8. RÕÕM ISSANDAS
(115) Jumala lapsed on kutsutud Kristuse esindajaiks, ilmutama Tema headust ja armu. Nii nagu Jeesus on ilmutanud Isa tõelist iseloomu, nõnda peame ka meie ilmutama Kristust maailmale, kes ei tunne Tema õrna, kaastundlikku armastust. «Otsekui Sina oled mind läkitanud maailma,» ütles Jeesus, «nõnda minagi olen nad läkitanud maailma.» «Mina nendes ja Sina minus..., et maailm tunneks, et Sina oled mind läkitanud» (Joh.17,18.23). Apostel Paulus ütleb Jeesuse järelkäijatele: «Teist on ju ilmsi näha, et te olete Kristuse kiri, kõigile inimestele tuttav ja loetav» (2.Kor.3,3.2). Igas oma lapses saadab Jeesus tõepoolest justkui ühe kirja maailmale.
Kui sa oled Kristuse järelkäija, siis saadab Ta ka sinus ühe kirja sellesse perekonda, sellesse külla, sellesse tänavasse, kus sa elad. Jeesus, elades sinus, soovib kõnelda neile südameile, kes Teda veel ei tunne. Võib-olla nad ei loe Piiblit või ei kuule häält, mis räägib neile selle lehekülgedelt; võib-olla nad ei näe Jumala armastust Tema tegudest.
Kui aga sina oled Jeesuse tõeline esindaja, siis võib-olla juhitakse neid sinu kaudu Tema helduse mõistmisele ja võidetakse Teda armastama ja teenima. Kristlased on pandud justkui valgusekandjaiks taevateel. Nad peavad peegeldama maailmale valgust, mis neile Kristuselt langeb. Nende elu ja iseloom peaksid andma õige kujutuse Kristusest ja Tema teenistusest.
(116) Kui me esindame Kristust, peame muutma Tema teenimise kütkestavaks, nagu see ju tegelikult ongi. Kristlased, kes koguvad oma hinge süngust ja kurbust ning nurisevad ja kaebavad, annavad teistele Jumalast ja kristlikust elust väära ettekujutuse. Nad jätavad mulje, nagu poleks Jumalale Tema laste õnnelikkus meeltmööda, andes aga seega Taevasest Isast vale tunnistuse. Saatan võidurõõmutseb, kui ta saab viia Jumala lapsed uskmatusse ja meeleheitesse. Talle meeldib väga näha neid Jumalat umbusaldamas, kahtlemas Tema abivalmiduses ja jõus neid päästa. Talle meeldib, kui tunneme, et Jumal teeb meile oma ettenägelikkusega kahju.
Saatana töö on esitada Issandat olevusena, kel pole kaastunnet ega halastust. Ta moonutab tõde Issandast, täites seega meie meeled ebaõigete kujutlustega, ja selle asemel, et püsida tões meie taevase Isa kohta, toetume liiga sageli Saatana vassingutele ja teotame Jumalat oma usaldamatuse ja nurisemisega. Saatan püüab alati teha usuelu süngeks. Ta soovib seda näidata vaevarohke ja raskena. Kui kristlane seda vaadet kinnitab, siis toetab ta oma uskmatusega Saatana valet.
Paljud mõtlevad sageli oma vigadele, nurjumistele ja pettumustele ning nende südamed on täis kurbust ja julgusetust. Kui ma viibisin Euroopas, kohtasin üht õde, kes viibis suures ahastuses. Ta kirjutas mulle, paludes minult julgustussõnu.
Järgmisel ööl peale kirja saamist nägin ma unes, et ta oli ühes aias. Keegi, kes paistis olevat aia omanik, saatis mind selle teeradadel. Ma korjasin lilli ja nautisin nende head lõhna. Õde aga, kes oli minu kõrval, pööras minu tähelepanu inetutele kibuvitstele, mis takistasid liikumist. Ta hädaldas ja oli kurb, ning ei läinud mööda jalgteed juhi järele, vaid suundus kibuvitste ja okaspõõsaste keskele. «Oo,» hädaldas ta, «kas pole kahju, et see kaunis aed on rikutud sellistest okkalistest põõsastest!» Siis ütles teejuht: «Las need olla, sest need torkavad sind. Korja roose, liiliaid ja nelke.»
(117) Kas sinu läbieludes ei ole siis olnudki helgeid hetki? Kas sa pole üle elanud väärtuslikke silmapilke, kui süda põksus rõõmust vastuseks Jumala Vaimu mõjule? Kui sa vaatad tagasi oma elu peatükkidele, kas ei leidu seal siis nii mõnigi meeldiv lehekülg? Kas pole Jumala tõotused nagu lõhnavad lilled, mis kasvavad mõlemal pool sinu teed? Kas sa ei tahaks, et nende meeldiv lõhn ja ilu täidaks su südame? Kibuvitsad ja okaspõõsad ainult haavavad ja kurvastavad sind. Ja kui sa korjad ainult neid ja pakud ka teistele, kas ei tõkesta see lisaks sellele, et ise paned halvaks Jumala heldust, eluteed ka oma kaaslastele? Pole tark koguda möödunud elu ebameeldivaid mälestusi, neist rääkida ja nende üle hädaldada, kuni haarab julgusetus?
Araks muudetud hing on täidetud pimedusega, ja sulgenud end jumalikule valgusele, heidab ta varje teiste teerajale.
(118) Tänagem Jumalat säravate piltide eest, mida Ta on meile esitanud. Koguge kokku Tema armastuse õnnistatud tõendid, et võiksime alati näha Jumala Poega jätmas oma trooni, katmas oma jumalikkust inimlikkusega, et päästa inimest Saatana võimu alt. Imetlegem Tema võitu meie heaks, mis avab taeva, kus inimlik vaimusilm näeb vastuvõtusaali, milles jumalus oma au ilmutab, näeb langenud inimkonda, üles tõstetuna viletsuse kuristikust, kuhu patt oli ta paisanud, taas ühendusse viiduna lõpmatu Jumalaga, läbi teinud jumaliku proovi usu läbi meie Lunastajasse, riietatuna Kristuse õigusega, ülendatud Tema trooni ees.
Need on pildid, mille üle mõtisklemine meeldib Jumalale. Kui näime Jumala armastuses kahtlevat, usaldamata Tema tõotusi, siis teotame Teda ja kurvastame Püha Vaimu.
Mida tunneks ema, kui ta lapsed tema üle alalõpmata kaebaksid, just nagu ei sooviks ta neile head, kuigi tema jõupingutused on samal ajal suunatud sellele, et oma laste huve edendada ja neile rõõmu valmistada. Kaheldes tema armastuses purustavad nad tema südame. Mida tunneks vanem, keda tema lapsed selliselt kohtlevad? Kuidas võib taevane Isa suhtuda meisse, kui me ei usalda Tema armastust, mis on viinud Ta oma ainsa Poja andmiseni, et meie võiksime elada.
Apostel kirjutab: «Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?» (Rom.8,32). Ja ometi ütlevad paljud, kui mitte just sõnadega, siis oma tegudega: «Issand ei mõtle seda minu suhtes. Võib-olla armastab Ta teisi, aga mitte mind.»
(119) Niisuguse aruteluga teed sa oma hingele kahju, sest iga kahtlev sõna on Saatana kiusatuste esilekutsumine; see süvendab sinu kalduvust kahelda ja sellega kurvastad sa teenivaid ingleid. Kui Saatan sind kiusab, siis ära lausu ühtegi pimeduse ega kahtluse sõna. Kui sa avad ukse tema sisendustele, siis täitub meel umbusaldusega ja mässuliste küsimustega. Ja kui sa siis veel neid tundeid avaldad, ei tee see halba mitte üksi sulle, vaid see on seeme, mis idaneb ja kannab ka teiste elus vilja. Võib juhtuda, et su sõnade mõju on hiljem võimatu kahjutuks teha. Sa võid ise kiusatusest ja Saatana püünistest väljuda, aga teisel, kes on sinu mõju tõttu kõrvale läinud, pole ehk enam võimalik vabaneda uskmatusest, mida oled sisendanud.
Kui tähtis on rääkida ainult neist asjust, mis annavad vaimulikku jõudu ja elu. Inglid kuulavad pealt, missuguse teate viid sa maailmale oma Taevase Meistri kohta. Jutusta Temast, kes elab selleks, et sinu eest kosta Isa ees. Kui sa ulatad sõbrale tervituseks käe, siis olgu Jumala kiitus su huulil ja südames. See juhib mõtted Jeesuse juurde.
Kõigil on katsumusi, südamevalu, mida on raske kanda, kiusatusi, millele on raske vastu seista. Ära räägi oma muredest vaid kanna kõik palves Jumala ette. Ära lausu reeglina ainsatki kahtluse ega julgusetuse sõna. Sa võid selleks palju teha, et muuta teiste elu helgemaks ja nende jõupingutused tugevamaks sõnadega, milles on lootus ja püha rõõm.
(120) Paljusid mehiseid hingi rõhub kiusatus raskesti. Nad on peaaegu nõrkemas oma võitluses iseenda ja kurjuse jõududega. Ära tee sellist inimest tema raskes võitluses araks. Rõõmusta teda julgustavate sõnadega, et ta võiks jätkata oma teed. Nii võib Kristuse valgus sinust välja paista. «Keegi meist ei ela iseenesele» (Rom.14,7). Meie ebateadlik mõju võib teistele olla kas julgustav ja tugevdav või arakstegev ja Kristusest ning tõest eemale tõrjuv. Paljudel on Kristuse elust ja iseloomust ekslik kujutlus. Nad arvavad, et Temas puudus soojus ja päikesepaiste, et Ta oli vali, karm ja rõõmuta. Paljudel juhtudel on kogu vaimulik kogemus nendest süngetest vaadetest varjutatud.
Sageli räägitakse, et Jeesus nuttis, aga polevat teada, et Ta oleks kunagi naeratanud. Meie Päästja oli tõepoolest valudemees ja kurbusega tuttav, kuna Tema süda oli avatud kõigile inimhädadele. Kuid vaatamata Tema ennastsalgavale elule, mida varjutasid vaev ja mure, polnud Ta vaim siiski rõhutud. Tema näoilme ei väljendanud kurvameelsust ega nurisemist, vaid ikka helget rahu. Ta süda oli elu lätteks; kuhu Ta iganes läks, sinna viis Ta rahu, rõõmu ja õnne.
Meie Päästja oli alati sügavalt tõsimeelne, kuid mitte kunagi sünge ega tusane. Nende elu, kes Teda jäljendavad, on elu täis tõsist sihikindlust; neil on sügav arusaamine isiklikust vastutusest. Kergemeelsus tuleks maha suruda; ei tohiks olla käratsevat lõbusust, viisakusetut nalja; Jeesuse usk annab rahu, mis on nagu jõgi. See ei kustuta rõõmusära, ei hoia tagasi rõõmsameelsust ega varjuta päikesepaistelist, naeratavat nägu. Kristus ei tulnud ennast teenida laskma, vaid teenima ja kui Tema armastus südames valitseb, siis järgime meiegi Tema eeskuju.
(121) Kui aga peame meeles teiste lahkusetuid ja ebaõigeid tegusid, siis leiame, et võimatu on neid armastada nii, nagu Kristus meid on armastanud. Kui meie mõtted püsivad aga Kristuse imepärasel armastusel ja kaastundel, siis hoovab seesama Vaim meist ka teistele. Me peaksime üksteist armastama ja austama, hoolimata vigadest ja puudustest, mida näeme. Viljeleda tuleks alandlikkust ja enese läbikatsumist, samuti kannatlikku õrnust teiste vigade suhtes. See hävitab kogu kitsarinnalise isekuse ja muudab meid suuremeelseks ja õilsaks.
Laulja ütleb: «Looda Jehoova peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust» (Ps.37,3). Looda Jehoova peale. Igal päeval on oma koormad, oma mure ja raskused. Kokku saades oleme varmad jutustama oma raskustest ja katsumustest. Meie ellu tungib niipalju kartust ja laenatud muresid, me väljendame niisugust murelikkust, et teised võivad arvata, nagu meil polekski kaastundlikku, armastavat Päästjat, kes on valmis kõiki meie palveid kuulma ja meid kohe aitama, kui seda vajame.
Mõned on kogu aeg hirmul ja annavad maad rahutusele. Iga päev ümbritsevad neid märgid Jumala armastusest; iga päev tuntakse rõõmu küllusest, millega Tema ettenägevus on neid varustanud; nemad aga neid õnnistusi ei märka. Meeled püsivad pidevalt millegi ebameeldiva juures, mille tulekut kardetakse, või on mõni raskus tõepoolest olemas, mis, kuigi väike, varjab nende eest paljusid asju, mille eest peaks tänulik olema. Selle asemel, et läbi raskuste Jumala kui ainsa abiallika juurde tulla, viivad raskused neid Temast eemale, äratades rahulolematust ja nurisemist.
(122) Kas teeme hästi, olles sellises uskmatuses? Miks peaksime olema tänamatud ja usaldamatud? Jeesus on meie sõber; kogu taevas on huvitatud meie heast käekäigust. Me ei peaks lubama igapäevase elu muredel ja raskustel kurnata oma vaimu ja varjutada näoilmet. Kui me seda teeme, siis on meil alati millegi üle pahandada ja ärrituda. Me ei peaks laskuma muredesse, mis ainult kurnavad ja piinavad, kuid ei aita raskusi kanda. Võib-olla on sul raskusi ühenduses igapäevase tööga? Sinu väljavaated võivad muutuda üha süngemaks ja sind võib ähvardada järjest süvenev kahju, aga ära muutu araks; heida oma mure Jumala peale, jää rahulikuks ja rõõmsameelseks. Palu tarkust oma asju mõistlikult korraldada, vältides seega kahju ja õnnetust. Tee omalt poolt kõik võimalik, et olukord laheneks soodsalt. Jeesus on oma abi tõotanud, kuid mitte ilma meiepoolsete jõupingutusteta. Kui oled taevasele Abimehele lootes teinud kõik, mida suudad, siis võta tulemused vastu rõõmsa meelega. Jumal ei taha, et Tema rahvast rõhuks mure. Issand ei peta meid. Ta ei ütle meile: «Ära karda, su teel pole ühtki hädaohtu.» Ta teab, et meie ees on katsumusi ja ohte, ning kõneleb sellest meiega avameelselt. Ta ei kavatse oma rahvast patu ja kurjuse maalt ära võtta, kuid Ta näitab meile varjupaika, kus on tõeline turvalisus. Jeesus palus oma jüngrite eest: «Mina ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et Sa neid hoiaksid tigeda eest.» Ta ütles: «Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud» (Joh.17,15;16,33).
(123) Mäejutluses annab Jeesus oma järelkäijatele väärtuslikke õpetusi Jumala usaldamise hädavajalikkuse kohta. Need õpetused on määratud kõigi aegade Jumala laste julgustamiseks ja need on jõudnud ka meie ajani, õpetades ja lohutades. Päästja juhtis oma jüngrite tähelepanu lindudele õhus, kes oma kiidulaule laulsid, vabad muremõtteist, kuigi «nad ei külva ega lõika.» Suur Isa rahuldab nende vajadused. Päästja ütleb: «Eks teie ole palju enam, kui nemad» (Mat.6,26).
Suur Andja avab oma käe ja varustab kogu loodust, nii inimesi kui ka loomi. Linnudki õhus pole väljaspool Tema hoolitsust. Ta ei poeta küll toitu nende noka vahele, kuid hoolitseb nende vajaduste eest. Linnud peavad korjama teri, mida Ta nende jaoks siia ja sinna on lasknud langeda. Oma väikeste pesade jaoks peavad nad materjali ette valmistama, peavad oma poegi toitma. Nad lähevad lauluga oma tööle, sest «teie Taevane Isa toidab neid.» Ja eks teie ole palju enam, kui nemad?»
Kas ei ole teie kui arukad, mõistusega jumalakummardajad rohkem väärt, kui linnud teie pea kohal? Kas Looja, meie elu Hoidja, meie Vormija oma jumaliku kuju järgi, ei hoolitse meie vajaduste eest, kui vaid Teda usaldame?
Kristus juhtis oma jüngrite tähelepanu lilledele väljal, mis kasvasid hulgana, särades selles lihtsas ilus, mida taevane Isa neile on andnud armastuse väljendusena inimese vastu. Ta ütles: «Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad.» Nende looduslike lillede ilu ja lihtsus ületab kaugelt Saalomoni hiilguse. Kõige toredamgi rüü, mis on väga kunstipäraselt valmistatud, ei kannata võrdlust Jumala loodud lillede loomuliku kauniduse ja säraga. Jeesus küsib: «Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised?» (Mat.6,28.30).
Kui Jumal — kunstnik — annab lihtsatele lilledele, mis varsti kaovad, erinevad ja õrnad värvitoonid, kui palju enam hoolitseb Ta nende eest, kes on loodud Tema kuju järele? See Kristuse õpetus on vastukaaluks uskmatu südame muremõtteile, nõutusele ja kahtlustele.
(124) Issand tahab, et Tema pojad ja tütred oleksid õnnelikud, rahulikud ja kuulekad. Jeesus ütleb: «Oma rahu ma annan teile, mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu saagu araks!» «Seda olen ma teile rääkinud, et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täielikuks» (Joh.14,27; 15,11). Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlikest motiividest, väljaspool kohustusi, on ebakindel, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ja mure. Rõõm ja rahuldus peitub Jumala teenimises. Kristlast pole jäetud käima ebakindlatele radadele. Teda pole jäetud asjatute kahetsuste ja pettumuste saagiks. Ja kuigi me ei saa selle elu lõbudest osa, võime siiski rõõmsad olla, vaadates tulevasele elule.
(125) Kuid isegi selles elus võib kristlane omada osaduserõõmu Kristusega, Tema armastuse valgust ja alalist troosti Tema lähedusest. Iga samm elus võib viia Jeesusele lähemale, võib anda sügavama kogemuse Tema armastuses ja tuua meid õnnistatud rahukodule lähemale. Ärgem kaotagem usaldust, omagem kindlat veendumust — kindlamat kui kunagi varem. «Siitsaadik on Jehoova meid aidanud» (1.Sam.7,12). Ta aitab meid lõpuni.
Vaadakem ka nendele suurtele sammastele, mis meenutavad Issanda poolt tehtut, et meid trööstida ja hävitaja käest päästa. Pidagem hästi meeles Jumala-poolset õrna hoolitsust — seda, kuidas Ta on pühkinud pisarad, leevendanud valu, rahuldanud soove, jaganud õnnistusi, tehes meid tugevaks selle vastu, mis usurännakul ees ootab. Me peame valmis olema uuteks raskusteks tulevases võitluses, aga samas siiski ütlema: «Siitsaadik on Jehoova meid aidanud!» «Ja nii kui su päevad, nii peab olema ka su jõud» (5.Ms.33,25. ingl. k.).
Katsumus ei ole suurem jõust, mida antakse meile selle kandmiseks. Asugem siis tööle just seal, kus see vajalik, uskudes, et mis iganes ka võiks tulla — jõudu antakse vastavalt katsumuse suurusele. Varsti avataksegi taeva väravad, et sisse lasta Jumala lapsed, ning Aukuninga huulilt kostuvad meie kõrvu õnnistussõnad nagu kauneim muusika: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest» (Mat.25,34).
(126) Siis tervitatakse lunastatuid kodus, mida Jeesus nende jaoks praegu valmistab. Seal pole nende kaaslasteks selle maailma pahelised inimesed, valelikud, ebajumalakummardajad, rüvedad ja uskmatud. Seal suhtlevad nad nendega, kes on Saatana üle võidu saanud ja Jumala armu läbi kujundanud täiusliku iseloomu. Iga patune kalduvus, iga puudus, mis neid vaevab siin, on kõrvaldatud Kristuse vere läbi ja neile on antud Tema auhiilguse ülevus ja sära, mis kaugelt ületab päikese sära. Kõlbeline ilu, Tema iseloomu täiuslikkus paistab neist välja ning ületab väärtuselt päikese välise hiilguse. Nad on veatud suure valge aujärje ees, jagades inglite väärikust ja eesõigusi.
Mõeldes hiilgavale pärandusele, mis inimesele osaks võib saada, «mis lunahinda võib inimene anda oma hinge eest?» (Mat.16,26). Ta võib olla vaene, kuid temas endas peitub rikkus ja väärikus, mida maailm talle kunagi anda ei saa. Lunastatud ja patust puhastatud hing oma õilsate, Jumala teenimisele pühendatud võimetega, on väärtus, mida on raske üle hinnata. Taevas on Jumala ja inglite ees rõõm ka ühe lunastatud hinge pärast — rõõm, mida väljendatakse pühades kiituslauludes.
SEE OLI SELLE RAAMATU VIIMANE PEATÜKK
(115) Jumala lapsed on kutsutud Kristuse esindajaiks, ilmutama Tema headust ja armu. Nii nagu Jeesus on ilmutanud Isa tõelist iseloomu, nõnda peame ka meie ilmutama Kristust maailmale, kes ei tunne Tema õrna, kaastundlikku armastust. «Otsekui Sina oled mind läkitanud maailma,» ütles Jeesus, «nõnda minagi olen nad läkitanud maailma.» «Mina nendes ja Sina minus..., et maailm tunneks, et Sina oled mind läkitanud» (Joh.17,18.23). Apostel Paulus ütleb Jeesuse järelkäijatele: «Teist on ju ilmsi näha, et te olete Kristuse kiri, kõigile inimestele tuttav ja loetav» (2.Kor.3,3.2). Igas oma lapses saadab Jeesus tõepoolest justkui ühe kirja maailmale.
Kui sa oled Kristuse järelkäija, siis saadab Ta ka sinus ühe kirja sellesse perekonda, sellesse külla, sellesse tänavasse, kus sa elad. Jeesus, elades sinus, soovib kõnelda neile südameile, kes Teda veel ei tunne. Võib-olla nad ei loe Piiblit või ei kuule häält, mis räägib neile selle lehekülgedelt; võib-olla nad ei näe Jumala armastust Tema tegudest.
Kui aga sina oled Jeesuse tõeline esindaja, siis võib-olla juhitakse neid sinu kaudu Tema helduse mõistmisele ja võidetakse Teda armastama ja teenima. Kristlased on pandud justkui valgusekandjaiks taevateel. Nad peavad peegeldama maailmale valgust, mis neile Kristuselt langeb. Nende elu ja iseloom peaksid andma õige kujutuse Kristusest ja Tema teenistusest.
(116) Kui me esindame Kristust, peame muutma Tema teenimise kütkestavaks, nagu see ju tegelikult ongi. Kristlased, kes koguvad oma hinge süngust ja kurbust ning nurisevad ja kaebavad, annavad teistele Jumalast ja kristlikust elust väära ettekujutuse. Nad jätavad mulje, nagu poleks Jumalale Tema laste õnnelikkus meeltmööda, andes aga seega Taevasest Isast vale tunnistuse. Saatan võidurõõmutseb, kui ta saab viia Jumala lapsed uskmatusse ja meeleheitesse. Talle meeldib väga näha neid Jumalat umbusaldamas, kahtlemas Tema abivalmiduses ja jõus neid päästa. Talle meeldib, kui tunneme, et Jumal teeb meile oma ettenägelikkusega kahju.
Saatana töö on esitada Issandat olevusena, kel pole kaastunnet ega halastust. Ta moonutab tõde Issandast, täites seega meie meeled ebaõigete kujutlustega, ja selle asemel, et püsida tões meie taevase Isa kohta, toetume liiga sageli Saatana vassingutele ja teotame Jumalat oma usaldamatuse ja nurisemisega. Saatan püüab alati teha usuelu süngeks. Ta soovib seda näidata vaevarohke ja raskena. Kui kristlane seda vaadet kinnitab, siis toetab ta oma uskmatusega Saatana valet.
Paljud mõtlevad sageli oma vigadele, nurjumistele ja pettumustele ning nende südamed on täis kurbust ja julgusetust. Kui ma viibisin Euroopas, kohtasin üht õde, kes viibis suures ahastuses. Ta kirjutas mulle, paludes minult julgustussõnu.
Järgmisel ööl peale kirja saamist nägin ma unes, et ta oli ühes aias. Keegi, kes paistis olevat aia omanik, saatis mind selle teeradadel. Ma korjasin lilli ja nautisin nende head lõhna. Õde aga, kes oli minu kõrval, pööras minu tähelepanu inetutele kibuvitstele, mis takistasid liikumist. Ta hädaldas ja oli kurb, ning ei läinud mööda jalgteed juhi järele, vaid suundus kibuvitste ja okaspõõsaste keskele. «Oo,» hädaldas ta, «kas pole kahju, et see kaunis aed on rikutud sellistest okkalistest põõsastest!» Siis ütles teejuht: «Las need olla, sest need torkavad sind. Korja roose, liiliaid ja nelke.»
(117) Kas sinu läbieludes ei ole siis olnudki helgeid hetki? Kas sa pole üle elanud väärtuslikke silmapilke, kui süda põksus rõõmust vastuseks Jumala Vaimu mõjule? Kui sa vaatad tagasi oma elu peatükkidele, kas ei leidu seal siis nii mõnigi meeldiv lehekülg? Kas pole Jumala tõotused nagu lõhnavad lilled, mis kasvavad mõlemal pool sinu teed? Kas sa ei tahaks, et nende meeldiv lõhn ja ilu täidaks su südame? Kibuvitsad ja okaspõõsad ainult haavavad ja kurvastavad sind. Ja kui sa korjad ainult neid ja pakud ka teistele, kas ei tõkesta see lisaks sellele, et ise paned halvaks Jumala heldust, eluteed ka oma kaaslastele? Pole tark koguda möödunud elu ebameeldivaid mälestusi, neist rääkida ja nende üle hädaldada, kuni haarab julgusetus?
Araks muudetud hing on täidetud pimedusega, ja sulgenud end jumalikule valgusele, heidab ta varje teiste teerajale.
(118) Tänagem Jumalat säravate piltide eest, mida Ta on meile esitanud. Koguge kokku Tema armastuse õnnistatud tõendid, et võiksime alati näha Jumala Poega jätmas oma trooni, katmas oma jumalikkust inimlikkusega, et päästa inimest Saatana võimu alt. Imetlegem Tema võitu meie heaks, mis avab taeva, kus inimlik vaimusilm näeb vastuvõtusaali, milles jumalus oma au ilmutab, näeb langenud inimkonda, üles tõstetuna viletsuse kuristikust, kuhu patt oli ta paisanud, taas ühendusse viiduna lõpmatu Jumalaga, läbi teinud jumaliku proovi usu läbi meie Lunastajasse, riietatuna Kristuse õigusega, ülendatud Tema trooni ees.
Need on pildid, mille üle mõtisklemine meeldib Jumalale. Kui näime Jumala armastuses kahtlevat, usaldamata Tema tõotusi, siis teotame Teda ja kurvastame Püha Vaimu.
Mida tunneks ema, kui ta lapsed tema üle alalõpmata kaebaksid, just nagu ei sooviks ta neile head, kuigi tema jõupingutused on samal ajal suunatud sellele, et oma laste huve edendada ja neile rõõmu valmistada. Kaheldes tema armastuses purustavad nad tema südame. Mida tunneks vanem, keda tema lapsed selliselt kohtlevad? Kuidas võib taevane Isa suhtuda meisse, kui me ei usalda Tema armastust, mis on viinud Ta oma ainsa Poja andmiseni, et meie võiksime elada.
Apostel kirjutab: «Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?» (Rom.8,32). Ja ometi ütlevad paljud, kui mitte just sõnadega, siis oma tegudega: «Issand ei mõtle seda minu suhtes. Võib-olla armastab Ta teisi, aga mitte mind.»
(119) Niisuguse aruteluga teed sa oma hingele kahju, sest iga kahtlev sõna on Saatana kiusatuste esilekutsumine; see süvendab sinu kalduvust kahelda ja sellega kurvastad sa teenivaid ingleid. Kui Saatan sind kiusab, siis ära lausu ühtegi pimeduse ega kahtluse sõna. Kui sa avad ukse tema sisendustele, siis täitub meel umbusaldusega ja mässuliste küsimustega. Ja kui sa siis veel neid tundeid avaldad, ei tee see halba mitte üksi sulle, vaid see on seeme, mis idaneb ja kannab ka teiste elus vilja. Võib juhtuda, et su sõnade mõju on hiljem võimatu kahjutuks teha. Sa võid ise kiusatusest ja Saatana püünistest väljuda, aga teisel, kes on sinu mõju tõttu kõrvale läinud, pole ehk enam võimalik vabaneda uskmatusest, mida oled sisendanud.
Kui tähtis on rääkida ainult neist asjust, mis annavad vaimulikku jõudu ja elu. Inglid kuulavad pealt, missuguse teate viid sa maailmale oma Taevase Meistri kohta. Jutusta Temast, kes elab selleks, et sinu eest kosta Isa ees. Kui sa ulatad sõbrale tervituseks käe, siis olgu Jumala kiitus su huulil ja südames. See juhib mõtted Jeesuse juurde.
Kõigil on katsumusi, südamevalu, mida on raske kanda, kiusatusi, millele on raske vastu seista. Ära räägi oma muredest vaid kanna kõik palves Jumala ette. Ära lausu reeglina ainsatki kahtluse ega julgusetuse sõna. Sa võid selleks palju teha, et muuta teiste elu helgemaks ja nende jõupingutused tugevamaks sõnadega, milles on lootus ja püha rõõm.
(120) Paljusid mehiseid hingi rõhub kiusatus raskesti. Nad on peaaegu nõrkemas oma võitluses iseenda ja kurjuse jõududega. Ära tee sellist inimest tema raskes võitluses araks. Rõõmusta teda julgustavate sõnadega, et ta võiks jätkata oma teed. Nii võib Kristuse valgus sinust välja paista. «Keegi meist ei ela iseenesele» (Rom.14,7). Meie ebateadlik mõju võib teistele olla kas julgustav ja tugevdav või arakstegev ja Kristusest ning tõest eemale tõrjuv. Paljudel on Kristuse elust ja iseloomust ekslik kujutlus. Nad arvavad, et Temas puudus soojus ja päikesepaiste, et Ta oli vali, karm ja rõõmuta. Paljudel juhtudel on kogu vaimulik kogemus nendest süngetest vaadetest varjutatud.
Sageli räägitakse, et Jeesus nuttis, aga polevat teada, et Ta oleks kunagi naeratanud. Meie Päästja oli tõepoolest valudemees ja kurbusega tuttav, kuna Tema süda oli avatud kõigile inimhädadele. Kuid vaatamata Tema ennastsalgavale elule, mida varjutasid vaev ja mure, polnud Ta vaim siiski rõhutud. Tema näoilme ei väljendanud kurvameelsust ega nurisemist, vaid ikka helget rahu. Ta süda oli elu lätteks; kuhu Ta iganes läks, sinna viis Ta rahu, rõõmu ja õnne.
Meie Päästja oli alati sügavalt tõsimeelne, kuid mitte kunagi sünge ega tusane. Nende elu, kes Teda jäljendavad, on elu täis tõsist sihikindlust; neil on sügav arusaamine isiklikust vastutusest. Kergemeelsus tuleks maha suruda; ei tohiks olla käratsevat lõbusust, viisakusetut nalja; Jeesuse usk annab rahu, mis on nagu jõgi. See ei kustuta rõõmusära, ei hoia tagasi rõõmsameelsust ega varjuta päikesepaistelist, naeratavat nägu. Kristus ei tulnud ennast teenida laskma, vaid teenima ja kui Tema armastus südames valitseb, siis järgime meiegi Tema eeskuju.
(121) Kui aga peame meeles teiste lahkusetuid ja ebaõigeid tegusid, siis leiame, et võimatu on neid armastada nii, nagu Kristus meid on armastanud. Kui meie mõtted püsivad aga Kristuse imepärasel armastusel ja kaastundel, siis hoovab seesama Vaim meist ka teistele. Me peaksime üksteist armastama ja austama, hoolimata vigadest ja puudustest, mida näeme. Viljeleda tuleks alandlikkust ja enese läbikatsumist, samuti kannatlikku õrnust teiste vigade suhtes. See hävitab kogu kitsarinnalise isekuse ja muudab meid suuremeelseks ja õilsaks.
Laulja ütleb: «Looda Jehoova peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust» (Ps.37,3). Looda Jehoova peale. Igal päeval on oma koormad, oma mure ja raskused. Kokku saades oleme varmad jutustama oma raskustest ja katsumustest. Meie ellu tungib niipalju kartust ja laenatud muresid, me väljendame niisugust murelikkust, et teised võivad arvata, nagu meil polekski kaastundlikku, armastavat Päästjat, kes on valmis kõiki meie palveid kuulma ja meid kohe aitama, kui seda vajame.
Mõned on kogu aeg hirmul ja annavad maad rahutusele. Iga päev ümbritsevad neid märgid Jumala armastusest; iga päev tuntakse rõõmu küllusest, millega Tema ettenägevus on neid varustanud; nemad aga neid õnnistusi ei märka. Meeled püsivad pidevalt millegi ebameeldiva juures, mille tulekut kardetakse, või on mõni raskus tõepoolest olemas, mis, kuigi väike, varjab nende eest paljusid asju, mille eest peaks tänulik olema. Selle asemel, et läbi raskuste Jumala kui ainsa abiallika juurde tulla, viivad raskused neid Temast eemale, äratades rahulolematust ja nurisemist.
(122) Kas teeme hästi, olles sellises uskmatuses? Miks peaksime olema tänamatud ja usaldamatud? Jeesus on meie sõber; kogu taevas on huvitatud meie heast käekäigust. Me ei peaks lubama igapäevase elu muredel ja raskustel kurnata oma vaimu ja varjutada näoilmet. Kui me seda teeme, siis on meil alati millegi üle pahandada ja ärrituda. Me ei peaks laskuma muredesse, mis ainult kurnavad ja piinavad, kuid ei aita raskusi kanda. Võib-olla on sul raskusi ühenduses igapäevase tööga? Sinu väljavaated võivad muutuda üha süngemaks ja sind võib ähvardada järjest süvenev kahju, aga ära muutu araks; heida oma mure Jumala peale, jää rahulikuks ja rõõmsameelseks. Palu tarkust oma asju mõistlikult korraldada, vältides seega kahju ja õnnetust. Tee omalt poolt kõik võimalik, et olukord laheneks soodsalt. Jeesus on oma abi tõotanud, kuid mitte ilma meiepoolsete jõupingutusteta. Kui oled taevasele Abimehele lootes teinud kõik, mida suudad, siis võta tulemused vastu rõõmsa meelega. Jumal ei taha, et Tema rahvast rõhuks mure. Issand ei peta meid. Ta ei ütle meile: «Ära karda, su teel pole ühtki hädaohtu.» Ta teab, et meie ees on katsumusi ja ohte, ning kõneleb sellest meiega avameelselt. Ta ei kavatse oma rahvast patu ja kurjuse maalt ära võtta, kuid Ta näitab meile varjupaika, kus on tõeline turvalisus. Jeesus palus oma jüngrite eest: «Mina ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et Sa neid hoiaksid tigeda eest.» Ta ütles: «Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud» (Joh.17,15;16,33).
(123) Mäejutluses annab Jeesus oma järelkäijatele väärtuslikke õpetusi Jumala usaldamise hädavajalikkuse kohta. Need õpetused on määratud kõigi aegade Jumala laste julgustamiseks ja need on jõudnud ka meie ajani, õpetades ja lohutades. Päästja juhtis oma jüngrite tähelepanu lindudele õhus, kes oma kiidulaule laulsid, vabad muremõtteist, kuigi «nad ei külva ega lõika.» Suur Isa rahuldab nende vajadused. Päästja ütleb: «Eks teie ole palju enam, kui nemad» (Mat.6,26).
Suur Andja avab oma käe ja varustab kogu loodust, nii inimesi kui ka loomi. Linnudki õhus pole väljaspool Tema hoolitsust. Ta ei poeta küll toitu nende noka vahele, kuid hoolitseb nende vajaduste eest. Linnud peavad korjama teri, mida Ta nende jaoks siia ja sinna on lasknud langeda. Oma väikeste pesade jaoks peavad nad materjali ette valmistama, peavad oma poegi toitma. Nad lähevad lauluga oma tööle, sest «teie Taevane Isa toidab neid.» Ja eks teie ole palju enam, kui nemad?»
Kas ei ole teie kui arukad, mõistusega jumalakummardajad rohkem väärt, kui linnud teie pea kohal? Kas Looja, meie elu Hoidja, meie Vormija oma jumaliku kuju järgi, ei hoolitse meie vajaduste eest, kui vaid Teda usaldame?
Kristus juhtis oma jüngrite tähelepanu lilledele väljal, mis kasvasid hulgana, särades selles lihtsas ilus, mida taevane Isa neile on andnud armastuse väljendusena inimese vastu. Ta ütles: «Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad.» Nende looduslike lillede ilu ja lihtsus ületab kaugelt Saalomoni hiilguse. Kõige toredamgi rüü, mis on väga kunstipäraselt valmistatud, ei kannata võrdlust Jumala loodud lillede loomuliku kauniduse ja säraga. Jeesus küsib: «Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised?» (Mat.6,28.30).
Kui Jumal — kunstnik — annab lihtsatele lilledele, mis varsti kaovad, erinevad ja õrnad värvitoonid, kui palju enam hoolitseb Ta nende eest, kes on loodud Tema kuju järele? See Kristuse õpetus on vastukaaluks uskmatu südame muremõtteile, nõutusele ja kahtlustele.
(124) Issand tahab, et Tema pojad ja tütred oleksid õnnelikud, rahulikud ja kuulekad. Jeesus ütleb: «Oma rahu ma annan teile, mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu saagu araks!» «Seda olen ma teile rääkinud, et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täielikuks» (Joh.14,27; 15,11). Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlikest motiividest, väljaspool kohustusi, on ebakindel, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ja mure. Rõõm ja rahuldus peitub Jumala teenimises. Kristlast pole jäetud käima ebakindlatele radadele. Teda pole jäetud asjatute kahetsuste ja pettumuste saagiks. Ja kuigi me ei saa selle elu lõbudest osa, võime siiski rõõmsad olla, vaadates tulevasele elule.
(125) Kuid isegi selles elus võib kristlane omada osaduserõõmu Kristusega, Tema armastuse valgust ja alalist troosti Tema lähedusest. Iga samm elus võib viia Jeesusele lähemale, võib anda sügavama kogemuse Tema armastuses ja tuua meid õnnistatud rahukodule lähemale. Ärgem kaotagem usaldust, omagem kindlat veendumust — kindlamat kui kunagi varem. «Siitsaadik on Jehoova meid aidanud» (1.Sam.7,12). Ta aitab meid lõpuni.
Vaadakem ka nendele suurtele sammastele, mis meenutavad Issanda poolt tehtut, et meid trööstida ja hävitaja käest päästa. Pidagem hästi meeles Jumala-poolset õrna hoolitsust — seda, kuidas Ta on pühkinud pisarad, leevendanud valu, rahuldanud soove, jaganud õnnistusi, tehes meid tugevaks selle vastu, mis usurännakul ees ootab. Me peame valmis olema uuteks raskusteks tulevases võitluses, aga samas siiski ütlema: «Siitsaadik on Jehoova meid aidanud!» «Ja nii kui su päevad, nii peab olema ka su jõud» (5.Ms.33,25. ingl. k.).
Katsumus ei ole suurem jõust, mida antakse meile selle kandmiseks. Asugem siis tööle just seal, kus see vajalik, uskudes, et mis iganes ka võiks tulla — jõudu antakse vastavalt katsumuse suurusele. Varsti avataksegi taeva väravad, et sisse lasta Jumala lapsed, ning Aukuninga huulilt kostuvad meie kõrvu õnnistussõnad nagu kauneim muusika: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest» (Mat.25,34).
(126) Siis tervitatakse lunastatuid kodus, mida Jeesus nende jaoks praegu valmistab. Seal pole nende kaaslasteks selle maailma pahelised inimesed, valelikud, ebajumalakummardajad, rüvedad ja uskmatud. Seal suhtlevad nad nendega, kes on Saatana üle võidu saanud ja Jumala armu läbi kujundanud täiusliku iseloomu. Iga patune kalduvus, iga puudus, mis neid vaevab siin, on kõrvaldatud Kristuse vere läbi ja neile on antud Tema auhiilguse ülevus ja sära, mis kaugelt ületab päikese sära. Kõlbeline ilu, Tema iseloomu täiuslikkus paistab neist välja ning ületab väärtuselt päikese välise hiilguse. Nad on veatud suure valge aujärje ees, jagades inglite väärikust ja eesõigusi.
Mõeldes hiilgavale pärandusele, mis inimesele osaks võib saada, «mis lunahinda võib inimene anda oma hinge eest?» (Mat.16,26). Ta võib olla vaene, kuid temas endas peitub rikkus ja väärikus, mida maailm talle kunagi anda ei saa. Lunastatud ja patust puhastatud hing oma õilsate, Jumala teenimisele pühendatud võimetega, on väärtus, mida on raske üle hinnata. Taevas on Jumala ja inglite ees rõõm ka ühe lunastatud hinge pärast — rõõm, mida väljendatakse pühades kiituslauludes.
SEE OLI SELLE RAAMATU VIIMANE PEATÜKK
