"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
42. VÕITLUSED ON LÕPPENUD
(662) Tuhande aasta lõpul pöördub Kristus tagasi maa peale. Teda saadab lunastatute hulk ja inglite aueskort. Kui Kristus tuleb oma majesteetlikkuses, käsib Ta õelaid surnuid üles tõusta, et vastu võtta oma kohtuotsus. Ärkab üles võimas hulk, loendamatu nagu mere liiv. Milline kontrast võrreldes nendega, kes äratati esimeses ülestõusmises! Õiged olid kaetud kadumatu nooruse ja iluga; õelad kannavad haiguse ja surma pitserit.
Kõikide silmad selles määratu suures hulgas pöörduvad vaatlema Jumala Poja au. Ühel häälel hüüavad õelate hulgad: «Õnnistatud on see, kes tuleb Issanda nimel!» See hüüd pole ajendatud armastusest Jeesuse vastu, vaid tõe jõud sunnib huuli neid sõnu tahtmatult lausuma. Nii nagu õelad oma haudadesse läksid, nii tulevad nad sealt ka välja; sama vaenulikult Kristuse vastu ja samasuguse mässumeelsusega. Nad ei saa uut prooviaega, mille kestel parandada oma puudusi. Sellel ei oleks mõtet. Kogu nende ülekohtune elu ei ole pehmendanud nende südant. Teine prooviaeg, kui see ka neile antaks, mööduks samuti nagu esimenegi: nad põikleksid kõrvale Jumala nõuetest ja õhutaksid mässu Tema vastu.
Kristus laskub Õlimäele, kust Ta tõusis taevasse pärast oma ülestõusmist ja kus inglid kordasid Tema tagasituleku tõotust. Prohvet ütleb: «Ja Jehoova, minu Jumal (663) tuleb, kõik pühad ühes Temaga!» «Sel päeval seisavad Ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusalemma ees ida pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks... väga suureks oruks.» «Ja Jehoova on kuningaks kogu maale! Sel päeval on Jehoova ainus ja Tema nimi on ainus!» (Sak.14:5,4,9). Kui Uus Jeruusalemm oma pimestavas hiilguses laskub taevast alla, laskub ta puhastatud ja tema vastuvõtmiseks valmistatud kohale ning Kristus koos oma rahva ja inglitega siseneb pühasse linna.
Nüüd valmistub Saatan viimaseks suureks võitluseks ülemvõimu pärast. Siis, kui kurjusevürstil polnud enam võimu ja tema petmisele oli tehtud lõpp, oli ta õnnetu ja rõhutud. Kuid nüüd on jälle kõik teisiti - õelad surnud üles äratatud ja Saatan näeb uut võimalust, sest määratu suur rahvahulk on jälle tema alluvuses. Tema lootused elustuvad ja ta otsustab mitte alistuda. Ta rivistab oma lipu alla kõik hävitusele määratud ja püüab nende kaudu oma plaane teostada.
Õelad on Saatana vangid. Kristuse äraheitmisega on nad vastu võtnud mässujuhi valitsusvõimu. Nad on valmis tema ettepanekuid tunnustama ja tema käske täitma. Ent truuks jäädes oma varasemale kavalusele, ei tunnista Saatan ennast langenud ingliks. Ta väidab, et temalt kui valitsejalt, maailma seaduslikult omanikult on tema pärand ebaseaduslikult ära kistud. Ta esitab end petetud alamaile nende lunastajana ja kinnitab, et just tema vägi tõi nad haudadest välja ning et tema vabastab rahva Jumala äärmiselt julmast hirmuvalitsusest.
Kuna Kristuse lähedus on kõrvaldatud, teeb Saatan oma väidete kinnitamiseks imesid. Ta teeb nõrgad tugevaks ning innustab kõiki oma vaimu ja energiaga. Ta kavatseb rünnata koos nendega pühade leeri ja vallutada Jumala linna. Saatanliku rõõmuga osutab ta loendamatutele inimestele, kes on äratatud surnuist. Ta teatab, et tema, nende juht, on võimeline vallutama linna ja tagasi võitma oma trooni ja kuningriigi.
(664) Selles määratus rahvahulgas leidub pikaealisi, kes elasid enne veeuputust; seal on suurekasvulisi ja geniaalse mõistusega inimesi, kes pühendasid langenud ingli alamatena kõik oma osavuse ja teadmised iseenda ülistamiseks; seal on inimesi, kelle imetlusväärsed kunstiteosed panid maailma jumaldama nende annet, kuid kelle julmus ja kurjad väljamõeldised rüvetasid maad ja moonutasid Jumala kuju inimeste silmis. Seal on kuningaid ja väejuhte, kes võitsid rahvaid, vapraid mehi, kes kunagi ei kogenud kaotusekibedust — julgeid, auahneid sõjamehi, kelle lähenemine pani värisema kuningriigid. Surm ei teostanud nende mõttemaailmas mitte mingit muutust. Kui nad väljuvad hauast, alustavad nad oma mõttekäiku just sealt, kus see lakkas. Neid õhutab sama võitlushimu, mis valdas neid siis, kui nad langesid.
Saatan peab nõu oma inglitega ja seejärel kuningate ja vägevate meestega. Nad arvestavad oma poolel olevate inimeste tugevuse ja arvukusega ning leiavad üksmeelselt, et sõjavägi linnas on nende omaga võrreldes väike ja seega linn on võidetav. Nad teevad plaane uue Jeruusalemma rikkuse ja au omandamiseks. Kõik hakkavad otsemaid lahinguks valmistuma. Osavad meistrid valmistavad sõjariistu. Edukad väejuhid rivistavad sõjakad mehed üles.
Lõpuks antakse korraldus edasiliikumiseks. Arvutu hulk inimesi läheb liikvele — armee, millist maised vallutajad pole eales kogunud ja millega ei saa võrrelda ühtki varasemat armeed. Saatan, võimsaim sõjameestest, juhib eesliini ja tema inglid ühendavad oma jõud selleks viimaseks võitluseks. Saatana saatjaskonnas on kuningaid ja väejuhte ning sõjavägi järgneb määratu suurtes hulkades, igaüks temale määratud juhi järel. Sõjaväelise täpsusega liiguvad grupeeringud üle purustatud ja ebatasase maapinna Jumala linna poole. Jeesuse käsul suletakse Uue Jeruusalemma väravad. Saatana armee piirab linna ümber ja valmistub rünnakuks.
(665) Kuid siis ilmub Kristus taas oma vaenlaste silme ette. Kõrgele üle linna paistab hiilgavast kullast alusel asetsev troon. Sellel istub Jumala Poeg. Tema ümber on Tema kuningriigi alamad. Ükski keel ega sulg ei suuda kirjeldada Kristuse väge ja majesteetlikkust. Igavese Isa au ümbritseb Poega. Tema läheduse hiilgus valgustab Jumala linna ja voolab välja üle selle väravate, ujutades oma kiirgusega üle kogu maa.
Kõige lähemal troonile seisavad need, kes olid kord innukad Saatana töös, kuid kes, otsekui tulest välja kistud tukid, tulid ja järgisid oma Päästjat sügava pühendumisega. Nende kõrval seisavad need, kes arendasid kristlikku iseloomu kesk valelikkust ja uskmatust, kes austasid Jumala käsku, kui kristlik maailm selle tühistas. Nendega koos on miljonid inimesed kõikidest aegadest, kes surid oma usu eest märtritena. Ja edasi on «suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest... aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes.» (Ilm.7:9). Nende võitlused on lõppenud, võit on saavutatud. Nad on jooksnud head võidujooksu ja saanud auhinna. Palmioksad nende käes on nende võidurõõmu sümboliks, valge rüü, millega nad nüüdsest on kaetud, aga Kristuse plekita õiguse võrdkujuks.
Lunastatud alustavad kiituselaulu, mis kajab võimsalt vastu taevavõlvidelt: «Õnnistus meie Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele!» (Ilm.7:10). Inglid ja seeravid ühendavad nendega oma hääled sügavas austuses. Kuna lunastatud on näinud Saatana võimu ja kuritahtlikkust, mõistavad nad paremini kui eales varem, et ainult Kristuse armastus tegi nad võitjateks.
Kogu selles hiilgavas hulgas pole kedagi, kes omistaks päästmist enesele, nagu oleksid nad võitnud tänu oma jõule või headusele. Ei räägita sellest, mida nemad on teinud või kannatanud; iga laulu sisuks on õnnistus meie Jumalale ja Tallele!
(666) Maa ja taeva elanike juuresolekul toimub Jumala Poja lõplik kroonimine. Ja nüüd, olles varustatud kõrgeima majesteetlikkuse ja võimuga, kuulutab kuningate Kuningas välja kohtu poolt määratud karistuse Tema valitsuse vastu mässajatele ning viib kohtuotsuse täide nende juures, kes astusid üle Tema käsust ja rõhusid Tema rahvast. Jumala prohvet ütleb: «Ja ma nägin suurt valget aujärge ja Teda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ja neile ei leitud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi seisvat aujärje ees, ja raamatud avati. Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.» (Ilm.20:11-12).
Niipea, kui aruanderaamatud avatakse ja Jeesuse silmad vaatavad õelatele, meenub neile iga patt, mida nad kunagi on teinud. Nad näevad täpselt, kus nende jalad kaldusid kõrvale puhtuse ja pühaduse teelt, kui kaugele kandsid uhkus ja vastuhakk neid Jumala käsust üleastumises. Hukutavad kiusatused, mis ergutasid neid patule järele andma, õnnistustest ärapöördumine, Jumala käskjalgade põlgamine, hoiatuste hülgamine, armulainete tagasitõrjumine tõrksa, kahetsematu südame poolt — kõik avaneb igaühe ees isiklikult nii nagu oleks see kirjutatud tulekirjaga.
Trooni kohal nähakse risti. Panoraamina mööduvad kõigi silme eest sündmused Aadama kiusatusest ja langusest ning üksteisele järgnevad stseenid suurest lunastusplaanist: Päästja sündimine madaluses; Tema varajane elu lihtsuses ja kuulekuses; Tema ristimine Jordanis; paastumine ja kiusatus kõrbes; Jeesuse avalik teenistus, mis avas inimestele taeva kõige kallimad õnnistused; päevad täis armastuse ja halastuse tegusid, öised palved ja valvamine mägede üksinduses; kadeduse, vihkamise ja kuritahtlikkuse salasepitsused tasuks Kristuse heategude eest; kohutav surmaahastus Ketsemanis kogu maailma pattude rõhuva koorma all; Issanda reetmine, mõrvarliku rahvahulga kätte (667) andmine, viimase hirmsa öö kohutavad sündmused ja armastatud jüngritest maha jäetud alandlik vang, keda viiakse jõhkralt, kiirustades läbi Jeruusalemma tänavate; Jumala Poja võidurõõmus esitamine Annasele; süüdistamine ülempreestri palees, Pilaatuse kohtusaalis ara ja julma Heroodese ees; pilgatud, solvatud, piinatud ja surma mõistetud Jumala Poeg — kõike seda näidatakse elavas pildis kõigi silme ees.
Ja nüüd ilmuvad erutatud rahvahulga ette lõpusündmused: kannatlik Õnnistegija astumas Kolgata teel; taeva Valitseja ristil; kõrgid preestrid ja pilkav rahvamass mõnitamas Teda Tema surmaagoonias; üleloomulik pimedus; värisev maa, lõhestatud kaljud, avatud hauad tähistamas hetke, mil maailma Lunastaja andis oma elu.
Kohutav vaatepilt ilmub just sellisena nagu see oli. Saatanal, tema inglitel ja alamatel ei ole võimalik oma tegudest lahti öelda. Igale asjaosalisele meenub see osa, mida tema täitis: Heroodesele Petlemma süütute laste surmamine, et hävitada Iisraeli Kuningas; alatule Heroodiale tema hingel lasuv Ristija Johannese veri. Oma süü tohutut ulatust näevad nõrk, omakasupüüdlikult paindlik Pilaatus, pilkavad sõdurid, preestrid, rahvavanemad ja hullunud rahvahulk, kes karjus: «Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!» Asjatult püüavad nad varjata end Kristuse palge jumaliku majesteetlikkuse eest, mille sära on otsekui päikesehiilgus, samal ajal, kui lunastatud heidavad oma kroonid Päästja jalge ette ja hüüavad: «Ta suri minu eest!»
Kesk lunastatute hulka seisavad Kristuse apostlid: kangelaslik Paulus, tulihingeline Peetrus, armastatud ja armastav Johannes ning nende ustavad vennad ja suur hulk märtreid. Samal ajal on väljaspool müüre kõik need, kes Jumala rahvast taga kiusasid, vangistasid ja tapsid. Seal on Nero, julm ja ebavooruslik mees, kes näeb nüüd nende rõõmu ja ülendust, keda ta kord piinas ja kelle äärmisest ahastusest saatanlikku rõõmu tundis. Samas on keisri ema tunnistajaks oma (668) töö tagajärgedest — sellest, kuidas tema halvad iseloomujooned kandusid edasi pojale; kuidas tema mõju ja eeskuju julgustasid ja arendasid madalaid kirgi ning kandsid vilja roimades, mis panid vabisema kogu maailma.
Seal on paavsti preestrid ja prelaadid, kes väitsid, et nad on Kristuse saadikud, kuid tarvitasid piinapinki, vangikodasid ja tuleriitu, et saavutada võitu Jumala laste südametunnistuse üle. Seal seisavad uhked paavstid, kes ülistasid end üle Jumala ja julgesid muuta Kõigekõrgema käsku. Neil isehakanud kirikuisadel tuleb aru anda Jumalale, millest nad meelsasti loobuksid. Liiga hilja näevad nad, et Jumal on olnud valvas oma käsu suhtes ja et Ta iial ei vabanda süüdlast. Nad mõistavad nüüd, et Kristus samastab oma kannatava rahva huvid oma huvidega ja nad kogevad Tema sõnade kehtivust: «Mida te iganes olete teinud ühele nendest mu vähemate vendade seast, seda olete te minule teinud!» (Mat.25:40).
Kogu patune maailm seisab Jumala kohtujärje ees süüdlasena taeva valitsuse reetmises. Keegi ei kaitse nende kohtuasja, millele ei ole vabandust, ja neile kuulutatakse otsus: igavene surm.
Nüüd on kõigile selge, et patu palk ei ole suurepärane sõltumatus ja igavene elu, vaid orjus, laostumine ja surm. Õelad näevad, mida nad oma mässulise eluga kaotasid. Nad on põlanud igavest au siis, kui seda neile pakuti; kui ihaldav näib see aga nüüd! «Kõike seda,» hüüab kadunud hing, «oleksin ma võinud saada, kuid ma tõukasin need asjad enesest kaugele! Oh, milline sõgedus! Olen vahetanud rahu, õnne ja au viletsuse, teotuse ja meeleheite vastu!» Kõik mõistavad, et nende väljajätmine taevast on õige. Oma eluga on nad öelnud: «Me ei taha, et see Mees (Jeesus) meie üle valitseb.»
Otsekui hüpnotiseerituina on õelad vaadelnud Jumala Poja kroonimist. Nad näevad Tema käes laudu Jumala käskudega — eeskirjadega, mida nad on põlanud ja millest (669) üle astunud. Nad näevad päästetute imetlust, vaimustust ja sügavat austust ning kuulevad, kuidas üle rahvahulkade kõlab üksmeelne hüüd: «Suured ja imelised on Sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on Sinu teed, Sa rahvaste Kuningas!» (Ilm.15:3). Maha heites kummardavad kõik Eluvürsti.
Ka Saatan näib otsekui halvatuna Kristuse au ja majesteetlikkuse ees. Tema, kes oli kord kattev keerub, mõistab, mida ta kaotas. Hiilgav seerav, «koidutäht» — kui muutunud, kui alandatud ta nüüd on! Nõukogust, kus teda kord austati, on ta igavesti välja jäetud. Ta näeb nüüd teist inglit Isa juures, et katta Tema au. Saatan näeb, kuidas üks kõrgekasvuline ja majesteetliku välimusega ingel asetab krooni Kristuse pähe ja ta teab, et selle ingli kõrge positsioon oleks võinud kuuluda just talle.
Saatanale meenub ta süütu ja puhas kodu, rahu ja rahulolu, mida ta omas seni, kuni ta hakkas nurisema Jumala vastu ja kadestama Kristust. Tema süüdistused, vastuhakk, inglite poolehoiu ja toetuse võitmiseks kasutatud pettused, kangekaelne vastupanu, et mitte oma arusaamu korrigeerida olukorras, kus Jumal oleks soovinud talle andestada — kõik see meenub talle elavalt. Ta meenutab oma tööd inimeste keskel ja selle tagajärgi — inimeste vaenulikkust oma kaasinimeste vastu, kohutavaid tapmisi, kuningriikide tõuse ja langusi, troonide kukutamisi, üksteisele järgnenud rahutusi, võitlusi ja revolutsioone. Talle meenuvad ta pidevad jõupingutused töötada vastu Kristusele ja hävitada inimeste vaimset ja moraalset olemust ikka madalamale ja madalamale. Ta näeb, et tema põrgulikud plaanid hävitada neid, kes panid oma lootuse Jeesusele, on osutunud jõuetuiks.
Kui Saatan vaatab oma riiki, oma töö vilja, näeb ta ainult nurjumist ja hävingut. Ta on pannud rahvahulgad uskuma, et Jumala linn on kergesti kättesaadav saak, kuid ta teab, et see oli üks järjekordne vale. Ikka ja jälle on ta suure võitluse käigus olnud purustatud ja alistuma sunnitud. Ta teab liiga hästi igavese Jumala väge ja majesteetlikkust.
(670) Suure mässaja eesmärgiks on alati olnud enese õigustamine ja tõestamine, et Jumala valitsus on süüdi mässus. Selleks on ta pingutanud kogu oma mõistust. Ta on töötanud ettekavatsetult ja süstemaatiliselt ning imetlusväärse eduga on ta mõjutanud suuri rahvahulki vastu võtma tema seisukohti nii kaua kestnud suures võitluses. Tuhandeid aastaid on see salasepitsuste peamees pakkunud valet tõe pähe. Kuid nüüd on tulnud aeg vastuhakk lõplikult maha suruda ja Saatana töö ning iseloom paljastada.
Peapetja paljastub lõplikult viimases suures jõupingutuses Kristus troonilt tõugata ja Tema rahvas hävitada ning Jumala linn vallutada. Need, kes on temaga ühinenud, näevad tema ettevõtmise täielikku ebaõnnestumist. Kristuse järelkäijad ja ustavad inglid näevad Saatana sepitsuste täit ulatust. Ta langeb üleüldise põlastuse alla.
Nüüd ta näeb, et tema poolt planeeritud mäss, mis pidi talle Jumala arvelt au ja kuulsust tooma, on läbi kukkunud ja ta on taeva jaoks absoluutselt kõlbmatu. Ta on treeninud oma võimeid sõjaks Jumala vastu ja seepärast oleks taeva puhtus, rahu ja kooskõla temale suurimaks piinaks. Tema süüdistused Jumala halastuse ja õigluse suhtes vaikivad. Etteheide, mida ta tegi Jehoovale, langeb täielikult temale enesele. Ja nüüd kummardub ka Saatan maha ning tunnistab õigeks temale määratud kohtuotsuse.
«Kes ei peaks kartma Sind, Issand, ja andma austust Sinu nimele? Sest Sina üksi oled püha; sest kõik paganad tulevad ja kummardavad Sind, sellepärast, et Su õiged kohtuotsused on saanud avalikuks!» (Ilm.15:4). Iga küsimus tõe ja eksituse suhtes selles pikaajalises võitluses on nüüd selgeks tehtud. Vastuhaku tagajärjed, Jumala seadustest üleastumise viljad on näha kõigile mõistusega olevustele.
Saatana valitsuse ja Jumala valitsuse vastandlikkus on esitatud kogu universumile. Saatana oma tegevus mõistab ta hukka. Jumala tarkus, Tema õiglus ja headus on täielikult vabastatud ebaõigetest süüdistustest.
Selgub, et kogu Jumala tegevust suures võitluses juhtis (671) põhimõte kindlustada igavene heaolu oma rahvale ja kõikidele Tema poolt loodud maailmadele. «Sind ülistavad, Jehoova, kõik Sinu teod, ja Su vagad tänavad Sind!» (Ps.145:10). Patu ajalugu tunnistab läbi igaviku, et Jumala käskude olemasolus peitub kõigi Tema loodolevuste õnn. Suure võitluse kõiki fakte arvestades teatab kogu universum — nii ustavad kui mässajad — üksmeelselt: «Õiged ja tõelised on Sinu teed, Sa pühade Kuningas!»
Universumile on selgesti esitatud suurt ohvrit, mille tõid Isa ja Poeg inimese heaks. On saabunud tund, mil Kristus võtab endale Temale õigusega kuuluva positsiooni ja Teda ülendatakse üle valitsuste ja võimude ning üle iga nime, mida nimetatakse. Selleks oli Tema ette asetatud rõõm, et Ta võib viia palju lapsi ausse, mille nimel Ta kannatas ristisurma ega hoolinud häbist. Ja kujuteldamatult suur oli kord see kurbus ja häbi, kuid veel suurem on rõõm ja au. Ta vaatleb lunastatuid, kes on uuendatud Tema sarnaseks. Iga süda kannab jumalikku pitserit ja iga nägu peegeldab oma Kuningat. Ta näeb neis oma hingevaeva vilja ja on rahuldatud. Siis teatab Ta häälega, mis kõlab üle õigete ja õelate hulga: «Vaadake minu verega ostetuid. Nende eest ma kannatasin, nende eest ma surin, et nemad võiksid elada minu juures läbi igaviku aegade.» Ja kiituselaul tõuseb valgesse riietatud lunastatute hulga huulilt trooni ümber: «Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja rammu ja au ja austust ja kiitust!» (Ilm.5:12).
Kuigi Saatan on sunnitud tunnustama Jumala õiglust ja kummardama Kristuse ülemvõimu ees, jääb tema iseloom muutumatuks. Mässuvaim purskub taas võimsalt esile. Raevunult otsustab ta võitlusest mitte loobuda. Aeg viimaseks meeleheitlikuks võitluseks Taeva (672) Kuninga vastu on käes. Ta tormab oma alamate sekka ning püüab neid oma raevuga innustada ja äkkrünnakule õhutada.
Ent kõikidest loendamatuist miljoneist inimestest, keda ta on mässule meelitanud, pole nüüd ühtegi, kes tahaks teda tunnustada. Saatana võim on murtud. Õelad on täidetud sama vihaga Jumala vastu, mis innustas Saatanat, kuid nad mõistavad, et nende olukord on lootusetu ja et nad ei saa võitu Jehoova üle. Nende viha süttib Saatana ja nende vastu, kes on olnud petmisel tema abilisteks; deemonliku raevuga pöörduvad nad nende vastu.
Issand ütleb: «Et sa omast meelest oled Jumala sarnane, vaata, siis toon ma su kallale võõraid, kõige julmemaid paganaist; nemad tõmbavad oma mõõgad sinu ilusa tarkuse vastu ja teotavad su hiilguse! Nad tõukavad sind alla hauda.» «Ma hävitan sind, kaitsja keerub, tuliste kivide keskelt! ... Ma viskan sind maa peale, ma panen sind kuningate ette, et nad saaksid sind vahtida! ... Ma teen sind maa peale tuhaks kõigi silme ees, kes sind näevad! ... Sa muutud hirmutuseks ja sind ei ole enam iialgi!» (Hes.28:6-8,16-19 KJV).
«Iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres veeretatud vammus põletatakse tuleroaks!» «Jehooval on raev kõigi rahvaste ja viha kõigi nende väehulkade vastu — Ta on pannud need vande alla, Ta on andnud need tappa!» «Ta laseb sadada õelate peale süsi, tuld ja väävlit; ja kõrvetav tuul on nende karikaosa!» (Jes.9:4; 34:2; Ps.11:6).
Tuli langeb taevast. Maa avaneb. Maapõues varjul olnud purustavad jõud tungivad välja. Hävitavad leegid purskuvad esile igast haigutavast lõhest. Isegi kaljud põlevad. Päev on tulnud, mis põleb kui ahi. Algained sulavad kuumuses, samuti maa ja kõik, mis seal sees, põlevad ära. (Mal.3:19; 2.Pet.3:10). Maapind näib sula massina — määratu suure keeva (673) tulejärvena. See on kohtuotsuse täideviimine, jumalakartmatute häving — «Jehoova kättemaksupäev, tasumisaasta riiu eest Siioniga.» (Jes.34:8).
Õelad saavad oma tasu maa peal. (Õp.s.11:31). Nad «on nagu kõrred! Ja see päev, mis tuleb, põletab nad, ütleb vägede Jehoova.» (Mal.3:19). Mõned hävitatakse momentaalselt, teised kannatavad mitu päeva. Kõiki karistatakse «nende tegude järgi.» Õigete patud kantakse üle Saatanale, kes peab kannatama mitte ainult oma vastuhaku, vaid ka kõigi pattude eest, mida tema on mõjutanud inimesi tegema. Tema karistus on palju suurem kui nende oma, keda ta on petnud. Pärast seda, kui on hukkunud kõik need, kes langesid tema pettuste läbi, peab Saatan veel edasi kannatama. Puhastavad leegid hävitavad kõik õelad lõpuni — hävivad nii juur kui oksad — Saatan on juur, tema järelkäijad on oksad. Täielik karistus käsu järgi on täide viidud! Õigluse nõuded on rahuldatud ning taevas ja maa kuulutavad seda nähes Jehoova õigust.
Saatana hävitustöö on igaveseks lõppenud. Kuus tuhat aastat on ta teinud oma tahtmist, täitnud maailma hädadega ja põhjustanud kurbust kogu universumile. Kogu loodu ägas ja piinles. Nüüd vabanevad Jumala loodolevused igaveseks Saatana kiusatustest. «Kogu maa tõmbab hinge, puhkab, nad (õiged) rõkatavad rõõmust.» (Jes.14:7). Tänu ja võidurõõm kõlab kogu universumist. On kuulda «otsekui hulga rahva häält ja otsekui suurte vete kohinat ja otsekui kange pikse müristamist ütlevat: «Halleluuja! Sest Issand, meie Kõigeväeline Jumal, on võtnud kuningliku valitsuse oma kätte!» (Ilm.19:6).
Sel ajal, kui maa on mähkunud hävitustulle, elavad õiged ohutult pühas linnas. Nende üle, kellel oli osa esimesest ülestõusmisest, ei ole teisel surmal mingit meelevalda. Jumal, kes on õelatele hävitavaks tuleks, on oma rahvale päikeseks ja kilbiks. (Ilm.20:6; Ps.84:11).
(674) «Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud.» (Ilm.21:1). Tuli, mis hävitab õelad, puhastab ka maa. Needuse kõik jäljed kaotatakse. Mitte mingi igavesti lõõmav põrgu ei hoia lunastatute silme ees patu kohutavaid tagajärgi.
Möödunut jääb meenutama ainult üks asi: meie Lunastaja kannab igavesti ristilöömise märke. Tema haavatud peal, küljel, kätel ja jalgadel säilivad julma töö jäljed, mida patt on teinud. Vaadeldes Kristust Tema aus, ütleb prohvet: «Tema all on nagu valguse sära, Tema kõrval on kiired, seal on Ta võimsuse loor!» (Hab.3:4). Jeesuse läbitorgatud külg, kust voolas vereoja, mis lepitas inimese Jumalaga, on Päästja au, «Tema võimsuse loor.» «Võimas päästma» lunastusohvri läbi, oli Ta ustav kohut mõistma nende üle, kes põlgasid Jumala armu. Alanduse märgid on Õnnistegija suurimaks ehteks. Läbi igaviku aegade on Kolgata haavad Talle auks ja kõnelevad Tema väest.
«Ja sina, Karjatorn, Siioni tütre küngas! Sinu juurde tuleb ja saabub endine valitsus.» (Mik.4:8). Saabunud on aeg, mida pühad igatsusega ootasid juba siis, kui tuleleegina sähviv mõõk tõkestas esimesele inimpaarile tee Eedeni aeda — aeg «omandi lunastamiseks» (Ef.1:14).
Maa, mis alguses anti inimesele tema kuningriigiks, kuid mille ta loovutas Saatanale ja mida võimas vaenlane nii kaua oma käes hoidis, on antud tagasi suure lunastusplaani kaudu. Kõik, mis patu läbi kaotati, on taastatud. «Sest nõnda ütleb Jehoova, ...maa vormija ning valmistaja; Tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks, vaid on valmistanud, et seal elatakse» (Jes.45:18). Jumala algne eesmärk maa loomisega täitub siis, kui see saab lunastatute igaveseks eluasemeks. «Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!» (Ps.37:29).
Kartusest lasta paista tulevast pärandit liiga materiaalsena (675) on paljud vaimulikud seletanud vääriti neid tõdesid, mis lubavad meil näha uues maas oma tõelist kodu. Kristus kinnitas oma jüngritele, et Ta läheb neile Isa juurde eluasemeid valmistama. Need, kes võtavad vastu Jumala Sõna õpetused, ei ole täielikult teadmatuses taevase eluaseme olemusest. Ja siiski, «silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja ... inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!» (1.Kor.2:9). Inimkeel on puudulik kirjeldama õigete tasu. Seda saavad tunda ainult need, kes seda kord ise näevad. Ükski piiratud mõistus ei suuda haarata Jumala paradiisi au.
Piiblis nimetatakse päästetute pärandit «maaks.» (Heb.11:14-16). Sellel maal viib Taevane Karjane oma karja elavate vete allikaile. Elupuu annab oma vilja igas kuus ja puu lehed on rahvastele terviseks. Seal on igavesti voolavad jõed, selged kui kristall. Nende kallastel kohisevad puud heidavad varje teeradadele, mis on valmistatud Issanda lunastatutele. Avarad tasandikud vahelduvad kenade küngastega ja Jumala mäed sirutavad kõrgusse oma ülevaid tippe. Neil rahulikel tasandikel ja voolavate jõgede kallastel leiab nii kaua ränduritena ekselnud Jumala rahvas endale kodu.
«Mu rahvas elab rahu eluasemes, kindlais elamuis ning segamatuis hingamispaigus.» «Ei kuuldu enam vägivallast su maal, rüüstamisest ja hävitusest su rajades; sa nimetad oma müüre «päästeks» ja väravaid «kiituseks.»» «Nad ehitavad kodasid ja elavad nendes, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele söömiseks ... ja mu valitud kasutavad ise oma käte tööd!» (Jes.32:18; 60:18; 65:21-22).
Seal rõõmustab «kõrb ja liivik, nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia!» «Kibuvitste asemel kasvavad küpressid, nõgeste asemel kasvavad mürdid!» «Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter (676) magab kitsekese kõrval; ... ning pisuke poiss ajab neid.» «Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel,» ütleb Issand. (Jes.35:1; 55:13; 11:6,9).
Taevalikus õhkkonnas ei saa eksisteerida valu. Seal ei ole enam pisaraid, matuseronge ega leinamärke. «Ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ... sest endised asjad on möödunud.» «Ja ükski elanik ei ütle: «Ma olen nõder!» Rahvale, kes seal elab, antakse süü andeks!» (Ilm.21:4; Jes.33:24).
Seal on Uus Jeruusalemm, uue maa pealinn, «toredaks krooniks Jehoova käes ja kuninglikuks peakatteks oma Jumala pihus.» «Tema valgus on kõige kallima kivi sarnane, otsekui jaspiskivi, mis hiilgab nagu mägikristall.» «Ja rahvad hakkavad käima tema valguses, ja ilmamaa kuningad toovad sinna oma auhiilguse.» Issand ütleb: «Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast ja tunnen rõõmu oma rahvast.» «Jumala telk on inimeste juures! Ja Tema asub nende juurde elama ja nemad on Tema rahvas ja Jumal ise on nendega.» (Jes.62:3;
Ilm. 21:11,24; Jes.65:19; Ilm.21:3).
Jumala linnas «ei ole enam ööd.» Keegi ei vaja ega soovi puhkust. Jumala tahet täites ja Tema nimele kiitust tuues ei tunta väsimust. Me tunneme hommiku värskust, mis kunagi ei lõpe. «Neile ei ole vaja lambivalgust ega päevavalget, sest Issand Jumal valgustab neid.» Päikesevalgust asendab kiirgus, mis ei ole valulikult pimestav, kuid mis ületab mõõtmatult meie keskpäeva helenduse. Jumala ja Talle au täidab püha linna kustumatu valgusega. Lunastatud käivad igavese päeva päikeseta auhiilguses.
«Ja templit ma seal ei näinud, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, ja Tall on tema tempel.» (Ilm.21:22 KJV). Jumala rahva eesõiguseks on suhelda isiklikult Isa ja Pojaga. «Nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist.» (677) (1.Kor.13:12). Me näeme Jumala kujutist peegelduvat otsekui peeglis — looduses ja selles, kuidas Ta kohtleb inimesi; kuid seal näeme me Teda palgest palgesse ilma varjava katteta. Me seisame Tema läheduses ja vaatleme Tema palge auhiilgust.
Seal tunnevad lunastatud nii, nagu neid endidki tuntakse. Armastus ja osavõtlikkus, mida Jumal ise on hinge istutanud, leiab seal kõige tõelisema ja meeldivama väljenduse. Puhas suhtlemine pühade olenditega, harmooniline seltskondlik elu pühade inglitega ja kõigi aegade ustavate inimestega, kes on oma rüüd pesnud ja valgeks teinud Talle veres, pühad sidemed, mis ühendavad «kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal» (Ef.3:15) — see kõik suurendab lunastatute õnne.
Seal mõtisklevad surematud kustumatu rõõmuga loova väe imede ja lunastava armastuse mõistatuse üle. Seal pole halastamatut, petvat vaenlast, kes ahvatleks Jumalat unustama. Iga annet arendatakse, iga võimet suurendatakse. Teadmiste omandamine ei väsita mõistust ega kurna jõudu. Seal võib teostada kõige suurepärasemaid ettevõtmisi ja unistusi, ellu viia kõrgeimaid ideid ja teostada ülevaimaid taotlusi. Ja ikkagi kerkib uusi kõrgusi ületamiseks, uusi imesid imetlemiseks, uusi tõdesid mõistmiseks ja uudseid eesmärke mõistuse, hinge ja ihu võimete rakendamiseks.
Jumala lunastatutele on uurimiseks avatud kõik universumi aarded. Surelikkuse ahelaist vabadena võivad nad lennata kaugetesse maailmadesse — maailmadesse, mille elanikud värisesid kurbusest inimlaste hädasid nähes, ja rõkkasid rõõmulauludest iga lunastatud hinge pärast. Kirjeldamatu heameelega sukelduvad selle maailma lapsed langemata olendite rõõmudesse ja tarkusesse. Nad jagavad meiega teadmiste ja mõistmise aardeid, mida nad on omandanud läbi ajastute Jumala kätetööd uurides. Tumestamata pilguga vaatlevad nad loodu aulikkust — päikesi, tähti ja nende süsteeme, mis kõik tiirlevad neile määratud korras ümber (678) Jumala trooni. Kõigele, alates vähimast kuni suurimani, on kirjutatud Looja nimi. Kõiges on näha Tema väe rikkust.
Ja iga järgnev aasta igavikus toob esile ikka rikkalikumaid ja aulisemaid ilmutusi Jumalast ning Kristusest. Sedamööda, kuidas kasvavad teadmised, suureneb ka armastus, aukartus ja Jumala laste õnn. Mida rohkem inimesed Jumalast teada saavad, seda enam imetlevad nad Tema iseloomu. Kui Jeesus avab nende ees lunastuse rikkusi ja hämmastavaid saavutusi suures võitluses Saatanaga, värisevad lunastatute südamed veelgi tulisemas pühendumises ja veelgi suurema vaimustusega mängivad nad kuldsetel kanneldel. Kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat häält ühinevad võimsaks kiituselauluks.
«Ja kõike loodut, mis on taevas ja maa peal ja maa all ja meres, ja kõike mis nendes on, kuulsin ma ütlevat: «Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajastuteni!» (Ilm.5:13).
Suur võitlus on lõppenud ja sellega koos on ka kõik ülejäänud võitlused leidnud oma lõpu. Pattu ja patuseid ei ole enam. Terve universum on puhas. Läbi kogu loodu tuksub üks kooskõla ja rõõmu pulss. Temast, kes on loonud kõik, voogab elu, valgus ja rõõm läbi lõputu maailmaruumi. Kõige väiksemast aatomist kuni suurima maailmani kuulutavad kõik asjad — nii elutud kui elusad oma varjamatus ilus ja täiuslikus õnnes — et Jumal on armastus.
41. Laastatud maa <<<
(662) Tuhande aasta lõpul pöördub Kristus tagasi maa peale. Teda saadab lunastatute hulk ja inglite aueskort. Kui Kristus tuleb oma majesteetlikkuses, käsib Ta õelaid surnuid üles tõusta, et vastu võtta oma kohtuotsus. Ärkab üles võimas hulk, loendamatu nagu mere liiv. Milline kontrast võrreldes nendega, kes äratati esimeses ülestõusmises! Õiged olid kaetud kadumatu nooruse ja iluga; õelad kannavad haiguse ja surma pitserit.
Kõikide silmad selles määratu suures hulgas pöörduvad vaatlema Jumala Poja au. Ühel häälel hüüavad õelate hulgad: «Õnnistatud on see, kes tuleb Issanda nimel!» See hüüd pole ajendatud armastusest Jeesuse vastu, vaid tõe jõud sunnib huuli neid sõnu tahtmatult lausuma. Nii nagu õelad oma haudadesse läksid, nii tulevad nad sealt ka välja; sama vaenulikult Kristuse vastu ja samasuguse mässumeelsusega. Nad ei saa uut prooviaega, mille kestel parandada oma puudusi. Sellel ei oleks mõtet. Kogu nende ülekohtune elu ei ole pehmendanud nende südant. Teine prooviaeg, kui see ka neile antaks, mööduks samuti nagu esimenegi: nad põikleksid kõrvale Jumala nõuetest ja õhutaksid mässu Tema vastu.
Kristus laskub Õlimäele, kust Ta tõusis taevasse pärast oma ülestõusmist ja kus inglid kordasid Tema tagasituleku tõotust. Prohvet ütleb: «Ja Jehoova, minu Jumal (663) tuleb, kõik pühad ühes Temaga!» «Sel päeval seisavad Ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusalemma ees ida pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks... väga suureks oruks.» «Ja Jehoova on kuningaks kogu maale! Sel päeval on Jehoova ainus ja Tema nimi on ainus!» (Sak.14:5,4,9). Kui Uus Jeruusalemm oma pimestavas hiilguses laskub taevast alla, laskub ta puhastatud ja tema vastuvõtmiseks valmistatud kohale ning Kristus koos oma rahva ja inglitega siseneb pühasse linna.
Nüüd valmistub Saatan viimaseks suureks võitluseks ülemvõimu pärast. Siis, kui kurjusevürstil polnud enam võimu ja tema petmisele oli tehtud lõpp, oli ta õnnetu ja rõhutud. Kuid nüüd on jälle kõik teisiti - õelad surnud üles äratatud ja Saatan näeb uut võimalust, sest määratu suur rahvahulk on jälle tema alluvuses. Tema lootused elustuvad ja ta otsustab mitte alistuda. Ta rivistab oma lipu alla kõik hävitusele määratud ja püüab nende kaudu oma plaane teostada.
Õelad on Saatana vangid. Kristuse äraheitmisega on nad vastu võtnud mässujuhi valitsusvõimu. Nad on valmis tema ettepanekuid tunnustama ja tema käske täitma. Ent truuks jäädes oma varasemale kavalusele, ei tunnista Saatan ennast langenud ingliks. Ta väidab, et temalt kui valitsejalt, maailma seaduslikult omanikult on tema pärand ebaseaduslikult ära kistud. Ta esitab end petetud alamaile nende lunastajana ja kinnitab, et just tema vägi tõi nad haudadest välja ning et tema vabastab rahva Jumala äärmiselt julmast hirmuvalitsusest.
Kuna Kristuse lähedus on kõrvaldatud, teeb Saatan oma väidete kinnitamiseks imesid. Ta teeb nõrgad tugevaks ning innustab kõiki oma vaimu ja energiaga. Ta kavatseb rünnata koos nendega pühade leeri ja vallutada Jumala linna. Saatanliku rõõmuga osutab ta loendamatutele inimestele, kes on äratatud surnuist. Ta teatab, et tema, nende juht, on võimeline vallutama linna ja tagasi võitma oma trooni ja kuningriigi.
(664) Selles määratus rahvahulgas leidub pikaealisi, kes elasid enne veeuputust; seal on suurekasvulisi ja geniaalse mõistusega inimesi, kes pühendasid langenud ingli alamatena kõik oma osavuse ja teadmised iseenda ülistamiseks; seal on inimesi, kelle imetlusväärsed kunstiteosed panid maailma jumaldama nende annet, kuid kelle julmus ja kurjad väljamõeldised rüvetasid maad ja moonutasid Jumala kuju inimeste silmis. Seal on kuningaid ja väejuhte, kes võitsid rahvaid, vapraid mehi, kes kunagi ei kogenud kaotusekibedust — julgeid, auahneid sõjamehi, kelle lähenemine pani värisema kuningriigid. Surm ei teostanud nende mõttemaailmas mitte mingit muutust. Kui nad väljuvad hauast, alustavad nad oma mõttekäiku just sealt, kus see lakkas. Neid õhutab sama võitlushimu, mis valdas neid siis, kui nad langesid.
Saatan peab nõu oma inglitega ja seejärel kuningate ja vägevate meestega. Nad arvestavad oma poolel olevate inimeste tugevuse ja arvukusega ning leiavad üksmeelselt, et sõjavägi linnas on nende omaga võrreldes väike ja seega linn on võidetav. Nad teevad plaane uue Jeruusalemma rikkuse ja au omandamiseks. Kõik hakkavad otsemaid lahinguks valmistuma. Osavad meistrid valmistavad sõjariistu. Edukad väejuhid rivistavad sõjakad mehed üles.
Lõpuks antakse korraldus edasiliikumiseks. Arvutu hulk inimesi läheb liikvele — armee, millist maised vallutajad pole eales kogunud ja millega ei saa võrrelda ühtki varasemat armeed. Saatan, võimsaim sõjameestest, juhib eesliini ja tema inglid ühendavad oma jõud selleks viimaseks võitluseks. Saatana saatjaskonnas on kuningaid ja väejuhte ning sõjavägi järgneb määratu suurtes hulkades, igaüks temale määratud juhi järel. Sõjaväelise täpsusega liiguvad grupeeringud üle purustatud ja ebatasase maapinna Jumala linna poole. Jeesuse käsul suletakse Uue Jeruusalemma väravad. Saatana armee piirab linna ümber ja valmistub rünnakuks.
(665) Kuid siis ilmub Kristus taas oma vaenlaste silme ette. Kõrgele üle linna paistab hiilgavast kullast alusel asetsev troon. Sellel istub Jumala Poeg. Tema ümber on Tema kuningriigi alamad. Ükski keel ega sulg ei suuda kirjeldada Kristuse väge ja majesteetlikkust. Igavese Isa au ümbritseb Poega. Tema läheduse hiilgus valgustab Jumala linna ja voolab välja üle selle väravate, ujutades oma kiirgusega üle kogu maa.
Kõige lähemal troonile seisavad need, kes olid kord innukad Saatana töös, kuid kes, otsekui tulest välja kistud tukid, tulid ja järgisid oma Päästjat sügava pühendumisega. Nende kõrval seisavad need, kes arendasid kristlikku iseloomu kesk valelikkust ja uskmatust, kes austasid Jumala käsku, kui kristlik maailm selle tühistas. Nendega koos on miljonid inimesed kõikidest aegadest, kes surid oma usu eest märtritena. Ja edasi on «suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest... aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes.» (Ilm.7:9). Nende võitlused on lõppenud, võit on saavutatud. Nad on jooksnud head võidujooksu ja saanud auhinna. Palmioksad nende käes on nende võidurõõmu sümboliks, valge rüü, millega nad nüüdsest on kaetud, aga Kristuse plekita õiguse võrdkujuks.
Lunastatud alustavad kiituselaulu, mis kajab võimsalt vastu taevavõlvidelt: «Õnnistus meie Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele!» (Ilm.7:10). Inglid ja seeravid ühendavad nendega oma hääled sügavas austuses. Kuna lunastatud on näinud Saatana võimu ja kuritahtlikkust, mõistavad nad paremini kui eales varem, et ainult Kristuse armastus tegi nad võitjateks.
Kogu selles hiilgavas hulgas pole kedagi, kes omistaks päästmist enesele, nagu oleksid nad võitnud tänu oma jõule või headusele. Ei räägita sellest, mida nemad on teinud või kannatanud; iga laulu sisuks on õnnistus meie Jumalale ja Tallele!
(666) Maa ja taeva elanike juuresolekul toimub Jumala Poja lõplik kroonimine. Ja nüüd, olles varustatud kõrgeima majesteetlikkuse ja võimuga, kuulutab kuningate Kuningas välja kohtu poolt määratud karistuse Tema valitsuse vastu mässajatele ning viib kohtuotsuse täide nende juures, kes astusid üle Tema käsust ja rõhusid Tema rahvast. Jumala prohvet ütleb: «Ja ma nägin suurt valget aujärge ja Teda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ja neile ei leitud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi seisvat aujärje ees, ja raamatud avati. Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.» (Ilm.20:11-12).
Niipea, kui aruanderaamatud avatakse ja Jeesuse silmad vaatavad õelatele, meenub neile iga patt, mida nad kunagi on teinud. Nad näevad täpselt, kus nende jalad kaldusid kõrvale puhtuse ja pühaduse teelt, kui kaugele kandsid uhkus ja vastuhakk neid Jumala käsust üleastumises. Hukutavad kiusatused, mis ergutasid neid patule järele andma, õnnistustest ärapöördumine, Jumala käskjalgade põlgamine, hoiatuste hülgamine, armulainete tagasitõrjumine tõrksa, kahetsematu südame poolt — kõik avaneb igaühe ees isiklikult nii nagu oleks see kirjutatud tulekirjaga.
Trooni kohal nähakse risti. Panoraamina mööduvad kõigi silme eest sündmused Aadama kiusatusest ja langusest ning üksteisele järgnevad stseenid suurest lunastusplaanist: Päästja sündimine madaluses; Tema varajane elu lihtsuses ja kuulekuses; Tema ristimine Jordanis; paastumine ja kiusatus kõrbes; Jeesuse avalik teenistus, mis avas inimestele taeva kõige kallimad õnnistused; päevad täis armastuse ja halastuse tegusid, öised palved ja valvamine mägede üksinduses; kadeduse, vihkamise ja kuritahtlikkuse salasepitsused tasuks Kristuse heategude eest; kohutav surmaahastus Ketsemanis kogu maailma pattude rõhuva koorma all; Issanda reetmine, mõrvarliku rahvahulga kätte (667) andmine, viimase hirmsa öö kohutavad sündmused ja armastatud jüngritest maha jäetud alandlik vang, keda viiakse jõhkralt, kiirustades läbi Jeruusalemma tänavate; Jumala Poja võidurõõmus esitamine Annasele; süüdistamine ülempreestri palees, Pilaatuse kohtusaalis ara ja julma Heroodese ees; pilgatud, solvatud, piinatud ja surma mõistetud Jumala Poeg — kõike seda näidatakse elavas pildis kõigi silme ees.
Ja nüüd ilmuvad erutatud rahvahulga ette lõpusündmused: kannatlik Õnnistegija astumas Kolgata teel; taeva Valitseja ristil; kõrgid preestrid ja pilkav rahvamass mõnitamas Teda Tema surmaagoonias; üleloomulik pimedus; värisev maa, lõhestatud kaljud, avatud hauad tähistamas hetke, mil maailma Lunastaja andis oma elu.
Kohutav vaatepilt ilmub just sellisena nagu see oli. Saatanal, tema inglitel ja alamatel ei ole võimalik oma tegudest lahti öelda. Igale asjaosalisele meenub see osa, mida tema täitis: Heroodesele Petlemma süütute laste surmamine, et hävitada Iisraeli Kuningas; alatule Heroodiale tema hingel lasuv Ristija Johannese veri. Oma süü tohutut ulatust näevad nõrk, omakasupüüdlikult paindlik Pilaatus, pilkavad sõdurid, preestrid, rahvavanemad ja hullunud rahvahulk, kes karjus: «Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!» Asjatult püüavad nad varjata end Kristuse palge jumaliku majesteetlikkuse eest, mille sära on otsekui päikesehiilgus, samal ajal, kui lunastatud heidavad oma kroonid Päästja jalge ette ja hüüavad: «Ta suri minu eest!»
Kesk lunastatute hulka seisavad Kristuse apostlid: kangelaslik Paulus, tulihingeline Peetrus, armastatud ja armastav Johannes ning nende ustavad vennad ja suur hulk märtreid. Samal ajal on väljaspool müüre kõik need, kes Jumala rahvast taga kiusasid, vangistasid ja tapsid. Seal on Nero, julm ja ebavooruslik mees, kes näeb nüüd nende rõõmu ja ülendust, keda ta kord piinas ja kelle äärmisest ahastusest saatanlikku rõõmu tundis. Samas on keisri ema tunnistajaks oma (668) töö tagajärgedest — sellest, kuidas tema halvad iseloomujooned kandusid edasi pojale; kuidas tema mõju ja eeskuju julgustasid ja arendasid madalaid kirgi ning kandsid vilja roimades, mis panid vabisema kogu maailma.
Seal on paavsti preestrid ja prelaadid, kes väitsid, et nad on Kristuse saadikud, kuid tarvitasid piinapinki, vangikodasid ja tuleriitu, et saavutada võitu Jumala laste südametunnistuse üle. Seal seisavad uhked paavstid, kes ülistasid end üle Jumala ja julgesid muuta Kõigekõrgema käsku. Neil isehakanud kirikuisadel tuleb aru anda Jumalale, millest nad meelsasti loobuksid. Liiga hilja näevad nad, et Jumal on olnud valvas oma käsu suhtes ja et Ta iial ei vabanda süüdlast. Nad mõistavad nüüd, et Kristus samastab oma kannatava rahva huvid oma huvidega ja nad kogevad Tema sõnade kehtivust: «Mida te iganes olete teinud ühele nendest mu vähemate vendade seast, seda olete te minule teinud!» (Mat.25:40).
Kogu patune maailm seisab Jumala kohtujärje ees süüdlasena taeva valitsuse reetmises. Keegi ei kaitse nende kohtuasja, millele ei ole vabandust, ja neile kuulutatakse otsus: igavene surm.
Nüüd on kõigile selge, et patu palk ei ole suurepärane sõltumatus ja igavene elu, vaid orjus, laostumine ja surm. Õelad näevad, mida nad oma mässulise eluga kaotasid. Nad on põlanud igavest au siis, kui seda neile pakuti; kui ihaldav näib see aga nüüd! «Kõike seda,» hüüab kadunud hing, «oleksin ma võinud saada, kuid ma tõukasin need asjad enesest kaugele! Oh, milline sõgedus! Olen vahetanud rahu, õnne ja au viletsuse, teotuse ja meeleheite vastu!» Kõik mõistavad, et nende väljajätmine taevast on õige. Oma eluga on nad öelnud: «Me ei taha, et see Mees (Jeesus) meie üle valitseb.»
Otsekui hüpnotiseerituina on õelad vaadelnud Jumala Poja kroonimist. Nad näevad Tema käes laudu Jumala käskudega — eeskirjadega, mida nad on põlanud ja millest (669) üle astunud. Nad näevad päästetute imetlust, vaimustust ja sügavat austust ning kuulevad, kuidas üle rahvahulkade kõlab üksmeelne hüüd: «Suured ja imelised on Sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on Sinu teed, Sa rahvaste Kuningas!» (Ilm.15:3). Maha heites kummardavad kõik Eluvürsti.
Ka Saatan näib otsekui halvatuna Kristuse au ja majesteetlikkuse ees. Tema, kes oli kord kattev keerub, mõistab, mida ta kaotas. Hiilgav seerav, «koidutäht» — kui muutunud, kui alandatud ta nüüd on! Nõukogust, kus teda kord austati, on ta igavesti välja jäetud. Ta näeb nüüd teist inglit Isa juures, et katta Tema au. Saatan näeb, kuidas üks kõrgekasvuline ja majesteetliku välimusega ingel asetab krooni Kristuse pähe ja ta teab, et selle ingli kõrge positsioon oleks võinud kuuluda just talle.
Saatanale meenub ta süütu ja puhas kodu, rahu ja rahulolu, mida ta omas seni, kuni ta hakkas nurisema Jumala vastu ja kadestama Kristust. Tema süüdistused, vastuhakk, inglite poolehoiu ja toetuse võitmiseks kasutatud pettused, kangekaelne vastupanu, et mitte oma arusaamu korrigeerida olukorras, kus Jumal oleks soovinud talle andestada — kõik see meenub talle elavalt. Ta meenutab oma tööd inimeste keskel ja selle tagajärgi — inimeste vaenulikkust oma kaasinimeste vastu, kohutavaid tapmisi, kuningriikide tõuse ja langusi, troonide kukutamisi, üksteisele järgnenud rahutusi, võitlusi ja revolutsioone. Talle meenuvad ta pidevad jõupingutused töötada vastu Kristusele ja hävitada inimeste vaimset ja moraalset olemust ikka madalamale ja madalamale. Ta näeb, et tema põrgulikud plaanid hävitada neid, kes panid oma lootuse Jeesusele, on osutunud jõuetuiks.
Kui Saatan vaatab oma riiki, oma töö vilja, näeb ta ainult nurjumist ja hävingut. Ta on pannud rahvahulgad uskuma, et Jumala linn on kergesti kättesaadav saak, kuid ta teab, et see oli üks järjekordne vale. Ikka ja jälle on ta suure võitluse käigus olnud purustatud ja alistuma sunnitud. Ta teab liiga hästi igavese Jumala väge ja majesteetlikkust.
(670) Suure mässaja eesmärgiks on alati olnud enese õigustamine ja tõestamine, et Jumala valitsus on süüdi mässus. Selleks on ta pingutanud kogu oma mõistust. Ta on töötanud ettekavatsetult ja süstemaatiliselt ning imetlusväärse eduga on ta mõjutanud suuri rahvahulki vastu võtma tema seisukohti nii kaua kestnud suures võitluses. Tuhandeid aastaid on see salasepitsuste peamees pakkunud valet tõe pähe. Kuid nüüd on tulnud aeg vastuhakk lõplikult maha suruda ja Saatana töö ning iseloom paljastada.
Peapetja paljastub lõplikult viimases suures jõupingutuses Kristus troonilt tõugata ja Tema rahvas hävitada ning Jumala linn vallutada. Need, kes on temaga ühinenud, näevad tema ettevõtmise täielikku ebaõnnestumist. Kristuse järelkäijad ja ustavad inglid näevad Saatana sepitsuste täit ulatust. Ta langeb üleüldise põlastuse alla.
Nüüd ta näeb, et tema poolt planeeritud mäss, mis pidi talle Jumala arvelt au ja kuulsust tooma, on läbi kukkunud ja ta on taeva jaoks absoluutselt kõlbmatu. Ta on treeninud oma võimeid sõjaks Jumala vastu ja seepärast oleks taeva puhtus, rahu ja kooskõla temale suurimaks piinaks. Tema süüdistused Jumala halastuse ja õigluse suhtes vaikivad. Etteheide, mida ta tegi Jehoovale, langeb täielikult temale enesele. Ja nüüd kummardub ka Saatan maha ning tunnistab õigeks temale määratud kohtuotsuse.
«Kes ei peaks kartma Sind, Issand, ja andma austust Sinu nimele? Sest Sina üksi oled püha; sest kõik paganad tulevad ja kummardavad Sind, sellepärast, et Su õiged kohtuotsused on saanud avalikuks!» (Ilm.15:4). Iga küsimus tõe ja eksituse suhtes selles pikaajalises võitluses on nüüd selgeks tehtud. Vastuhaku tagajärjed, Jumala seadustest üleastumise viljad on näha kõigile mõistusega olevustele.
Saatana valitsuse ja Jumala valitsuse vastandlikkus on esitatud kogu universumile. Saatana oma tegevus mõistab ta hukka. Jumala tarkus, Tema õiglus ja headus on täielikult vabastatud ebaõigetest süüdistustest.
Selgub, et kogu Jumala tegevust suures võitluses juhtis (671) põhimõte kindlustada igavene heaolu oma rahvale ja kõikidele Tema poolt loodud maailmadele. «Sind ülistavad, Jehoova, kõik Sinu teod, ja Su vagad tänavad Sind!» (Ps.145:10). Patu ajalugu tunnistab läbi igaviku, et Jumala käskude olemasolus peitub kõigi Tema loodolevuste õnn. Suure võitluse kõiki fakte arvestades teatab kogu universum — nii ustavad kui mässajad — üksmeelselt: «Õiged ja tõelised on Sinu teed, Sa pühade Kuningas!»
Universumile on selgesti esitatud suurt ohvrit, mille tõid Isa ja Poeg inimese heaks. On saabunud tund, mil Kristus võtab endale Temale õigusega kuuluva positsiooni ja Teda ülendatakse üle valitsuste ja võimude ning üle iga nime, mida nimetatakse. Selleks oli Tema ette asetatud rõõm, et Ta võib viia palju lapsi ausse, mille nimel Ta kannatas ristisurma ega hoolinud häbist. Ja kujuteldamatult suur oli kord see kurbus ja häbi, kuid veel suurem on rõõm ja au. Ta vaatleb lunastatuid, kes on uuendatud Tema sarnaseks. Iga süda kannab jumalikku pitserit ja iga nägu peegeldab oma Kuningat. Ta näeb neis oma hingevaeva vilja ja on rahuldatud. Siis teatab Ta häälega, mis kõlab üle õigete ja õelate hulga: «Vaadake minu verega ostetuid. Nende eest ma kannatasin, nende eest ma surin, et nemad võiksid elada minu juures läbi igaviku aegade.» Ja kiituselaul tõuseb valgesse riietatud lunastatute hulga huulilt trooni ümber: «Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja rammu ja au ja austust ja kiitust!» (Ilm.5:12).
Kuigi Saatan on sunnitud tunnustama Jumala õiglust ja kummardama Kristuse ülemvõimu ees, jääb tema iseloom muutumatuks. Mässuvaim purskub taas võimsalt esile. Raevunult otsustab ta võitlusest mitte loobuda. Aeg viimaseks meeleheitlikuks võitluseks Taeva (672) Kuninga vastu on käes. Ta tormab oma alamate sekka ning püüab neid oma raevuga innustada ja äkkrünnakule õhutada.
Ent kõikidest loendamatuist miljoneist inimestest, keda ta on mässule meelitanud, pole nüüd ühtegi, kes tahaks teda tunnustada. Saatana võim on murtud. Õelad on täidetud sama vihaga Jumala vastu, mis innustas Saatanat, kuid nad mõistavad, et nende olukord on lootusetu ja et nad ei saa võitu Jehoova üle. Nende viha süttib Saatana ja nende vastu, kes on olnud petmisel tema abilisteks; deemonliku raevuga pöörduvad nad nende vastu.
Issand ütleb: «Et sa omast meelest oled Jumala sarnane, vaata, siis toon ma su kallale võõraid, kõige julmemaid paganaist; nemad tõmbavad oma mõõgad sinu ilusa tarkuse vastu ja teotavad su hiilguse! Nad tõukavad sind alla hauda.» «Ma hävitan sind, kaitsja keerub, tuliste kivide keskelt! ... Ma viskan sind maa peale, ma panen sind kuningate ette, et nad saaksid sind vahtida! ... Ma teen sind maa peale tuhaks kõigi silme ees, kes sind näevad! ... Sa muutud hirmutuseks ja sind ei ole enam iialgi!» (Hes.28:6-8,16-19 KJV).
«Iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres veeretatud vammus põletatakse tuleroaks!» «Jehooval on raev kõigi rahvaste ja viha kõigi nende väehulkade vastu — Ta on pannud need vande alla, Ta on andnud need tappa!» «Ta laseb sadada õelate peale süsi, tuld ja väävlit; ja kõrvetav tuul on nende karikaosa!» (Jes.9:4; 34:2; Ps.11:6).
Tuli langeb taevast. Maa avaneb. Maapõues varjul olnud purustavad jõud tungivad välja. Hävitavad leegid purskuvad esile igast haigutavast lõhest. Isegi kaljud põlevad. Päev on tulnud, mis põleb kui ahi. Algained sulavad kuumuses, samuti maa ja kõik, mis seal sees, põlevad ära. (Mal.3:19; 2.Pet.3:10). Maapind näib sula massina — määratu suure keeva (673) tulejärvena. See on kohtuotsuse täideviimine, jumalakartmatute häving — «Jehoova kättemaksupäev, tasumisaasta riiu eest Siioniga.» (Jes.34:8).
Õelad saavad oma tasu maa peal. (Õp.s.11:31). Nad «on nagu kõrred! Ja see päev, mis tuleb, põletab nad, ütleb vägede Jehoova.» (Mal.3:19). Mõned hävitatakse momentaalselt, teised kannatavad mitu päeva. Kõiki karistatakse «nende tegude järgi.» Õigete patud kantakse üle Saatanale, kes peab kannatama mitte ainult oma vastuhaku, vaid ka kõigi pattude eest, mida tema on mõjutanud inimesi tegema. Tema karistus on palju suurem kui nende oma, keda ta on petnud. Pärast seda, kui on hukkunud kõik need, kes langesid tema pettuste läbi, peab Saatan veel edasi kannatama. Puhastavad leegid hävitavad kõik õelad lõpuni — hävivad nii juur kui oksad — Saatan on juur, tema järelkäijad on oksad. Täielik karistus käsu järgi on täide viidud! Õigluse nõuded on rahuldatud ning taevas ja maa kuulutavad seda nähes Jehoova õigust.
Saatana hävitustöö on igaveseks lõppenud. Kuus tuhat aastat on ta teinud oma tahtmist, täitnud maailma hädadega ja põhjustanud kurbust kogu universumile. Kogu loodu ägas ja piinles. Nüüd vabanevad Jumala loodolevused igaveseks Saatana kiusatustest. «Kogu maa tõmbab hinge, puhkab, nad (õiged) rõkatavad rõõmust.» (Jes.14:7). Tänu ja võidurõõm kõlab kogu universumist. On kuulda «otsekui hulga rahva häält ja otsekui suurte vete kohinat ja otsekui kange pikse müristamist ütlevat: «Halleluuja! Sest Issand, meie Kõigeväeline Jumal, on võtnud kuningliku valitsuse oma kätte!» (Ilm.19:6).
Sel ajal, kui maa on mähkunud hävitustulle, elavad õiged ohutult pühas linnas. Nende üle, kellel oli osa esimesest ülestõusmisest, ei ole teisel surmal mingit meelevalda. Jumal, kes on õelatele hävitavaks tuleks, on oma rahvale päikeseks ja kilbiks. (Ilm.20:6; Ps.84:11).
(674) «Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud.» (Ilm.21:1). Tuli, mis hävitab õelad, puhastab ka maa. Needuse kõik jäljed kaotatakse. Mitte mingi igavesti lõõmav põrgu ei hoia lunastatute silme ees patu kohutavaid tagajärgi.
Möödunut jääb meenutama ainult üks asi: meie Lunastaja kannab igavesti ristilöömise märke. Tema haavatud peal, küljel, kätel ja jalgadel säilivad julma töö jäljed, mida patt on teinud. Vaadeldes Kristust Tema aus, ütleb prohvet: «Tema all on nagu valguse sära, Tema kõrval on kiired, seal on Ta võimsuse loor!» (Hab.3:4). Jeesuse läbitorgatud külg, kust voolas vereoja, mis lepitas inimese Jumalaga, on Päästja au, «Tema võimsuse loor.» «Võimas päästma» lunastusohvri läbi, oli Ta ustav kohut mõistma nende üle, kes põlgasid Jumala armu. Alanduse märgid on Õnnistegija suurimaks ehteks. Läbi igaviku aegade on Kolgata haavad Talle auks ja kõnelevad Tema väest.
«Ja sina, Karjatorn, Siioni tütre küngas! Sinu juurde tuleb ja saabub endine valitsus.» (Mik.4:8). Saabunud on aeg, mida pühad igatsusega ootasid juba siis, kui tuleleegina sähviv mõõk tõkestas esimesele inimpaarile tee Eedeni aeda — aeg «omandi lunastamiseks» (Ef.1:14).
Maa, mis alguses anti inimesele tema kuningriigiks, kuid mille ta loovutas Saatanale ja mida võimas vaenlane nii kaua oma käes hoidis, on antud tagasi suure lunastusplaani kaudu. Kõik, mis patu läbi kaotati, on taastatud. «Sest nõnda ütleb Jehoova, ...maa vormija ning valmistaja; Tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks, vaid on valmistanud, et seal elatakse» (Jes.45:18). Jumala algne eesmärk maa loomisega täitub siis, kui see saab lunastatute igaveseks eluasemeks. «Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!» (Ps.37:29).
Kartusest lasta paista tulevast pärandit liiga materiaalsena (675) on paljud vaimulikud seletanud vääriti neid tõdesid, mis lubavad meil näha uues maas oma tõelist kodu. Kristus kinnitas oma jüngritele, et Ta läheb neile Isa juurde eluasemeid valmistama. Need, kes võtavad vastu Jumala Sõna õpetused, ei ole täielikult teadmatuses taevase eluaseme olemusest. Ja siiski, «silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja ... inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!» (1.Kor.2:9). Inimkeel on puudulik kirjeldama õigete tasu. Seda saavad tunda ainult need, kes seda kord ise näevad. Ükski piiratud mõistus ei suuda haarata Jumala paradiisi au.
Piiblis nimetatakse päästetute pärandit «maaks.» (Heb.11:14-16). Sellel maal viib Taevane Karjane oma karja elavate vete allikaile. Elupuu annab oma vilja igas kuus ja puu lehed on rahvastele terviseks. Seal on igavesti voolavad jõed, selged kui kristall. Nende kallastel kohisevad puud heidavad varje teeradadele, mis on valmistatud Issanda lunastatutele. Avarad tasandikud vahelduvad kenade küngastega ja Jumala mäed sirutavad kõrgusse oma ülevaid tippe. Neil rahulikel tasandikel ja voolavate jõgede kallastel leiab nii kaua ränduritena ekselnud Jumala rahvas endale kodu.
«Mu rahvas elab rahu eluasemes, kindlais elamuis ning segamatuis hingamispaigus.» «Ei kuuldu enam vägivallast su maal, rüüstamisest ja hävitusest su rajades; sa nimetad oma müüre «päästeks» ja väravaid «kiituseks.»» «Nad ehitavad kodasid ja elavad nendes, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele söömiseks ... ja mu valitud kasutavad ise oma käte tööd!» (Jes.32:18; 60:18; 65:21-22).
Seal rõõmustab «kõrb ja liivik, nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia!» «Kibuvitste asemel kasvavad küpressid, nõgeste asemel kasvavad mürdid!» «Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter (676) magab kitsekese kõrval; ... ning pisuke poiss ajab neid.» «Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel,» ütleb Issand. (Jes.35:1; 55:13; 11:6,9).
Taevalikus õhkkonnas ei saa eksisteerida valu. Seal ei ole enam pisaraid, matuseronge ega leinamärke. «Ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ... sest endised asjad on möödunud.» «Ja ükski elanik ei ütle: «Ma olen nõder!» Rahvale, kes seal elab, antakse süü andeks!» (Ilm.21:4; Jes.33:24).
Seal on Uus Jeruusalemm, uue maa pealinn, «toredaks krooniks Jehoova käes ja kuninglikuks peakatteks oma Jumala pihus.» «Tema valgus on kõige kallima kivi sarnane, otsekui jaspiskivi, mis hiilgab nagu mägikristall.» «Ja rahvad hakkavad käima tema valguses, ja ilmamaa kuningad toovad sinna oma auhiilguse.» Issand ütleb: «Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast ja tunnen rõõmu oma rahvast.» «Jumala telk on inimeste juures! Ja Tema asub nende juurde elama ja nemad on Tema rahvas ja Jumal ise on nendega.» (Jes.62:3;
Ilm. 21:11,24; Jes.65:19; Ilm.21:3).
Jumala linnas «ei ole enam ööd.» Keegi ei vaja ega soovi puhkust. Jumala tahet täites ja Tema nimele kiitust tuues ei tunta väsimust. Me tunneme hommiku värskust, mis kunagi ei lõpe. «Neile ei ole vaja lambivalgust ega päevavalget, sest Issand Jumal valgustab neid.» Päikesevalgust asendab kiirgus, mis ei ole valulikult pimestav, kuid mis ületab mõõtmatult meie keskpäeva helenduse. Jumala ja Talle au täidab püha linna kustumatu valgusega. Lunastatud käivad igavese päeva päikeseta auhiilguses.
«Ja templit ma seal ei näinud, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, ja Tall on tema tempel.» (Ilm.21:22 KJV). Jumala rahva eesõiguseks on suhelda isiklikult Isa ja Pojaga. «Nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist.» (677) (1.Kor.13:12). Me näeme Jumala kujutist peegelduvat otsekui peeglis — looduses ja selles, kuidas Ta kohtleb inimesi; kuid seal näeme me Teda palgest palgesse ilma varjava katteta. Me seisame Tema läheduses ja vaatleme Tema palge auhiilgust.
Seal tunnevad lunastatud nii, nagu neid endidki tuntakse. Armastus ja osavõtlikkus, mida Jumal ise on hinge istutanud, leiab seal kõige tõelisema ja meeldivama väljenduse. Puhas suhtlemine pühade olenditega, harmooniline seltskondlik elu pühade inglitega ja kõigi aegade ustavate inimestega, kes on oma rüüd pesnud ja valgeks teinud Talle veres, pühad sidemed, mis ühendavad «kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal» (Ef.3:15) — see kõik suurendab lunastatute õnne.
Seal mõtisklevad surematud kustumatu rõõmuga loova väe imede ja lunastava armastuse mõistatuse üle. Seal pole halastamatut, petvat vaenlast, kes ahvatleks Jumalat unustama. Iga annet arendatakse, iga võimet suurendatakse. Teadmiste omandamine ei väsita mõistust ega kurna jõudu. Seal võib teostada kõige suurepärasemaid ettevõtmisi ja unistusi, ellu viia kõrgeimaid ideid ja teostada ülevaimaid taotlusi. Ja ikkagi kerkib uusi kõrgusi ületamiseks, uusi imesid imetlemiseks, uusi tõdesid mõistmiseks ja uudseid eesmärke mõistuse, hinge ja ihu võimete rakendamiseks.
Jumala lunastatutele on uurimiseks avatud kõik universumi aarded. Surelikkuse ahelaist vabadena võivad nad lennata kaugetesse maailmadesse — maailmadesse, mille elanikud värisesid kurbusest inimlaste hädasid nähes, ja rõkkasid rõõmulauludest iga lunastatud hinge pärast. Kirjeldamatu heameelega sukelduvad selle maailma lapsed langemata olendite rõõmudesse ja tarkusesse. Nad jagavad meiega teadmiste ja mõistmise aardeid, mida nad on omandanud läbi ajastute Jumala kätetööd uurides. Tumestamata pilguga vaatlevad nad loodu aulikkust — päikesi, tähti ja nende süsteeme, mis kõik tiirlevad neile määratud korras ümber (678) Jumala trooni. Kõigele, alates vähimast kuni suurimani, on kirjutatud Looja nimi. Kõiges on näha Tema väe rikkust.
Ja iga järgnev aasta igavikus toob esile ikka rikkalikumaid ja aulisemaid ilmutusi Jumalast ning Kristusest. Sedamööda, kuidas kasvavad teadmised, suureneb ka armastus, aukartus ja Jumala laste õnn. Mida rohkem inimesed Jumalast teada saavad, seda enam imetlevad nad Tema iseloomu. Kui Jeesus avab nende ees lunastuse rikkusi ja hämmastavaid saavutusi suures võitluses Saatanaga, värisevad lunastatute südamed veelgi tulisemas pühendumises ja veelgi suurema vaimustusega mängivad nad kuldsetel kanneldel. Kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat häält ühinevad võimsaks kiituselauluks.
«Ja kõike loodut, mis on taevas ja maa peal ja maa all ja meres, ja kõike mis nendes on, kuulsin ma ütlevat: «Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajastuteni!» (Ilm.5:13).
Suur võitlus on lõppenud ja sellega koos on ka kõik ülejäänud võitlused leidnud oma lõpu. Pattu ja patuseid ei ole enam. Terve universum on puhas. Läbi kogu loodu tuksub üks kooskõla ja rõõmu pulss. Temast, kes on loonud kõik, voogab elu, valgus ja rõõm läbi lõputu maailmaruumi. Kõige väiksemast aatomist kuni suurima maailmani kuulutavad kõik asjad — nii elutud kui elusad oma varjamatus ilus ja täiuslikus õnnes — et Jumal on armastus.
41. Laastatud maa <<<
