"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
KÜLM VÕI KUUM
Eelmises teemas tõdesime, et kogudust ei murdnud mitte väline surve, vaid vastupidi – see muutis koguduse vaid tugevamaks. Probleemiks said just need kaks protsessi koguduse sees. Millised need kaks protsessi olid?
Esimene oli soov leida midagi uut. Ja teine oli vigade otsimine koguduse sees. Ja kui neile seesmistele suundumustele lisandus väline võim... siis varsti pidime lugema, et lõpuks ei olnud Jumalal muud lisada kuiet... sul on vaid mõned nimed. On ajajärk, kus kogu maailmas on vaid mõned nimed, kes ei ole usust täielikult loobunud... Selle väite olemust on raske tajuda.
Ometi sellest kõige sügavamast august oli väljapääs. Nagu Jeesus kinnitas – lõppude lõpuks kogudust ei suuda täielikult murda mitte miski. Vastupidi – Jumal juhib oma rahva kindlale võidule!
Ja täna tegelemegi selle lõpuaja koguduse ühe peamise mure teadvustamisega.
"Ja Laodikea koguduse inglile kirjuta: nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline tunnistaja, Jumala loodu algus: Ma tean sinu tegusid, et sa pole külm ega kuum. Oh, oleksid sa külm või kuum! (Ilm.3:15-16)
Siin on üks ootamatu lähenemine. Jumal ootab, et Ta kogudus oleks kas külm või kuum. Aga ta on... leige.
Kui te võtate kraanist vett – kas te eelistaksite, et see oleks hästi külm, või siis vastupidi – hästi kuum? Kaldun arvama, et enamasti meile sobib just see leigem variant. Suvel kuumaga, siis ilmselt sooviks, et vesi oleks jahedam. Ometi ka selles olukorras me ei igatse kuuma vee järele. Siis ütleksime, et oh oleks ta ometi külm. Äärmisel juhtumil leige. Mitte aga kuum.
Ja kindlasti on olukordi, kus me eelistame kuuma vett, aga ka siis oleks alternatiiviks pigem leige, aga mitte külm. Leige ehk see kahe äärmuse vahele jääv keskmine tundub tihti olevat see kõige pragmaatilisem valik. See sobib enamikesse olekordadesse ja kui on vaja leida kompromisse paljude inimeste paljude eelistuste vahel, siis valik jääb alati sinna kuhugi kahe äärmuse keskele. Miks aga Jumal väljendub selliselt, et Tema jaoks on sobivamad just need kaks äärmust?
Esmalt peame siis teadvustama, mida tähendab külm ja mida kuum. Mida tähendab kuum? Milline on kuum kristlane?
"Sest meie Jumal on hävitav tuli!" (He.12:29)
Tulel on puhastav toime. Edaspidi siit Laodikea sõnumist loeme ka Jumala poolt pakutavast usust, mis on tules läbikatsutud. Tuli teeb kindlaks, millel on väärtust ja millel mitte. Antud kirjakohas "hävitavat tuld" võib mõista ka kui puhastavat tuld. Kui algristikoguduse päevil jüngritele sai osaks nelipühi õnnistus - Vaimuga ristimine - siis seegi saabus tuleleekide kujul.
"Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida." (Ap.t.2:1-4)
"Ärge olge viitsimatud hoolsuses; olge tulised vaimus; teenige Issandat!" (Ro.12:11)
Tuline kristlane – see peaks olema ideaal. Jeesus võrdles kristlast küünlaga. Küünal annab valgust pimeduses. Ometi see valgus saabub just põlemise läbi! Kui küünal põleb, siis ta annab valgust. Kui ta ei põle, siis saab teda panna voodi alla, või kuhugi mujale peitu.
Jah, kuumast saame pisut aru. Ja ilmselt ka selle vastandi – külmaga. Külm – see on ju siis vastand. Inimesed ütlevad tihti – ta oli külm mu vastu. Mida see väide tavaliselt tähendab? Ilmselt seda, et me soovisime, et keegi meile tähelepanu pööraks, midagi meie heaks teeks... aga ta ei hoolinud meist. Ta oli külm minu suhtes.
"Ja et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus." (Mt.24:12)
Antud kirjakohas on samuti viidatud armastusele, mis on kuum, kuid... mis jaheneb ülekohtu tagajärjel. Jahenemine ei ole soovitud tulemus. Jumal hoiatab selle eest. Antud juhul aga Jumal eelistaks pigem külma leigele. Miks küll nii? Leiges on ju veel veidigi järel midagi sellest algsest kuumusest. See peaks ju igati eelistatud olema võrreldes külmaga?
Kuidas me mõistame leige kristlase olukorda?
Tavaline seletus laodikea probleemile on see, et me üritame ja siis tunneme, et oleme tublid. Järgmisel hetkel loobume liiga kergesti. Eelistame mugavust ja heaolu. Ja nii me tihti tõlgendamegi antud kirjakoha „leiget” sellise vahepealse seisundina – usume Jumalasse, kuid me ei ole järjepidevad. Nö. ühe jalaga siin ja teisega seal...
Siis loeme Jeesuse sõnu:
" Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad. Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta. Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!" (Mt.6:19-21)
Lugedes seda Jeesus hoiatust, võib meile tunduda, et olemegi lahendanud selle leiguse teema. Me ju kõik oleme olnud valikute ees, kus peame valima kas Jumala või tänase heaolu vahel. Selline tõlgendus paistab leidvat reaalsest elust palju kinnitust - vahel eelistame järgida üleskutset heategevuseks, järgmisel hetkel aga eelistame oma heaolu ligimese aitamise arvelt. Ometi... see ju võikski olla tõde, kui ei oleks seda järgnevat. Jumal lisab selle „leige” juurde oma hinnangu – Ta tahab selle "leige" välja sülitada oma suust...
Siin on ju küsimus sellest, et milline on meie Jumal! Kas Ta soovib tõesti loobuda oma lapsest, kes vahel kuulab sõna ja järgmisel hetkel ei pruugi seda teha? Kas meie inimestena käitume nii? Jah, kahjuks kuigi me leiame ka üksikuid selliseid näiteid, siis enamasti meil ei tule mõttessegi lahtiöelda oma lastest nende ühe või teise eksimuse tõttu.
Veelgi enam. Jumal kasutab väljendit – tahan välja sülitada oma suust. See on ju veelgi kõvem väljendus, võrreldes loobumisega. Sülitamine ei ole ju väga viisakas tegevus. Ometi Jumal kasutab just seda terminit. Miks?
Kas armastav Jumal oleks saatnud oma Poja meie eest surma, kui Ta nii kergesti on valmis meist loobuma?
Meenutame. Jeesus oli ristil. Kui Ta vaatas sealt meie maailma, mida Ta nägi? Seal olid inimesed, kelledel oli heameel, et neil on lõpuks lootus vabaneda sellest naatsaretlasest. Seal on üksjagu emotsionaalselt segaste tunnetega inimesi, kes ei oska otsustada, mis nende silme ees on toimumas. Seal on lihtsalt uudishimulikke, kes tulid vaatama järjekordset vaatemängu. Ja siis on ju seal ka Tema poolt armastatud ja õpetatud jüngrid... kes olid vaat et veelgi suuremas segaduses ja lootusetuses, kui ülejäänud kokku.
Rääkimata siis koos Jeesusega ristil olevatest röövlitest, kes mõlemad naeravad Tema üle. Ja ometi Jeesus ju nägi kõike seda vägagi selgesti. Teda ei üllatanud miski, mis sealt avanes, sest „Ta teadis, mis on inimeses” (Joh.2:24-25). Vastupidi - see, et Ta teab, mis meis tegelikult on ja kui nõrgad me iseenesest oleme, selleks Ta ju tuligi! See ei olnud Talle üllatuseks.
Kui siis Saatan sosistab Jeesusele, et „kui Sa tõesti oled Jumala Poeg, siis astu ristilt maha” - miks küll Jeesus ei loobunud? Seal, Jeesuse silme ees ei olnud ju kedagi, kes oleks suutnud Jumala poolt toodud ohvrit vääriliselt hinnata. Kui Jumal oleks selline, kes nii lihtsalt oleks valmis patusest loobuma, siis Ta oleks ju võinud koheselt selle päästeoperatsiooni lõpetada.
Või arvad, et just sina oled see ainus õige ja hea, kes kindlasti ei ole nende kergemeelsete inimeste sarnane? Kas nii?
Vaevalt küll, sest Jeesus ise õpetas Jumala kohta midagi hoopis muud.
"Ja ta ütles selle tähendamissõna: "Ühel inimesel oli viigipuu; see oli istutatud tema viinamäkke. Ja ta tuli ning otsis sellelt vilja, aga ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab? Aga see vastas ning ütles talle: isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle panen sõnnikut! Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!" (Lk.13:6-9)
Patu palk on surm. Kui on lõplikult selge, et miski ei täida oma eesmärki, siis on tõesti paratamatu, et ühel hetkel tuleb teha see lõplik otsus. Küsimus on ju loodu vabas valikus. Samas kui seda hetke ei oleks, siis see patust rikutud maailm jääks ju kestma igavesti. Siis jääksid ju ka haigused ja hädad inimkonna igavesteks kaaslasteks. See ei ole aga Jumala plaan. Tema andis oma Poja, et kõigil neil hädadel oleks ka see viimane hetk, mille järel saab taastatud see algne rahu ja rõõm.
"Aga Siion ütleb: "Jehoova on mind maha jätnud, Issand on mind unustanud!" Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte! Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees!" (Jes.49:14-16)
Jeesus rääkis ju meile ka loo kadunud pojast. Isa, kes sümboliseeris Jumalat, ei loobunud oma pojast, kes õnnetuna tagasi koju saabus. Neid näited on ju palju, kus Jeesus pakub patusele lootust õiglase karistuse asemel.
Kogu Jeesuse enda elu siin meie planeedil kinnitab meile just seda tõsiasja, et Jumal ei loobu oma lastest. Ealeski mitte! Seda põhjusel, et Ta on nii kõrget hinda maksnud patuse päästmiseks. Veelgi enam - Ta on lausa tõotanud nii meid päästa kui ka oma töö meie juures lõpuni viia.
" Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu! Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks!" (Joh.3:16-17)
"ja olen kindel selles, et see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani." (Fil.1:6)
Ja need on vaid paar tõotust, milled Jumal on meile jätnud, et me võiks kindlalt Tema peale loota. Keda aga Jumal siis tahab suust välja sülitada?
"Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!" (Mt.7:21-23)
Jumal tahab välja sülitada ülekohtu tegijad! Ta ei tunne neid! Need ei ole Tema omad. Jah, nad võivad olla kuulutanud Jeesuse nimel. Jah, nad võivad olla isegi imesid teinud Jumala nimel, kuid Tema ei ole nende sees oma tööd alustanud. Ka Juudas oli jüngrite seas. Ometi tuli ta sinna ise, mitte Jeesuse kutsel. Kuigi Jeesus lootis ka Teda päästa (kuni viimase hetkeni), siis paraku... jäi ta oma valikute vangiks.
Jeesus ju kinnitas, et Ta ei ole elades neid tundnud... Kas on siin planeedil sündinud inimene, keda Jumal ei oleks näinud või märganud? Sellist inimest ei ole olnud ega saa ka olema. Ometi lugesime, et "mitmed ütlevad" nagu oleks nad Jeesuse nimel "vägevaid tegusidki" teinud! Kes need küll on?
"Kes siis lihameeles on, need ei või olla Jumalale meelepärased. Aga teie ei ole lihameeles, vaid vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest asub teie sees. Aga kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." (Ro.8:8-9)
Mida me sellest siis järeldada saame? Kuidas saab see inimene, kes küll tunnistab Jeesusest, kuid kelle südames ei ole kunagi olnud ruumi Jeesusele, kuidas saab see inimene olla leige? Meenutame Jeesuse sõnu: "ma tean sinu tegusid..." (Ilm.3:15)
Jumal ei heida Laodikeale ette, et tal ei ole tegusid. Ta ei heida ette, et neid tegusid on pisut vähevõitu. Ta kinnitab, et Ta näeb – Laodikea tegutseb! Probleem ongi just nendes tegudes, milledega Laodikea on hõivatud oma jumalateenimistel.
"Vennad, minu südame hea meel ja palve Jumala poole nende eest on, et nad õndsaks saaksid! Sest ma annan neile tunnistuse, et nad on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda; sest kui nad ei mõista Jumala õigust ja püüavad üles seada oma õigust, siis ei ole nad alistunud Jumala õigusele." (Rom.10:1-3)
Paulus ütleb, et on inimesed, kes on agarad Jumala suhtes. Mida see tähendab? Nad tegutsevad! Nad ei ole ükskõiksed. Nad ei ole tegevusetud! Ja pealegi "nad on väga agarad"! Väliselt on kõik hästi. Seesmiselt? Nad püüavad üles seada... oma õigust. Nad ei alistu Jumala ees. Ei tunnista oma pattu. Nad ei taju oma vajadust Päästja järele. Nad on nagu Kain, kes väliselt lähenes Jumalale. Tõi lausa ohvri. Kuid ta süda ei tundnud valu patu pärast. Tema toodud ohvris puudus veri – valu.
"kõik, kes endid rajavad käsutegudele, on needuse all." (Gal.3:10)
"ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu, see, mis tuleb Jumalalt usu varal." (Fil.3:9)
”Seega motivatsioon mis paneb meid tegutsema ongi see ainus vahe, mis eristab usu tegusid meie liha tegudest (Gal.5:19). Kuigi väliselt vaadates on väga raske neil vahet teha ... Seega liha teod (külm) on patused teod – valetamine, varastamine, hoorus. Kui me rajame end aga käsutegudele (leige), siis need näivad õigete/usu tegudena. Miks nad on aga leiged, aga mitte kuumad teod, seda seepärast, et liha püüab matkida Vaimu tegusid. Külm on segatud kuumaga.” (J.Sequeira, Laodicea)
„On neid, kes tunnistavad, et nad teenivad Jumalat, samal ajal aga loodavad oma jõupingutustega tema käske täita, õiget iseloomu kujundada ja päästmist kindlustada. Nende südant pole liigutanud Kristuse armastuse sügav tunnetus, kuid nad püüavad täita kristliku elu kohustusi tingimusena, mida Jumal neilt taevassesaamiseks nõuab. Sellisel religioonil pole mingit väärtust.” (E.G.White, Tee Kristuse juurde)
Leige – ei ole seega ükskõikne. Leige jäljendab Jumala Vaimu tööd oma jõupingutustega. Ta ei alistu Jumala ees. Ta ei tunnista oma pattu – ta küll kahetseb oma (üksikuid) eksimusi, kuid ta ei taju milleks tuli Jeesus ja mida tähendavad apostel Pauluse sõnad, et me oleme patu poolt rikutud (Ro.3:9-12, Ro.5:12).
Samas ta on uhke oma usu üle! Järgmisel korral siit just jätkamegi.
Mis oli aga peamine tänases – ÄRA EALESKI ARVA, ET JUMAL ON VALMIS OMA LAPSEST LOOBUMA! Rääkimata sellest, et Temas oleks selline soov. Ei, ealeski mitte!
Esimene oli soov leida midagi uut. Ja teine oli vigade otsimine koguduse sees. Ja kui neile seesmistele suundumustele lisandus väline võim... siis varsti pidime lugema, et lõpuks ei olnud Jumalal muud lisada kuiet... sul on vaid mõned nimed. On ajajärk, kus kogu maailmas on vaid mõned nimed, kes ei ole usust täielikult loobunud... Selle väite olemust on raske tajuda.
Ometi sellest kõige sügavamast august oli väljapääs. Nagu Jeesus kinnitas – lõppude lõpuks kogudust ei suuda täielikult murda mitte miski. Vastupidi – Jumal juhib oma rahva kindlale võidule!
Ja täna tegelemegi selle lõpuaja koguduse ühe peamise mure teadvustamisega.
"Ja Laodikea koguduse inglile kirjuta: nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline tunnistaja, Jumala loodu algus: Ma tean sinu tegusid, et sa pole külm ega kuum. Oh, oleksid sa külm või kuum! (Ilm.3:15-16)
Siin on üks ootamatu lähenemine. Jumal ootab, et Ta kogudus oleks kas külm või kuum. Aga ta on... leige.
Kui te võtate kraanist vett – kas te eelistaksite, et see oleks hästi külm, või siis vastupidi – hästi kuum? Kaldun arvama, et enamasti meile sobib just see leigem variant. Suvel kuumaga, siis ilmselt sooviks, et vesi oleks jahedam. Ometi ka selles olukorras me ei igatse kuuma vee järele. Siis ütleksime, et oh oleks ta ometi külm. Äärmisel juhtumil leige. Mitte aga kuum.
Ja kindlasti on olukordi, kus me eelistame kuuma vett, aga ka siis oleks alternatiiviks pigem leige, aga mitte külm. Leige ehk see kahe äärmuse vahele jääv keskmine tundub tihti olevat see kõige pragmaatilisem valik. See sobib enamikesse olekordadesse ja kui on vaja leida kompromisse paljude inimeste paljude eelistuste vahel, siis valik jääb alati sinna kuhugi kahe äärmuse keskele. Miks aga Jumal väljendub selliselt, et Tema jaoks on sobivamad just need kaks äärmust?
Esmalt peame siis teadvustama, mida tähendab külm ja mida kuum. Mida tähendab kuum? Milline on kuum kristlane?
"Sest meie Jumal on hävitav tuli!" (He.12:29)
Tulel on puhastav toime. Edaspidi siit Laodikea sõnumist loeme ka Jumala poolt pakutavast usust, mis on tules läbikatsutud. Tuli teeb kindlaks, millel on väärtust ja millel mitte. Antud kirjakohas "hävitavat tuld" võib mõista ka kui puhastavat tuld. Kui algristikoguduse päevil jüngritele sai osaks nelipühi õnnistus - Vaimuga ristimine - siis seegi saabus tuleleekide kujul.
"Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida." (Ap.t.2:1-4)
"Ärge olge viitsimatud hoolsuses; olge tulised vaimus; teenige Issandat!" (Ro.12:11)
Tuline kristlane – see peaks olema ideaal. Jeesus võrdles kristlast küünlaga. Küünal annab valgust pimeduses. Ometi see valgus saabub just põlemise läbi! Kui küünal põleb, siis ta annab valgust. Kui ta ei põle, siis saab teda panna voodi alla, või kuhugi mujale peitu.
Jah, kuumast saame pisut aru. Ja ilmselt ka selle vastandi – külmaga. Külm – see on ju siis vastand. Inimesed ütlevad tihti – ta oli külm mu vastu. Mida see väide tavaliselt tähendab? Ilmselt seda, et me soovisime, et keegi meile tähelepanu pööraks, midagi meie heaks teeks... aga ta ei hoolinud meist. Ta oli külm minu suhtes.
"Ja et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus." (Mt.24:12)
Antud kirjakohas on samuti viidatud armastusele, mis on kuum, kuid... mis jaheneb ülekohtu tagajärjel. Jahenemine ei ole soovitud tulemus. Jumal hoiatab selle eest. Antud juhul aga Jumal eelistaks pigem külma leigele. Miks küll nii? Leiges on ju veel veidigi järel midagi sellest algsest kuumusest. See peaks ju igati eelistatud olema võrreldes külmaga?
Kuidas me mõistame leige kristlase olukorda?
Tavaline seletus laodikea probleemile on see, et me üritame ja siis tunneme, et oleme tublid. Järgmisel hetkel loobume liiga kergesti. Eelistame mugavust ja heaolu. Ja nii me tihti tõlgendamegi antud kirjakoha „leiget” sellise vahepealse seisundina – usume Jumalasse, kuid me ei ole järjepidevad. Nö. ühe jalaga siin ja teisega seal...
Siis loeme Jeesuse sõnu:
" Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad. Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta. Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!" (Mt.6:19-21)
Lugedes seda Jeesus hoiatust, võib meile tunduda, et olemegi lahendanud selle leiguse teema. Me ju kõik oleme olnud valikute ees, kus peame valima kas Jumala või tänase heaolu vahel. Selline tõlgendus paistab leidvat reaalsest elust palju kinnitust - vahel eelistame järgida üleskutset heategevuseks, järgmisel hetkel aga eelistame oma heaolu ligimese aitamise arvelt. Ometi... see ju võikski olla tõde, kui ei oleks seda järgnevat. Jumal lisab selle „leige” juurde oma hinnangu – Ta tahab selle "leige" välja sülitada oma suust...
Siin on ju küsimus sellest, et milline on meie Jumal! Kas Ta soovib tõesti loobuda oma lapsest, kes vahel kuulab sõna ja järgmisel hetkel ei pruugi seda teha? Kas meie inimestena käitume nii? Jah, kahjuks kuigi me leiame ka üksikuid selliseid näiteid, siis enamasti meil ei tule mõttessegi lahtiöelda oma lastest nende ühe või teise eksimuse tõttu.
Veelgi enam. Jumal kasutab väljendit – tahan välja sülitada oma suust. See on ju veelgi kõvem väljendus, võrreldes loobumisega. Sülitamine ei ole ju väga viisakas tegevus. Ometi Jumal kasutab just seda terminit. Miks?
Kas armastav Jumal oleks saatnud oma Poja meie eest surma, kui Ta nii kergesti on valmis meist loobuma?
Meenutame. Jeesus oli ristil. Kui Ta vaatas sealt meie maailma, mida Ta nägi? Seal olid inimesed, kelledel oli heameel, et neil on lõpuks lootus vabaneda sellest naatsaretlasest. Seal on üksjagu emotsionaalselt segaste tunnetega inimesi, kes ei oska otsustada, mis nende silme ees on toimumas. Seal on lihtsalt uudishimulikke, kes tulid vaatama järjekordset vaatemängu. Ja siis on ju seal ka Tema poolt armastatud ja õpetatud jüngrid... kes olid vaat et veelgi suuremas segaduses ja lootusetuses, kui ülejäänud kokku.
Rääkimata siis koos Jeesusega ristil olevatest röövlitest, kes mõlemad naeravad Tema üle. Ja ometi Jeesus ju nägi kõike seda vägagi selgesti. Teda ei üllatanud miski, mis sealt avanes, sest „Ta teadis, mis on inimeses” (Joh.2:24-25). Vastupidi - see, et Ta teab, mis meis tegelikult on ja kui nõrgad me iseenesest oleme, selleks Ta ju tuligi! See ei olnud Talle üllatuseks.
Kui siis Saatan sosistab Jeesusele, et „kui Sa tõesti oled Jumala Poeg, siis astu ristilt maha” - miks küll Jeesus ei loobunud? Seal, Jeesuse silme ees ei olnud ju kedagi, kes oleks suutnud Jumala poolt toodud ohvrit vääriliselt hinnata. Kui Jumal oleks selline, kes nii lihtsalt oleks valmis patusest loobuma, siis Ta oleks ju võinud koheselt selle päästeoperatsiooni lõpetada.
Või arvad, et just sina oled see ainus õige ja hea, kes kindlasti ei ole nende kergemeelsete inimeste sarnane? Kas nii?
Vaevalt küll, sest Jeesus ise õpetas Jumala kohta midagi hoopis muud.
"Ja ta ütles selle tähendamissõna: "Ühel inimesel oli viigipuu; see oli istutatud tema viinamäkke. Ja ta tuli ning otsis sellelt vilja, aga ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab? Aga see vastas ning ütles talle: isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle panen sõnnikut! Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!" (Lk.13:6-9)
Patu palk on surm. Kui on lõplikult selge, et miski ei täida oma eesmärki, siis on tõesti paratamatu, et ühel hetkel tuleb teha see lõplik otsus. Küsimus on ju loodu vabas valikus. Samas kui seda hetke ei oleks, siis see patust rikutud maailm jääks ju kestma igavesti. Siis jääksid ju ka haigused ja hädad inimkonna igavesteks kaaslasteks. See ei ole aga Jumala plaan. Tema andis oma Poja, et kõigil neil hädadel oleks ka see viimane hetk, mille järel saab taastatud see algne rahu ja rõõm.
"Aga Siion ütleb: "Jehoova on mind maha jätnud, Issand on mind unustanud!" Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte! Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees!" (Jes.49:14-16)
Jeesus rääkis ju meile ka loo kadunud pojast. Isa, kes sümboliseeris Jumalat, ei loobunud oma pojast, kes õnnetuna tagasi koju saabus. Neid näited on ju palju, kus Jeesus pakub patusele lootust õiglase karistuse asemel.
Kogu Jeesuse enda elu siin meie planeedil kinnitab meile just seda tõsiasja, et Jumal ei loobu oma lastest. Ealeski mitte! Seda põhjusel, et Ta on nii kõrget hinda maksnud patuse päästmiseks. Veelgi enam - Ta on lausa tõotanud nii meid päästa kui ka oma töö meie juures lõpuni viia.
" Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu! Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks!" (Joh.3:16-17)
"ja olen kindel selles, et see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani." (Fil.1:6)
Ja need on vaid paar tõotust, milled Jumal on meile jätnud, et me võiks kindlalt Tema peale loota. Keda aga Jumal siis tahab suust välja sülitada?
"Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!" (Mt.7:21-23)
Jumal tahab välja sülitada ülekohtu tegijad! Ta ei tunne neid! Need ei ole Tema omad. Jah, nad võivad olla kuulutanud Jeesuse nimel. Jah, nad võivad olla isegi imesid teinud Jumala nimel, kuid Tema ei ole nende sees oma tööd alustanud. Ka Juudas oli jüngrite seas. Ometi tuli ta sinna ise, mitte Jeesuse kutsel. Kuigi Jeesus lootis ka Teda päästa (kuni viimase hetkeni), siis paraku... jäi ta oma valikute vangiks.
Jeesus ju kinnitas, et Ta ei ole elades neid tundnud... Kas on siin planeedil sündinud inimene, keda Jumal ei oleks näinud või märganud? Sellist inimest ei ole olnud ega saa ka olema. Ometi lugesime, et "mitmed ütlevad" nagu oleks nad Jeesuse nimel "vägevaid tegusidki" teinud! Kes need küll on?
"Kes siis lihameeles on, need ei või olla Jumalale meelepärased. Aga teie ei ole lihameeles, vaid vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest asub teie sees. Aga kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." (Ro.8:8-9)
Mida me sellest siis järeldada saame? Kuidas saab see inimene, kes küll tunnistab Jeesusest, kuid kelle südames ei ole kunagi olnud ruumi Jeesusele, kuidas saab see inimene olla leige? Meenutame Jeesuse sõnu: "ma tean sinu tegusid..." (Ilm.3:15)
Jumal ei heida Laodikeale ette, et tal ei ole tegusid. Ta ei heida ette, et neid tegusid on pisut vähevõitu. Ta kinnitab, et Ta näeb – Laodikea tegutseb! Probleem ongi just nendes tegudes, milledega Laodikea on hõivatud oma jumalateenimistel.
"Vennad, minu südame hea meel ja palve Jumala poole nende eest on, et nad õndsaks saaksid! Sest ma annan neile tunnistuse, et nad on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda; sest kui nad ei mõista Jumala õigust ja püüavad üles seada oma õigust, siis ei ole nad alistunud Jumala õigusele." (Rom.10:1-3)
Paulus ütleb, et on inimesed, kes on agarad Jumala suhtes. Mida see tähendab? Nad tegutsevad! Nad ei ole ükskõiksed. Nad ei ole tegevusetud! Ja pealegi "nad on väga agarad"! Väliselt on kõik hästi. Seesmiselt? Nad püüavad üles seada... oma õigust. Nad ei alistu Jumala ees. Ei tunnista oma pattu. Nad ei taju oma vajadust Päästja järele. Nad on nagu Kain, kes väliselt lähenes Jumalale. Tõi lausa ohvri. Kuid ta süda ei tundnud valu patu pärast. Tema toodud ohvris puudus veri – valu.
"kõik, kes endid rajavad käsutegudele, on needuse all." (Gal.3:10)
"ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu, see, mis tuleb Jumalalt usu varal." (Fil.3:9)
”Seega motivatsioon mis paneb meid tegutsema ongi see ainus vahe, mis eristab usu tegusid meie liha tegudest (Gal.5:19). Kuigi väliselt vaadates on väga raske neil vahet teha ... Seega liha teod (külm) on patused teod – valetamine, varastamine, hoorus. Kui me rajame end aga käsutegudele (leige), siis need näivad õigete/usu tegudena. Miks nad on aga leiged, aga mitte kuumad teod, seda seepärast, et liha püüab matkida Vaimu tegusid. Külm on segatud kuumaga.” (J.Sequeira, Laodicea)
„On neid, kes tunnistavad, et nad teenivad Jumalat, samal ajal aga loodavad oma jõupingutustega tema käske täita, õiget iseloomu kujundada ja päästmist kindlustada. Nende südant pole liigutanud Kristuse armastuse sügav tunnetus, kuid nad püüavad täita kristliku elu kohustusi tingimusena, mida Jumal neilt taevassesaamiseks nõuab. Sellisel religioonil pole mingit väärtust.” (E.G.White, Tee Kristuse juurde)
Leige – ei ole seega ükskõikne. Leige jäljendab Jumala Vaimu tööd oma jõupingutustega. Ta ei alistu Jumala ees. Ta ei tunnista oma pattu – ta küll kahetseb oma (üksikuid) eksimusi, kuid ta ei taju milleks tuli Jeesus ja mida tähendavad apostel Pauluse sõnad, et me oleme patu poolt rikutud (Ro.3:9-12, Ro.5:12).
Samas ta on uhke oma usu üle! Järgmisel korral siit just jätkamegi.
Mis oli aga peamine tänases – ÄRA EALESKI ARVA, ET JUMAL ON VALMIS OMA LAPSEST LOOBUMA! Rääkimata sellest, et Temas oleks selline soov. Ei, ealeski mitte!
