Sest sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. Sest on kirjutatud: "Mina kaotan tarkade tarkuse ja teen tühjaks mõistlike mõistuse!" Kus on targad? Kus kirjatundjad? Kus selle ajastu arutlejad? Eks Jumal ole selle maailma tarkuse teinud jõleduseks? Sest maailm Jumala tarkuses ei õppinud tundma Jumalat tarkuse kaudu ja seepärast oli Jumalale meelepärast jõleda jutluse kaudu päästa need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, aga meie kuulutame ristilöödud Kristust, Kes on juutidele pahandus ja paganaile jõledus, kuid neile nende seast, kes on kutsutud, niihästi juutidele kui kreeklastele, me kuulutame Kristust, Jumala väge ja Jumala tarkust. Sest mis jõle on Jumala ees, on targem kui inimesed, ja mis nõder on Jumala ees, on vägevam kui inimesed. (1.Kor.1:18-25)
"Sõna ristist" ei ole Vaimu kustutaja otseses tähenduses, kuid rist, mis peaks olema inimese päästegarantiiks, on samas ka selekteerivaks teguriks. Kui inimene oma südames ei ole avatud, kui me püüame hoida ka Jumala ees midagi salajas, ei ava end lõpuni, püüame midagi ära teha, et siis kui... paraku jääb uks aga sel juhtumil Vaimule seniks suletuks, kuniks me oma lootusetust ära ei tunne. Põhjuseid võib siin olla mitmeid, kuid kõigi nende juureks on uhkus. Inimene võib olla liiga uhke, et tunnistada, et tema sees olev vajadus Jumala järele on sedavõrd suur, et peab vastuvõtma Tema pakkumise röövlite ja kurjategijate hulka loetud ja surma mõistetud Päästja teenete läbi. See on alandav. Samas võime teha ühe suure üldistuse - kõikide nende Vaimu kustutajate vägi baseerub meis oleval uhkusel. Jeesus sai kinnitada, et kui ka Saatan tuleb, siis Temast ta ei saa midagi - ei ole seda punkti (ego/uhkus), millest saaks Teda Jumalast eemalduma sundida (Joh.14:30).
Paulus rääkis aga ühest kreeklastele tol ajal iseloomulikust probleemist - tarkuse jumaldamisest.
Frederick W. Faber on selle kohta tabavalt väljendunud: "Jumalat saab tunda oma hinges Tema õrna isikliku puudutuse läbi, kuid samas jääb Tema tundmine peidetuks teadmishimulise otsimise eest . See on üks suur paradoks: Ta on otsekui pimedus meie mõistusele, kuid päikesepaiste meie südamele."
Sama mõtet kirjeldab ka Saint-Exupery vägagi südantliigutavalt:“ Ainult oma südamega võime näha õieti. See, mis on tõeliselt väärtuslik, see on silmale nähtamatu.“ ("Väike prints")
Tänasel päeval on tabanud meid suur soov mõistust jumalaks seada. Inimesed ei saa öösel magada, sest nad ei suuda peatada oma mõtete tulva. Nad ei suuda rahustada oma mõistust. Inimesed ei suuda peatuda ja reaalselt kuulata kedagi teist, sest nad on täielikult allutatud oma mõtete kontrollile endi üle. Nad ei suuda tajuda Jumala ligiolu käesolevas hetkes, seda püha "nüüd ja praegut", sest nad on nii haaratud mõtlemisest minevikus toimunu üle ja tuleviku planeerimisest
Inimesed ei talu vaikust. Ja see on tegelikult suur tragöödia inimese jaoks, sest selliselt muutume hajameelseks ja unustame oma hinge vajadused. Selline suur ja pöörane tegutsemine vaigistab Jumala vaikse hääle meie hingele ja võimust võtab selle maailma vali kakofooniline müra meie hinges. Selle tagajärjel, kui me ei ole häälestunud kuulma Jumala häält, kaotame jumaliku juhtivuse, kaotame elu eesmärgi tunnetuse, kaotame õnnistuse oma elust. Ja seda kõike, mitte seetõttu, et Jumal ei tahaks meile jagada kõiki neid kirjeldatud kingitusi, vaid seepärast, et me ei kuule Teda ja oleme kaotanud ühenduse Temaga. Kuigi Jumal püüab meile avada meie olukorda ja rääkida meie hingele, siis see pöörane kiirus, töö vajadused ja selle maailma vali müra blokeerib Tema pääsu meie hinge.
"Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata." (Ii.33:14)
Meie mõistus ei ole see keskne koht, kus me kohtume oma Jumalaga. Alles siis, kui meie süda ja hing saab puudutatud, siis saame kohtuda oma taevase Isaga. Ja seejuures peame leppima tõsiasjaga, et terminit „hing“ ei ole võimalik teaduslikult/mõistuse keskselt defineerida ega määratleda. Hing ületab meie arusaamise ja väljendusvõime. Kuid samas on just hing see, mis eristab meid kõigest muust loodust ja mis on loodud Jumala näo järele. See on koht, kus paikneb meie „mina olemine“. Meie väike "mina olen", mis peegeldab suurt MINA OLEN'it!
Nagu ka materialsimi puhul - probleem ei ole ju mõistuses, vaid selle rakenduses. Jumal ei oota, et toimiksime voodoolasena, kes saab ühenduse oma jumalaga alles peale mõistuse kaotuse kogemust. Jumal on loonud kõik väga mõistuslikult. Kui vaatleme protsesse kasvõi inimorganismis, siis peame tõdema, et kõik need protsessid inimeses toimivad mõistuslikult perfektselt. Veri hüübib, kui nahk saab vigastatud. Nahk uueneb inimese elu jooksul pidevalt. Organism kaitseb end haiguste vastu. Paranemine on nö. programmeeritud inimorganismi. Isegi kõik need looduslikud katastroofid, mis meie planeeti on tabanud - elu jätkub vaatamata kõigele. Jätkuvalt on ka teadlastele uurida ja avastada mõistuslikke seaduspärasusi nii meis kui meie ümber looduses.
Ometi on mõistusel piir. Kuigi teadus on arenenud ja avastusi tuuakse jätkuvalt meie ette, siis ometi on paljud oma mõistuse vangid. Meil võib küll olla palju teadmisi, kuid vähe arusaamist. Väidetakse, et Sokrates olla öelnud, et ta teab, et ta ei tea midagi. Tegelikult on see üks suur tõde - teada, et mu teadmised ei ole absoluutsed. Jutt ei ole seejuures mitte käega löömisest, või teada saamisest loobumisest. On väga loomulik, et inimene püüab mõista kõike, mis temas toimub ja mis tema ümber toimub. Probleem tõuseb meie ette aga siis, kui me ei taju oma piiratust.
Nii mõnigi inimene ei suuda Jumalat mõista või tajuda just seetõttu, et ta seab enda ette võimatuid mõistuslikke müüre. Universumis on reaalsuseid, mida ei ole võimalik mõista mõtlemise kaudu. Selleks, et saavutada Jumalaga lähedane suhe, pead andma Talle selleks ruumi, pead laskma lahti oma pingelisest mõtlemise vajadusest. Lõpeta mõtlemine – Sa ei saa taeva teed enda jaoks välja mõelda! Sa ei suuda end mõelda Jumala ligiolusse. Ainus, mida saad, on alanduda Jumala ees ja lasta Temal Sulle läheneda.
Me ei saa Jumalat luua - Ta on olemas. Me võime küll endale paljusidki jumalaid luua, mida kummardada, ometi on olemas Looja, kes ootab, et avaksime Talle vaid oma südame. Inglise keelses piiblis (KJV) on üks kirjakoht, mis eesti keeles kahjuks ei väljenda kogu oma terviklikkust: be still and know that I am God (Ps.46:11). Eesti keeles oleks see siis umbes nii: ole vait ja tea, et ma olen Jumal. Ole vaikselt Jumala ees ja kuula! Anna Talle võimalus. Ära ainult räägi Jumalaga, vaid kuula! Ära hakka ise Jumalat looma, vaid püüa leida Teda, kes tegelikult just otsib Sind! Me ei saa Jumalat tundma õppida mitte ennast uurides, vaid avades oma südame Talle ja lastes Temal Püha Vaimu kaudu meie meeli ja mõistust virgutada.
Veel müüridest, mida laome enda ja Jumala vahele. Õige õpetus. Paljude jaoks piirdub nende vaimulik kogemus teoloogiliste arusaamadega õigest õpetusest - teadmine sellest, mida piibel räägib Jumalast. Kuigi Jeesus käskis jagada kõigiga õpetust, mida Tema jüngritega jagas ja kuigi see õpetus oli kõigiti õige, siis ometi võib ka see kõige parem - õige õpetus - lahutada inimest Jumalast. Või siis lausa ehitada müüri enda ja Jumala vahele. Me ei pea teadma üksnes seda, millest piibel räägib, vaid me peaksime tundma Teda, kellest piibel räägib!
"Te uurite pühi kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust." (Joh.5:39)
Meid võib vaimustada kõik see tarkus, mida piiblist leiame. Me võime leida sealt palju elulist, ometi ilma selleta, et leiaksime neilt lehtdelt Jeesust meie hingele rääkimas...
" Kõike nüüd, mis nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga nende tegude järele ärge tehke, sest nad ütlevad küll, aga ei tee" (Lk.23:3)
Kõike, mida nad ütlevad - seda tehke! Järelikult oli see kõik õige. Jah, rõhud olid kõik valesti. Jah, Jumalat nende mõttesüsteemides ei olnud, ometi oli neil õige õpetus. Ja probleem ei ole mitte ainult selles, et tead ja ei tee. Paulus räägib ka neist, kes teavad ja ka teevad, aga...
"Sest ma annan neile tunnistuse, et nad on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda." (Ro.10:2)
On väga agarad Jumala suhtes... aga mitte õiget tunnetust mööda. Kõik on väliselt õige, sõnad on õiged, aga... inimesed ei järgi Jumalat, vaid omi mõtteid/ettekujutusi. Meie aju genereerib palju ideesid. Tihti meie arusaamdes segunevad kindel usk ja dogmatism. Dogmatism põhineb enesekindlusel ja enesesisendusel. Piisab vaid sellest, et leiad mingi tõe või teooria, mis sinu arusaamadega näib sobivat ja võtad sellest vaid välise vormi ja hoiad sellest kramplikult kinni. Välise vormi - mõistusliku osa, andmata võimalust Jumalale avada need sõnad/mõtted Püha Vaimu kaudu Jeesuses!
"Kes meid ka on teinud võimeliseks olema Uue Lepingu sulased, mitte kirjatähe, vaid Vaimu sulased; sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks." (2.Kor.3:6)
Kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks! See on Jumala tõotus. Ilma elava Jumalata ei ole ka kõige õigemas õpetuses mitte mingit elu. Vastupidi - see kõik sel juhtumil täidetud jätkuvalt surmaga.
Kui Sa leiad rahuliku hetke ja tajud korraga, et oled paljudest nendest Vaimu kustutajatest otsekui sissepiiratud, siis ära heida meelt - need on lahutamatu osa elust, mille keskel me elame. Mida saad siis teha, et mitte lasta neil enda üle võimust võtta? Aus vastus on, et ega Sa ei saagi! Vaimu kustutajad, mida kohtad oma elus, sinu minevikuvalu, - sõltuvused, mis valitsevad Sinu üle on tugevamad kui Sina. Kui Sa püüad nende vastu võidelda, või kui püüad neid võita – kes siis tavaliselt võidab? Püüd saavutada võitu nende üle toob sind paratamatult „maa peale tagasi“ ja selliselt see protsess ei lõpe ealeski. See on nagu nõiaring, kust ei ole väljapääsu.
Sinu ainsaks võimaluseks on alistuda. Mitte siis käega lüüa, vaid alistuda! See on üks suuremaid elu paradokse üldse, et just alistumine on ainsaks teeks võidule ja paranemisele. Meie paranemine põhineb Tema haavadel. Ainus tegu, mida inimene saab omalt poolt teha võitmaks neid sõltuvusi ja saamaks täidetud Jumala Vaimuga, on just enda ja Jumala ees tunnistada oma tegelikku olukorda. Leppida sellega, et olen abitu ja puudub jõud võita kiusatust. Ometi asetades kõik oma lootuse Temale.
Meie ainsaks võidule viivaks teeks on vastata Temale, kes kutsub meid sõnadega:“Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt.11:28)
Sa ei suuda lüüa tagasi kõiki pimeduse jõudusid, kes Sind kiusatuse hetkel ümbritsevad. Sa ei suuda tühjendada ei oma maja ega kirikut pimedusest, mis sinna pääsenud on. Sinu ainsaks võimaluseks on lülitada tuli põlema. Sinu võimaluseks on avada uks Temale, kes seisab kannatlikult ukse taga ja koputab. Koos Temaga saabub ka valgus majja, mis kõrvaldab igasuguse pimeduse.
Jumal on andnud meile ühe imelise võime – otsustusvõime. (Õp.s.2:11!!!)
Sa pead paluma Teda. Sa pead valima Tema. Pead alistuma Talle ja laskma Tal tegutseda Sinu eest/asemel. See on teadlik protsess.
Me peame õppima lihtsalt rahunema Vaimus ja laskma Temal vabalt tegutseda meis. Oluline on seejures just see takistamatus meie poolt. Me ei tohi seada üles takistusi endas Tema väele. Kui Ta annab Sulle märku mõnest probleemist sinu elus, siis ole tähelepanelik! Märka seda. Ole aus ja avatud.
Ometi Vaimuga täidetud elu ei ole mitte meie püüdlused ja pingutused, vaid hoopis Tema tegutsemine meis. Vaimuga täitumine ei ole mitte meie saavutus, vaid Temale alistumine. Tema vastuvõtmine. Tema Jumalaks vastuvõtmine. Seda pole võimalik saavutada ühegi pingutuse, vaid ja ainult alistumise läbi. See on kingitus. Täpselt nagu pääseminegi.
Lõpuks veel ühest murest. Mure pääsemise suhtes. Kas ma ikka pääsen, sest...
Kõik need ja teisedki mured tõusetuvad meis vaid ühel põhjusel - et me õpiks usaldama Teda. Tema teeb, et me tahame ja suudame (Fil.2:13). Tema teab, millised on need võitlused, millega pistad rinda just Sina. Sa ei pea selles kahtlema. Tema soovib meid päästa, Ta on andnud oma Poja, et meil võiks olla kindlus Temas. Ta on andnud meile oma tõotused - Tema Sõna on alati kindel "jah ja aamen". Tema ei saa oma Sõna muuta. Tema on muutumatu.
Ja lisaks kõigele: kui Sa avad oma südame ja palud, et Tema selle täidaks, siis Ta on tõotanud seda ka teha.
"Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad." (Lk.11:13)
See on täielik kindlus. Mitte keegi ei pea kahtlema Jumala armastuses ega soovis päästa isiklikult Sind. Nii isiklikult nagu on suuteline seda tegema vaid Sinu Isa, ei saa ega suuda keegi teine. Usalda Teda.
Oleme jõudmas lõpule selle seeriaga. On jäänud veel üks teema, kus võtame kokku seni läbitu. Järgmisel korral räägime võidust Jeesuses.
14. Vaimu kustutajad I <<< >>> 16. Võit Kristuses
Paulus rääkis aga ühest kreeklastele tol ajal iseloomulikust probleemist - tarkuse jumaldamisest.
Frederick W. Faber on selle kohta tabavalt väljendunud: "Jumalat saab tunda oma hinges Tema õrna isikliku puudutuse läbi, kuid samas jääb Tema tundmine peidetuks teadmishimulise otsimise eest . See on üks suur paradoks: Ta on otsekui pimedus meie mõistusele, kuid päikesepaiste meie südamele."
Sama mõtet kirjeldab ka Saint-Exupery vägagi südantliigutavalt:“ Ainult oma südamega võime näha õieti. See, mis on tõeliselt väärtuslik, see on silmale nähtamatu.“ ("Väike prints")
Tänasel päeval on tabanud meid suur soov mõistust jumalaks seada. Inimesed ei saa öösel magada, sest nad ei suuda peatada oma mõtete tulva. Nad ei suuda rahustada oma mõistust. Inimesed ei suuda peatuda ja reaalselt kuulata kedagi teist, sest nad on täielikult allutatud oma mõtete kontrollile endi üle. Nad ei suuda tajuda Jumala ligiolu käesolevas hetkes, seda püha "nüüd ja praegut", sest nad on nii haaratud mõtlemisest minevikus toimunu üle ja tuleviku planeerimisest
Inimesed ei talu vaikust. Ja see on tegelikult suur tragöödia inimese jaoks, sest selliselt muutume hajameelseks ja unustame oma hinge vajadused. Selline suur ja pöörane tegutsemine vaigistab Jumala vaikse hääle meie hingele ja võimust võtab selle maailma vali kakofooniline müra meie hinges. Selle tagajärjel, kui me ei ole häälestunud kuulma Jumala häält, kaotame jumaliku juhtivuse, kaotame elu eesmärgi tunnetuse, kaotame õnnistuse oma elust. Ja seda kõike, mitte seetõttu, et Jumal ei tahaks meile jagada kõiki neid kirjeldatud kingitusi, vaid seepärast, et me ei kuule Teda ja oleme kaotanud ühenduse Temaga. Kuigi Jumal püüab meile avada meie olukorda ja rääkida meie hingele, siis see pöörane kiirus, töö vajadused ja selle maailma vali müra blokeerib Tema pääsu meie hinge.
"Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata." (Ii.33:14)
Meie mõistus ei ole see keskne koht, kus me kohtume oma Jumalaga. Alles siis, kui meie süda ja hing saab puudutatud, siis saame kohtuda oma taevase Isaga. Ja seejuures peame leppima tõsiasjaga, et terminit „hing“ ei ole võimalik teaduslikult/mõistuse keskselt defineerida ega määratleda. Hing ületab meie arusaamise ja väljendusvõime. Kuid samas on just hing see, mis eristab meid kõigest muust loodust ja mis on loodud Jumala näo järele. See on koht, kus paikneb meie „mina olemine“. Meie väike "mina olen", mis peegeldab suurt MINA OLEN'it!
Nagu ka materialsimi puhul - probleem ei ole ju mõistuses, vaid selle rakenduses. Jumal ei oota, et toimiksime voodoolasena, kes saab ühenduse oma jumalaga alles peale mõistuse kaotuse kogemust. Jumal on loonud kõik väga mõistuslikult. Kui vaatleme protsesse kasvõi inimorganismis, siis peame tõdema, et kõik need protsessid inimeses toimivad mõistuslikult perfektselt. Veri hüübib, kui nahk saab vigastatud. Nahk uueneb inimese elu jooksul pidevalt. Organism kaitseb end haiguste vastu. Paranemine on nö. programmeeritud inimorganismi. Isegi kõik need looduslikud katastroofid, mis meie planeeti on tabanud - elu jätkub vaatamata kõigele. Jätkuvalt on ka teadlastele uurida ja avastada mõistuslikke seaduspärasusi nii meis kui meie ümber looduses.
Ometi on mõistusel piir. Kuigi teadus on arenenud ja avastusi tuuakse jätkuvalt meie ette, siis ometi on paljud oma mõistuse vangid. Meil võib küll olla palju teadmisi, kuid vähe arusaamist. Väidetakse, et Sokrates olla öelnud, et ta teab, et ta ei tea midagi. Tegelikult on see üks suur tõde - teada, et mu teadmised ei ole absoluutsed. Jutt ei ole seejuures mitte käega löömisest, või teada saamisest loobumisest. On väga loomulik, et inimene püüab mõista kõike, mis temas toimub ja mis tema ümber toimub. Probleem tõuseb meie ette aga siis, kui me ei taju oma piiratust.
Nii mõnigi inimene ei suuda Jumalat mõista või tajuda just seetõttu, et ta seab enda ette võimatuid mõistuslikke müüre. Universumis on reaalsuseid, mida ei ole võimalik mõista mõtlemise kaudu. Selleks, et saavutada Jumalaga lähedane suhe, pead andma Talle selleks ruumi, pead laskma lahti oma pingelisest mõtlemise vajadusest. Lõpeta mõtlemine – Sa ei saa taeva teed enda jaoks välja mõelda! Sa ei suuda end mõelda Jumala ligiolusse. Ainus, mida saad, on alanduda Jumala ees ja lasta Temal Sulle läheneda.
Me ei saa Jumalat luua - Ta on olemas. Me võime küll endale paljusidki jumalaid luua, mida kummardada, ometi on olemas Looja, kes ootab, et avaksime Talle vaid oma südame. Inglise keelses piiblis (KJV) on üks kirjakoht, mis eesti keeles kahjuks ei väljenda kogu oma terviklikkust: be still and know that I am God (Ps.46:11). Eesti keeles oleks see siis umbes nii: ole vait ja tea, et ma olen Jumal. Ole vaikselt Jumala ees ja kuula! Anna Talle võimalus. Ära ainult räägi Jumalaga, vaid kuula! Ära hakka ise Jumalat looma, vaid püüa leida Teda, kes tegelikult just otsib Sind! Me ei saa Jumalat tundma õppida mitte ennast uurides, vaid avades oma südame Talle ja lastes Temal Püha Vaimu kaudu meie meeli ja mõistust virgutada.
Veel müüridest, mida laome enda ja Jumala vahele. Õige õpetus. Paljude jaoks piirdub nende vaimulik kogemus teoloogiliste arusaamadega õigest õpetusest - teadmine sellest, mida piibel räägib Jumalast. Kuigi Jeesus käskis jagada kõigiga õpetust, mida Tema jüngritega jagas ja kuigi see õpetus oli kõigiti õige, siis ometi võib ka see kõige parem - õige õpetus - lahutada inimest Jumalast. Või siis lausa ehitada müüri enda ja Jumala vahele. Me ei pea teadma üksnes seda, millest piibel räägib, vaid me peaksime tundma Teda, kellest piibel räägib!
"Te uurite pühi kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust." (Joh.5:39)
Meid võib vaimustada kõik see tarkus, mida piiblist leiame. Me võime leida sealt palju elulist, ometi ilma selleta, et leiaksime neilt lehtdelt Jeesust meie hingele rääkimas...
" Kõike nüüd, mis nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga nende tegude järele ärge tehke, sest nad ütlevad küll, aga ei tee" (Lk.23:3)
Kõike, mida nad ütlevad - seda tehke! Järelikult oli see kõik õige. Jah, rõhud olid kõik valesti. Jah, Jumalat nende mõttesüsteemides ei olnud, ometi oli neil õige õpetus. Ja probleem ei ole mitte ainult selles, et tead ja ei tee. Paulus räägib ka neist, kes teavad ja ka teevad, aga...
"Sest ma annan neile tunnistuse, et nad on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda." (Ro.10:2)
On väga agarad Jumala suhtes... aga mitte õiget tunnetust mööda. Kõik on väliselt õige, sõnad on õiged, aga... inimesed ei järgi Jumalat, vaid omi mõtteid/ettekujutusi. Meie aju genereerib palju ideesid. Tihti meie arusaamdes segunevad kindel usk ja dogmatism. Dogmatism põhineb enesekindlusel ja enesesisendusel. Piisab vaid sellest, et leiad mingi tõe või teooria, mis sinu arusaamadega näib sobivat ja võtad sellest vaid välise vormi ja hoiad sellest kramplikult kinni. Välise vormi - mõistusliku osa, andmata võimalust Jumalale avada need sõnad/mõtted Püha Vaimu kaudu Jeesuses!
"Kes meid ka on teinud võimeliseks olema Uue Lepingu sulased, mitte kirjatähe, vaid Vaimu sulased; sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks." (2.Kor.3:6)
Kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks! See on Jumala tõotus. Ilma elava Jumalata ei ole ka kõige õigemas õpetuses mitte mingit elu. Vastupidi - see kõik sel juhtumil täidetud jätkuvalt surmaga.
Kui Sa leiad rahuliku hetke ja tajud korraga, et oled paljudest nendest Vaimu kustutajatest otsekui sissepiiratud, siis ära heida meelt - need on lahutamatu osa elust, mille keskel me elame. Mida saad siis teha, et mitte lasta neil enda üle võimust võtta? Aus vastus on, et ega Sa ei saagi! Vaimu kustutajad, mida kohtad oma elus, sinu minevikuvalu, - sõltuvused, mis valitsevad Sinu üle on tugevamad kui Sina. Kui Sa püüad nende vastu võidelda, või kui püüad neid võita – kes siis tavaliselt võidab? Püüd saavutada võitu nende üle toob sind paratamatult „maa peale tagasi“ ja selliselt see protsess ei lõpe ealeski. See on nagu nõiaring, kust ei ole väljapääsu.
Sinu ainsaks võimaluseks on alistuda. Mitte siis käega lüüa, vaid alistuda! See on üks suuremaid elu paradokse üldse, et just alistumine on ainsaks teeks võidule ja paranemisele. Meie paranemine põhineb Tema haavadel. Ainus tegu, mida inimene saab omalt poolt teha võitmaks neid sõltuvusi ja saamaks täidetud Jumala Vaimuga, on just enda ja Jumala ees tunnistada oma tegelikku olukorda. Leppida sellega, et olen abitu ja puudub jõud võita kiusatust. Ometi asetades kõik oma lootuse Temale.
Meie ainsaks võidule viivaks teeks on vastata Temale, kes kutsub meid sõnadega:“Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt.11:28)
Sa ei suuda lüüa tagasi kõiki pimeduse jõudusid, kes Sind kiusatuse hetkel ümbritsevad. Sa ei suuda tühjendada ei oma maja ega kirikut pimedusest, mis sinna pääsenud on. Sinu ainsaks võimaluseks on lülitada tuli põlema. Sinu võimaluseks on avada uks Temale, kes seisab kannatlikult ukse taga ja koputab. Koos Temaga saabub ka valgus majja, mis kõrvaldab igasuguse pimeduse.
Jumal on andnud meile ühe imelise võime – otsustusvõime. (Õp.s.2:11!!!)
Sa pead paluma Teda. Sa pead valima Tema. Pead alistuma Talle ja laskma Tal tegutseda Sinu eest/asemel. See on teadlik protsess.
Me peame õppima lihtsalt rahunema Vaimus ja laskma Temal vabalt tegutseda meis. Oluline on seejures just see takistamatus meie poolt. Me ei tohi seada üles takistusi endas Tema väele. Kui Ta annab Sulle märku mõnest probleemist sinu elus, siis ole tähelepanelik! Märka seda. Ole aus ja avatud.
Ometi Vaimuga täidetud elu ei ole mitte meie püüdlused ja pingutused, vaid hoopis Tema tegutsemine meis. Vaimuga täitumine ei ole mitte meie saavutus, vaid Temale alistumine. Tema vastuvõtmine. Tema Jumalaks vastuvõtmine. Seda pole võimalik saavutada ühegi pingutuse, vaid ja ainult alistumise läbi. See on kingitus. Täpselt nagu pääseminegi.
Lõpuks veel ühest murest. Mure pääsemise suhtes. Kas ma ikka pääsen, sest...
Kõik need ja teisedki mured tõusetuvad meis vaid ühel põhjusel - et me õpiks usaldama Teda. Tema teeb, et me tahame ja suudame (Fil.2:13). Tema teab, millised on need võitlused, millega pistad rinda just Sina. Sa ei pea selles kahtlema. Tema soovib meid päästa, Ta on andnud oma Poja, et meil võiks olla kindlus Temas. Ta on andnud meile oma tõotused - Tema Sõna on alati kindel "jah ja aamen". Tema ei saa oma Sõna muuta. Tema on muutumatu.
Ja lisaks kõigele: kui Sa avad oma südame ja palud, et Tema selle täidaks, siis Ta on tõotanud seda ka teha.
"Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad." (Lk.11:13)
See on täielik kindlus. Mitte keegi ei pea kahtlema Jumala armastuses ega soovis päästa isiklikult Sind. Nii isiklikult nagu on suuteline seda tegema vaid Sinu Isa, ei saa ega suuda keegi teine. Usalda Teda.
Oleme jõudmas lõpule selle seeriaga. On jäänud veel üks teema, kus võtame kokku seni läbitu. Järgmisel korral räägime võidust Jeesuses.
14. Vaimu kustutajad I <<< >>> 16. Võit Kristuses
