Jeesus võitis. Tee täielikku osadusse Jumalaga sai avatud. Jeesus tõotas, et Ta tuli selleks, et meil oleks elu ja kõike ülikülluses (Joh.10:10). Ta tõotas, et me teeme veel suuremaid tegusid kui Tema (Joh.14:12).
Kus oleme täna? Kas maailm meie ümber on täidetud rahust ja rõõmust? Kas kõigile inimest rõhuvatele probleemidele on lahendus leitud?
Kui me süveneksime kõigesse sellesse, mida Jumal on meile tõotanud ja mida Ta on juba teinud meie jaoks, siis on väga üllatav tõdeda, kui vähe oleme vastu võtnud kõigest sellest, mille eest Jumal oma Poja eluga pidi maksma. Miks on see nii, et jätkuvalt oleme täidetud pigem kahtlustega Jumala suhtes, mitte julguse ja vabadusega Temas?
Kus oleme täna? Kas maailm meie ümber on täidetud rahust ja rõõmust? Kas kõigile inimest rõhuvatele probleemidele on lahendus leitud?
Kui me süveneksime kõigesse sellesse, mida Jumal on meile tõotanud ja mida Ta on juba teinud meie jaoks, siis on väga üllatav tõdeda, kui vähe oleme vastu võtnud kõigest sellest, mille eest Jumal oma Poja eluga pidi maksma. Miks on see nii, et jätkuvalt oleme täidetud pigem kahtlustega Jumala suhtes, mitte julguse ja vabadusega Temas?
Jeesus rääkis tähendamissõna külvajast. Miks Ta ei rääkinud otse ja miks pidi Ta piltide ja kujundite kaudu esitama tõdesid Jumalast ja elust? Jumala Poeg oli kogu juudi riigikorra alus. Templiteenistus kogu oma täiuses pidi õpetama inimestele, et seatud ajal tuleb See, kellele kõik need tseremooniad osutasid. Ometi olid juudid kaotanud silmist kogu teenistuste sisu ja mõtte, sest nad olid kinni oma kinnisideedes ja traditsioonides. Jeesus aga kujutas reaalset ohtu nii juhtide autoriteedile kui ka võimule rahva üle. See on ka põhjus, miks püüti pidevalt leida Tema sõnadest alust süüdistusteks Tema vastu. Teiseks põhjuseks oli ka see, et oli tõdesid, mida inimesed otsese kõne kaudu esitatuna ei oleks valmis lõpuni ärakuulama. Nüüd aga külvaja juurde.
"Ja ta rääkis neile palju tähendamissõnadega ning ütles: "Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja kui ta külvas, kukkus muist tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle ära. Muist kukkus kaljuse maa peale, kus tal ei olnud palju mulda. Ja see tärkas ruttu, sest tal ei olnud sügavat maad. Aga kui päike tõusis, kõrbes ta, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära. Muist kukkus ohakate sekka ja ohakad tõusid ja lämmatasid selle. Aga muist kukkus hea maa peale ja kandis vilja, mõni iva sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend. Kellel kõrvad on, see kuulgu!" (Mt.13:3-9)
Kuulnud ära selle kujundi, tekkis jüngritel koheselt palju küsimusi. Nii nad palusidki Jeesusel selgitada selle tähendamissõna sisu.
"Kui keegi kuningriigi sõna kuuleb ega saa aru, siis tuleb tige ja kisub ära selle, mis oli külvatud ta südamesse. Seda tähendab see, mis külvati tee ääre. Mis kaljuse maa peale külvati tähendab seda, kes sõna kuuleb ja võtab selle kohe rõõmuga vastu; temal aga ei ole juurt eneses, vaid ta on ainult üürikeseks: kui viletsus ning kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti. Aga mis ohakate sekka külvati, tähendab seda, kes küll sõna kuuleb, maailma mure ja rikkuse pettus aga lämmatab sõna ära ja see jääb viljatumaks. Ent mis külvati hea maa peale, tähendab seda, kes sõna kuuleb ning saab sellest aru ja kannab ka vilja; ja mõni annab sada seemet, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend!" (Mt.13:19-23)
Jumala Sõna on seeme. Igal seemnel on elualge temas endas. Seeme kätkeb endas tulevase taime elu. Sarnaselt on Jumala Sõnas tõeline ja täielik elu. Kristus ütleb: “Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu” (Joh.6:63). “Kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sel on igavene elu” (Joh.5:24).
E.G.White on kirjutanud: "Iisraeli õpetajad ei külvanud Jumala Sõna seemet. Kristuse tegevus tõe õpetajana oli täiesti vastupidine Tema aja rabide tegevusele. Neil olid kõneks pärimused, inimlikud teooriad ja oletused. Sageli asendasid nad Sõna sellega, mida inimesed olid Sõna kohta kirjutanud ja õpetanud. Nende õpetamistöös ei olnud hingekosutavat jõudu. Ent Kristuse õpetustöö ja jutluse aluseks oli Jumala Sõna. Ta vastas küsijatele selgesti: “Kirjutatud on.” “Mida ütleb Pühakiri?” “Kuidas sa loed?” Iga kord, kui võimalus avanes - kui mõne sõbra või vihamehe huvi ärkas -, külvas Ta Sõna seemet. Tema, kes on Tee, Tõde ja Elu ja elav Sõna ise, osutab Pühakirjale ja ütleb: “Just need on, mis tunnistavad minust” (Johannese 5:39). “Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus” jüngritele “ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib” (Luuka 24:27)." ("Kristuse tähendamissõnad")
Tee äärde - tuleb tige ja kisub selle ära.
Võitlus jätkub. See ei ole meeldiv teema. Ühest küljest on oluline teadvustada reaalsust, milles elame. See on ka põhjus, miks peamiselt Uus Testament avab meile selgemini langenud inglite tausta. Me peame teadvustama, et võitlus jätkub. Me ei saa elada oma illusioonide mullis, kus ei ole mingit võitlust inimese hinge üle. Samas on aga oluline teadvustada, et Saatana üle on kohus mõistetud, et ta on langenud vaenlane. Jah, see on tõesti nii, et ta püüab pidevalt kasutada igat võimalust, et pälvida kogu meie tähelepanu. Ometi on tõsi, et kuradil ei ole mitte mingisugust võimu meie üle, kes me usaldame Jeesust Kristus oma Issandana. Tingimusel, et me seda talle ei paku.
On oluline mõista, et mitte kurat ei ole kõigi meie kiusatuste allikaks, vaid probleem on meis endis. Sina ise oled enda suurim vaenlane! Sinu ego on selleks.
Pöörates liigset tähelepanu kuradile, keskenedes liigselt meie ümber toimuvale vaimulikule võitlusele, anname paratamatult Saatanale lisavõimalusi meie kiusamiseks. Kõik see, millest räägime, kõik see, millest mõtleme, kõik see, mida kardame – kõike seda me ka võimendame! Piiblis on selge soovitus suunata oma pilk Jeesusele, kui meie usu alustajale ja täideviijale. Samuti on piiblis juttu sellest, et vaadates meid muudetakse. Ometi. Meid muudetakse vastavalt sellele, kellele ja millele me vaatame. Kui vaatame Jeesusele, siis muudab Tema armastus meid rohkem armastavamateks. Kui aga laseme oma tähelepanu pälvida meie hingevaenlasel, siis on ka paratamatu, et meie hinge siseneb kartus. See on paratamatu. Vaadates meid muudetakse!
Seega. Antud külvaja loos Jeesus tõdeb, et kui inimene ei lase Jumala Sõna oma südamesse juurduda, siis... see ka võetakse kui liigne temast. Sel juhtumil me ise anname selle vabatahtlikult ära. Kõigi kahtluste ja kartuste kaasabil. Lahenduseks ei ole seejuures mitte kuradi parem tundmine, vaid oma pilgu Jeesusele suunamine. Samavõrd ei seisne lahendus meie ümber ja meie sees toimuva võitluse eest "pea liiva alla peitmises".
Kaljune maa - ei ole juurt eneses.
Pealiskaudsus. Unustame ära põhjuse ja tagajärje seose, tegeleme vaid sellega, mida kõike head on Jumal tõotanud. Kain ja Aabel. Mõlemad uskusid Jumala olemasolusse. Mõlemad tõid Talle ohvri (1.Mo.4:3-4). Kuid just selle ohvri juurest läheb ka see suur erinevus kahe venna vahelt. Aabel tajus oma pattu. Tema tõi patuohvri. Ta kahetses oma pattu. Tema ainus lootus oli teenimatus Jumala armastuses. Jumal võttis vastu tema ohvrianni. Jumalale kõlbamise esmaeelduseks on tõsiasi, et tunneme oma vajadust ja tunnistame oma puudulikkust ja pattu.
" Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meie sees. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nii et ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust." (1.Joh.1:8-9)
Kain aga... tõi tänuohvri. Probleem ei ole mitte selles, et Kaini ohver oli vale, vaid selle sisu oli vale. Tema keskenes tänule, kuid unustas oma peamise probleemi - patu. Kain tänas Jumalat elu ja õnnistuste eest. Ta oli rahul eluga, mida elas. Ta ei tundnud südamest tulenevat vajadust lepituse järele. Ta oli selline kaasagne inimene, kes keskenes vaid nn. positiivsele.
Ometi ei suutnud ta taluda mõtet, et Jumal hindas Aabeli ohvrit, kuid tema toodu lükkas tagasi (1.Mo.4:5). Kadedus võttis võimust ja... selle tagajärjel tappis peagi ta oma venna. Sel hetkel, kui Kain tajus oma toodud ohvri tagasi lükkamist, oleks olnud loomulik, et ta oleks süüvinud tagasi lükkamise põhjustesse. Tema aga... otsustas kõrvaldada selle, kes oma olemasoluga meenutas talle ta probleemi...
E.G.White on kirjutanud nende kahe venna ohvri teemal järgnevat:
"Kain ja Aabel esindavad kahte inimklassi, kes elavad maa peal maailma ajaloo lõpuni. Ühed hindavad Jumalast määratud ohvrit pattude lepitamiseks, teised loodavad oma tegudele. Kuna viimatinimetatus puuduvad jumaliku vahetalitaja teened, ei saa Jumal seda heaks kiita. Ainult Jeesuse teenete tõttu võime saada üleastumised andeks. Need, kes ei tunne vajadust Kristuse vere järele, vaid arvavad oma tegudega Jumala soosingut pälvivat, teevad sama vea nagu Kain. Nad on hukkamõistu osalised. Inimese patuneedusest vabastamiseks pole muud vahendit kui Kristuse veri.
Need inimesed, kes kummardavad Jumalat Kaini sarnaselt, moodustavad jumalakummardajatest valdava osa, sest peaaegu kõik maailma väärreligioonid toetuvad samale põhimõttele: inimene pääseb oma jõupingutuste kaudu. Mõned väidavad, et inimkond ei vaja lunastust, vaid arengut; on vaja vaid õilistuda, puhastuda ja uueneda. Nii nagu Kain kavatses saavutada Jumala heakskiidu ohvriga, milles puudus ohvriveri, nii loodavad sarnaselt mõtlevad inimesed jõuda jumalikule tasemele ilma lunastuseta. Kaini lugu näitab, milline on sellise teguviisi vältimatu tagajärg. See näitab, milliseks muutub inimene ilma Kristuseta. Inimkonnal pole jõudu end ise uuendada." ("Patriarhid ja prohvetid")
Ohakate sekka külvatud ja need lämmatasid seemne.
Ohakad kasvavad viljast üle ja lämmatavad Sõna ära. Maailma mure ja rikkuse pettus võtavad võimust. Vaeseid ahistavad ja koormavad ränk töö, elatusvahendite nappus ja hirm puuduse ees. Rikkaid paneb muretsema hirm võimaliku pankrotistumise ees ning mitmesugused ärevad arengud ühiskonnas. Muresid ja probleeme jätkub siin maailmas alati ja kõigile, kuid kõigi nende reaalsete põhjuste keskel saabki määravaks meie seesmine väärtusahel - mis on meie jaoks peamine. Jumal soovib olla Jumalaks. Ta soovib olla meile kõigeks. Kõiges. Nii rõõmudes kui ka muredes. Ta soovib juhtida meie pilku sellele, mis on peamine. Ja Temas on alati ja iga olukorra jaoks lahendus meie murele või probleemile.
Materialism on üks meie ajastu suurimaid meelelahutusi. On väidetud, et materialist on keegi, kes hangib endale rohkem seda, mida ta ei vaja, et avaldada muljet neile, kellest ta tegelikult isegi ei hooli.
Kõik meie tarbimislaenud, ette ära kulutatud summad häälestavad meid varanduse kogumisele, et saaksime makstud igakuised maksed. Paljud on meist seetõttu koormatud ületöötamisega selliselt, et nende jaoks ei eksiteerigi muud aega kui töö ja magamine. See on üks neist asjust, mis tegelikult on muutunud praktikas uueks normaalsuseks. Kogu reklaamitööstus elab just sellest – sa vajad ikka rohkem ja rohkem. Meie silme ette joonistatakse erinevate vahenditega pilte rikaste ülikülluslikust eluviisist. Edukust mõõdame tihti asjade omamise hulgaga. Ja läänemaailmas, mis on meile ju suureks eeskujuks ja kus asjade hulk enam ei erista nende omanikke piisavalt, seal püütakse eristuda ka raiskamise suurusega.
Ei ole olemas suuremat vaimuliku elu hävitajat kui seda on raha. Jeesus väljendas seda otse ja keerutamata: „... te ei või teenida Jumalat ja mammonat“ (Lk.16:13). Ja seejuures ei ole ju probleem rahas ega varanduses kui sellises, vaid selles võimus, mida see saavutab meie üle.
E.Tolle on kirjutanud: "Meie ego püüab end samastada asjadega, mida omame. Ma oman/mul on - seetõttu ma olen. Ja mida rohkem mul on, seda rohkem ma olen. Seda julgem ma olen, seda väärtuslikum ma olen.“ ("Uus maa")
Väidetakse, et kunagi küsiti J.D. Rockefelleri käest: palju peaks inimesel olema raha, et ta saaks olla õnnelik. Ta vastas: just little-bit more. Veidi veel rohkem... Üks sõltuvus püüab saada oma meelevalla alla – ikka rohkem ja rohkem ja rohkem ja ... veel rohkem.
See on see meie ego, mis ei küllastu ealeski millestki – ta on alati näljas. Näljas enama järele. Ta püüab asetada meid võrreldusse teistega ja sellega, mida nad omavad. Autod, majad, riided. Nii mõnigi kord määrab just nn. "õigete" asjade omamine (või nende hulk) ka sobivuse mõnda ametisse. Siis mitte oskus midagi teha ei määra inimese sobivust ametisse, vaid näiteks riietus, mis tal seljas on...
D.Cooper on kirjutanud: "Igas inimeses on punkt, mis on näljane Jumala järele. Meid on loodud selliselt, et Püha Vaim elab meis. Kuni ühendust meie ja Jumala vahel ei ole loodud, seni kogeme seletamatut igatsust, teatud rahuolematust ja tühjust oma hinges. See rahuldamatuse tunne on sedavõrd valdav meis, et püüame tühja punkti endis täita millega iganes. Kui me ei leia seda tõelist, kellega täita, püüame leida võltsinguid, mis veidigi leevendaksid seda poolikut olemist meis. Materialism, alkohol, narkootikumid, toit, seks – kõiki neid on kasutatud hinge oopiumiks. Kõik need vahendid suudavad pakkuda vaid mingi ähmase ja lühiajalise TUNDE sellest tõelisest, mis ainsana saab täita ja rahuldada meie hinge täielikult." ("Gentle Dove")
Jah, igas meist on see punkt olemas, mis vajab täitmist Jumalaga. Ja Püha Vaim on ainus, kes saab seda punkti tõeliselt täita - Jumal on loomisel selle nii seadnud. Pattulangemine lahutas meid Jumalast ja seetõttu olemegi näljas millegi järele, mida tihti ei oska päris täpselt endalegi kirjeldada/tunnistada. Ja siis on ka loomulik, et püüame seda punkti millegagi täita. Probleem on vaid selles, et kõik need täitmise katsed kinnitavad meile, et see ei täida täielikult. Hinge jääb ikkagi igatsus millegi seletamatu järele.
"Ärge kustutage Vaimu." (1.Te.5:19)
Järgmises teemas jätkame Vaimu kustutajate teemaga. Siis vaatleme neid vaimulikke kustutajaid, mis tihti seavad ületamatuid müüre meie ja Jumala vahele.
13. Uus ja Vana Leping <<< >>> 15. Vaimu kustutajad II
"Ja ta rääkis neile palju tähendamissõnadega ning ütles: "Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja kui ta külvas, kukkus muist tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle ära. Muist kukkus kaljuse maa peale, kus tal ei olnud palju mulda. Ja see tärkas ruttu, sest tal ei olnud sügavat maad. Aga kui päike tõusis, kõrbes ta, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära. Muist kukkus ohakate sekka ja ohakad tõusid ja lämmatasid selle. Aga muist kukkus hea maa peale ja kandis vilja, mõni iva sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend. Kellel kõrvad on, see kuulgu!" (Mt.13:3-9)
Kuulnud ära selle kujundi, tekkis jüngritel koheselt palju küsimusi. Nii nad palusidki Jeesusel selgitada selle tähendamissõna sisu.
"Kui keegi kuningriigi sõna kuuleb ega saa aru, siis tuleb tige ja kisub ära selle, mis oli külvatud ta südamesse. Seda tähendab see, mis külvati tee ääre. Mis kaljuse maa peale külvati tähendab seda, kes sõna kuuleb ja võtab selle kohe rõõmuga vastu; temal aga ei ole juurt eneses, vaid ta on ainult üürikeseks: kui viletsus ning kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti. Aga mis ohakate sekka külvati, tähendab seda, kes küll sõna kuuleb, maailma mure ja rikkuse pettus aga lämmatab sõna ära ja see jääb viljatumaks. Ent mis külvati hea maa peale, tähendab seda, kes sõna kuuleb ning saab sellest aru ja kannab ka vilja; ja mõni annab sada seemet, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend!" (Mt.13:19-23)
Jumala Sõna on seeme. Igal seemnel on elualge temas endas. Seeme kätkeb endas tulevase taime elu. Sarnaselt on Jumala Sõnas tõeline ja täielik elu. Kristus ütleb: “Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu” (Joh.6:63). “Kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sel on igavene elu” (Joh.5:24).
E.G.White on kirjutanud: "Iisraeli õpetajad ei külvanud Jumala Sõna seemet. Kristuse tegevus tõe õpetajana oli täiesti vastupidine Tema aja rabide tegevusele. Neil olid kõneks pärimused, inimlikud teooriad ja oletused. Sageli asendasid nad Sõna sellega, mida inimesed olid Sõna kohta kirjutanud ja õpetanud. Nende õpetamistöös ei olnud hingekosutavat jõudu. Ent Kristuse õpetustöö ja jutluse aluseks oli Jumala Sõna. Ta vastas küsijatele selgesti: “Kirjutatud on.” “Mida ütleb Pühakiri?” “Kuidas sa loed?” Iga kord, kui võimalus avanes - kui mõne sõbra või vihamehe huvi ärkas -, külvas Ta Sõna seemet. Tema, kes on Tee, Tõde ja Elu ja elav Sõna ise, osutab Pühakirjale ja ütleb: “Just need on, mis tunnistavad minust” (Johannese 5:39). “Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus” jüngritele “ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib” (Luuka 24:27)." ("Kristuse tähendamissõnad")
Tee äärde - tuleb tige ja kisub selle ära.
Võitlus jätkub. See ei ole meeldiv teema. Ühest küljest on oluline teadvustada reaalsust, milles elame. See on ka põhjus, miks peamiselt Uus Testament avab meile selgemini langenud inglite tausta. Me peame teadvustama, et võitlus jätkub. Me ei saa elada oma illusioonide mullis, kus ei ole mingit võitlust inimese hinge üle. Samas on aga oluline teadvustada, et Saatana üle on kohus mõistetud, et ta on langenud vaenlane. Jah, see on tõesti nii, et ta püüab pidevalt kasutada igat võimalust, et pälvida kogu meie tähelepanu. Ometi on tõsi, et kuradil ei ole mitte mingisugust võimu meie üle, kes me usaldame Jeesust Kristus oma Issandana. Tingimusel, et me seda talle ei paku.
On oluline mõista, et mitte kurat ei ole kõigi meie kiusatuste allikaks, vaid probleem on meis endis. Sina ise oled enda suurim vaenlane! Sinu ego on selleks.
Pöörates liigset tähelepanu kuradile, keskenedes liigselt meie ümber toimuvale vaimulikule võitlusele, anname paratamatult Saatanale lisavõimalusi meie kiusamiseks. Kõik see, millest räägime, kõik see, millest mõtleme, kõik see, mida kardame – kõike seda me ka võimendame! Piiblis on selge soovitus suunata oma pilk Jeesusele, kui meie usu alustajale ja täideviijale. Samuti on piiblis juttu sellest, et vaadates meid muudetakse. Ometi. Meid muudetakse vastavalt sellele, kellele ja millele me vaatame. Kui vaatame Jeesusele, siis muudab Tema armastus meid rohkem armastavamateks. Kui aga laseme oma tähelepanu pälvida meie hingevaenlasel, siis on ka paratamatu, et meie hinge siseneb kartus. See on paratamatu. Vaadates meid muudetakse!
Seega. Antud külvaja loos Jeesus tõdeb, et kui inimene ei lase Jumala Sõna oma südamesse juurduda, siis... see ka võetakse kui liigne temast. Sel juhtumil me ise anname selle vabatahtlikult ära. Kõigi kahtluste ja kartuste kaasabil. Lahenduseks ei ole seejuures mitte kuradi parem tundmine, vaid oma pilgu Jeesusele suunamine. Samavõrd ei seisne lahendus meie ümber ja meie sees toimuva võitluse eest "pea liiva alla peitmises".
Kaljune maa - ei ole juurt eneses.
Pealiskaudsus. Unustame ära põhjuse ja tagajärje seose, tegeleme vaid sellega, mida kõike head on Jumal tõotanud. Kain ja Aabel. Mõlemad uskusid Jumala olemasolusse. Mõlemad tõid Talle ohvri (1.Mo.4:3-4). Kuid just selle ohvri juurest läheb ka see suur erinevus kahe venna vahelt. Aabel tajus oma pattu. Tema tõi patuohvri. Ta kahetses oma pattu. Tema ainus lootus oli teenimatus Jumala armastuses. Jumal võttis vastu tema ohvrianni. Jumalale kõlbamise esmaeelduseks on tõsiasi, et tunneme oma vajadust ja tunnistame oma puudulikkust ja pattu.
" Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meie sees. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nii et ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust." (1.Joh.1:8-9)
Kain aga... tõi tänuohvri. Probleem ei ole mitte selles, et Kaini ohver oli vale, vaid selle sisu oli vale. Tema keskenes tänule, kuid unustas oma peamise probleemi - patu. Kain tänas Jumalat elu ja õnnistuste eest. Ta oli rahul eluga, mida elas. Ta ei tundnud südamest tulenevat vajadust lepituse järele. Ta oli selline kaasagne inimene, kes keskenes vaid nn. positiivsele.
Ometi ei suutnud ta taluda mõtet, et Jumal hindas Aabeli ohvrit, kuid tema toodu lükkas tagasi (1.Mo.4:5). Kadedus võttis võimust ja... selle tagajärjel tappis peagi ta oma venna. Sel hetkel, kui Kain tajus oma toodud ohvri tagasi lükkamist, oleks olnud loomulik, et ta oleks süüvinud tagasi lükkamise põhjustesse. Tema aga... otsustas kõrvaldada selle, kes oma olemasoluga meenutas talle ta probleemi...
E.G.White on kirjutanud nende kahe venna ohvri teemal järgnevat:
"Kain ja Aabel esindavad kahte inimklassi, kes elavad maa peal maailma ajaloo lõpuni. Ühed hindavad Jumalast määratud ohvrit pattude lepitamiseks, teised loodavad oma tegudele. Kuna viimatinimetatus puuduvad jumaliku vahetalitaja teened, ei saa Jumal seda heaks kiita. Ainult Jeesuse teenete tõttu võime saada üleastumised andeks. Need, kes ei tunne vajadust Kristuse vere järele, vaid arvavad oma tegudega Jumala soosingut pälvivat, teevad sama vea nagu Kain. Nad on hukkamõistu osalised. Inimese patuneedusest vabastamiseks pole muud vahendit kui Kristuse veri.
Need inimesed, kes kummardavad Jumalat Kaini sarnaselt, moodustavad jumalakummardajatest valdava osa, sest peaaegu kõik maailma väärreligioonid toetuvad samale põhimõttele: inimene pääseb oma jõupingutuste kaudu. Mõned väidavad, et inimkond ei vaja lunastust, vaid arengut; on vaja vaid õilistuda, puhastuda ja uueneda. Nii nagu Kain kavatses saavutada Jumala heakskiidu ohvriga, milles puudus ohvriveri, nii loodavad sarnaselt mõtlevad inimesed jõuda jumalikule tasemele ilma lunastuseta. Kaini lugu näitab, milline on sellise teguviisi vältimatu tagajärg. See näitab, milliseks muutub inimene ilma Kristuseta. Inimkonnal pole jõudu end ise uuendada." ("Patriarhid ja prohvetid")
Ohakate sekka külvatud ja need lämmatasid seemne.
Ohakad kasvavad viljast üle ja lämmatavad Sõna ära. Maailma mure ja rikkuse pettus võtavad võimust. Vaeseid ahistavad ja koormavad ränk töö, elatusvahendite nappus ja hirm puuduse ees. Rikkaid paneb muretsema hirm võimaliku pankrotistumise ees ning mitmesugused ärevad arengud ühiskonnas. Muresid ja probleeme jätkub siin maailmas alati ja kõigile, kuid kõigi nende reaalsete põhjuste keskel saabki määravaks meie seesmine väärtusahel - mis on meie jaoks peamine. Jumal soovib olla Jumalaks. Ta soovib olla meile kõigeks. Kõiges. Nii rõõmudes kui ka muredes. Ta soovib juhtida meie pilku sellele, mis on peamine. Ja Temas on alati ja iga olukorra jaoks lahendus meie murele või probleemile.
Materialism on üks meie ajastu suurimaid meelelahutusi. On väidetud, et materialist on keegi, kes hangib endale rohkem seda, mida ta ei vaja, et avaldada muljet neile, kellest ta tegelikult isegi ei hooli.
Kõik meie tarbimislaenud, ette ära kulutatud summad häälestavad meid varanduse kogumisele, et saaksime makstud igakuised maksed. Paljud on meist seetõttu koormatud ületöötamisega selliselt, et nende jaoks ei eksiteerigi muud aega kui töö ja magamine. See on üks neist asjust, mis tegelikult on muutunud praktikas uueks normaalsuseks. Kogu reklaamitööstus elab just sellest – sa vajad ikka rohkem ja rohkem. Meie silme ette joonistatakse erinevate vahenditega pilte rikaste ülikülluslikust eluviisist. Edukust mõõdame tihti asjade omamise hulgaga. Ja läänemaailmas, mis on meile ju suureks eeskujuks ja kus asjade hulk enam ei erista nende omanikke piisavalt, seal püütakse eristuda ka raiskamise suurusega.
Ei ole olemas suuremat vaimuliku elu hävitajat kui seda on raha. Jeesus väljendas seda otse ja keerutamata: „... te ei või teenida Jumalat ja mammonat“ (Lk.16:13). Ja seejuures ei ole ju probleem rahas ega varanduses kui sellises, vaid selles võimus, mida see saavutab meie üle.
E.Tolle on kirjutanud: "Meie ego püüab end samastada asjadega, mida omame. Ma oman/mul on - seetõttu ma olen. Ja mida rohkem mul on, seda rohkem ma olen. Seda julgem ma olen, seda väärtuslikum ma olen.“ ("Uus maa")
Väidetakse, et kunagi küsiti J.D. Rockefelleri käest: palju peaks inimesel olema raha, et ta saaks olla õnnelik. Ta vastas: just little-bit more. Veidi veel rohkem... Üks sõltuvus püüab saada oma meelevalla alla – ikka rohkem ja rohkem ja rohkem ja ... veel rohkem.
See on see meie ego, mis ei küllastu ealeski millestki – ta on alati näljas. Näljas enama järele. Ta püüab asetada meid võrreldusse teistega ja sellega, mida nad omavad. Autod, majad, riided. Nii mõnigi kord määrab just nn. "õigete" asjade omamine (või nende hulk) ka sobivuse mõnda ametisse. Siis mitte oskus midagi teha ei määra inimese sobivust ametisse, vaid näiteks riietus, mis tal seljas on...
D.Cooper on kirjutanud: "Igas inimeses on punkt, mis on näljane Jumala järele. Meid on loodud selliselt, et Püha Vaim elab meis. Kuni ühendust meie ja Jumala vahel ei ole loodud, seni kogeme seletamatut igatsust, teatud rahuolematust ja tühjust oma hinges. See rahuldamatuse tunne on sedavõrd valdav meis, et püüame tühja punkti endis täita millega iganes. Kui me ei leia seda tõelist, kellega täita, püüame leida võltsinguid, mis veidigi leevendaksid seda poolikut olemist meis. Materialism, alkohol, narkootikumid, toit, seks – kõiki neid on kasutatud hinge oopiumiks. Kõik need vahendid suudavad pakkuda vaid mingi ähmase ja lühiajalise TUNDE sellest tõelisest, mis ainsana saab täita ja rahuldada meie hinge täielikult." ("Gentle Dove")
Jah, igas meist on see punkt olemas, mis vajab täitmist Jumalaga. Ja Püha Vaim on ainus, kes saab seda punkti tõeliselt täita - Jumal on loomisel selle nii seadnud. Pattulangemine lahutas meid Jumalast ja seetõttu olemegi näljas millegi järele, mida tihti ei oska päris täpselt endalegi kirjeldada/tunnistada. Ja siis on ka loomulik, et püüame seda punkti millegagi täita. Probleem on vaid selles, et kõik need täitmise katsed kinnitavad meile, et see ei täida täielikult. Hinge jääb ikkagi igatsus millegi seletamatu järele.
"Ärge kustutage Vaimu." (1.Te.5:19)
Järgmises teemas jätkame Vaimu kustutajate teemaga. Siis vaatleme neid vaimulikke kustutajaid, mis tihti seavad ületamatuid müüre meie ja Jumala vahele.
13. Uus ja Vana Leping <<< >>> 15. Vaimu kustutajad II
