Nad laususid põlastades: «Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd Teda, kui Ta tahab: sest Ta on öelnud: «Ma olen Jumala Poeg,» kuid nad ei mõelnud sellele, et nende tunnistus kajab läbi sajandite. Ehkki nad ütlesid nii pilgates, ajendas öeldu inimesi Pühakirja uurima. Mõistlikud kuulsid, uurisid, mõtisklesid ja palvetasid. Nad ei jäänud rahule enne, kui nad üht kirjateksti teistega võrreldes mõistsid Kristuse missiooni tähendust. Iialgi varem polnud Jeesus olnud tuntum kui siis, kui Ta ristil rippus. Paljude südameisse, kes nägid ristilöömist ja kuulsid Jeesuse sõnu, paistis tõe valgus.
Jeesuse ristipiinadesse tungis üks lohutusekuma. See oli kahetseva röövli palve. Mõlemad mehed, kes Jeesusega koos risti löödi, olid alguses Teda mõnitanud. Ühte neist muutsid piinad veel meeletumaks ja kalgimaks. Kuid teine käitus teisiti. See mees ei olnud paadunud kurjategija. Halvad kaaslased olid ta kurjale teele juhtinud, kuid ta oli vähem süüdi, kui paljud neist, kes risti jalamil Kristust teotasid. Ta oli näinud ja kuulnud Jeesust ja veendunud Tema õpetuste õigsuses, kuid preestrid ja ülemad olid talle vastupidist kinnitanud. Püüdes südametunnistuse häält lämmatada, oli ta langenud aina sügavamale patusse, kuni ta vahistati, kurjategijana üle kuulati ja ristisurma mõisteti. Kohtukojas ja teel Kolgatale oli ta olnud koos Jeesusega. Ta oli kuulnud Pilatuse sõnu: «Ma ei leia Temast ühtki süüd» (Joh.19,4). Ta oli tähele pannud Jeesuse (750) jumalikku käitumist ning Tema andestavat kaastunnet piinajate suhtes. Ristil nägi ta, kuidas kõrged vaimulikud Issandat Jeesust pilkasid. Ta nägi, kuidas nad pead vangutasid. Ta kuulis süüdistusi ka oma saatusekaaslase suust: «Eks sa ole Kristus? Aita iseennast ja meid!» Kuid ta kuulis mitme mööduja suust ka Jeesust kaitsvaid sõnu. Ta kuulis, kuidas nad kordasid Tema ütlusi ja jutustasid Tema tegudest. Ja temas tärkas taas veendumus, et tema kõrval on Kristus. Pöördunud oma kaaskurjategija poole, sõnas ta: «Kas sina ei karda Jumalat, kuna sa ise oled ju sama karistuse all?» Surevatel röövlitel polnud inimeste poolt enam midagi karta. Kuid üht neist mõjutas veendumus, et on Jumal, keda tuleb karta, ning mõte tulevikule pani ta värisema. Nüüd oli ta suure patusena oma elu lõpetamas. «Meie küll õiguse poolest,» oigas ta, «sest me saame kätte, mis meie teod on ära teeninud, aga seesinane ei ole teinud midagi ebakohast!»
Röövel ei esitanud enam küsimusi. Ta ei kahelnud ega teinud etteheiteid. Kuulnud kohtuotsust, oli röövel langenud lootusetusesse, kuid nüüd liigutas südames midagi imelikult hella. Ta tuletas meelde kõike, mida ta Jeesusest oli kuulnud: kuidas Ta oli haigeid tervistanud ja patte andestanud. Ta oli kuulnud nende sõnu, kes Jeesusesse uskusid ja Talle nuttes Kolgatale järgnesid. Ta oli näinud ja lugenud teksti Kristuse peakohal. Ta oli kuulnud, kuidas möödujad seda kordasid — mõned nukralt, värisevi sui, teised pilkavalt. Püha Vaim valgustas röövli mõistust ning vähehaaval lükkus tervikuks veendumuste ahel. Ärapekstud ja naerdud Jeesuses, kes rippus kõrvalristil, nägi ta Jumala Talle, kes kannab maailma patud. Lootus võitles meeleheitega, kui abitu, surev inimlaps usaldas end Lunastaja hoolde: «Issand, mõtle minule, kui Sa oma kuningriiki tuled!»
Kohe järgnes vastus. Jeesuse pehmelt helisev armas hääl lausus: «Tõesti ma ütlen sulle täna, sa pead minuga olema paradiisis!»
Pikkade piinatundide jooksul kandusid Jeesuse kõrvu ainult pilked. Igatsusega ootas Ta jüngritelt mõnd usuväljendust, kuid kuulis ainult kaeblikke sõnu: «Ent meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab.» Seepärast tegi Lunastajale võrratut rõõmu sureva röövli usust ja armastusest kõnelev palve. Ajal, mil Juuda rahva juhid Teda sajatasid ja jüngridki Tema jumalikkuses kahtlesid, nimetas õnnetu röövel (751) igaviku lävel Jeesust Issandaks. Paljud olid valmis Teda Issandaks nimetama siis, kui Ta tegi imetegusid, või siis, kui Ta oli üles tõusnud, kuid ükski ei nimetanud Teda nii siis, kui Ta ristil rippus — välja arvatud kahetsev röövel.
Möödujad kuulsid, kui röövel Jeesust Issandaks nimetas. Kahetseva mehe hääl äratas nende tähelepanu. Needki, kes Kristuse risti jalamil Tema riiete üle vaidlesid ja kuue pärast liisku heitsid, jäid kuulatama. Nende vihased hääled vaikisid. Hinge kinni pidades vaatasid nad Kristuse poole ja ootasid Tema vastust.
Kui Jeesus tõotusesõnu lausus, sähvatas läbi sünguse lootuskiir. Kahetsev röövel sai täieliku rahu teadmisest, et ta on lepitatud Jumalaga. Kristus sai alanduses austatud. Tema, kes oli kõikide silmis kaotaja, oli võitja. Teda tunnustati pattude Kandjana. Inimesed võisid tarvitada vägivalda Tema ihu kallal, nad võisid Tema püha laupa kibuvitsakrooniga vigastada; nad võisid riisuda Talt riided ja neid jagades tülitseda, kuid nad ei saanud röövida Talt väge andestada patte. Nii tunnistas Ta ka surma eel jumalikkusest ja austas Isa. Ta kõrv ei olnud kurt kuulma ega käsi lühike aitama. Tema kuninglik õigus oli päästa täielikult kõik, kes Tema kaudu Jumala juurde tulid.
«Ma ütlen sulle täna, sa pead minuga paradiisis olema.» Kristus ei tõotanud, et röövel on Temaga paradiisis selsamal päeval. Ta ise ei läinud samal päeval paradiisi. Ta magas hauas ja ütles ülestõusmisehommikul: «Ma pole veel üles läinud oma Isa juurde» (Joh.20,17). Kuid Ta andis ristilöömispäeval tõotuse; näilise kaotuse ja pimeduse päeval — «täna» — päeval, mil Ta suri kurjategijana ristil, kinnitas Kristus õnnetule patusele, et ta on Temaga kord paradiisis.
Röövlid, kes koos Jeesusega risti löödi, paigutati «teine teisele poole, ja Jeesus keskele.» Nii tehti preestrite ja ülemate näpunäidete järgi. Röövlite vahel olevana pidid inimesed mõistma, et Ta oli suurim kurjategijaist. Nii täitus Pühakiri: «Teda arvati üleastujate hulka» (Jes.53,12). Kuid preestrid ei mõelnud sellele. Kui Jeesuse rist röövlite ristide «keskele» püstitati, siis püstitati Tema rist sümboolselt pattudes oleva maailma keskele. Andestussõnad, mis Jeesus kahetsevale röövlile lausus, süütasid valguse, mis särab maailma kaugeimate nurkadeni.
(752) Imestusega jälgisid inglid Jeesuse lõpmatut armastust. Ise äärmiselt piineldes, mõtles Ta teistele ja julgustas kahetsevat inimlast uskuma. Ta oli prohvetlike sõnadega Jeruusalemma tütarde poole pöördunud; Preestri ja Eestkostjana oli Ta palunud Isa mõrvaritele andestada; armastava Päästjana oli Ta andestanud kahetseva röövli patud.
Kui Jeesuse pilk libises üle rahvahulga, köitis Tema tähelepanu üks inimene. Risti jalamil toetus Johannesele Jeesuse ema. Ta ei suutnud olla kaugel Pojast ning Johannes, teades, et lõpp oli lähedal, tõi ema uuesti risti juurde. Surmaeelsel tunnil mõtles Kristus ka emale. Vaadates tema murest murtud näkku ja siis Johannesele, ütles Ta emale: «Naine, vaata, see on su Poeg!» ja siis Johannesele: «Vaata, see on su ema!» Johannes mõistis Kristuse sõnu ja võttis kohustuse vastu. Sellest päevast alates elas Maarja Johannese kodus ning Johannes hoolitses tema eest. Missugune kaastundlik, armastav Päästja! Oma vaevast hoolimata mõtles Ta hoolitsevalt emale. Tal ei olnud raha, millega emale ülalpidamine kindlustada, kuid Tal oli püha koht Johannese südames ja tema hoolde usaldas Jeesus oma ema kui kalli pärandi. Nii tagas Jeesus emale selle, mida ema enim vajas: sellise inimese õrna hoolitsuse, kes teda armastas sellepärast, et ta armastas Jeesust. Nõustunud pühaliku ülesandega, sai Johannes suuri õnnistusi. Jeesuse ema tuletas talle ju alaliselt meelde tema armastatud Õpetajat.
Jeesuse eeskuju vanemate armastamisest särab tumestamatuna läbi aegade. Peaaegu kolmkümmend aastat oli Jeesus igapäevase tööga aidanud perekonna koormaid kanda. Ja nüüd, surmaagoonias, oli Tal meeles hoolitseda leinava, üksikuks jäänud ema eest. Samasugune meelsus ilmneb igas tõelises Issanda järelkäijas. Need, kes järgivad Kristust, tunnevad, et usuelu lahutamatu osa on austada oma vanemaid ja nende eest hoolitseda. Südames, kus elab Kristuse armastus, on isa ja ema jaoks alati õrna tähelepanu.
Au Issand oli suremas lepitushinnana inimkonna eest. Seda hetke ei tähistanud triumfihüüded. Kõik oli masendavalt sünge. Jeesust ei rõhunud hirm surma ees ega valu või ristisurma häbi. Kristus oli Valudemees, kuid Tema valu oli tingitud patu kohutavuse tunnetamisest ja teadmisest, et (753) inimene, kes oli patuga harjunud, ei tajunud enam selle kohutavust. Kristus nägi, kui sügavalt oli patt inimsüdamesse juurdunud ja kui vähesed soovisid sellest vabaneda. Ta teadis, et ilma Jumala abita inimkond hävib, ning Ta nägi vaimusilmas hukkumas lugematul arvul inimesi, kuigi abi oli kõigile kättesaadav.
Kristuse kui meie Asemiku ja Vahemehe peale asetati meie kõikide patud. Teda arvati üleastujate hulka, et Ta võiks meid käsu hukkamõistu alt lunastada. Aadama iga järeltulija süü rõhus Tema südant. Tunnetus, kui suur on Jumala viha patu vastu, täitis Jumala Poja kohkumisega. Kogu elu oli Kristus kuulutanud langenud maailmale häid sõnumeid Isa halastusest ja andestavast armastusest. Ta oli tahtlik andestama ka suurimale patusele. Kuid nüüd, kui Ta kandis kohutavat süükoormat, oli Isa andestav pale Tema eest varjatud. Jumaliku palge varjamine Lunastaja eest sellel kohutaval tunnil täitis Ta südame sellise piinaga, mida inimene täielikult iialgi mõista ei suuda. Tema ahastus oli nii suur, et kehaline valu jäi peaaegu märkamata.
Saatan ründas Jeesust metsikult. Kristusel polnud võimalik näha läbi hauaväravate. Lootuskiir ei kinnitanud, et Ta väljub hauast võitjana ning et Isa on Tema ohvri vastu võtnud. Ta kartis, et patt on Jumala meelest nii hirmus, et see lahutab nad igaveseks. Kristus tundis sellist piina, mida tunneb patune siis, kui langenud inimsoo armuaeg on lõppenud. Patukoorem, mis tõi Isa viha Tema kui inimese Asemiku peale, tegi karika kibedaks ja murdis Jumala Poja südame.
Imestusega jälgisid inglid Päästja lootusetut võitlust. Taevased väehulgad varjasid oma palge kohutava vaatepildi eest. Elutu looduski väljendas kaastunnet teotatud ja sureva Looja vastu. Päike keeldus seda kohutavat sündmust valgustamast. Oli keskpäev, kuid äkki näis päike kustuvat. Täielik pimedus nagu surmaloor mähkis endasse risti. «Pimedus tuli üle kogu maa üheksanda tunnini.» Tegemist polnud päikesevarjutuse või mingi muu loodusnähtusega. Pimedus oli sügav nagu pilvisel keskööl.
Selles pilkases pimeduses oli varjul Jumala ligiolek. Jumal tegi pimeduse oma telgiks ja varjas oma au inimsilma eest. Jumal ja (754) Tema pühad inglid olid risti juures. Isa oli koos Pojaga. Ometi polnud Tema ligiolek nähtav. Kui Tema au oleks tunginud läbi pimeduse, oleksid kõik inimesed hukkunud. Isa ligiolek ei saanud ka Kristust sel kohutaval tunnil trööstida. Ta tallas surutõrt üksinda.
Selle pilkase pimedusega kattis Jumal oma Poja viimseid valuhetki. Kõik, kes olid Kristuse kannatusi näinud, olid Tema jumalikkuses veendunud. Inimene, kes oli Tema nägu kordki näinud, ei saanud seda iial unustada. Nii nagu Kaini nägu kõneles mõrvarist, nii kõneles Kristuse nägu süütusest, rahust ja headusest — Jumala kujust. Kuid Tema süüdistajad ei hoolinud taevasest pitserist. Pikkade, piinarikaste tundide jooksul oli Kristus olnud mõnitava rahvahulga pilkude all. Nüüd varjas Jumal Ta halastusrikkalt oma rüüga.
Kolgatale laskus hauavaikus. Risti ümber seisvat rahvahulka haaras kirjeldamatu hirm. Sajatused lakkasid poolelt sõnalt. Mehed, naised ja lapsed langesid silmili maha. Pilvest sähvisid pimestavad välgud, valgustades risti ja ristilöödud Lunastajat. Preestrid, ülemad, kirjatundjad, timukad ja rahvahulk mõtlesid, et kättemaks on saabunud. Keegi sosistas, et Jeesus astub nüüd ristilt maha. Endale vastu rinda lüües ja hirmunult halisedes püüdsid inimesed leida teed tagasi linna.
Üheksandal tunnil kadus pimedus rahva kohalt, kuid ümbritses ikka veel Kristust. See kujutas õudust ja valu, mis lasus Tema südamel. Ükski silm ei suutnud risti ümbritsevast pimedusest läbi tungida, ning ükski ei näinud veel suuremat pimedust Kristuse kannatavas hinges. Vihased välgunooled näisid sihtivat just Teda. Siis kisendas Jeesus suure häälega ja ütles: «Elii! Elii! Lemaa sabahtaani!» «Mu Jumal, mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?»
Kui pimedus Kristuse ümbert hajus, hüüatasid paljud: «Taeva karistus on Tema peal. Jumala viha nooled olid Temale suunatud, sest Ta väitis end olevat Jumala Poja.» Paljud, kes Temasse uskusid, kuulsid Tema meeleheitlikku hüüdu ja kaotasid igasuguse lootuse. Kui Jumal oli hüljanud Jeesuse, siis polnud Tema järelkäijatel ammugi lootust? Kui pimedus Kristuse ahastavast hingest hajus, tunnetas Ta taas kehalist piina ja sõnas: «Mul on janu.»
(755) Üks rooma sõdur, kelles Tema lõhkenud huuled kaastunnet äratasid, pani käsna iisopivarre otsa ja, kastnud selle äädikaastjasse, pakkus Jeesusele. Preestrid irvitasid Tema agoonia üle. Kui pimedus maad kattis, olid nad hirmunud; nüüd nende hirm kadus, kuid nad pelgasid, et Ta võib nende käest veel pääseda. Tema sõnu: «Elii! Elii! Lemaa sabahtaani!» mõistsid nad valesti. Põlglikult ja pilkavalt ütlesid nad: «Ta kutsub Eelijat!» Nad ei kasutanud viimast võimalust, et Tema piina leevendada. «Oota,» ütlesid nad, «saab näha, kas Eelijas tuleb Teda aitama!»
Süütu Jumala Poeg rippus ristil. Tema ihu veritses piitsalöökidest. Käed, mis olid sageli sirutunud õnnistusi jagama, olid nüüd naelutatud ristile. Jalad, mis olid olnud väsimatult armastuse teenistuses, olid löödud puu külge. Tema kuninglik pea oli kibuvitsakroonist vigastatud ja värisevatelt huultelt tuli hädahüüd. Kõik see, mida Jeesus kannatas — haavadest nirisev veri, piinav surmaheitlus, kirjeldamatu hingevalu, kui Isa oma palge Tema eest varjas — ütleb igale inimlapsele: Sinu pärast nõustus Jumala Poeg seda süükoormat kandma, sinu pärast võidab Ta surma ja avab sulle paradiisi väravad. Tema, kes vaigistas vihaseid laineid ja kõndis vahustel voogudel, kes pani värisema kurjad vaimud ja sundis taanduma haigusel, kes avas pimeda silmad ja andis elu surnule, ohverdas end ristil armastusest sinu vastu.
(756) Tema, pattude Kandja, kannatas jumaliku õigluse viha ja sai sinu pärast patuseks. Vaikides jälgisid pealtvaatajad kohutava sündmuse lõppu. Päike paistis jälle, kuid risti ümber oli veel pimedus. Preestrid ja ülemad vaatasid Jeruusalemma poole ja nägid linna ja Judea tasandiku kohal tumedat pilve. Õiguse Päike, maailma Valgus, peitis oma kiired Jeruusalemmalt, kunagi Jumalast õnnistatud linnalt. Jumala viha tulised välgud sähvisid hukkumisele määratud Jeruusalemma poole.
Äkki hajus risti varjanud pimedus ning Jeesus hüüdis selge kandva häälega, mis kajas looduses vastu otsekui pasunaheli: «See on lõpetatud!» «Isa, Sinu kätte annan ma oma vaimu!» Äkki ümbritses risti valgus ning Kristuse nägu säras nagu päike. Siis langetas Ta pea rinnale ja suri.
Keset kohutavat pimedust, otsekui Jumalast hüljatuna, oli Kristus joonud põhjani inimlike hädade karika. Noil kohutavail tundidel oli Ta toetunud Isa poolt varem antud kinnitusele, et Isa võtab Ta vastu. Ta tundis oma Isa iseloomu; Ta mõistis Tema õiglust, halastust ja suurt armastust. Usu läbi toetus Ta Temale, kellele Ta oli alati rõõmuga kuuletunud. Kui Ta end kuulekalt Jumala kätte usaldas, kadus tunne Isa poolehoiu kaotamisest. Usu läbi sai Kristus võitjaks.
Maailm polnud eales varem näinud sellist vaatepilti. Rahvahulk seisis halvatuna ja vaatas hinge kinni pidades Lunastajat. Uuesti kattis pimedus maa ja kuuldus valjule kõuekõminale sarnanev mürin. Toimus kohutav maavärisemine. Inimesed surusid end üksteise vastu. Järgnes metsik segadus ja kohkumus. Ümberkaudsetest mägedest vallandusid kaljupangad ja veeresid alla tasandikule. Hauad avanesid ja surnud paiskusid välja. Kogu loodus näis rebenevat tükkideks. Preestrid, ülemad, sõdurid ja rahvas lamasid õudusest sõnatuna silmili maas.
Kui Kristuse huulilt kõlas vali hüüd: «See on lõpetatud!» teostasid preestrid templis parajasti teenistust. Oli õhtuse ohvri aeg. Kristust kujutav tall oli valmis tapmiseks. Kaunis ja tähendusrikkas rüüs preester tõstis noa nagu omal ajal Aabraham, kui ta valmistus poega tapma. Inimesed vaatasid pingsalt pealt. Kuid äkki hakkas maa värisema. (757) Nähtamatu käsi rebis kärinal templi sisemise vaheteki ülalt alla lõhki. Nii paljastus kohalolijaile paik, mida kord täitis Jumala ligiolek. Siin armuaujärje kohal oli ilmnenud Jumala au. Ainult ülempreester oli võinud paotada vahetekki, mis lahutas seda ruumi ülejäänud templist. Üks kord aastas oli ta sisenenud kõige pühamasse paika, et teha lepitust rahva pattude eest. Kuid nüüd oli vahetekk puruks rebitud. Maise pühamu kõige püham paik oli kaotanud oma pühaduse.
Kõiki haaras segadus ja õudus. Preester pidi just ohvri tapma; kuid nuga langes ta jõuetust käest ja tall põgenes. Varjuteenistus kohtus Jumala Poja surmas tegelikkusega. Suur ohver oli toodud. Tee kõige pühamasse paika oli avatud. Kõikide jaoks oli valmistatud uus ja elav tee. Enam ei pea patust rõhutud inimene ootama ülempreestrit. Nüüdsest teenib Lunastaja Preestri ja Eestkostjana taevaste taevas. Tundus nagu oleks üks hääl Jumala kummardajaile öelnud: «Kõikidele ohverdamistele ja patuohvritele on saabunud lõpp. Jumala Poeg on ise tulnud nii nagu Sõnas kirjutatud: «Vaata, ma tulen — rullraamatus on minust kirjutatud — tegema Su tahtmist, oh Jumal!» Iseenese verega on Ta läinud «ükskord sinna pühasse paika ning saavutas igavese lunastuse» (Heb.10,7; Heb.9,12).
