Jeesus palvetas ka meie eest, et me oleksime üks Temas ja üksteisega.
"Ja ma ei ole edaspidi enam maailmas, aga nemad on maailmaas, ja mina tulen sinu juure. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sa oled mulle annud, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie!" (Joh.17:11)
Et nad oleksid üks... Ometi kuuleme täna palju küsimusi: kirikuid on niipalju, milline neist see õige on; või siis: milleks üldse kirik, ma olen selline omaette uskuja tüüp.
Selge on tõesti see, et usk on isiklik asi. Kellegi teise usk ei saa minu hinge tuua ei rahu ega Jumala õnnistusi. Muide, seal Jeesuse palves oli välja toodud ka selle üksolemise tagajärg: "et minu rõõm oleks täieline neis enestes" (Joh.17:13)
"Ja ma ei ole edaspidi enam maailmas, aga nemad on maailmaas, ja mina tulen sinu juure. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sa oled mulle annud, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie!" (Joh.17:11)
Et nad oleksid üks... Ometi kuuleme täna palju küsimusi: kirikuid on niipalju, milline neist see õige on; või siis: milleks üldse kirik, ma olen selline omaette uskuja tüüp.
Selge on tõesti see, et usk on isiklik asi. Kellegi teise usk ei saa minu hinge tuua ei rahu ega Jumala õnnistusi. Muide, seal Jeesuse palves oli välja toodud ka selle üksolemise tagajärg: "et minu rõõm oleks täieline neis enestes" (Joh.17:13)
Üksi olles on ka rõõm ühekordne, koos olles see aga võimendub. Eriti aga juhtumil, kui koos olijad on koos ühel meelel ja Jumala Vaimule vastuvõtlikud. Sellisel juhtumil rõõm Jumalast saab eriti suure väe. Näiteid võib tuua piiblist Apostlite tegude raamatust (näiteks Ap.t.2:42-47). Vähemal või suuremal määral on kristlaskond kogenud seda ka hilisematel perioodidel. Tänaseni välja. Jumala juures ei ole muutust toimunud.
Kuid kuidas jääb siiski nende kirikutega? Kas peaks siis ka kuuluma mõne kiriku nimekirja?
Jumal on andnud tõotuse: kes usub ja keda ristitakse (Mk.16:16). Esmalt peab siiski oleme usk. Sellele peaks aga järgnema ka ristimine. Kuigi tänasel päeval on ka neid praktikaid, kus ristitakse vastsündinu, kes ei tea veel midagi uskuda, siis piibel kinnitab siiski usku kui eeltingimust ristimisele. Eriti kui lugeda selle Markuse kirjakoha lõpuosa - kellel ei ole usku, see mõistetakse hukka...
Teiseks. Inimene ristitakse mitte koguduse, vaid Jeesuse Kristuse nimesse (Mt.28:19). Selles kirjakohas aga Jeesus lisab: "ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud." (Mt.28:20)
Reformatsiooni loos oleme juba tõdenud, et just nende Jeesuse õpetustega ongi olnud läbi aegade suuri probleeme. Jeesuse õpetused on liiga tihti asendunud inimeste arvamiste ja käskimistega.
Reformatsioon jätkub! Ja Jumala tõotuste kohaselt jõuab ka sinna punkti tagasi, millest alguses Jeesuse palves lugesime!
"Ja tema on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangeeliumi kuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda, ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks; vaid et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges Selle sisse, Kes on pea, Kristus, kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele Tema mõõdu järgi ja Kes teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks armastuses." (Ef.4:11-16)
Jeesus palvetas ja see palve ei jää tühiseks! Meie inimestena ei saa eales üheks oma eriarvamustes, ometi Jumal liidab lõpuks kõik üheks oma Poja tunnetamises! Me ei jää väetiteks lasteks, keda saab kõiksugu uutes ja vanades õpetuste tuultes kõigutada. Jumal võidab! Ja see võit on Tema kohane - see on täielik. Ja kirikul/kogudusel on täita selles oma otsustav roll. Mitte siis selles, et kiriku asi on kirjeldada, mida uskuda ja meie asi on kinnitada, et jah, just nii usumegi, vaid hoopis selles, et ükski inimene ei suuda tajuda Jumalat terviklikult, kuid kogudusena kogunedes/suheldes me tajume palju enamat Jumalast, kui seda üksi eales võimalik on. Seejuures Jumal kasutab koguduseliikmete omavahelist suhtlemist ka selleks, et lisaks rõõmu jagamisele, võime tajuda ka oma probleeme loomulikumalt ja selgemini. Just koguduseliikmena olles ehitume üles Kristuse ihus (e. kogudusena) täitma oma kohta vastavalt Jumala plaanile meie jaoks.
Samas on reaalsus ka see, et kui kogudus on Jumalast vähem või rohkem eemaldunud, siis koos olles tajume ka oma probleeme selles reaalsemalt. Kuigi kloostris võiksime end peita nii enda kui teiste eest, siis ometi ei ole see Jumala plaaniks inimese elus.
Millisesse kogudusse siis peaks kuuluma? Et selle küsimusele vastata, peab ikka minema sinna algusse - esmalt peab olema usk, et on olemas Kõikväeline Looja Jumal, kes andis oma Poja, et meid päästa ja üheks liita. Sellele peaks järgnema Tema tundma õppimine. Ta on jätnud oma Sõna, et sellest uurides ja palvetades selguks meie "südamesilmade" ees, milline Ta on ja mis on Tema plaan isiklikult Sinu jaoks. Ja sellele paratamatult järgneb ka Jumala juhatus edasi. Põhiline on see, et me ei asendaks Jumala juhtimist inimese juhtimisega, vaid oleksime rajatud Jeesuse poolt antud õpetusele ja Tema järgimisele.
Jeesuses on kõik rõõmuallikad - Temas on kõik, mida inimene eales vajab. Kiitus Jumalale, et võime Teda sellisena järgida!
Kuid kuidas jääb siiski nende kirikutega? Kas peaks siis ka kuuluma mõne kiriku nimekirja?
Jumal on andnud tõotuse: kes usub ja keda ristitakse (Mk.16:16). Esmalt peab siiski oleme usk. Sellele peaks aga järgnema ka ristimine. Kuigi tänasel päeval on ka neid praktikaid, kus ristitakse vastsündinu, kes ei tea veel midagi uskuda, siis piibel kinnitab siiski usku kui eeltingimust ristimisele. Eriti kui lugeda selle Markuse kirjakoha lõpuosa - kellel ei ole usku, see mõistetakse hukka...
Teiseks. Inimene ristitakse mitte koguduse, vaid Jeesuse Kristuse nimesse (Mt.28:19). Selles kirjakohas aga Jeesus lisab: "ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud." (Mt.28:20)
Reformatsiooni loos oleme juba tõdenud, et just nende Jeesuse õpetustega ongi olnud läbi aegade suuri probleeme. Jeesuse õpetused on liiga tihti asendunud inimeste arvamiste ja käskimistega.
Reformatsioon jätkub! Ja Jumala tõotuste kohaselt jõuab ka sinna punkti tagasi, millest alguses Jeesuse palves lugesime!
"Ja tema on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangeeliumi kuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda, ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks; vaid et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges Selle sisse, Kes on pea, Kristus, kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele Tema mõõdu järgi ja Kes teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks armastuses." (Ef.4:11-16)
Jeesus palvetas ja see palve ei jää tühiseks! Meie inimestena ei saa eales üheks oma eriarvamustes, ometi Jumal liidab lõpuks kõik üheks oma Poja tunnetamises! Me ei jää väetiteks lasteks, keda saab kõiksugu uutes ja vanades õpetuste tuultes kõigutada. Jumal võidab! Ja see võit on Tema kohane - see on täielik. Ja kirikul/kogudusel on täita selles oma otsustav roll. Mitte siis selles, et kiriku asi on kirjeldada, mida uskuda ja meie asi on kinnitada, et jah, just nii usumegi, vaid hoopis selles, et ükski inimene ei suuda tajuda Jumalat terviklikult, kuid kogudusena kogunedes/suheldes me tajume palju enamat Jumalast, kui seda üksi eales võimalik on. Seejuures Jumal kasutab koguduseliikmete omavahelist suhtlemist ka selleks, et lisaks rõõmu jagamisele, võime tajuda ka oma probleeme loomulikumalt ja selgemini. Just koguduseliikmena olles ehitume üles Kristuse ihus (e. kogudusena) täitma oma kohta vastavalt Jumala plaanile meie jaoks.
Samas on reaalsus ka see, et kui kogudus on Jumalast vähem või rohkem eemaldunud, siis koos olles tajume ka oma probleeme selles reaalsemalt. Kuigi kloostris võiksime end peita nii enda kui teiste eest, siis ometi ei ole see Jumala plaaniks inimese elus.
Millisesse kogudusse siis peaks kuuluma? Et selle küsimusele vastata, peab ikka minema sinna algusse - esmalt peab olema usk, et on olemas Kõikväeline Looja Jumal, kes andis oma Poja, et meid päästa ja üheks liita. Sellele peaks järgnema Tema tundma õppimine. Ta on jätnud oma Sõna, et sellest uurides ja palvetades selguks meie "südamesilmade" ees, milline Ta on ja mis on Tema plaan isiklikult Sinu jaoks. Ja sellele paratamatult järgneb ka Jumala juhatus edasi. Põhiline on see, et me ei asendaks Jumala juhtimist inimese juhtimisega, vaid oleksime rajatud Jeesuse poolt antud õpetusele ja Tema järgimisele.
Jeesuses on kõik rõõmuallikad - Temas on kõik, mida inimene eales vajab. Kiitus Jumalale, et võime Teda sellisena järgida!
