Kogu meie inimkonnal on üks ja ühine saatus - me kõik sureme. Möödugu see elu siin maal kas rikkuses või vaesuses, ometi oleme surma ees kõik võrdsed. Ühel päeval see hetk saabub ja see tabab meid kõiki paratamatult. Küsimus on vaid selles, kas teadvustame probleemi olemust. Miks me sureme? Miks ei võiks see elu jätkuda, kasvõi pisut kauem? Piibel avab meie ees meie päritolu - me ei ole sattunud siia maailma juhuslikult. Ja samuti ei pea kõik lõppema surmaga. Kuigi surm tabab meid kõiki, sest oleme sündinud oma eksinud esivanemate järglastena, pakub Jumal siiski meile kindlat lootust uueks ja palju paremaks eluks. Jumal pakub meile seda elu, mille Ta algselt lõi ja mida ei riku ega piira eksimuse paratamatud tagajärjed!
Meil kõigil on üks ja ühine tegelik probleem. Mitte surm ei ole meie ühine vaenlane, vaid selleks on patt. Surm on patu tagajärg. Meie elu on patu poolt rikutud. Me ei saa seda fakti muuta (1.Joh.1:8). Kuigi positiivsele keskenemine võib leevendada probleeme ajutiselt, peame siiski aegajalt seisma fakti ees, et meie mõtlemised ei muuda reaalsust. Ja nii kummaline kui see ka pole, meile pakutakse lahendust! Me ei peagi seda oma kujutluses endile looma, vaid... võime usaldada Jumalat, kes on meie probleemi lahendanud! Ja vähe sellest, et Ta lahendas meie mineviku probleemid, Ta pakub ka uut elu - elu, mida ei piira patu rikutus. Ja see uus, on uus ja tõeline igas aspektis. Ta pakub elu, mis on Temas; elu, mis kestab igavesti; elu keskkonnas kus ei ole ei surma, haigust ega vaesust-viletsust!
Selleks aga, et sellest igavesti jätkuvast elust osa saada, selleks ei piisa meie "õigusest". Meil lihtsalt pole mingit õigust esitada Jumalale ühtki nõudmist, millele Ta peaks alluma. Kuid meil on õigus, mille Ta on andnud meile - me võime loota Tema armastusele ja Tema Sõnas peituvatele tõotustele. Kuid see kõik teostub vaid Tema halastuse ja armastuse läbi, Temas oleva õiguse läbi. See ongi Kristuse õigus