Piibli viimane raamat algab nende sõnadega: „Jeesuse Kristuse ilmutus...” (Ilm.1:1)
Edasi aga järgneb...
„Õnnis on see, kes loeb, ja need, kes kuulevad selle prohvetliku kuulutuse sõnu ja panevad tallele, mis sellesse on kirja pandud; sest aeg on ligidal.” (Ilm.1:3)
Jah, tõepoolest, Ilmutuse raamat vaatab tulevikku, sest...
Tõesti, Issand Jehoova ei tee midagi ilmutamata oma nõu oma sulaseile prohveteile! (Aamos 3:7)
Meie kui inimesed ei näe homsesse. Meie jaoks on see suur saladus. Kuigi me püüame ennustada, milline on homne ilm; kuigi erinevad valikud meie eludes sunnivad aimama meid, mis juhtub siis kui teeme sellise valiku ja mis juhtub siis, kui teeme selle teise valiku oma elus, siis ometi enamasti peame tõdema, et päris täpselt me homsesse ei näe. Ja mida kaugemast "homsest" on jutt, seda suurema saladuse kattega see on kaetud.
Kõik uus ja ootamatu tekitab meis aga paratamatult ebamugavuse tunde. Ja tihti ka hirmu ja kartust.
Just selleks, et hoida meid ebameeldivatest üllatustest, selleks võiksime teha teadlikumalt oma otsuseid homse suhtes, selleks ongi Ta meie ees avanud ka lõpusündmuste paratamatu arengu. Lugedes Ilmutuse raamatut näeme ja mõistame, et Jumal soovib taastada algse patust rikkumata maailma ja Tema sooviks on valmistada tänases meid selleks uueks maailmaks ette.
Paraku näeme piibli viimase raamatu lehekülgedel ka, et meie ümber ja meie sees käib võitlus. Samuti näeme, et meie tulevik, meie saatus, ei sõltu mitte nurga taguse posija ütlemistest, vaid Jumal soovib, et me teeksime teadlikke valikuid oma tuleviku suhtes.
Enne oma lahkumist siit maailmast, Jeesus kinnitas jüngreid nende sõnadega:
"Aga mina ütlen teile tõtt: see tuleb teile heaks, et mina lähen ära. Sest kui ma ei läheks, ei tuleks Trööstija teie juurde. Aga kui ma lähen, siis ma läkitan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja te ei näe mind enam; ja kohtu kohta, et selle maailma vürsti üle on kohus mõistetud. (Joh.16:7-11)
Ja üks nendest olulistest tõdedest, mida Püha Vaim soovib meisse tuua on tõde kohtu kohta, et „selle maailma vürsti üle on kohus mõistetud”. Mida see tähendab?
Eks ta seda tähendabki, mida eriti just Ilmutuse raamat püüab meie silme ette avada – Jeesus võidab ja kõik kurjuse väehulgad ei suuda seda võitu eirata.
Avame nüüd uuesti Ilmutuse raamatu.
"Ära karda, mina olen esimene ja viimne ja Elav; ma olin surnud, ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni, ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed! Kirjuta siis, mida sa oled näinud ja mis nüüd on ja mis pärast seda sünnib! Nende seitsme taevatähe saladus, mida sa nägid minu paremas käes, ja nende seitsme kuldküünlajala saladus on see: need seitse tähte on seitsme koguduse inglid, ja need seitse küünlajalga on seitse kogudust! (Ilm.1:17-20)
Nende "seitsme taevatähe" ja eriti just selle viimase saladust me antud Laodikea juhtumis uurima asumegi.
Need seitse "taevatähte" ehk siis seitse sõnumit me leiame Ilmutuse raamatu teisest ja kolmandast peatükist. Mida sealt loeme? Esmalt see, et igas sõnumis on esile toodud väga konkreetne probleem. Ja alati kaasneb sellega ka lahendus. Jumal tutvastab esmalt ennast kui selle probleemi lahendajat, siis kirjeldatakse probleemi, seejärel pakutakse välja ka lahendus. Iga sõnum lõpeb ka väga isikliku tõotusega.
Efesose sõnum on esimene. Probleemiks on seal esimese armastuse kaotamine.
Aga mul on sinu vastu, et sa oled maha jätnud oma esimese armastuse. (Ilm.2:4)
Muus osas on see ehk kõige leebem neist seitsmest. See on sõnum, milles Jumal saab ka kiita oma rahvast - oled kannatlik ja ei salli kurjasid! Teine sõnum Smürnale on kurvem, kuid siiski üpris lohutav.
Ma tean su viletsust ning vaesust... (Ilm.2:9)
Järgneb Pergamoni sõnum. Kristlikus kontekstis võib see tunduda ehk kõige kohutava sõnumina – seal mainitakse juba Saatana aujärge.
Ma tean, kus sa elad: seal, kus on saatana aujärg! (Ilm.2:13)
Kuid ometi siis järgneb Tüatiira sõnum – ja see on veelgi kurvem lugemine.
Mul on sinu vastu, et sa sallid naist Iisebeli, kes ennast nimetab prohvetiks ja õpetab ning ahvatleb minu sulaseid hoorama ja sööma ebajumalate ohvreid. (Ilm.2:20)
Kuid ka Tüatiirat lohutab Jumal sõnadega: ma ei pane teile muud koormat, pidage vaid kinni, mis teil on.
Järgneb Sardes ja tema olukord on veelgi troostitum.
Ometi on sul ka Sardeses mõned nimed, kes ei ole reostanud oma riideid, ja nad peavad minuga käima valgeis riideis, sest nad on seda väärt. (Ilm.3:4)
Selles sõnumis on lohutuvaks teadmiseks, et on vaid mõned nimed, kes ei ole reostanud oma riideid. Ehk siis on säilitanud oma usu. Vaid mõned nimed... Kui seda rida selliselt järjest lugeda, siis joonistub ju päris selgesti välja üks järeldus – on toimumas langus. Kaks esimest kogudust saavad ka kiitust, sest nad on suuresti oma usu säilitanud. Kuid juba kolmandas mainitakse, et tema elab Saatana aujärje keskkonnas.
Ja mis seal siis imestada, kui järgnevale, neljandale, Sardesele ei ole suurt muud lohutust anda, kuiet talle ei panda muud koormat. Aeg on raske, lisa kohustusi ei saa panna, sest jõud on otsakorral. Ainsaks lohutuseks see, et kõik ei ole veel kadunud, seemet on veel pisut alles.
Ja siis toimub suur muutus. Filadelfia sõnumist leiame, et jõudu on küll vähe, aga... sa oled pidanud mu sõna!
Vaata, ma olen seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda; sest sul on pisut rammu, ja sa oled pidanud mu sõna ega ole salanud mu nime! (Ilm.3:8)
Kui seda rida selliselt lugeda ja asetada siia kõrvale kristliku kiriku ajalugu, siis... paraku peame tõdema, et see ongi otsekui kristliku kiriku aja lugu. Kõik saab alguse nelipühist. Armastus Jumala vastu on sedavõrd suur, et isegi need esimesed tagakiusamised ei vähenda seda. Kogudusega liitub pidevalt uusi liikmeid. Nad on rõõmsalt koos. Jumala tundmine on elav nende keskel.
Kui Paulus kohtub Ristija Johannese jüngritega, siis piisab küsimusest – kas usklikuks saades saite osa Vaimuga ristimisest. Kohe, kui Paulus kuuleb, et need mehed ei tea kas sellist kogemust olemaski on... siis tema kohe teab! Ja järgneb sellele ajastule tavaline – need mehed said koheselt ristitud Püha Vaimuga. Jumal muutus elavaks reaalsuseks nende jaoks ja nad olid valmis minema kuulutama järgmistele, et see imeline kogemus saaks korduda ja kõik inimesed saaks päästetud.
Kogudus kasvas. Kuigi kogudust rünnati, siis see ei mõjutanud kuigi palju liikmete seesmist usku. Pigem vastipidi – raskused pigem kinnitasid nende usku. Mis on aga oluline tähele panna – koguduse langus saab alguse seest poolt.
„Üksteise järel kadusid vanad tõe lipukandjad oma kohtadelt. Mõned nooremad töölised... olid tüdinenud sageli korratud tõdedest. Oma soovis millegi uudse ja üllatava järele püüdsid nad sisse tuua uusi õpetuslikke jooni” (E.G.White, Apostlite teod)
Ja teisalt. "Algristikoguduse liikmed hakkasid otsima üksteise vigu. Peatudes neil vigadel, anti maad endi seas süüdistamise vaimule. Seeläbi kaotasid nad silmist Õnnistegija... Ja kõige kurvem – nad ei olnud ise sellest oma kaotusest teadlikud.” (E.G.White, Tunnistused)
Need kaks protsessi toimisid paralleelselt. Ja nende toimet kirjeldabki meile Jumala poolne etteheide – sa oled esimese armastuse ära kaotanud.
Sealt edasi aga lisandusid ka rünnakud väljast poolt. Kristlasi hakati avalikult riigi vaenlasteks tembeldama. Neid süüdistati kõiges võimalikus ja võimatus. Ja sealt edasi ka näitlikud hukkamised. Nii ongi Jumala sõnumiks Smürna ajastu kogudusele – ma tean su viletsust... Samas kuuleme Jumala sõnu – sa oled siiski rikas!
Paraku selles viletsuses toimub muutus. Ootamatu muutus. Järgneva perioodi kogudusele antakse Jumalalt sõnum – sa elad seal, kus on Saatana aujärg...
Millega tegu? Fakt on, et selline ümbruskonna mõju on hävitav. Kui vaadata ajalukku, siis... peaksime leidma perioodi, kus... kristlusest sai riigi ametlik religioon. Keiser Constantinus otsustas taktikat muuta. Kuni selle ajani süüdistati kristlasi kõiges võimalikus, siis see keiser leidis, et kristlus võib tema jaoks olla ka kasulik. Kirik ja riik hakkasid lähenema. Varasemalt levinud tagakiusamised lõppesid.
Selle asemele tuli... au ja hiilgus! Ometi oli sellel kõigel ka hind – ka kirik pidi tegema järeleandmisi. Enam ei määranud kristlaste tegemisi mitte nõnda ütleb Issand, vaid see, kuidas parasjagu poliitiliselt olukord nõudis ja riigile kasulik oli.
Paraku siit saab alguse kohutav langus koguduses. Võim mõjub reeglina väga laostavalt. Võim, mida pakutakse uskmatusega sobitumise kaudu - see laostab erilise hooga.
Ja nii loemegi, et järgmise perioodi kohta ei olegi enam muud lisada, kuiet ma ei pane sulle ühtki lisa koormat. Hoia aga sellest, mis veel järele on jäänud, hoia ainult sellestki kinni.
Me nimetame seda aega pimedaks keskajaks. Kõiki, kes julgesid ametlikule kirikule vastu seista – need hukati. Ja mis kõige kohutavam – hukkamise põhjused olid just vaimulikud. Kui varasemalt kiusas riik kristlasi nende usu pärast, siis nüüd teostas sama funktsiooni kirik ise...
Keda siis kirik tagakiusas? Kõiki, kes ei nõustunud kirikujuhtide arusaamadega. Kirik kiusas taga kristlasi, kes ei nõustunud loobuma Jumala sõnas kirjutatust meeldivama elu nimel.
Siis aga toimub muutus. Ja me teame ajaloost seda perioodi reformatsioonina. Protestantism. J.Hus, J.Wyclif, M.Luther, J.Wesley jt.
Piibel anti tagasi inimeste kätte. Igaüks sai ise oma emakeeles uurida, kas kõik see, mida kuulutatakse ikka on tõesti nii ka piiblisse kirja pandud.
Kuigi nagu Filadelfia sõnumist loeme – „sul on pisut rammu” (Ilm.3:8). Nelipühil ilmnes meeletu Jumala vägi. Nüüd ei taastunud kõik samas mahus nagu nelipühil. Ligipääs Jumala muutvale väele jäi piiratuks. Ometi toimus pöördeline muutus - langus lõppes ja Jumal sai uuesti elustada oma rahvast oma Vaimu väes.
Ja siis tulebki Laodikea. Oleks loomulik, et peale seda usulise vabanemise kogemust, vaimulik kasv jätkub ja peaksime saama lugeda sõnumeid võitudest või ka lõplikust võidust. Paraku seda me sealt ei leia.
Ja Laodikea koguduse inglile kirjuta: nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline tunnistaja, Jumala loodu algus (Ilm.3:14)
Jumal ütleb, et Ta on ustav ja tõeline tunnistaja. Ta on kõige Jumala loodu algus - Tal on teadmine ja kogemus päris algusest saati. Need sõnad ei ole juhuslikud. Kui Jumal kirjeldab ennast just nende konkreetsete sõnadega, siis mida tahab Ta meile sellega öelda?
Ta on ustav. Kes on ustav inimene? Ilmselt see, keda võib usaldada. Millest see räägib meile, kui Jumal peab end just selle mõiste läbi end tutvustama? Ilmselt seda, et need inimesed, kellele sõnum edastatakse, nad ei usaldanud Jumalat. Nad kahtlevad Jumalas ja Tema autoriteedis...
Aga seda tea, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu. Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge. (2.Tim.3:1-5)
Viimseil päevil tuleb raskeid aegu - need ei ole mitte need algristikoguduse rasked ajad, kus oli riskantne end Kristuse järgijaks end nimetada. Paljuski tänapäeval on moes olla kristlane. Eriti USAs täna. Kogu ühiskond näib väga kristlik olevat.
Ometi... on jumalakartuse nägu (näib kristlasena), kuid... salgab Tema väge. Väliselt justkui on, aga seesmiselt justkui ei olegi...
Kui võrrelda koguduse olukorda mõnikümmend aastat tagasi, siis võis tõdeda üllatavat olukorda: läänes, kus oli usuvabadus, kirikud tühjenesid. Tänaseks on see protsess juba vägagi üllatavasse järku jõudnud – suured kirikud (ehitised) on maha jäetud. Seal ei toimu enam midagi. Nad on täielikult hüljatud. Hea, kui nad muuseumiks on sobinud.
Ida-Euroopas, kus riik ei soosinud kristlikku religiooni, sest üritati seda asendada kommunistliku usundiga, seal ei jäänud kirikud tühjaks. Inimestel säilis vajadus Jumala sõna järele. Kirikutest otsiti seda, mida valitsejad paaniliselt kartsid ja eitasid. Nüüd aga, kus oleme osa sellest nn. läänemaailmast... tabame endid sarnase protsessi keskelt. Meil see kõik võtab veel pisut aega, kuid protsess on selgesti nähtav ja tajutav juba tänagi.
Selle maailma poolt pakutav heaolu on leevendanud inimese vajadust Jumala järele. Me oleme hakanud tundma end siin maailmas nagu kodus. Jeesus rääkis sellest juba ca 2000 aastat tagasi:
kus on su varandus, seal on su süda! (Mt.6:21)
Jeesus kinnitab, et Tema tunnistus on tõeline. Ta ei tule murdma ega kahju tekitama. Ta on ustav ja tõeline tunnistaja sealt päris algusest. Tal on see kogemus ja Tal on ka see tarkus. Teda võib usaldada.
Nendes sõnumites on huvitav veel üks detail. Jumal kinnitab, et Ta teab meie tegusid. Meie usk on seotud meie tegudega. Meie teod väljendavad meie usku. Nii leiame ka sellest viimasest sõnumist, et just nende tegudega ongi seotud meie probleemid. seda aga juba siis järgmises teemad lähemalt.