12. peatükk KIUSATUS
Mt.4:1-11; Mk.1:12-13; Lk.4:1-13
Mt.4:1-11; Mk.1:12-13; Lk.4:1-13
(114) «Siis tuli Jeesus, täis Püha Vaimu, tagasi Jordani äärest ja Ta aeti Vaimu läbi kõrbe.» Markuse sõnad on veel tähendusrikkamad. Ta ütleb: «Ja kohe ajas Püha Vaim Tema kõrbe. Ja Ta oli kõrbes nelikümmend päeva Saatana kiusata ja Ta oli metselajate seas.» «Ja Ta ei söönud midagi neil päevil.»
Kui Jeesus läks kõrbesse, kus Teda kiusati, läks Ta sinna Jumala Vaimust juhituna. Ta ei pannud end välja kiusatusele. Ta läks kõrbesse, et olla üksinda ning mõtiskleda oma missiooni ja töö üle. Paastumise ja palve kaudu soovis Ta end ette valmistada sellel valuteel käimiseks, mida Tal tuli astuma hakata. Ent Saatan teadis, et Õnnistegija oli läinud kõrbesse ja ta leidis, et nüüd oli parim hetk Talle läheneda.
Valguse Vürsti ja pimeduse kuningriigi valitseja vahelises võitluses oli kaalul maailma saatus. Meelitanud inimese pattu, oli Saatan väitnud, et Maa on Tema oma ning Tema on selle maailma vürst. Kujundades meie esivanemad oma iseloomu järgi, kavatses Saatan kinnistada siin oma riigi. Ta teatas, et inimene on valinud tema oma valitsejaks. Säilitades (115) kontrolli inimese üle, kavatses ta valitseda kogu maailma. Kristus oli tulnud Saatana väidet ümber lükkama. Inimese Pojana pidi Kristus jääma ustavaks Jumalale. Nii oli võimalik näidata, et Saatan polnud saavutanud täielikku võimu inimkonna üle ning et tema nõudmine kogu maailmale oli alusetu. Kõik, kes soovisid vabanemist tema võimu alt, tuli anda vabaks. Valitsemisõiguse, mille Aadam patu läbi kaotas, võis saada kord tagasi.
Alates ajast, mil maole oli Eedenis öeldud: «Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele,» teadis Saatan, et ta ei omanud absoluutset võimu maailma üle. Inimeses näis tegutsevat jõud, mis pani vastu tema ülemvõimule. Pingsa huviga jälgis Saatan Aadama ja tema poegade poolt toodud ohvreid. Ohverdamisega seotud toimingutes tajus ta sidet taeva ja maa vahel. Ta asus tegutsema selle ühenduse katkestamiseks. Ta esitas Jumalat vales valguses ja tõlgendas vääralt sümboleid, mis osutasid Õnnistegijale. Tal õnnestus viia inimesed sinnamaani, et nad hakkasid pidama Jumalat olevuseks, kes tunneb rõõmu nende hävitamisest. Ohvreid, mis pidid väljendama Tema armastust, hakati tooma selleks, et leevendada Tema viha. Saatan piitsutas inimeste kurje kalduvusi, et kindlustada võimu nende üle. Siis kui inimeste kätte jõudis Jumala Sõna kirjutatud kujul, uuris Saatan prohvetikuulutusi Õnnistegija tulekust. Ta töötas põlvkondade jooksul selle nimel, et pimestada inimeste meeltes nende prohvetikuulutuste mõistmist, mis rääkisid Kristuse tulekust.
Jeesuse sündimisel teadis Saatan, et oli tulnud See, kelle jumalikuks ülesandeks oli vastu töötada tema võimule. Ta värises, kui kuulis inglite suust sõnu, mis tõendasid vastsündinud Kuninga autoriteeti. Saatan teadis hästi, milline koht oli Kristusel olnud taevas Isa Armastatuna. Tõsiasi, et Jumala Poeg tuli maa peale inimesena, kutsus temas esile hämmastuse ja kartuse. Ta ei suutnud mõista sellise suure ohvri saladust. Tema isekas hing polnud võimeline taipama sellist armastust langenud inimese vastu. Inimesed suutsid ähmaselt ette kujutada taevas valitsevat rahu ja rõõmu olla ühenduses Jumalaga, kuid (116) Lutsifer, kattev keerub, teadis seda hästi. Alates ajast, mil ta kaotas taeva, oli ta otsustanud kätte maksta sellega, et tõmbab ka teised endaga kaasa. See oli võimalik siis, kui tal peaks minema korda mõjutada inimesi alahindama taevalikke asju ja pöörama kogu tähelepanu maisetele.
Taeva Käskija ei pidanud võitma inimesi oma kuningriigile ilma takistusteta. Alates ajast, mil Ta sündis lapsena Petlemmas, ründas Saatan Teda pidevalt. Kristuses ilmnes Jumala kuju; Saatan oma hulkadega oli otsustanud Ta võita. Maailmas pole olnud ühtki inimolendit, kes poleks komistanud eksitaja pettusesse. Kurjuse väed suunati ka Jeesuse teele, et sõdida Tema vastu ja, kui võimalik, Ta võita.
Siis, kui Õnnistegijat ristiti, oli ka Saatan pealtvaatajate hulgas. Ta nägi Isa au, mis kattis Poja. Ta kuulis Jehoova häält, mis tunnistas Jeesuse jumalikkust. Aadama langemisest alates oli otsene ühendus Jumala ja inimese vahel katkenud. Suhtlemine maa ja taeva vahel oli toimunud Kristuse kaudu, ent nüüd, mil Jeesus oli tulnud patuse liha sarnasuses (Rom.8,3), rääkis Isa ise. Ta oli senini pidanud inimkonnaga sidet Kristuse vahendusel, nüüd Kristuse Isikus. Saatan oli lootnud, et Jumala põlgus patu vastu lahutab igaveseks taeva maast. Kuid nüüd oli selge, et ühendus Jumala ja inimese vahel oli taastatud.
Saatan mõistis, et tal tuleb võita, muidu võidetakse teda. Kõrbekiusatuse tulemustest sõltus liiga palju, et usaldada asjaajamine alluvate inglite hooleks. Saatan otsustas isiklikult juhtida sõjakäiku. Kõik mässulised jõud koondati Jumala Poja vastu. Kristusest sai kõikide põrgurelvade märklaud.
Paljude meelest ei oma Kristuse ja Saatana vaheline konflikt nende elu seisukohalt erilist tähtsust ja seetõttu pööravad nad sellele vähe tähelepanu. Kuid sama võitlus kordub igas inimsüdames. Mitte keegi ei siirdu kurja võimusest Jumala teenistusse ilma Saatana rünnakuid talumata. Ahvatlused, mida Kristus võitis, on just needsamad, mis meile tunduvad nii rasked võita. Nende surve Talle oli niipalju suurem, kuipalju Tema iseloom on parem meie omast. Õlul maailma pattude kohutav koorem, võitis Kristus kiusatused, mis puudutasid söögiisu, maailmaarmastust ja himu uhkustada. Need olid (117) kiusatused, mis võitsid Aadama ja Eeva ning mis saavad nii kergesti võidu ka meie üle.
Saatan oli osutanud Aadama patule kui tõendile, et Jumala käsk oli meelevaldne ja seda polnud võimalik pidada. Inimolemuses pidi Kristus parandama Aadama eksimuse. Siis, kui kiusaja ründas Aadamat, polnud Aadamas veel patu mõjusid. Ta oli parimas vormis, mõistuse- ja kehajõu täiuses. Teda ümbritses Eedeni toredus ning ta suhtles iga päev taevaste olevustega. Kuid Jeesuse olukord, kui Ta võitles kõrbes Saatanaga, oli teistsugune. Nelja tuhande aasta kestel oli inimsoo füüsiline jõud, vaimsed võimed ja moraalne tugevus tunduvalt alla käinud; Kristus aga võttis enda peale mandunud inimsoo nõtrused. Ainult sel teel võis Ta päästa inimese, kes oli langenud kõige sügavamale.
Paljud väidavad, et Kristusel oli võimatu kiusatusse langeda. Kui nii, siis poleks Ta võinud seista Aadama asemel. Ta poleks saanud võita seal, kus Aadam kaotas. Kui meie võitlus oleks üheski asjas rängem kui Kristusel, siis ei saaks Ta meid aidata. Meie Päästja võttis enesele inimolemuse kõigi selle kalduvustega. Ta võttis inimolemuse, milles peitus ka võimalus kiusatusele järele anda. Meil ei tule läbi elada midagi sellist, mida Tema poleks läbi elanud.
Kristuse jaoks, nii nagu meie patuta esivanemate jaoks Eedenis, oli esimese suure kiusatuse aluseks söögiisu. Lunastustöö pidi algama just sealt, kust algas langus. Aadama langemine oli seotud söögiisu rahuldamisega ja ka Kristus pidi söögiisu vaos hoidma. «Ja kui Ta oli paastunud 40 päeva ja 40 ööd, tuli Temale viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli Tema juurde ja ütles Temale: «Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid leibadeks saaksid!» Aga Tema vastas ja ütles: «Kirjutatud on: Inimene ei ela üksipäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.»
Aadama ajast Kristuse ajani oli eneserahuldamine kasvatanud tahtmiste ja kirgede jõudu seni, kuni need olid muutunud peaaegu kontrollimatuiks. Selle tõttu olid sagenenud hädad ja haigused, ja üha raskem oli endast võitu saada. Kristus tegi inimese pärast läbi väga ränga katsumuse. Enesevalitsemine, mida Ta meie pärast oli harjutanud, võitis nälja ja surma. Sellel esimesel võidul olid tagajärjed, mille mõju ulatub kõigisse meie võitlustesse pimeduse jõudude vastu.
(118) Kui Jeesus jõudis kõrbe, ümbritses Teda Isa au. Haaratud ühendusest Jumalaga, tõusis Ta kõrgemale inimlikust nõrkusest. Kuid au lahkus ja Jeesus jäi võitlema kiusatustega. Need ründasid Teda igal hetkel. Tema inimolemus kohkus võitluse ees, mis Teda ootas. Seetõttu paastus ja palvetas Ta 40 päeva. Nõrk ja näljast kõhnunud, hingevaevast puretud ja pingest väsinud — «nõnda rikutud, ebainimlik oli Ta välimus ja Ta kuju ei olnud inimlaste taoline» (Jes.52,14). Nüüd tuli Saatana võimalus. Nüüd lootis ta võita Kristust.
Otsekui vastuseks Jeesuse palvetele, tuli Tema juurde just nagu taeva ingel. Tulija väitis, et ta oli saanud Jumalalt ülesande kuulutada Kristuse paast lõppenuks. Nii nagu Jumal oli saatnud ingli peatama Aabrahami kätt ohverdamast Iisakit, nii oli nüüd Isa, rahuldatud Kristuse tahtlikkusest astuda kannatuste teele, saatnud ingli Teda päästma. Selliselt esitas asja see ingel, kes ligines Jeesusele. Õnnistegija oli näljast nõrk ja igatses toitu, kui Tema juurde ilmus Saatan. Viibates kivide poole, mida kõrbes külluslikult oli ja mis oma kujult leibu meenutasid, ütles kiusaja: «Kui Sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid leibadeks saaksid!»
Kuigi Saatan ilmus valguseinglina, reetsid juba esimesed sõnad ta olemuse. «Kui sa oled Jumala Poeg.» Neis peitus varjatud usaldamatus. Kui Jeesus oleks teinud nii, nagu soovitas Saatan, oleks see tähendanud kahtluse tunnustamist. Kiusaja kavatses võita Kristust samade vahenditega, mis olid toonud edu esimese inimpaari puhul. Saatan oli oskuslikult lähenenud Eevale Eedenis: «Kas Jumal on tõesti ütelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?» (1.Ms.3,1). Sinnani olid kiusaja sõnad õiged, kuid viis, kuidas need lausuti, varjas põlgust Jumala sõnade suhtes. Neist kõlas summutatud eitus, jumalikus tões kahtlemine. Saatan püüdis sisendada Eevale mõtet, et Jumalal poleks põhjust öelda nii nagu Ta on öelnud; et sellise suurepärase vilja keelamine oli vastuolus Tema armastusega ja kaastundega inimese vastu. Nüüd püüdis kiusaja äratada Kristuses samu mõtteid, mis liikusid Saatana peas. «Kui sa oled Jumala Poeg!» Need sõnad puurisid valusalt mässaja hinge. Tema hääletooni varjutas uskmatus. Kas siis Jumal kohtleks oma Poega niimoodi? Kas Ta jätaks ta kõrbesse kiskjate keskele ilma toiduta, ilma kaaslasteta, ilma mugavusteta? Tema vihje rääkis sellest, et Jumal ei lubaks oma Pojal küll sellistes olukordades olla. «Kui sa oled Jumala Poeg,» siis ilmuta oma väge, (119) vabastades end piinavast näljast. Käsi neil kividel muutuda leibadeks.
Taevast kostunud sõnad: «Seesinane on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel» (Mat.3,17) kaikusid ikka veel Saatana kõrvus. Kuid ta oli otsustanud panna Kristuse öeldus kahtlema. Jumala sõnad olid Kristusele kinnitanud Tema taevast missiooni. Ta oli tulnud elama inimesena inimeste keskele, need sõnad rääkisid Tema ühendusest taevaga. Saatan tahtis panna Teda neis sõnus kahtlema, teades, et siis, kui Kristuse usaldust Jumalasse õnnestuks kõikuma lüüa, oleks võit käes. Siis ta võidaks Kristuse. Ta lootis, et meeleheide ja tugev näljatunne aitavad kaasa Kristuse usu kadumisele Isasse ning Ta teeb ime enda kasuks. Kui Ta oleks ime teinud, oleks lunastusplaan jooksnud liiva.
Kui Saatan ja Jumala Poeg esmakordselt võitluses silmitsi seisid, oli Kristus taevaste vägede juht ning Saatan mässuliste juht, kes heideti taevast välja. Nüüd oli nende olukord justkui ümberpööratud ja Saatan püüdis kõigiti kasutada oma arvatavat eelist. Ta rääkis sellest, et üks kõige vägevam ingel oli taevast alla heidetud. Jeesuse välimus tõendas, et Tema ongi see ingel, kelle Jumal on unustanud ja inimesed hüljanud. Jumalik olend peaks olema võimeline oma jumalikkust tõendama ime tegemisega. «Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid leibadeks saaksid!» Selline loomisjõudu ilmutav tegu, veenis kiusaja edasi, näitaks, et tegu on jumaliku olevusega. See paneks võitlusele punkti.
Jeesus ei suutnud võitluseta vaikides kuulata petist. Kuid Jumala Poeg ei pidanud tõendama Saatanale oma jumalikkust ega seletama oma alanduse põhjusi. Mässaja nõudmiste täitmisega ei oleks Ta võitnud midagi, mis oleks kasuks olnud inimestele või austanud Jumalat. Kui Jeesus oleks soostunud vaenlase ettepanekuga, oleks Saatan ikkagi öelnud: «Näita mulle märki, et ma võiksin uskuda, et sa oled Jumala Poeg.» Mitte mingi tõend poleks suutnud murda mässumeelt tema südames. Liiati polnud Kristusel õigust kasutada jumalikku väge enda huvides. Ta oli tulnud kandma raskusi just nii nagu meie peame neid kandma, selleks et jätta meile usu ja sõnakuulmise eeskuju. Seekord ega kunagi hiljem oma maise elu jooksul ei teinud Ta imet enda kasuks. Tema imeteod olid suunatud kõik teiste heaks. Kuigi Jeesus tundis Saatana kohe ära, ei soovinud Ta astuda temaga vaidlusse. Meenutades taevast kostunud (120) häält, sai ta jõudu ning Ta toetus Isa armastusele. Ta ei tahtnud mängida kiusatusega.
Jeesus vastas Saatanale Pühakirja sõnadega: «Kirjutatud on.» Kõigis kiusatustes oli Tema relvaks Jumala Sõna. Saatan nõudis Kristuselt jumalikkuse märgiks imetegu. Ent see, mis oli suurem igast imeteost — kindel usaldus sellesse, et «nõnda ütleb Issand» — oli märgiks, mida ei saanud ümber lükata. Niikaua kui Kristus jäi selle juurde, ei saavutanud kiusaja edu.
Just suurima nõrkuse ajal ründasid Kristust kõige metsikumad kiusatused. Sellisel teel oli Saatan võitnud palju inimesi. Kui jõud rauges, tahtejõud nõrgenes ja usk lakkas lootmast Jumalale, siis langesid ka need, kes olid kaua seisnud vapralt õiguse eest. Mooses väsis Iisraeli rahva 40-aastasest kõrberännakust ja ühel hetkel katkes tema usk Jumala kõikväelisusse. Ta eksis just enne Tõotatud Maa piirile jõudmist. Eelija oli seisnud kartmatult kuningas Ahabi ees ning esitanud väljakutse tervele Iisraeli rahvale, kelle eesotsas oli 450 Baali prohvetit. Pärast kohutavat päeva Karmelil, kui valeprohvetid olid tapetud ja rahvas oli kuulutanud oma ustavust Jumalale, põgenes Eelija oma elu nimel ebajumalaid teeniva Iisebeli ähvarduste eest. Nii on Saatan kasutanud inimese nõrkust. Ta töötab praegugi samal viisil. Niipea kui keegi on ümbritsetud murepilvedest, segadusse aetud olukordadest või vintsutatud vaesusest ja hädast, asub Saatan kiusama ja vaevama. Ta ründab meie iseloomu nõrku külgi. Ta püüab kõigutada meie usku Jumalasse, kes on lubanud asjadel selliselt minna. Tuleb kiusatus kahelda Jumalas ja Tema armastuses. Sageli osutab kiusaja meie (121) vigadele ja nõrkustele. Ta tahab muuta meid araks ja külvata usaldamatust Jumala vastu. Kui astume talle vastu nii nagu Jeesus, väldime palju kaotusi. Kaubeldes aga vaenlasega, laseme tal kanda kinnitada.
Kui Kristus ütles kiusajale: «Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust,» siis kordas Ta sõnu, mida Ta oli öelnud Iisraelile enam kui 1400 aastat varem. «Jehoova, su Jumal, on lasknud sind käia need 40 aastat kõrbes, et sind alandada... ja laskis sind nälgida ja Ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Jehoova suust» (5.Ms.8,2.3). Kõrbes, kus puudusid igasugused võimalused leida toidupoolist, saatis Jumal oma rahvale mannat taevast; Ta varustas neid küllaldaselt ja pidevalt. See hoolitsus pidi inimestele õpetama, et niikaua kui nad usaldavad Jumalat ja käivad Tema teedel, ei unusta Tema neid. Nüüd rakendas Õnnistegija ise ellu õpetuse, mida Ta oli Iisraelile andnud. Jumala sõna kaudu anti abi Iisraeli hulkadele ja sama sõna läbi anti abi ka Jeesusele. Jeesus uskus, et Jumal annab abi omal ajal. Ta jäi kõrbes sõnakuulelikuks Jumalale ega tahtnud muretseda toitu Saatana nõuannete järgi. Ta tunnistas kogu universumile, et parem on kannatada ükskõik mida, kui et kõrvale minna ükskõik mil viisil Jumala tahtest. «Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.» Sageli astub Kristuse järelkäija olukorda, kus ta ei saa teenida Jumalat ja samal ajal teostada oma maiseid ettevõtmisi. Näib ehk, et sõnakuulelikkus ühele või teisele Jumala selgele korraldusele jätab ilma elatusvahenditest. Saatan kinnitab, et tuleb ohverdada südametunnistuse veendumused. Kuid ainus asi, millele siin maailmas võime toetuda, on Jumala Sõna.
«Otsige esiteks Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi» (Mat.6.33). Isegi meie igapäevaelule ei tule kasuks, kui me eemaldume Taevase Isa tahtest. Kui õpime tundma Tema sõna jõudu, siis ei järgi me Saatana nõuandeid selleks, et hankida toitu või päästa oma elu. Tähtsaim meie jaoks on siis küsimus, mida ütleb Jumal, milline on Tema tõotus? Seda teades oleme sõnakuulelikud ja usaldame Jumalat.
Viimases suures võitluses Saatanaga jäävad need, kes on ustavad Jumalale, ilma igasugusest maisest abist. Kuna nad keelduvad (122) üle astumast Jumala käsust selle nimel, et kuuletuda maistele võimudele, võetakse neilt õigus osta ja müüa. Lõpuks kuulutatakse neile välja surmaotsus. Vaata Ilm.13,11-17. Kuid sõnakuulelikel on tõotus: «See elab kõrgustikel, ligipääsmatud kaljud on temale varjupaigaks, temale antakse leib, temale on vesi kindlustatud!» (Jes.33,16). Selle tõotuse varal Jumala lapsed elavad. Nemad saavad oma leiva siis, kui näljahäda laastab maad. «Nemad ei jää häbisse kurjal ajal ja nälja päevil on neil küllalt» (Ps.37,19). Prohvet Habakuki sõnades väljendub koguduse usk: «Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuu peal pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toitu, pudulojused kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades, ometi rõõmustan mina Jehoovas, hõiskan oma pääste Jumalas» (Hab.3,17.18).
Kõikidest nendest õpetustest, mida võime õppida Jeesuse esimesest suurest kiusatusest, on tähtsaim see, mis puudutab söögiisu ja kirgede võitmist. Kõigil aegadel on meie füüsilisele olemusele suunatud kiusatustel olnud suurim mõju inimsoo laastamises ja allakäigus. Saatan püüab ohjeldamatuse abil hävitada seda hinge- ja vaimujõudu, mille Jumal inimesele hindamatu varandusena andis. Nii hääbub inimese võime hinnata igavese väärtusega asju. Meeleliste naudingute abil püüab Saatan kustutada inimhingest Jumala kuju.
Taltsutamatu eneserahuldamine ning sellest tulenevad haigused ja mandumine, mis oli muutunud kõikevaldavaks Kristuse esimesel tulekul, haarab Tema teise tuleku eel veel suurema ulatuse. Kristus ütles, et olukord lõpupäevade maailmas on samasugune nagu enne veeuputust ja nii nagu Soodomas ja Gomorras. Inimese kõik mõtted ja kujutlused on kurjad. Elame selle kardetava aja künnisel; nii et meie Päästja paastumine peaks meid sügavalt puudutama. Ainult Kristuse sõnatu ahastuse valgel võime mõista, milline patt on talitsematu eneserahuldamine. Tema eeskuju õpetab, et meie ainus lootus on allutada oma söögiisu ja kired Jumala tahtele.
Meil on võimatu omaenda jõuga hoida ohjes meie langenud olemuse nõudmisi. See on tee, mida pidi Saatan ligineb kiusatustega. Kristus teadis, et vaenlane püüab igat inimest tabada tema nõrgast kohast. Ta võrgutab meelitustega kõiki, kelle usaldus ei ole Jumalas. Kuid käies teed, mida (123) peab käima inimene, rajas Issand meile tee võidule. Tema ei taha, et me peaksime võitluses Saatanaga kaotama. Ta ei soovi näha meid langemas ja masendumas Saatana rünnakute all. «Olge julged!» ütleb Ta, «mina olen maailma ära võitnud!» (Joh.16,33).
Mõtelgu inimene, kes võitleb söögiisuga, Kristuse kiusatusele kõrbes. Vaadaku ta Teda ristil, kui Ta hüüdis: «Mul on janu!» Ta on talunud kõike, mida meil tuleb taluda; Tema võit on meie võit. Jeesus toetus oma Taevase Isa tarkusele ja jõule. Ta ütleb: «Issand Jehoova aitab mind, seepärast ma ei tundnud häbi... Vaata, Issand Jehoova aitab mind!» Juhtides tähelepanu omaenda eeskujule, ütleb Ta meile: «Kes teist kardab Jehoovat... Kes käib pimeduses ja kel puudub valguskuma, see lootku Jehoova nime peale ja toetugu tema Jumalale» (Jes.50,7-10). «Selle maailma vürst tuleb,» ütles Jeesus, «ja ta ei saa minust ühtegi!» (Joh.14,30). Temas polnud midagi, mis oleks vastu helisenud Saatana pettekujutelmadele. Jeesus ei nõustunud patuga. Isegi oma mõttes ei andnud Ta järele kiusatusele. Samuti võib olla meiega. Kristuse inimlikkus oli ühenduses jumaliku olemusega. Temas elav Püha Vaim tegi Ta võimeliseks võitlema. Ta tuli just selleks, et teha meid jumaliku iseloomu osalisteks.
Seni, kui oleme usu kaudu ühenduses Temaga, pole patul meie üle võimu. Jumal sirutub meie usukäe järele, et liita see kindlasse haardesse Kristuse jumalikkusega; nii võime saavutada iseloomu täiuslikkuse. Kristus näitas meile, kuidas see toimib. Ta võitis võitluse Saatanaga Jumala Sõna abil. Ainult Sõna abil suutis Ta vastu seista kiusatusele. «Kirjutatud on,» ütles Ta. Meile on antud «kallid ja suurimad tõotused, et te nende läbi saaksite osa jumalikust loomusest, kui te olete põgenenud hukkumisest, mis on maailmas himude tõttu» (2.Pet.1,4). Iga tõotus Jumala Sõnas kuulub meile. Me elame «igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.» Kui sind ründavad kiusatused, ära vaata olukordadele ega enda nõrkustele, vaid Sõna jõule. Kogu selle vägi on sinu päralt. Laulja ütleb: «Ma panen Su Sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu Sinu vastu.» «Inimlikes tegudes olen ma Sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetutest teeradadest» (Ps.119,11;17,4).
13. peatükk VÕIT
Mat.4,5-11; Mrk.1,12.13; Luk.4,5-13
(124) «Siis kurat võttis Tema enesega pühasse linna ja asetas Ta pühakoja harjale ja ütles Temale: «Oled Sa Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Tema annab oma inglitele käsu Sinu pärast ja nemad kannavad Sind kätel, et Sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.»
Nüüd lootis Saatan tabada Jeesust Tema oma pinnal. Kaval vaenlane lausus sõnad, mida oli öelnud kord Jumal. Ikka veel esines ta valguse inglina ja tahtis näidata, et ta tundis Pühakirja ning mõistis kirjutatu tähendust. Nii nagu Jeesus oli äsja kasutanud Jumala Sõna selleks, et kinnitada oma usku, nii kasutas kiusaja sama nüüd pettuse varjuks. Kuna Lunastaja oli toetunud usaldavalt Jumalale, nõudis Saatan, et Ta tõendaks veelkord oma usku.
Seegi kord peitus ahvatluses vihje usaldamatusele: «Kui Sa oled Jumala Poeg.» Kristus tundis kiusatust vastata sõnale «kui,» kuid Ta keeldus vähimalgi määral kaasa minemast kahtlusega. Ta ei seadnud elu ohtu selleks, et anda Saatanale tõendit.
(125) Kiusaja lootis ära kasutada Kristuse inimolemust ja õhutada Teda enese näitamisele. Saatan võib küll kiusata, kuid ta ei saa sundida patustama. Ta ütles Jeesusele: «Kukuta ennast alla!» teades, et tema ei saanud Jeesust alla lükata, sest siis oleks Jumal astunud Kristuse kaitseks vahele. Saatanal polnud võimu sundida Jeesust alla hüppama. Kristust oli võimalik võita ainult siis, kui Ta oleks nõustunud kiusatusega. Kogu maa ja põrgu võim ei saanud sundida Teda Isa tahtest vähegi kõrvale minema.
Kiusaja ei saa meid kunagi sundida tegema kurja. Ta ei saa kontrollida meie meeli niikaua, kui need pole antud tema kontrolli alla. Alles siis saab Saatan kasutada meie juures oma võimu, kui meie tahe nõustub temaga ja meie usk laseb lahti Kristusest. Iga patune soov, mida me hellitame, pakub talle kannakinnitust. Iga üksikasi, milles me ei jõua jumaliku mõõdupuuni, on avatud uks, mille kaudu ta siseneb, et meid kiusata ja hukutada. Iga meiepoolne ebaõnnestumine ja kaotus annab talle põhjust süüdistada Kristust.
Kui Saatan tsiteeris tõotust: «Tema annab oma inglitele käsu sinu pärast,» siis jättis ta välja sõnad «hoida sind kõigi sinu teede peal,» see tähendab — kõigil Jumalale meelepärastel teedel. Jeesus keeldus lahkumast sõnakuulmise rajalt. Samas ilmutas Ta täielikku usaldust oma Isa vastu. Ta ei seadnud end põhjuseta olukorda, mis oleks teinud vajalikuks Isa vahelesegamise, et Teda surmast päästa. Ta ei sundinud kaitsjat tulema appi, ja nii jättis ta inimesele eeskuju usaldusest ja kuulekusest.
Jeesus vastas Saatanale: «Taas on kirjutatud: Ära kiusa Issandat, oma Jumalat!» Need sõnad lausus Mooses kõrbes iisraellastele, kui nad janu tundsid ja nõudsid, et Mooses annaks neile vett. Nad karjusid: «On Jehoova meie keskel (126) või ei ole» (2.Ms.17,7). Jumal oli teinud nende heaks imelisi tegusid; ometi ei toetunud nad kitsas olukorras Talle, vaid nõudsid tõendit, et Ta oli nendega. Nad püüdsid Jumalat uskmatusega otsekui proovile panna. Saatan ahvatles Kristust tegema sama. Jumal oli juba tunnistanud, et Jeesus oli Tema Poeg; veelkordne nõudmine tõendada, et Ta oli Jumala Poeg, oleks olnud Jumala sõnade kahtluse alla seadmine, Tema kiusamine. Samasugune lugu on siis, kui palutakse Jumalalt seda, mida Ta ei ole tõotanud. See näitab usaldamatust ning on tegelikult Jumala kiusamine. Meil ei tule esitada palveid Jumalale selleks, et proovida, kas Ta peab oma sõna, vaid sellepärast, et Ta peab oma sõna; mitte selleks, et proovida, kas Ta armastab meid, vaid sellepärast, et Ta armastab meid. «Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Ta on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad» (Heb.11,6).
Kuid usk ei rajane mingil juhul jultumusel. Ainult see, kellel on tõeline usk, on kaitstud jultumuse eest. Sest jultumus on Saatana aseaine usule. Usk haarab kinni Jumala tõotustest ja kannab vilja sõnakuulmises. Jultumus kasutab samuti tõotusi, kuid kasutab neid nagu Saatan oma üleastumiste vabandamiseks. Usk juhtinuks meie esivanemad usaldama Jumala armastust ja olema sõnakuulelikud Tema käsule. Jultumus pani nad Tema käsust üle astuma väites, et Tema suur armastus päästab nad patu tagajärgedest. Usk ei nõua taeva soosingut nõustumata tingimustega, mis on vajalikud armu saamiseks. Ehtne usk rajaneb Pühakirja tõotustele ja korraldustele.
Sageli, kui Saatanal pole õnnestunud äratada usaldamatust, õnnestub tal teha meid enesekindlaks. Kui ta saab suunata meid astuma vajaduseta kiusatuse teele, teab ta, et võit on tema päralt. Jumal varjab kõiki, kes käivad sõnakuulmise teed; kuid sellelt kõrvale astumine tähendab põikamist Saatana pinnale. Seal langeme kindlasti. Õnnistegija on esitanud meile üleskutse: «Valvake ja paluge, et te kiusatuse sisse ei satu» (Mrk.14,38). Mõtisklus ja palve hoiavad meid tormamast vabatahtlikult ohtudesse, ja nii saame hoitud paljudest kaotustest. Siiski ei peaks me mingil juhul kaotama julgust, kui meid ründavad kiusatused. Sageli, kui satume raskesse olukorda, kahtleme, kas Jumala Vaim on meid juhtinud. Ent Vaimu juhtimine viis Jeesuse kõrbesse, kus Saatan Teda ründas. Kui Jumal paneb meid proovile, on Tema eesmärk alati tegutseda meie kasuks. Jeesus ei kasutanud valesti Jumala tõotusi ega saanud nii tarbetute kiusatuste ohvriks. Samuti ei heitnud Ta meelt, (129) kui kiusatus Teda ründas. Meilgi ei tule nii teha. «Teid ei ole veel tabanud muud kui inimlik kiusatus, aga ustav on Jumal, kes ei lase teid rohkem kiusata, kui te suudate kanda, vaid ühes kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nõnda, et te suudaksite kanda» (1.Kor.10,13). Ta ütleb: «Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused! Ja hüüa appi mind kitsikuse päevil, siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad mulle au!» (Ps.50,14.15).
Jeesus jäi võitjaks ka teises kiusatuses, ning Saatan avas nüüd oma tõelise olemuse. Ometi ei ilmunud ta kapju ja nahkhiire tiibu kandva võika koletisena. Ta on võimas ingel, ehkki langenud. Ta tunneb oma kohta vastuhaku juhi ja selle maailma jumalana.
Viinud Jeesuse kõrgele mäele, kangastas Saatan Tema silme ette panoraami maailma kuningriikide hiilgusest. Päikesekiired kuldasid suurlinnade templeid, marmorpaleesid, viljakaid põlde ja küpsenud saagi all nõtkuvaid viinamägesid. Kurjuse jäljed jäid varju. Jeesuse silme ees, kus alles äsja oli laiunud mahajäetus ja kõrb, avanes nüüd võrratu ilu ja õitseng. Kiusaja hääl lausus: «Ma annan Sulle meelevalla kõigi nende üle ja nende auhiilguse, sest see on antud minule ja mina annan selle, kellele ma iganes tahan. Kui Sa nüüd kummardad minu ette, on kõik Sinu!»
Kristuse ülesanne võis teostuda ainult kannatuste kaudu. Teda ootas murede- ja võitlusterohke elu ning lõpuks häbistav surm. Ta pidi kandma kogu maailma patud. Ta pidi taluma lahutust Isa armastusest. Nüüd pakkus Saatan Talle võimu, mille kiusaja oli väevõimuga omandanud. Kristus võinuks vabaneda kohutavast tulevikust, kui Ta tunnustanuks Saatana ülimuslikkust. Kuid see tähendanuks loovutada võit suures võitluses. Saatan oli teinud taevas pattu sellega, et ta oli püüdnud tõsta end kõrgemaks Jumala Pojast. Kui Jeesus oleks nüüd tema ette kummardunud, siis oleks see olnud mässu võit.
Kui Saatan ütles Kristusele: «Maailma kuningriigid ja au on antud minule ja mina annan selle, kellele ma iganes tahan,» rääkis ta ainult osaliselt tõtt — seda, mis oli kasuks tema eesmärgile. Saatanale kuulus võim, mille ta oli röövinud Aadamalt. Kuid Aadam oli Looja asevalitseja. Ta ei olnud sõltumatu valitseja. Maa kuulub Jumalale ja Jumal on andnud kõik Pojale. Aadam pidi valitsema Kristuse alluvuses. Kui Aadam loovutas oma valitsuse Saatanale, jäi Kristus ikkagi tõeliseks Kuningaks. Just nii nagu Issand oli öelnud kuningas Nebukadnetsarile: «Kõigekõrgem valitseb (130) inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab» (Tan.4,29). Saatan saab kasutada oma vägivaldselt hangitud võimu ainult siis, kui Jumal lubab.
Pakkudes Kristusele selle maailma kuningriike ja au, esitas kiusaja tegelikult ettepaneku, et Kristus loobuks oma ülemvõimust maailmas ja rajaks kuningriigi Saatana alluvuses. Just sellisele riigile olid juudid teinud oma panuse. Nad igatsesid selle maailma kuningriiki. Kui Kristus oleks nõustunud andma neile sellist riiki, siis oleksid nad Ta rõõmuga vastu võtnud. Ent sellise riigi kohal lasus patuneedus koos kõigi kaasnevate hädadega. Kristus ütles kiusajale: «Tagane minust Saatan! Sest kirjutatud on: «Sina pead Issandat oma Jumalat kummardama ja ükspäinis Teda teenima.»»
See, kes oli tõstnud mässu taevas, pakkus Kristusele selle maailma kuningriike, et osta Temalt austust kurjuse põhimõtetele. Kuid Jeesus ei olnud ostetav. Ta oli tulnud rajama õiguse kuningriiki ning Ta ei loobunud oma eesmärgist. Sama kiusatusega läheneb Saatan inimestele ja on siin hoopis edukam. Ta pakub inimestele maist võimu tingimusel, et nad tunnustavad tema ülemvalitsust. Ta nõuab, et nad ohverdaksid meelepuhtuse, ei pööraks tähelepanu südametunnistusele ja hellitaksid isekust. Kristus palub neil otsida esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, kuid Saatana hääl sosistab kõrvalt: «Olgu igavest elu puudutav tõde ükskõik kui õige, kuid selleks, et olla edukas selles maailmas, tuleb sul mind teenida. Sinu heakäekäik on minu kätes. Ma võin sulle anda rikkust, rõõmu, au ja õnne. Kuula minu nõuannet. Ära lase end eksitada veidratest aususe ja eneseohverdamise juttudest. Mina valmistan sulle tee.» Nii petetakse paljusid. Nad nõustuvad elama enesele ja Saatan on rahul. Ta saavutab võimu nende üle. Kuid ta pakub seda, mida tema anda ei saa ja mis temaltki varsti ära kistakse. Vastutasuks jätab ta nad ilma Jumala laste pärandiõigusest.
Saatan tegi küsitavaks, kas Jeesus oli Jumala Poeg. Tema lüüasaamine oli tõend, millele ta ei saanud vastu vaielda. Jumalikkus välgatas läbi kannatava inimolemuse. Saatan pidi taganema. Alandatuna ja raevutsedes tuli tal lahkuda maailma Lunastaja lähedusest. Kristuse võit oli niisama suur, kui oli olnud Aadama kaotus.
Samamoodi võime ka meie kiusatusele vastu seista ja Saatana lahkuma sundida. Jeesuse võit tulenes kuulekusest Jumalale ja usust Temasse. (131) Apostli kaudu ütleb Ta meile: «Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis põgeneb ta teie juurest. Tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi» (Jak.4,7.8). Me ei suuda ise vabaneda kiusaja võimu alt. Ta on alistanud inimkonna; kui me püüame seisma jääda oma jõule lootes, langeme tema pettuse saagiks. Kuid «Jehoova nimi on tugev torn, sinna jookseb õige ja leiab varju!» (Õps.18,10). Saatan väriseb ja põgeneb ka kõige nõrgema inimhinge eest, kes leiab pelgupaiga selles võimsas nimes.
Pärast seda, kui vaenlane oli lahkunud, langes Jeesus kurnatult maha, nägu surnukahvatu. Taeva inglid olid jälginud võitlust ja näinud armastatud Käskija kirjeldamatuid kannatusi. Ta oli vastu pidanud suuremale survele, kui meist kellelgi vastu pidada tuleb. Nüüd teenisid inglid Jumala Poega, kes lamas maas kui surnu. Nad kosutasid Teda toiduga ja trööstisid Isa armastusest kõnelemisega ning kinnitasid, et kogu taevas rõõmustas Tema võidu üle. Uut jõudu saanuna tuksus Tema süda jälle kaastundest inimese vastu ja Ta jätkas, et lõpetada töö, mida Ta oli alustanud; Ta ei puhka seni, kui vaenlane on võidetud ja langenud inimsugu lunastatud!
Me ei suuda mõista lunastuse hinda enne, kui seisame koos kõigi lunastatutega oma Päästja kõrval Jumala trooni ees. Siis, kui igavese kodu aulikkus avaneb meie kütkestatud pilgu ees, mõtleme sellele, et Jeesus jättis kõik meie pärast; veel enam — Ta riskis meie pärast ebaõnnestumise ja igavese kaotusega. Siis heidame oma kroonid Tema jalgade ette ja laulame: «Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja rammu ja au ja austust ja kiitust» (Ilm.5,12).
Kui Jeesus läks kõrbesse, kus Teda kiusati, läks Ta sinna Jumala Vaimust juhituna. Ta ei pannud end välja kiusatusele. Ta läks kõrbesse, et olla üksinda ning mõtiskleda oma missiooni ja töö üle. Paastumise ja palve kaudu soovis Ta end ette valmistada sellel valuteel käimiseks, mida Tal tuli astuma hakata. Ent Saatan teadis, et Õnnistegija oli läinud kõrbesse ja ta leidis, et nüüd oli parim hetk Talle läheneda.
Valguse Vürsti ja pimeduse kuningriigi valitseja vahelises võitluses oli kaalul maailma saatus. Meelitanud inimese pattu, oli Saatan väitnud, et Maa on Tema oma ning Tema on selle maailma vürst. Kujundades meie esivanemad oma iseloomu järgi, kavatses Saatan kinnistada siin oma riigi. Ta teatas, et inimene on valinud tema oma valitsejaks. Säilitades (115) kontrolli inimese üle, kavatses ta valitseda kogu maailma. Kristus oli tulnud Saatana väidet ümber lükkama. Inimese Pojana pidi Kristus jääma ustavaks Jumalale. Nii oli võimalik näidata, et Saatan polnud saavutanud täielikku võimu inimkonna üle ning et tema nõudmine kogu maailmale oli alusetu. Kõik, kes soovisid vabanemist tema võimu alt, tuli anda vabaks. Valitsemisõiguse, mille Aadam patu läbi kaotas, võis saada kord tagasi.
Alates ajast, mil maole oli Eedenis öeldud: «Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele,» teadis Saatan, et ta ei omanud absoluutset võimu maailma üle. Inimeses näis tegutsevat jõud, mis pani vastu tema ülemvõimule. Pingsa huviga jälgis Saatan Aadama ja tema poegade poolt toodud ohvreid. Ohverdamisega seotud toimingutes tajus ta sidet taeva ja maa vahel. Ta asus tegutsema selle ühenduse katkestamiseks. Ta esitas Jumalat vales valguses ja tõlgendas vääralt sümboleid, mis osutasid Õnnistegijale. Tal õnnestus viia inimesed sinnamaani, et nad hakkasid pidama Jumalat olevuseks, kes tunneb rõõmu nende hävitamisest. Ohvreid, mis pidid väljendama Tema armastust, hakati tooma selleks, et leevendada Tema viha. Saatan piitsutas inimeste kurje kalduvusi, et kindlustada võimu nende üle. Siis kui inimeste kätte jõudis Jumala Sõna kirjutatud kujul, uuris Saatan prohvetikuulutusi Õnnistegija tulekust. Ta töötas põlvkondade jooksul selle nimel, et pimestada inimeste meeltes nende prohvetikuulutuste mõistmist, mis rääkisid Kristuse tulekust.
Jeesuse sündimisel teadis Saatan, et oli tulnud See, kelle jumalikuks ülesandeks oli vastu töötada tema võimule. Ta värises, kui kuulis inglite suust sõnu, mis tõendasid vastsündinud Kuninga autoriteeti. Saatan teadis hästi, milline koht oli Kristusel olnud taevas Isa Armastatuna. Tõsiasi, et Jumala Poeg tuli maa peale inimesena, kutsus temas esile hämmastuse ja kartuse. Ta ei suutnud mõista sellise suure ohvri saladust. Tema isekas hing polnud võimeline taipama sellist armastust langenud inimese vastu. Inimesed suutsid ähmaselt ette kujutada taevas valitsevat rahu ja rõõmu olla ühenduses Jumalaga, kuid (116) Lutsifer, kattev keerub, teadis seda hästi. Alates ajast, mil ta kaotas taeva, oli ta otsustanud kätte maksta sellega, et tõmbab ka teised endaga kaasa. See oli võimalik siis, kui tal peaks minema korda mõjutada inimesi alahindama taevalikke asju ja pöörama kogu tähelepanu maisetele.
Taeva Käskija ei pidanud võitma inimesi oma kuningriigile ilma takistusteta. Alates ajast, mil Ta sündis lapsena Petlemmas, ründas Saatan Teda pidevalt. Kristuses ilmnes Jumala kuju; Saatan oma hulkadega oli otsustanud Ta võita. Maailmas pole olnud ühtki inimolendit, kes poleks komistanud eksitaja pettusesse. Kurjuse väed suunati ka Jeesuse teele, et sõdida Tema vastu ja, kui võimalik, Ta võita.
Siis, kui Õnnistegijat ristiti, oli ka Saatan pealtvaatajate hulgas. Ta nägi Isa au, mis kattis Poja. Ta kuulis Jehoova häält, mis tunnistas Jeesuse jumalikkust. Aadama langemisest alates oli otsene ühendus Jumala ja inimese vahel katkenud. Suhtlemine maa ja taeva vahel oli toimunud Kristuse kaudu, ent nüüd, mil Jeesus oli tulnud patuse liha sarnasuses (Rom.8,3), rääkis Isa ise. Ta oli senini pidanud inimkonnaga sidet Kristuse vahendusel, nüüd Kristuse Isikus. Saatan oli lootnud, et Jumala põlgus patu vastu lahutab igaveseks taeva maast. Kuid nüüd oli selge, et ühendus Jumala ja inimese vahel oli taastatud.
Saatan mõistis, et tal tuleb võita, muidu võidetakse teda. Kõrbekiusatuse tulemustest sõltus liiga palju, et usaldada asjaajamine alluvate inglite hooleks. Saatan otsustas isiklikult juhtida sõjakäiku. Kõik mässulised jõud koondati Jumala Poja vastu. Kristusest sai kõikide põrgurelvade märklaud.
Paljude meelest ei oma Kristuse ja Saatana vaheline konflikt nende elu seisukohalt erilist tähtsust ja seetõttu pööravad nad sellele vähe tähelepanu. Kuid sama võitlus kordub igas inimsüdames. Mitte keegi ei siirdu kurja võimusest Jumala teenistusse ilma Saatana rünnakuid talumata. Ahvatlused, mida Kristus võitis, on just needsamad, mis meile tunduvad nii rasked võita. Nende surve Talle oli niipalju suurem, kuipalju Tema iseloom on parem meie omast. Õlul maailma pattude kohutav koorem, võitis Kristus kiusatused, mis puudutasid söögiisu, maailmaarmastust ja himu uhkustada. Need olid (117) kiusatused, mis võitsid Aadama ja Eeva ning mis saavad nii kergesti võidu ka meie üle.
Saatan oli osutanud Aadama patule kui tõendile, et Jumala käsk oli meelevaldne ja seda polnud võimalik pidada. Inimolemuses pidi Kristus parandama Aadama eksimuse. Siis, kui kiusaja ründas Aadamat, polnud Aadamas veel patu mõjusid. Ta oli parimas vormis, mõistuse- ja kehajõu täiuses. Teda ümbritses Eedeni toredus ning ta suhtles iga päev taevaste olevustega. Kuid Jeesuse olukord, kui Ta võitles kõrbes Saatanaga, oli teistsugune. Nelja tuhande aasta kestel oli inimsoo füüsiline jõud, vaimsed võimed ja moraalne tugevus tunduvalt alla käinud; Kristus aga võttis enda peale mandunud inimsoo nõtrused. Ainult sel teel võis Ta päästa inimese, kes oli langenud kõige sügavamale.
Paljud väidavad, et Kristusel oli võimatu kiusatusse langeda. Kui nii, siis poleks Ta võinud seista Aadama asemel. Ta poleks saanud võita seal, kus Aadam kaotas. Kui meie võitlus oleks üheski asjas rängem kui Kristusel, siis ei saaks Ta meid aidata. Meie Päästja võttis enesele inimolemuse kõigi selle kalduvustega. Ta võttis inimolemuse, milles peitus ka võimalus kiusatusele järele anda. Meil ei tule läbi elada midagi sellist, mida Tema poleks läbi elanud.
Kristuse jaoks, nii nagu meie patuta esivanemate jaoks Eedenis, oli esimese suure kiusatuse aluseks söögiisu. Lunastustöö pidi algama just sealt, kust algas langus. Aadama langemine oli seotud söögiisu rahuldamisega ja ka Kristus pidi söögiisu vaos hoidma. «Ja kui Ta oli paastunud 40 päeva ja 40 ööd, tuli Temale viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli Tema juurde ja ütles Temale: «Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid leibadeks saaksid!» Aga Tema vastas ja ütles: «Kirjutatud on: Inimene ei ela üksipäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.»
Aadama ajast Kristuse ajani oli eneserahuldamine kasvatanud tahtmiste ja kirgede jõudu seni, kuni need olid muutunud peaaegu kontrollimatuiks. Selle tõttu olid sagenenud hädad ja haigused, ja üha raskem oli endast võitu saada. Kristus tegi inimese pärast läbi väga ränga katsumuse. Enesevalitsemine, mida Ta meie pärast oli harjutanud, võitis nälja ja surma. Sellel esimesel võidul olid tagajärjed, mille mõju ulatub kõigisse meie võitlustesse pimeduse jõudude vastu.
(118) Kui Jeesus jõudis kõrbe, ümbritses Teda Isa au. Haaratud ühendusest Jumalaga, tõusis Ta kõrgemale inimlikust nõrkusest. Kuid au lahkus ja Jeesus jäi võitlema kiusatustega. Need ründasid Teda igal hetkel. Tema inimolemus kohkus võitluse ees, mis Teda ootas. Seetõttu paastus ja palvetas Ta 40 päeva. Nõrk ja näljast kõhnunud, hingevaevast puretud ja pingest väsinud — «nõnda rikutud, ebainimlik oli Ta välimus ja Ta kuju ei olnud inimlaste taoline» (Jes.52,14). Nüüd tuli Saatana võimalus. Nüüd lootis ta võita Kristust.
Otsekui vastuseks Jeesuse palvetele, tuli Tema juurde just nagu taeva ingel. Tulija väitis, et ta oli saanud Jumalalt ülesande kuulutada Kristuse paast lõppenuks. Nii nagu Jumal oli saatnud ingli peatama Aabrahami kätt ohverdamast Iisakit, nii oli nüüd Isa, rahuldatud Kristuse tahtlikkusest astuda kannatuste teele, saatnud ingli Teda päästma. Selliselt esitas asja see ingel, kes ligines Jeesusele. Õnnistegija oli näljast nõrk ja igatses toitu, kui Tema juurde ilmus Saatan. Viibates kivide poole, mida kõrbes külluslikult oli ja mis oma kujult leibu meenutasid, ütles kiusaja: «Kui Sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid leibadeks saaksid!»
Kuigi Saatan ilmus valguseinglina, reetsid juba esimesed sõnad ta olemuse. «Kui sa oled Jumala Poeg.» Neis peitus varjatud usaldamatus. Kui Jeesus oleks teinud nii, nagu soovitas Saatan, oleks see tähendanud kahtluse tunnustamist. Kiusaja kavatses võita Kristust samade vahenditega, mis olid toonud edu esimese inimpaari puhul. Saatan oli oskuslikult lähenenud Eevale Eedenis: «Kas Jumal on tõesti ütelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?» (1.Ms.3,1). Sinnani olid kiusaja sõnad õiged, kuid viis, kuidas need lausuti, varjas põlgust Jumala sõnade suhtes. Neist kõlas summutatud eitus, jumalikus tões kahtlemine. Saatan püüdis sisendada Eevale mõtet, et Jumalal poleks põhjust öelda nii nagu Ta on öelnud; et sellise suurepärase vilja keelamine oli vastuolus Tema armastusega ja kaastundega inimese vastu. Nüüd püüdis kiusaja äratada Kristuses samu mõtteid, mis liikusid Saatana peas. «Kui sa oled Jumala Poeg!» Need sõnad puurisid valusalt mässaja hinge. Tema hääletooni varjutas uskmatus. Kas siis Jumal kohtleks oma Poega niimoodi? Kas Ta jätaks ta kõrbesse kiskjate keskele ilma toiduta, ilma kaaslasteta, ilma mugavusteta? Tema vihje rääkis sellest, et Jumal ei lubaks oma Pojal küll sellistes olukordades olla. «Kui sa oled Jumala Poeg,» siis ilmuta oma väge, (119) vabastades end piinavast näljast. Käsi neil kividel muutuda leibadeks.
Taevast kostunud sõnad: «Seesinane on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel» (Mat.3,17) kaikusid ikka veel Saatana kõrvus. Kuid ta oli otsustanud panna Kristuse öeldus kahtlema. Jumala sõnad olid Kristusele kinnitanud Tema taevast missiooni. Ta oli tulnud elama inimesena inimeste keskele, need sõnad rääkisid Tema ühendusest taevaga. Saatan tahtis panna Teda neis sõnus kahtlema, teades, et siis, kui Kristuse usaldust Jumalasse õnnestuks kõikuma lüüa, oleks võit käes. Siis ta võidaks Kristuse. Ta lootis, et meeleheide ja tugev näljatunne aitavad kaasa Kristuse usu kadumisele Isasse ning Ta teeb ime enda kasuks. Kui Ta oleks ime teinud, oleks lunastusplaan jooksnud liiva.
Kui Saatan ja Jumala Poeg esmakordselt võitluses silmitsi seisid, oli Kristus taevaste vägede juht ning Saatan mässuliste juht, kes heideti taevast välja. Nüüd oli nende olukord justkui ümberpööratud ja Saatan püüdis kõigiti kasutada oma arvatavat eelist. Ta rääkis sellest, et üks kõige vägevam ingel oli taevast alla heidetud. Jeesuse välimus tõendas, et Tema ongi see ingel, kelle Jumal on unustanud ja inimesed hüljanud. Jumalik olend peaks olema võimeline oma jumalikkust tõendama ime tegemisega. «Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid leibadeks saaksid!» Selline loomisjõudu ilmutav tegu, veenis kiusaja edasi, näitaks, et tegu on jumaliku olevusega. See paneks võitlusele punkti.
Jeesus ei suutnud võitluseta vaikides kuulata petist. Kuid Jumala Poeg ei pidanud tõendama Saatanale oma jumalikkust ega seletama oma alanduse põhjusi. Mässaja nõudmiste täitmisega ei oleks Ta võitnud midagi, mis oleks kasuks olnud inimestele või austanud Jumalat. Kui Jeesus oleks soostunud vaenlase ettepanekuga, oleks Saatan ikkagi öelnud: «Näita mulle märki, et ma võiksin uskuda, et sa oled Jumala Poeg.» Mitte mingi tõend poleks suutnud murda mässumeelt tema südames. Liiati polnud Kristusel õigust kasutada jumalikku väge enda huvides. Ta oli tulnud kandma raskusi just nii nagu meie peame neid kandma, selleks et jätta meile usu ja sõnakuulmise eeskuju. Seekord ega kunagi hiljem oma maise elu jooksul ei teinud Ta imet enda kasuks. Tema imeteod olid suunatud kõik teiste heaks. Kuigi Jeesus tundis Saatana kohe ära, ei soovinud Ta astuda temaga vaidlusse. Meenutades taevast kostunud (120) häält, sai ta jõudu ning Ta toetus Isa armastusele. Ta ei tahtnud mängida kiusatusega.
Jeesus vastas Saatanale Pühakirja sõnadega: «Kirjutatud on.» Kõigis kiusatustes oli Tema relvaks Jumala Sõna. Saatan nõudis Kristuselt jumalikkuse märgiks imetegu. Ent see, mis oli suurem igast imeteost — kindel usaldus sellesse, et «nõnda ütleb Issand» — oli märgiks, mida ei saanud ümber lükata. Niikaua kui Kristus jäi selle juurde, ei saavutanud kiusaja edu.
Just suurima nõrkuse ajal ründasid Kristust kõige metsikumad kiusatused. Sellisel teel oli Saatan võitnud palju inimesi. Kui jõud rauges, tahtejõud nõrgenes ja usk lakkas lootmast Jumalale, siis langesid ka need, kes olid kaua seisnud vapralt õiguse eest. Mooses väsis Iisraeli rahva 40-aastasest kõrberännakust ja ühel hetkel katkes tema usk Jumala kõikväelisusse. Ta eksis just enne Tõotatud Maa piirile jõudmist. Eelija oli seisnud kartmatult kuningas Ahabi ees ning esitanud väljakutse tervele Iisraeli rahvale, kelle eesotsas oli 450 Baali prohvetit. Pärast kohutavat päeva Karmelil, kui valeprohvetid olid tapetud ja rahvas oli kuulutanud oma ustavust Jumalale, põgenes Eelija oma elu nimel ebajumalaid teeniva Iisebeli ähvarduste eest. Nii on Saatan kasutanud inimese nõrkust. Ta töötab praegugi samal viisil. Niipea kui keegi on ümbritsetud murepilvedest, segadusse aetud olukordadest või vintsutatud vaesusest ja hädast, asub Saatan kiusama ja vaevama. Ta ründab meie iseloomu nõrku külgi. Ta püüab kõigutada meie usku Jumalasse, kes on lubanud asjadel selliselt minna. Tuleb kiusatus kahelda Jumalas ja Tema armastuses. Sageli osutab kiusaja meie (121) vigadele ja nõrkustele. Ta tahab muuta meid araks ja külvata usaldamatust Jumala vastu. Kui astume talle vastu nii nagu Jeesus, väldime palju kaotusi. Kaubeldes aga vaenlasega, laseme tal kanda kinnitada.
Kui Kristus ütles kiusajale: «Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust,» siis kordas Ta sõnu, mida Ta oli öelnud Iisraelile enam kui 1400 aastat varem. «Jehoova, su Jumal, on lasknud sind käia need 40 aastat kõrbes, et sind alandada... ja laskis sind nälgida ja Ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Jehoova suust» (5.Ms.8,2.3). Kõrbes, kus puudusid igasugused võimalused leida toidupoolist, saatis Jumal oma rahvale mannat taevast; Ta varustas neid küllaldaselt ja pidevalt. See hoolitsus pidi inimestele õpetama, et niikaua kui nad usaldavad Jumalat ja käivad Tema teedel, ei unusta Tema neid. Nüüd rakendas Õnnistegija ise ellu õpetuse, mida Ta oli Iisraelile andnud. Jumala sõna kaudu anti abi Iisraeli hulkadele ja sama sõna läbi anti abi ka Jeesusele. Jeesus uskus, et Jumal annab abi omal ajal. Ta jäi kõrbes sõnakuulelikuks Jumalale ega tahtnud muretseda toitu Saatana nõuannete järgi. Ta tunnistas kogu universumile, et parem on kannatada ükskõik mida, kui et kõrvale minna ükskõik mil viisil Jumala tahtest. «Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.» Sageli astub Kristuse järelkäija olukorda, kus ta ei saa teenida Jumalat ja samal ajal teostada oma maiseid ettevõtmisi. Näib ehk, et sõnakuulelikkus ühele või teisele Jumala selgele korraldusele jätab ilma elatusvahenditest. Saatan kinnitab, et tuleb ohverdada südametunnistuse veendumused. Kuid ainus asi, millele siin maailmas võime toetuda, on Jumala Sõna.
«Otsige esiteks Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi» (Mat.6.33). Isegi meie igapäevaelule ei tule kasuks, kui me eemaldume Taevase Isa tahtest. Kui õpime tundma Tema sõna jõudu, siis ei järgi me Saatana nõuandeid selleks, et hankida toitu või päästa oma elu. Tähtsaim meie jaoks on siis küsimus, mida ütleb Jumal, milline on Tema tõotus? Seda teades oleme sõnakuulelikud ja usaldame Jumalat.
Viimases suures võitluses Saatanaga jäävad need, kes on ustavad Jumalale, ilma igasugusest maisest abist. Kuna nad keelduvad (122) üle astumast Jumala käsust selle nimel, et kuuletuda maistele võimudele, võetakse neilt õigus osta ja müüa. Lõpuks kuulutatakse neile välja surmaotsus. Vaata Ilm.13,11-17. Kuid sõnakuulelikel on tõotus: «See elab kõrgustikel, ligipääsmatud kaljud on temale varjupaigaks, temale antakse leib, temale on vesi kindlustatud!» (Jes.33,16). Selle tõotuse varal Jumala lapsed elavad. Nemad saavad oma leiva siis, kui näljahäda laastab maad. «Nemad ei jää häbisse kurjal ajal ja nälja päevil on neil küllalt» (Ps.37,19). Prohvet Habakuki sõnades väljendub koguduse usk: «Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuu peal pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toitu, pudulojused kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades, ometi rõõmustan mina Jehoovas, hõiskan oma pääste Jumalas» (Hab.3,17.18).
Kõikidest nendest õpetustest, mida võime õppida Jeesuse esimesest suurest kiusatusest, on tähtsaim see, mis puudutab söögiisu ja kirgede võitmist. Kõigil aegadel on meie füüsilisele olemusele suunatud kiusatustel olnud suurim mõju inimsoo laastamises ja allakäigus. Saatan püüab ohjeldamatuse abil hävitada seda hinge- ja vaimujõudu, mille Jumal inimesele hindamatu varandusena andis. Nii hääbub inimese võime hinnata igavese väärtusega asju. Meeleliste naudingute abil püüab Saatan kustutada inimhingest Jumala kuju.
Taltsutamatu eneserahuldamine ning sellest tulenevad haigused ja mandumine, mis oli muutunud kõikevaldavaks Kristuse esimesel tulekul, haarab Tema teise tuleku eel veel suurema ulatuse. Kristus ütles, et olukord lõpupäevade maailmas on samasugune nagu enne veeuputust ja nii nagu Soodomas ja Gomorras. Inimese kõik mõtted ja kujutlused on kurjad. Elame selle kardetava aja künnisel; nii et meie Päästja paastumine peaks meid sügavalt puudutama. Ainult Kristuse sõnatu ahastuse valgel võime mõista, milline patt on talitsematu eneserahuldamine. Tema eeskuju õpetab, et meie ainus lootus on allutada oma söögiisu ja kired Jumala tahtele.
Meil on võimatu omaenda jõuga hoida ohjes meie langenud olemuse nõudmisi. See on tee, mida pidi Saatan ligineb kiusatustega. Kristus teadis, et vaenlane püüab igat inimest tabada tema nõrgast kohast. Ta võrgutab meelitustega kõiki, kelle usaldus ei ole Jumalas. Kuid käies teed, mida (123) peab käima inimene, rajas Issand meile tee võidule. Tema ei taha, et me peaksime võitluses Saatanaga kaotama. Ta ei soovi näha meid langemas ja masendumas Saatana rünnakute all. «Olge julged!» ütleb Ta, «mina olen maailma ära võitnud!» (Joh.16,33).
Mõtelgu inimene, kes võitleb söögiisuga, Kristuse kiusatusele kõrbes. Vaadaku ta Teda ristil, kui Ta hüüdis: «Mul on janu!» Ta on talunud kõike, mida meil tuleb taluda; Tema võit on meie võit. Jeesus toetus oma Taevase Isa tarkusele ja jõule. Ta ütleb: «Issand Jehoova aitab mind, seepärast ma ei tundnud häbi... Vaata, Issand Jehoova aitab mind!» Juhtides tähelepanu omaenda eeskujule, ütleb Ta meile: «Kes teist kardab Jehoovat... Kes käib pimeduses ja kel puudub valguskuma, see lootku Jehoova nime peale ja toetugu tema Jumalale» (Jes.50,7-10). «Selle maailma vürst tuleb,» ütles Jeesus, «ja ta ei saa minust ühtegi!» (Joh.14,30). Temas polnud midagi, mis oleks vastu helisenud Saatana pettekujutelmadele. Jeesus ei nõustunud patuga. Isegi oma mõttes ei andnud Ta järele kiusatusele. Samuti võib olla meiega. Kristuse inimlikkus oli ühenduses jumaliku olemusega. Temas elav Püha Vaim tegi Ta võimeliseks võitlema. Ta tuli just selleks, et teha meid jumaliku iseloomu osalisteks.
Seni, kui oleme usu kaudu ühenduses Temaga, pole patul meie üle võimu. Jumal sirutub meie usukäe järele, et liita see kindlasse haardesse Kristuse jumalikkusega; nii võime saavutada iseloomu täiuslikkuse. Kristus näitas meile, kuidas see toimib. Ta võitis võitluse Saatanaga Jumala Sõna abil. Ainult Sõna abil suutis Ta vastu seista kiusatusele. «Kirjutatud on,» ütles Ta. Meile on antud «kallid ja suurimad tõotused, et te nende läbi saaksite osa jumalikust loomusest, kui te olete põgenenud hukkumisest, mis on maailmas himude tõttu» (2.Pet.1,4). Iga tõotus Jumala Sõnas kuulub meile. Me elame «igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.» Kui sind ründavad kiusatused, ära vaata olukordadele ega enda nõrkustele, vaid Sõna jõule. Kogu selle vägi on sinu päralt. Laulja ütleb: «Ma panen Su Sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu Sinu vastu.» «Inimlikes tegudes olen ma Sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetutest teeradadest» (Ps.119,11;17,4).
13. peatükk VÕIT
Mat.4,5-11; Mrk.1,12.13; Luk.4,5-13
(124) «Siis kurat võttis Tema enesega pühasse linna ja asetas Ta pühakoja harjale ja ütles Temale: «Oled Sa Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Tema annab oma inglitele käsu Sinu pärast ja nemad kannavad Sind kätel, et Sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.»
Nüüd lootis Saatan tabada Jeesust Tema oma pinnal. Kaval vaenlane lausus sõnad, mida oli öelnud kord Jumal. Ikka veel esines ta valguse inglina ja tahtis näidata, et ta tundis Pühakirja ning mõistis kirjutatu tähendust. Nii nagu Jeesus oli äsja kasutanud Jumala Sõna selleks, et kinnitada oma usku, nii kasutas kiusaja sama nüüd pettuse varjuks. Kuna Lunastaja oli toetunud usaldavalt Jumalale, nõudis Saatan, et Ta tõendaks veelkord oma usku.
Seegi kord peitus ahvatluses vihje usaldamatusele: «Kui Sa oled Jumala Poeg.» Kristus tundis kiusatust vastata sõnale «kui,» kuid Ta keeldus vähimalgi määral kaasa minemast kahtlusega. Ta ei seadnud elu ohtu selleks, et anda Saatanale tõendit.
(125) Kiusaja lootis ära kasutada Kristuse inimolemust ja õhutada Teda enese näitamisele. Saatan võib küll kiusata, kuid ta ei saa sundida patustama. Ta ütles Jeesusele: «Kukuta ennast alla!» teades, et tema ei saanud Jeesust alla lükata, sest siis oleks Jumal astunud Kristuse kaitseks vahele. Saatanal polnud võimu sundida Jeesust alla hüppama. Kristust oli võimalik võita ainult siis, kui Ta oleks nõustunud kiusatusega. Kogu maa ja põrgu võim ei saanud sundida Teda Isa tahtest vähegi kõrvale minema.
Kiusaja ei saa meid kunagi sundida tegema kurja. Ta ei saa kontrollida meie meeli niikaua, kui need pole antud tema kontrolli alla. Alles siis saab Saatan kasutada meie juures oma võimu, kui meie tahe nõustub temaga ja meie usk laseb lahti Kristusest. Iga patune soov, mida me hellitame, pakub talle kannakinnitust. Iga üksikasi, milles me ei jõua jumaliku mõõdupuuni, on avatud uks, mille kaudu ta siseneb, et meid kiusata ja hukutada. Iga meiepoolne ebaõnnestumine ja kaotus annab talle põhjust süüdistada Kristust.
Kui Saatan tsiteeris tõotust: «Tema annab oma inglitele käsu sinu pärast,» siis jättis ta välja sõnad «hoida sind kõigi sinu teede peal,» see tähendab — kõigil Jumalale meelepärastel teedel. Jeesus keeldus lahkumast sõnakuulmise rajalt. Samas ilmutas Ta täielikku usaldust oma Isa vastu. Ta ei seadnud end põhjuseta olukorda, mis oleks teinud vajalikuks Isa vahelesegamise, et Teda surmast päästa. Ta ei sundinud kaitsjat tulema appi, ja nii jättis ta inimesele eeskuju usaldusest ja kuulekusest.
Jeesus vastas Saatanale: «Taas on kirjutatud: Ära kiusa Issandat, oma Jumalat!» Need sõnad lausus Mooses kõrbes iisraellastele, kui nad janu tundsid ja nõudsid, et Mooses annaks neile vett. Nad karjusid: «On Jehoova meie keskel (126) või ei ole» (2.Ms.17,7). Jumal oli teinud nende heaks imelisi tegusid; ometi ei toetunud nad kitsas olukorras Talle, vaid nõudsid tõendit, et Ta oli nendega. Nad püüdsid Jumalat uskmatusega otsekui proovile panna. Saatan ahvatles Kristust tegema sama. Jumal oli juba tunnistanud, et Jeesus oli Tema Poeg; veelkordne nõudmine tõendada, et Ta oli Jumala Poeg, oleks olnud Jumala sõnade kahtluse alla seadmine, Tema kiusamine. Samasugune lugu on siis, kui palutakse Jumalalt seda, mida Ta ei ole tõotanud. See näitab usaldamatust ning on tegelikult Jumala kiusamine. Meil ei tule esitada palveid Jumalale selleks, et proovida, kas Ta peab oma sõna, vaid sellepärast, et Ta peab oma sõna; mitte selleks, et proovida, kas Ta armastab meid, vaid sellepärast, et Ta armastab meid. «Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Ta on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad» (Heb.11,6).
Kuid usk ei rajane mingil juhul jultumusel. Ainult see, kellel on tõeline usk, on kaitstud jultumuse eest. Sest jultumus on Saatana aseaine usule. Usk haarab kinni Jumala tõotustest ja kannab vilja sõnakuulmises. Jultumus kasutab samuti tõotusi, kuid kasutab neid nagu Saatan oma üleastumiste vabandamiseks. Usk juhtinuks meie esivanemad usaldama Jumala armastust ja olema sõnakuulelikud Tema käsule. Jultumus pani nad Tema käsust üle astuma väites, et Tema suur armastus päästab nad patu tagajärgedest. Usk ei nõua taeva soosingut nõustumata tingimustega, mis on vajalikud armu saamiseks. Ehtne usk rajaneb Pühakirja tõotustele ja korraldustele.
Sageli, kui Saatanal pole õnnestunud äratada usaldamatust, õnnestub tal teha meid enesekindlaks. Kui ta saab suunata meid astuma vajaduseta kiusatuse teele, teab ta, et võit on tema päralt. Jumal varjab kõiki, kes käivad sõnakuulmise teed; kuid sellelt kõrvale astumine tähendab põikamist Saatana pinnale. Seal langeme kindlasti. Õnnistegija on esitanud meile üleskutse: «Valvake ja paluge, et te kiusatuse sisse ei satu» (Mrk.14,38). Mõtisklus ja palve hoiavad meid tormamast vabatahtlikult ohtudesse, ja nii saame hoitud paljudest kaotustest. Siiski ei peaks me mingil juhul kaotama julgust, kui meid ründavad kiusatused. Sageli, kui satume raskesse olukorda, kahtleme, kas Jumala Vaim on meid juhtinud. Ent Vaimu juhtimine viis Jeesuse kõrbesse, kus Saatan Teda ründas. Kui Jumal paneb meid proovile, on Tema eesmärk alati tegutseda meie kasuks. Jeesus ei kasutanud valesti Jumala tõotusi ega saanud nii tarbetute kiusatuste ohvriks. Samuti ei heitnud Ta meelt, (129) kui kiusatus Teda ründas. Meilgi ei tule nii teha. «Teid ei ole veel tabanud muud kui inimlik kiusatus, aga ustav on Jumal, kes ei lase teid rohkem kiusata, kui te suudate kanda, vaid ühes kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nõnda, et te suudaksite kanda» (1.Kor.10,13). Ta ütleb: «Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused! Ja hüüa appi mind kitsikuse päevil, siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad mulle au!» (Ps.50,14.15).
Jeesus jäi võitjaks ka teises kiusatuses, ning Saatan avas nüüd oma tõelise olemuse. Ometi ei ilmunud ta kapju ja nahkhiire tiibu kandva võika koletisena. Ta on võimas ingel, ehkki langenud. Ta tunneb oma kohta vastuhaku juhi ja selle maailma jumalana.
Viinud Jeesuse kõrgele mäele, kangastas Saatan Tema silme ette panoraami maailma kuningriikide hiilgusest. Päikesekiired kuldasid suurlinnade templeid, marmorpaleesid, viljakaid põlde ja küpsenud saagi all nõtkuvaid viinamägesid. Kurjuse jäljed jäid varju. Jeesuse silme ees, kus alles äsja oli laiunud mahajäetus ja kõrb, avanes nüüd võrratu ilu ja õitseng. Kiusaja hääl lausus: «Ma annan Sulle meelevalla kõigi nende üle ja nende auhiilguse, sest see on antud minule ja mina annan selle, kellele ma iganes tahan. Kui Sa nüüd kummardad minu ette, on kõik Sinu!»
Kristuse ülesanne võis teostuda ainult kannatuste kaudu. Teda ootas murede- ja võitlusterohke elu ning lõpuks häbistav surm. Ta pidi kandma kogu maailma patud. Ta pidi taluma lahutust Isa armastusest. Nüüd pakkus Saatan Talle võimu, mille kiusaja oli väevõimuga omandanud. Kristus võinuks vabaneda kohutavast tulevikust, kui Ta tunnustanuks Saatana ülimuslikkust. Kuid see tähendanuks loovutada võit suures võitluses. Saatan oli teinud taevas pattu sellega, et ta oli püüdnud tõsta end kõrgemaks Jumala Pojast. Kui Jeesus oleks nüüd tema ette kummardunud, siis oleks see olnud mässu võit.
Kui Saatan ütles Kristusele: «Maailma kuningriigid ja au on antud minule ja mina annan selle, kellele ma iganes tahan,» rääkis ta ainult osaliselt tõtt — seda, mis oli kasuks tema eesmärgile. Saatanale kuulus võim, mille ta oli röövinud Aadamalt. Kuid Aadam oli Looja asevalitseja. Ta ei olnud sõltumatu valitseja. Maa kuulub Jumalale ja Jumal on andnud kõik Pojale. Aadam pidi valitsema Kristuse alluvuses. Kui Aadam loovutas oma valitsuse Saatanale, jäi Kristus ikkagi tõeliseks Kuningaks. Just nii nagu Issand oli öelnud kuningas Nebukadnetsarile: «Kõigekõrgem valitseb (130) inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab» (Tan.4,29). Saatan saab kasutada oma vägivaldselt hangitud võimu ainult siis, kui Jumal lubab.
Pakkudes Kristusele selle maailma kuningriike ja au, esitas kiusaja tegelikult ettepaneku, et Kristus loobuks oma ülemvõimust maailmas ja rajaks kuningriigi Saatana alluvuses. Just sellisele riigile olid juudid teinud oma panuse. Nad igatsesid selle maailma kuningriiki. Kui Kristus oleks nõustunud andma neile sellist riiki, siis oleksid nad Ta rõõmuga vastu võtnud. Ent sellise riigi kohal lasus patuneedus koos kõigi kaasnevate hädadega. Kristus ütles kiusajale: «Tagane minust Saatan! Sest kirjutatud on: «Sina pead Issandat oma Jumalat kummardama ja ükspäinis Teda teenima.»»
See, kes oli tõstnud mässu taevas, pakkus Kristusele selle maailma kuningriike, et osta Temalt austust kurjuse põhimõtetele. Kuid Jeesus ei olnud ostetav. Ta oli tulnud rajama õiguse kuningriiki ning Ta ei loobunud oma eesmärgist. Sama kiusatusega läheneb Saatan inimestele ja on siin hoopis edukam. Ta pakub inimestele maist võimu tingimusel, et nad tunnustavad tema ülemvalitsust. Ta nõuab, et nad ohverdaksid meelepuhtuse, ei pööraks tähelepanu südametunnistusele ja hellitaksid isekust. Kristus palub neil otsida esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, kuid Saatana hääl sosistab kõrvalt: «Olgu igavest elu puudutav tõde ükskõik kui õige, kuid selleks, et olla edukas selles maailmas, tuleb sul mind teenida. Sinu heakäekäik on minu kätes. Ma võin sulle anda rikkust, rõõmu, au ja õnne. Kuula minu nõuannet. Ära lase end eksitada veidratest aususe ja eneseohverdamise juttudest. Mina valmistan sulle tee.» Nii petetakse paljusid. Nad nõustuvad elama enesele ja Saatan on rahul. Ta saavutab võimu nende üle. Kuid ta pakub seda, mida tema anda ei saa ja mis temaltki varsti ära kistakse. Vastutasuks jätab ta nad ilma Jumala laste pärandiõigusest.
Saatan tegi küsitavaks, kas Jeesus oli Jumala Poeg. Tema lüüasaamine oli tõend, millele ta ei saanud vastu vaielda. Jumalikkus välgatas läbi kannatava inimolemuse. Saatan pidi taganema. Alandatuna ja raevutsedes tuli tal lahkuda maailma Lunastaja lähedusest. Kristuse võit oli niisama suur, kui oli olnud Aadama kaotus.
Samamoodi võime ka meie kiusatusele vastu seista ja Saatana lahkuma sundida. Jeesuse võit tulenes kuulekusest Jumalale ja usust Temasse. (131) Apostli kaudu ütleb Ta meile: «Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis põgeneb ta teie juurest. Tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi» (Jak.4,7.8). Me ei suuda ise vabaneda kiusaja võimu alt. Ta on alistanud inimkonna; kui me püüame seisma jääda oma jõule lootes, langeme tema pettuse saagiks. Kuid «Jehoova nimi on tugev torn, sinna jookseb õige ja leiab varju!» (Õps.18,10). Saatan väriseb ja põgeneb ka kõige nõrgema inimhinge eest, kes leiab pelgupaiga selles võimsas nimes.
Pärast seda, kui vaenlane oli lahkunud, langes Jeesus kurnatult maha, nägu surnukahvatu. Taeva inglid olid jälginud võitlust ja näinud armastatud Käskija kirjeldamatuid kannatusi. Ta oli vastu pidanud suuremale survele, kui meist kellelgi vastu pidada tuleb. Nüüd teenisid inglid Jumala Poega, kes lamas maas kui surnu. Nad kosutasid Teda toiduga ja trööstisid Isa armastusest kõnelemisega ning kinnitasid, et kogu taevas rõõmustas Tema võidu üle. Uut jõudu saanuna tuksus Tema süda jälle kaastundest inimese vastu ja Ta jätkas, et lõpetada töö, mida Ta oli alustanud; Ta ei puhka seni, kui vaenlane on võidetud ja langenud inimsugu lunastatud!
Me ei suuda mõista lunastuse hinda enne, kui seisame koos kõigi lunastatutega oma Päästja kõrval Jumala trooni ees. Siis, kui igavese kodu aulikkus avaneb meie kütkestatud pilgu ees, mõtleme sellele, et Jeesus jättis kõik meie pärast; veel enam — Ta riskis meie pärast ebaõnnestumise ja igavese kaotusega. Siis heidame oma kroonid Tema jalgade ette ja laulame: «Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja rammu ja au ja austust ja kiitust» (Ilm.5,12).
