"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
39. VILETSUSAEG
(613) «Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur Vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, mäherdust ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas — kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.» (Tan.12:1).
Kui lõpeb kolmanda ingli kuulutus, ei kaitse Jumala arm enam selle maailma elanikke. Jumala rahvas on lõpetanud töö. Nad on saanud «hilise vihma» ehk «hingamiseajad Issanda palgest» ja on seega valmis eelseisvaks katsumusetunniks. Inglid ruttavad taevas edasi-tagasi. Ingel, kes pöördub maa pealt tagasi, teatab, et tema töö on tehtud. Maailm on teinud läbi viimase katsumuse. Kõik, kes on usaldanud Jumala Sõna terviklikult, on saanud «elava Jumala pitseri.» Siis lõpetab Jeesus eestkostmise taevases pühamus. Ta tõstab käed ja ütleb valju häälega: «See on lõpetatud.» Inglite hulk võtab peast kroonid, kui Jeesus teatab pühalikult: «Kes ülekohut teeb, tehku veel ülekohut, kes on rüve, see rüvetagu veel enam; aga kes on õige, tehku veel õigust, ja kes on püha, see pühitsegu ennast veel enam!» (Ilm.22:11). Igaühe kohtuasi on otsustatud kas eluks või surmaks. Kristus on teinud lepituse oma rahva eest ja (614) kustutanud ära nende patud. Tema alamate arv on kindlaks määratud. «Kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all» antakse lunastuse pärijaile ja Jeesus valitseb kui kuningate Kuningas ning isandate Issand.
Kui Kristus lahkub pühamust, katab maailma elanikke pimedus. Sel kohutaval ajal peavad õiged olema püha Jumala palge ees ilma õelaid vaoshoidva väe abita. Saatan saab täieliku võimu meeltparandamatute üle. Jumala pikkmeel on lõppenud. Maailm on hüljanud Looja armu, põlanud Tema armastuse ja tallanud jalge alla Tema käsud. Õelad on ületanud armu piiri. Jumala Vaim, kelle vastu nad on pidevalt sõdinud, on nad lõplikult maha jätnud. Ilma Jumala armu kaitseta pole aga inimestel mingit kaitset hingevaenlase eest. Saatan tõukab maailma elanikud lõplikku viletsusse. Kui Jumala inglid lõpetavad inimlike kirgede raevutuulte vaoshoidmise, vallandub tõeline kaos. Kogu maailm satub hävingusse, mis on kohutavam, kui oli see, mis tabas muistset Jeruusalemma.
Üksainus ingel hävitas kõik egiptlaste esmasündinud ja täitis maa leinaga. Kui Taavet eksis Jumala vastu rahva loendamisega, teostas üksainus ingel kohutava hävitustöö kuninga patu karistamiseks. Sedasama hävitavat jõudu, mida kasutavad pühad inglid Jumala korraldusel, kasutavad ka kurjad inglid niipea, kui Jumal seda lubab. On jõude, mis ootavad ainult Jumala luba, et külvata hukatust.
Neid, kes austavad Jumala käsku, süüdistatakse selles, et nad toovad nuhtlusi maailmale. Neid peetakse maad hädaga täitvate kohutavate loodusõnnetuste ja verevalamise põhjustajateks. Viimase hoiatusega kaasnev vägi ajab õelad raevu. Nende viha süttib kõigi vastu, kes (615) on võtnud vastu Jumala sõnumi. Saatan ergutab inimesi veelgi suuremale vihavaenule ja tagakiusamisele.
Kui Jumal oma käe Juuda rahva juurest tagasi tõmbas, ei märganud seda ei preestrid ega rahvas. Kuigi nad jäid nüüd Saatana võimu alla ja neid valitsesid kõige hirmsamad ja alatumad kired, pidasid nad end ikka veel Jumala valituiks. Teenistus templis kestis edasi. Rüvetatud altareil toodi ohvreid ja iga päev palusid preestrid õnnistust rahvale, kes oli löönud risti Jumala kalli Poja ning tappis nüüd Tema kuulutajaid ja apostleid. Samamoodi saab olema siis, kui kuulutatakse välja lõplik otsus taevases pühamus ja maailma saatus on igaveseks otsustatud — maailma elanikud ei tea sellest midagi. Rahvas jätkab usukommete täitmist, kuigi Jumala Vaim on neist eemaldunud. Saatanlik agarus, millega kurjusevürst neid oma kuritahtlike plaanide teostamisele innustab, sarnaneb vägagi agarusega Jumala heaks.
Kui hingamispäev on saanud kogu kristlaskonna eriliseks vaidlusküsimuseks ja usulised ning ilmalikud võimud ühinevad selleks, et panna maksma pühapäevaseadus, siis toob väikese hulga kindel keeldumine alistuda jumalavastasele nõudele nende peale üleüldise põlguse ja raevu. Nõutakse tungivalt, et nende väheste vastu, kes on vastuolus kiriku korralduse ja riigi seadusega, oldaks sallimatud. Parem kannatagu nemad, kui et kõik rahvad satuvad korratusse ja seadusetusesse. 18 sajandit tagasi kasutasid «rahva vanemad» sedasama väidet Kristuse vastu: «Teile on parem», ütles kaval Kaifas, «et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub!» (Joh.11:50). See argument on otsustav ka lõpupäevil. Nende vastu, kes pühitsevad neljanda käsu hingamispäeva, antakse välja määrus, mille kohaselt nad väärivad kõige karmimat karistust. (616) Rahvale antakse teatud aja möödumise järel vabad käed neid surmata. Katoliiklus Euroopas ja langenud protestantism Ameerikas võtavad samasuguse seisukoha nende suhtes, kes austavad kõiki jumalikke eeskirju.
Jumala rahvas satub siis sellisesse kitsikusse ja ahastusse, mida prohvet kirjeldab Jaakobi ahastuse ajana: «Nõnda ütleb Jehoova: «Me oleme kuulnud hirmukisa: on kartus, aga mitte rahu! ... Mispärast on kõik näod muutunud kahvatumaks? Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole! See on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest.» (Jer:30,5-7).
Öö, mil Jaakob võitles ahastavas palves Eesavi käest pääsemise pärast (1.Ms.32:24-30), esitab Jumala rahva kogemust ahastuseajal. Kuna Jaakob oli pettusega saanud oma isa õnnistuse, mis oli määratud Eesavile, siis pidi ta oma elu nimel põgenema oma venna eest, kes ähvardas teda surmata. Pärast paljusid pagendusaastaid asus Jaakob Jumala käsul teele, et oma naiste, laste, lamba- ja veisekarjadega kodumaale tagasi pöörduda. Jõudnud kodumaa piirile, valdas Jaakobit hirm, sest talle saabus sõnum, et Eesav läheneb talle sõjasalgaga — kahtlemata selleks, et kättemaksta. Näis, et ka Jaakobi relvadeta ja kaitsetu kaaskond langeb vägivalla ohvriks. Rahutusele ja hirmule lisandus rõhuv süütunne, sest selle häda põhjuseks oli Jaakobi oma patt. Tema ainus lootus oli Jumala arm ja ainsaks kaitseks palve. Ent Jaakob ei jätnud ka omalt poolt midagi tegemata, et heaks teha vennale tehtud ülekohut ning ära hoida ähvardavat ohtu. Nii peaksid toimima ka Kristuse järelkäijad viletsuseaja lähenedes. Nad peaksid tegema kõik, et seada end rahva silmis õigesse valgusesse, et kõrvaldada eelarvamused ja hoida ära ohtu, mis ähvardab südametunnistuse vabadust.
Saatnud kõrvale oma perekonna, et nad ei näeks tema ahastust, jäi Jaakob üksinda palvesse Jumala ette. Ta (617) tunnistas oma pattu ja tänas Jumalat temale osutatud armu eest. Sügava alandlikkusega tuletas ta meelde lepingut, mille Jumal oli teinud tema esiisadega. Ta meenutas tõotusi, milled sai öönägemustes Peetelis ja pagendusmaal. Jaakobi elus oli saabunud murranguline hetk. Kaalul oli kõik. Pimeduses ja üksinduses palvetas ta alandunult ikka veel Jumala ees. Äkki tundis ta üht kätt oma õlal. Mõeldes, et mõni vaenlane püüab talt elu võtta, võitles Jaakob meeleheitlikult oma kallaletungijaga. Kui päev hakkas koitma, ilmutas võõras oma üliinimlikku väge. Selle puudutusel sai tugev mees otsekui halvatud ja langes abitu, nutva palujana oma salapärase vastase kaela. Jaakob tajus nüüd, et ta võitles seaduseingliga. Kuigi vigastatud ja suures valus, ei loobunud ta oma eesmärgist. Kaua oli ta talunud nõutust, südametunnistuse piinu ja vaeva oma patu pärast; nüüd pidi ta saama kinnituse, et tema patt oli andestatud. Jumalik saadik näis tahtvat lahkuda, kuid Jaakob klammerdus tema külge ja palus tungivalt õnnistust. Ingel nõudis: «Lase mind lahti, sest juba koidab!» kuid patriarh hüüdis: «Ei ma lase Sind minna, kui Sa mind ei õnnista!» (KJV) Milline usaldus, milline kindlus ja visadus! Oleks see olnud hooplev, ülbe nõue, oleks Jaakob hävitatud otsekohe, kuid kuna ta tunnistas oma nõrkust ja väärtusetust ja usaldas samas lepingut pidava Jumala armu, sai ta kinnituse.
«Ta võitles ingliga ja võitis.» (Hos.12:4). Alanduse, patukahetsuse ja enesealistamise kaudu võitis see patune, ekslik surelik taeva Majesteedi. Ta oli haaranud kinni Jumala tõotustest ja igavese Armastuse süda ei saanud kahetsejast ära pöörduda. Tunnistusena tema võidust ja julgustuseks teistele muudeti Jaakobi nimi tema pattu meenutavast nimest nimeks, mis tähistas võitu. Ja tõsiasi, et Jaakob (618) võitis Jumala, oli kinnituseks, et ta võidab ka inimesed. Enam ei kartnud ta kohtuda oma vennaga, sest Issand oli tema kaitse.
Saatan oli süüdistanud Jaakobit Jumala inglite ees ning nõudnud õigust hävitada teda tema patu pärast. Saatan mõjutas Eesavit Jaakobile vastu tulema, ja patriarhi pika võitlusöö ajal püüdis ta palujale süütunnet peale suruda, et teda niiviisi araks teha ja lootuse Jumala peale purustada. Jaakob jõudis peaaegu meeleheite piirini, kuid ta teadis, et ilma abita taevast ta hukkub. Ta oli siiralt kahetsenud oma suurt pattu ja nüüd anus ta Jumalalt armu. Saatan ei saanud Jaakobit tema otsuses kõigutada, sest mees hoidis inglist kõvasti kinni ja esitas oma palve tõsises ahastavas hüüdes. Kuniks võitis.
Nii nagu Saatan mõjutas Eesavit sõjaväega Jaakobile vastu marssima, nii õhutab ta õelaid Jumala rahvast viletsuseajal hävitama. Nii nagu ta süüdistas Jaakobit, nii esitab ta oma süüdistused Jumala rahva vastu. Ta nimetab maailma elanikke oma alamaiks; ainult väike hulgake, kes on ustav Jumala käsule, sõdib tema ülemvõimu vastu. Kui Saatanal läheks korda nad maa pealt hävitada, oleks tema võit täielik. Hingevaenlane näeb, et pühad inglid kaitsevad õigeid. Ta järeldab sellest, et nende patud on andestatud, kuid ta ei tea, et nende kohtuasjad on otsustatud taevases pühamus. Saatanal on täpne aruanne pattudest, mida ta ahvatles inimesi tegema ning ta esitab neid Jumalale liialdatult ja rõhutab, et inimesed on väärt sama suurt karistust kui tema — ilma jäämist Jumala poolehoiust. Ta teatab, et Issand ei saa neile patte andestada, kui ta seejuures hävitab tema ja ta inglid. See polevat õiglane. Saatan väidab, et need on tema ohvrid ja nõuab, et nad antaks tema kätte hävitamiseks.
Kui Saatan süüdistab Jumala rahvast nende pattude pärast, lubab Issand tal neid veel proovile panna. Nende usaldus Jumala vastu, nende usk ja kindlus katsutakse läbi. Kui inimesed mõtlevad oma minevikule, siis nende lootus kaob, (619) sest kogu oma elus näevad nad vähe head. Nad tunnevad oma nõrkusi ja väärtusetust. Saatan püüab neid hirmutada mõttega, et nende olukord on lootusetu ja nende rüvedust ei saa kunagi maha pesta. Ta loodab niiviisi hävitada nende usku ja soovib, et nad annaksid järele tema kiusatustele ja loobuksid truudusest Jumalale.
Kuigi Jumala rahvas on ümbritsetud vaenlastest, kes tahavad neid hävitada, pole ahastuse põhjuseks hirm tagakiusamise ees tõe pärast. Nad kardavad, et nad pole iga pattu kahetsenud ja et mõne vea tõttu ei saa nad osa Päästja tõotusest: «Minagi tahan sind hoida kiusatusetunni eest, mis on tulemas kogu maailma peale.» (Ilm.3,10). Kui neil oleks kindel teadmine, et nende patud on andestatud, ei kohkuks nad tagasi piinamise ega surma ees, ent juhul, kui nad osutuvad väärituiks ja kaotavad elu oma iseloomu vigade tõttu, saab Jumala püha nimi teotatud.
Kõikjal kuulevad Jumala lapsed reetjate salasepitsustest ja näevad vastuhaku süvenemist. Kõik see äratab neis südamest tuleva soovi ja tõsise igatsuse, et see suur võitlus lõpeks ja õelate kurjusele saaks juba pandud piir. Ent paludes Jumalal kurjust tõkestada, teevad nad endale teravaid etteheiteid selle pärast, et neil pole olnud rohkem jõudu kurjuse võimsale tõusule vastu seista. Nad tunnevad, et siis, kui nad oleksid alati kasutanud kõiki oma võimeid Kristuse teenistuses ja läinud edasi väest väesse, oleks Saatana jõududel vähem võimu nende üle.
Jumala rahvas vaevab oma hinge Jumala ees; nad osutavad oma paljude pattude kahetsemisele minevikus ja paluvad Päästja tõotuse täitumist: «Haaraku ta kinni minu tugevusest, et ta võiks teha rahu minuga — ja ta teeb rahu minuga!» (Jes.27:5 KJV). Nende usk ei lõpe, kuigi nende palvetele (620) kohe ei vastata. Vaatamata sellele, et nad tunnevad sügavat ahastust, hirmu ja kurvastust, ei loobu nad palvest. Nad haaravad kinni Jumala tugevusest nii nagu Jaakob Inglist ja nende hing kisendab: «Ei ma lase Sind minna, kui Sa mind ei õnnista!»
Kui Jaakob poleks eelnevalt kahetsenud seda, et ta haaras pettusega endale esmasünniõiguse, siis ei oleks Jumal tema palvet kuulnud ega armulikult tema elu juhtinud. Nii on ka viletsuseajal; kui Jumala rahval leiduks sellel hirmu ja ahastuse piinaval ajal veel mõni ülestunnistamata patt, võidaks neid masendus; meeleheide hävitaks nende usu ja neil puuduks julgus paluda Jumalalt vabastust. Ent kuigi nad tunnevad sügavalt oma väärtusetust, ei ole neil enam üles tunnistada ühtki eksimust. Nende patud on olnud kohtu ees ja on seal ära kustutatud; ja nad ei saa neid enam meenutada.
Saatan paneb paljusid uskuma, et Jumal jätab tähelepanuta nende ustavusetuse väikestes asjades. Kuid viis, kuidas Jumal kohtles Jaakobit, näitab, et Ta ei kiida iial heaks ega salli kunagi kurjust. Kõik need, kes püüavad vabandada või varjata oma patte, lasevad need sel kombel jääda taevaraamatuisse ülestunnistamatult ja andestamatult. Nii võidab neid Saatan. Mida kõrgem on inimeste ametikoht ja mida auväärsem nende positsioon, seda raskem on nende süü Jumala silmis ja seda kindlam on ka suure vastase võit. Need, kes viivitavad ettevalmistamisega Issanda päevaks, ei saa enam valmistuda viletsuseajal ega ka sellele järgnevatel päevadel. Kõikide selliste inimeste olukord on lootusetu.
Need nimekristlased, kes astuvad viimasesse kohutavasse võitlusesse selleks ettevalmistamata, tunnistavad meeleheites oma patte, õelad aga juubeldavad nende ahastuse üle. Need ülestunnistused on oma olemuselt samad, mis Eesavi ja Juudase omad. Kõik need, kes teevad selliseid ülestunnistusi, hädaldavad küll üleastumise tagajärje pärast, kuid mitte süü enda pärast. Nad ei (621) tunne tõelist patukahetsust ega põlga kurjust. Nad tunnistavad oma pattu hirmu pärast karistuse ees, kuid nagu vaarao vanasti, muutuksid nad Jumala vastu trotslikuks niipea, kui nuhtlused kõrvaldataks.
Jaakobi lugu on kinnitus ka selle kohta, et Jumal ei hülga neid, keda on petetud, kiusatud ja ahvatletud patusse, kuid kes tõsises kahetsuses pöörduvad Tema poole. Kui Saatan püüab niisugust inimest hävitada, saadab Jumal oma inglid teda lohutama ja ohu ajal kaitsma. Saatana rünnakud on ägedad ja otsustavad, tema pettused kohutavad, kuid Issanda silmad valvavad oma rahvast ja Tema kõrvad kuulevad nende appihüüdeid. Nende kitsikus on suur, sulatusahju leegid näivad neid hävitavat, kuid Puhastaja toob nad välja nii nagu tules proovitud kulla. Jumala armastus oma laste vastu on raskel katsumuseajal niisama tugev ja õrn nagu kõige päikesepaistelisematel päevadel. Ometi on vaja panna nad sulatusahju. Kõik, mis maine, peab saama hävitatud, et Kristuse kuju võiks inimesest täielikult vastu peegelduda.
Meie ees seisev hingekitsikuse ja ahastuse aeg nõuab usku, mis talub väsimust, viivitust ja nälga — usku, mis ei nõrke, kui seda tõsiselt proovile pannakse. Kõigile antakse aega ettevalmistamiseks selleks ajaks. Jaakob võitis, sest ta oli püsiv ja kindlameelne. Tema võit on tõendiks püsiva palve väest. Kõik need, kes haaravad Jaakobi sarnaselt kinni Jumala tõotusest ning on sama tõsised ja püsivad palves, võidavad nii nagu võitis tema. Need aga, kes ei taha ennast salata ega kahetseda Jumala ees ning paluda kaua ja tõsiselt Tema õnnistuse pärast, ei saavuta õnnistust. Kui vähesed teavad, mida tegelikult tähendab võidelda Jumalaga! Kui vähesed on lähenenud Jumalale nii tugeva sooviga, et on pingutanud selleks kogu oma hingejõudu! Kui meeleheite lained, milliseid ükski keel ei suuda väljendada, sööstavad üle härda paluja, klammerduvad vaid vähesed kõikumatu usuga Jumala tõotuste külge.
(622) Need, kes omavad sel ajal vähe usku, on suures ohus langeda saatanlike pettuste ja südametunnistust sundiva dekreedi mõju alla. Kui nad ka proovi välja kannatavad, tunnevad nad viletsuseajal sügavat kurvastust ja ahastust, sest nad pole harjunud usaldama Jumalat. Hooletusse jäetud usu õppetükke on nad sunnitud õppima arakstegeva olukorra kohutava pinge all.
Me peaksime täna saama sõbraks Jumalaga ja toetuma Tema tõotustele. Inglid märgivad üles iga tõsise, siira palve. Me peaksime pigemini loobuma isekaist soovidest, kui et hooletusse jätma suhtlemise Jumalaga. Suurim vaesus ja enesesalgamine Tema heakskiidu nimel on parem kui rikkus, au, heaolu ja sõprus ilma selleta. Me peame võtma aega palveks. Kui laseme maistel huvidel end üleni hõivata, võib Issand anda meile aega sellega, et Ta kõrvaldab meilt meie ebajumalaks saanud raha, majad või viljakad põllud.
Noori ei hukutaks patt, kui nad loobuksid teistest teedest ja astuksid sellele teele, millele nad võivad paluda Jumala õnnistust. Kui käskjalad, kes viivad maailmale viimast pühalikku hoiatust, paluksid Jumala õnnistust — mitte külmalt, ükskõikselt ja laisalt, vaid innukalt ja usus nagu Jaakob, oleks neil palju põhjust öelda: «Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!» (1.Ms.32:31). Nii oleksid nad kui vürstid, kellel on jõudu võidelda Jumalaga ja inimestega ja võita.
«Ahastuseaeg, mille sarnast ei ole iial olnud» avaneb meie ees varsti. Siis vajame kogemust, millist meil nüüd ei ole ja mille omandamiseks on paljud liiga laisad. Sageli on nii, et raskus tundub kujutluses suuremana kui see tegelikult on. See hinnang ei kehti meie ees seisva kriisi kohta. Kõige elavamgi kujutlusvõime ei suuda aimata raske katsumuse suurust. Sel ahastuseajal peab iga inimene seisma Jumala ees üksi. Kui «Noa, Taaniel ja Iiob oleksid selle keskel, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei päästaks nad poega (623) ega tütart, nad päästaksid oma enese hinged oma õiguse tõttu!» (Hes.14:20).
Nüüd, kui meie suur Ülempreester teeb veel meie eest lepitust, peaksime püüdma saada täielikult kaetud Kristusega (Ef.4:13). Isegi mitte mõtetes ei alistunud meie Päästja kiusatusele. Saatan leiab inimsüdames mõne koha, kus ta võib end sisse seada; veel hellitatakse mõnda patust soovi, mille kaudu tema kiusatused saavad oma mõju avaldada. Ent Kristus ütles: «Selle maailma vürst tuleb ja ta ei saa minust midagi.» (Joh.14:30). Saatan ei leidnud Jumala Pojas midagi, mis oleks võimaldanud tal võita. Jeesus oli pühendunud ja alistunud oma Isa tahtele nii täielikult, et Temas ei olnud midagi, milles Tema tahe oleks olnud kõrgem Tema Isa tahtest. Tema oli Isas ja Isa oli Temas. Jeesuses ei olnud ühtki pattu, mida Saatan oleks saanud ära kasutada. Sellised peavad olema ka need, kes tahavad ahastuseajal usus kindlalt seisma jääda.
Just selles elus peame me usu kaudu Kristuse lepitavasse veresse vabanema patust. Meie kallis Päästja kutsub meid enda juurde, et ühendada meie nõrkus Tema tugevusega, meie teadmatus Tema tarkusega, meie väärtusetus Tema teenetega. Jumala hoolitsev juhtimine on kooliks, kus me peame õppima Jeesuse alandlikkust. Issand ei sea iial meie ette teed, mille meie valiksime ja mis näib meile kergem ja meeldivam, vaid elu tõelise eesmärgi. Me peaksime kaasa töötama kõigi nende vahenditega, mida Taevas kasutab meie iseloomu ümberkujundamiseks jumaliku eeskuju järgi. Keegi ei saa seda tööd hooletusse jätta või edasi lükata oma hinge kõige tõsisemalt ohustamata.
Apostel Johannes kuulis nägemuses valju häält taevast hüüdvat: «Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!» (Ilm.12:12). Kohutavad on sündmused, mis kutsuvad esile taevase hääle. Saatana viha suureneb sedamööda, kuidas tema aeg läheneb. Tema pettus ning hävitustöö jõuavad oma kõrgpunkti ahastuseajal.
(624) Imettegevate kurjade vaimude väe märgina ilmuvad taevalaotuses peagi kohutavad üleloomulikud vaatepildid. Rüvedad vaimud lähevad maailma kuningate juurde ja kogu maailma, et inimesi pettuses kinnitada ning neid temaga viimases võitluses taevase valitsuse vastu ühinema õhutada. Selliste abinõude vahendusel petetakse nii valitsejaid kui alamaid. Esile astuvad isikud, kes väidavad, et nad on Kristus, ja nõuavad austust, mis kuulub maailma Lunastajale. Nad teevad imetlusväärselt terveks haigeid ja tunnistavad, et neil on ilmutusi Jumalalt — ilmutusi, mis on vastuolus Pühakirja kui terviku tunnistusega.
Pettuse suure draama krooniks esineb Saatan ise Kristusena.
Kogudus on juba kaua tunnistanud, et Päästja tulek on lootuste täitumine. Nüüd lasebki suur petja paista, et Kristus on tulnud. Maailma erinevates osades ilmutab ta ennast inimestele majesteetliku olendina pimestavas hiilguses, mis sarnaneb Johannese poolt Ilmutuseraamatus antud Jumala Poja kirjeldusele (Ilm.1:13-15). Teda ümbritsev hiilgus ületab sära, mida surelike silmad on kunagi näinud. Kõlab võiduhüüd: «Kristus on tulnud!» Inimesed viskuvad sügavas austuses põlvili, tema aga tõstab üles oma käed ja õnnistab neid nii nagu õnnistas Kristus maa peal olles oma jüngreid. Tema hääl on õrn ja mahe ja meloodiline. Leebe ja kaastundliku tooniga esitab ta mõned sellised aulised taevased tõed, mida rääkis Päästja. Ta parandab inimeste haigusi ning väidab siis, et ta on muutnud hingamispäeva pühapäevaks. Ta käsib kõiki austada päeva, mida tema on õnnistanud. Ta teatab, et need, kes jäävad kindlaks seitsmenda päeva hingamispäevale, teotavad tema nime, kuna nad keelduvad kuulmast ingleid, kes on saadetud nende juurde valguse ja tõega. See on võimas, peaaegu võitmatu pettus. Nagu Samaaria rahvas, keda (625) pettis nõid Siimon, tunnustavad rahvahulgad alamatest ülemateni nõidusi, öeldes: «See on Jumala vägi.» (Apt.8:10).
Ent Jumala rahvas ei satu eksiteele. Selle valekristuse õpetused ei ole Pühakirjaga kooskõlas. Tema õnnistab metsalise ja selle kuju kummardajaid — inimklassi, kelle peale Piibli tunnistuse kohaselt valatakse välja Jumala segamata viha.
Ja pealegi pole Saatanal lubatud võltsida Kristuse tulemise viisi. Päästja on hoiatanud oma rahvast selle pettuse suhtes ja ilmutanud selgesti oma teise tuleku viisi. «Sest valekristusi ja valeprohveteid tõuseb ja need teevad suuri tunnustähti ja imesid, et eksitada, kui võimalik, ka äravalituid... Kui teile siis öeldakse: Vaata, Ta on kõrbes! ärge minge välja. Vaata Ta on kambrites! ärge uskuge. Sest otsekui välk sähvab ida poolt ja paistab läände, mõnda peab olema Inimese Poja tulemine.» (Mat.24:24-27.31; 25:31; Ilm.1:7; 1.Tes.4:16.17). Kristuse tulemist ei ole võimalik võltsida. Sellest saavad teada kõik — tunnistajaks saab olema kogu maailm.
Ainult need, kes on olnud Pühakirja hoolsad uurijad ja kes armastavad tõde kogu südamest, on kaitstud võimsa pettuse east, mis vallutab maailma. Piibli tunnistuse abil avastavad nad petja maskeeringu. Kõiki katsutakse läbi. Kiusatus, mis on sõelumiseks, näitab, kes on tõeline kristlane. Kas Jumala lapsed on nii kindlalt rajatud Tema Sõnale, et nad ei alistu sellele, mida näeb silm? Kas nad hoiavad kriisiajal kinni Piiblist ja ainult Piiblist? Saatan takistab neid nii kuidas võimalik ettevalmistamisel. Ta korraldab asju, mille kaudu siduda neid maise tegevuse külge, panna neid kandma rasket, väsitavat koormat; ta püüab (626) nende südant vaevata selle elu muredega, nii et katsumusepäev tabaks neid otsekui varas öösel.
Kui kristlaskonna juhtide poolt väljaantud käskkiri kõrvaldab Jumala lastelt valitsuse kaitse ja loovutab nad selliste inimeste meelevalla alla, kes tahavad neid hävitada, põgeneb jumalarahvas linnadest ja küladest ning ühineb gruppideks kõige mahajäetumates ja üksildasemates kohtades. Paljud leiavad varjupaiga mägedes. Nagu Piemonte orgude kristlased, nii teevad nad maa kõrgustikud oma pühamuteks, ja tänavad Jumalat «ligipääsmatute kaljude» eest (Jes.33:16). Ent paljud kõigist rahvastest ja ühiskonnakihtidest, ülemad ja alamad, rikkad ja vaesed, mustad ja valged, heidetakse kõige karmimasse orjusesse. Jumalalastele saabuvad rasked päevad. Nad pannakse ahelaisse, suletakse vanglatrellide taha, mõistetakse surma, mõned jäetakse nälga surema pimedatesse ja vastikutesse maa-alustesse vangikongidesse. Ükski kõrv ei kuule nende oigeid, ükski inimkäsi pole valmis neid aitama.
Kas Issand unustab sel katsumusetunnil oma rahva? Kas Ta unustas ustava Noa, kui nuhtlused tabasid veeuputuseelset maailma? Kas Ta unustas Loti, kui tuli taevast hävitas lagendiku linnad? Kas Ta unustas Joosepi, keda ümbritsesid Egiptuse väärjumalakummardajad? Kas Ta unustas Eelija, kui Iisebel ähvardas teda Baali prohvetite saatusega? Kas Ta unustas Jeremija vangla pimedasse ja sügavasse auku? Kas Ta unustas kolm noormeest tuleahjus või Taanieli lõvide koopas?
«Siion ütleb: «Jehoova on mind maha jätnud, Issand on mind unustanud!» «Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte! Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse.» (Jes.49:14-16). Vägede Issand on öelnud: «Kes puudutab teid, see puudutab Tema silmatera.» (Sak.2:12).
(627) Kuigi vaenlased võivad heita ustavaid vanglasse, ei saa vangikongi müürid katkestada nende ühendust Kristusega. Tema, kes näeb nende iga nõrkust, kes tunneb iga katsumust, on üle kõigi maiste võimude. Inglid tulevad nende juurde üksikutes vangikongides ning toovad valgust ja rahu taevast. Vanglast saab otsekui palee, sest seal elavad usust rikkad. Süngeid müüre valgustab taevane valgus nii nagu siis, kui Paulus ja Siilas Filipi vanglas keskööl palvetasid ja kiituselaule laulsid.
Jumala kohtunuhtlused tabavad neid, kes püüavad rõhuda ja hävitada Tema rahvast. Tema suur kannatlikkus õelate vastu julgustab inimesi ülekohtus, kuid nende karistus on kindel ja kohutav, kuigi seda on kaua edasi lükatud. «Sest nagu Peratsimi mäel tõuseb Jehoova; Ta vihastub nagu Gibeoni orus, et teha oma tööd — hämmastav on Tema töö, ja et toimetada oma tegu — võõristav on Tema tegu!» (Jes.28:21). Meie armulisele Jumalale on karistamine võõras töö. «Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei ole mul hea meel õela surmast.» (Hes.33:11). «Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes... annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata.» «Jehoova on pika vihaga ja rammult suur ja Jehoova ei jäta kedagi karistamata.» (2.Ms.34:6-7; Nah.1:3). Kohutavate tegudega õigluses kaitseb Ta jalge alla tallatud jumaliku käsu autoriteeti. Üleastujat ootava karistuse karmust võib hinnata Issanda soovimatusega seda kohtuotsust täide viia. Rahva peale, kellega Ta on kaua kannatanud ja keda Ta ei hävita enne, kui see on täitnud oma ülekohtu mõõdu Jumala ees, tühjendab Ta lõpuks armuga segamata vihakarika.
Kui Kristus lõpetab pühamus oma eestkostmise, valatakse välja armuga segamata viha. See tabab neid, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ning võtavad vastu tema märgi (Ilm.14:9-10). Nuhtlused, mis langesid Egiptusele, kui Jumal oli valmis vabastama Iisraeli, sarnanevad nende (628) veelgi kohutavamate ja ulatuslikumate nuhtlustega, mis langevad maailmale vahetult enne Jumala rahva lõplikku vabastamist. Kirjeldades neid kohutavaid nuhtlusi, ütleb Ilmutuseraamatu kirjutaja: «Ja kurje ning ilgeid mädapaiseid tekkis inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.» Meri «sai otsekui surnu vereks, ja suri iga elav hing — kõik, kes meres olid.» Ja «jõed ja veeallikad... said vereks». Kuigi karistused on kohutavad, ei ole need suuremad kui Jumala õiglus nõuab. Taevane ingel teatab: «Õige oled Sina... et Sa nõnda oled kohut mõistnud. Sest nemad on pühade ja prohvetite verd valanud, ja verd oled ka Sina neile juua andnud; nad on seda väärt!» (Ilm.16:2-6). Jumalarahva surma mõistmisega on õelad süüdi õigete veres nii nagu see oleks valatud nende oma kätega. Samal viisil kuulutas Kristus omaaegsed juudid süüdlasteks kõikide pühade meeste veres, mis oli valatud Aabeli päevist alates, kuna neil oli prohvetite mõrvaritega ühesugune meelsus ja nad püüdsid teha sedasama.
Järgneva nuhtluse ajal antakse päikesele võim «inimesi tulega kõrvetada. Ja suur kuumus kõrvetas inimesi.» (Salmid 8 ja 9). Prohvetid kirjeldavad maailma olukorda sel kohutaval ajal nii: «Maapind leinab, sest vili on rüüstatud... Kõik metsapuud on kuivanud; tõesti, rõõm on häbiga lahkunud inimlaste juurest.» «Viljaaidad on maha kistud, sest vili on ikaldunud! Kuidas küll lojused ägavad, veiste karjad on hullunud! Sest neil pole karjamaad!... Veeojad on kuivanud ja tuli on neelanud kõrbe rohumaad.» «Sel päeval muutuvad ulumiseks palee laulud, ütleb Issand Jehoova! Palju on laipu heidetud igasse paika! Vaikus!» (Joel.1:10-12.17-20; Am.8:3).
Need nuhtlused ei ole ülemaailmsed, sest vastasel korral tehtaks lõpp kogu maailma elanikele. Siiski on need kõige (629) kohutavamad nuhtlused, mida surelikel on kunagi taluda tulnud. Enne prooviaja lõppu on kõik nuhtlused segatud armuga. Kristuse vereohver varjab veel patust ning ta ei saa karistada oma süü täie mõõdu järgi. Lõpukohtus aga valatakse viha välja armuga segamatult.
Sel päeval igatsevad rahvahulgad Jumala armu kaitset, mida nad on nii kaua põlanud. ««Vaata, päevad tulevad,» ütleb Issand Jehoova, «millal ma saadan maale nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Jehoova sõnade kuulmise järele! Siis nad vaaruvad merest mereni ja põhjast itta, nad uitavad otsides Jehoova sõna, aga nad ei leia!»» (Am.8:11-12).
Jumala rahvas ei ole vaba kannatustest, kuid kuigi nad on tagakiusatud, vaevatud ja toidupuuduses, ei jäeta neid hukkuma. See Jumal, kes hoolitses Eelija eest, ei möödu ühestki oma lapsest! Tema, kes loendab ära juuksekarvad inimlaste peas, hoolitseb nende eest ja näljaajal on nad rahuldatud. Sel ajal, kui õelad surevad nälja ja katku läbi, kaitsevad inglid õigeid. Sellele, «kes elab õigluses,» kõlab tõotus: «Temale antakse ta leib, temale on vesi kindlustatud.» «Kui viletsad ja vaesed asjata otsivad vett ja nende keel kuivab janust, siis mina, Jehoova, kuulen neid, mina, Iisraeli Jumal, ei jäta neid maha!» (Jes.33:15-16; 41:17).
«Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, pudulojused kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades,» siiski need, kes kardavad Teda, rõõmustavad Jehoovas ja hõiskavad «oma pääste Jumalas». (Hab.3,17.18).
«Jehoova on su hoidja, Jehoova on su vari su paremal käel! Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel! Jehoova hoiab sind kõige kurja eest; (630) Tema hoiab sinu hinge!» «Sest Ta kisub sind välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest! Oma tiivasulgedega kaitseb Ta sind ja Tema tiibade all sa leiad varju; Tema tõde on kilp ja kaitseriist! Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal! Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu! Aga sa vaatled oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele! Sest Sina, Jehoova, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks! Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile! (Ps.121:5-7; 91:3-10).
Ometi näib inimestele, et Jumala rahvas peab varsti pitseerima oma tunnistuse verega, nagu seda tegid märtrid enne neid. Nad isegi kardavad, et Issand laseb neid langeda vaenlaste käe läbi. See on kohutava ahastuse aeg. Päeval ja öösel kisendavad õiged Jumala poole vabastamise pärast. Õelad juubeldavad ja küsivad pilkavalt: «Kus on nüüd teie usk? Miks Jumal ei vabasta teid meie käest, kui te tõepoolest olete Tema rahvas?» Kuid ootajaile meenub surev Jeesus Kolgata ristil ja ülempreestrite ning rahvavanemate pilkavad hüüded: «Teisi on Ta aidanud, iseennast Ta ei või aidata; kui Ta on Iisraeli Kuningas, astugu Ta nüüd ristilt maha, siis me usume Temasse!» (Mat.27,42). Nagu Jaakob, nii võitlevad ka nemad Jumalaga. Kahvatutel nägudel peegeldub sisemine heitlus; kuid ometi ei lakka nad tõsiselt palvetamast.
Kui inimesed võiksid näha Jumala silmadega, näeksid nad inglite hulki valvamas neid, kes on pidanud Jumala seadusi. Inglid jälgivad kaastundlikult nende ahastust ja on kuulnud nende palveid. Nad ootavad oma Käskija korraldusi, et päästa Jumala rahvas ohust. Kuid siiski peavad nad veel natuke ootama. Jumala rahvas peab jooma (631) sellest karikast ja saama ristitud sellise ristimisega. Just see piinarikas viivitus on parim vastus nende palvetele. Kui nad ootavad usaldavalt Issanda tegutsemist, peavad nad harjutama usku, lootust ja kannatlikkust, mida senini on liiga vähe harjutatud. Kuid väljavalitute pärast lühendatakse ahastuseaega. «Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes Tema poole kisendavad ööd ja päevad?... Ma ütlen teile: Küll Ta peatselt muretseb neile õiguse.» (Luk.18,7.8). Lõpp tuleb kiiremini kui keegi ootab. Nisu kogutakse ja seotakse vihkudeks Jumala varaaida jaoks, luste aga köidetakse kimpudeks hävitustule tarvis.
Ustavad taevased valvurid jätkavad oma valvamist. Kuigi üldine seadus on määranud kindlaks aja, mil käsupidajaid võib surmata, ennetavad nende vaenlased mõnel juhtumil määrust ning püüavad enne selleks määratud aega võtta ustavatelt elu. Ent keegi ei saa mööduda ustavatest valvuritest, kes ümbritsevad iga ustavat hinge. Mõningaid rünnatakse põgenemisel linnadest ja küladest, kuid nende vastu tõstetud mõõgad purunevad ja langevad maha jõuetult nagu õlekõrred. Teisi kaitsevad inglid sõjameeste kujul.
Kõikidel aegadel on Jumal oma rahva abistamiseks ja vabastamiseks tegutsenud pühade inglite kaudu. Taevased olevused võtavad inimeste elust aktiivselt osa. Nad on ilmunud säravais rüüdes, mis hiilgasid otsekui välk; nad on tulnud ränduritena. Inglid on jumalameestele ilmunud inimese kujul. Nad on väsinud teekäijatena puhanud keskpäeval tammede all. Nad on kasutanud inimeste kodude külalislahkust. Nad on olnud juhtideks ööpimeduses rändajaile. Nad on oma kätega süüdanud altarituld. Nad on avanud vanglauksi ja vabastanud Issanda sulaseid. Nad tulid taevases sõjavarustuses ja veeretasid ära kivi Päästja haualt.
Inimeste kujul viibivad inglid sageli (632) Jumala laste koosviibimistel, nad külastavad ka õelate koosolekuid, nii nagu nad läksid Soodomasse, et teha aruannet nende tegudest ja otsustada, kas selle elanikud on ületanud Jumala kannatlikkuse piiri. Issand osutab oma halastust ka nende pärast, kes Teda tõeliselt teenivad, ning hoiab nende väheste pärast tagasi õnnetusi ja pikendab rahuaega. Jumala vastu patustajad ei mõista, et nad võlgnevad oma elu ustavatele, kelle naeruvääristamisest ja rõhumisest nad rõõmu tunnevad.
Kuigi selle maailma valitsejad seda ei tea, on sageli nende nõupidamistel olnud kõnelejateks inglid. Inimsilmad on vaadelnud neid; inimkõrvad on kuulnud nende üleskutseid; inimhuuled on nende ettepanekuile vastu rääkinud ja nende nõuandeid naeruvääristanud; inimesed on kohelnud neid solvavalt ja teotavalt. Nõukoguruumides ja kohtutes on need taevased käskjalad näidanud, et tunnevad hästi ajalugu ja võivad paremini kaitsta rõhutute kohtuasja kui nende kõige paremad ja kõneosavamad kaitsjad. Inglid on nurja ajanud kavatsusi ja takistanud pahesid, mis oleksid suuresti pidurdanud Jumala riigi tööd ja põhjustanud suuri kannatusi Tema rahvale. Ohtlikul ajal ja ahastusetunnil on «Jehoova ingel leerina nende ümber, kes Teda kardavad ja vabastab nad!» (Ps.34,8).
Tõsise igatsusega ootab Jumala rahvas oma Kuninga tuleku märke. Kui vahimeestelt küsitakse: «Ons palju veel ööd?» kuuldub kindel vastus: «Hommik tuleb, aga öö ka.» (Jes.21,11.12). Valgus kumab pilvedel mäetippude kohal. Varsti ilmub Tema au. Õiguse Päike hakkab paistma. Hommik ja öö on mõlemad käes — lõputu päeva algus õigetele ja igavene öö õelatele.
Kui võitlejad palvetavad Jumala ees, siis näib kate, mis lahutas neid nähtamatust, peaaegu kõrvale tõmmatuna. Taevalaotus õhetab igavese päeva koidust ja inglilauluna kostavad kõrvu (633) sõnad: «Jääge ustavaks. Abi tuleb!» Kristus, kõikvõimas Võitja, ulatab oma väsinud lastele surematu au krooni. Tema hääl kostab avatud väravatest: «Vaata, ma olen teie juures. Ärge kartke. Ma tunnen kõiki teie hädasid; ma olen kandnud teie muresid. Te ei võitle võitmatute vaenlastega. Mina olen võidelnud teie heaks ja minu nime sees olete te rohkem kui võitjad.»
Armastav Päästja saadab abi just siis, kui me seda vajame. Tee taevasse on pühitsetud Jeesuse jalajälgedega. Iga okas, mis haavab meie jalgu, on haavanud Tema omi. Iga risti, mida peame kandma meie, on kandnud Tema enne meid. Issand lubab tulla võitlusi, mille kaudu hinge rahuks ette valmistada. Ahastuseaeg on Jumala rahvale kohutavaks tuleprooviks, kuid see on igale tõsisele usklikule üles vaatamise ajaks, mil ta võib usu kaudu näha teda ümbritsevat tõotuse vikerkaart.
«Ja Jehoova lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates! Nende pea kohal on igavene rõõm, rõõmustus ja rõõm valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära! Mina, mina olen see, kes teid trööstib! Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi, ja unustad Jehoova, kes sind on teinud, ... ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees, kui ta valmistub hävitama? Aga kus on nüüd rõhuja viha? Varsti vabastatakse aheldatu: ta ei sure vangiauku, tal ei puudu leib! Sest mina olen Jehoova, su Jumal, kes liigutab merd ja paneb lained kohisema, kelle nimi on vägede Jehoova! Ja ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla» (Jes.51:11-16).
«Seepärast kuule ometi seda, sa vilets, kes oled joobnud, aga mitte viinast: nõnda ütleb su Issand, Jehoova, su Jumal, kes riidleb oma rahva eest: vaata, ma võtan su käest uimastuse karika, oma viha peekri — seda ei ole sul enam vaja juua! Ja ma annan selle kätte su piinajaile, kes ütlesid (634) su hingele: "Kummarda, et saaksime sinust üle käia!" Sa andsidki oma selja maaks ja käijatele tänavaks!» (Salmid 21-23).
Jumala silmad nägid läbi aegade ja peatusid kriisiajal, mis Tema rahval tuleb üle elada siis, kui maised võimud koonduvad nende vastu. Nagu pagendatud vangid, nii kardavad nemadki nälja või vägivalla kaudu surmale saagiks langeda. Ent Püha, kes lõhestas Punase mere Iisraeli ees, ilmutab oma väge ja pöörab nende vangipõlve. «Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Jehoova, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan! Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib.» (Mal.3:17).
Kui sel ajal valatakse Kristuse ustavate tunnistajate verd, ei tooks see enam, nii nagu märtrite veri, lõikust Jumala külvatud seemnele. Nende ustavus ei oleks tunnistuseks, mis veenaks teisi tões, sest kangekaelne süda on Jumala armu nii kaua tagasi tõrjunud, et arm ei saa teda enam mõjutada. Kui õiged jääksid nüüd saagiks vaenlastele, oleks see ainult võidurõõmuks pimedusevürstile. Taavet ütleb oma Laulus: «.Sest Ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, Ta peab mind salajas oma telgi peidupaigas.» (Ps.27:5). Kristus on öelnud: «Tule mu rahvas, mine oma kambritesse, ja sule uksed enese takka, peitu üürikeseks ajaks, kuni meelepaha möödub! Sest vaata, Jehoova väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast!» (Jes.26:20-21). Auline on nende vabastus, kes on kannatlikult oodanud Issanda tulemist ja kelle nimed on kirjutatud eluraamatusse.
38. Viimane hoiatus <<< >>> 40. Jumala rahva vabastamine
(613) «Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur Vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, mäherdust ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas — kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.» (Tan.12:1).
Kui lõpeb kolmanda ingli kuulutus, ei kaitse Jumala arm enam selle maailma elanikke. Jumala rahvas on lõpetanud töö. Nad on saanud «hilise vihma» ehk «hingamiseajad Issanda palgest» ja on seega valmis eelseisvaks katsumusetunniks. Inglid ruttavad taevas edasi-tagasi. Ingel, kes pöördub maa pealt tagasi, teatab, et tema töö on tehtud. Maailm on teinud läbi viimase katsumuse. Kõik, kes on usaldanud Jumala Sõna terviklikult, on saanud «elava Jumala pitseri.» Siis lõpetab Jeesus eestkostmise taevases pühamus. Ta tõstab käed ja ütleb valju häälega: «See on lõpetatud.» Inglite hulk võtab peast kroonid, kui Jeesus teatab pühalikult: «Kes ülekohut teeb, tehku veel ülekohut, kes on rüve, see rüvetagu veel enam; aga kes on õige, tehku veel õigust, ja kes on püha, see pühitsegu ennast veel enam!» (Ilm.22:11). Igaühe kohtuasi on otsustatud kas eluks või surmaks. Kristus on teinud lepituse oma rahva eest ja (614) kustutanud ära nende patud. Tema alamate arv on kindlaks määratud. «Kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all» antakse lunastuse pärijaile ja Jeesus valitseb kui kuningate Kuningas ning isandate Issand.
Kui Kristus lahkub pühamust, katab maailma elanikke pimedus. Sel kohutaval ajal peavad õiged olema püha Jumala palge ees ilma õelaid vaoshoidva väe abita. Saatan saab täieliku võimu meeltparandamatute üle. Jumala pikkmeel on lõppenud. Maailm on hüljanud Looja armu, põlanud Tema armastuse ja tallanud jalge alla Tema käsud. Õelad on ületanud armu piiri. Jumala Vaim, kelle vastu nad on pidevalt sõdinud, on nad lõplikult maha jätnud. Ilma Jumala armu kaitseta pole aga inimestel mingit kaitset hingevaenlase eest. Saatan tõukab maailma elanikud lõplikku viletsusse. Kui Jumala inglid lõpetavad inimlike kirgede raevutuulte vaoshoidmise, vallandub tõeline kaos. Kogu maailm satub hävingusse, mis on kohutavam, kui oli see, mis tabas muistset Jeruusalemma.
Üksainus ingel hävitas kõik egiptlaste esmasündinud ja täitis maa leinaga. Kui Taavet eksis Jumala vastu rahva loendamisega, teostas üksainus ingel kohutava hävitustöö kuninga patu karistamiseks. Sedasama hävitavat jõudu, mida kasutavad pühad inglid Jumala korraldusel, kasutavad ka kurjad inglid niipea, kui Jumal seda lubab. On jõude, mis ootavad ainult Jumala luba, et külvata hukatust.
Neid, kes austavad Jumala käsku, süüdistatakse selles, et nad toovad nuhtlusi maailmale. Neid peetakse maad hädaga täitvate kohutavate loodusõnnetuste ja verevalamise põhjustajateks. Viimase hoiatusega kaasnev vägi ajab õelad raevu. Nende viha süttib kõigi vastu, kes (615) on võtnud vastu Jumala sõnumi. Saatan ergutab inimesi veelgi suuremale vihavaenule ja tagakiusamisele.
Kui Jumal oma käe Juuda rahva juurest tagasi tõmbas, ei märganud seda ei preestrid ega rahvas. Kuigi nad jäid nüüd Saatana võimu alla ja neid valitsesid kõige hirmsamad ja alatumad kired, pidasid nad end ikka veel Jumala valituiks. Teenistus templis kestis edasi. Rüvetatud altareil toodi ohvreid ja iga päev palusid preestrid õnnistust rahvale, kes oli löönud risti Jumala kalli Poja ning tappis nüüd Tema kuulutajaid ja apostleid. Samamoodi saab olema siis, kui kuulutatakse välja lõplik otsus taevases pühamus ja maailma saatus on igaveseks otsustatud — maailma elanikud ei tea sellest midagi. Rahvas jätkab usukommete täitmist, kuigi Jumala Vaim on neist eemaldunud. Saatanlik agarus, millega kurjusevürst neid oma kuritahtlike plaanide teostamisele innustab, sarnaneb vägagi agarusega Jumala heaks.
Kui hingamispäev on saanud kogu kristlaskonna eriliseks vaidlusküsimuseks ja usulised ning ilmalikud võimud ühinevad selleks, et panna maksma pühapäevaseadus, siis toob väikese hulga kindel keeldumine alistuda jumalavastasele nõudele nende peale üleüldise põlguse ja raevu. Nõutakse tungivalt, et nende väheste vastu, kes on vastuolus kiriku korralduse ja riigi seadusega, oldaks sallimatud. Parem kannatagu nemad, kui et kõik rahvad satuvad korratusse ja seadusetusesse. 18 sajandit tagasi kasutasid «rahva vanemad» sedasama väidet Kristuse vastu: «Teile on parem», ütles kaval Kaifas, «et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub!» (Joh.11:50). See argument on otsustav ka lõpupäevil. Nende vastu, kes pühitsevad neljanda käsu hingamispäeva, antakse välja määrus, mille kohaselt nad väärivad kõige karmimat karistust. (616) Rahvale antakse teatud aja möödumise järel vabad käed neid surmata. Katoliiklus Euroopas ja langenud protestantism Ameerikas võtavad samasuguse seisukoha nende suhtes, kes austavad kõiki jumalikke eeskirju.
Jumala rahvas satub siis sellisesse kitsikusse ja ahastusse, mida prohvet kirjeldab Jaakobi ahastuse ajana: «Nõnda ütleb Jehoova: «Me oleme kuulnud hirmukisa: on kartus, aga mitte rahu! ... Mispärast on kõik näod muutunud kahvatumaks? Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole! See on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest.» (Jer:30,5-7).
Öö, mil Jaakob võitles ahastavas palves Eesavi käest pääsemise pärast (1.Ms.32:24-30), esitab Jumala rahva kogemust ahastuseajal. Kuna Jaakob oli pettusega saanud oma isa õnnistuse, mis oli määratud Eesavile, siis pidi ta oma elu nimel põgenema oma venna eest, kes ähvardas teda surmata. Pärast paljusid pagendusaastaid asus Jaakob Jumala käsul teele, et oma naiste, laste, lamba- ja veisekarjadega kodumaale tagasi pöörduda. Jõudnud kodumaa piirile, valdas Jaakobit hirm, sest talle saabus sõnum, et Eesav läheneb talle sõjasalgaga — kahtlemata selleks, et kättemaksta. Näis, et ka Jaakobi relvadeta ja kaitsetu kaaskond langeb vägivalla ohvriks. Rahutusele ja hirmule lisandus rõhuv süütunne, sest selle häda põhjuseks oli Jaakobi oma patt. Tema ainus lootus oli Jumala arm ja ainsaks kaitseks palve. Ent Jaakob ei jätnud ka omalt poolt midagi tegemata, et heaks teha vennale tehtud ülekohut ning ära hoida ähvardavat ohtu. Nii peaksid toimima ka Kristuse järelkäijad viletsuseaja lähenedes. Nad peaksid tegema kõik, et seada end rahva silmis õigesse valgusesse, et kõrvaldada eelarvamused ja hoida ära ohtu, mis ähvardab südametunnistuse vabadust.
Saatnud kõrvale oma perekonna, et nad ei näeks tema ahastust, jäi Jaakob üksinda palvesse Jumala ette. Ta (617) tunnistas oma pattu ja tänas Jumalat temale osutatud armu eest. Sügava alandlikkusega tuletas ta meelde lepingut, mille Jumal oli teinud tema esiisadega. Ta meenutas tõotusi, milled sai öönägemustes Peetelis ja pagendusmaal. Jaakobi elus oli saabunud murranguline hetk. Kaalul oli kõik. Pimeduses ja üksinduses palvetas ta alandunult ikka veel Jumala ees. Äkki tundis ta üht kätt oma õlal. Mõeldes, et mõni vaenlane püüab talt elu võtta, võitles Jaakob meeleheitlikult oma kallaletungijaga. Kui päev hakkas koitma, ilmutas võõras oma üliinimlikku väge. Selle puudutusel sai tugev mees otsekui halvatud ja langes abitu, nutva palujana oma salapärase vastase kaela. Jaakob tajus nüüd, et ta võitles seaduseingliga. Kuigi vigastatud ja suures valus, ei loobunud ta oma eesmärgist. Kaua oli ta talunud nõutust, südametunnistuse piinu ja vaeva oma patu pärast; nüüd pidi ta saama kinnituse, et tema patt oli andestatud. Jumalik saadik näis tahtvat lahkuda, kuid Jaakob klammerdus tema külge ja palus tungivalt õnnistust. Ingel nõudis: «Lase mind lahti, sest juba koidab!» kuid patriarh hüüdis: «Ei ma lase Sind minna, kui Sa mind ei õnnista!» (KJV) Milline usaldus, milline kindlus ja visadus! Oleks see olnud hooplev, ülbe nõue, oleks Jaakob hävitatud otsekohe, kuid kuna ta tunnistas oma nõrkust ja väärtusetust ja usaldas samas lepingut pidava Jumala armu, sai ta kinnituse.
«Ta võitles ingliga ja võitis.» (Hos.12:4). Alanduse, patukahetsuse ja enesealistamise kaudu võitis see patune, ekslik surelik taeva Majesteedi. Ta oli haaranud kinni Jumala tõotustest ja igavese Armastuse süda ei saanud kahetsejast ära pöörduda. Tunnistusena tema võidust ja julgustuseks teistele muudeti Jaakobi nimi tema pattu meenutavast nimest nimeks, mis tähistas võitu. Ja tõsiasi, et Jaakob (618) võitis Jumala, oli kinnituseks, et ta võidab ka inimesed. Enam ei kartnud ta kohtuda oma vennaga, sest Issand oli tema kaitse.
Saatan oli süüdistanud Jaakobit Jumala inglite ees ning nõudnud õigust hävitada teda tema patu pärast. Saatan mõjutas Eesavit Jaakobile vastu tulema, ja patriarhi pika võitlusöö ajal püüdis ta palujale süütunnet peale suruda, et teda niiviisi araks teha ja lootuse Jumala peale purustada. Jaakob jõudis peaaegu meeleheite piirini, kuid ta teadis, et ilma abita taevast ta hukkub. Ta oli siiralt kahetsenud oma suurt pattu ja nüüd anus ta Jumalalt armu. Saatan ei saanud Jaakobit tema otsuses kõigutada, sest mees hoidis inglist kõvasti kinni ja esitas oma palve tõsises ahastavas hüüdes. Kuniks võitis.
Nii nagu Saatan mõjutas Eesavit sõjaväega Jaakobile vastu marssima, nii õhutab ta õelaid Jumala rahvast viletsuseajal hävitama. Nii nagu ta süüdistas Jaakobit, nii esitab ta oma süüdistused Jumala rahva vastu. Ta nimetab maailma elanikke oma alamaiks; ainult väike hulgake, kes on ustav Jumala käsule, sõdib tema ülemvõimu vastu. Kui Saatanal läheks korda nad maa pealt hävitada, oleks tema võit täielik. Hingevaenlane näeb, et pühad inglid kaitsevad õigeid. Ta järeldab sellest, et nende patud on andestatud, kuid ta ei tea, et nende kohtuasjad on otsustatud taevases pühamus. Saatanal on täpne aruanne pattudest, mida ta ahvatles inimesi tegema ning ta esitab neid Jumalale liialdatult ja rõhutab, et inimesed on väärt sama suurt karistust kui tema — ilma jäämist Jumala poolehoiust. Ta teatab, et Issand ei saa neile patte andestada, kui ta seejuures hävitab tema ja ta inglid. See polevat õiglane. Saatan väidab, et need on tema ohvrid ja nõuab, et nad antaks tema kätte hävitamiseks.
Kui Saatan süüdistab Jumala rahvast nende pattude pärast, lubab Issand tal neid veel proovile panna. Nende usaldus Jumala vastu, nende usk ja kindlus katsutakse läbi. Kui inimesed mõtlevad oma minevikule, siis nende lootus kaob, (619) sest kogu oma elus näevad nad vähe head. Nad tunnevad oma nõrkusi ja väärtusetust. Saatan püüab neid hirmutada mõttega, et nende olukord on lootusetu ja nende rüvedust ei saa kunagi maha pesta. Ta loodab niiviisi hävitada nende usku ja soovib, et nad annaksid järele tema kiusatustele ja loobuksid truudusest Jumalale.
Kuigi Jumala rahvas on ümbritsetud vaenlastest, kes tahavad neid hävitada, pole ahastuse põhjuseks hirm tagakiusamise ees tõe pärast. Nad kardavad, et nad pole iga pattu kahetsenud ja et mõne vea tõttu ei saa nad osa Päästja tõotusest: «Minagi tahan sind hoida kiusatusetunni eest, mis on tulemas kogu maailma peale.» (Ilm.3,10). Kui neil oleks kindel teadmine, et nende patud on andestatud, ei kohkuks nad tagasi piinamise ega surma ees, ent juhul, kui nad osutuvad väärituiks ja kaotavad elu oma iseloomu vigade tõttu, saab Jumala püha nimi teotatud.
Kõikjal kuulevad Jumala lapsed reetjate salasepitsustest ja näevad vastuhaku süvenemist. Kõik see äratab neis südamest tuleva soovi ja tõsise igatsuse, et see suur võitlus lõpeks ja õelate kurjusele saaks juba pandud piir. Ent paludes Jumalal kurjust tõkestada, teevad nad endale teravaid etteheiteid selle pärast, et neil pole olnud rohkem jõudu kurjuse võimsale tõusule vastu seista. Nad tunnevad, et siis, kui nad oleksid alati kasutanud kõiki oma võimeid Kristuse teenistuses ja läinud edasi väest väesse, oleks Saatana jõududel vähem võimu nende üle.
Jumala rahvas vaevab oma hinge Jumala ees; nad osutavad oma paljude pattude kahetsemisele minevikus ja paluvad Päästja tõotuse täitumist: «Haaraku ta kinni minu tugevusest, et ta võiks teha rahu minuga — ja ta teeb rahu minuga!» (Jes.27:5 KJV). Nende usk ei lõpe, kuigi nende palvetele (620) kohe ei vastata. Vaatamata sellele, et nad tunnevad sügavat ahastust, hirmu ja kurvastust, ei loobu nad palvest. Nad haaravad kinni Jumala tugevusest nii nagu Jaakob Inglist ja nende hing kisendab: «Ei ma lase Sind minna, kui Sa mind ei õnnista!»
Kui Jaakob poleks eelnevalt kahetsenud seda, et ta haaras pettusega endale esmasünniõiguse, siis ei oleks Jumal tema palvet kuulnud ega armulikult tema elu juhtinud. Nii on ka viletsuseajal; kui Jumala rahval leiduks sellel hirmu ja ahastuse piinaval ajal veel mõni ülestunnistamata patt, võidaks neid masendus; meeleheide hävitaks nende usu ja neil puuduks julgus paluda Jumalalt vabastust. Ent kuigi nad tunnevad sügavalt oma väärtusetust, ei ole neil enam üles tunnistada ühtki eksimust. Nende patud on olnud kohtu ees ja on seal ära kustutatud; ja nad ei saa neid enam meenutada.
Saatan paneb paljusid uskuma, et Jumal jätab tähelepanuta nende ustavusetuse väikestes asjades. Kuid viis, kuidas Jumal kohtles Jaakobit, näitab, et Ta ei kiida iial heaks ega salli kunagi kurjust. Kõik need, kes püüavad vabandada või varjata oma patte, lasevad need sel kombel jääda taevaraamatuisse ülestunnistamatult ja andestamatult. Nii võidab neid Saatan. Mida kõrgem on inimeste ametikoht ja mida auväärsem nende positsioon, seda raskem on nende süü Jumala silmis ja seda kindlam on ka suure vastase võit. Need, kes viivitavad ettevalmistamisega Issanda päevaks, ei saa enam valmistuda viletsuseajal ega ka sellele järgnevatel päevadel. Kõikide selliste inimeste olukord on lootusetu.
Need nimekristlased, kes astuvad viimasesse kohutavasse võitlusesse selleks ettevalmistamata, tunnistavad meeleheites oma patte, õelad aga juubeldavad nende ahastuse üle. Need ülestunnistused on oma olemuselt samad, mis Eesavi ja Juudase omad. Kõik need, kes teevad selliseid ülestunnistusi, hädaldavad küll üleastumise tagajärje pärast, kuid mitte süü enda pärast. Nad ei (621) tunne tõelist patukahetsust ega põlga kurjust. Nad tunnistavad oma pattu hirmu pärast karistuse ees, kuid nagu vaarao vanasti, muutuksid nad Jumala vastu trotslikuks niipea, kui nuhtlused kõrvaldataks.
Jaakobi lugu on kinnitus ka selle kohta, et Jumal ei hülga neid, keda on petetud, kiusatud ja ahvatletud patusse, kuid kes tõsises kahetsuses pöörduvad Tema poole. Kui Saatan püüab niisugust inimest hävitada, saadab Jumal oma inglid teda lohutama ja ohu ajal kaitsma. Saatana rünnakud on ägedad ja otsustavad, tema pettused kohutavad, kuid Issanda silmad valvavad oma rahvast ja Tema kõrvad kuulevad nende appihüüdeid. Nende kitsikus on suur, sulatusahju leegid näivad neid hävitavat, kuid Puhastaja toob nad välja nii nagu tules proovitud kulla. Jumala armastus oma laste vastu on raskel katsumuseajal niisama tugev ja õrn nagu kõige päikesepaistelisematel päevadel. Ometi on vaja panna nad sulatusahju. Kõik, mis maine, peab saama hävitatud, et Kristuse kuju võiks inimesest täielikult vastu peegelduda.
Meie ees seisev hingekitsikuse ja ahastuse aeg nõuab usku, mis talub väsimust, viivitust ja nälga — usku, mis ei nõrke, kui seda tõsiselt proovile pannakse. Kõigile antakse aega ettevalmistamiseks selleks ajaks. Jaakob võitis, sest ta oli püsiv ja kindlameelne. Tema võit on tõendiks püsiva palve väest. Kõik need, kes haaravad Jaakobi sarnaselt kinni Jumala tõotusest ning on sama tõsised ja püsivad palves, võidavad nii nagu võitis tema. Need aga, kes ei taha ennast salata ega kahetseda Jumala ees ning paluda kaua ja tõsiselt Tema õnnistuse pärast, ei saavuta õnnistust. Kui vähesed teavad, mida tegelikult tähendab võidelda Jumalaga! Kui vähesed on lähenenud Jumalale nii tugeva sooviga, et on pingutanud selleks kogu oma hingejõudu! Kui meeleheite lained, milliseid ükski keel ei suuda väljendada, sööstavad üle härda paluja, klammerduvad vaid vähesed kõikumatu usuga Jumala tõotuste külge.
(622) Need, kes omavad sel ajal vähe usku, on suures ohus langeda saatanlike pettuste ja südametunnistust sundiva dekreedi mõju alla. Kui nad ka proovi välja kannatavad, tunnevad nad viletsuseajal sügavat kurvastust ja ahastust, sest nad pole harjunud usaldama Jumalat. Hooletusse jäetud usu õppetükke on nad sunnitud õppima arakstegeva olukorra kohutava pinge all.
Me peaksime täna saama sõbraks Jumalaga ja toetuma Tema tõotustele. Inglid märgivad üles iga tõsise, siira palve. Me peaksime pigemini loobuma isekaist soovidest, kui et hooletusse jätma suhtlemise Jumalaga. Suurim vaesus ja enesesalgamine Tema heakskiidu nimel on parem kui rikkus, au, heaolu ja sõprus ilma selleta. Me peame võtma aega palveks. Kui laseme maistel huvidel end üleni hõivata, võib Issand anda meile aega sellega, et Ta kõrvaldab meilt meie ebajumalaks saanud raha, majad või viljakad põllud.
Noori ei hukutaks patt, kui nad loobuksid teistest teedest ja astuksid sellele teele, millele nad võivad paluda Jumala õnnistust. Kui käskjalad, kes viivad maailmale viimast pühalikku hoiatust, paluksid Jumala õnnistust — mitte külmalt, ükskõikselt ja laisalt, vaid innukalt ja usus nagu Jaakob, oleks neil palju põhjust öelda: «Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!» (1.Ms.32:31). Nii oleksid nad kui vürstid, kellel on jõudu võidelda Jumalaga ja inimestega ja võita.
«Ahastuseaeg, mille sarnast ei ole iial olnud» avaneb meie ees varsti. Siis vajame kogemust, millist meil nüüd ei ole ja mille omandamiseks on paljud liiga laisad. Sageli on nii, et raskus tundub kujutluses suuremana kui see tegelikult on. See hinnang ei kehti meie ees seisva kriisi kohta. Kõige elavamgi kujutlusvõime ei suuda aimata raske katsumuse suurust. Sel ahastuseajal peab iga inimene seisma Jumala ees üksi. Kui «Noa, Taaniel ja Iiob oleksid selle keskel, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei päästaks nad poega (623) ega tütart, nad päästaksid oma enese hinged oma õiguse tõttu!» (Hes.14:20).
Nüüd, kui meie suur Ülempreester teeb veel meie eest lepitust, peaksime püüdma saada täielikult kaetud Kristusega (Ef.4:13). Isegi mitte mõtetes ei alistunud meie Päästja kiusatusele. Saatan leiab inimsüdames mõne koha, kus ta võib end sisse seada; veel hellitatakse mõnda patust soovi, mille kaudu tema kiusatused saavad oma mõju avaldada. Ent Kristus ütles: «Selle maailma vürst tuleb ja ta ei saa minust midagi.» (Joh.14:30). Saatan ei leidnud Jumala Pojas midagi, mis oleks võimaldanud tal võita. Jeesus oli pühendunud ja alistunud oma Isa tahtele nii täielikult, et Temas ei olnud midagi, milles Tema tahe oleks olnud kõrgem Tema Isa tahtest. Tema oli Isas ja Isa oli Temas. Jeesuses ei olnud ühtki pattu, mida Saatan oleks saanud ära kasutada. Sellised peavad olema ka need, kes tahavad ahastuseajal usus kindlalt seisma jääda.
Just selles elus peame me usu kaudu Kristuse lepitavasse veresse vabanema patust. Meie kallis Päästja kutsub meid enda juurde, et ühendada meie nõrkus Tema tugevusega, meie teadmatus Tema tarkusega, meie väärtusetus Tema teenetega. Jumala hoolitsev juhtimine on kooliks, kus me peame õppima Jeesuse alandlikkust. Issand ei sea iial meie ette teed, mille meie valiksime ja mis näib meile kergem ja meeldivam, vaid elu tõelise eesmärgi. Me peaksime kaasa töötama kõigi nende vahenditega, mida Taevas kasutab meie iseloomu ümberkujundamiseks jumaliku eeskuju järgi. Keegi ei saa seda tööd hooletusse jätta või edasi lükata oma hinge kõige tõsisemalt ohustamata.
Apostel Johannes kuulis nägemuses valju häält taevast hüüdvat: «Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!» (Ilm.12:12). Kohutavad on sündmused, mis kutsuvad esile taevase hääle. Saatana viha suureneb sedamööda, kuidas tema aeg läheneb. Tema pettus ning hävitustöö jõuavad oma kõrgpunkti ahastuseajal.
(624) Imettegevate kurjade vaimude väe märgina ilmuvad taevalaotuses peagi kohutavad üleloomulikud vaatepildid. Rüvedad vaimud lähevad maailma kuningate juurde ja kogu maailma, et inimesi pettuses kinnitada ning neid temaga viimases võitluses taevase valitsuse vastu ühinema õhutada. Selliste abinõude vahendusel petetakse nii valitsejaid kui alamaid. Esile astuvad isikud, kes väidavad, et nad on Kristus, ja nõuavad austust, mis kuulub maailma Lunastajale. Nad teevad imetlusväärselt terveks haigeid ja tunnistavad, et neil on ilmutusi Jumalalt — ilmutusi, mis on vastuolus Pühakirja kui terviku tunnistusega.
Pettuse suure draama krooniks esineb Saatan ise Kristusena.
Kogudus on juba kaua tunnistanud, et Päästja tulek on lootuste täitumine. Nüüd lasebki suur petja paista, et Kristus on tulnud. Maailma erinevates osades ilmutab ta ennast inimestele majesteetliku olendina pimestavas hiilguses, mis sarnaneb Johannese poolt Ilmutuseraamatus antud Jumala Poja kirjeldusele (Ilm.1:13-15). Teda ümbritsev hiilgus ületab sära, mida surelike silmad on kunagi näinud. Kõlab võiduhüüd: «Kristus on tulnud!» Inimesed viskuvad sügavas austuses põlvili, tema aga tõstab üles oma käed ja õnnistab neid nii nagu õnnistas Kristus maa peal olles oma jüngreid. Tema hääl on õrn ja mahe ja meloodiline. Leebe ja kaastundliku tooniga esitab ta mõned sellised aulised taevased tõed, mida rääkis Päästja. Ta parandab inimeste haigusi ning väidab siis, et ta on muutnud hingamispäeva pühapäevaks. Ta käsib kõiki austada päeva, mida tema on õnnistanud. Ta teatab, et need, kes jäävad kindlaks seitsmenda päeva hingamispäevale, teotavad tema nime, kuna nad keelduvad kuulmast ingleid, kes on saadetud nende juurde valguse ja tõega. See on võimas, peaaegu võitmatu pettus. Nagu Samaaria rahvas, keda (625) pettis nõid Siimon, tunnustavad rahvahulgad alamatest ülemateni nõidusi, öeldes: «See on Jumala vägi.» (Apt.8:10).
Ent Jumala rahvas ei satu eksiteele. Selle valekristuse õpetused ei ole Pühakirjaga kooskõlas. Tema õnnistab metsalise ja selle kuju kummardajaid — inimklassi, kelle peale Piibli tunnistuse kohaselt valatakse välja Jumala segamata viha.
Ja pealegi pole Saatanal lubatud võltsida Kristuse tulemise viisi. Päästja on hoiatanud oma rahvast selle pettuse suhtes ja ilmutanud selgesti oma teise tuleku viisi. «Sest valekristusi ja valeprohveteid tõuseb ja need teevad suuri tunnustähti ja imesid, et eksitada, kui võimalik, ka äravalituid... Kui teile siis öeldakse: Vaata, Ta on kõrbes! ärge minge välja. Vaata Ta on kambrites! ärge uskuge. Sest otsekui välk sähvab ida poolt ja paistab läände, mõnda peab olema Inimese Poja tulemine.» (Mat.24:24-27.31; 25:31; Ilm.1:7; 1.Tes.4:16.17). Kristuse tulemist ei ole võimalik võltsida. Sellest saavad teada kõik — tunnistajaks saab olema kogu maailm.
Ainult need, kes on olnud Pühakirja hoolsad uurijad ja kes armastavad tõde kogu südamest, on kaitstud võimsa pettuse east, mis vallutab maailma. Piibli tunnistuse abil avastavad nad petja maskeeringu. Kõiki katsutakse läbi. Kiusatus, mis on sõelumiseks, näitab, kes on tõeline kristlane. Kas Jumala lapsed on nii kindlalt rajatud Tema Sõnale, et nad ei alistu sellele, mida näeb silm? Kas nad hoiavad kriisiajal kinni Piiblist ja ainult Piiblist? Saatan takistab neid nii kuidas võimalik ettevalmistamisel. Ta korraldab asju, mille kaudu siduda neid maise tegevuse külge, panna neid kandma rasket, väsitavat koormat; ta püüab (626) nende südant vaevata selle elu muredega, nii et katsumusepäev tabaks neid otsekui varas öösel.
Kui kristlaskonna juhtide poolt väljaantud käskkiri kõrvaldab Jumala lastelt valitsuse kaitse ja loovutab nad selliste inimeste meelevalla alla, kes tahavad neid hävitada, põgeneb jumalarahvas linnadest ja küladest ning ühineb gruppideks kõige mahajäetumates ja üksildasemates kohtades. Paljud leiavad varjupaiga mägedes. Nagu Piemonte orgude kristlased, nii teevad nad maa kõrgustikud oma pühamuteks, ja tänavad Jumalat «ligipääsmatute kaljude» eest (Jes.33:16). Ent paljud kõigist rahvastest ja ühiskonnakihtidest, ülemad ja alamad, rikkad ja vaesed, mustad ja valged, heidetakse kõige karmimasse orjusesse. Jumalalastele saabuvad rasked päevad. Nad pannakse ahelaisse, suletakse vanglatrellide taha, mõistetakse surma, mõned jäetakse nälga surema pimedatesse ja vastikutesse maa-alustesse vangikongidesse. Ükski kõrv ei kuule nende oigeid, ükski inimkäsi pole valmis neid aitama.
Kas Issand unustab sel katsumusetunnil oma rahva? Kas Ta unustas ustava Noa, kui nuhtlused tabasid veeuputuseelset maailma? Kas Ta unustas Loti, kui tuli taevast hävitas lagendiku linnad? Kas Ta unustas Joosepi, keda ümbritsesid Egiptuse väärjumalakummardajad? Kas Ta unustas Eelija, kui Iisebel ähvardas teda Baali prohvetite saatusega? Kas Ta unustas Jeremija vangla pimedasse ja sügavasse auku? Kas Ta unustas kolm noormeest tuleahjus või Taanieli lõvide koopas?
«Siion ütleb: «Jehoova on mind maha jätnud, Issand on mind unustanud!» «Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte! Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse.» (Jes.49:14-16). Vägede Issand on öelnud: «Kes puudutab teid, see puudutab Tema silmatera.» (Sak.2:12).
(627) Kuigi vaenlased võivad heita ustavaid vanglasse, ei saa vangikongi müürid katkestada nende ühendust Kristusega. Tema, kes näeb nende iga nõrkust, kes tunneb iga katsumust, on üle kõigi maiste võimude. Inglid tulevad nende juurde üksikutes vangikongides ning toovad valgust ja rahu taevast. Vanglast saab otsekui palee, sest seal elavad usust rikkad. Süngeid müüre valgustab taevane valgus nii nagu siis, kui Paulus ja Siilas Filipi vanglas keskööl palvetasid ja kiituselaule laulsid.
Jumala kohtunuhtlused tabavad neid, kes püüavad rõhuda ja hävitada Tema rahvast. Tema suur kannatlikkus õelate vastu julgustab inimesi ülekohtus, kuid nende karistus on kindel ja kohutav, kuigi seda on kaua edasi lükatud. «Sest nagu Peratsimi mäel tõuseb Jehoova; Ta vihastub nagu Gibeoni orus, et teha oma tööd — hämmastav on Tema töö, ja et toimetada oma tegu — võõristav on Tema tegu!» (Jes.28:21). Meie armulisele Jumalale on karistamine võõras töö. «Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei ole mul hea meel õela surmast.» (Hes.33:11). «Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes... annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata.» «Jehoova on pika vihaga ja rammult suur ja Jehoova ei jäta kedagi karistamata.» (2.Ms.34:6-7; Nah.1:3). Kohutavate tegudega õigluses kaitseb Ta jalge alla tallatud jumaliku käsu autoriteeti. Üleastujat ootava karistuse karmust võib hinnata Issanda soovimatusega seda kohtuotsust täide viia. Rahva peale, kellega Ta on kaua kannatanud ja keda Ta ei hävita enne, kui see on täitnud oma ülekohtu mõõdu Jumala ees, tühjendab Ta lõpuks armuga segamata vihakarika.
Kui Kristus lõpetab pühamus oma eestkostmise, valatakse välja armuga segamata viha. See tabab neid, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ning võtavad vastu tema märgi (Ilm.14:9-10). Nuhtlused, mis langesid Egiptusele, kui Jumal oli valmis vabastama Iisraeli, sarnanevad nende (628) veelgi kohutavamate ja ulatuslikumate nuhtlustega, mis langevad maailmale vahetult enne Jumala rahva lõplikku vabastamist. Kirjeldades neid kohutavaid nuhtlusi, ütleb Ilmutuseraamatu kirjutaja: «Ja kurje ning ilgeid mädapaiseid tekkis inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.» Meri «sai otsekui surnu vereks, ja suri iga elav hing — kõik, kes meres olid.» Ja «jõed ja veeallikad... said vereks». Kuigi karistused on kohutavad, ei ole need suuremad kui Jumala õiglus nõuab. Taevane ingel teatab: «Õige oled Sina... et Sa nõnda oled kohut mõistnud. Sest nemad on pühade ja prohvetite verd valanud, ja verd oled ka Sina neile juua andnud; nad on seda väärt!» (Ilm.16:2-6). Jumalarahva surma mõistmisega on õelad süüdi õigete veres nii nagu see oleks valatud nende oma kätega. Samal viisil kuulutas Kristus omaaegsed juudid süüdlasteks kõikide pühade meeste veres, mis oli valatud Aabeli päevist alates, kuna neil oli prohvetite mõrvaritega ühesugune meelsus ja nad püüdsid teha sedasama.
Järgneva nuhtluse ajal antakse päikesele võim «inimesi tulega kõrvetada. Ja suur kuumus kõrvetas inimesi.» (Salmid 8 ja 9). Prohvetid kirjeldavad maailma olukorda sel kohutaval ajal nii: «Maapind leinab, sest vili on rüüstatud... Kõik metsapuud on kuivanud; tõesti, rõõm on häbiga lahkunud inimlaste juurest.» «Viljaaidad on maha kistud, sest vili on ikaldunud! Kuidas küll lojused ägavad, veiste karjad on hullunud! Sest neil pole karjamaad!... Veeojad on kuivanud ja tuli on neelanud kõrbe rohumaad.» «Sel päeval muutuvad ulumiseks palee laulud, ütleb Issand Jehoova! Palju on laipu heidetud igasse paika! Vaikus!» (Joel.1:10-12.17-20; Am.8:3).
Need nuhtlused ei ole ülemaailmsed, sest vastasel korral tehtaks lõpp kogu maailma elanikele. Siiski on need kõige (629) kohutavamad nuhtlused, mida surelikel on kunagi taluda tulnud. Enne prooviaja lõppu on kõik nuhtlused segatud armuga. Kristuse vereohver varjab veel patust ning ta ei saa karistada oma süü täie mõõdu järgi. Lõpukohtus aga valatakse viha välja armuga segamatult.
Sel päeval igatsevad rahvahulgad Jumala armu kaitset, mida nad on nii kaua põlanud. ««Vaata, päevad tulevad,» ütleb Issand Jehoova, «millal ma saadan maale nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Jehoova sõnade kuulmise järele! Siis nad vaaruvad merest mereni ja põhjast itta, nad uitavad otsides Jehoova sõna, aga nad ei leia!»» (Am.8:11-12).
Jumala rahvas ei ole vaba kannatustest, kuid kuigi nad on tagakiusatud, vaevatud ja toidupuuduses, ei jäeta neid hukkuma. See Jumal, kes hoolitses Eelija eest, ei möödu ühestki oma lapsest! Tema, kes loendab ära juuksekarvad inimlaste peas, hoolitseb nende eest ja näljaajal on nad rahuldatud. Sel ajal, kui õelad surevad nälja ja katku läbi, kaitsevad inglid õigeid. Sellele, «kes elab õigluses,» kõlab tõotus: «Temale antakse ta leib, temale on vesi kindlustatud.» «Kui viletsad ja vaesed asjata otsivad vett ja nende keel kuivab janust, siis mina, Jehoova, kuulen neid, mina, Iisraeli Jumal, ei jäta neid maha!» (Jes.33:15-16; 41:17).
«Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, pudulojused kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades,» siiski need, kes kardavad Teda, rõõmustavad Jehoovas ja hõiskavad «oma pääste Jumalas». (Hab.3,17.18).
«Jehoova on su hoidja, Jehoova on su vari su paremal käel! Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel! Jehoova hoiab sind kõige kurja eest; (630) Tema hoiab sinu hinge!» «Sest Ta kisub sind välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest! Oma tiivasulgedega kaitseb Ta sind ja Tema tiibade all sa leiad varju; Tema tõde on kilp ja kaitseriist! Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal! Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu! Aga sa vaatled oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele! Sest Sina, Jehoova, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks! Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile! (Ps.121:5-7; 91:3-10).
Ometi näib inimestele, et Jumala rahvas peab varsti pitseerima oma tunnistuse verega, nagu seda tegid märtrid enne neid. Nad isegi kardavad, et Issand laseb neid langeda vaenlaste käe läbi. See on kohutava ahastuse aeg. Päeval ja öösel kisendavad õiged Jumala poole vabastamise pärast. Õelad juubeldavad ja küsivad pilkavalt: «Kus on nüüd teie usk? Miks Jumal ei vabasta teid meie käest, kui te tõepoolest olete Tema rahvas?» Kuid ootajaile meenub surev Jeesus Kolgata ristil ja ülempreestrite ning rahvavanemate pilkavad hüüded: «Teisi on Ta aidanud, iseennast Ta ei või aidata; kui Ta on Iisraeli Kuningas, astugu Ta nüüd ristilt maha, siis me usume Temasse!» (Mat.27,42). Nagu Jaakob, nii võitlevad ka nemad Jumalaga. Kahvatutel nägudel peegeldub sisemine heitlus; kuid ometi ei lakka nad tõsiselt palvetamast.
Kui inimesed võiksid näha Jumala silmadega, näeksid nad inglite hulki valvamas neid, kes on pidanud Jumala seadusi. Inglid jälgivad kaastundlikult nende ahastust ja on kuulnud nende palveid. Nad ootavad oma Käskija korraldusi, et päästa Jumala rahvas ohust. Kuid siiski peavad nad veel natuke ootama. Jumala rahvas peab jooma (631) sellest karikast ja saama ristitud sellise ristimisega. Just see piinarikas viivitus on parim vastus nende palvetele. Kui nad ootavad usaldavalt Issanda tegutsemist, peavad nad harjutama usku, lootust ja kannatlikkust, mida senini on liiga vähe harjutatud. Kuid väljavalitute pärast lühendatakse ahastuseaega. «Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes Tema poole kisendavad ööd ja päevad?... Ma ütlen teile: Küll Ta peatselt muretseb neile õiguse.» (Luk.18,7.8). Lõpp tuleb kiiremini kui keegi ootab. Nisu kogutakse ja seotakse vihkudeks Jumala varaaida jaoks, luste aga köidetakse kimpudeks hävitustule tarvis.
Ustavad taevased valvurid jätkavad oma valvamist. Kuigi üldine seadus on määranud kindlaks aja, mil käsupidajaid võib surmata, ennetavad nende vaenlased mõnel juhtumil määrust ning püüavad enne selleks määratud aega võtta ustavatelt elu. Ent keegi ei saa mööduda ustavatest valvuritest, kes ümbritsevad iga ustavat hinge. Mõningaid rünnatakse põgenemisel linnadest ja küladest, kuid nende vastu tõstetud mõõgad purunevad ja langevad maha jõuetult nagu õlekõrred. Teisi kaitsevad inglid sõjameeste kujul.
Kõikidel aegadel on Jumal oma rahva abistamiseks ja vabastamiseks tegutsenud pühade inglite kaudu. Taevased olevused võtavad inimeste elust aktiivselt osa. Nad on ilmunud säravais rüüdes, mis hiilgasid otsekui välk; nad on tulnud ränduritena. Inglid on jumalameestele ilmunud inimese kujul. Nad on väsinud teekäijatena puhanud keskpäeval tammede all. Nad on kasutanud inimeste kodude külalislahkust. Nad on olnud juhtideks ööpimeduses rändajaile. Nad on oma kätega süüdanud altarituld. Nad on avanud vanglauksi ja vabastanud Issanda sulaseid. Nad tulid taevases sõjavarustuses ja veeretasid ära kivi Päästja haualt.
Inimeste kujul viibivad inglid sageli (632) Jumala laste koosviibimistel, nad külastavad ka õelate koosolekuid, nii nagu nad läksid Soodomasse, et teha aruannet nende tegudest ja otsustada, kas selle elanikud on ületanud Jumala kannatlikkuse piiri. Issand osutab oma halastust ka nende pärast, kes Teda tõeliselt teenivad, ning hoiab nende väheste pärast tagasi õnnetusi ja pikendab rahuaega. Jumala vastu patustajad ei mõista, et nad võlgnevad oma elu ustavatele, kelle naeruvääristamisest ja rõhumisest nad rõõmu tunnevad.
Kuigi selle maailma valitsejad seda ei tea, on sageli nende nõupidamistel olnud kõnelejateks inglid. Inimsilmad on vaadelnud neid; inimkõrvad on kuulnud nende üleskutseid; inimhuuled on nende ettepanekuile vastu rääkinud ja nende nõuandeid naeruvääristanud; inimesed on kohelnud neid solvavalt ja teotavalt. Nõukoguruumides ja kohtutes on need taevased käskjalad näidanud, et tunnevad hästi ajalugu ja võivad paremini kaitsta rõhutute kohtuasja kui nende kõige paremad ja kõneosavamad kaitsjad. Inglid on nurja ajanud kavatsusi ja takistanud pahesid, mis oleksid suuresti pidurdanud Jumala riigi tööd ja põhjustanud suuri kannatusi Tema rahvale. Ohtlikul ajal ja ahastusetunnil on «Jehoova ingel leerina nende ümber, kes Teda kardavad ja vabastab nad!» (Ps.34,8).
Tõsise igatsusega ootab Jumala rahvas oma Kuninga tuleku märke. Kui vahimeestelt küsitakse: «Ons palju veel ööd?» kuuldub kindel vastus: «Hommik tuleb, aga öö ka.» (Jes.21,11.12). Valgus kumab pilvedel mäetippude kohal. Varsti ilmub Tema au. Õiguse Päike hakkab paistma. Hommik ja öö on mõlemad käes — lõputu päeva algus õigetele ja igavene öö õelatele.
Kui võitlejad palvetavad Jumala ees, siis näib kate, mis lahutas neid nähtamatust, peaaegu kõrvale tõmmatuna. Taevalaotus õhetab igavese päeva koidust ja inglilauluna kostavad kõrvu (633) sõnad: «Jääge ustavaks. Abi tuleb!» Kristus, kõikvõimas Võitja, ulatab oma väsinud lastele surematu au krooni. Tema hääl kostab avatud väravatest: «Vaata, ma olen teie juures. Ärge kartke. Ma tunnen kõiki teie hädasid; ma olen kandnud teie muresid. Te ei võitle võitmatute vaenlastega. Mina olen võidelnud teie heaks ja minu nime sees olete te rohkem kui võitjad.»
Armastav Päästja saadab abi just siis, kui me seda vajame. Tee taevasse on pühitsetud Jeesuse jalajälgedega. Iga okas, mis haavab meie jalgu, on haavanud Tema omi. Iga risti, mida peame kandma meie, on kandnud Tema enne meid. Issand lubab tulla võitlusi, mille kaudu hinge rahuks ette valmistada. Ahastuseaeg on Jumala rahvale kohutavaks tuleprooviks, kuid see on igale tõsisele usklikule üles vaatamise ajaks, mil ta võib usu kaudu näha teda ümbritsevat tõotuse vikerkaart.
«Ja Jehoova lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates! Nende pea kohal on igavene rõõm, rõõmustus ja rõõm valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära! Mina, mina olen see, kes teid trööstib! Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi, ja unustad Jehoova, kes sind on teinud, ... ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees, kui ta valmistub hävitama? Aga kus on nüüd rõhuja viha? Varsti vabastatakse aheldatu: ta ei sure vangiauku, tal ei puudu leib! Sest mina olen Jehoova, su Jumal, kes liigutab merd ja paneb lained kohisema, kelle nimi on vägede Jehoova! Ja ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla» (Jes.51:11-16).
«Seepärast kuule ometi seda, sa vilets, kes oled joobnud, aga mitte viinast: nõnda ütleb su Issand, Jehoova, su Jumal, kes riidleb oma rahva eest: vaata, ma võtan su käest uimastuse karika, oma viha peekri — seda ei ole sul enam vaja juua! Ja ma annan selle kätte su piinajaile, kes ütlesid (634) su hingele: "Kummarda, et saaksime sinust üle käia!" Sa andsidki oma selja maaks ja käijatele tänavaks!» (Salmid 21-23).
Jumala silmad nägid läbi aegade ja peatusid kriisiajal, mis Tema rahval tuleb üle elada siis, kui maised võimud koonduvad nende vastu. Nagu pagendatud vangid, nii kardavad nemadki nälja või vägivalla kaudu surmale saagiks langeda. Ent Püha, kes lõhestas Punase mere Iisraeli ees, ilmutab oma väge ja pöörab nende vangipõlve. «Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Jehoova, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan! Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib.» (Mal.3:17).
Kui sel ajal valatakse Kristuse ustavate tunnistajate verd, ei tooks see enam, nii nagu märtrite veri, lõikust Jumala külvatud seemnele. Nende ustavus ei oleks tunnistuseks, mis veenaks teisi tões, sest kangekaelne süda on Jumala armu nii kaua tagasi tõrjunud, et arm ei saa teda enam mõjutada. Kui õiged jääksid nüüd saagiks vaenlastele, oleks see ainult võidurõõmuks pimedusevürstile. Taavet ütleb oma Laulus: «.Sest Ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, Ta peab mind salajas oma telgi peidupaigas.» (Ps.27:5). Kristus on öelnud: «Tule mu rahvas, mine oma kambritesse, ja sule uksed enese takka, peitu üürikeseks ajaks, kuni meelepaha möödub! Sest vaata, Jehoova väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast!» (Jes.26:20-21). Auline on nende vabastus, kes on kannatlikult oodanud Issanda tulemist ja kelle nimed on kirjutatud eluraamatusse.
38. Viimane hoiatus <<< >>> 40. Jumala rahva vabastamine
