6. KASVAMINE KRISTUSES
(67) Südame muutusest, mille kaudu saame Jumala lasteks, räägitakse Piiblis kui uussünnist. Veel võrreldakse seda hea seemne idanemisega, mille põllumees on külvanud. Samamoodi on Kristuse juurde äsja pöördunud otsekui «vastsündinud lapsed» (1.Pet.2,2), kes «kasvavad» täiskasvanud meesteks ja naisteks Kristuses Jeesuses. Nii nagu kasvab põllule külvatud hea seeme, peavad ka nemad kasvama ja vilja kandma. Jesaja ütleb, et «neid nimetatakse õigluse tammedeks, Jehoova istanduseks, millega Ta ennast ehib» (Jes.61,3). Igapäevasest elust toodud näited aitavad meil vaimuliku elu saladuslikku tõde paremini mõista. Kogu inimese tarkus ja osavus ei suuda esile kutsuda elu isegi selle kõige madalamas vormis.
Nii nagu taimed ja loomad elavad ainult Jumala poolt antud elu läbi, sünnib ka inimese südames vaimulik elu ainult Jumalalt saadud elu läbi. Kui inimene ei ole ülevalt sündinud (Joh.3,3), ei saa ta Kristuse poolt pakutavast elust osa. Nagu eluga, nii on ka kasvamisega. Jumal toob esile pungast õie ja õiest vilja. Tema väe läbi areneb seemnest «esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees» (Mrk.4,28). Prohvet ütleb Iisraeli kohta, et ta õitseb nagu lilleke. «Nemad kasvatavad vilja ja õitsevad nagu viinapuud» (Hos.14,6). Jeesus käsib: «Pange tähele lilli, kuidas nad kasvavad» (Luk.12,27). Taimed ja lilled ei kasva oma hoole, mure ja jõupingutuste läbi, vaid vastu võttes seda, millega Jumal neid eluks on varustanud. Ükski laps ei saa endale oma jõuga ning muretsemisega pikkust juurde lisada. Lapsed, nii nagu taimedki kasvavad tänu sellele, et nad võtavad vastu õhku, päikesepaistet ja toitu. Nii, nagu loodusannid kõigele elavale, on Kristus neile, kes Temale loodavad. Ta on «igaveseks valguseks» (Jes.60,19) ning «päike ja kilp» (Ps.84,12). Ta on «Iisraelile nagu kaste» (Hos.14,6). «Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale» (Ps.72,6). Ta on elav vesi ja «Jumala leib... kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu» (Joh.6,33).
(68) Oma Poja võrratus annis on Jumal ümbritsenud kogu maailma oma armu atmosfääriga, mis on niisama reaalne kui õhukiht maakera ümber. Kõik, kes otsustavad hingata seda eluandvat õhku, elavad ja kasvavad täiemõõdulisteks meesteks ja naisteks Kristuses Jeesuses. Nagu lilled sirutuvad päikese poole, et valguskiired võiksid aidata nende ilu ja sümmeetriat täiustada, nii peaksime ka meie pöörduma Õiguse Päikese poole, et taeva valgus saaks meid valgustada ja me areneksime Kristuse sarnaseks. Jeesus õpetas sedasama öeldes: «Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse... Sest ilma minuta ei või te midagi teha» (Joh.15,4.5). Et elada püha elu, kasvada ja vilja kanda, sõltud sa Kristusest just samamoodi, kui oks sõltub tüvest. Temast lahus olles ei ole sul elu. Sa pole võimeline kiusatustele vastu seisma ega suuda kasvada armus ja pühaduses. Püsides Temas kasvad sa aga hästi ja õitsed. Ammutades Temast elu, sa ei närtsi ega jää viljatuks. Sa oled siis nagu puu, mis on istutatud vee äärde.
(69) Paljud arvavad, et peavad teatud osa tööst tegema üksinda. Nad on usaldanud Kristuse hoolde pattude andestamise, püüdes aga samal ajal oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus peab aga nurjuma. Jeesus ütleb: «Ilma minuta ei või te midagi teha!»
Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus — kõik see sõltub ühendusest Kristusega. Meie armus kasvamine oleneb ühendusest Temaga iga päev, iga tund, see oleneb Temasse jäämisest. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpetaja. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult elu alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: «Ma pean Jehoovat alati oma silma ees, sest Ta on mu paremal pool, et ma ei kõigu» (Ps.16,8). Sa küsid: «Kuidas ma pean Kristusesse jääma?» — Samuti, nagu sa Tema alguses vastu võtsid. «Otsekui te nüüd olete vastu võtnud Kristuse Jeesuse, Issanda, nõnda käige Temas» (Kol.2,6). «Õige peab usust elama» (Heb.10,38). Sa andsid end täielikult Jumalale, et Teda teenida ja Tema sõna kuulda, ning võtsid Kristuse vastu oma isiklikuks Õnnistegijaks. Sa ei oleks end ise saanud pattudest lunastada ega oma südant muuta, andnud end aga Jumalale, uskusid, et Ta Kristuse tõttu kõike seda sinu jaoks tegi. Usu läbi said sa Kristuse omaks ja usu läbi pead sa üles kasvama Temas, andes ja võttes. Sa pead andma kõik: oma südame, oma tahte, teenimise, et täita kõiki Ta nõudeid. Sa pead vastu võtma Kristuse — kogu õnnistuse täiuse. Ta peab jääma sinu südamesse, et olla sinu jõuks, sinu õiguseks, sinu alaliseks aitajaks, andes sulle jõu sõnakuulelikkuseks.
(70) Pühenda end Jumalale igal hommikul. Olgu see sinu kõige esimene töö. Olgu su palve: «Võta mind, oh Issand, täiesti omaks. Kõik oma plaanid panen ma Sinu jalge ette. Kasuta mind täna, jää minu juurde ja olgu kõik minu tööd tehtud Sinus!» Ja nii igal päeval. Pühenda end hommikul terveks päevaks Jumalale. Alluta kõik oma plaanid Temale, et need teostuksid nii nagu Tema ettenägevus seda otsustab. Nõnda võid sa päev-päeva järel anda oma elu Jumala kätte ja nii kujuned sa ikka enam ja enam Kristuse sarnaseks.
Elu Kristuses on elu täis rahu. Võib-olla ei ole seal alati tunnete ekstaasi, kuid seal peab olema püsiv, rahulik usaldus. Su lootus on Kristuses, mitte iseendas. Su nõrkus on ühendatud Tema tugevusega, su teadmatus Tema tarkusega, su vastuvõtlikkus kiusatustele Tema vastupidavusega. Nii ei pea sa vaatama iseendale, vaid Kristusele. Püsigu su mõtted Tema armastuse ja Tema iseloomu ilu ning täiuse juures. Kristus oma enesesalgamisega, Kristus oma alandlikkusega, Kristus oma puhtuse ja pühadusega, oma võrratu armastusega on aine, millesse peaksime mõtiskledes süvenema ja Teda armastades, Teda jäljendades, Teda täielikult usaldades muudetakse sindki Tema sarnaseks.
(71) Jeesus ütleb: «Jääge minusse» (Joh.15,4). Need sõnad väljendavad rahu, püsivust, usaldust. Ta kutsub: «Tulge minu juurde ... ja mina annan teile hingamise» (Mat.11,28). Seda väljendab ka Laulja: «Ole vait Jehoova ees ja oota Teda» (Ps.37,7). Ja Jesaja kinnitab: «Rahus ja lootuses oleks teil jõud» (Jes.30,15). See rahu ei ole tegevusetuses. Õnnistegija kutses on rahu tõotus ühendatud kutsega tööle: «Võtke endi peale minu ike ... ja te leiate hingamise» (Mat.11,29). Mida täielikumalt jääb inimene Kristusesse, seda hoolikam ja energilisem on ta Tema töös.
Kui mõtted püsivad enese juures, on need ära pöördunud Kristuselt, jõu ja elu allikalt. Ja selleks, et takistada ühenduse ja osaduse loomist Kristusega, püüabki Saatan püsivalt meie tähelepanu Päästjast eemal hoida. Maailma lõbud, elumured ja kurvastused, teiste vead, sageli ka oma vead ja puudused on asjad, mille abil püüab vaenlane meie meeli köita. Ära lase end tema sepitsustest eksiteele viia. Paljusid, kes on tõeliselt õrna südametunnistusega ja soovivad elada Jumalale, püüab ta sageli panna mõtlema oma vigadele ja nõrkustele. Nii loodab ta neid Kristusest lahutada ja võita. Me ei peaks end tegema elu keskpunktiks ega tundma rahutust ja hirmu oma päästmise pärast. Kõik see pöörab hinge jõuallikast ära. Anna oma hing Jumala hoolde ja usalda Teda. Räägi ja mõtle Jeesusest. Kadugu Temas sinu enese mina. Heida ära kahtlused. Loobu kartusest. Ütle koos apostel Paulusega: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma elan nüüd lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest» (Gal.2,20). Jää püsima Jumalasse. Ta suudab hoida seda, mida sa Tema hoolde oled usaldanud. Kui sa usaldad end Tema kätesse, siis teeb Ta sind võitjaks, sest Ta armastab sind.
(72) Kui Kristus võttis enda peale inimolemuse, sidus Ta inimkonna enesega armastuse sidemetega, mida ei suuda purustada ükski jõud, välja arvatud inimese enda valik. Saatan ahvatleb pidevalt selle sideme murdmisele, et me end seeläbi omal valikul Kristusest lahutaksime. Me peaksime paluma ja võitlema, et miski ei meelitaks teist isandat valima — on meil ju alati selleks vabadus. Vaadakem püsivalt Kristusele, siis hoiab Ta meid ja me oleme kaitstud. Mitte keegi ei saa meid Tema käest ära kiskuda, pidevalt Teda vaadeldes «muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust» (2.Kor.3,18).
Just samamoodi said jüngrid oma kalli Päästja sarnaseks. Kui nad kuulsid Jeesuse sõnu, tärkas neis Tema järele vajadus. Nad otsisid, leidsid ja käisid Ta järel. Jüngrid olid Jeesusega koos majas, lauas, kambris ja väljal. Nad suhtlesid Temaga kui õpilased õpetajaga ja said iga päev Tema huulilt õpetusi pühadest tõdedest. Nad vaatasid Temale nagu sulased isandale, saamaks teada oma kohustusi. Jüngrid olid samasugused nõdrad inimesed «nagu meiegi» (Jak.5,12). Neil oli patuga samasugune võitlus võidelda nagu meilgi, nad vajasid samuti armu, et elada püha elu.
(73) Isegi Johannes, armastatud jünger, kes kõige täielikumalt peegeldas Päästja kuju, ei omanud loomupärast iseloomuilu. Ta oli ennastmaksmapanev ja auahne, äge ja kergesti solvuv, aga kui Talle ilmus Päästja iseloom, nägi ta oma puudusi ja see tegi ta alandlikuks. Tugevus ja kannatlikkus, vägi ja õrnus, majesteetlikkus ja alandlikkus, mida ta nägi Jumala Poja igapäevases elus, täitis ta hinge imetluse ja armastusega. Päev-päevalt tõmbus süda Kristuse poole ja ta kaotas armastuses oma Õpetaja vastu silmist iseenese. Tema solvuv, auahne meelelaad alistus Kristuse ümberkujundavale väele. Püha Vaimu muutev jõud uuendas südame. Kristuse armastus kujundas ümber tema iseloomu. See on Kristusega ühenduse kindel tulemus. Kui Kristus elab südames, siis kujuneb ümber kogu olemus. Kristuse Vaim ja Tema armastus pehmendab südame ja hinge ning suunab mõtted ja soovid Jumala ja taeva poole.
Kuigi Kristus oli läinud taevasse, tundsid Tema järelkäijad ikka Tema lähedust. See on isiklik lähedus täis armastust ja valgust. Jeesus, Päästja, kes oli nendega koos rännanud, kõnelenud ja palvetanud, nende südameile lootuse ja lohutuse sõnu rääkinud, oli võetud taevasse, rahukuulutus huulil. Kui inglihulk Teda vastu võttis, kostis neile veel Tema hääl: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani» (Mat.28,20). Jeesus oli läinud taevasse inimese kujul. Jüngrid teadsid, et kuigi nüüd Jumala trooni ees, oli Ta ikka nende Sõber ja Päästja. Nad teadsid, et Tema osavõtlikkus jääb muutumatuks, et Ta on ikka lahutamatult seotud inimkonna kannatustega. Ta esitab Jumala ees oma kalli vere teeneid, näidates oma haavatud käsi ja jalgu selle hinna mälestuseks, mille Ta maksis lunastatute eest. Jüngrid teadsid, et Ta on taevasse läinud neile asemeid valmistama ja et Ta tuleb tagasi ja võtab nad enese juurde.
(74) Kogunedes peale Kristuse taevaminekut, saatsid jüngrid agaralt oma palveid Jeesuse nimel Isa ette. Nad kummardusid pühalikus aukartuses, korrates tõotust: «Mida te Isalt palute minu nimel, seda Ta annab teile.» «Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, siis te saate, et te rõõm võiks olla täielik» (Joh.16,23.24). Jüngrid sirutasid oma usukäed ikka kõrgemale ja kõrgemale, võimsa põhjendusega: «Kristus Jeesus on, kes suri ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub» (Rom.8,34). Nelipühi tõi nende juurde Trööstija, kelle kohta Kristus oli öelnud, et Ta pidi jääma nende juurde «igavesti.» Veel oli Ta öelnud: «See tuleb teile heaks, et ma ära lähen, sest kui ma ei läheks, ei tuleks Trööstija teie juurde. Aga kui ma lähen, siis ma läkitan Ta teie juurde» (Joh.14,17; 16,7). Nüüdsest pidi Kristus Püha Vaimu läbi alaliselt oma laste südameisse jääma. Nende ühendus Temaga oli nüüd veel tugevam, kui siis, mil Ta isiklikult nende juures oli. Neis elava Kristuse valgus, armastus ja jõud kiirgasid neist, nii et inimesd neid vaadeldes «panid imeks ja tundsid ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega» (Apt.4,13).
(75) See, kes oli Kristus oma jüngritele, soovib Ta olla oma lastele ka tänapäev. Oma viimases palves, koos Tema ümber kogunenud väikese jüngrite hulgaga ütles Ta: «Ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu minusse usuvad» (Joh.17,20).
Jeesus palus meie pärast, et me oleksime üks Temaga, nagu Tema oli üks Isaga. Oo, milline ühendus see on! Päästja on öelnud enda kohta: «Poeg ei või iseenesest teha midagi» (Joh.5,19). «Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid» (Joh.14,10). Ja kui Kristus elab meie südames, siis Ta töötab meis, et me tahame ja tegutseme «Tema hea meele järele» (Flp.2,13). Meie töötame nagu Tema töötas, ilmutades samasugust vaimu. Nõnda Teda armastades ja Temasse jäädes kasvame «kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus» (Ef.4,15).
TÖÖ JA ELU
(77) Jumal on universumi elu, valguse ja rõõmu allikas. Nagu valguskiired päikeselt, nagu allikast purskuvad veesooned, hoovab Temast õnnistus kogu loodule. Inimsüdameist, kus iganes on Jumala elu, hoovab teistelegi armastust ja õnnistust.
Meie Päästja rõõm seisnes langenud inimeste ülesaitamises ja lunastamises. Selle nimel ei pidanud Ta isegi oma elu kalliks, vaid talus risti ega hoolinud häbist. Nii on ka inglid hõivatud tööga teiste õnne nimel. See on nende rõõm. Töö, mida omakasupüüdlikud südamed peavad alandavaks — abi andmine armetutele ja viletsaile, seisuselt madalaile — on Jumala inglite töö. Kristuse ennastohverdava armastuse vaim täidab taevast ja väljendab sealse õnne tõelist olemust. Sama vaim peab olema ka Kristuse järelkäijail. Selline on ka nende töö.
Kui südames hoitakse Kristuse armastust, siis see nagu hea lõhngi, ei saa jääda varjatuks. Selle lõhna mõju tunnevad kõik, kellega me kokku puutume. Kristuse Vaim südames on nagu allikas kõrbes, mis voolab kõike värskendades, andes neile, kes suremas, igatsust juua eluvett. Armastus Jeesuse vastu väljendub soovis töötada inimkonna õnnistuseks ja ülendamiseks, nii nagu töötas Tema. See juhib armastusele, õrnusele ja kaastundele kõigi loodolevuste vastu, kelle eest meie Taevane Isa hoolitseb.
(78) Päästja elu maa peal ei olnud kerge ega endale pühendatud, vaid Ta pingutas püsivalt, tõsiselt, väsimatult, et langenud inimsugu lunastada. Sõimest kuni Kolgatani käis Ta enesesalgamise teed, püüdmata vabaneda rasketest ülesannetest, vaevarikastest teekondadest ning kurnavast tööst ja hoolest. Ta ütles: «Inimese Poeg ei ole tulnud, et Teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunastuseks paljude eest» (Mat.20,28). See oli suur eesmärk. Kõik muu jäi teisele kohale. Tema söök ja jook oli Jumala tahte järele tegemine ja Tema töö lõpetamine. Enesel ja oma huvidel polnud Jeesuse töös kohta. Nii on ka Kristuse armust osasaajad valmis igaks ohvriks, et kõik, kelle eest Ta suri, saaksid taevasest annist osa. Oma eluajal teevad nad kõik selleks, et muuta maailm paremaks. Selline vaim on tõeliselt pöördunud südame vili. Kui inimene tuleb Kristuse juurde ning leiab Temas väärtusliku Sõbra, tekib soov sellest ka teistele kõneleda. Päästvat ja pühitsevat tõde ei saa ju sulgeda ainult oma südamesse. Kui oleme kaetud Kristuse õigusega, täidetud rõõmuga Tema Vaimust, kes meis elab, ei suuda me vaikida. Kui oleme tundnud ja maitsnud, et Issand on hea, siis on millest jutustada. Nagu Filippus, kui ta leidis Päästja, kutsume meiegi teisi Tema juurde. Me püüame esitada neile Kristuse ligitõmbavust ja tulevase, nähtamatu maailma tegelikkust. Me soovime järgida Jeesust sellel teel, millel Tema astus. Südames on soov, et ka meie kaaslased näeksid Jumala Talle, «kes võtab ära maailma patu» (Joh.1,29).
(79) Püüe teistele õnnistusi jagada toob neid ka meile endile. See oligi Jumala eesmärk, kui Ta andis meile osa tööst lunastusplaanis. Ta on andnud inimestele eesõiguse osa saada jumalikust olemusest, et omakorda jagada õnnistusi teistele. See on kõrgeim austus, suurim rõõm, mida Jumalal on võimalik inimestele anda. Need, kes armastusetööst selliselt osa võtavad, on Loojale kõige lähemal.
Jumal oleks võinud usaldada evangeeliumi kuulutamise ja kogu armastusteenistuse taeva inglite hooleks. Ta oleks võinud kasutada veel teisigi vahendeid oma eesmärgi teostamiseks. Kuid samas otsustas Ta oma lõpmatus armastuses teha meid enese ja Kristuse ning inglite kaastöölisteks, võimaldades seega meile osa õnnistustest, rõõmust ja vaimulikust ülendamisest, mida see omakasupüüdmatu teenimine annab.
Meid viiakse osasaamisesse Kristusega Tema kannatuste kaudu. Iga ennastohverdav tegu teiste heaks tugevdab heategevuse vaimu südames, ühendades meid tugevamini maailma Lunastajaga, kes «oli rikas» ja «sai vaeseks» meie pärast, et meie «Tema vaesusest» saaksime «rikkaks» (2.Kor.8,9). Ja ainult nii, täites jumalikku eesmärki, mis Tal oli meie loomisel, võib olla elu õnnistuseks.
(80) Kui sa lähed tööle Kristuse järelkäijatele kavandatud plaani kohaselt, et võita hingi, siis tunned, et vajad sügavamat kogemust, suuremaid teadmisi jumalikes asjus, ning tunned ka nälga ja janu õiguse järele. Sa palud siis tõsiselt Jumalat ja su usk muutub tugevamaks. Hing joob õnnistuste ammendamatust kaevust. Vastupanu ja kannatused juhivad sind Piibli juurde ja palvele. Sa kasvad Kristuse armus ja tarkuses ning omandad rikkalikke kogemusi.
Omakasupüüdmatu meelsusega kaasinimeste heaks töötamine annab iseloomule sügavust, avarust, püsivust ja ilu ning toob rahu ja õnne. Püüdlused õilistavad ja selle tulemusel pole lõpuks kohta laiskusel ega omakasupüüdlikkusel. Need, kes taoliselt kristlikke voorusi juurutavad, kasvavad ja muutuvad tugevaiks Jumala töös, omades selge vaimuliku arusaamisvõime. Nad omavad püsiva, alati kasvava usu ja suure jõu palves. Jumala Vaim toob südant puudutades nende hinge püha kooskõla. Need, kes pühendavad end omakasupüüdmatult tööle teiste heaks, aitavad kõige kindlamini kaasa ka enese päästmisele.
Ainus viis Kristuse armus kasvada on omakasupüüdmatult teha seda tööd, mida Tema meid teha käsib, kohustudes oma võimete kohaselt aitama ja õnnistama neid, kes meie abi vajavad. Jõud tuleb harjutamisest. Tegevus on elu peamine garantii. Need, kes püüavad kristlikku elu säilitada vaid passiivselt Jumala armust tulenevaid õnnistusi vastu võttes, tegemata midagi Kristuse heaks, sarnanevad neile, kes küll söövad, aga ei tee tööd. Nagu füüsilises, nii ka vaimses elus johtub tegevusetusest laostumine ja mandumine. Kui inimene oma liikmeid ei harjuta, kaob varsti jõud neid kasutada. Nõnda on ka kristlastega. Sellel, kes ei kasuta temale antud võimeid, nurjub mitte üksi kasvamine Kristuses, vaid ta kaotab ka olemasoleva jõu.
(81) Jumal on seadnud Kristuse koguduse inimeste päästmise vahendiks. Koguduse ülesanne on viia evangeelium kogu maailma. See kohustus hõlmab kõiki koguduseliikmeid. Igaüks peab täitma vastavalt oma talentidele ja võimalustele Päästja poolt antud ülesannet. Kristuse armastus teeb meid kõigi võlgnikeks, kes Teda veel ei tunne. Jumal andis valguse mitte ainult meie jaoks, vaid ka teistele jagamiseks.
Kui Kristuse järelkäijad tunneksid oma kohustusi, siis oleks paganlikes maades tuhandeid seal, kus täna on vaid üks evangeeliumikuulutaja. Kui igaüks, kes ei saa isiklikult töösse astuda, toetaks seda oma vahendite ja palvetega, tehtaks ka kristlikes maades hingede kasuks palju tõsisemat tööd.
Meil pole vaja minna paganlikesse maadesse ega lahkuda oma kodusest ringist, kui meie kohus on just seal Kristuse auks töötada. Me võime tööd teha oma kodus, koguduses, nende seas, kellega me lävime ja kellega meie igapäevane töö kokkupuutesse viib.
Päästja veetis suurema osa oma maapealsest elust kannatlikult oma töö juures puusepana Naatsaretis. Jumala inglid saatsid elu Issandat, kui Ta kõndis külg-külje kõrval tööliste ja põllumeestega, olles tundmatu ja austuseta. Ta täitis ustavalt oma ülesandeid nii väljapaistmatus ametis kui ka siis, mil Ta tegi haigeid terveks või kõndis Galilea järve tormisel veel.
Nii võime meiegi elu kõige tagasihoidlikemail ametikohtadel kõndida ja töötada koos Jeesusega.
(82) Apostel ütleb: «Jäägu, vennad, igaüks Jumala ees sellesse, milles ta on kutsutud» (1.Kor.7,24). Ärimees võib oma äri juhtida nii, et ta oma ustavusega austab oma Õpetajat. Kui ta on truu Kristuse järelkäija, siis avaldub tema usk igas tegevuses; ta ilmutab inimestele Kristuse Vaimu. Käsitööline võib hoolsalt ja ustavalt esindada Teda, kes tegi oma lihtsat tööd Galilea küngaste keskel. Igaüks, kes nimetab Kristuse nime, peaks töötama nii, et teised tema tööd nähes hakkaksid austama oma Loojat ja Lunastajat.
Paljud ei pühenda oma andeid Kristuse teenistusse, vabandades, et teised on andekamad ja suuremate eeldustega. Valitseb vaade, et ainult eriti andekad peavad oma võimed Jumala töösse pühendama. Paljude arvates on talendid antud ainult teatud eliitklassile. Teised aga on neist ilma jäetud, ning nende jaoks ei ole tööd ega tasu. Tähendamissõna kohaselt pole see aga nii. Kui kojaisand kutsus kokku oma teenijad, andis ta igale oma töö. Armastuse sunnil võime ka elu kõige tähtsusetumaid kohustusi täita «nagu Issandale» (Kol.3,23). Kui südames on Jumala armastus, siis avaldub see ka elus. Meid ümbritseb Kristuse hea lõhn ja meie mõju õilistab ja õnnistab teisi.
(83) Ära oota erilisi võimalusi ega harukordseid vaimuandeid, enne kui lähed Jumala tööle. Pole vaja muretseda selle pärast, mida mõtleb sinust maailm. Kui su igapäevane elu tunnistab usu puhtusest ning siirusest ja teised on veendunud, et soovid neile kasu tuua, siis ei jää sinu jõupingutused asjatuiks.
Kõige tagasihoidlikumad ja vaesemad Jeesuse jüngrid võivad saada teistele õnnistuseks. Võib-olla ei mõisteta, et isegi alateadliku mõju abil levivad õnnistused, mis avarduvad ja süvenevad. Selle töö õnnistusrikkaid tulemusi ei saa keegi enne teada kui suurel tasumise päeval. Paljud ei tunne ega tea, et teevad midagi suurt. Ometi ei pea tagajärgede pärast muretsema. Tuleb rahulikult edasi minna ja teha ustavalt tööd, mille Jumala ettenägevus kellelegi määranud on, ja elu pole siis kasutu. Taoliste töötegijate hingelaad muutub ikka enam ja enam Kristuse omale sarnasemaks. Kes on Jumala kaastöölised selles elus, muutuvad kõlblikeks ka tulevase elu kõrgema töö jaoks, saades osa tumestamatust rõõmust.
(67) Südame muutusest, mille kaudu saame Jumala lasteks, räägitakse Piiblis kui uussünnist. Veel võrreldakse seda hea seemne idanemisega, mille põllumees on külvanud. Samamoodi on Kristuse juurde äsja pöördunud otsekui «vastsündinud lapsed» (1.Pet.2,2), kes «kasvavad» täiskasvanud meesteks ja naisteks Kristuses Jeesuses. Nii nagu kasvab põllule külvatud hea seeme, peavad ka nemad kasvama ja vilja kandma. Jesaja ütleb, et «neid nimetatakse õigluse tammedeks, Jehoova istanduseks, millega Ta ennast ehib» (Jes.61,3). Igapäevasest elust toodud näited aitavad meil vaimuliku elu saladuslikku tõde paremini mõista. Kogu inimese tarkus ja osavus ei suuda esile kutsuda elu isegi selle kõige madalamas vormis.
Nii nagu taimed ja loomad elavad ainult Jumala poolt antud elu läbi, sünnib ka inimese südames vaimulik elu ainult Jumalalt saadud elu läbi. Kui inimene ei ole ülevalt sündinud (Joh.3,3), ei saa ta Kristuse poolt pakutavast elust osa. Nagu eluga, nii on ka kasvamisega. Jumal toob esile pungast õie ja õiest vilja. Tema väe läbi areneb seemnest «esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees» (Mrk.4,28). Prohvet ütleb Iisraeli kohta, et ta õitseb nagu lilleke. «Nemad kasvatavad vilja ja õitsevad nagu viinapuud» (Hos.14,6). Jeesus käsib: «Pange tähele lilli, kuidas nad kasvavad» (Luk.12,27). Taimed ja lilled ei kasva oma hoole, mure ja jõupingutuste läbi, vaid vastu võttes seda, millega Jumal neid eluks on varustanud. Ükski laps ei saa endale oma jõuga ning muretsemisega pikkust juurde lisada. Lapsed, nii nagu taimedki kasvavad tänu sellele, et nad võtavad vastu õhku, päikesepaistet ja toitu. Nii, nagu loodusannid kõigele elavale, on Kristus neile, kes Temale loodavad. Ta on «igaveseks valguseks» (Jes.60,19) ning «päike ja kilp» (Ps.84,12). Ta on «Iisraelile nagu kaste» (Hos.14,6). «Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale» (Ps.72,6). Ta on elav vesi ja «Jumala leib... kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu» (Joh.6,33).
(68) Oma Poja võrratus annis on Jumal ümbritsenud kogu maailma oma armu atmosfääriga, mis on niisama reaalne kui õhukiht maakera ümber. Kõik, kes otsustavad hingata seda eluandvat õhku, elavad ja kasvavad täiemõõdulisteks meesteks ja naisteks Kristuses Jeesuses. Nagu lilled sirutuvad päikese poole, et valguskiired võiksid aidata nende ilu ja sümmeetriat täiustada, nii peaksime ka meie pöörduma Õiguse Päikese poole, et taeva valgus saaks meid valgustada ja me areneksime Kristuse sarnaseks. Jeesus õpetas sedasama öeldes: «Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse... Sest ilma minuta ei või te midagi teha» (Joh.15,4.5). Et elada püha elu, kasvada ja vilja kanda, sõltud sa Kristusest just samamoodi, kui oks sõltub tüvest. Temast lahus olles ei ole sul elu. Sa pole võimeline kiusatustele vastu seisma ega suuda kasvada armus ja pühaduses. Püsides Temas kasvad sa aga hästi ja õitsed. Ammutades Temast elu, sa ei närtsi ega jää viljatuks. Sa oled siis nagu puu, mis on istutatud vee äärde.
(69) Paljud arvavad, et peavad teatud osa tööst tegema üksinda. Nad on usaldanud Kristuse hoolde pattude andestamise, püüdes aga samal ajal oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus peab aga nurjuma. Jeesus ütleb: «Ilma minuta ei või te midagi teha!»
Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus — kõik see sõltub ühendusest Kristusega. Meie armus kasvamine oleneb ühendusest Temaga iga päev, iga tund, see oleneb Temasse jäämisest. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpetaja. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult elu alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: «Ma pean Jehoovat alati oma silma ees, sest Ta on mu paremal pool, et ma ei kõigu» (Ps.16,8). Sa küsid: «Kuidas ma pean Kristusesse jääma?» — Samuti, nagu sa Tema alguses vastu võtsid. «Otsekui te nüüd olete vastu võtnud Kristuse Jeesuse, Issanda, nõnda käige Temas» (Kol.2,6). «Õige peab usust elama» (Heb.10,38). Sa andsid end täielikult Jumalale, et Teda teenida ja Tema sõna kuulda, ning võtsid Kristuse vastu oma isiklikuks Õnnistegijaks. Sa ei oleks end ise saanud pattudest lunastada ega oma südant muuta, andnud end aga Jumalale, uskusid, et Ta Kristuse tõttu kõike seda sinu jaoks tegi. Usu läbi said sa Kristuse omaks ja usu läbi pead sa üles kasvama Temas, andes ja võttes. Sa pead andma kõik: oma südame, oma tahte, teenimise, et täita kõiki Ta nõudeid. Sa pead vastu võtma Kristuse — kogu õnnistuse täiuse. Ta peab jääma sinu südamesse, et olla sinu jõuks, sinu õiguseks, sinu alaliseks aitajaks, andes sulle jõu sõnakuulelikkuseks.
(70) Pühenda end Jumalale igal hommikul. Olgu see sinu kõige esimene töö. Olgu su palve: «Võta mind, oh Issand, täiesti omaks. Kõik oma plaanid panen ma Sinu jalge ette. Kasuta mind täna, jää minu juurde ja olgu kõik minu tööd tehtud Sinus!» Ja nii igal päeval. Pühenda end hommikul terveks päevaks Jumalale. Alluta kõik oma plaanid Temale, et need teostuksid nii nagu Tema ettenägevus seda otsustab. Nõnda võid sa päev-päeva järel anda oma elu Jumala kätte ja nii kujuned sa ikka enam ja enam Kristuse sarnaseks.
Elu Kristuses on elu täis rahu. Võib-olla ei ole seal alati tunnete ekstaasi, kuid seal peab olema püsiv, rahulik usaldus. Su lootus on Kristuses, mitte iseendas. Su nõrkus on ühendatud Tema tugevusega, su teadmatus Tema tarkusega, su vastuvõtlikkus kiusatustele Tema vastupidavusega. Nii ei pea sa vaatama iseendale, vaid Kristusele. Püsigu su mõtted Tema armastuse ja Tema iseloomu ilu ning täiuse juures. Kristus oma enesesalgamisega, Kristus oma alandlikkusega, Kristus oma puhtuse ja pühadusega, oma võrratu armastusega on aine, millesse peaksime mõtiskledes süvenema ja Teda armastades, Teda jäljendades, Teda täielikult usaldades muudetakse sindki Tema sarnaseks.
(71) Jeesus ütleb: «Jääge minusse» (Joh.15,4). Need sõnad väljendavad rahu, püsivust, usaldust. Ta kutsub: «Tulge minu juurde ... ja mina annan teile hingamise» (Mat.11,28). Seda väljendab ka Laulja: «Ole vait Jehoova ees ja oota Teda» (Ps.37,7). Ja Jesaja kinnitab: «Rahus ja lootuses oleks teil jõud» (Jes.30,15). See rahu ei ole tegevusetuses. Õnnistegija kutses on rahu tõotus ühendatud kutsega tööle: «Võtke endi peale minu ike ... ja te leiate hingamise» (Mat.11,29). Mida täielikumalt jääb inimene Kristusesse, seda hoolikam ja energilisem on ta Tema töös.
Kui mõtted püsivad enese juures, on need ära pöördunud Kristuselt, jõu ja elu allikalt. Ja selleks, et takistada ühenduse ja osaduse loomist Kristusega, püüabki Saatan püsivalt meie tähelepanu Päästjast eemal hoida. Maailma lõbud, elumured ja kurvastused, teiste vead, sageli ka oma vead ja puudused on asjad, mille abil püüab vaenlane meie meeli köita. Ära lase end tema sepitsustest eksiteele viia. Paljusid, kes on tõeliselt õrna südametunnistusega ja soovivad elada Jumalale, püüab ta sageli panna mõtlema oma vigadele ja nõrkustele. Nii loodab ta neid Kristusest lahutada ja võita. Me ei peaks end tegema elu keskpunktiks ega tundma rahutust ja hirmu oma päästmise pärast. Kõik see pöörab hinge jõuallikast ära. Anna oma hing Jumala hoolde ja usalda Teda. Räägi ja mõtle Jeesusest. Kadugu Temas sinu enese mina. Heida ära kahtlused. Loobu kartusest. Ütle koos apostel Paulusega: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma elan nüüd lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest» (Gal.2,20). Jää püsima Jumalasse. Ta suudab hoida seda, mida sa Tema hoolde oled usaldanud. Kui sa usaldad end Tema kätesse, siis teeb Ta sind võitjaks, sest Ta armastab sind.
(72) Kui Kristus võttis enda peale inimolemuse, sidus Ta inimkonna enesega armastuse sidemetega, mida ei suuda purustada ükski jõud, välja arvatud inimese enda valik. Saatan ahvatleb pidevalt selle sideme murdmisele, et me end seeläbi omal valikul Kristusest lahutaksime. Me peaksime paluma ja võitlema, et miski ei meelitaks teist isandat valima — on meil ju alati selleks vabadus. Vaadakem püsivalt Kristusele, siis hoiab Ta meid ja me oleme kaitstud. Mitte keegi ei saa meid Tema käest ära kiskuda, pidevalt Teda vaadeldes «muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust» (2.Kor.3,18).
Just samamoodi said jüngrid oma kalli Päästja sarnaseks. Kui nad kuulsid Jeesuse sõnu, tärkas neis Tema järele vajadus. Nad otsisid, leidsid ja käisid Ta järel. Jüngrid olid Jeesusega koos majas, lauas, kambris ja väljal. Nad suhtlesid Temaga kui õpilased õpetajaga ja said iga päev Tema huulilt õpetusi pühadest tõdedest. Nad vaatasid Temale nagu sulased isandale, saamaks teada oma kohustusi. Jüngrid olid samasugused nõdrad inimesed «nagu meiegi» (Jak.5,12). Neil oli patuga samasugune võitlus võidelda nagu meilgi, nad vajasid samuti armu, et elada püha elu.
(73) Isegi Johannes, armastatud jünger, kes kõige täielikumalt peegeldas Päästja kuju, ei omanud loomupärast iseloomuilu. Ta oli ennastmaksmapanev ja auahne, äge ja kergesti solvuv, aga kui Talle ilmus Päästja iseloom, nägi ta oma puudusi ja see tegi ta alandlikuks. Tugevus ja kannatlikkus, vägi ja õrnus, majesteetlikkus ja alandlikkus, mida ta nägi Jumala Poja igapäevases elus, täitis ta hinge imetluse ja armastusega. Päev-päevalt tõmbus süda Kristuse poole ja ta kaotas armastuses oma Õpetaja vastu silmist iseenese. Tema solvuv, auahne meelelaad alistus Kristuse ümberkujundavale väele. Püha Vaimu muutev jõud uuendas südame. Kristuse armastus kujundas ümber tema iseloomu. See on Kristusega ühenduse kindel tulemus. Kui Kristus elab südames, siis kujuneb ümber kogu olemus. Kristuse Vaim ja Tema armastus pehmendab südame ja hinge ning suunab mõtted ja soovid Jumala ja taeva poole.
Kuigi Kristus oli läinud taevasse, tundsid Tema järelkäijad ikka Tema lähedust. See on isiklik lähedus täis armastust ja valgust. Jeesus, Päästja, kes oli nendega koos rännanud, kõnelenud ja palvetanud, nende südameile lootuse ja lohutuse sõnu rääkinud, oli võetud taevasse, rahukuulutus huulil. Kui inglihulk Teda vastu võttis, kostis neile veel Tema hääl: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani» (Mat.28,20). Jeesus oli läinud taevasse inimese kujul. Jüngrid teadsid, et kuigi nüüd Jumala trooni ees, oli Ta ikka nende Sõber ja Päästja. Nad teadsid, et Tema osavõtlikkus jääb muutumatuks, et Ta on ikka lahutamatult seotud inimkonna kannatustega. Ta esitab Jumala ees oma kalli vere teeneid, näidates oma haavatud käsi ja jalgu selle hinna mälestuseks, mille Ta maksis lunastatute eest. Jüngrid teadsid, et Ta on taevasse läinud neile asemeid valmistama ja et Ta tuleb tagasi ja võtab nad enese juurde.
(74) Kogunedes peale Kristuse taevaminekut, saatsid jüngrid agaralt oma palveid Jeesuse nimel Isa ette. Nad kummardusid pühalikus aukartuses, korrates tõotust: «Mida te Isalt palute minu nimel, seda Ta annab teile.» «Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, siis te saate, et te rõõm võiks olla täielik» (Joh.16,23.24). Jüngrid sirutasid oma usukäed ikka kõrgemale ja kõrgemale, võimsa põhjendusega: «Kristus Jeesus on, kes suri ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub» (Rom.8,34). Nelipühi tõi nende juurde Trööstija, kelle kohta Kristus oli öelnud, et Ta pidi jääma nende juurde «igavesti.» Veel oli Ta öelnud: «See tuleb teile heaks, et ma ära lähen, sest kui ma ei läheks, ei tuleks Trööstija teie juurde. Aga kui ma lähen, siis ma läkitan Ta teie juurde» (Joh.14,17; 16,7). Nüüdsest pidi Kristus Püha Vaimu läbi alaliselt oma laste südameisse jääma. Nende ühendus Temaga oli nüüd veel tugevam, kui siis, mil Ta isiklikult nende juures oli. Neis elava Kristuse valgus, armastus ja jõud kiirgasid neist, nii et inimesd neid vaadeldes «panid imeks ja tundsid ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega» (Apt.4,13).
(75) See, kes oli Kristus oma jüngritele, soovib Ta olla oma lastele ka tänapäev. Oma viimases palves, koos Tema ümber kogunenud väikese jüngrite hulgaga ütles Ta: «Ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu minusse usuvad» (Joh.17,20).
Jeesus palus meie pärast, et me oleksime üks Temaga, nagu Tema oli üks Isaga. Oo, milline ühendus see on! Päästja on öelnud enda kohta: «Poeg ei või iseenesest teha midagi» (Joh.5,19). «Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid» (Joh.14,10). Ja kui Kristus elab meie südames, siis Ta töötab meis, et me tahame ja tegutseme «Tema hea meele järele» (Flp.2,13). Meie töötame nagu Tema töötas, ilmutades samasugust vaimu. Nõnda Teda armastades ja Temasse jäädes kasvame «kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus» (Ef.4,15).
TÖÖ JA ELU
(77) Jumal on universumi elu, valguse ja rõõmu allikas. Nagu valguskiired päikeselt, nagu allikast purskuvad veesooned, hoovab Temast õnnistus kogu loodule. Inimsüdameist, kus iganes on Jumala elu, hoovab teistelegi armastust ja õnnistust.
Meie Päästja rõõm seisnes langenud inimeste ülesaitamises ja lunastamises. Selle nimel ei pidanud Ta isegi oma elu kalliks, vaid talus risti ega hoolinud häbist. Nii on ka inglid hõivatud tööga teiste õnne nimel. See on nende rõõm. Töö, mida omakasupüüdlikud südamed peavad alandavaks — abi andmine armetutele ja viletsaile, seisuselt madalaile — on Jumala inglite töö. Kristuse ennastohverdava armastuse vaim täidab taevast ja väljendab sealse õnne tõelist olemust. Sama vaim peab olema ka Kristuse järelkäijail. Selline on ka nende töö.
Kui südames hoitakse Kristuse armastust, siis see nagu hea lõhngi, ei saa jääda varjatuks. Selle lõhna mõju tunnevad kõik, kellega me kokku puutume. Kristuse Vaim südames on nagu allikas kõrbes, mis voolab kõike värskendades, andes neile, kes suremas, igatsust juua eluvett. Armastus Jeesuse vastu väljendub soovis töötada inimkonna õnnistuseks ja ülendamiseks, nii nagu töötas Tema. See juhib armastusele, õrnusele ja kaastundele kõigi loodolevuste vastu, kelle eest meie Taevane Isa hoolitseb.
(78) Päästja elu maa peal ei olnud kerge ega endale pühendatud, vaid Ta pingutas püsivalt, tõsiselt, väsimatult, et langenud inimsugu lunastada. Sõimest kuni Kolgatani käis Ta enesesalgamise teed, püüdmata vabaneda rasketest ülesannetest, vaevarikastest teekondadest ning kurnavast tööst ja hoolest. Ta ütles: «Inimese Poeg ei ole tulnud, et Teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunastuseks paljude eest» (Mat.20,28). See oli suur eesmärk. Kõik muu jäi teisele kohale. Tema söök ja jook oli Jumala tahte järele tegemine ja Tema töö lõpetamine. Enesel ja oma huvidel polnud Jeesuse töös kohta. Nii on ka Kristuse armust osasaajad valmis igaks ohvriks, et kõik, kelle eest Ta suri, saaksid taevasest annist osa. Oma eluajal teevad nad kõik selleks, et muuta maailm paremaks. Selline vaim on tõeliselt pöördunud südame vili. Kui inimene tuleb Kristuse juurde ning leiab Temas väärtusliku Sõbra, tekib soov sellest ka teistele kõneleda. Päästvat ja pühitsevat tõde ei saa ju sulgeda ainult oma südamesse. Kui oleme kaetud Kristuse õigusega, täidetud rõõmuga Tema Vaimust, kes meis elab, ei suuda me vaikida. Kui oleme tundnud ja maitsnud, et Issand on hea, siis on millest jutustada. Nagu Filippus, kui ta leidis Päästja, kutsume meiegi teisi Tema juurde. Me püüame esitada neile Kristuse ligitõmbavust ja tulevase, nähtamatu maailma tegelikkust. Me soovime järgida Jeesust sellel teel, millel Tema astus. Südames on soov, et ka meie kaaslased näeksid Jumala Talle, «kes võtab ära maailma patu» (Joh.1,29).
(79) Püüe teistele õnnistusi jagada toob neid ka meile endile. See oligi Jumala eesmärk, kui Ta andis meile osa tööst lunastusplaanis. Ta on andnud inimestele eesõiguse osa saada jumalikust olemusest, et omakorda jagada õnnistusi teistele. See on kõrgeim austus, suurim rõõm, mida Jumalal on võimalik inimestele anda. Need, kes armastusetööst selliselt osa võtavad, on Loojale kõige lähemal.
Jumal oleks võinud usaldada evangeeliumi kuulutamise ja kogu armastusteenistuse taeva inglite hooleks. Ta oleks võinud kasutada veel teisigi vahendeid oma eesmärgi teostamiseks. Kuid samas otsustas Ta oma lõpmatus armastuses teha meid enese ja Kristuse ning inglite kaastöölisteks, võimaldades seega meile osa õnnistustest, rõõmust ja vaimulikust ülendamisest, mida see omakasupüüdmatu teenimine annab.
Meid viiakse osasaamisesse Kristusega Tema kannatuste kaudu. Iga ennastohverdav tegu teiste heaks tugevdab heategevuse vaimu südames, ühendades meid tugevamini maailma Lunastajaga, kes «oli rikas» ja «sai vaeseks» meie pärast, et meie «Tema vaesusest» saaksime «rikkaks» (2.Kor.8,9). Ja ainult nii, täites jumalikku eesmärki, mis Tal oli meie loomisel, võib olla elu õnnistuseks.
(80) Kui sa lähed tööle Kristuse järelkäijatele kavandatud plaani kohaselt, et võita hingi, siis tunned, et vajad sügavamat kogemust, suuremaid teadmisi jumalikes asjus, ning tunned ka nälga ja janu õiguse järele. Sa palud siis tõsiselt Jumalat ja su usk muutub tugevamaks. Hing joob õnnistuste ammendamatust kaevust. Vastupanu ja kannatused juhivad sind Piibli juurde ja palvele. Sa kasvad Kristuse armus ja tarkuses ning omandad rikkalikke kogemusi.
Omakasupüüdmatu meelsusega kaasinimeste heaks töötamine annab iseloomule sügavust, avarust, püsivust ja ilu ning toob rahu ja õnne. Püüdlused õilistavad ja selle tulemusel pole lõpuks kohta laiskusel ega omakasupüüdlikkusel. Need, kes taoliselt kristlikke voorusi juurutavad, kasvavad ja muutuvad tugevaiks Jumala töös, omades selge vaimuliku arusaamisvõime. Nad omavad püsiva, alati kasvava usu ja suure jõu palves. Jumala Vaim toob südant puudutades nende hinge püha kooskõla. Need, kes pühendavad end omakasupüüdmatult tööle teiste heaks, aitavad kõige kindlamini kaasa ka enese päästmisele.
Ainus viis Kristuse armus kasvada on omakasupüüdmatult teha seda tööd, mida Tema meid teha käsib, kohustudes oma võimete kohaselt aitama ja õnnistama neid, kes meie abi vajavad. Jõud tuleb harjutamisest. Tegevus on elu peamine garantii. Need, kes püüavad kristlikku elu säilitada vaid passiivselt Jumala armust tulenevaid õnnistusi vastu võttes, tegemata midagi Kristuse heaks, sarnanevad neile, kes küll söövad, aga ei tee tööd. Nagu füüsilises, nii ka vaimses elus johtub tegevusetusest laostumine ja mandumine. Kui inimene oma liikmeid ei harjuta, kaob varsti jõud neid kasutada. Nõnda on ka kristlastega. Sellel, kes ei kasuta temale antud võimeid, nurjub mitte üksi kasvamine Kristuses, vaid ta kaotab ka olemasoleva jõu.
(81) Jumal on seadnud Kristuse koguduse inimeste päästmise vahendiks. Koguduse ülesanne on viia evangeelium kogu maailma. See kohustus hõlmab kõiki koguduseliikmeid. Igaüks peab täitma vastavalt oma talentidele ja võimalustele Päästja poolt antud ülesannet. Kristuse armastus teeb meid kõigi võlgnikeks, kes Teda veel ei tunne. Jumal andis valguse mitte ainult meie jaoks, vaid ka teistele jagamiseks.
Kui Kristuse järelkäijad tunneksid oma kohustusi, siis oleks paganlikes maades tuhandeid seal, kus täna on vaid üks evangeeliumikuulutaja. Kui igaüks, kes ei saa isiklikult töösse astuda, toetaks seda oma vahendite ja palvetega, tehtaks ka kristlikes maades hingede kasuks palju tõsisemat tööd.
Meil pole vaja minna paganlikesse maadesse ega lahkuda oma kodusest ringist, kui meie kohus on just seal Kristuse auks töötada. Me võime tööd teha oma kodus, koguduses, nende seas, kellega me lävime ja kellega meie igapäevane töö kokkupuutesse viib.
Päästja veetis suurema osa oma maapealsest elust kannatlikult oma töö juures puusepana Naatsaretis. Jumala inglid saatsid elu Issandat, kui Ta kõndis külg-külje kõrval tööliste ja põllumeestega, olles tundmatu ja austuseta. Ta täitis ustavalt oma ülesandeid nii väljapaistmatus ametis kui ka siis, mil Ta tegi haigeid terveks või kõndis Galilea järve tormisel veel.
Nii võime meiegi elu kõige tagasihoidlikemail ametikohtadel kõndida ja töötada koos Jeesusega.
(82) Apostel ütleb: «Jäägu, vennad, igaüks Jumala ees sellesse, milles ta on kutsutud» (1.Kor.7,24). Ärimees võib oma äri juhtida nii, et ta oma ustavusega austab oma Õpetajat. Kui ta on truu Kristuse järelkäija, siis avaldub tema usk igas tegevuses; ta ilmutab inimestele Kristuse Vaimu. Käsitööline võib hoolsalt ja ustavalt esindada Teda, kes tegi oma lihtsat tööd Galilea küngaste keskel. Igaüks, kes nimetab Kristuse nime, peaks töötama nii, et teised tema tööd nähes hakkaksid austama oma Loojat ja Lunastajat.
Paljud ei pühenda oma andeid Kristuse teenistusse, vabandades, et teised on andekamad ja suuremate eeldustega. Valitseb vaade, et ainult eriti andekad peavad oma võimed Jumala töösse pühendama. Paljude arvates on talendid antud ainult teatud eliitklassile. Teised aga on neist ilma jäetud, ning nende jaoks ei ole tööd ega tasu. Tähendamissõna kohaselt pole see aga nii. Kui kojaisand kutsus kokku oma teenijad, andis ta igale oma töö. Armastuse sunnil võime ka elu kõige tähtsusetumaid kohustusi täita «nagu Issandale» (Kol.3,23). Kui südames on Jumala armastus, siis avaldub see ka elus. Meid ümbritseb Kristuse hea lõhn ja meie mõju õilistab ja õnnistab teisi.
(83) Ära oota erilisi võimalusi ega harukordseid vaimuandeid, enne kui lähed Jumala tööle. Pole vaja muretseda selle pärast, mida mõtleb sinust maailm. Kui su igapäevane elu tunnistab usu puhtusest ning siirusest ja teised on veendunud, et soovid neile kasu tuua, siis ei jää sinu jõupingutused asjatuiks.
Kõige tagasihoidlikumad ja vaesemad Jeesuse jüngrid võivad saada teistele õnnistuseks. Võib-olla ei mõisteta, et isegi alateadliku mõju abil levivad õnnistused, mis avarduvad ja süvenevad. Selle töö õnnistusrikkaid tulemusi ei saa keegi enne teada kui suurel tasumise päeval. Paljud ei tunne ega tea, et teevad midagi suurt. Ometi ei pea tagajärgede pärast muretsema. Tuleb rahulikult edasi minna ja teha ustavalt tööd, mille Jumala ettenägevus kellelegi määranud on, ja elu pole siis kasutu. Taoliste töötegijate hingelaad muutub ikka enam ja enam Kristuse omale sarnasemaks. Kes on Jumala kaastöölised selles elus, muutuvad kõlblikeks ka tulevase elu kõrgema töö jaoks, saades osa tumestamatust rõõmust.
