Tänasel päeval kuuleb tihti küsimust: miks on niipalju erinevaid kirikuid ja konfessioone. See küsimus on vägagi aktuaalne eriliselt just Jeesuse enda sõnade (Joh.17:11) kontekstis. Jeesuse soov oli, et kõik Tema järgijad oleksid sama kindlalt liidetud nagu Tema oli Isaga. Jeesuse ja Isa vahele ei mahtunud kedagi. Ometi Jeesuse järgijate vahele on aegade jooksul mahtunud väga paljutki. Sinnani välja, et on süüdistatud üksteist kuradi (e. Jumala vastase) kummardamises! Vähe sellest - on lausa tuleriidale saadetud Jumala nimel ja seda põhjusel, et keegi uskus veidi teisiti, kui valitsevale kirikule oli vastuvõetav.
Pilt: Christianity Today
Tegelikult paljuski siin peitub ka põhjus, milleks üldse oli reformatsiooni vaja.
Kui Jeesus võeti Taevasse, valati peagi välja Püha Vaim. Jeesuse järgijad olid üks. Apostlite tegude raamatus on need unustamatud read:
"Aga nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse... Aga kõik need, kes uskusid, olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine." (Ap.t. 2:42,44)
Ometi võitlus Jumala ja Saatana vahel ei lõppenud Kolgatal. Kui Jumala plaaniks oli kõik Jeesuse järgijad Vaimus üheks liita, siis on ju ka loomulik, et Jumala vastase plaani üheks osaks on ka selle Jumala plaani takistamine. Ja tõsi on, et kui peagi saabusid suured tagakiusamise lained algristikoguduse peale. Ometi see vaenamine ei kandnud täit vilja - mida rohkem usklikke tagakiusati, seda suuremat vajadust üksteiselt abi leida nad ka kogesid.
Ja peagi muudeti strateegiat. Need suured tagakiusamiste tsüklid olid jätnud oma jälje usklike teadvusse ja kui siis keiser Constantinus avas õukondade ja paleede uksed... siis peab tõdema, et järk-järgult tõrjuti apostlite õpetuste lihtsus ja üksolemine välja välise hiilguse ning muude kõrgklassi ahvatluste abil. Maise au ja kasu nimel loobuti paljudest vaimulikku elu tõdedest. See protsess kulmineerus kuuendal sajandil kiriku ja riigi ühinemisega. Selleks ajaks oli praktliselt kõik elavat usku ja lootust pakkuvad tõotused koguduse silme eest ära peidetud ja olid asendatud inimese (kirikuõpetajate ja paavstide) suva ning laiema kirikupoliitikaga. Inkvisitsioon kui loomulik lahendus kõigele teisitimõtlemisele. Ühelegi paavstile ega piiskopile ei meenunud Jeesuse sõnad evangeeliumitest (Mk.9:39), kus Ta manitses jüngreid, et need ei keelaks kedagi kuulutamast Jumala nimel, sõltumata sellest, kui tunnustatud on too siseringis.
Asjade selline kulg oli ka piiblis mitmel korral väljendatud - Tn.7:25, 2.Tes.2:2-4, Ilm.12:6, Ilm.13:5-7 jne jne.
Ometi oli Jumal sellele protsessile ka lõpu seadnud. 1260 aastat ja siis see pimedus murtakse. John Wyclif, Jan Hus ja teised. Esimene inglise keelne piibli tõlge - isegi Jumala Sõna oli inimeste eest ära peidetud!
Siis aga astus areenile Martin Luther. Martin oli katoliku munk. Teda oli õpetatud tõeliseks katoliiklseks. Kuid kõige selle suure õpetuse ja õpetatuse keskel tundis ta endas vaimulikku tühjust ning rahulolematust. Ta püüdis oma hinge rahustada munkluse kõige rangemate traditsioonide vaimus, kuid see kõik ei aidanud. Ja siis, ühel päeval, kui Martin oli jõudnud Rooma, et saada osa paavsti poolt tõotatud õnnistusest - pattude kustutamine põlvedel "Pilaatuse trepist" üles minnes. Just sel põlvedel läbitaval teekonnal kõnetas Martinit Jumala Vaim. M.Lutheris elustus piibli kirjakoht (Jumala tõotus): "Õige elab usust" (Ro.1:17)
See oli pöördeline hetk Martin Lutheri elus. Temas teadvustus inimese (paavsti) ja Jumala tõotuste erinevus. Selle kogemuse järgselt pidi Martini silm tabama korduvalt Jumala ja inimese (paavsti) plaani erinevust. Kui see kõik vaid oleks olnud selline väline erinevus. Ei! Martin Luther koges ka oma senise vaimuliku elu puudulikkuse peamist põhjust - tema hinge ja Jumala vahele oli asetatud takistuseks inimene ja tema meelevald. Temalt oli röövitud võimalus kogeda vahetult Jumala armu ja Tema pakutavat troosti. Pattude kustutamine oli seotud igasugu inimlike toimingutega. Luther koges, et kõik rahvas kannatab suuremal või vähemal määral selle all.
Luther protestis korduvalt piiskoppide soositud eksituste vastu, kuid 31. oktoobril 1517, kui Wittenbergi lossikirikus tõotati pühade reliikviate vaatajaile pattude kustutamist, otsustas Martin Luther astuda otsustava sammu. Sinna oli tulemas palju rahvast, kes kõik otsisid oma pattudele andestust ja seesmist hingerahu. Nii kinnitaski ta kiriku uksele oma 95 vastuväidet kiriku õpetustele.
95 teesi - vaata SIIT. (inglise ja saksa keeles)
Kuidas reageeris kirik? Paavst mõistis koheselt Lutheri ketseriks ja andis samas ka välja tema vangistamise käsu. Väga tüüpiline inimese toimetamisele. Antud juhtumil ei olnud ju tegu lihtsalt ühe suvalise inimesega, vaid paavst nimetas end ju Jumala asemikuks maa peal. Lisaks sellele ka (vähemalt vaimulikes asjades) eksimatuks...
See oli aga hetk, kus Jumal ei andnud enam pimedusele meelevalda seda protsessi tagasi pöörata. Kuigi tänasel päeval peame siiski tajuma, et kõigist taolistest kavatsustest ei ole mitte loobutud. Kuid meil on eesti keelne piibel. See on meile kõigile kättesaadav. Nüüd sõltub paljuski kõik meist endist - kas anname Jumalale võimaluse Tema Sõnal meie hinge kõnetada, või peitume igasugu 21. sajandi leiutatud "uutesse" võrkudesse.
Siit aga siiski ka mõned küsimused. Kas oleme õppinud Martin Lutheri kogemusest ja teame, mis on Jumala plaan meie isiklikuks eluks, või oleme rahuldunud "õppinud" pastorite ja kõiksugu õpetajate teooriatega? Kas ükskõik kui tähtsa või suure võimukandja ka kõige parem kavatsus saab tuua inimese hinge kõigutamatu rahu ja julguse? 500 aastat on möödunud nende teeside kiriku uksele kinnitamisest - kas reformatsioon on lõppenud, või vajame jätkuvalt suuremat selgust inimese ja Jumala tahte eristamiseks?
Kui Jeesus võeti Taevasse, valati peagi välja Püha Vaim. Jeesuse järgijad olid üks. Apostlite tegude raamatus on need unustamatud read:
"Aga nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse... Aga kõik need, kes uskusid, olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine." (Ap.t. 2:42,44)
Ometi võitlus Jumala ja Saatana vahel ei lõppenud Kolgatal. Kui Jumala plaaniks oli kõik Jeesuse järgijad Vaimus üheks liita, siis on ju ka loomulik, et Jumala vastase plaani üheks osaks on ka selle Jumala plaani takistamine. Ja tõsi on, et kui peagi saabusid suured tagakiusamise lained algristikoguduse peale. Ometi see vaenamine ei kandnud täit vilja - mida rohkem usklikke tagakiusati, seda suuremat vajadust üksteiselt abi leida nad ka kogesid.
Ja peagi muudeti strateegiat. Need suured tagakiusamiste tsüklid olid jätnud oma jälje usklike teadvusse ja kui siis keiser Constantinus avas õukondade ja paleede uksed... siis peab tõdema, et järk-järgult tõrjuti apostlite õpetuste lihtsus ja üksolemine välja välise hiilguse ning muude kõrgklassi ahvatluste abil. Maise au ja kasu nimel loobuti paljudest vaimulikku elu tõdedest. See protsess kulmineerus kuuendal sajandil kiriku ja riigi ühinemisega. Selleks ajaks oli praktliselt kõik elavat usku ja lootust pakkuvad tõotused koguduse silme eest ära peidetud ja olid asendatud inimese (kirikuõpetajate ja paavstide) suva ning laiema kirikupoliitikaga. Inkvisitsioon kui loomulik lahendus kõigele teisitimõtlemisele. Ühelegi paavstile ega piiskopile ei meenunud Jeesuse sõnad evangeeliumitest (Mk.9:39), kus Ta manitses jüngreid, et need ei keelaks kedagi kuulutamast Jumala nimel, sõltumata sellest, kui tunnustatud on too siseringis.
Asjade selline kulg oli ka piiblis mitmel korral väljendatud - Tn.7:25, 2.Tes.2:2-4, Ilm.12:6, Ilm.13:5-7 jne jne.
Ometi oli Jumal sellele protsessile ka lõpu seadnud. 1260 aastat ja siis see pimedus murtakse. John Wyclif, Jan Hus ja teised. Esimene inglise keelne piibli tõlge - isegi Jumala Sõna oli inimeste eest ära peidetud!
Siis aga astus areenile Martin Luther. Martin oli katoliku munk. Teda oli õpetatud tõeliseks katoliiklseks. Kuid kõige selle suure õpetuse ja õpetatuse keskel tundis ta endas vaimulikku tühjust ning rahulolematust. Ta püüdis oma hinge rahustada munkluse kõige rangemate traditsioonide vaimus, kuid see kõik ei aidanud. Ja siis, ühel päeval, kui Martin oli jõudnud Rooma, et saada osa paavsti poolt tõotatud õnnistusest - pattude kustutamine põlvedel "Pilaatuse trepist" üles minnes. Just sel põlvedel läbitaval teekonnal kõnetas Martinit Jumala Vaim. M.Lutheris elustus piibli kirjakoht (Jumala tõotus): "Õige elab usust" (Ro.1:17)
See oli pöördeline hetk Martin Lutheri elus. Temas teadvustus inimese (paavsti) ja Jumala tõotuste erinevus. Selle kogemuse järgselt pidi Martini silm tabama korduvalt Jumala ja inimese (paavsti) plaani erinevust. Kui see kõik vaid oleks olnud selline väline erinevus. Ei! Martin Luther koges ka oma senise vaimuliku elu puudulikkuse peamist põhjust - tema hinge ja Jumala vahele oli asetatud takistuseks inimene ja tema meelevald. Temalt oli röövitud võimalus kogeda vahetult Jumala armu ja Tema pakutavat troosti. Pattude kustutamine oli seotud igasugu inimlike toimingutega. Luther koges, et kõik rahvas kannatab suuremal või vähemal määral selle all.
Luther protestis korduvalt piiskoppide soositud eksituste vastu, kuid 31. oktoobril 1517, kui Wittenbergi lossikirikus tõotati pühade reliikviate vaatajaile pattude kustutamist, otsustas Martin Luther astuda otsustava sammu. Sinna oli tulemas palju rahvast, kes kõik otsisid oma pattudele andestust ja seesmist hingerahu. Nii kinnitaski ta kiriku uksele oma 95 vastuväidet kiriku õpetustele.
95 teesi - vaata SIIT. (inglise ja saksa keeles)
Kuidas reageeris kirik? Paavst mõistis koheselt Lutheri ketseriks ja andis samas ka välja tema vangistamise käsu. Väga tüüpiline inimese toimetamisele. Antud juhtumil ei olnud ju tegu lihtsalt ühe suvalise inimesega, vaid paavst nimetas end ju Jumala asemikuks maa peal. Lisaks sellele ka (vähemalt vaimulikes asjades) eksimatuks...
See oli aga hetk, kus Jumal ei andnud enam pimedusele meelevalda seda protsessi tagasi pöörata. Kuigi tänasel päeval peame siiski tajuma, et kõigist taolistest kavatsustest ei ole mitte loobutud. Kuid meil on eesti keelne piibel. See on meile kõigile kättesaadav. Nüüd sõltub paljuski kõik meist endist - kas anname Jumalale võimaluse Tema Sõnal meie hinge kõnetada, või peitume igasugu 21. sajandi leiutatud "uutesse" võrkudesse.
Siit aga siiski ka mõned küsimused. Kas oleme õppinud Martin Lutheri kogemusest ja teame, mis on Jumala plaan meie isiklikuks eluks, või oleme rahuldunud "õppinud" pastorite ja kõiksugu õpetajate teooriatega? Kas ükskõik kui tähtsa või suure võimukandja ka kõige parem kavatsus saab tuua inimese hinge kõigutamatu rahu ja julguse? 500 aastat on möödunud nende teeside kiriku uksele kinnitamisest - kas reformatsioon on lõppenud, või vajame jätkuvalt suuremat selgust inimese ja Jumala tahte eristamiseks?
