34. peatükk KUTSE
Mt.11:28-30
Mt.11:28-30
(328) «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!»
Need lohutussõnad lausus Jeesus rahvahulgale, kes Teda järgis. Kristus rõhutas, et inimesed võivad omandada Jumala tundmise ainult Tema kaudu. Ta oli öelnud oma jüngrite kohta, et neile oli antud taevaste asjade tundmine. Kuid Ta ei öelnud sellega, et keegi oleks Tema hoolest ja armastusest ilma. Kõik vaevatud ja koormatud võivad tulla Tema juurde.
Kirjatundjad ja rabid tundsid oma piinlikult täpse usukommete järgimise juures mingit vajakajäämist, mida rituaalide täitmine ei suutnud rahuldada. Tölnerid ja patused võisid näiliselt olla rahul meelelise ja maisega, kuid südames pesitses ebakindlus ja hirm. Jeesus nägi ahistatud ja koormatud südameid — inimesi, kelle lootused olid purunenud ning kes püüdsid vaigistada hingeigatsust maisete rõõmudega. Ta kutsus neid kõiki leidma rahu Temas.
Hellalt palus Ta vaevatuid: «Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.»
Nende sõnadega pöördub Kristus iga inimolevuse poole. Kõik on väsinud ja koormatud. Kõiki rõhub koorem, mida ainult Kristus saab kõrvaldada; meie kõige raskem koorem on patukoorem. Kui see jääks meie õlgadele, (329) siis me murduksime. Kuid Tema, kes oli patuta, kandis meie süükoormat. «Jehoova laskis meie süüteod tulla Tema peale» (Jes.53,6). Tema võtab surutise meie väsinud õlgadelt. Ta annab meile rahu. Ta kannab ka meie murede ja igapäevahoolte koormat, sest Tema kannab meid oma südames.
Tema, meie Vanem Vend, on igavesel troonil. Tema kannab hoolt iga inimese eest, kes pöördub Tema kui Päästja poole. Kristus teab oma kogemuse põhjal inimeste nõrkusi, teab meie vajadusi ja seda, kust saada jõudu kiusatusi võita; Teda kiusati kõiges nagu meid, ometi jäi Ta patuta. Tema kaitseb sind, sa värisev Jumala laps! Oled sa kiusatuses? Tema vabastab sind. Oled sa nõrk? Tema teeb su tugevaks. On sul puudu tarkusest? Tema õpetab sind. On sul haavad? Tema tervendab. Issand «määrab tähtede arvu,» kuid parandab ka need, kellede süda on murtud ja seob kinni nende valusad haavad!» (Ps.147,4.3). «Tulge minu juurde,» kõlab Tema kutse. Ükskõik, millised on sinu mured ja katsumused, räägi neist Issandale. Sa saad jõudu vastu pidada. Sulle avaneb tee, mida käies vabaned meeleheitest ja raskustest. Mida nõrgemana ja abitumana sa ennast tunned, seda tugevamaks sa saad Tema jõus. Mida raskemad on sinu koormad, seda õnnistatum rahu täidab sind siis, kui sa usaldad need Koormate Kandjale. Rahu, mida Kristus pakub, sõltub tingimustest, kuid tingimused on lihtsad. Igaüks võib need täita. Tema räägib meile, kuidas omandada hingerahu.
«Võtke endi peale minu ike,» ütleb Jeesus. Ike on töövahend. Veised ikestatakse töötegemiseks; ike on vältimatu selleks, et töötegemine oleks edukas. Seda kujundit kasutades õpetab Kristus meile, et meid kutsutakse Tema teenistusse kogu eluks. Meil tuleb võtta Tema ike ja saada Tema kaastöölisteks.
Ike, mis köidab meid teenimises, on Jumala käsk. Suur armastuse käsk, millest kõneldi Eedenis, mida kuulutati Siinail ning mis uues lepingus kirjutatakse südamesse, on see, mis seob inimese Jumala tahtega. Kui me jääksime oma kalduvuste hooleks, jääksime käima teed, mida meie tahame, langeksime me paratamatult Saatana võimusse ja muutuksime tema sarnaseks. Sellepärast seobki Jumal meid oma tahtega, mis on suurepärane, ülev ja õilistav. Ta soovib, et me täidaksime oma elukohustusi kannatlikult ja mõistlikult. Kristus kandis inimesena seda tööiket. Ta ütles: «Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja Sinu käsuõpetus on mu sisemuses!» (Ps.40,9). «Ma olen (330) taevast alla tulnud mitte oma tahtmist tegema, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud» (Joh.6,38). Armastus Jumala vastu, soov austada Teda, ja armastus langenud inimsoo vastu ajendasid Jeesust tulema maa peale kannatama ja surema. Armastus oli Tema elu juhtiv jõud. Ta palub meil omaks võtta sama põhimõtte.
Paljude süda ägab murekoorma all, sest nad püüavad elada selle maailma malli järgi. Nad on teinud sellise valiku, võtnud endale need mured ja omandanud maailmameelsed harjumused. Sellega rikuvad nad oma iseloomu ja elu. Rahuldamaks auahnust ja maiseid soove, vägistavad nad oma südametunnistust ja kannatavad lisaks kõigele veel südametunnistuse piinade all. Pidev mure kurnab elujõu. Issand igatseb võtta neilt sellise surutise. Ta õhutab neid vastu võtma Tema iket: «Minu ike on hea ja minu koorem on kerge!» Ta palub neil otsida esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis antakse neile Tema tõotuse kohaselt kõik selleks eluks vajalik pealegi. Mured pimestavad nii, et inimesed ei suuda mõista tulevikku; kuid Jeesus näeb lõppu algusest. Iga probleemi jaoks on Temal lahendus. Taevasel Isal on tuhandeid teid, kuidas meie eest hoolt kanda. Need, kes tahavad põhimõttekindlalt teenida Jumalat ja seavad Tema au oma elus esikohale, märkavad, et segadused hajuvad ja elutee tasandub.
«Õppige minust,» ütleb Jeesus, «et mina olen tasane ja südamest alandlik; ja te leiate hingamise oma hingele.» Meil tuleb astuda Kristuse kooli, õppida Temalt tasadust ja alandlikkust. Lunastus on protsess, mis kasvatab inimese taeva jaoks. See kasvatus tähendab Kristuse tundmist. See tähendab vabanemist vaadetest ja tavadest, mida on õpitud pimedusevürsti koolis. Inimesel tuleb vabaneda kõigest, mis takistab tal olemast ustav Jumalale.
Kristuse südames, kus valitseb täielik kooskõla Jumalaga, oli ka täielik rahu. Tähelepanuavaldused ei muutnud Teda uhkeks, hukkamõist ja pettumused ei masendanud. Ta säilitas julguse ka siis, kui Talle kõige rängemalt vastu seisti ja julmimalt koheldi. Kuid paljud end Tema järelkäijaks tunnistavad inimesed on mures ja rahutud; nad kardavad usaldada Jumalat. Nad ei andu Talle täielikult; sest nad kardavad kaotada asju, mida selline andumine eeldab. Ent ilma Jumalale andumiseta ei leia nad rahu.
Enesearmastusega kaasneb rahutus. Kui oleme sündinud ülevalt, on meis sama meelsus, mis oli Jeesusel. (331) Ta oli valmis alanduma selleks, et meie saaksime päästetud. Siis ei taotle me kõrgemaid kohti. Me igatseme istuda Jeesuse jalge ees ja õppida Temalt. Me mõistame, et meie töö väärtus ei seisne maailma ees lokku löömises või oma jõust askeldamises. Meie töö väärtus sõltub sellest, kui palju oleme saanud Püha Vaimu. Jumala usaldamine pühitseb meelsust ja aitab kannatlikkusega võita eluolukordi.
Ike asetatakse härja turjale selleks, et aidata loomal vedada koormat. Sama lugu on Kristuse ikkega. Kui me tahame kooskõlastuda Jumala tahtega ning kasutada Tema ande teistele õnnistuseks, leiame, et elukoorem on kerge. See, kes käib Jumala käskude teel, käib koos Kristusega, ning Tema armastuses saab süda rahu. Kui Mooses palus: «Õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin Sind,» vastas Issand talle: «Minu pale läheb ühes ja ma annan sulle rahu!» Prohvetite kaudu öeldakse: «Nõnda ütleb Jehoova: astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!» (2.Ms.33,13.14; Jer.6,16). «Kui sa ometi oleksid tähele pannud mu käske! Siis oleks su rahu sarnanenud jõele ja su õigus oleks olnud nagu mere lained!» (Jes.48,18).
Need, kes usuvad Kristuse sõnu ja annavad end Tema hoolde ning elu Tema juhtida, saavad rahu ja kosutust. Miski selles maailmas ei saa neid nukrutsema panna, sest Jeesuse lähedus rõõmustab neid. Täielikus kuulekuses on täielik rahu. Issand ütleb: «Kindlameelsele Sa hoiad rahu, rahu sest ta loodab Sinu peale» (Jes.26,3). Meie elu võib näida labürindina, ent siis, kui usaldame end targa Meistri hoolde, toob Ta esile sellise elu ja iseloomu, mis austab Teda. Inimene, kelle iseloom ilmutab Kristuse au — Tema iseloomu — saab Jumala riiki. Lunastatud elavad koos Lunastajaga, sest nad on seda väärt.
Kui me saame rahu Jeesuses, algab taevas juba siin maal. Me vastame Tema kutsele: «Tulge, õppige minust,» ja kui me tuleme, alustame me igavest elu. Taevas tähendab pidevat lähenemist Jumalale Kristuse kaudu. Mida kauem saame osa taevalikkusest, seda suurem au meie ees avaneb. Mida paremini õpime tundma Jumalat, seda õnnelikumad me oleme. Kui kõnnime Jeesusega siin maa peal, täitume Tema armastusega ja Tema lähedus pakub rahuldust. Siis omandame kõik, (332) mida inimolevus võib saada. Tulevase eluga võrreldes on see ometi väike! Seal «on nad Jumala aujärje ees ja teenivad Teda ööd ja päevad Tema templis. Ja see, kes aujärjel istub, laotab oma telgi nende üle. Neil ei ole siis enam nälga ega janu; ka ei lange nende peale päikest ega mingisugust palavat; sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab neid elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist!» (Ilm.7,15-17).
Need lohutussõnad lausus Jeesus rahvahulgale, kes Teda järgis. Kristus rõhutas, et inimesed võivad omandada Jumala tundmise ainult Tema kaudu. Ta oli öelnud oma jüngrite kohta, et neile oli antud taevaste asjade tundmine. Kuid Ta ei öelnud sellega, et keegi oleks Tema hoolest ja armastusest ilma. Kõik vaevatud ja koormatud võivad tulla Tema juurde.
Kirjatundjad ja rabid tundsid oma piinlikult täpse usukommete järgimise juures mingit vajakajäämist, mida rituaalide täitmine ei suutnud rahuldada. Tölnerid ja patused võisid näiliselt olla rahul meelelise ja maisega, kuid südames pesitses ebakindlus ja hirm. Jeesus nägi ahistatud ja koormatud südameid — inimesi, kelle lootused olid purunenud ning kes püüdsid vaigistada hingeigatsust maisete rõõmudega. Ta kutsus neid kõiki leidma rahu Temas.
Hellalt palus Ta vaevatuid: «Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.»
Nende sõnadega pöördub Kristus iga inimolevuse poole. Kõik on väsinud ja koormatud. Kõiki rõhub koorem, mida ainult Kristus saab kõrvaldada; meie kõige raskem koorem on patukoorem. Kui see jääks meie õlgadele, (329) siis me murduksime. Kuid Tema, kes oli patuta, kandis meie süükoormat. «Jehoova laskis meie süüteod tulla Tema peale» (Jes.53,6). Tema võtab surutise meie väsinud õlgadelt. Ta annab meile rahu. Ta kannab ka meie murede ja igapäevahoolte koormat, sest Tema kannab meid oma südames.
Tema, meie Vanem Vend, on igavesel troonil. Tema kannab hoolt iga inimese eest, kes pöördub Tema kui Päästja poole. Kristus teab oma kogemuse põhjal inimeste nõrkusi, teab meie vajadusi ja seda, kust saada jõudu kiusatusi võita; Teda kiusati kõiges nagu meid, ometi jäi Ta patuta. Tema kaitseb sind, sa värisev Jumala laps! Oled sa kiusatuses? Tema vabastab sind. Oled sa nõrk? Tema teeb su tugevaks. On sul puudu tarkusest? Tema õpetab sind. On sul haavad? Tema tervendab. Issand «määrab tähtede arvu,» kuid parandab ka need, kellede süda on murtud ja seob kinni nende valusad haavad!» (Ps.147,4.3). «Tulge minu juurde,» kõlab Tema kutse. Ükskõik, millised on sinu mured ja katsumused, räägi neist Issandale. Sa saad jõudu vastu pidada. Sulle avaneb tee, mida käies vabaned meeleheitest ja raskustest. Mida nõrgemana ja abitumana sa ennast tunned, seda tugevamaks sa saad Tema jõus. Mida raskemad on sinu koormad, seda õnnistatum rahu täidab sind siis, kui sa usaldad need Koormate Kandjale. Rahu, mida Kristus pakub, sõltub tingimustest, kuid tingimused on lihtsad. Igaüks võib need täita. Tema räägib meile, kuidas omandada hingerahu.
«Võtke endi peale minu ike,» ütleb Jeesus. Ike on töövahend. Veised ikestatakse töötegemiseks; ike on vältimatu selleks, et töötegemine oleks edukas. Seda kujundit kasutades õpetab Kristus meile, et meid kutsutakse Tema teenistusse kogu eluks. Meil tuleb võtta Tema ike ja saada Tema kaastöölisteks.
Ike, mis köidab meid teenimises, on Jumala käsk. Suur armastuse käsk, millest kõneldi Eedenis, mida kuulutati Siinail ning mis uues lepingus kirjutatakse südamesse, on see, mis seob inimese Jumala tahtega. Kui me jääksime oma kalduvuste hooleks, jääksime käima teed, mida meie tahame, langeksime me paratamatult Saatana võimusse ja muutuksime tema sarnaseks. Sellepärast seobki Jumal meid oma tahtega, mis on suurepärane, ülev ja õilistav. Ta soovib, et me täidaksime oma elukohustusi kannatlikult ja mõistlikult. Kristus kandis inimesena seda tööiket. Ta ütles: «Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja Sinu käsuõpetus on mu sisemuses!» (Ps.40,9). «Ma olen (330) taevast alla tulnud mitte oma tahtmist tegema, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud» (Joh.6,38). Armastus Jumala vastu, soov austada Teda, ja armastus langenud inimsoo vastu ajendasid Jeesust tulema maa peale kannatama ja surema. Armastus oli Tema elu juhtiv jõud. Ta palub meil omaks võtta sama põhimõtte.
Paljude süda ägab murekoorma all, sest nad püüavad elada selle maailma malli järgi. Nad on teinud sellise valiku, võtnud endale need mured ja omandanud maailmameelsed harjumused. Sellega rikuvad nad oma iseloomu ja elu. Rahuldamaks auahnust ja maiseid soove, vägistavad nad oma südametunnistust ja kannatavad lisaks kõigele veel südametunnistuse piinade all. Pidev mure kurnab elujõu. Issand igatseb võtta neilt sellise surutise. Ta õhutab neid vastu võtma Tema iket: «Minu ike on hea ja minu koorem on kerge!» Ta palub neil otsida esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis antakse neile Tema tõotuse kohaselt kõik selleks eluks vajalik pealegi. Mured pimestavad nii, et inimesed ei suuda mõista tulevikku; kuid Jeesus näeb lõppu algusest. Iga probleemi jaoks on Temal lahendus. Taevasel Isal on tuhandeid teid, kuidas meie eest hoolt kanda. Need, kes tahavad põhimõttekindlalt teenida Jumalat ja seavad Tema au oma elus esikohale, märkavad, et segadused hajuvad ja elutee tasandub.
«Õppige minust,» ütleb Jeesus, «et mina olen tasane ja südamest alandlik; ja te leiate hingamise oma hingele.» Meil tuleb astuda Kristuse kooli, õppida Temalt tasadust ja alandlikkust. Lunastus on protsess, mis kasvatab inimese taeva jaoks. See kasvatus tähendab Kristuse tundmist. See tähendab vabanemist vaadetest ja tavadest, mida on õpitud pimedusevürsti koolis. Inimesel tuleb vabaneda kõigest, mis takistab tal olemast ustav Jumalale.
Kristuse südames, kus valitseb täielik kooskõla Jumalaga, oli ka täielik rahu. Tähelepanuavaldused ei muutnud Teda uhkeks, hukkamõist ja pettumused ei masendanud. Ta säilitas julguse ka siis, kui Talle kõige rängemalt vastu seisti ja julmimalt koheldi. Kuid paljud end Tema järelkäijaks tunnistavad inimesed on mures ja rahutud; nad kardavad usaldada Jumalat. Nad ei andu Talle täielikult; sest nad kardavad kaotada asju, mida selline andumine eeldab. Ent ilma Jumalale andumiseta ei leia nad rahu.
Enesearmastusega kaasneb rahutus. Kui oleme sündinud ülevalt, on meis sama meelsus, mis oli Jeesusel. (331) Ta oli valmis alanduma selleks, et meie saaksime päästetud. Siis ei taotle me kõrgemaid kohti. Me igatseme istuda Jeesuse jalge ees ja õppida Temalt. Me mõistame, et meie töö väärtus ei seisne maailma ees lokku löömises või oma jõust askeldamises. Meie töö väärtus sõltub sellest, kui palju oleme saanud Püha Vaimu. Jumala usaldamine pühitseb meelsust ja aitab kannatlikkusega võita eluolukordi.
Ike asetatakse härja turjale selleks, et aidata loomal vedada koormat. Sama lugu on Kristuse ikkega. Kui me tahame kooskõlastuda Jumala tahtega ning kasutada Tema ande teistele õnnistuseks, leiame, et elukoorem on kerge. See, kes käib Jumala käskude teel, käib koos Kristusega, ning Tema armastuses saab süda rahu. Kui Mooses palus: «Õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin Sind,» vastas Issand talle: «Minu pale läheb ühes ja ma annan sulle rahu!» Prohvetite kaudu öeldakse: «Nõnda ütleb Jehoova: astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!» (2.Ms.33,13.14; Jer.6,16). «Kui sa ometi oleksid tähele pannud mu käske! Siis oleks su rahu sarnanenud jõele ja su õigus oleks olnud nagu mere lained!» (Jes.48,18).
Need, kes usuvad Kristuse sõnu ja annavad end Tema hoolde ning elu Tema juhtida, saavad rahu ja kosutust. Miski selles maailmas ei saa neid nukrutsema panna, sest Jeesuse lähedus rõõmustab neid. Täielikus kuulekuses on täielik rahu. Issand ütleb: «Kindlameelsele Sa hoiad rahu, rahu sest ta loodab Sinu peale» (Jes.26,3). Meie elu võib näida labürindina, ent siis, kui usaldame end targa Meistri hoolde, toob Ta esile sellise elu ja iseloomu, mis austab Teda. Inimene, kelle iseloom ilmutab Kristuse au — Tema iseloomu — saab Jumala riiki. Lunastatud elavad koos Lunastajaga, sest nad on seda väärt.
Kui me saame rahu Jeesuses, algab taevas juba siin maal. Me vastame Tema kutsele: «Tulge, õppige minust,» ja kui me tuleme, alustame me igavest elu. Taevas tähendab pidevat lähenemist Jumalale Kristuse kaudu. Mida kauem saame osa taevalikkusest, seda suurem au meie ees avaneb. Mida paremini õpime tundma Jumalat, seda õnnelikumad me oleme. Kui kõnnime Jeesusega siin maa peal, täitume Tema armastusega ja Tema lähedus pakub rahuldust. Siis omandame kõik, (332) mida inimolevus võib saada. Tulevase eluga võrreldes on see ometi väike! Seal «on nad Jumala aujärje ees ja teenivad Teda ööd ja päevad Tema templis. Ja see, kes aujärjel istub, laotab oma telgi nende üle. Neil ei ole siis enam nälga ega janu; ka ei lange nende peale päikest ega mingisugust palavat; sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab neid elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist!» (Ilm.7,15-17).
