PÄÄSTMISEST JA LUNASTUSEST
Lunastus ja pääsemine - mida see peaks tähendama 21.sajandil? Kas need mõisted puudutavad vaid usklikke ja teolooge, või on sel mingi tähendus ka laiemale ringile - meile kõigile?
Oleme jõudnud aega, kus meil siin Eestis on suhteliselt kerge mõista päästmise ideed. Meie kõrval on suur ja meist palju kordi võimsam naaber. Ja lisaks kõigele meil on ka ajalooline kogemus - kui jäime selle naabriga vastasseisu... Täna meie valitsus püüab teha kõike, et me ei jääks enam üksi selle ülekaaluka jõuga. Me tajume päris selgesti, et keegi peab meid aitama. Tänasel päeval õnneks piisab moraalsest toest - saame loota veelgi suuremale jõule, kes on lubanud meid aidata meie lootusetuses. Nii saame end tunda suhteliselt rahulikult.
Oleme jõudnud aega, kus meil siin Eestis on suhteliselt kerge mõista päästmise ideed. Meie kõrval on suur ja meist palju kordi võimsam naaber. Ja lisaks kõigele meil on ka ajalooline kogemus - kui jäime selle naabriga vastasseisu... Täna meie valitsus püüab teha kõike, et me ei jääks enam üksi selle ülekaaluka jõuga. Me tajume päris selgesti, et keegi peab meid aitama. Tänasel päeval õnneks piisab moraalsest toest - saame loota veelgi suuremale jõule, kes on lubanud meid aidata meie lootusetuses. Nii saame end tunda suhteliselt rahulikult.
Kuidas aga seostada päästmise ideed Jumalaga? Paraku siin peab tõdema, et vastus ei seisne mingis mõtte konstruktsioonis ega osavas tunnete manipulatsioonis. Peamine küsimus ongi seotud just Jumala isikuga - kas Teda on, või ei ole.
Tooks ühe näite piiblist. Samaaria naise lugu kaevul. (vt. Joh.4:1-42)
Kaevule tuleb naine, kes on valinud selleks kõige palavama aja. Miks? Eks ikka seepärast, et ta lootis üksinduses seal viibida. Ta ei soovinud kohtuda oma "tuttavatega". Miks? Lugedes tema vestlust Jeesusega, saame aru tema kartuste põhjustes. Võime ettekujutada, et tal oleks nii mõnelegi ebamugav otsa vaadata ja lisaks kõigele tema kõrvad olid ka liigagi tihti tabanud otseseid solvanguid.
Seega - kaevul on naine, kellel oli mida varjata nii inimeste kui ka Jumala eest. Ta oli süda oli täidetud kartustega. Ta kartis nii inimesi kui ka Jumalat. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et ta oli Jumalale avatud (oli huvitatud sellest janu kustutavast veest, mida ei pea pidevalt sealt kaevult otsima tulema), siis ometi olukord muutus koheselt, kui Jeesus alustas juttu ta mehest. Koheselt püüdis ta kiiresti teemat muuta ja pääseda järjekordsest ebamugavast situatsioonist. Võime sellest järeldada, et ka see elava vee janu baseerus ta kartustel.
Kuid siis toimub selles samaarlannas muutus. Tema, kes oli täidetud kartustega... oli peagi ise (!!) ja veel vabatahtlikult valmis minema kõigi oma linna elanike ette ja... Ta oli valmis sammuks, mida meil siin täna on väga raske õiglaselt hinnata. Ta oli samaarlanna ja Jeesus oli juut. Nende kahe rahva vahel oli sajandite pikkune vastasseis. Ja on oluline märkida, et see oli vastastikune.
Kuid peale oma südames tajumast, et tema ees on Jumal, keda tõesti ei pea kartma; veelgi enam, kes teab ja näeb kõike ning keda ei pea vaatamata kõigele kartma; kelle eest ei pea midagi varjama... Kui siis Jumala Vaim elavalt täitis selle õnnetu samaarlanna südame rõõmu ja lootusega, siis olid kadunud kõik küsimused nii Jumala suhtes (paneme tähele tema püüdlust viidata samaarlaste uskumustele "õige" Jumala suhtes) kui ka oli kadunud kartus inimeste ees. Ta läks kõigi inimeste ette ja tulemus oli veelgi hämmastavam.
Kui oleks esitatud küsimus sellele samaarlannale enne Jeesusega kohtumist seal kaevul, et kes on Jumal ja milles seisneb pääsemine, siis oleks vastuseks tulnud nii mõndagi, kuid see kõik oleks olnud elu ja sisutühi. Samas. Oma naabrite juurde tormavalt naiselt oleks olnud täiesti lootusetu oodata neid rahavaluulelisi heietusi. Tema jaoks oli Jumal keegi, kes ELAS.
Selle samaarlanna silmad ei olnud näinud pelgalt seda juudi meest, keda mõned väga hindasid ja teised vihkasid, vaid kogu tema seesmine olemus oli elustunud - tema seesmised silmad olid näinud Jumalat. Ja peale seda ei jää inimesel enam küsimust, et mis on päästmine ja kes on Päästja. Kõik lunastust puudutavad küsimused leiavad vastuse Jeesuses. Ja nagu ka samaarlanna puhul - mitte tolles 2000 aastat tagasi elanud juudi õpetajas, vaid ülestõsnud Jumalas!
Vaataks veel ühte Jeesuse toodut näidet piiblis.
"Ma ütlen teile, selsamal ööl on kaks ühes voodis: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; kaks naist jahvatavad üheskoos: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; kaks meest on väljal: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha!" "
Luuka 17:34-36
Kaks on voodis, tööl ja väljal. Kas nad tundsid teineteist - need kaks, kes koos olid? Jah, see oligi Jeesuse mõte antud näites - antud juhtumil need "kaks" tundsid teineteist "läbi ja lõhki". Neil ei olnud saladusi, mida teine ei teadnud. Kuid. Siiski oli nende "kahe" vahel ületamatu müür. Üks oli kuulnud Jumala häält ja selle oma südamesse lasknud. Teine... oli vaid sallinud selle teise eripärasid. Ta soovis lihtsalt olla selle teisega koos ja selleks... sallis teda sellisena nagu ta oli. Ometi ei avanud ta oma südame silmi ja ei lasknud Temast, kes elab, tulevat elu endasse.
Nii võime ka meie tänasel päeval filosofeerida teoloogilistel teemadel, võime isegi näida kaunite ja armastavate kristlastena, kuid ikkagi olla Jumalast sama kaugel nagu kurat. Näeme, kuuleme ja reageerime, kuid ei mõista ega lase Jumalal vabastada meid meie kartustest.
Jumal ei ole ühelgi hetkel meie eet peidus - ava oma süda Talle ja lase tõeline vabadus endasse!
Jumal õnnistagu Sind eriliselt!
Tooks ühe näite piiblist. Samaaria naise lugu kaevul. (vt. Joh.4:1-42)
Kaevule tuleb naine, kes on valinud selleks kõige palavama aja. Miks? Eks ikka seepärast, et ta lootis üksinduses seal viibida. Ta ei soovinud kohtuda oma "tuttavatega". Miks? Lugedes tema vestlust Jeesusega, saame aru tema kartuste põhjustes. Võime ettekujutada, et tal oleks nii mõnelegi ebamugav otsa vaadata ja lisaks kõigele tema kõrvad olid ka liigagi tihti tabanud otseseid solvanguid.
Seega - kaevul on naine, kellel oli mida varjata nii inimeste kui ka Jumala eest. Ta oli süda oli täidetud kartustega. Ta kartis nii inimesi kui ka Jumalat. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et ta oli Jumalale avatud (oli huvitatud sellest janu kustutavast veest, mida ei pea pidevalt sealt kaevult otsima tulema), siis ometi olukord muutus koheselt, kui Jeesus alustas juttu ta mehest. Koheselt püüdis ta kiiresti teemat muuta ja pääseda järjekordsest ebamugavast situatsioonist. Võime sellest järeldada, et ka see elava vee janu baseerus ta kartustel.
Kuid siis toimub selles samaarlannas muutus. Tema, kes oli täidetud kartustega... oli peagi ise (!!) ja veel vabatahtlikult valmis minema kõigi oma linna elanike ette ja... Ta oli valmis sammuks, mida meil siin täna on väga raske õiglaselt hinnata. Ta oli samaarlanna ja Jeesus oli juut. Nende kahe rahva vahel oli sajandite pikkune vastasseis. Ja on oluline märkida, et see oli vastastikune.
Kuid peale oma südames tajumast, et tema ees on Jumal, keda tõesti ei pea kartma; veelgi enam, kes teab ja näeb kõike ning keda ei pea vaatamata kõigele kartma; kelle eest ei pea midagi varjama... Kui siis Jumala Vaim elavalt täitis selle õnnetu samaarlanna südame rõõmu ja lootusega, siis olid kadunud kõik küsimused nii Jumala suhtes (paneme tähele tema püüdlust viidata samaarlaste uskumustele "õige" Jumala suhtes) kui ka oli kadunud kartus inimeste ees. Ta läks kõigi inimeste ette ja tulemus oli veelgi hämmastavam.
Kui oleks esitatud küsimus sellele samaarlannale enne Jeesusega kohtumist seal kaevul, et kes on Jumal ja milles seisneb pääsemine, siis oleks vastuseks tulnud nii mõndagi, kuid see kõik oleks olnud elu ja sisutühi. Samas. Oma naabrite juurde tormavalt naiselt oleks olnud täiesti lootusetu oodata neid rahavaluulelisi heietusi. Tema jaoks oli Jumal keegi, kes ELAS.
Selle samaarlanna silmad ei olnud näinud pelgalt seda juudi meest, keda mõned väga hindasid ja teised vihkasid, vaid kogu tema seesmine olemus oli elustunud - tema seesmised silmad olid näinud Jumalat. Ja peale seda ei jää inimesel enam küsimust, et mis on päästmine ja kes on Päästja. Kõik lunastust puudutavad küsimused leiavad vastuse Jeesuses. Ja nagu ka samaarlanna puhul - mitte tolles 2000 aastat tagasi elanud juudi õpetajas, vaid ülestõsnud Jumalas!
Vaataks veel ühte Jeesuse toodut näidet piiblis.
"Ma ütlen teile, selsamal ööl on kaks ühes voodis: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; kaks naist jahvatavad üheskoos: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; kaks meest on väljal: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha!" "
Luuka 17:34-36
Kaks on voodis, tööl ja väljal. Kas nad tundsid teineteist - need kaks, kes koos olid? Jah, see oligi Jeesuse mõte antud näites - antud juhtumil need "kaks" tundsid teineteist "läbi ja lõhki". Neil ei olnud saladusi, mida teine ei teadnud. Kuid. Siiski oli nende "kahe" vahel ületamatu müür. Üks oli kuulnud Jumala häält ja selle oma südamesse lasknud. Teine... oli vaid sallinud selle teise eripärasid. Ta soovis lihtsalt olla selle teisega koos ja selleks... sallis teda sellisena nagu ta oli. Ometi ei avanud ta oma südame silmi ja ei lasknud Temast, kes elab, tulevat elu endasse.
Nii võime ka meie tänasel päeval filosofeerida teoloogilistel teemadel, võime isegi näida kaunite ja armastavate kristlastena, kuid ikkagi olla Jumalast sama kaugel nagu kurat. Näeme, kuuleme ja reageerime, kuid ei mõista ega lase Jumalal vabastada meid meie kartustest.
Jumal ei ole ühelgi hetkel meie eet peidus - ava oma süda Talle ja lase tõeline vabadus endasse!
Jumal õnnistagu Sind eriliselt!
