1. JUMALA ARMASTUS INIMESE VASTU
(9) Nii loodus kui ka ilmutus tunnistavad ühtviisi Jumala suurest armastusest. Meie Isa taevas on elu, tarkuse ja rõõmu allikas. Vaadelge looduse ülevaid ning kauneid vorme. Mõelge, kui imeliselt on kõik loodud — mitte ainult inimese vajaduseks ja õnneks, vaid kõige elava heaks. Päikesepaiste ja vihm värskendavad ning rõõmustavad maad, künkaid, merd ja tasandikke, jutustades meile Looja armastusest. Jumal rahuldab kogu loodu igapäevased vajadused. Imepäraselt väljendub see Lauliku sõnades:
«Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal; Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega!» (Ps.145,15.16).
Jumal lõi inimese pühaks ja õnnelikuks. Looja kätest tulnud kaunil maal ei tuntud languse hävitavat hingust ega needuse varje. Viletsuse ja surma tõi endaga kaasa Armastuse käsust üleastumine. Ent isegi patust tulenevate kannatuste keskel ilmneb Jumala armastus. On kirjutatud, et maa neeti inimese üleastumise pärast (1.Ms.3,17). Kibuvitsad ja ohakad — raskused ja kannatused, mis toovad ellu muret ja vaeva — määrati inimese kasuks kui Jumala plaanis ette nähtud osa. See oli vajalik, et tõsta teda kõrgemale patust tulenevast laostumisest ja alandamisest. Kuigi maailm on langenud, leiame kõikjal valitseva kurbuse ja viletsuse kõrval ka lootuse ja troosti sõnumeid. Isegi ohakad ja kibuvitsad on õitega kaetud.
(10) «Jumal on armastus» — nii on kirjutatud igale puhkevale pungale, igale tärkavale rohuliblele. Kaunid linnud, kes täidavad õhu imelise lauluhelinaga; õrnade värvivarjunditega healõhnalised lilled oma täiuslikkuses; metsade majesteetlikud hiigelpuud oma lopsakuses — kõik see tunnistab Jumala õrnast, isalikust hoolest ja soovist oma lapsi õnnelikuks teha.
Piibel ilmutab Tema iseloomu. Jumal on ise oma lõputut armastust ja halastust avaldanud. Kui Mooses palus: «Näita mulle oma au,» vastas Issand: «Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu!» (2.Ms.33,18.19). See on Tema au. Ja Jehoova möödus Moosesest ja hüüdis: «Jehoova, Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja patu» (2.Ms.34,6.7). Ta on "pika meelega ja rikas heldusest," sest Ta "armastab osadust" (Jon.4,2; Mik.7,18).
Jumal on köitnud meie südamed paljude asjade abil nii taevas kui maa peal. Ta püüab ennast ilmutada looduse kaudu ja kõige sügavamate ning õrnemate sidemete kaudu, mida inimsüda eales tunda võib. Kuid seegi esitab Tema armastust ikka vaid puudulikult. Kõigist antud tõenditest hoolimata suutis headuse vaenlane inimeste meeli sedavõrd pimestada, et nad vaatasid Jumalale hirmuga, vaatasid Temale kui karmile ja halastamatule olevusele. Saatana abiga tekkis inimestes kujutelm Jumalast, kelle peamiseks omaduseks on range õiglusenõudmine, kes on vali kohtunik, karm ja nõudlik võlausaldaja. Vaenlane kujutas Loojat olevusena, kes jälgib inimesi valvsate silmadega, avastamaks nende vigu ja eksimusi, et neid siis nuhelda. Ning just sellepärast, et kõrvaldada see tume vari ja näidata maailmale Jumala piiritut armastust, tuligi Jeesus inimeste keskele elama.
(11) Jumala Poeg tuli taevast, et ilmutada Isa. «Ükski ei ole Jumlalat iialgi näinud; ainusündinud Poeg, kes on Isa süles, on Temast kõnelnud» (Joh.1,18.). «Ükski ei tunne Isa, kui ainult Poeg ja see, kellele iganes Poeg tahab Teda ilmutada» (Mat.11,27). Kui üks jünger küsis: «Issand, näita meile Isa,» vastas Jeesus: «Niikaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind tundnud, Filippus? Kes on mind näinud, see on näinud Isa, kuidas sa ütled: «Näita meile Isa?» (Joh.14,8.9).
Kirjeldades oma maapealset tööd, ütles Jeesus: «Issand on mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; Ta on mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse» (Luk.4,18). See oli Tema töö. Ta tuli head tegema, tuli tervendama kõiki, keda Saatan rõhus. Oli külasid, kus ühestki majast ei kostunud enam haigete oigeid. Jeesus oli sealt läbi läinud ja kõik haiged tervendanud. Tema töö tunnistas jumalikust võidmisest. Armastus, halastus ja kaastunne avaldusid igas Tema teos. Jeesuse süda pöördus õrna osavõtlikkusega inimeste poole. Ta võttis enda peale inimolemuse, et küündida inimeste vajadusteni. Ka kõige vaesem ja madalam ei kartnud Temale läheneda. Õnnistegija kütkestas isegi väikeseid lapsi, kes armastasid Ta põlvedele ronida ning vaadata Tema mõtlikku, lahkesse, armastust peegeldavasse näkku.
(12) Jeesus ei hoidunud tõtt ütlemast, ent väljendas seda alati armastuses. Rahvaga suhtlemisel avaldus Tema sügav peenetundelisus ning hoolitsev, lahke tähelepanelikkus. Iialgi ei öelnud Ta vajaduseta ainsatki karmi sõna, kunagi ei valmistanud õrnale hingele tarbetut valu. Jeesus ei pahandanud inimestega nende nõrkuste pärast, rääkis aga alati tõtt armastuses. Ta häbimärgistas silmakirjalikkust, uskmatust ja ülekohut, kuid lausus isegi oma teravamad noomitused pisarsilmil. Õnnistegija nuttis Jeruusalemma pärast — armastatud linna pärast, mis aga keeldus Teda vastu võtmast kui Teed, Tõde ja Elu. Rahvas hülgas oma Päästja, Tema aga suhtus neisse kaastundliku õrnusega. Terve Ta elu oli täis enesesalgamist ja hoolitsust teiste eest. Jeesuse silmis omas iga hing väärtuse. Ja kuigi Ta käitus alati jumaliku väärikusega, ei takistanud see õrna hoolitsusega iga Jumala perekonna liikme poole alla kummardumast. Kõikides inimlastes nägi Ta langenud hingi, pidades nende päästmist oma ülimaks eesmärgiks.
Selline oli Kristuse iseloom, mis avaldus Tema elus. See on Jumala iseloom. Isa südamest voolavad inimestele jumaliku kaastunde vood, ilmutatuina Kristuses. Jeesus — õrn ja kaastundlik Päästja — oli Jumal, «avalikuks saanud lihas» (1.Tim.3,16).
(13) Jeesus elas, kannatas ja suri selleks, et meid lunastada. Ta sai «valude meheks», et meie saaksime igavese rõõmu osalisteks. Jumal lubas tulla oma armastatud Pojal, täis armu ja tõtt, kirjeldamatu hiilguse maalt patu hävitava mõju all kannatavale maale, mida tumestab surma ja needuse vari. Ta lubas Tal lahkuda oma armastuse rüpest, inglite jumaldavast austusest, et kannatada alandamist, solvamist, häbistamist, vihkamist ja surma. «Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud» (Jes.53,5). Vaatle Teda kõrbes, Ketsemanis, ristil! Veatu Jumala Poeg võttis enda peale patukoorma. Tema, kes oli üks Jumalaga, koges oma hinges hirmsat lahutust, mida patt Jumala ja inimese vahel põhjustab. See tõigi Tema huultele valukarje: «Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa oled mind maha jätnud!» (Mat.27,46). Jumala Poja südame purustas patt ja selle koleduse tundmine. Tema südame purustas Jumalast lahusolekutunne.
Jeesus ei toonud ohvrit selleks, et Isa südames inimeste vastu armastust äratada, mitte selleks, et saada nõusolek meid päästa. Ei, ei! «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud» (Joh.3,16). Isa ei armasta meid mitte suure lepituse tõttu. Vastupidi, Ta valmistas lepituse sellepärast, et Ta meid armastab. Kristus oli vahendaja, kelle kaudu Ta langenud maailmale oma piiritut armastust välja valas. «Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega» (2.Kor.5,19). Jumal kannatas koos oma Pojaga. Ketsemani ahastuses ja Kolgata surmas maksis lõputu Armastus meie lunahinna.
(14) Jeesus ütles: «Sellepärast Isa armastab mind, et ma jätan oma elu» (Joh.10,17). See tähendab: Minu Isa on teid nii väga armastanud, ja sellepärast, et ma andsin oma elu teie lunastamiseks, armastab Ta mind veelgi enam kui enne. Teisisõnu: Kuna ma olen saanud teie asemikuks ja käemeheks, jätnud oma elu, võtnud enda peale teie ülekohtu ja võlad, olen saanud oma Isale veelgi kallimaks. Minu ohvri tõttu võib Jumal olla õiglane ja siiski õigeks mõista ka selle, kes minusse usub.
Mitte keegi peale Jumala Poja ei saanud teostada meie lunastamist. Ainult Tema, kes oli Isa rüpes, võis Teda ilmutada. Ainult Tema, kes tundis Jumala armastuse kõrgust ja sügavust, võis seda avaldada. Isa armastust ei saanud väljendada miski muu kui langenud inimese eest toodud Kristuse võrratu ohver.
«Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud.» Isa ei andnud Teda mitte ainult selleks, et Ta elaks inimeste hulgas, vaid selleks, et Ta kannaks nende patud ja sureks nende eest. Jumal kinkis oma Poja langenud inimsoole. Kristus sidus end lahutamatult inimkonna huvide ja vajadustega. Tema, kes oli üks Jumalaga, sidus end inimlastega ja need sidemed pole kunagi katkenud. Jeesus ei «häbenenud neid nimetada vendadeks» (Heb.2,11). Ta on meie Ohver, meie Eestkostja, meie Vend, kes kannab inimkuju Isa trooni ees, olles läbi igavikuaegade üks nendega, keda Ta on lunastanud. Ta on inimese Poeg. Ja seda selleks, et inimene saaks patu laostavast mõjust ja hävingust kõrgemale tõstetud ning võiks peegeldada Jumala armastust ja osa saada pühaduse rõõmust.
(15) Võrratu lunahind, taevase Isa mõõtmatu ohver, Tema Poja surma andmine meie eest peaks äratama ülevaid mõtteid ka sellest, kelleks me Kristuse kaudu võime saada. Kui apostel Johannes vaatles inspiratsiooni kaudu Isa armastuse kõrgust, laiust ja sügavust, täitis teda püha aukartus. Suutmata leida sobivat väljendusviisi, millega selle armastuse suurust ja õrnust väljendada, kutsus ta maailma seda vaatlema. «Vaadake, missuguse armastuse on Isa meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks» (1.Joh.3,1). Millise väärtuse annab see inimesele! Patustamisega alistuvad inimlapsed Saatanale, saades tema alamaiks. Usu läbi Kristuse lepitusohvrisse võivad aga Aadama lapsed saada Jumala lasteks. Endale inimolemuse võtmisega ülendab Kristus inimsoo. Langenud inimesele on antud võimalus saada ühenduses Kristusega «Jumala laste» nime vääriliseks.
Teist sellist armastust ei ole! Taevase Kuninga lapsed! Milline ülev tõotus! Teema kõige sügavamateks mõtisklusteks! Jumala võrratu armastus maailma vastu, kes Teda ei armastanud! Sellel mõttel on hinge pehmendav jõud ning see suunab meeled Jumala tahte alla. Mida enam me risti valguses Jumala iseloomu uurime, seda enam näeme halastust, õrnust ja andestust, mis on õiglusega läbi põimunud; seda selgemini märkame selle võrratu armastuse loendamatuid tõendeid; me näeme, et see ületab isegi ema õrna kaastunde oma isemeelse lapse vastu.
(9) Nii loodus kui ka ilmutus tunnistavad ühtviisi Jumala suurest armastusest. Meie Isa taevas on elu, tarkuse ja rõõmu allikas. Vaadelge looduse ülevaid ning kauneid vorme. Mõelge, kui imeliselt on kõik loodud — mitte ainult inimese vajaduseks ja õnneks, vaid kõige elava heaks. Päikesepaiste ja vihm värskendavad ning rõõmustavad maad, künkaid, merd ja tasandikke, jutustades meile Looja armastusest. Jumal rahuldab kogu loodu igapäevased vajadused. Imepäraselt väljendub see Lauliku sõnades:
«Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal; Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega!» (Ps.145,15.16).
Jumal lõi inimese pühaks ja õnnelikuks. Looja kätest tulnud kaunil maal ei tuntud languse hävitavat hingust ega needuse varje. Viletsuse ja surma tõi endaga kaasa Armastuse käsust üleastumine. Ent isegi patust tulenevate kannatuste keskel ilmneb Jumala armastus. On kirjutatud, et maa neeti inimese üleastumise pärast (1.Ms.3,17). Kibuvitsad ja ohakad — raskused ja kannatused, mis toovad ellu muret ja vaeva — määrati inimese kasuks kui Jumala plaanis ette nähtud osa. See oli vajalik, et tõsta teda kõrgemale patust tulenevast laostumisest ja alandamisest. Kuigi maailm on langenud, leiame kõikjal valitseva kurbuse ja viletsuse kõrval ka lootuse ja troosti sõnumeid. Isegi ohakad ja kibuvitsad on õitega kaetud.
(10) «Jumal on armastus» — nii on kirjutatud igale puhkevale pungale, igale tärkavale rohuliblele. Kaunid linnud, kes täidavad õhu imelise lauluhelinaga; õrnade värvivarjunditega healõhnalised lilled oma täiuslikkuses; metsade majesteetlikud hiigelpuud oma lopsakuses — kõik see tunnistab Jumala õrnast, isalikust hoolest ja soovist oma lapsi õnnelikuks teha.
Piibel ilmutab Tema iseloomu. Jumal on ise oma lõputut armastust ja halastust avaldanud. Kui Mooses palus: «Näita mulle oma au,» vastas Issand: «Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu!» (2.Ms.33,18.19). See on Tema au. Ja Jehoova möödus Moosesest ja hüüdis: «Jehoova, Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja patu» (2.Ms.34,6.7). Ta on "pika meelega ja rikas heldusest," sest Ta "armastab osadust" (Jon.4,2; Mik.7,18).
Jumal on köitnud meie südamed paljude asjade abil nii taevas kui maa peal. Ta püüab ennast ilmutada looduse kaudu ja kõige sügavamate ning õrnemate sidemete kaudu, mida inimsüda eales tunda võib. Kuid seegi esitab Tema armastust ikka vaid puudulikult. Kõigist antud tõenditest hoolimata suutis headuse vaenlane inimeste meeli sedavõrd pimestada, et nad vaatasid Jumalale hirmuga, vaatasid Temale kui karmile ja halastamatule olevusele. Saatana abiga tekkis inimestes kujutelm Jumalast, kelle peamiseks omaduseks on range õiglusenõudmine, kes on vali kohtunik, karm ja nõudlik võlausaldaja. Vaenlane kujutas Loojat olevusena, kes jälgib inimesi valvsate silmadega, avastamaks nende vigu ja eksimusi, et neid siis nuhelda. Ning just sellepärast, et kõrvaldada see tume vari ja näidata maailmale Jumala piiritut armastust, tuligi Jeesus inimeste keskele elama.
(11) Jumala Poeg tuli taevast, et ilmutada Isa. «Ükski ei ole Jumlalat iialgi näinud; ainusündinud Poeg, kes on Isa süles, on Temast kõnelnud» (Joh.1,18.). «Ükski ei tunne Isa, kui ainult Poeg ja see, kellele iganes Poeg tahab Teda ilmutada» (Mat.11,27). Kui üks jünger küsis: «Issand, näita meile Isa,» vastas Jeesus: «Niikaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind tundnud, Filippus? Kes on mind näinud, see on näinud Isa, kuidas sa ütled: «Näita meile Isa?» (Joh.14,8.9).
Kirjeldades oma maapealset tööd, ütles Jeesus: «Issand on mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; Ta on mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse» (Luk.4,18). See oli Tema töö. Ta tuli head tegema, tuli tervendama kõiki, keda Saatan rõhus. Oli külasid, kus ühestki majast ei kostunud enam haigete oigeid. Jeesus oli sealt läbi läinud ja kõik haiged tervendanud. Tema töö tunnistas jumalikust võidmisest. Armastus, halastus ja kaastunne avaldusid igas Tema teos. Jeesuse süda pöördus õrna osavõtlikkusega inimeste poole. Ta võttis enda peale inimolemuse, et küündida inimeste vajadusteni. Ka kõige vaesem ja madalam ei kartnud Temale läheneda. Õnnistegija kütkestas isegi väikeseid lapsi, kes armastasid Ta põlvedele ronida ning vaadata Tema mõtlikku, lahkesse, armastust peegeldavasse näkku.
(12) Jeesus ei hoidunud tõtt ütlemast, ent väljendas seda alati armastuses. Rahvaga suhtlemisel avaldus Tema sügav peenetundelisus ning hoolitsev, lahke tähelepanelikkus. Iialgi ei öelnud Ta vajaduseta ainsatki karmi sõna, kunagi ei valmistanud õrnale hingele tarbetut valu. Jeesus ei pahandanud inimestega nende nõrkuste pärast, rääkis aga alati tõtt armastuses. Ta häbimärgistas silmakirjalikkust, uskmatust ja ülekohut, kuid lausus isegi oma teravamad noomitused pisarsilmil. Õnnistegija nuttis Jeruusalemma pärast — armastatud linna pärast, mis aga keeldus Teda vastu võtmast kui Teed, Tõde ja Elu. Rahvas hülgas oma Päästja, Tema aga suhtus neisse kaastundliku õrnusega. Terve Ta elu oli täis enesesalgamist ja hoolitsust teiste eest. Jeesuse silmis omas iga hing väärtuse. Ja kuigi Ta käitus alati jumaliku väärikusega, ei takistanud see õrna hoolitsusega iga Jumala perekonna liikme poole alla kummardumast. Kõikides inimlastes nägi Ta langenud hingi, pidades nende päästmist oma ülimaks eesmärgiks.
Selline oli Kristuse iseloom, mis avaldus Tema elus. See on Jumala iseloom. Isa südamest voolavad inimestele jumaliku kaastunde vood, ilmutatuina Kristuses. Jeesus — õrn ja kaastundlik Päästja — oli Jumal, «avalikuks saanud lihas» (1.Tim.3,16).
(13) Jeesus elas, kannatas ja suri selleks, et meid lunastada. Ta sai «valude meheks», et meie saaksime igavese rõõmu osalisteks. Jumal lubas tulla oma armastatud Pojal, täis armu ja tõtt, kirjeldamatu hiilguse maalt patu hävitava mõju all kannatavale maale, mida tumestab surma ja needuse vari. Ta lubas Tal lahkuda oma armastuse rüpest, inglite jumaldavast austusest, et kannatada alandamist, solvamist, häbistamist, vihkamist ja surma. «Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud» (Jes.53,5). Vaatle Teda kõrbes, Ketsemanis, ristil! Veatu Jumala Poeg võttis enda peale patukoorma. Tema, kes oli üks Jumalaga, koges oma hinges hirmsat lahutust, mida patt Jumala ja inimese vahel põhjustab. See tõigi Tema huultele valukarje: «Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa oled mind maha jätnud!» (Mat.27,46). Jumala Poja südame purustas patt ja selle koleduse tundmine. Tema südame purustas Jumalast lahusolekutunne.
Jeesus ei toonud ohvrit selleks, et Isa südames inimeste vastu armastust äratada, mitte selleks, et saada nõusolek meid päästa. Ei, ei! «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud» (Joh.3,16). Isa ei armasta meid mitte suure lepituse tõttu. Vastupidi, Ta valmistas lepituse sellepärast, et Ta meid armastab. Kristus oli vahendaja, kelle kaudu Ta langenud maailmale oma piiritut armastust välja valas. «Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega» (2.Kor.5,19). Jumal kannatas koos oma Pojaga. Ketsemani ahastuses ja Kolgata surmas maksis lõputu Armastus meie lunahinna.
(14) Jeesus ütles: «Sellepärast Isa armastab mind, et ma jätan oma elu» (Joh.10,17). See tähendab: Minu Isa on teid nii väga armastanud, ja sellepärast, et ma andsin oma elu teie lunastamiseks, armastab Ta mind veelgi enam kui enne. Teisisõnu: Kuna ma olen saanud teie asemikuks ja käemeheks, jätnud oma elu, võtnud enda peale teie ülekohtu ja võlad, olen saanud oma Isale veelgi kallimaks. Minu ohvri tõttu võib Jumal olla õiglane ja siiski õigeks mõista ka selle, kes minusse usub.
Mitte keegi peale Jumala Poja ei saanud teostada meie lunastamist. Ainult Tema, kes oli Isa rüpes, võis Teda ilmutada. Ainult Tema, kes tundis Jumala armastuse kõrgust ja sügavust, võis seda avaldada. Isa armastust ei saanud väljendada miski muu kui langenud inimese eest toodud Kristuse võrratu ohver.
«Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud.» Isa ei andnud Teda mitte ainult selleks, et Ta elaks inimeste hulgas, vaid selleks, et Ta kannaks nende patud ja sureks nende eest. Jumal kinkis oma Poja langenud inimsoole. Kristus sidus end lahutamatult inimkonna huvide ja vajadustega. Tema, kes oli üks Jumalaga, sidus end inimlastega ja need sidemed pole kunagi katkenud. Jeesus ei «häbenenud neid nimetada vendadeks» (Heb.2,11). Ta on meie Ohver, meie Eestkostja, meie Vend, kes kannab inimkuju Isa trooni ees, olles läbi igavikuaegade üks nendega, keda Ta on lunastanud. Ta on inimese Poeg. Ja seda selleks, et inimene saaks patu laostavast mõjust ja hävingust kõrgemale tõstetud ning võiks peegeldada Jumala armastust ja osa saada pühaduse rõõmust.
(15) Võrratu lunahind, taevase Isa mõõtmatu ohver, Tema Poja surma andmine meie eest peaks äratama ülevaid mõtteid ka sellest, kelleks me Kristuse kaudu võime saada. Kui apostel Johannes vaatles inspiratsiooni kaudu Isa armastuse kõrgust, laiust ja sügavust, täitis teda püha aukartus. Suutmata leida sobivat väljendusviisi, millega selle armastuse suurust ja õrnust väljendada, kutsus ta maailma seda vaatlema. «Vaadake, missuguse armastuse on Isa meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks» (1.Joh.3,1). Millise väärtuse annab see inimesele! Patustamisega alistuvad inimlapsed Saatanale, saades tema alamaiks. Usu läbi Kristuse lepitusohvrisse võivad aga Aadama lapsed saada Jumala lasteks. Endale inimolemuse võtmisega ülendab Kristus inimsoo. Langenud inimesele on antud võimalus saada ühenduses Kristusega «Jumala laste» nime vääriliseks.
Teist sellist armastust ei ole! Taevase Kuninga lapsed! Milline ülev tõotus! Teema kõige sügavamateks mõtisklusteks! Jumala võrratu armastus maailma vastu, kes Teda ei armastanud! Sellel mõttel on hinge pehmendav jõud ning see suunab meeled Jumala tahte alla. Mida enam me risti valguses Jumala iseloomu uurime, seda enam näeme halastust, õrnust ja andestust, mis on õiglusega läbi põimunud; seda selgemini märkame selle võrratu armastuse loendamatuid tõendeid; me näeme, et see ületab isegi ema õrna kaastunde oma isemeelse lapse vastu.
