NEEDUS JA ARMASTAV JUMAL?
Kord väitis üks usklik inimene, et tema ei usu neid Vana Testamendi needuse jutte, vaid tema Jumal on pigem selline Uue Testamendi kadunud poja loos kirjeldatud isa sarnane. Püüame siis jälgida, kas neis kahes "loos" on mingit erinevust või kirjeldavad nad mõlemad üht ja sama Jumalat, kelle juures ei ole muutuse varjugi. Esmalt siis Vana Testament:
"Ja kui sa tõesti kuulad Jehoova, oma Jumala häält ja pead hoolsasti kõiki tema käske, mis ma täna sulle annan, siis tõstab sind Jehoova, su Jumal, kõrgemaks kõigist rahvaist maa peal! Ja kõik need õnnistused saavad sulle osaks ja tabavad sind, kui sa võtad kuulda Jehoova, oma Jumala häält: Õnnistatud oled sa linnas ja õnnistatud oled sa väljal! Õnnistatud on su ihuvili, su maapinna saak, su lojuste juurdekasv, su veiste vasikad ja su pudulojuste talled! Õnnistatud on su korv ja su leivaküna! Õnnistatud oled sa tulles ja õnnistatud oled sa minnes! Jehoova paneb vaenlased, kes kipuvad sulle kallale, su ette kaotust kandma: üht teed nad tulevad su vastu, aga seitset teed nad põgenevad su eest! Jehoova käsib seda õnnistust olla sinuga su aitades ja kõiges, mille külge sa oma käe paned, ja ta õnnistab sind maal, mille Jehoova, su Jumal, sulle annab! (5.Mo.28:1-8)
"Ja kui sa tõesti kuulad Jehoova, oma Jumala häält ja pead hoolsasti kõiki tema käske, mis ma täna sulle annan, siis tõstab sind Jehoova, su Jumal, kõrgemaks kõigist rahvaist maa peal! Ja kõik need õnnistused saavad sulle osaks ja tabavad sind, kui sa võtad kuulda Jehoova, oma Jumala häält: Õnnistatud oled sa linnas ja õnnistatud oled sa väljal! Õnnistatud on su ihuvili, su maapinna saak, su lojuste juurdekasv, su veiste vasikad ja su pudulojuste talled! Õnnistatud on su korv ja su leivaküna! Õnnistatud oled sa tulles ja õnnistatud oled sa minnes! Jehoova paneb vaenlased, kes kipuvad sulle kallale, su ette kaotust kandma: üht teed nad tulevad su vastu, aga seitset teed nad põgenevad su eest! Jehoova käsib seda õnnistust olla sinuga su aitades ja kõiges, mille külge sa oma käe paned, ja ta õnnistab sind maal, mille Jehoova, su Jumal, sulle annab! (5.Mo.28:1-8)
Need on Jumala poolt tõotatud õnnistused neile, kes arvestavad Jumala tahtega oma elus ja hoiavad osadust Temaga. Õnnistatud oled sa linnas ja õnnistatud oled väljal - st. kõikjal. Jumal on tõotanud õnnistada sind kõiges, "mille külge sa oma käe paned". Lihtsustatult võimegi väita, et kui inimene kuulab Jumala häält, siis läheb tal korda see, mida ette võtab.
Nüüd aga needused.
"Aga kui sa ei kuula Jehoova, oma Jumala häält, ei pea hoolsasti kõiki tema käske ja seadlusi, mis ma täna sulle annan, siis tulevad su peale kõik need needused ja tabavad sind: Neetud oled sa linnas ja neetud oled sa väljal! Neetud on su korv ja su leivaküna! Neetud on su ihuvili ja su maapinna saak, su veiste vasikad ja su pudulojuste talled! Neetud oled sa tulles ja neetud oled sa minnes! Jehoova saadab sulle needuse, segaduse ja ähvarduse kõiges, mille külge sa oma käe paned, mida sa teed, kuni sa hukkud ja kuni sa äkitselt kaod oma kurjade tegude pärast, sellepärast et sa mind oled maha jätnud! Jehoova nakatab su külge katkutõve, kuni see lõpetab sind sellelt maalt, mida sa lähed pärima! Jehoova lööb sind kõhetustõvega, palavikuga, põletikuga, kuumtõvega, põuaga, viljakõrvetuse ja -roostega, ja need jälitavad sind, kuni sa hukkud! Siis on su pea kohal olev taevas nagu vask ja su all olev maa nagu raud! Jehoova muudab su maa vihma tolmuks ja põrmuks: see sajab taevast su peale, kuni sa kaod! Jehoova paneb sind su vaenlaste ette kaotust kandma: üht teed sa lähed nende vastu, aga seitset teed sa põgened nende eest, ja sa oled hirmutuseks kõigile kuningriikidele maa peal!" (5.Mo.28:15-25)
Kui aga ei kuula Jumala häält, kui sa püüad leida parema tee, kui see, mida sinu Taevane Isa pakub, siis... kõik on täpselt vastupidi. Ebaõnnestud sa tulles ja samuti ka minnes, ebaõnn taba sind kõiges, "mille külge käe paned". Jälle lihtsustatult: kui inimene ei arvesta oma Looja tahtega, siis on paratamatus, et teda saadab ebaõnn kõiges, mida ta ette võtab.
Samas on vägagi loomulik, et lugedes neid needusi, kaldume automaatselt arvama, et selline Jumal on kuri ja halb, kes need needused välja on kuulutanud. Vaatleme nüüd aga seda "head Uue Lepingu" Jumalat. Kadunud poja lugu, mida peetakse üheks imelisimaks halastuse ja armastuse väljenduseks.
Tähendamissõna kadunud pojast
Veel ütles ta: "Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu. Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale. Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist! Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema. Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta sealt tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juurde ja kuulas, mis see peaks olema. See ütles temale: su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi! Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa välja ja palus teda. Kuid tema vastas ning ütles isale: vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika! Tema ütles temale: laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu! Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!" (Lk.15:11-32)
Tähendamissõna kadunud pojast esitab selgesti Jumala osavõtlikku armastust nende suhtes, kes on ekselnud Temast kaugele. Kuigi nad on pööranud Jumalale selja, ei jäta Ta neid viletsusse. Isa süda on täis armastust ja õrna kaastunnet kõigi suhtes, keda meie hingevaenlane on saanud meelitada Jumalast eemale. Omadele, parematele teedele. Vähemalt teekonda planeerides ja tihti ka teekonna alguses just nii me tunneme. Me oleme veendunud, et oleme pääsenud tõelisse vabadusse, et oleme ise enda õnne sepad.
Jeesuse loos noorem poeg tundis, et kõik teed on valla ja tal oli kindel plaan elu nautida ja mitte muretseda tuleviku pärast. Ela nüüd ja paregu - ja kindlasti maksimaalselt, võtta elust kõik, mis võtta annab. Noor ja elus kogenematu nagu ta oli. Ilmselt enamus meist on olnud vähem või rohkem sarnaste mõtete ees.
Ja nii see noorem poeg rõõmustaski seni... kuni varandust (ehk siis võimalusi) jätkus. Kuid siis rahad lõppesid. Ja nagu nende Murphy seadustega ikka - kui hullemaks ei saa enam minna, siis päris kindlasti saab. Rahad lõppesid ja piirkonda tabas ka majanduskriis. Kõik tundub olevat otsekui kokkulepitud.
Meenutame, et see lugu on Uues Testamendis, kus Jeesus tutvustab meile Isa armastavat südant, kes otsib kadunut ja teeb kõik, et teda leida. Maksab kohutava hinna, et seda saavutada. Kuidas aga suhtuda antud lõiku selles loos? Kes küll korraldas rahade lõppemise ja siis veel ka see majanduskriis? Oleks siis vaid rahade probleem - kui ei oleks majanduskriisi, siis on ju lootust leida tasuvat tööd ja protsess saaks sujuvalt jätkuda. Nüüd aga...
"Tal tuli puudus kätte ning ta leidis end lõpuks ühe tolle maa elaniku juurest, kes saatis ta väljale sigu valvama. Juudi jaoks oli see kõigist palgatöödest alandavaim ja põlastusväärseim. Vabadusega kiidelnud nooruk leidis end nüüd olevat orja. Ta oli halvima orjuse ahelais – kinni “tema enese patuköitega” (Õp.s.5:22). Nüüd oli kadunud kõik teda ahvatlenud hiilgus ja sära ning ta tundis ainult oma köite pigistust. Nii ta siis istus tolle maa viljatul ja näljahäda all kannataval pinnal, ainsateks seltsilisteks sead, ning pidi sööma samu kaunu, millega söödeti sigu. Nendest lõbusatest kaaslastest, kes koondusid tema ümber tema jõukusepäevil tema kulul sööma ja jooma, polnud ainsatki alles teda aitamas. Kus oli nüüd tema piiritu rõõm ja vabadus? Südametunnistust vaigistades ja tundeerksust tuimestades arvas ta end olevat õnnelik, ent nüüd oli ta rahata, näljas, alandatu, kõlbeliselt allakäinu, tahtejõult nõrgenenu, usaldusväärsuse kaotanu ja ilma väljavaadeteta kõigile õilsatele tunnetele armetuim kõigist inimestest.
Oo, kuidas öeldu kirjeldab patuse inimese olukorda! Ehkki Jumal ümbritseb teda armastuse õnnistustega, tahab patune taltsutamatult ja patust pimestatult üle kõige lahkulöömist Jumalast. Tänamatu poja kombel nõuab ta oma eesõigusena Jumalalt kõiki hüvesid. Ta peab neid enesestmõistetavaks, ei täna selle eest ega ilmuta mingit armastavat teenistust. Nii nagu Kain lahkus Issanda palge eest, et asuda otsima endale kodu, ja nii nagu kadunud poeg rändas “kaugele maale”, nii otsivad patused inimesed õnne lahus Jumalast (vt. Ro.1:28).
Enesekeskne elu on alati raisatud elu, paistku see välispidiselt milline tahes. Inimene, kes püüab elada lahus Jumalast, raiskab Tema omandust. Ta laseb kaotsi minna väärtuslikel aastatel, oma mõistuse-, südame- ja hingejõul ning triivib igavese hävingu poole. Inimene, kes lahutab ennast Jumalast selleks, et teenida ennast, on mammona ori. Inimmõistus, mille Jumal lõi suuteliseks lävima inglitega, on madaldunud maiseks ja elajalikuks. Selline on iseenda teenimise tagajärg. (E.G.White, Christ's Object Lessons, lk.200-201)
Siit aga küsimus - kas kogu see lugu ei kinnita meile väga täpselt just neid Vana Testamendi needuse seaduspärasusi? Ja paraku peame tõdema, et needus tabas meie loo nooremat poega koheselt isa juurest lahkudes. Kuigi alguses, kui oli varandust ja võimalusi, tundus (aga see oli ju tõesti vaid tunne, mitte tegelikkus!) ju vägagi, et pole mingit seost needusega. Ometi - kuhu jäid need "sõbrad", kes aitasid seda varandust hävitada? Ja lõpuks jõudis kohale täielik häving. Needuse parimaks kaaslaseks ongi häving. Tunnetest sõltumata.
Sellest võime aga järeldada, et mitte Jumal, kes need needused laseb Moosesel kirja panna, ei ole kuri, vaid just inimene, kes otsustab trotsida Jumala tahet. Jumal on loonud elu ja loomulikult ka need elu seaduspärasused. Kui me püüame neid seaduspärasusi eirata, siis ka kõige parem soov ei muuda reaalsust - noaga sõrme uuristades näeb silm varem või hiljem verd väljumas.
Me oleme nagu pirn, mis ilma vooluvõrku ühendamata mingit valgust ei anna. Pirn valmistatakse selleks, et ta valgustaks ümbrust. Samuti on ka inimese loomisel oma eesmärk. Kõik aga sõltubki meie tahtest - kas soovime kuulata Jumala vaikset häält endi sees ja teha Temaga koostööd oma elu eesmärkide leidmisel, või soovime selle loo noorema poja sarnaselt nautida näilist sõltumatust ja vabadust. Ühel juhtumil õpime tundma Jumalat ja saame osa Tema õnnistustest, teisel aga tuleb leppida tagantjärgi tarkusega, et kõik oleks võinud olla hoopis teisiti.
Kadunud poja lugu aga ei lõppenud seal Jumalast "kaugel maal".
"Jumala armastus ulatub endiselt ka selle inimeseni, kes on otsustanud ennast Temast lahutada, ning Ta käivitab toimemehhanismid, mille abil äraläinu Isakoju tagasi tuua. Oma õnnetus olukorras “keskenes” kadunud poeg enesesse. Saatana petlik jõud, mis oli hoidnud teda oma võimuses, oli raugenud. Ta mõistis, et ta kannatas oma hullustuse tõttu ja ütles: “Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde.” Kogu viletsusest hoolimata oli kadunud poeg siiski veendunud, et isa armastab teda, ning see andis talle lootust. Isa armastus tõmbas teda kodu poole. Samuti mõjutab patust inimest Jumala juurde tagasi pöörduma kinnitus Jumala armastusest. “Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama” (Ro.2:4). Jumal ümbritseb iga ohus oleva inimese jumaliku armastuse kaastunde ja helduse kuldse vööga ning kinnitab: “Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga” (Jer.31:3).
Poeg otsustas tunnistada oma viga, Ta kavatses pöörduda isa poole ja öelda: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Ent ta lisas - ja näitab sellega, kui halvasti ta tundis oma isa armastust: “Pea mind nagu üht oma palgalist!”
Noor mees lahkub nüüd seakarjast ja kaunadest ning asub koduteele...
Rahutus nooruses oli kadunud poeg pidanud isa tuimaks ja karmiks. Kuivõrd erinev oli nüüd tema arusaam isast! Samuti peavad Saatana poolt petetud inimesed Jumalat karmiks ja rangeks. Nende meelest Ta ainult süüdistab ja mõistab neid hukka ega võta patust vastu niikaua, kui õiguslik alus lubab jätta ta aitamata. Inimesed peavad Jumala käsku inimese õnne piiravaks raskeks ikkeks, mille nad heameelega õlgadelt maha raputavad. Kuid inimene, kelle silmad Kristuse armastus on avanud, näeb Jumalat halastava ja armulikuna. Siis ei ole Ta rusuv ja halastamatu Olevus, vaid Isa, kes igatseb emmata oma kahetsevat last. Psalmisti kombel hüüatab patune: “Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad” (Ps.103:13).
Tähendamissõnas ei mainita, et kadunud pojale oleks mingitki etteheidet tehtud või halva elu pärast laidetud. Poeg tunneb, et möödanik on andestatud ja unustatud, igaveseks kustutatud. Ja nii ütlebki Jumal patusele: “Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse” (Jes.44:22).
“Ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu” (Jer.31:34). “Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks” (Jes.55:7). “Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita” (Jer.50:20).
Kuiväga see meile kinnitab, et Jumal on valmis võtma vastu kahetsevat patust! Kas Sina, armas lugeja, oled läinud oma teed? Oled Sa ekselnud kaugele Jumalast? Oled Sa püüdnud nautida üleastumise vilja, ja pidanud ikkagi täheldama, kui mõrudana see Sinu suus maitses? Ja nüüd, kui oled ennast kulutanud ning kõik Sinu plaanid ja soovid on kustunud, oled ehk jäänud üksinda ja lohutamatuks? Nüüd kuuled selgena ja kõlavana seda häält, mis on püüdnud kaua Su südamele rääkida, kuid mida Sa pole tahtnud kuulata; see hääl ütleb: “Tõuske ja minge ära, see siin pole jäämise paik; oma rüvetatuse tõttu peab see valusalt hävima” (Miika 2:10). Pöördu tagasi Isakoju. Ta kutsub Sind, öeldes: “Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu” (Jes.44:22).
Ära kuula vaenlase ettepanekut, mis soovitab Sul hoida Kristusest kaugemale niikaua, kuni oled ennast ise paremaks teinud ja oled piisavalt hea tulemaks Jumala juurde. Kui Sa seda ootaksid, ei tuleks Sa kunagi.
Kui Saatan osutab Sinu määrdunud riietele, siis korda talle Jeesuse tõotust: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja” (Joh.6:37). Ütle vaenlasele, et Jeesuse veri puhastab kõigest patust. Palveta nii nagu Taavet: “Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi” (Ps.51:9).
Tõuse ja mine oma Isa juurde. Tema tuleb Sulle vastu, kui Sa veel kaugel oled. Juhul, kui astud kahetsevana kasvõi ühe sammu Tema suunas, ruttab Tema haarama Sind oma piiritu armastuse kaissu. Tema on valmis kuulama purunenud südame hüüet. Jumal teab juba südame esmastki kaldumist Tema poole. Kobavaimgi palve, salajasimgi pisar ja nõrgimgi igatsus Jumala poole paneb Jumala Vaimu sellele vastu ruttama. Juba enne, kui palve sõnastatakse või südameigatsus teatavaks tehakse, asub Kristusest lähtuv arm südames toimima.
Sinu taevane Isa tõmbab Sult seljast patuga määrdunud riided. Ülempreester Joosua, kes Sakarja kauni piltliku ettekuulutuse kohaselt seisab määrdunud riietes Issanda ingli ees, kujutab patust inimest. Ja Issand ütleb: “Võtke tal määrdunud riided seljast ära!” Ja ingel ütles temale: “Vaata, ma olen su süü sinult ära võtnud ja ma riietan sind uute riietega!”(Sak.3:4-5). Samuti paneb Jumal Sulle selga “päästeriided” ja katab Sind “õigusekuuega” (Jes.61:10). “Ehkki te olete lebanud nõgiste pottide keskel, peate saama hõbedaga karratud tuvitiibade ja tema kuldsete hoosulgede sarnaseks” (Ps.68:14 ingl. k).
Tema viib Sind oma majja ja paneb armastuse lipu sellele lehvima (vaata Ül.2:4). Ja Ta tõotab: “Kui sa käid minu teedel…, ma annan sulle ligipääsu nende hulgas, kes siin seisavad” – Tema trooni ümbritsevate pühade inglite hulgas (Sak.3:7).
“Nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust” (Jes.62:5). Sinu Päästja “rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu” (Sef.3:17). Ning taevas ja maa ühinevad koos Isaga rõõmustama: “See mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud.” (E.G.White, Christ's Object Lessons, lk.202-207)
Siia lõppu võiks kokkuvõtvalt veel vaid lisada, et meie Jumala olemuses ei ole toimunud ühtegi muutust. Seega kui Vana Testamendi päevil Jumalale ei meeldinud näiteks tätoveeringud (3.Mo.19:28), siis ei ole Tema suhtumises toimunud muutust ka tänasel päeval. Ja ometi võime olla kindlad Jumala armastuses meie vastu, sõltumata sellest, milles me ka ei oleks eksinud Tema vastu, et alati võime tulla Ta juurde ja loota Tema armule. Ei ole eksimust, mille eest Jumal ei oleks juba maksnud oma Poja surma hinnaga Kolgatal. Ometi on meie valida, kas me valime elu või surma, kas õnnistused või needused.
Seejuures on hea teada, et kellele on palju andestatud, see ka armastab palju, sest "armastus on Jumalast, ja igaüks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus. Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus - ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest." (1.Joh.4:7-10)
Nüüd aga needused.
"Aga kui sa ei kuula Jehoova, oma Jumala häält, ei pea hoolsasti kõiki tema käske ja seadlusi, mis ma täna sulle annan, siis tulevad su peale kõik need needused ja tabavad sind: Neetud oled sa linnas ja neetud oled sa väljal! Neetud on su korv ja su leivaküna! Neetud on su ihuvili ja su maapinna saak, su veiste vasikad ja su pudulojuste talled! Neetud oled sa tulles ja neetud oled sa minnes! Jehoova saadab sulle needuse, segaduse ja ähvarduse kõiges, mille külge sa oma käe paned, mida sa teed, kuni sa hukkud ja kuni sa äkitselt kaod oma kurjade tegude pärast, sellepärast et sa mind oled maha jätnud! Jehoova nakatab su külge katkutõve, kuni see lõpetab sind sellelt maalt, mida sa lähed pärima! Jehoova lööb sind kõhetustõvega, palavikuga, põletikuga, kuumtõvega, põuaga, viljakõrvetuse ja -roostega, ja need jälitavad sind, kuni sa hukkud! Siis on su pea kohal olev taevas nagu vask ja su all olev maa nagu raud! Jehoova muudab su maa vihma tolmuks ja põrmuks: see sajab taevast su peale, kuni sa kaod! Jehoova paneb sind su vaenlaste ette kaotust kandma: üht teed sa lähed nende vastu, aga seitset teed sa põgened nende eest, ja sa oled hirmutuseks kõigile kuningriikidele maa peal!" (5.Mo.28:15-25)
Kui aga ei kuula Jumala häält, kui sa püüad leida parema tee, kui see, mida sinu Taevane Isa pakub, siis... kõik on täpselt vastupidi. Ebaõnnestud sa tulles ja samuti ka minnes, ebaõnn taba sind kõiges, "mille külge käe paned". Jälle lihtsustatult: kui inimene ei arvesta oma Looja tahtega, siis on paratamatus, et teda saadab ebaõnn kõiges, mida ta ette võtab.
Samas on vägagi loomulik, et lugedes neid needusi, kaldume automaatselt arvama, et selline Jumal on kuri ja halb, kes need needused välja on kuulutanud. Vaatleme nüüd aga seda "head Uue Lepingu" Jumalat. Kadunud poja lugu, mida peetakse üheks imelisimaks halastuse ja armastuse väljenduseks.
Tähendamissõna kadunud pojast
Veel ütles ta: "Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu. Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale. Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist! Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema. Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta sealt tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juurde ja kuulas, mis see peaks olema. See ütles temale: su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi! Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa välja ja palus teda. Kuid tema vastas ning ütles isale: vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika! Tema ütles temale: laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu! Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!" (Lk.15:11-32)
Tähendamissõna kadunud pojast esitab selgesti Jumala osavõtlikku armastust nende suhtes, kes on ekselnud Temast kaugele. Kuigi nad on pööranud Jumalale selja, ei jäta Ta neid viletsusse. Isa süda on täis armastust ja õrna kaastunnet kõigi suhtes, keda meie hingevaenlane on saanud meelitada Jumalast eemale. Omadele, parematele teedele. Vähemalt teekonda planeerides ja tihti ka teekonna alguses just nii me tunneme. Me oleme veendunud, et oleme pääsenud tõelisse vabadusse, et oleme ise enda õnne sepad.
Jeesuse loos noorem poeg tundis, et kõik teed on valla ja tal oli kindel plaan elu nautida ja mitte muretseda tuleviku pärast. Ela nüüd ja paregu - ja kindlasti maksimaalselt, võtta elust kõik, mis võtta annab. Noor ja elus kogenematu nagu ta oli. Ilmselt enamus meist on olnud vähem või rohkem sarnaste mõtete ees.
Ja nii see noorem poeg rõõmustaski seni... kuni varandust (ehk siis võimalusi) jätkus. Kuid siis rahad lõppesid. Ja nagu nende Murphy seadustega ikka - kui hullemaks ei saa enam minna, siis päris kindlasti saab. Rahad lõppesid ja piirkonda tabas ka majanduskriis. Kõik tundub olevat otsekui kokkulepitud.
Meenutame, et see lugu on Uues Testamendis, kus Jeesus tutvustab meile Isa armastavat südant, kes otsib kadunut ja teeb kõik, et teda leida. Maksab kohutava hinna, et seda saavutada. Kuidas aga suhtuda antud lõiku selles loos? Kes küll korraldas rahade lõppemise ja siis veel ka see majanduskriis? Oleks siis vaid rahade probleem - kui ei oleks majanduskriisi, siis on ju lootust leida tasuvat tööd ja protsess saaks sujuvalt jätkuda. Nüüd aga...
"Tal tuli puudus kätte ning ta leidis end lõpuks ühe tolle maa elaniku juurest, kes saatis ta väljale sigu valvama. Juudi jaoks oli see kõigist palgatöödest alandavaim ja põlastusväärseim. Vabadusega kiidelnud nooruk leidis end nüüd olevat orja. Ta oli halvima orjuse ahelais – kinni “tema enese patuköitega” (Õp.s.5:22). Nüüd oli kadunud kõik teda ahvatlenud hiilgus ja sära ning ta tundis ainult oma köite pigistust. Nii ta siis istus tolle maa viljatul ja näljahäda all kannataval pinnal, ainsateks seltsilisteks sead, ning pidi sööma samu kaunu, millega söödeti sigu. Nendest lõbusatest kaaslastest, kes koondusid tema ümber tema jõukusepäevil tema kulul sööma ja jooma, polnud ainsatki alles teda aitamas. Kus oli nüüd tema piiritu rõõm ja vabadus? Südametunnistust vaigistades ja tundeerksust tuimestades arvas ta end olevat õnnelik, ent nüüd oli ta rahata, näljas, alandatu, kõlbeliselt allakäinu, tahtejõult nõrgenenu, usaldusväärsuse kaotanu ja ilma väljavaadeteta kõigile õilsatele tunnetele armetuim kõigist inimestest.
Oo, kuidas öeldu kirjeldab patuse inimese olukorda! Ehkki Jumal ümbritseb teda armastuse õnnistustega, tahab patune taltsutamatult ja patust pimestatult üle kõige lahkulöömist Jumalast. Tänamatu poja kombel nõuab ta oma eesõigusena Jumalalt kõiki hüvesid. Ta peab neid enesestmõistetavaks, ei täna selle eest ega ilmuta mingit armastavat teenistust. Nii nagu Kain lahkus Issanda palge eest, et asuda otsima endale kodu, ja nii nagu kadunud poeg rändas “kaugele maale”, nii otsivad patused inimesed õnne lahus Jumalast (vt. Ro.1:28).
Enesekeskne elu on alati raisatud elu, paistku see välispidiselt milline tahes. Inimene, kes püüab elada lahus Jumalast, raiskab Tema omandust. Ta laseb kaotsi minna väärtuslikel aastatel, oma mõistuse-, südame- ja hingejõul ning triivib igavese hävingu poole. Inimene, kes lahutab ennast Jumalast selleks, et teenida ennast, on mammona ori. Inimmõistus, mille Jumal lõi suuteliseks lävima inglitega, on madaldunud maiseks ja elajalikuks. Selline on iseenda teenimise tagajärg. (E.G.White, Christ's Object Lessons, lk.200-201)
Siit aga küsimus - kas kogu see lugu ei kinnita meile väga täpselt just neid Vana Testamendi needuse seaduspärasusi? Ja paraku peame tõdema, et needus tabas meie loo nooremat poega koheselt isa juurest lahkudes. Kuigi alguses, kui oli varandust ja võimalusi, tundus (aga see oli ju tõesti vaid tunne, mitte tegelikkus!) ju vägagi, et pole mingit seost needusega. Ometi - kuhu jäid need "sõbrad", kes aitasid seda varandust hävitada? Ja lõpuks jõudis kohale täielik häving. Needuse parimaks kaaslaseks ongi häving. Tunnetest sõltumata.
Sellest võime aga järeldada, et mitte Jumal, kes need needused laseb Moosesel kirja panna, ei ole kuri, vaid just inimene, kes otsustab trotsida Jumala tahet. Jumal on loonud elu ja loomulikult ka need elu seaduspärasused. Kui me püüame neid seaduspärasusi eirata, siis ka kõige parem soov ei muuda reaalsust - noaga sõrme uuristades näeb silm varem või hiljem verd väljumas.
Me oleme nagu pirn, mis ilma vooluvõrku ühendamata mingit valgust ei anna. Pirn valmistatakse selleks, et ta valgustaks ümbrust. Samuti on ka inimese loomisel oma eesmärk. Kõik aga sõltubki meie tahtest - kas soovime kuulata Jumala vaikset häält endi sees ja teha Temaga koostööd oma elu eesmärkide leidmisel, või soovime selle loo noorema poja sarnaselt nautida näilist sõltumatust ja vabadust. Ühel juhtumil õpime tundma Jumalat ja saame osa Tema õnnistustest, teisel aga tuleb leppida tagantjärgi tarkusega, et kõik oleks võinud olla hoopis teisiti.
Kadunud poja lugu aga ei lõppenud seal Jumalast "kaugel maal".
"Jumala armastus ulatub endiselt ka selle inimeseni, kes on otsustanud ennast Temast lahutada, ning Ta käivitab toimemehhanismid, mille abil äraläinu Isakoju tagasi tuua. Oma õnnetus olukorras “keskenes” kadunud poeg enesesse. Saatana petlik jõud, mis oli hoidnud teda oma võimuses, oli raugenud. Ta mõistis, et ta kannatas oma hullustuse tõttu ja ütles: “Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde.” Kogu viletsusest hoolimata oli kadunud poeg siiski veendunud, et isa armastab teda, ning see andis talle lootust. Isa armastus tõmbas teda kodu poole. Samuti mõjutab patust inimest Jumala juurde tagasi pöörduma kinnitus Jumala armastusest. “Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama” (Ro.2:4). Jumal ümbritseb iga ohus oleva inimese jumaliku armastuse kaastunde ja helduse kuldse vööga ning kinnitab: “Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga” (Jer.31:3).
Poeg otsustas tunnistada oma viga, Ta kavatses pöörduda isa poole ja öelda: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Ent ta lisas - ja näitab sellega, kui halvasti ta tundis oma isa armastust: “Pea mind nagu üht oma palgalist!”
Noor mees lahkub nüüd seakarjast ja kaunadest ning asub koduteele...
Rahutus nooruses oli kadunud poeg pidanud isa tuimaks ja karmiks. Kuivõrd erinev oli nüüd tema arusaam isast! Samuti peavad Saatana poolt petetud inimesed Jumalat karmiks ja rangeks. Nende meelest Ta ainult süüdistab ja mõistab neid hukka ega võta patust vastu niikaua, kui õiguslik alus lubab jätta ta aitamata. Inimesed peavad Jumala käsku inimese õnne piiravaks raskeks ikkeks, mille nad heameelega õlgadelt maha raputavad. Kuid inimene, kelle silmad Kristuse armastus on avanud, näeb Jumalat halastava ja armulikuna. Siis ei ole Ta rusuv ja halastamatu Olevus, vaid Isa, kes igatseb emmata oma kahetsevat last. Psalmisti kombel hüüatab patune: “Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad” (Ps.103:13).
Tähendamissõnas ei mainita, et kadunud pojale oleks mingitki etteheidet tehtud või halva elu pärast laidetud. Poeg tunneb, et möödanik on andestatud ja unustatud, igaveseks kustutatud. Ja nii ütlebki Jumal patusele: “Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse” (Jes.44:22).
“Ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu” (Jer.31:34). “Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks” (Jes.55:7). “Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita” (Jer.50:20).
Kuiväga see meile kinnitab, et Jumal on valmis võtma vastu kahetsevat patust! Kas Sina, armas lugeja, oled läinud oma teed? Oled Sa ekselnud kaugele Jumalast? Oled Sa püüdnud nautida üleastumise vilja, ja pidanud ikkagi täheldama, kui mõrudana see Sinu suus maitses? Ja nüüd, kui oled ennast kulutanud ning kõik Sinu plaanid ja soovid on kustunud, oled ehk jäänud üksinda ja lohutamatuks? Nüüd kuuled selgena ja kõlavana seda häält, mis on püüdnud kaua Su südamele rääkida, kuid mida Sa pole tahtnud kuulata; see hääl ütleb: “Tõuske ja minge ära, see siin pole jäämise paik; oma rüvetatuse tõttu peab see valusalt hävima” (Miika 2:10). Pöördu tagasi Isakoju. Ta kutsub Sind, öeldes: “Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu” (Jes.44:22).
Ära kuula vaenlase ettepanekut, mis soovitab Sul hoida Kristusest kaugemale niikaua, kuni oled ennast ise paremaks teinud ja oled piisavalt hea tulemaks Jumala juurde. Kui Sa seda ootaksid, ei tuleks Sa kunagi.
Kui Saatan osutab Sinu määrdunud riietele, siis korda talle Jeesuse tõotust: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja” (Joh.6:37). Ütle vaenlasele, et Jeesuse veri puhastab kõigest patust. Palveta nii nagu Taavet: “Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi” (Ps.51:9).
Tõuse ja mine oma Isa juurde. Tema tuleb Sulle vastu, kui Sa veel kaugel oled. Juhul, kui astud kahetsevana kasvõi ühe sammu Tema suunas, ruttab Tema haarama Sind oma piiritu armastuse kaissu. Tema on valmis kuulama purunenud südame hüüet. Jumal teab juba südame esmastki kaldumist Tema poole. Kobavaimgi palve, salajasimgi pisar ja nõrgimgi igatsus Jumala poole paneb Jumala Vaimu sellele vastu ruttama. Juba enne, kui palve sõnastatakse või südameigatsus teatavaks tehakse, asub Kristusest lähtuv arm südames toimima.
Sinu taevane Isa tõmbab Sult seljast patuga määrdunud riided. Ülempreester Joosua, kes Sakarja kauni piltliku ettekuulutuse kohaselt seisab määrdunud riietes Issanda ingli ees, kujutab patust inimest. Ja Issand ütleb: “Võtke tal määrdunud riided seljast ära!” Ja ingel ütles temale: “Vaata, ma olen su süü sinult ära võtnud ja ma riietan sind uute riietega!”(Sak.3:4-5). Samuti paneb Jumal Sulle selga “päästeriided” ja katab Sind “õigusekuuega” (Jes.61:10). “Ehkki te olete lebanud nõgiste pottide keskel, peate saama hõbedaga karratud tuvitiibade ja tema kuldsete hoosulgede sarnaseks” (Ps.68:14 ingl. k).
Tema viib Sind oma majja ja paneb armastuse lipu sellele lehvima (vaata Ül.2:4). Ja Ta tõotab: “Kui sa käid minu teedel…, ma annan sulle ligipääsu nende hulgas, kes siin seisavad” – Tema trooni ümbritsevate pühade inglite hulgas (Sak.3:7).
“Nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust” (Jes.62:5). Sinu Päästja “rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu” (Sef.3:17). Ning taevas ja maa ühinevad koos Isaga rõõmustama: “See mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud.” (E.G.White, Christ's Object Lessons, lk.202-207)
Siia lõppu võiks kokkuvõtvalt veel vaid lisada, et meie Jumala olemuses ei ole toimunud ühtegi muutust. Seega kui Vana Testamendi päevil Jumalale ei meeldinud näiteks tätoveeringud (3.Mo.19:28), siis ei ole Tema suhtumises toimunud muutust ka tänasel päeval. Ja ometi võime olla kindlad Jumala armastuses meie vastu, sõltumata sellest, milles me ka ei oleks eksinud Tema vastu, et alati võime tulla Ta juurde ja loota Tema armule. Ei ole eksimust, mille eest Jumal ei oleks juba maksnud oma Poja surma hinnaga Kolgatal. Ometi on meie valida, kas me valime elu või surma, kas õnnistused või needused.
Seejuures on hea teada, et kellele on palju andestatud, see ka armastab palju, sest "armastus on Jumalast, ja igaüks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus. Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus - ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest." (1.Joh.4:7-10)
