"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
41. LAASTATUD MAA
(653) «Tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod. ... Karikasse, mille tema on täis valanud, valage temale kahekordselt; nii palju kui tema on ülistanud iseennast ja taga ajanud toredust, niisama palju tehke temale piina ja leina. Sest ta ütleb oma südames: «Ma istun kui kuninganna ega ole lesk ega saa kunagi näha kurvastust!» Sellepärast tulevad ühel päeval tema nuhtlused — surm ja lein ja nälg, ja ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle! Ja teda uluvad taga ja kaebavad ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toredasti elanud... öeldes: «Häda, häda, Baabülon, sa suur linn, sa vägev linn, sest ühe silmapilguga on su kohus tulnud!» (Ilm.18:5-10).
«Ja ilmamaa kaupmehed,» kes «on tema liiast toredusest rikkaks saanud,» «seisavad kaugel hirmu pärast tema piina ees, nuttes ja leinates, ja ütlevad: «Häda, häda, sa suur linn, kes olid riietatud kalli lõuendi ja purpuri ja helkjaspunase riidega ning olid ilustatud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest ühe silmapilguga on nii suur rikkus hävitatud!» (Ilm.18:3,11,15-17).
Sellised on nuhtlused, mis langevad Baabülonile Jumala viha päeval. Ülekohtu mõõt on täis, käes on kättemaksutund. Baabülon on küps hävitamiseks.
(654) Kui Jumala hääl vabastab oma rahva vangipõlvest, saabub kohutav ärkamine neile, kes osutuvad suures võitluses kaotajaiks. Prooviajal pimestasid neid Saatana pettused ja nad õigustasid igati oma patust elu. Rikkad uhkeldasid nende ees, kes olid vähem soodsas olukorras, andmata enesele aru, et nende rikkus tulenes Jumala käsu rikkumisest. Nad ei toitnud näljaseid, ei riietanud alastiolijaid, ei kohelnud õiglaselt kaasinimesi ega armastanud halastust. Nad ülistasid vaid endid ja püüdsid omandada kaasinimeste austust. Nüüd on nad kaotanud kõik, mis tegi neid suureks. Nad on ilma varandusest ja kaitsest. Õudusega näevad nad ebajumalate hävinemist, mida nad eelistasid oma Loojale. Nad müüsid oma hinge maiste rikkuste ja mõnude eest ega püüdnud saada rikkaks Jumalas. Tulemuseks on nurjunud elu. Nende lõbud on muutunud sapiks, aarded hävinud. Eluaegsed saavutused haihtuvad silmapilgu jooksul. Rikkad ahastavad, kui nende toredad majad hävivad ning kuld ja hõbe laiali paiskub. Ent nende hädaldamist vaigistab hirm, et nad ise hukkuvad koos oma ebajumalatega.
Õelad tunnevad kahetsust, kuid mitte sellepärast, et nad on Jumala ja kaasinimesed hooletusse jätnud, vaid sellepärast, et Jumal on võitja, nemad aga kaotajad. Nad hädaldavad tagajärgede pärast, kuid ei kahetse oma egoistlikku kurjust. Nad ei jätaks ühtegi vahendit kasutamata, et võita, kui see oleks võimalik.
Maailm näeb neid, keda nad olid pilganud ja mõnitanud ning soovinud hävitada, astuvat puutumatult läbi katku, tormi ja maavärina. Tema, kes on Jumala käsust üleastujaile hävitavaks tuleks, on oma rahvale kindlaks varjupaigaks.
Pastor, kes ohverdas Tõe, et saavutada inimeste heakskiitu, mõistab nüüd oma õpetuste iseloomu ja mõju. On selge, et Jumala silmad jälgisid teda siis, kui ta seisis kõnepuldis, kui kõndis tänaval, kui ta seltsis inimestega. Iga (655) emotsioon, iga kirjutatud rida, iga lausutud sõna, iga tegu, mis juhtis inimesi otsima varju vale juures, oli seemnekülv. Nüüd näeb ta lõikust armetute, kadunud hingede näol enda ümber.
Issand ütleb: «Mu rahva tütre vigastust nad ravivad kerglaselt, öeldes: «Rahu, rahu!» kuigi rahu ei ole!» «Te olete valmistanud valega õige südamele valu, mina aga ei ole valmistanud temale valu, ja te olete kinnitanud õela käsi, et ta ei pöörduks oma kurjalt teelt oma elu hoidmiseks.» (Jer.8:11; Hes.13:22).
«Häda karjaseile, kes hukkavad ja pillutavad mu karjamaa lambaid! ... Vaata, ma nuhtlen teid teie pahategude pärast.» «Uluge, karjased, ja kisendage, püherdage, karja isandad, sest päevad on täis, et teid tappa ja pillutada; ... Siis kaob karjastel varjupaik ja karja isandail pakkupääs!» (Jer.23:1-2; 25,34-35).
Pastorid ja rahvas mõistavad, et nad ei ole kuuletunud Jumalale, vaid on eiranud Tema hoiatusi. Nad näevad, et nad on mässanud kõigi õigete ja õiglaste käskude Andja vastu. Jumalike eeskirjade kõrvaldamine on tekitanud tuhandeid lahkhelisid, viha ja ülekohut, kuni maa on muutunud suureks võitlusväljaks, moraalse laostumise mülkaks. Seda näevad Issanda tulekul need, kes heitsid ära Tõe ja valisid eksituse. Ükski keel ei suuda väljendada ängistust, mida tunnevad sõnakuulmatud ja truudusetud siis, kui nad mõistavad, et nad on alatiseks kaotanud igavese elu. Mehed, keda maailm kummardas nende andekuse ja kõneosavuse pärast, näevad nüüd asju nende õiges valguses. Nad mõistavad, mida nad kaotasid käsust üleastumisega. Nad langevad nende jalge ette, kelle ustavust nad on põlanud ja keda mõnitanud ja tunnistavad, et Jumal on neid armastanud.
Inimesed näevad, et nad on viidud eksiteele. Nad süüdistavad hukatuses üksteist, kuid viimaks suunavad kõik etteheited oma pastorite pihta. Ustavusetud õpetajad tõotasid neile meeldivaid asju. Nad mõjutasid oma kuulajaid Jumala käsku tühjaks tegema ja (656) neid taga kiusama, kes pidasid seda pühaks. Nüüd on need õpetajad sunnitud kogu maailma ees oma pettust tunnistama. Rahvahulgad on raevunud. «Me oleme kadunud!» karjuvad nad. «Teie olete põhjustanud meie hukatuse!» Nad tormavad valekarjaste kallale. Needsamad inimesed, kes kord oma õpetajaid kõige enam imetlesid, neavad neid nüüd kõige hirmsamini. Needsamad käed, kes kord kroonisid neid loorberitega, tõusevad hingekarjaseid tapma. Mõõku, mis pidid tapma Jumala rahvast, kasutatakse nüüd valekarjaste hävitamiseks. Kõikjal käib võitlus ja verevalamine.
«Mürin jõuab maailma ääreni, sest Jehooval on rahvastega riid, Ta käib kohut kõige lihaga — Ta annab õelad mõõga kätte.» (Jer.25:31). Suur võitlus on kestnud kuus tuhat aastat. Jumala Poeg ja Tema taevased käskjalad on võidelnud kurjuse võimuga, et inimlapsi hoiatada, valgustada ja päästa. Nüüd on kõik teinud oma otsuse. Kurjad inimesed on täielikult ühinenud Saatanaga tema võitluses Jumala vastu. Aeg on tulnud Jumalal kaitsta jalge alla tallatud autoriteeti. Võitlus ei käi nüüd enam ainult Saatanaga, vaid ka inimestega. «Jehooval on rahvastega riid;» «Ta annab õelad mõõga kätte.»
Kõik need, «kes ohkavad ja ägavad kõigi jäleduste pärast mida selles linnas tehakse,» on märgistatud vabastuse märgiga. Ilmub surmaingel, keda Hesekiel nägi nägemuses relvastatud meeste salgana, kellele anti käsk: «Tapke sootumaks vanad, noored mehed ja neitsid, lapsed ja naised, aga ärge puutuge ühtki, kellel on märk küljes! Ja alustage mu pühamust!» Prohvet ütles: «Ja nad alustasid meestest, vanemaist, kes olid koja sees.» (Hes.9:1-6). Hävitustöö algab neist, kes on nimetanud end rahva vaimulikeks juhtideks.
Valevahimehed langevad esimestena. Kedagi ei haletseta ega säästeta. Mehed, naised, neitsid ja väikesed lapsed hukkuvad ühtviisi.
«Jehoova väljub oma asupaigast nuhtlema maa (657) elanikke nende ülekohtu pärast! Siis paljastab maa oma veresüü ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud!» (Jes.26:21). «Ja see on nuhtlus, millega Jehoova lööb kõiki rahvaid, kes sõdivad Jeruusalemma vastu: ta määndab nende liha, kui nad alles jalgel seisavad, nende silmad mädanevad oma koobastes ja neil mädaneb keel suus! Ja sel päeval on nende hulgas suur Jehoova kartus, nõnda, et nad haaravad kinni üksteise käest ja ühe käsi tõuseb teise käe vastu!» (Sak.14:12-13). Nende oma metsiku viha meeletuse ja Jumala segamata viha väljavalamise läbi langevad maailma õelad elanikud — preestrid, valitsejad ja rahvas, rikkad ja vaesed, kõrged ja madalad. «Ja sel päeval on Jehoova mahalööduid maa äärest ääreni! Neid ei leinata ja neid ei koristata ega maeta, nad jäävad maa peale sõnnikuks!» (Jer.25:33).
Kristuse tulekul kaotatakse õelad kogu maalt. Nad surmatakse Tema suu vaimuga ja hävitatakse Tema auhiilgusega. Kristus viib oma rahva Jumala linna ja maa jääb elanikest tühjaks. «Vaata, Jehoova laastab maa ja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pillutab elanikud!» «Maa laastatakse täiesti ja riisutakse sootumaks, sest Jehoova on öelnud selle sõna!» «Sest need on üle astunud käsuõpetusest, muutnud seadust, murdnud igavese lepingu. Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud jäävad süüdlasteks; seepärast kahaneb maa elanike hulk.» (Jes.24:1,3,5-6).
Kogu maa näib tühja kõrbena. Maavärina poolt hävitatud linnade ja külade varemed, juurtega üles kistud puud, merest välja paisatud rahnud ja maad seest välja kistud kaljud katavad selle pinda. Tohutu suured koopad tähistavad kohti, kust mäed rebiti oma alustelt.
(658) Ja siis toimub sündmus, mida sümboliseeris äralepitamispäeva viimane pühalik teenistus. Kui teenistus kõige pühamas paigas oli lõpetatud ja Iisraeli patud pühamust patuohvri verega kõrvaldatud, seati patusikk elavana Issanda ette ja koguduse juuresolekul tunnistas ülempreester tema kohal üles «kõik Iisraeli laste süüteod ja kõik nende üleastumised kõigis nende pattudes ja pani need siku pea peale.» (3.Ms.16:21).
Samamoodi — kui lepitustöö taevases pühamus on lõpetatud, pannakse Jumala rahva patud Jumala, taeva inglite ja lunastatute juuresolekul Saatanale. Ta kuulutatakse süüdlaseks kõiges kurjas, mida ta on mõjutanud inimesi tegema. Ja nagu patusikk saadeti ära asustamata aladele, nii pagendatakse Saatan laastatud maale, tühjaks jäänud ja süngesse kõrbe.
Ilmutuseraamatu kirjutaja kirjeldab Saatana karistust ja maa laastatud olukorda ning teatab, et see kestab tuhat aastat. Pärast Issanda teise tuleku sündmuste ja õelate hävitamise kirjeldamist jätkub prohvetikuulutus: «Ja ma nägin ingli taevast maha tulevat; sellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, vana mao, see on kuradi ehk Saatana, ja sidus ta ahelaisse tuhandeks aastaks ja heitis ta sügavikku ja pani ta luku taha ja vajutas pealepoole teda pitseri, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat otsa saavad. Pärast seda peab ta natukeseks ajaks lahti lastama.» (Ilm.20:1-3).
Sõna «sügavik» tähistab maad laastatuna, korratuses ja pimeduses nii nagu ilmneb teistest kirjatekstidest. Piibel ütleb, et «alguses» oli «maa tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal.» (1.Ms.1:2. Heebreakeelne sõna, mida siin tõlgitakse «sügavus,» on Vana Testamendi Septuaginta tõlkes tõlgitud kreeka keelde sama sõnaga, mis Ilm.20:1-3, on tõlgitud «sügavik»). (659) Jeremija prohvetikuulutus ütleb, et maa muutub vähemalt osaliselt samasuguseks. Jumala suurele päevale osutades kuulutab prohvet: «Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ja vaatasin taevaste poole, aga neil ei olnud valgust; ma vaatasin mägesid ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid! Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtki inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud! Ma vaatasin, ja ennäe, viljakas maa oli kõrb ja kõik selle linnad maha kistud.» (Jer.4:23-26).
Siin on tuhandeks aastaks asupaik Saatanale ja tema kurjadele inglitele. Saatanal ei ole luba lahkuda maa pealt, et ta ei pääseks teistesse maailmadesse kiusama ja tüütama neid, kes pole kunagi langenud. Selles mõttes on ta seotud ahelaisse, sest ei ole enam kedagi, kelle juures oma võimu kasutada. Saatanal pole enam kedagi petta ega hävitada, nii nagu ta palju sajandeid on rõõmuga teinud.
Vaadates ettepoole Saatana hävitamisele, hüüab prohvet Jesaja: «Kuidas sa ometi oled, helkjas koidutäht, alla langenud taevast, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja? Sina mõtlesid oma südames: «Mina tõusen taevasse, kõrgemale Jumala tähtedest ma tõstan oma aujärje — ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks!» Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda! Kes sind nägid, silmitsevad sind, vaatlevad sind üksisilmi: «Kas see on mees, kes pani maa värisema, kuningriigid vabisema, kes tegi ilmamaa kõrbe sarnaseks ja kiskus maha selle linnad, kes oma vange ei lasknud koju?»» (Jes.14:12-17).
Saatana vastuhakk on kuue tuhande aasta kestel pannud «maa värisema.» Ta «tegi ilmamaa kõrbeks ja kiskus maha selle linnad.» Ja «oma vange ei lasknud ta koju.» Kuus tuhat aastat on tema vangla võtnud vastu Jumala rahvast. Ta hoiaks neid vangistuses igavesti, kuid Kristus on murdnud tema ahelad ja vabastanud vangid.
(660) Isegi õelad on sel ajal väljaspool Saatana võimupiiri ja ta jääb üksi oma kurjade inglitega, et mõtiskleda patu läbi toodud needuse tagajärgede üle. «Kõik rahvaste kuningad magavad auga, igaüks oma hauakambris, sina aga oled, nagu põlatud kotkas, eemale heidetud oma hauast. ... Sina ei ühine nendega hauas, sest sa oled hävitanud oma maa, tapnud oma rahva!» (Jes.14:18-20).
Tuhat aastat rändab Saatan laastatud maad mööda ringi ja näeb oma mässu tagajärgi. See on talle tõsiste kannatuste aeg. Langusest saadik on alaline tegutsemine röövinud temalt asjade läbi mõtlemise hetked. Nüüd aga on temalt võetud võim ja ta on jäetud mõtisklema selle üle, mida ta on teinud alates ajast, mil ta hakkas mässama Jumala valitsuse vastu. Hirmu ja värinaga tajub ta oma kohutavat tulevikku, mil ta peab kandma karistust kõige kurja eest, mida ta on teinud. Ta peab võtma vastu karistuse ka nende pattude eest, mida ta mõjutas teisi tegema.
Jumala rahvale toob Saatana vangistus rõõmu. Prohvet ütleb: «Ja sel päeval, mil Jehoova annab sulle rahu vaevast ja ässitusest ning raskest tööst, mida sa pidid tegema, sa hakkad laulma seda pilkelaulu Paabeli kuningast (kelle all siin mõeldakse Saatanat) ja ütled: «Kuidas on siis nüüd rõhujale lõpp tulnud? ... Jehoova on katki murdnud õelate kepi, võimutsejate vitsa, mis rahvaid lõi raevus, lõputute löökidega, mis rahvusi valitses vihas, lakkamatute jälitustega!» (Jes.14:3-6).
Esimese ja teise ülestõusmise vahele jääva tuhande aasta jooksul toimub kohus õelate üle. Apostel Paulus osutab sellele kohtule kui sündmusele, mis järgneb Kristuse teisele tulekule. «Sellepärast ärge mõistke ühtki kohut enneaegu, enne kui Issand tuleb, kes ka pimeduse salajased asjad toob valguse ette ja südamete nõud teeb (661) avalikuks.» (1.Kor.4:5).
Taaniel kuulutab, et kui Vana Päevist tuli, anti «kohus Kõigekõrgema pühade kätte.» (Tan.7:22). Sel ajal valitsevad õiged kui kuningad ja preestrid Jumala ees. Johannes ütleb Ilmutuseraamatus: «Ja ma nägin aujärgi ja neid, kes nendel istusid; ja kohus anti nende kätte.» «Nad peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes Temaga need tuhat aastat.» (Ilm.20:4,6).
Just sel ajal mõistavad, nagu Paulus on ette kuulutanud, «pühad kohut maailma üle.» (1.Kor.6:2). Koos Kristusega mõistavad nad kohut õelate üle, võrdlevad nende tegusid põhiseadusega — Piibliga — ja otsustavad iga kohtuasja üle vastavalt tehtud tegudele. Sel ajal määratakse karistuse suurus vastavalt igaühe tegudele ja see märgitakse nende nime juurde surmaraamatus.
Kristus ja Tema rahvas mõistavad kohut ka Saatana ja kurjade inglite üle. Paulus ütleb: «Eks te tea, et kord me mõistame kohut inglitegi üle.» (1.Kor.6:3). Ja Juuda lisab: «Inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani Ta kinni igaveste ahelatega pimeduse alla suure päeva kohtuks.» (Juuda 1:6).
Tuhande aasta lõpul toimub teine ülestõusmine. Siis äratatakse surmast õelad ja nad ilmuvad Jumala ette «kirjutatud kohtuotsuse» täidesaatmiseks. Nii ütleb Ilmutuseraamatu autor pärast õigete ülestõusmise kirjeldust: «Aga muud surnud ei elustunud mitte, kuni need tuhat aastat otsa saavad.» (Ilm.20:5). Jesaja ütleb õelate kohta: «Need kogutakse kokku, suletakse vangitorni ja hulga aja pärast nuheldakse neid!» (Jes.24:22).
40. Jumala rahva vabastamine <<< >>> 42. Võitlused on lõppenud
(653) «Tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod. ... Karikasse, mille tema on täis valanud, valage temale kahekordselt; nii palju kui tema on ülistanud iseennast ja taga ajanud toredust, niisama palju tehke temale piina ja leina. Sest ta ütleb oma südames: «Ma istun kui kuninganna ega ole lesk ega saa kunagi näha kurvastust!» Sellepärast tulevad ühel päeval tema nuhtlused — surm ja lein ja nälg, ja ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle! Ja teda uluvad taga ja kaebavad ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toredasti elanud... öeldes: «Häda, häda, Baabülon, sa suur linn, sa vägev linn, sest ühe silmapilguga on su kohus tulnud!» (Ilm.18:5-10).
«Ja ilmamaa kaupmehed,» kes «on tema liiast toredusest rikkaks saanud,» «seisavad kaugel hirmu pärast tema piina ees, nuttes ja leinates, ja ütlevad: «Häda, häda, sa suur linn, kes olid riietatud kalli lõuendi ja purpuri ja helkjaspunase riidega ning olid ilustatud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest ühe silmapilguga on nii suur rikkus hävitatud!» (Ilm.18:3,11,15-17).
Sellised on nuhtlused, mis langevad Baabülonile Jumala viha päeval. Ülekohtu mõõt on täis, käes on kättemaksutund. Baabülon on küps hävitamiseks.
(654) Kui Jumala hääl vabastab oma rahva vangipõlvest, saabub kohutav ärkamine neile, kes osutuvad suures võitluses kaotajaiks. Prooviajal pimestasid neid Saatana pettused ja nad õigustasid igati oma patust elu. Rikkad uhkeldasid nende ees, kes olid vähem soodsas olukorras, andmata enesele aru, et nende rikkus tulenes Jumala käsu rikkumisest. Nad ei toitnud näljaseid, ei riietanud alastiolijaid, ei kohelnud õiglaselt kaasinimesi ega armastanud halastust. Nad ülistasid vaid endid ja püüdsid omandada kaasinimeste austust. Nüüd on nad kaotanud kõik, mis tegi neid suureks. Nad on ilma varandusest ja kaitsest. Õudusega näevad nad ebajumalate hävinemist, mida nad eelistasid oma Loojale. Nad müüsid oma hinge maiste rikkuste ja mõnude eest ega püüdnud saada rikkaks Jumalas. Tulemuseks on nurjunud elu. Nende lõbud on muutunud sapiks, aarded hävinud. Eluaegsed saavutused haihtuvad silmapilgu jooksul. Rikkad ahastavad, kui nende toredad majad hävivad ning kuld ja hõbe laiali paiskub. Ent nende hädaldamist vaigistab hirm, et nad ise hukkuvad koos oma ebajumalatega.
Õelad tunnevad kahetsust, kuid mitte sellepärast, et nad on Jumala ja kaasinimesed hooletusse jätnud, vaid sellepärast, et Jumal on võitja, nemad aga kaotajad. Nad hädaldavad tagajärgede pärast, kuid ei kahetse oma egoistlikku kurjust. Nad ei jätaks ühtegi vahendit kasutamata, et võita, kui see oleks võimalik.
Maailm näeb neid, keda nad olid pilganud ja mõnitanud ning soovinud hävitada, astuvat puutumatult läbi katku, tormi ja maavärina. Tema, kes on Jumala käsust üleastujaile hävitavaks tuleks, on oma rahvale kindlaks varjupaigaks.
Pastor, kes ohverdas Tõe, et saavutada inimeste heakskiitu, mõistab nüüd oma õpetuste iseloomu ja mõju. On selge, et Jumala silmad jälgisid teda siis, kui ta seisis kõnepuldis, kui kõndis tänaval, kui ta seltsis inimestega. Iga (655) emotsioon, iga kirjutatud rida, iga lausutud sõna, iga tegu, mis juhtis inimesi otsima varju vale juures, oli seemnekülv. Nüüd näeb ta lõikust armetute, kadunud hingede näol enda ümber.
Issand ütleb: «Mu rahva tütre vigastust nad ravivad kerglaselt, öeldes: «Rahu, rahu!» kuigi rahu ei ole!» «Te olete valmistanud valega õige südamele valu, mina aga ei ole valmistanud temale valu, ja te olete kinnitanud õela käsi, et ta ei pöörduks oma kurjalt teelt oma elu hoidmiseks.» (Jer.8:11; Hes.13:22).
«Häda karjaseile, kes hukkavad ja pillutavad mu karjamaa lambaid! ... Vaata, ma nuhtlen teid teie pahategude pärast.» «Uluge, karjased, ja kisendage, püherdage, karja isandad, sest päevad on täis, et teid tappa ja pillutada; ... Siis kaob karjastel varjupaik ja karja isandail pakkupääs!» (Jer.23:1-2; 25,34-35).
Pastorid ja rahvas mõistavad, et nad ei ole kuuletunud Jumalale, vaid on eiranud Tema hoiatusi. Nad näevad, et nad on mässanud kõigi õigete ja õiglaste käskude Andja vastu. Jumalike eeskirjade kõrvaldamine on tekitanud tuhandeid lahkhelisid, viha ja ülekohut, kuni maa on muutunud suureks võitlusväljaks, moraalse laostumise mülkaks. Seda näevad Issanda tulekul need, kes heitsid ära Tõe ja valisid eksituse. Ükski keel ei suuda väljendada ängistust, mida tunnevad sõnakuulmatud ja truudusetud siis, kui nad mõistavad, et nad on alatiseks kaotanud igavese elu. Mehed, keda maailm kummardas nende andekuse ja kõneosavuse pärast, näevad nüüd asju nende õiges valguses. Nad mõistavad, mida nad kaotasid käsust üleastumisega. Nad langevad nende jalge ette, kelle ustavust nad on põlanud ja keda mõnitanud ja tunnistavad, et Jumal on neid armastanud.
Inimesed näevad, et nad on viidud eksiteele. Nad süüdistavad hukatuses üksteist, kuid viimaks suunavad kõik etteheited oma pastorite pihta. Ustavusetud õpetajad tõotasid neile meeldivaid asju. Nad mõjutasid oma kuulajaid Jumala käsku tühjaks tegema ja (656) neid taga kiusama, kes pidasid seda pühaks. Nüüd on need õpetajad sunnitud kogu maailma ees oma pettust tunnistama. Rahvahulgad on raevunud. «Me oleme kadunud!» karjuvad nad. «Teie olete põhjustanud meie hukatuse!» Nad tormavad valekarjaste kallale. Needsamad inimesed, kes kord oma õpetajaid kõige enam imetlesid, neavad neid nüüd kõige hirmsamini. Needsamad käed, kes kord kroonisid neid loorberitega, tõusevad hingekarjaseid tapma. Mõõku, mis pidid tapma Jumala rahvast, kasutatakse nüüd valekarjaste hävitamiseks. Kõikjal käib võitlus ja verevalamine.
«Mürin jõuab maailma ääreni, sest Jehooval on rahvastega riid, Ta käib kohut kõige lihaga — Ta annab õelad mõõga kätte.» (Jer.25:31). Suur võitlus on kestnud kuus tuhat aastat. Jumala Poeg ja Tema taevased käskjalad on võidelnud kurjuse võimuga, et inimlapsi hoiatada, valgustada ja päästa. Nüüd on kõik teinud oma otsuse. Kurjad inimesed on täielikult ühinenud Saatanaga tema võitluses Jumala vastu. Aeg on tulnud Jumalal kaitsta jalge alla tallatud autoriteeti. Võitlus ei käi nüüd enam ainult Saatanaga, vaid ka inimestega. «Jehooval on rahvastega riid;» «Ta annab õelad mõõga kätte.»
Kõik need, «kes ohkavad ja ägavad kõigi jäleduste pärast mida selles linnas tehakse,» on märgistatud vabastuse märgiga. Ilmub surmaingel, keda Hesekiel nägi nägemuses relvastatud meeste salgana, kellele anti käsk: «Tapke sootumaks vanad, noored mehed ja neitsid, lapsed ja naised, aga ärge puutuge ühtki, kellel on märk küljes! Ja alustage mu pühamust!» Prohvet ütles: «Ja nad alustasid meestest, vanemaist, kes olid koja sees.» (Hes.9:1-6). Hävitustöö algab neist, kes on nimetanud end rahva vaimulikeks juhtideks.
Valevahimehed langevad esimestena. Kedagi ei haletseta ega säästeta. Mehed, naised, neitsid ja väikesed lapsed hukkuvad ühtviisi.
«Jehoova väljub oma asupaigast nuhtlema maa (657) elanikke nende ülekohtu pärast! Siis paljastab maa oma veresüü ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud!» (Jes.26:21). «Ja see on nuhtlus, millega Jehoova lööb kõiki rahvaid, kes sõdivad Jeruusalemma vastu: ta määndab nende liha, kui nad alles jalgel seisavad, nende silmad mädanevad oma koobastes ja neil mädaneb keel suus! Ja sel päeval on nende hulgas suur Jehoova kartus, nõnda, et nad haaravad kinni üksteise käest ja ühe käsi tõuseb teise käe vastu!» (Sak.14:12-13). Nende oma metsiku viha meeletuse ja Jumala segamata viha väljavalamise läbi langevad maailma õelad elanikud — preestrid, valitsejad ja rahvas, rikkad ja vaesed, kõrged ja madalad. «Ja sel päeval on Jehoova mahalööduid maa äärest ääreni! Neid ei leinata ja neid ei koristata ega maeta, nad jäävad maa peale sõnnikuks!» (Jer.25:33).
Kristuse tulekul kaotatakse õelad kogu maalt. Nad surmatakse Tema suu vaimuga ja hävitatakse Tema auhiilgusega. Kristus viib oma rahva Jumala linna ja maa jääb elanikest tühjaks. «Vaata, Jehoova laastab maa ja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pillutab elanikud!» «Maa laastatakse täiesti ja riisutakse sootumaks, sest Jehoova on öelnud selle sõna!» «Sest need on üle astunud käsuõpetusest, muutnud seadust, murdnud igavese lepingu. Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud jäävad süüdlasteks; seepärast kahaneb maa elanike hulk.» (Jes.24:1,3,5-6).
Kogu maa näib tühja kõrbena. Maavärina poolt hävitatud linnade ja külade varemed, juurtega üles kistud puud, merest välja paisatud rahnud ja maad seest välja kistud kaljud katavad selle pinda. Tohutu suured koopad tähistavad kohti, kust mäed rebiti oma alustelt.
(658) Ja siis toimub sündmus, mida sümboliseeris äralepitamispäeva viimane pühalik teenistus. Kui teenistus kõige pühamas paigas oli lõpetatud ja Iisraeli patud pühamust patuohvri verega kõrvaldatud, seati patusikk elavana Issanda ette ja koguduse juuresolekul tunnistas ülempreester tema kohal üles «kõik Iisraeli laste süüteod ja kõik nende üleastumised kõigis nende pattudes ja pani need siku pea peale.» (3.Ms.16:21).
Samamoodi — kui lepitustöö taevases pühamus on lõpetatud, pannakse Jumala rahva patud Jumala, taeva inglite ja lunastatute juuresolekul Saatanale. Ta kuulutatakse süüdlaseks kõiges kurjas, mida ta on mõjutanud inimesi tegema. Ja nagu patusikk saadeti ära asustamata aladele, nii pagendatakse Saatan laastatud maale, tühjaks jäänud ja süngesse kõrbe.
Ilmutuseraamatu kirjutaja kirjeldab Saatana karistust ja maa laastatud olukorda ning teatab, et see kestab tuhat aastat. Pärast Issanda teise tuleku sündmuste ja õelate hävitamise kirjeldamist jätkub prohvetikuulutus: «Ja ma nägin ingli taevast maha tulevat; sellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, vana mao, see on kuradi ehk Saatana, ja sidus ta ahelaisse tuhandeks aastaks ja heitis ta sügavikku ja pani ta luku taha ja vajutas pealepoole teda pitseri, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat otsa saavad. Pärast seda peab ta natukeseks ajaks lahti lastama.» (Ilm.20:1-3).
Sõna «sügavik» tähistab maad laastatuna, korratuses ja pimeduses nii nagu ilmneb teistest kirjatekstidest. Piibel ütleb, et «alguses» oli «maa tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal.» (1.Ms.1:2. Heebreakeelne sõna, mida siin tõlgitakse «sügavus,» on Vana Testamendi Septuaginta tõlkes tõlgitud kreeka keelde sama sõnaga, mis Ilm.20:1-3, on tõlgitud «sügavik»). (659) Jeremija prohvetikuulutus ütleb, et maa muutub vähemalt osaliselt samasuguseks. Jumala suurele päevale osutades kuulutab prohvet: «Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ja vaatasin taevaste poole, aga neil ei olnud valgust; ma vaatasin mägesid ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid! Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtki inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud! Ma vaatasin, ja ennäe, viljakas maa oli kõrb ja kõik selle linnad maha kistud.» (Jer.4:23-26).
Siin on tuhandeks aastaks asupaik Saatanale ja tema kurjadele inglitele. Saatanal ei ole luba lahkuda maa pealt, et ta ei pääseks teistesse maailmadesse kiusama ja tüütama neid, kes pole kunagi langenud. Selles mõttes on ta seotud ahelaisse, sest ei ole enam kedagi, kelle juures oma võimu kasutada. Saatanal pole enam kedagi petta ega hävitada, nii nagu ta palju sajandeid on rõõmuga teinud.
Vaadates ettepoole Saatana hävitamisele, hüüab prohvet Jesaja: «Kuidas sa ometi oled, helkjas koidutäht, alla langenud taevast, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja? Sina mõtlesid oma südames: «Mina tõusen taevasse, kõrgemale Jumala tähtedest ma tõstan oma aujärje — ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks!» Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda! Kes sind nägid, silmitsevad sind, vaatlevad sind üksisilmi: «Kas see on mees, kes pani maa värisema, kuningriigid vabisema, kes tegi ilmamaa kõrbe sarnaseks ja kiskus maha selle linnad, kes oma vange ei lasknud koju?»» (Jes.14:12-17).
Saatana vastuhakk on kuue tuhande aasta kestel pannud «maa värisema.» Ta «tegi ilmamaa kõrbeks ja kiskus maha selle linnad.» Ja «oma vange ei lasknud ta koju.» Kuus tuhat aastat on tema vangla võtnud vastu Jumala rahvast. Ta hoiaks neid vangistuses igavesti, kuid Kristus on murdnud tema ahelad ja vabastanud vangid.
(660) Isegi õelad on sel ajal väljaspool Saatana võimupiiri ja ta jääb üksi oma kurjade inglitega, et mõtiskleda patu läbi toodud needuse tagajärgede üle. «Kõik rahvaste kuningad magavad auga, igaüks oma hauakambris, sina aga oled, nagu põlatud kotkas, eemale heidetud oma hauast. ... Sina ei ühine nendega hauas, sest sa oled hävitanud oma maa, tapnud oma rahva!» (Jes.14:18-20).
Tuhat aastat rändab Saatan laastatud maad mööda ringi ja näeb oma mässu tagajärgi. See on talle tõsiste kannatuste aeg. Langusest saadik on alaline tegutsemine röövinud temalt asjade läbi mõtlemise hetked. Nüüd aga on temalt võetud võim ja ta on jäetud mõtisklema selle üle, mida ta on teinud alates ajast, mil ta hakkas mässama Jumala valitsuse vastu. Hirmu ja värinaga tajub ta oma kohutavat tulevikku, mil ta peab kandma karistust kõige kurja eest, mida ta on teinud. Ta peab võtma vastu karistuse ka nende pattude eest, mida ta mõjutas teisi tegema.
Jumala rahvale toob Saatana vangistus rõõmu. Prohvet ütleb: «Ja sel päeval, mil Jehoova annab sulle rahu vaevast ja ässitusest ning raskest tööst, mida sa pidid tegema, sa hakkad laulma seda pilkelaulu Paabeli kuningast (kelle all siin mõeldakse Saatanat) ja ütled: «Kuidas on siis nüüd rõhujale lõpp tulnud? ... Jehoova on katki murdnud õelate kepi, võimutsejate vitsa, mis rahvaid lõi raevus, lõputute löökidega, mis rahvusi valitses vihas, lakkamatute jälitustega!» (Jes.14:3-6).
Esimese ja teise ülestõusmise vahele jääva tuhande aasta jooksul toimub kohus õelate üle. Apostel Paulus osutab sellele kohtule kui sündmusele, mis järgneb Kristuse teisele tulekule. «Sellepärast ärge mõistke ühtki kohut enneaegu, enne kui Issand tuleb, kes ka pimeduse salajased asjad toob valguse ette ja südamete nõud teeb (661) avalikuks.» (1.Kor.4:5).
Taaniel kuulutab, et kui Vana Päevist tuli, anti «kohus Kõigekõrgema pühade kätte.» (Tan.7:22). Sel ajal valitsevad õiged kui kuningad ja preestrid Jumala ees. Johannes ütleb Ilmutuseraamatus: «Ja ma nägin aujärgi ja neid, kes nendel istusid; ja kohus anti nende kätte.» «Nad peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes Temaga need tuhat aastat.» (Ilm.20:4,6).
Just sel ajal mõistavad, nagu Paulus on ette kuulutanud, «pühad kohut maailma üle.» (1.Kor.6:2). Koos Kristusega mõistavad nad kohut õelate üle, võrdlevad nende tegusid põhiseadusega — Piibliga — ja otsustavad iga kohtuasja üle vastavalt tehtud tegudele. Sel ajal määratakse karistuse suurus vastavalt igaühe tegudele ja see märgitakse nende nime juurde surmaraamatus.
Kristus ja Tema rahvas mõistavad kohut ka Saatana ja kurjade inglite üle. Paulus ütleb: «Eks te tea, et kord me mõistame kohut inglitegi üle.» (1.Kor.6:3). Ja Juuda lisab: «Inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani Ta kinni igaveste ahelatega pimeduse alla suure päeva kohtuks.» (Juuda 1:6).
Tuhande aasta lõpul toimub teine ülestõusmine. Siis äratatakse surmast õelad ja nad ilmuvad Jumala ette «kirjutatud kohtuotsuse» täidesaatmiseks. Nii ütleb Ilmutuseraamatu autor pärast õigete ülestõusmise kirjeldust: «Aga muud surnud ei elustunud mitte, kuni need tuhat aastat otsa saavad.» (Ilm.20:5). Jesaja ütleb õelate kohta: «Need kogutakse kokku, suletakse vangitorni ja hulga aja pärast nuheldakse neid!» (Jes.24:22).
40. Jumala rahva vabastamine <<< >>> 42. Võitlused on lõppenud
