"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni."  (Ilm.5:13)
                                                                 38.  VIIMANE  HOIATUS



(603) «Ma nägin teist inglit taevast maha tulevat, ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest. Ja tema hüüdis võimsa häälega ning ütles: «Langenud, langenud on suur Baabülon ja on saanud kurjade vaimude eluasemeks ja kõigi rüvedate ja vihatud lindude pesapaigaks.» «Ja ma kuulsin teist häält taevast ütlevat: «Minge välja temast, minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!» (Ilm.18:1-2,4). 
See kirjatekst osutab ajale, mil korratakse Baabüloni languse kuulutust, nagu seda andis Ilmutuseraamatu 14. peatüki teine ingel; sellele lisandub veel hoiatus moraalse laostumise kohta mitmesugustes organisatsioonides, mis moodustavad Baabüloni alates ajast, mil see kuulutus kõlas esmakordselt 1844. aasta suvel. Siin kirjeldatakse religioosse maailma kohutavat olukorda. Tõe äraheitmine tumestab inimeste mõistust, nende süda muutub üha kangekaelsemaks ja lõpuks langevad nad täielikult uskmatusse. Hoolimata hoiatustest, mida Jumal on andnud, jätkavad nad üha käsu jalge alla tallamist ning hakkavad taga kiusama neid, kes usuvad, et "käsuõpetus on püha, õige ja hea" (Ro.7:12). Kristust põlatakse selle kaudu, mismoodi suhtutakse Tema Sõnadesse ja Tema rahvasse. Kui kirikud võtavad vastu spiritismi õpetused, (604) siis kõrvaldatakse lihalikule südamele seatud kitsendused ja usu tunnistamisest saab kate, mis varjab kõige alatumat ülekohut. Usk vaimudemaailma ilmingutesse avab ukse kurjade vaimude õpetustele ning kurjad inglid laiendavad oma mõju kirikutes. 

Selle aja Baabüloni kohta teatatakse prohvetikuulutuses: «Tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod.» (Ilm.18:5). Baabülon on täitnud oma ülekohtu mõõdu ja peagi tabab teda hävitus. Ent Jumalal on seal ikkagi veel oma rahvast ja enne kui Tema nuhtlused langevad Baabülonile, kutsutakse ustavad sellest välja, et nad ei saaks osa tema pattudest ja et neid «ei tabaks tema nuhtlused.» Siit tulebki see liikumine, mida esitab ingel, kes tuleb taevast ja valgustab maad auga ning teeb valju häälega teatavaks Baabüloni patud. Ühenduses ingli hoiatusega kuuldakse kutset: «Minge välja temast, minu rahvas.» Need sõnumid, koos kolmanda ingli kuulutusega, moodustavad viimase hoiatuse maailma elanikele. 
Kohutav on võitlus, mille poole maailm suundub. Siis kui riigid on ühinenud võitluseks Jumala käskude vastu, annavad nad välja määruse, «et kõik, nii pisukesed kui suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad» (Ilm.13,16) peavad kiriku tava kohaselt hakkama pidama valehingamispäeva. Kõiki, kes sellega ei nõustu, karistatakse seadusandluse kohaselt. Lõpuks otsustatakse, et nad on väärt surmanuhtlust. Teisest küljest nõuab ka Jumala käsk kuulekust ning kohustab inimesi pidama Looja hingamispäeva ja räägib Jumala viha langemisest kõigile neile, kes selle eeskirjadest üle astuvad. 

Selle nii selgesti esitatud teadaande tõttu võtab igaüks, kes tallab jalge alla Jumala käsu, et kuuletuda inimeste seadusele, vastu metsalise märgi. Ta vannub seega truudust võimule, kellele ta valib kuuletuda Jumala asemel. Hoiatus taevast kõlab nii: «Kui keegi kummardab metsalist (605) ja tema kuju ja võtab tema märgi oma otsaesisele või oma käe peale, siis see saab ka juua Jumala kange viha viinast.» (Ilm.14:9-10). 
Ent keegi ei pea kannatama Jumala viha enne, kui tõde on talle selgitatud ning ta on sellest aru saades selle siiski hüljanud. On paljusid, kellel pole kunagi olnud võimalust kuulda käesoleva aja tõdesid. Neljanda käsu täitmise kohustust pole neile kunagi esitatud õiges valguses. Tema, kes tunneb iga inimese südant ja katsub läbi motiivid, ei lase kedagi, kes soovib tunda tõde, selles küsimuses petetuks jääda. Jumala seatud hingamispäeva olulisust ei sunnita inimestele pimesi peale. Igaüks saab küllaldaselt valgust, et langetada teadlik otsus. 

Hingamispäev saab ustavuse katsekiviks, sest see on tõepunkt, millele eriti vihaselt vastu vaieldakse. Siis, kui inimesed seatakse viimase läbikatsumise ette, tõmmatakse piir nende vahele, kes teenivad Jumalat ja kes mitte. Nii nagu vale hingamispäeva pidamine, kuulekuse avaldusena riigiseadusele, kuid vastuolus Jumala neljanda käsuga, on truudusemärgiks Jumala-vastasele võimule, nii on õige hingamispäeva pühitsemine, kuulekuses Jumala käsule, ustavuse tõendiks Loojale. Sel ajal kui ühed, näidates oma alistumist maistele võimudele, võtavad vastu metsalise märgi, võtavad teised, kes valivad ustavuse jumalikule autoriteedile, vastu Jumala pitseri. 
Seni on neid, kes on esitanud kolmanda ingli kuulutust, sageli peetud lihtsalt rahurikkujaiks. Nende hoiatust, et Ühendriikides võtab võimust usuline sallimatus ning et kirik ja riik ühinevad Jumala käske pidavate inimeste tagakiusamiseks, on nimetatud alusetuks ja mõttetuks. Kindlalt on väidetud, et see maa ei või kunagi teistsuguseks muutuda — see oli, on ja jääb usulise vabaduse kaitsjaks. Kuid (606) siis, kui pühapäeva pühitsemise küsimus esile tõstetakse ja selle maksmapanekut laia avalikkuse ees arutatakse, nähakse, et sündmus, milles nii kaua on kaheldud ja millesse ei usutud, hakkab tõdenema. Siis saab kolmanda ingli kuulutus mõju, mida tal varem ei saanud olla. 

Iga põlvkonna ajal on Jumal saatnud oma sulased noomima pattu nii maailmas kui koguduses. Ent inimesed soovivad, et neile räägitaks meeldivaid asju, ja seepärast pole puhas, ilustamata tõde vastuvõetav. Paljud reformaatorid otsustasid uuendustöö kallale asudes kasutada suurimat ettevaatlikkust koguduse ja rahva pattude noomimisel. Nad lootsid puhta, kristliku elu eeskujuga juhtida rahvast tagasi Piibli õpetuste juurde. Kuid Jumala Vaim tuli nende peale nii, nagu Ta tuli Eelija peale, kes pidi noomima õela kuninga ja ärataganenud rahva pattu; ja reformaatorid ei saanud jätta kuulutamata Piibli selgeid tõdesid — õpetusi, mille kuulutamist nad olid vältinud. Nad olid sunnitud kartmatult kõnelema tõest ja ohust, mis ähvardas inimesi. Nad rääkisid seda, mida Issand neile andis, kartmata tagajärgi, ja rahvas oli sunnitud kuulma hoiatust. 

Nii kuulutatakse ka kolmanda ingli kuulutust. Kui saabub aeg selle edasiandmiseks suurima väega, töötab Issand alandlike tööriistade kaudu ning juhib nende meeli, kes pühendavad end Tema teenistusse. Töölised saavad võimeliseks oma ülesannet täitma pigem Püha Vaimu võidmise kaudu, kui et õppeasutusest saadava koolituse kaudu. Usu- ja palveinimesed lähevad püha innuga kuulutama sõnu, mida Jumal neile annab. Baabüloni patud paljastatakse. Avalikult kõneldakse riigi autoriteediga kiriku tavade maksmapaneku kohutavatest tagajärgedest, spiritismi sissetungist, paavstliku võimu salajasest, kuid kiirest progressist. Need pühalikud hoiatused äratavad inimesi. Tuhanded ja tuhanded, kes pole kunagi midagi sellist kuulnud, saavad (607) teada, et Baabülon on kirik, kes on langenud eksiõpetuste ja pattude pärast ning taevast saadetud tõe äraheitmise tõttu. Kui inimesed lähevad oma endiste õpetajate juurde küsima: «Kas need asjad on nii?» esitavad valeõpetajad väljamõeldisi ja ennustavad häid aegu, et rahustada rahva hirmu ja vaigistada ärganud südametunnistust. Kuna aga paljud keelduvad rahuldumast ainult inimeste autoriteediga ja nõuavad selget tõendit: «Nõnda ütleb Issand,» vihastuvad populaarsed jutlustajad samuti nagu vanasti variserid. Kui hakatakse kahtlema nende autoriteedis, teatavad jutlustajad, et teistsugune kuulutus on Saatanast, ning õhutavad pattu armastavaid rahvahulki teotama ja kiusama neid, kes Jumala hoiatused vastu võtavad. 

Kui võitlus kandub uutesse paikkondadesse ja inimeste tähelepanu pöördub jalge alla tallatud Jumala käsule, aktiviseerib Saatan oma tegevust. Kuulutusega kaasnev vägi muudab neid, kes selle vastu võitlevad, veelgi metsikumaks. Vaimulikkond teeb praegu üliinimlikke jõupingutusi, et takistada valgust paistmast nende karjadele. Kõigi oma käsutuses olevate vahenditega püüavad nad summutada eluliste küsimuste arutlust. Kirik toetub riigivõimu tugevale käsivarrele ning rooma-katoliiklased ja protestandid ühinevad selles töös. Sedamööda, kuidas liikumine pühapäeva maksmapanemiseks muutub julgemaks ja otsustavamaks, antakse välja seadus Jumala ja Tema käsu muutumatusse uskujate vastu. Neid ähvardatakse trahvide ja vangistusega, mõnedele pakutakse mõjurikkaid töökohti ning muid eeliseid tingimusel, et nad loobuvad oma usust. Kuid ustavate kindel nõudmine on: «Näidake meile Jumala Sõnast meie eksitust» — sama nõudmine, mille esitas Luther sellele sarnases olukorras. Need, keda kutsutakse kohtu ette, kaitsevad tõde nii julgesti, et mõned pealtkuulajad langetavad otsuse pidada kõiki Jumala käske. Nii esitatakse valgust tuhandetele inimestele, kes vastasel korral poleks neist tõdedest midagi teadnud. 

(608) Sisetundest tulenevat veendumust Jumala Sõnas peetakse mässuks. Saatanast pimestatuna on lapsevanem karm oma uskliku lapse vastu ja peremees või perenaine rõhub oma teenijat, kes peab Jumala käske. Armastus kaob; lapsed jäetakse ilma pärandist ja aetakse välja kodust. Pauluse sõnad täituvad täpselt. «Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.» (2.Tim.3:12). Kui tõe kaitsjad keelduvad austamast pühapäeva hingamispäevana, siis heidetakse mõned neist vanglatesse, teised pagendatakse ja paljusid koheldakse kui orje. Inimmõistusele näib see kaasajal võimatuna, kuid siis, kui Jumala Vaimu tagasihoidev mõju inimestest eemaldub, ja need, kes jumalikke eeskirju vihkavad, täielikult Saatana võimusesse langevad, tekivad harvanähtud olukorrad. Inimsüda võib olla väga halastamatu, kui kõrvaldatakse jumalakartus ja armastus. 

Kui torm läheneb, loobub suur hulk inimesi, kes on tunnistanud usku kolmanda ingli kuulutusse, kuid kes pole pühitsetud Tõele kuulekuse kaudu, oma usust ja läheb üle vastasleeri. Sõprusest maailmaga ja maailma vaimust osa saamise tõttu hakkavad nad asju nägema peaaegu samas valguses kui maailmgi ning läbikatsumisaja saabumisel valivad nad kergema, populaarsema tee. Andekad ja meeldiva käitumisega mehed, kes kord tundsid rõõmu tõest, tarvitavad oma võimeid nüüd inimeste petmiseks ja eksiteele viimiseks. Neist saavad oma endiste vendade kõige vihasemad vaenlased. Kui hingamispäevapidajad viiakse usu pärast kohtu ette vastust andma, on need ärataganenud usklikud Saatana kõige tõhusamateks abilisteks. Nad esitavad oma endisi vendi vääriti ning õhutavad valetunnistuste ja laimu kaudu ka valitsejaid ustavate vastu üles. 

Sellel tagakiusamisperioodil pannakse Issanda sulaste usk proovile. Nad annavad ustavalt edasi hoiatust, toetudes ainult Kristusele ja Tema Sõnadele. Jumala Vaim on mõjutanud nende südant ja sunnib neid rääkima. Õhutatuna (609) pühast innukusest ja jumalikust armastusest, täidavad nad oma kohust, arvestamata tagajärgedega, mida see neile kaasa toob. Nad ei pea silmas ajalikke huve, ei püüa säilitada oma reputatsiooni ega elu. Kuid siis, kui puhkeb vastupanu ja etteheidete torm, on mõned valmis hüüatama: «Oleksime me teadnud oma kuulutuse tagajärgi, siis oleksime olnud vait.» Saatan ründab Jumala sulaseid ägedate kiusatustega. Töö, mille nad ette võtsid, näib kaugelt ületavat nende võimeid. Neid ähvardatakse surmaga. Vaimustus, mis neid hingestas, kaob, kuid nad ei saa tagasi pöörduda. Kui nad siis tunnevad oma täielikku abitust, põgenevad nad kõigeväelise Jumala juurde, et ammutada jõudu. Nad teavad, et kuulutus, mida nad edasi andsid, ei olnud nende, vaid Jumala oma. Jumal andis tõe nende südamesse ja nad ei saanud vaikida. 

Samasuguseid katsumusi on kogenud Jumala mehed möödunud aegadel. Wyclif, Hus, Luther, Tyndale, Baxter ja Wesley rõhutasid, et kõiki õpetusi tuleb läbi katsuda Piibliga. Nad teatasid, et ei tunnusta midagi, mida Piibel ei õpeta. Nende meeste vastu raevutses tagakiusaja vaibumatu ägedusega, kuid nad ei lakanud tõde kuulutamast. Koguduse ajaloo erinevaid perioode on tähistanud ühe või teise erilise tõe kuulutamine, mis on olnud vajalik Jumala rahva jaoks just tol ajal. Iga uus tõde on äratanud viha ja vastupanu. Neid, kellele paistis tõe valgus, kiusati ja pandi proovile. Issand annab oma rahva jaoks erilise tõe siis, kui selleks on vajadus. Kes julgeb keelduda selle edasiandmisest? Ta käsib oma sulastel anda maailmale viimane armukutse. Nad ei saa vaikida oma hinge ohtu seadmata. Kristuse saadikuil (610) pole midagi tegemist tagajärgedega. Nad peavad täitma oma kohustust ja jätma tulemused Jumala hooleks. 

Kui opositsioon ägeneb, on Jumala sulased uuesti hämmeldunud, sest neile näib, et nemad on kriisi esile kutsunud. Kuid südametunnistus ja Jumala Sõna kinnitavad, et nende suund on õige ja kuigi rasked katsumused kestavad, antakse neile jõudu seda taluda. Võitlus muutub pingelisemaks ja teravamaks, kuid Jumala sulaste usk ja julgus kasvab sedamööda, kuidas seda kasutatakse. Nad tunnistavad: «Me ei julge võltsida Jumala Sõna, nimetades Tema pühadest käskudest ühte osa oluliseks ja teist ebaoluliseks, selleks et võita maailma poolehoidu. Issand, keda me teenime, päästab meid. Kristus on võitnud maailma. Kas meie peaksime kartma seda, kes on juba võidetud?» 

Tagakiusamine oma mitmesugustes vormides eksisteerib niikaua kui Saatan ja jätkub kuni kristlus elujõulisena püsib. Ükski inimene ei saa teenida Jumalat, ilma et ta ei õhutaks enda vastu pimedusevägede vastuseisu. Kurjad inglid ründavad teda, kuna nad kardavad, et tema mõju rebib neil saagi käest. Kurjad inimesed, keda noomib Jumala lapse eeskuju, ühinevad Saatanaga, et ustavat Jumalast meelitavate kiusatustega lahutada. Kui see kõik ei anna tagajärgi, siis kasutatakse südametunnistuse mõjutamiseks vägivalda. 
Kuid seni, kui Jeesus on taevases pühamus inimeste eestkostja, on nii võimukandjate kui lihtrahva juures tunda Püha Vaimu ohjeldavat mõju. See juhib sel ajal veel mõningal määral riikide seadusandlust; kui poleks neid seadusi, oleks olukord maailmas palju halvem kui ta on. Kuigi paljud meie valitsejad on aktiivsed Saatana abilised, on Jumalal veel rahva juhtide seas oma esindajaid. Vaenlane õhutab oma sulaseid astuma samme, mis takistaksid Jumala riigi tööd, kuid pühad inglid mõjutavad riigimehi, kes kardavad Issandat, võitlema selliste plaanide vastu. Nii hoiavad vähesed inimesed (611) vaos kurjuse võimast voolu. Tõe vaenlaste vastutööd takistatakse selleks, et kolmanda ingli kuulutus saaks teostada oma töö. Kui antakse viimane hoiatus, köidab see nende riigijuhtide tähelepanu, kelle kaudu Issand praegu töötab, ja mõned neist võtavad tõe vastu ning jäävad koos Jumala rahvaga kindlaks viletsuseajal. 

Ingel, kes ühineb inimestega kolmanda ingli sõnumi kuulutamisel, valgustab oma auga kogu maad. Niiviisi kujutab Piibel ülemaailmse ulatusega tööd ja sellega kaasnevat ebatavalist väge. Adventliikumine aastail 1840-1844 oli Jumala väe auline ilmutus. Esimese ingli kuulutus viidi maailma igasse misjonijaama. Mõnedes maades tunti sellist usulist huvi, millist ei olnud pärast 16. sajandi reformatsiooni veel nähtud; kuid neid ületab võimas liikumine kolmanda ingli viimase hoiatuse ajal. 

See töö sarnaneb nelipühi päevil toimunuga. Nii nagu anti «varane vihm» Püha Vaimu väljavalamisel evangeeliumitöö algul, et panna kallis seeme tärkama, nii antakse selle lõpul «hiline vihm» vilja küpsemiseks. «Tundkem siis, püüdkem tunda Jehoovat. Tema tulek on kindel nagu koit, Tema tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis kastab maad!» (Hos.6,3). «Ja teie, Siioni lapsed, hõisake ja rõõmutsege Jehoovas, oma Jumalas, sest Tema annab teile õiglaselt varajast vihma, saadab teile alla varase ja hilise vihma.» (Joel.2:23). «Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale!» «Ja sünnib, et igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb!» (Apt.2:17,21). 

Evangeeliumi kuulutamise suur töö lõpeb mitte väiksema Jumala väe avaldumisega kui see, mis saatis selle algust. Prohvetikuulutused, mis täitusid varase vihma (612) väljavalamisel evangeeliumitöö algul, täituvad uuesti hilise vihma ajal töö lõpul. Need on «hingamiseajad,» mille poole vaatas apostel Peetrus, kui ta ütles: «Sellepärast parandage meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et hingamiseajad tuleksid Issanda palgest ja et Ta läkitaks teie jaoks määratud Kristuse Jeesuse.» (Apt.3:19-20). 
Jumala sulased ruttavad pühendumisest särava näoga ühest paigast teise, et kuulutada taeva sõnumit. Hoiatus kandub tuhandehäälsena üle kogu maailma. Tehakse imetegusid, tervistatakse haigeid, tunnustähed ja imed kaasnevad selle tööga, Kuid ka Saatan tegutseb valeväe ja imetegude kaudu, lastes isegi tuld taevast langeda inimeste nähes. (Ilm.13:13). Nii peavad maailma elanikud võtma otsustava seisukoha. 

Kuulutust ei anta edasi mitte niivõrd tõestuste, kuivõrd Jumala Vaimu sügava veenmisjõu kaudu. tõendid on juba esitatud, seeme on külvatud ja nüüd tärkab see ning kannab vilja. Misjonäride poolt levitatud trükised on avaldanud mõju; kuid siiski on paljusid, keda tõde sügavalt mõjutas, takistanud mitmesugused asjad tõde täielikult mõistmast ja sellele kuuletumast. Nüüd tungivad valguskiired kõikjale ja tõde lööb särama oma täies selguses. Jumala ustavad lapsed katkestavad sidemed, mis on neid seni tõest eemale hoidnud. Perekondlikud sidemed ja suhted kogudusega ei suuda neid enam takistada. Tõde on kallim kõigest muust. Vaatamata sellele, et Saatan püüab kõigiti tõe levikut tõkestada, astub suur hulk inimesi Issanda poolele.


                                                                                                             >>>  39. Viletsusaeg