72. peatükk MINU MÄLESTUSEKS
Mt.26:20-29; Mk.14:17-25; Lk.22:14-23; Joh.13:18-30
Mt.26:20-29; Mk.14:17-25; Lk.22:14-23; Joh.13:18-30
(652) «Issand Jeesus sel ööl, mil Ta ära anti, võttis leiva ja tänas ja murdis ning ütles: «See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks.» Samuti võttis Ta karika pärast söömaaega ning ütles: «See karikas on uus leping minu veres. Seda tehke nii sageli, kui te iganes seda joote, minu mälestuseks.» Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni Ta tuleb!» (1.Kor.11,23-26).
Kristus oli jõudmas punkti, kus üks vaimulik süsteem läks üle teiseks. Ühe süsteemi suure püha asemele seati teine. Oli saabumas aeg, mil Tema, veatu Jumala Tall, pidi ohverdatama patuohvriks. Sellega pidi jõudma lõpule võrdkujude ja tseremooniate süsteem, mis nelja tuhande aasta jooksul oli osutanud Tema surmale. Nüüd kui Jeesus asus oma jüngritega sööma paasatalle, seadis Ta sisse teenistuse, mis pidi meenutama Tema suurt ohvrit. Juutide rahvuspüha pidi igaveseks minevikku vajuma, kuid teenistust, mille Kristus nüüd sisse seadis, pidid Tema järelkäijad läbi viima kõikides maades kõikidel ajastutel.
Paasapüha oli sisse seatud mälestuseks Iisraeli pääsemisest Egiptuse vangipõlvest. Jumal oli öelnud, et igal aastal tuli lastele jutustada selle teenistusega seoses pääsemise lugu. Nii pidi imepärane vabanemine alati meeles püsima. Issanda püha-õhtusöömaaja teenistus pidi hakkama (653) meenutama suurt päästet, mille tõi Kristuse surm. Seda tuleb teha Jeesuse taastulekuni. Mälestusteenistuse mõtteks on hoida Tema lepitustööd meie mälus alati värskena.
Ööl, mil Iisrael Egiptusest vabastati, sõid iisraellased paasatalle seistes, vöö vööl ja kepp käes, valmis rännakuks. Tol korral söödi nii seetõttu, et iga hetk võis saabuda korraldus asuda vaevarikkale ja raskele teekonnale läbi kõrbe. Kuid Kristuse ajal oli olukord teine. Iisrael polnud enam põgenik võõral maal, vaid oma kodumaa elanik. Seepärast söödi nüüd rahuaja olukorrale omaselt paasa-õhtusöömaaega lamavas asendis. Pidusöögist osavõtjad külitasid laua ümber asetatud pehmetel lamamisasemetel. Toetuti vasakule käele, parem käsi jäi söömiseks vabaks. Selline asend võimaldas ka toetada pea kõrvalistuja rinnale. Jalgu aga, mis olid sirutatud väljapoole, sai pesta see, kes käis väljaspool istujate ringi.
Kristus võttis aset paasasöömaajaks kaetud laua ääres. Laual olid paasapühiks valmistatud hapnemata leivad ja käärimata paasaviin. Kristus kasutas neid sümboleid oma laitmatu ohvri kujutamiseks. Miski, milles oli toimunud käärimis- või hapnemisprotsess — patu ja surma sümbol — ei võinud esitada «veatut ja laitmatut Talle» (1.Pet.1,19).
«Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja andis oma jüngritele ning ütles: «Võtke, sööge, see on minu ihu!» Ja Ta võttis karika, tänas ja andis neile ja ütles: «Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Aga ma ütlen teile: Nüüdsest peale ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma ühes teiega joon uut oma Isa riigis!»
Ka reetur Juudas oli lauas. Ta võttis Jeesuse käest vastu Tema murtud ihu ja valatud vere sümbolid. Ta kuulis sõnu: «Seda tehke minu mälestuseks.» Jumala Talle kõrval istudes haudus äraandja süngeid, kättemaksuhimulisi mõtteid.
Jalgade pesemise ajal oli Jeesus veenvalt osutanud sellele, et Ta nägi Juudast läbi. «Teie ei ole kõik puhtad!» (Joh.13,11), (654) oli Ta öelnud. Need sõnad andsid reeturlikule jüngrile märku, et Kristus teadis tema salaplaane. Nüüd ütles Kristus lausa otse: «Ma ei ütle seda teie kõikide kohta; ma tean, kelle ma olen ära valinud. Aga ma ütlen seda, et Kiri täide läheks: kes minu leiba sööb, on tõstnud oma kanna minu vastu.»
Isegi nüüd ei kahtlustanud jüngrid Juudast. Kuid nad nägid, et Kristus oli väga kurb. Üle kohalolijate libises vari, eelaimus kohutavast õnnetusest, mille olemust nad ei mõistnud. Olles viivu vaikides söönud, ütles Jeesus: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et üks teie seast annab mind ära!» Need sõnad panid jüngrid hämmelduses kohkuma. Neile ei mahtunud pähe mõte, et üks nende seast võiks reeta oma jumaliku Õpetaja. Miks peaks keegi Teda ära andma? Kes see võiks olla? Kindlasti mitte keegi kaheteistkümne hulgast, kellel oli olnud eesõigus kuulda kõiki Tema õpetusi ja osa saada Tema imeväärsest armastusest.
Mõistes, et Jeesus ei öelnud midagi asjatut ja et Tema sõnad olid alati olnud õiged, haaras neid hirm. Nad kaotasid usalduse endasse. Nad kaalusid oma mõtteid — oli neis midagi Õpetaja vastu? Valulikult hüüatasid nad ükshaaval: «Ega ometi mina?» Juudas istus vaikselt. Sügavalt piinlev Johannes küsis lõpuks: «Issand, kes see on?» Ja Jeesus vastas: «Kes minuga oma käe vaagnasse pistab, see annab mind ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu Temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kelle läbi Inimese Poeg ära antakse! Hea oleks sellele inimesele, kui ta ei oleks sündinud!» Jüngrid olid vaadanud pingsalt üksteisele otsa siis, kui nad olid küsinud: «Ega ometi mina?» Nüüd tõmbas Juudase vaikimine tähelepanu temale. Küsimuste ja hämmastushüüete melu tõttu polnud Juudas kuulnud Jeesuse vastust Johannesele. Pääsemaks teiste jüngrite uurivate pilkude eest, küsis ka tema: «Ega ometi mina see ole, Rabi?» Jeesus vastas tõsiselt: «Sina jah.»
Üllatunud ja segaduses, et tema plaan on paljastatud, tõusis Juudas kiiresti lauast. Siis ütles Jeesus talle: «Mida sa teed, seda sa tee kähku!» «Kui ta nüüd palukese oli võtnud, läks ta sedamaid välja. Aga oli öö.» Öö saabus ka reeturi hinge, kes pööras selja Kristusele ja astus pimedusse.
Selle hetkeni polnud Juudas ületanud oma meeleparanduse võimaluse piiri. Ent lahkumisega Issanda ja (655) kaasjüngrite juurest langetas ta lõpliku otsuse. Ta oli piiri ületanud.
Imeväärse kannatlikkusega oli Jeesus Juudast kohelnud. Kõik, mis võimalik, oli Ta Juudase heaks teinud. Pärast seda, kui Juudas oli kaks korda otsustanud oma Issand ära anda, pakkus Jeesus talle ometi võimalust kahetseda. Reeturi salamõtete paljastamine oli viimane veenev tõend Jeesuse jumalikkusest. See oli viimane koputus reeturliku jüngri südamele. Kristus ei saanud teha enamat. Vastu kangekaelset uhkust põrkunud armulained veeresid veel tugevama armastuse voona Juudaseni, kuid süü avastamisest häiritud Juudas muutus veelgi otsusekindlamaks. Ta lahkus õhtusöömaajalt oma kavatsusi täide viima.
Kuulutades häda Juudasele, mõtles Kristus halastavalt teistele jüngritele. Öelduga andis Ta neilegi ülima tõendi sellest, et Ta oli Messias. «Nüüd ütlen ma teile seda enne, kui see sünnib, et kui see sünnib, te usuksite, et MINA SEE OLEN.» Kui Jeesus oleks vaikinud, jättes mulje nagu oleks Ta teadmatuses sellest, mis oli toimumas, oleks jüngritel olnud kiusatus mõelda, et nende Õpetajal puudus jumalik ettenägevus. Aasta tagasi oli Jeesus oma jüngritele öelnud, et üks nende hulgast oli kurat. Nüüd kõnelesid Juudasele lausutud sõnad tõsiasjast, et äraandmine oli Õpetajale täielikult teada. Nii kinnitasid need Kristuse tõeliste järelkäijate usku kannatusteajal. Juudase kohutav lõpp pidi neile meenutama hädakuulutust reeturile.
Kuid Päästja pidas silmas veel midagi. Ta oli teeninud ka seda inimest, kelle Ta teadis olevat äraandja. Jüngrid polnud mõistnud jalgade pesemise ajal lausutud sõnu: «Teie ei ole kõik puhtad.» Nad polnud mõistnud veel siiski, kui Ta ütles: «Kes minu leiba sööb, on tõstnud oma kanna minu vastu!» (Joh.13,11.18). Hiljem, kui nad nende sündmuste üle mõtisklesid, imetlesid nad Jumala kannatust ja halastust kõige rängema patuse suhtes.
Ehkki Jeesus tundis Juudast juba algusest, pesi Ta tema jalgu. Reeturil oli eesõigus saada osa ka pühast talitusest. Kannatlik Päästja andis talle kõik võimalused Teda vastu võtta, kahetseda ja patust puhtaks saada. Siin on eeskuju meile. Kui me arvame, et keegi on eksinud ja teeb pattu, siis ei peaks me temast kaugenema. (656) Me ei tohi teda kiusatusele veel enam välja panna ja Saatana poolele lükata sellega, et keerame talle selja. Kristus ei toiminud nii. Just seepärast, et jüngrid olid eksinud, pesi Ta nende jalgu. Kõiki peale ühe ajendas see meeleparandusele.
Kristuse eeskuju keelab kedagi Issanda püha-õhtusöömaajast välja arvata. Tõsi küll, avalik patt arvab süüdlase välja. Seda õpetab Püha Vaim selgesti (1.Kor.5,11). Kuid enamas ei peaks keegi otsust langetama. Jumal ei ole jätnud inimeste otsustada, kes peaksid püha-õhtusöömaajast osa võtma. Kes suudab näha inimese südamesse? Kes võib eraldada umbrohtu nisust? «Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast,» «Sellepärast: kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatult, sellel on Issanda ihust ja verest süüd.» «Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta enesele ei anna aru sellest ihust» (1.Kor.11,28.27.29).
Kui usklikud kogunevad neid talitusi läbi viima, siis on kohal ka saadikud, keda inimsilmad ei näe - inglid. Usklike inimeste hulgas võib olla Juudaseid, kelle ümber on pimedusevürsti saadikud, sest nad saadavad kõiki, kes keelduvad end laskmast juhtida Pühal Vaimul. Inglid on kohal igal jumalateenistusel. Koosolekule võivad tulla isikud, kes ei teeni südamest tõde ja pühadust, kuid kes avaldavad soovi teenistusest osa võtta. Ärgu neid keelatagu. Kohal on tunnistajad, kes nägid, kuidas Jeesus pesi jüngrite ja Juudase jalgu. Ka tol korral toimunut nägid rohkemad kui vaid inimeste silmad.
Kristus on Püha Vaimu kaudu kohal, et kinnitada Tema poolt sisseseatud teenistust. Ta püüab veenda ja pehmendada südameid. Ükski kahetsev pilk või mõte ei jää Tema tähelepanuta. Ta igatseb näha kahetseva südamega inimesi. Kõik on sellise inimlapse jaoks tehtud. Tema, kes pesi Juudase jalgu, igatseb pesta igalt südamelt patuplekid.
Keegi ei peaks osasaamisest kõrvale jääma seetõttu, et sellest teenistusest võtab osa tema meelest vääritu inimene. Igale jüngrile esitatakse üleskutse avalikult teenistuses osaleda ja sellega tunnistada, et ta võtab Kristuse vastu isikliku Päästjana. Tema enda poolt sisse seatud teenistusel kohtub Kristus oma rahvaga ja annab neile oma ligioleku läbi jõudu. Püha-õhtusöömaaega võib jagada inimene, kelle süda ja käed pole puhtad, kuid ometi teenib selle teenistuse kaudu Kristus oma lapsi. Kõik, kes kogunevad kindlas usus, saavad suuri õnnistusi. Igaüks aga, kes suhtub jumaliku eesõiguse hetkedesse hooletult, jääb ilma paljust. Nende kohta võib öelda: «Teie ei ole kõik puhtad.»
Võttes koos jüngritega osa leivast ja viinast, kinnitas Kristus, (659) et Ta on nende Lunastaja. Ta andis neile uue lepingu, mille kaudu kõik, kes Teda vastu võtavad, saavad Jumala lasteks ja Kristuse kaaspärijaiks. Selle lepingu alusel kuuluvad neile kõik õnnistused, mida taevas võib anda nii selles kui igaveses elus. Selle lepingu pidi kinnitama Kristuse veri. Püha-õhtusöömaaja teenistus pidi jüngritele alati meelde tuletama seda lõpmatut ohvrit, mis on toodud iga inimese eest.
Kuid osasaamisteenistus ei pidanud olema kurb teenistus. Hoopiski mitte. Kui Issanda jüngrid Tema laua ümber kogunevad, ei peaks nad mõtlema oma vigadele ja nende üle kaebama. Nad ei peaks meenutama möödunud usulisi kogemusi — olgu need ülendavad või rusuvad. Nad ei peaks mõtlema erimeelsustele vendade vahel. Kõik see kuulub ettevalmistava teenistuse juurde. Eneseanalüüs, pattude tunnistamine ja vastastikune leppimine on juba toimunud. Nüüd tullakse kohtuma Kristusega. Enam ei tule seista risti varjus, vaid selle päästvas valguses. Nüüd tuleb süda avada Õiguse Päikese säravatele kiirtele. Siis, kui Kristuse kallis veri saab puhastada inimlast, kes on täielikult teadlik Tema nähtamatust ligiolekust, kõlavad Talle sõnad: «Rahu jätan ma teile; oma rahu ma annan teile, mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab» (Joh.14,27).
Meie Issand ütleb: «Siis, kui sa tunned oma patusust, mõtle sellele, et mina surin sinu eest. Siis, kui sind minu ja evangeeliumi pärast vaenatakse ja tagakiusatakse, mõtle minu armastusele, mis on nii suur, et surin selle nimel. Siis, kui su kohustused tunduvad rängad ja elukoorem liiga raske, mõtle sellele, et ma kandsin sinu pärast risti, häbist hoolimata. Siis, kui su süda väriseb katsumuse ees, mõtle sellele, et su Lunastaja elab, kes sinu eest palub.»
Osasaamisteenistus osutab Kristuse teisele tulemisele. Selle mõtteks on hoida elavana Tema tuleku lootust Jeesuse järelkäijates. Alati, kui jüngrid kogunesid mälestama Tema surma, rääkisid nad isekeskis sellest, kuidas «Ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: «Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue seaduse veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Aga ma ütlen teile: Nüüdsest peale ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma ühes teiega joon uut Isa riigis!» Ahastusaegadel lohutas neid lootus Issanda tagasitulekule. Kirjeldamatult kallis oli nende jaoks mõte: «Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni Ta tuleb!» (1.Kor.11,26).
(660) Neid asju ei tohi me kunagi unustada. Meil tuleb hoida eneses alati elavana Kristuse armastust ja Tema köitvat väge. Kristus seadis kõnealuse teenistuse sisse igatsusega, et see kõneleks meile Jumala armastusest. Meie ja Jumala vahel on ainult üks ühenduslüli — Kristus. Kristuse armastus peab saama võimaluse tugevdada armastust vendade vahel. Ainult Kristuse surm andis Tema armastusele mõjuvõimsa väe. Ainult tänu Tema surmale võime oodata rõõmuga Tema teist tulekut. Tema ohver on meie lootuste alus. Sellele peame rajama oma usu.
Korraldusi, mis osutavad meie Issanda alandusele ja kannatustele, peetakse liiga sageli formaalsuseks. Kuid Jeesus käskis seda teha kindlal eesmärgil. Meie meeltes peavad elavnema jumalakartuse saladused. Iga inimene peaks mõistma palju sügavamalt, kui ta seni mõistab, Kristuse vahemehelikke kannatusi. «Ja nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas,» nõnda on ülendatud ka Inimese Poeg, «et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu» (Joh.3,14.16). Meil tuleb vaadata Kolgata ristile, kus ripub surev Lunastaja. Meie enda igavene heaolu nõuab, et meie usuksime Kristusesse.
Issand on öelnud: «Kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo Tema verd, siis ei ole elu teis enestes, ... sest mu liha on tõeline roog ja mu veri on tõeline jook» (Joh.6,53-55). Öeldu kehtib ka meie füüsilise olemuse kohta. Kristuse surmale võlgneme me maise elu iga hetke. Leib, mida sööme, on saadud Tema murtud ihu hinnaga; vesi, mida joome, on ostetud Tema valatud verega. Mitte keegi — olgu ta püha või patune — ei söö oma igapäevast leiba ilma, et teda toidaks Kristuse ihu ja veri. Kolgata rist on vajutatud igasse leivasse. See peegeldub vastu igast veeallikast. Kõike seda soovis Kristus õpetada oma suure ohvri sümbolite kaudu. Püha-õhtusöömaaja ülemast toast paistev valgus annab uue varjundi meie argielule. Perekonna söögilauast saab Issanda laud ning igast söögiajast püha hetk.
Ent Kristuse sõnad peavad veel enam paika meie vaimuliku elu seisukohalt. Jeesus ütles: «Kes minu liha sööb ja minu verd joob, sellel on igavene elu.» Ainult siis, kui me võtame vastu elu, mis meie pärast Kolgatal ohverdati, võime elada püha elu. Me võtame selle elu vastu siis, kui me võtame vastu Tema Sõna ja teeme seda, mida Tema on käskinud. Nii saame üheks Temaga. «Kes sööb minu liha ja joob minu verd,» ütleb Ta, «see jääb minusse ja mina temasse. Nagu elav (661) Isa mind on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nõnda ka see, kes mind sööb, elab minu läbi» (Joh.6,54.56.57). Nimetatud Pühakirja tekst viitab eelkõige püha-õhtusöömaajale. Kui me vaatleme usu kaudu Issanda suurt ohvrit, siis sulame me ühte Kristuse eluga. Selline inimene saab igalt osasaaamisteenistuselt vaimulikku jõudu. Nii saab teenistusest elav side, mis ühendab uskliku Kristusega ja ühtlasi Isaga. Selline ühendus on eriline side inimolevuse ja Jumala vahel.
Kui võtame osa leivast ja viinast, mis sümboliseerivad Kristuse murtud ihu ja valatud verd, siis võtame kujutluses osa teenistusest ülemas toas. Me astume vaimusilmas aeda, mis kõneleb Tema ahastusest, kelle õlule asetati maailma patud. Me näeme võitlust, tänu millele sai teoks meie lepitus Jumalaga. Meie silme ees on ristilöödud Kristus.
Vaadates ristilöödud Lunastajale, hakkame sügavamalt mõistma ohvri suurust ja tähendust, mille tõi Taeva Kuningas. Lunastusplaan muutub meie jaoks selgemaks ning mõtted Kolgatast äratavad meis innukaid ja pühi tundeid. Meie hinges hakkab helisema tänulaul Jumalale ja Tallele. See kõlab meie huultelt, sest uhkus ja eneseülistus ei saa valitseda inimest, kelle mälus on Kolgata sündmused elavad.
Iga inimese mõtted, kes vaatleb Päästja võrratut armastust, õilistuvad, süda saab puhtaks ja iseloom muutub. Ta saab valguseks maailmale ning peegeldab edasi seda imepärast armastust. Mida enam mõtleme Kristuse ristile, seda veenvamaks saavad meile apostli sõnad: «Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale» (Gal.6,14).
Kristus oli jõudmas punkti, kus üks vaimulik süsteem läks üle teiseks. Ühe süsteemi suure püha asemele seati teine. Oli saabumas aeg, mil Tema, veatu Jumala Tall, pidi ohverdatama patuohvriks. Sellega pidi jõudma lõpule võrdkujude ja tseremooniate süsteem, mis nelja tuhande aasta jooksul oli osutanud Tema surmale. Nüüd kui Jeesus asus oma jüngritega sööma paasatalle, seadis Ta sisse teenistuse, mis pidi meenutama Tema suurt ohvrit. Juutide rahvuspüha pidi igaveseks minevikku vajuma, kuid teenistust, mille Kristus nüüd sisse seadis, pidid Tema järelkäijad läbi viima kõikides maades kõikidel ajastutel.
Paasapüha oli sisse seatud mälestuseks Iisraeli pääsemisest Egiptuse vangipõlvest. Jumal oli öelnud, et igal aastal tuli lastele jutustada selle teenistusega seoses pääsemise lugu. Nii pidi imepärane vabanemine alati meeles püsima. Issanda püha-õhtusöömaaja teenistus pidi hakkama (653) meenutama suurt päästet, mille tõi Kristuse surm. Seda tuleb teha Jeesuse taastulekuni. Mälestusteenistuse mõtteks on hoida Tema lepitustööd meie mälus alati värskena.
Ööl, mil Iisrael Egiptusest vabastati, sõid iisraellased paasatalle seistes, vöö vööl ja kepp käes, valmis rännakuks. Tol korral söödi nii seetõttu, et iga hetk võis saabuda korraldus asuda vaevarikkale ja raskele teekonnale läbi kõrbe. Kuid Kristuse ajal oli olukord teine. Iisrael polnud enam põgenik võõral maal, vaid oma kodumaa elanik. Seepärast söödi nüüd rahuaja olukorrale omaselt paasa-õhtusöömaaega lamavas asendis. Pidusöögist osavõtjad külitasid laua ümber asetatud pehmetel lamamisasemetel. Toetuti vasakule käele, parem käsi jäi söömiseks vabaks. Selline asend võimaldas ka toetada pea kõrvalistuja rinnale. Jalgu aga, mis olid sirutatud väljapoole, sai pesta see, kes käis väljaspool istujate ringi.
Kristus võttis aset paasasöömaajaks kaetud laua ääres. Laual olid paasapühiks valmistatud hapnemata leivad ja käärimata paasaviin. Kristus kasutas neid sümboleid oma laitmatu ohvri kujutamiseks. Miski, milles oli toimunud käärimis- või hapnemisprotsess — patu ja surma sümbol — ei võinud esitada «veatut ja laitmatut Talle» (1.Pet.1,19).
«Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja andis oma jüngritele ning ütles: «Võtke, sööge, see on minu ihu!» Ja Ta võttis karika, tänas ja andis neile ja ütles: «Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Aga ma ütlen teile: Nüüdsest peale ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma ühes teiega joon uut oma Isa riigis!»
Ka reetur Juudas oli lauas. Ta võttis Jeesuse käest vastu Tema murtud ihu ja valatud vere sümbolid. Ta kuulis sõnu: «Seda tehke minu mälestuseks.» Jumala Talle kõrval istudes haudus äraandja süngeid, kättemaksuhimulisi mõtteid.
Jalgade pesemise ajal oli Jeesus veenvalt osutanud sellele, et Ta nägi Juudast läbi. «Teie ei ole kõik puhtad!» (Joh.13,11), (654) oli Ta öelnud. Need sõnad andsid reeturlikule jüngrile märku, et Kristus teadis tema salaplaane. Nüüd ütles Kristus lausa otse: «Ma ei ütle seda teie kõikide kohta; ma tean, kelle ma olen ära valinud. Aga ma ütlen seda, et Kiri täide läheks: kes minu leiba sööb, on tõstnud oma kanna minu vastu.»
Isegi nüüd ei kahtlustanud jüngrid Juudast. Kuid nad nägid, et Kristus oli väga kurb. Üle kohalolijate libises vari, eelaimus kohutavast õnnetusest, mille olemust nad ei mõistnud. Olles viivu vaikides söönud, ütles Jeesus: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et üks teie seast annab mind ära!» Need sõnad panid jüngrid hämmelduses kohkuma. Neile ei mahtunud pähe mõte, et üks nende seast võiks reeta oma jumaliku Õpetaja. Miks peaks keegi Teda ära andma? Kes see võiks olla? Kindlasti mitte keegi kaheteistkümne hulgast, kellel oli olnud eesõigus kuulda kõiki Tema õpetusi ja osa saada Tema imeväärsest armastusest.
Mõistes, et Jeesus ei öelnud midagi asjatut ja et Tema sõnad olid alati olnud õiged, haaras neid hirm. Nad kaotasid usalduse endasse. Nad kaalusid oma mõtteid — oli neis midagi Õpetaja vastu? Valulikult hüüatasid nad ükshaaval: «Ega ometi mina?» Juudas istus vaikselt. Sügavalt piinlev Johannes küsis lõpuks: «Issand, kes see on?» Ja Jeesus vastas: «Kes minuga oma käe vaagnasse pistab, see annab mind ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu Temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kelle läbi Inimese Poeg ära antakse! Hea oleks sellele inimesele, kui ta ei oleks sündinud!» Jüngrid olid vaadanud pingsalt üksteisele otsa siis, kui nad olid küsinud: «Ega ometi mina?» Nüüd tõmbas Juudase vaikimine tähelepanu temale. Küsimuste ja hämmastushüüete melu tõttu polnud Juudas kuulnud Jeesuse vastust Johannesele. Pääsemaks teiste jüngrite uurivate pilkude eest, küsis ka tema: «Ega ometi mina see ole, Rabi?» Jeesus vastas tõsiselt: «Sina jah.»
Üllatunud ja segaduses, et tema plaan on paljastatud, tõusis Juudas kiiresti lauast. Siis ütles Jeesus talle: «Mida sa teed, seda sa tee kähku!» «Kui ta nüüd palukese oli võtnud, läks ta sedamaid välja. Aga oli öö.» Öö saabus ka reeturi hinge, kes pööras selja Kristusele ja astus pimedusse.
Selle hetkeni polnud Juudas ületanud oma meeleparanduse võimaluse piiri. Ent lahkumisega Issanda ja (655) kaasjüngrite juurest langetas ta lõpliku otsuse. Ta oli piiri ületanud.
Imeväärse kannatlikkusega oli Jeesus Juudast kohelnud. Kõik, mis võimalik, oli Ta Juudase heaks teinud. Pärast seda, kui Juudas oli kaks korda otsustanud oma Issand ära anda, pakkus Jeesus talle ometi võimalust kahetseda. Reeturi salamõtete paljastamine oli viimane veenev tõend Jeesuse jumalikkusest. See oli viimane koputus reeturliku jüngri südamele. Kristus ei saanud teha enamat. Vastu kangekaelset uhkust põrkunud armulained veeresid veel tugevama armastuse voona Juudaseni, kuid süü avastamisest häiritud Juudas muutus veelgi otsusekindlamaks. Ta lahkus õhtusöömaajalt oma kavatsusi täide viima.
Kuulutades häda Juudasele, mõtles Kristus halastavalt teistele jüngritele. Öelduga andis Ta neilegi ülima tõendi sellest, et Ta oli Messias. «Nüüd ütlen ma teile seda enne, kui see sünnib, et kui see sünnib, te usuksite, et MINA SEE OLEN.» Kui Jeesus oleks vaikinud, jättes mulje nagu oleks Ta teadmatuses sellest, mis oli toimumas, oleks jüngritel olnud kiusatus mõelda, et nende Õpetajal puudus jumalik ettenägevus. Aasta tagasi oli Jeesus oma jüngritele öelnud, et üks nende hulgast oli kurat. Nüüd kõnelesid Juudasele lausutud sõnad tõsiasjast, et äraandmine oli Õpetajale täielikult teada. Nii kinnitasid need Kristuse tõeliste järelkäijate usku kannatusteajal. Juudase kohutav lõpp pidi neile meenutama hädakuulutust reeturile.
Kuid Päästja pidas silmas veel midagi. Ta oli teeninud ka seda inimest, kelle Ta teadis olevat äraandja. Jüngrid polnud mõistnud jalgade pesemise ajal lausutud sõnu: «Teie ei ole kõik puhtad.» Nad polnud mõistnud veel siiski, kui Ta ütles: «Kes minu leiba sööb, on tõstnud oma kanna minu vastu!» (Joh.13,11.18). Hiljem, kui nad nende sündmuste üle mõtisklesid, imetlesid nad Jumala kannatust ja halastust kõige rängema patuse suhtes.
Ehkki Jeesus tundis Juudast juba algusest, pesi Ta tema jalgu. Reeturil oli eesõigus saada osa ka pühast talitusest. Kannatlik Päästja andis talle kõik võimalused Teda vastu võtta, kahetseda ja patust puhtaks saada. Siin on eeskuju meile. Kui me arvame, et keegi on eksinud ja teeb pattu, siis ei peaks me temast kaugenema. (656) Me ei tohi teda kiusatusele veel enam välja panna ja Saatana poolele lükata sellega, et keerame talle selja. Kristus ei toiminud nii. Just seepärast, et jüngrid olid eksinud, pesi Ta nende jalgu. Kõiki peale ühe ajendas see meeleparandusele.
Kristuse eeskuju keelab kedagi Issanda püha-õhtusöömaajast välja arvata. Tõsi küll, avalik patt arvab süüdlase välja. Seda õpetab Püha Vaim selgesti (1.Kor.5,11). Kuid enamas ei peaks keegi otsust langetama. Jumal ei ole jätnud inimeste otsustada, kes peaksid püha-õhtusöömaajast osa võtma. Kes suudab näha inimese südamesse? Kes võib eraldada umbrohtu nisust? «Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast,» «Sellepärast: kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatult, sellel on Issanda ihust ja verest süüd.» «Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta enesele ei anna aru sellest ihust» (1.Kor.11,28.27.29).
Kui usklikud kogunevad neid talitusi läbi viima, siis on kohal ka saadikud, keda inimsilmad ei näe - inglid. Usklike inimeste hulgas võib olla Juudaseid, kelle ümber on pimedusevürsti saadikud, sest nad saadavad kõiki, kes keelduvad end laskmast juhtida Pühal Vaimul. Inglid on kohal igal jumalateenistusel. Koosolekule võivad tulla isikud, kes ei teeni südamest tõde ja pühadust, kuid kes avaldavad soovi teenistusest osa võtta. Ärgu neid keelatagu. Kohal on tunnistajad, kes nägid, kuidas Jeesus pesi jüngrite ja Juudase jalgu. Ka tol korral toimunut nägid rohkemad kui vaid inimeste silmad.
Kristus on Püha Vaimu kaudu kohal, et kinnitada Tema poolt sisseseatud teenistust. Ta püüab veenda ja pehmendada südameid. Ükski kahetsev pilk või mõte ei jää Tema tähelepanuta. Ta igatseb näha kahetseva südamega inimesi. Kõik on sellise inimlapse jaoks tehtud. Tema, kes pesi Juudase jalgu, igatseb pesta igalt südamelt patuplekid.
Keegi ei peaks osasaamisest kõrvale jääma seetõttu, et sellest teenistusest võtab osa tema meelest vääritu inimene. Igale jüngrile esitatakse üleskutse avalikult teenistuses osaleda ja sellega tunnistada, et ta võtab Kristuse vastu isikliku Päästjana. Tema enda poolt sisse seatud teenistusel kohtub Kristus oma rahvaga ja annab neile oma ligioleku läbi jõudu. Püha-õhtusöömaaega võib jagada inimene, kelle süda ja käed pole puhtad, kuid ometi teenib selle teenistuse kaudu Kristus oma lapsi. Kõik, kes kogunevad kindlas usus, saavad suuri õnnistusi. Igaüks aga, kes suhtub jumaliku eesõiguse hetkedesse hooletult, jääb ilma paljust. Nende kohta võib öelda: «Teie ei ole kõik puhtad.»
Võttes koos jüngritega osa leivast ja viinast, kinnitas Kristus, (659) et Ta on nende Lunastaja. Ta andis neile uue lepingu, mille kaudu kõik, kes Teda vastu võtavad, saavad Jumala lasteks ja Kristuse kaaspärijaiks. Selle lepingu alusel kuuluvad neile kõik õnnistused, mida taevas võib anda nii selles kui igaveses elus. Selle lepingu pidi kinnitama Kristuse veri. Püha-õhtusöömaaja teenistus pidi jüngritele alati meelde tuletama seda lõpmatut ohvrit, mis on toodud iga inimese eest.
Kuid osasaamisteenistus ei pidanud olema kurb teenistus. Hoopiski mitte. Kui Issanda jüngrid Tema laua ümber kogunevad, ei peaks nad mõtlema oma vigadele ja nende üle kaebama. Nad ei peaks meenutama möödunud usulisi kogemusi — olgu need ülendavad või rusuvad. Nad ei peaks mõtlema erimeelsustele vendade vahel. Kõik see kuulub ettevalmistava teenistuse juurde. Eneseanalüüs, pattude tunnistamine ja vastastikune leppimine on juba toimunud. Nüüd tullakse kohtuma Kristusega. Enam ei tule seista risti varjus, vaid selle päästvas valguses. Nüüd tuleb süda avada Õiguse Päikese säravatele kiirtele. Siis, kui Kristuse kallis veri saab puhastada inimlast, kes on täielikult teadlik Tema nähtamatust ligiolekust, kõlavad Talle sõnad: «Rahu jätan ma teile; oma rahu ma annan teile, mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab» (Joh.14,27).
Meie Issand ütleb: «Siis, kui sa tunned oma patusust, mõtle sellele, et mina surin sinu eest. Siis, kui sind minu ja evangeeliumi pärast vaenatakse ja tagakiusatakse, mõtle minu armastusele, mis on nii suur, et surin selle nimel. Siis, kui su kohustused tunduvad rängad ja elukoorem liiga raske, mõtle sellele, et ma kandsin sinu pärast risti, häbist hoolimata. Siis, kui su süda väriseb katsumuse ees, mõtle sellele, et su Lunastaja elab, kes sinu eest palub.»
Osasaamisteenistus osutab Kristuse teisele tulemisele. Selle mõtteks on hoida elavana Tema tuleku lootust Jeesuse järelkäijates. Alati, kui jüngrid kogunesid mälestama Tema surma, rääkisid nad isekeskis sellest, kuidas «Ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: «Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue seaduse veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Aga ma ütlen teile: Nüüdsest peale ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma ühes teiega joon uut Isa riigis!» Ahastusaegadel lohutas neid lootus Issanda tagasitulekule. Kirjeldamatult kallis oli nende jaoks mõte: «Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni Ta tuleb!» (1.Kor.11,26).
(660) Neid asju ei tohi me kunagi unustada. Meil tuleb hoida eneses alati elavana Kristuse armastust ja Tema köitvat väge. Kristus seadis kõnealuse teenistuse sisse igatsusega, et see kõneleks meile Jumala armastusest. Meie ja Jumala vahel on ainult üks ühenduslüli — Kristus. Kristuse armastus peab saama võimaluse tugevdada armastust vendade vahel. Ainult Kristuse surm andis Tema armastusele mõjuvõimsa väe. Ainult tänu Tema surmale võime oodata rõõmuga Tema teist tulekut. Tema ohver on meie lootuste alus. Sellele peame rajama oma usu.
Korraldusi, mis osutavad meie Issanda alandusele ja kannatustele, peetakse liiga sageli formaalsuseks. Kuid Jeesus käskis seda teha kindlal eesmärgil. Meie meeltes peavad elavnema jumalakartuse saladused. Iga inimene peaks mõistma palju sügavamalt, kui ta seni mõistab, Kristuse vahemehelikke kannatusi. «Ja nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas,» nõnda on ülendatud ka Inimese Poeg, «et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu» (Joh.3,14.16). Meil tuleb vaadata Kolgata ristile, kus ripub surev Lunastaja. Meie enda igavene heaolu nõuab, et meie usuksime Kristusesse.
Issand on öelnud: «Kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo Tema verd, siis ei ole elu teis enestes, ... sest mu liha on tõeline roog ja mu veri on tõeline jook» (Joh.6,53-55). Öeldu kehtib ka meie füüsilise olemuse kohta. Kristuse surmale võlgneme me maise elu iga hetke. Leib, mida sööme, on saadud Tema murtud ihu hinnaga; vesi, mida joome, on ostetud Tema valatud verega. Mitte keegi — olgu ta püha või patune — ei söö oma igapäevast leiba ilma, et teda toidaks Kristuse ihu ja veri. Kolgata rist on vajutatud igasse leivasse. See peegeldub vastu igast veeallikast. Kõike seda soovis Kristus õpetada oma suure ohvri sümbolite kaudu. Püha-õhtusöömaaja ülemast toast paistev valgus annab uue varjundi meie argielule. Perekonna söögilauast saab Issanda laud ning igast söögiajast püha hetk.
Ent Kristuse sõnad peavad veel enam paika meie vaimuliku elu seisukohalt. Jeesus ütles: «Kes minu liha sööb ja minu verd joob, sellel on igavene elu.» Ainult siis, kui me võtame vastu elu, mis meie pärast Kolgatal ohverdati, võime elada püha elu. Me võtame selle elu vastu siis, kui me võtame vastu Tema Sõna ja teeme seda, mida Tema on käskinud. Nii saame üheks Temaga. «Kes sööb minu liha ja joob minu verd,» ütleb Ta, «see jääb minusse ja mina temasse. Nagu elav (661) Isa mind on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nõnda ka see, kes mind sööb, elab minu läbi» (Joh.6,54.56.57). Nimetatud Pühakirja tekst viitab eelkõige püha-õhtusöömaajale. Kui me vaatleme usu kaudu Issanda suurt ohvrit, siis sulame me ühte Kristuse eluga. Selline inimene saab igalt osasaaamisteenistuselt vaimulikku jõudu. Nii saab teenistusest elav side, mis ühendab uskliku Kristusega ja ühtlasi Isaga. Selline ühendus on eriline side inimolevuse ja Jumala vahel.
Kui võtame osa leivast ja viinast, mis sümboliseerivad Kristuse murtud ihu ja valatud verd, siis võtame kujutluses osa teenistusest ülemas toas. Me astume vaimusilmas aeda, mis kõneleb Tema ahastusest, kelle õlule asetati maailma patud. Me näeme võitlust, tänu millele sai teoks meie lepitus Jumalaga. Meie silme ees on ristilöödud Kristus.
Vaadates ristilöödud Lunastajale, hakkame sügavamalt mõistma ohvri suurust ja tähendust, mille tõi Taeva Kuningas. Lunastusplaan muutub meie jaoks selgemaks ning mõtted Kolgatast äratavad meis innukaid ja pühi tundeid. Meie hinges hakkab helisema tänulaul Jumalale ja Tallele. See kõlab meie huultelt, sest uhkus ja eneseülistus ei saa valitseda inimest, kelle mälus on Kolgata sündmused elavad.
Iga inimese mõtted, kes vaatleb Päästja võrratut armastust, õilistuvad, süda saab puhtaks ja iseloom muutub. Ta saab valguseks maailmale ning peegeldab edasi seda imepärast armastust. Mida enam mõtleme Kristuse ristile, seda veenvamaks saavad meile apostli sõnad: «Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale» (Gal.6,14).
