"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
MA ANNAN NÕU - SILMASALV!
Oleme vaadelnud Jumala pakutavaid lahendusi Laodikeale. Esmalt, et peame ostma need lahendused Jumalalt. Teiseks vajame eneseõiguse asemele Kristuse õigust. Eneseusu asemele Jumala andi – usu kulda.
Kuid selles nimekirjas on veel üks tahk:
"Ma anna sulle nõu osta minult... silmasalvi võida silmi, et sa näeksid" (Ilm.3:18)
Usu kulla puhul Jumal mõistis meie soovi saada ja olla rikas. Seda olukorras, kus Laodikea väidab, et ta on rikas ja tal ei ole midagi vaja. Jumal aga näeb, et laodikealane on vilets, armetu ja vaene.
Valgete riiete puhul Jumal lisas, et neid vajame seepärast, et me ei oleks alasti... Laodikea on veendunud, et tal ei ole midagi puudu ja ta ei vaja kellegi armuande. Ta on rikas. Jumal näeb aga midagi muud - Laodikea on vilets ja alasti. Kuid silmasalvi puhul loeme, et ... seda vajame, et lihtsalt näha! Laodikea probleem – sa oled pime... Kas saab ettekujutus ja reaalsus olla veel suuremas vastuolus?
Piiblis Jumal tõotab, et meil võiks olla usku, nii et mäed liiguvad. Meil võiksid olla valged riided, nii et keegi ei näe meie alastust. Kuid, kui me oleme pimedad, palju siis on abi valgetest riietest ja suurest usust?
"Aga kui su silm on rikkis, siis on kogu su ihu pimeduses. Kui nüüd su valgus, mis on sinus, on pimedus, kui suur on siis pimedus?" (Mt.6:23)
Kõik Aadama järeltulijad sünnivad siia ilma rikutud silmadega. Seda probleemi lahendamiseks lihtsad lahendused puuduvad.. Ei piisa poest paremate prillide ostmisest. Selliseid prille ei ole üheski meie poes saadaval.
Apostel Johannes kirjeldab seda olukorda meile lähemalt.
"Aga kes oma venda vihkab, see on pimeduses ja käib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on teinud ta silmad pimedaks." (1.Joh.2:11)
Siin ongi põhjus, miks Jumal saatis oma Poja. Ikka selleks, et me võiksime pääseda sellest kohutavast pimeduse meelevallast.
"Aga kui me kõik maha kukkusime, kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa! Mina aga ütlesin: kes sa oled, isand? Issand ütles: mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad! Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest ma olen sulle ilmunud selleks, et ma sind seaksin oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas ma veel sulle ilmun ning päästan sind su rahva ja paganate käest, kelle juurde ma sind nüüd läkitan avama nende silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja saatana võimuse alt Jumala poole ning saaksid pattude andeksandmist ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu läbi minusse!" (Ap.t.26:14-18)
See oli apostel Pauluse tunnistus kuningas Agrippa ees. Ta rääkis omast kogemusest. See kogemus avas tema silmad inimest piirava pimeduse suhtes.
Me kõik vajame silmasalvi, et me näeksime pöörduda sellest valdavast pimedusest.
Probleem on selles, et nii usukuld ja need valged riided – neid on liiga lihtne endile ettekujutada. Meenutame, et Jeesuse aegsed variserid olid veendunud, et ei ole olemasTaevast ilma nendeta. Taevas oli ju ennekõike just nende jaoks loodud. Ja nemad – olid kõige suuremad Jumala sõbrad, kes ainsana tegutsesid Jumala tahte järele. Veelgi enam - nad suutsid isegi kõige peenemates detailides määratleda, mis on õige ja mis vale!
Paraku Jeremia kinnitab meile, et inimese süda on kaval petma ja seda raske tajuda (Jer.17:9). Ja seda eriliselt just vaimulikes küsimustes, kus me teame, et Jumal armastab kõiki inimesi, pealegi..., et Jumal on Armastus.
Nii lihtne ja loogiline on ju siit järeldada, et kui Tema tunneb mind ja minu vajadusi... et järelikult on minuga kõike hästi. Täpselt nagu Laodikea oma tunnistuse andis - mul on kõike küllaga ja mul ei ole midagi puudu.
Nii on see olnud läbi aegade ja on ka tänasel päeval. Meis tõusetub väga kergesti taolisi mõtteid. Kui ka kõik teised ei mõista mind, siis Tema ju ikka mõistab. Selles ei saa ju kuidagi kahelda. Jah tõesti - Ta mõistabki! Ilma igasuguse küsimuseta! Paraku Ta näeb minu tegelikku olukorda, seda mida mina ei soovi näha...
Siin on suur vahe meie ettekujutusel ja usul. Meis olev ettekujutus on meie seesmine kaitsereaktsioon ümbritsevate ohtude ja meie endi olukorra suhtes. Meie ettekujutusvõime loob imeteldavaid pettepilte meist tegelikkusest. Oma mina määratleb meie jaoks selle, mis on hea ja mis halb. Selle loori taga peitubki see põhjus, miks me ei näe ja miks oleme oma tegeliku reaalsuse suhtes pimedad.
Lisaks kõigele ettekujutus kujundab ka Jumala meie endi näo järele, meile sobivaks.
Jumal aga pakub hoopis erinevat tegelikkust. Ta pakub teist reaalsust selle meie ettekujutusliku maailma asemele. Ta ütleb meile piiblis, et hei – mina olen tõeline, ma olen olemas! Seeläbi saabTemast meie usu alustaja ja täide saatja. Ma olen tõesti hea - sa ei pea kartma. Ma tõesti hoolin, sa ei pea mind enda arusaamade kohaseks kujundama. Minus on tõesti elu ja kõik, mida sa vajad - lihtsalt ava süda ja usalda mind!
"vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele." (He.12:2)
Vaatleme seda nägemise teemat veel ühe koguduste elus küllaltki tavalise juhtumi taustal. Jeesus, enne oma lahkumist siit maailmast, juhtis oma ülempreesterlikus palves meie tähelepanu koguduse ühtsusele.
„Need esimesed jüngrid erinesid üksteisest märkimisväärselt. Nad pidid saama maailma õpetajaiks ning nad esindasid väga mitmekesiseid iseloomutüüpe. Selleks, et edukalt edasi viia tööd, milleks neid oli kutsutud, pidid need mehed, kes erinesid sünnipäraste omaduste ja eluharjumuste poolest, saavutama mõtete, tunnete ja tegevuse ühtsuse. Seda ühtsust saavutada oligi Kristuse eesmärk. Selleks püüdis Ta esmalt saavutada, et nad oleksid üks Temaga. Tema töö ja mure nende pärast väljendus palves Isale: "Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki meis oleksid... ja maailm tunneks, et Sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu Sa mind oled armastanud" (Joh.17,21.23).” (E.White "Apostlite teod")
Siit ka üks peamisi põhjuseid, miks tänasel päeval ikka ja jälle kuuleme üleskutseid ühtsusele koguduses, või siis lahenduste otsimisi, kuidas seda ühtsust leida ja kas see üldse on võimalik?
Kujutleme nüüd aga üht kristlaste kokkusaamist, kus leidis aset järgnev vestlus.
Oluline eeldus: kohalolijaist on kõik kristlased. Vähe sellest - kõik on ka koguduse aktiivsed liikmed, kelle jaoks on väga oluline koguduse hea käekäik. See ongi põhjus, miks nad muretsevad teemade üle, mis takistavad Jumalal suuremat väge näitamaks oma koguduse juures. Jumal on ju suur ja võimas, Tema vägi on piiritu! Ometi... me ei koge seda väge nii tihti kui me seda sooviks.
Kristlaste koosolemine siis. Keegi kohaolijaist väidab, et koguduses on palju probleeme, kuid üks aktuaalsematest neist on naispastorlusse kaldumine. Teine sügavalt usklik inimene toetab täie veendumusega, et Jumal ju saatiski oma Poja, et kõiki neid kunstlikke müüre eemaldada meie arusaamadest.
Seal on veel keegi, kes nimetab end lausa feministiks. Ta leiab, et tegelikult Jumal ongi rohkem nagu naissooline isiksuse tüüp – kanaema, kes oma tiibade alla kõik varjule võtab. See Jesaja poolt kirjeldatud kujund ei ole ju meessugu iseloomustav. Siit ju lihtne järeldus – Jumal ei saa siis olla meessoost. Veelgi enam – juba liigagi kaua on naised pidanud taluma meeste üleolevat suhtumist naissoosse.
Ometi on kohal ka väga traditsiooniliste vaadete esindajaid, kes avavad oma piiblid ja kooris loevad sealt apostel Pauluse sõnu: ei luba naistel õpetada, naisel ei ole meelevalda mehe üle, mees on naise pea, mitte vastupidi.
Ja siit saab alguse suuremat sorti vaidlus. Rõhutan: kõik koos viibivad usuvad samasse Jumalasse ja Tema Pojasse, kes ristil nende eest suri. Kõik koosolijad on ühel meelel, et just nende usk põhineb täielikult ja ainult piiblil. Ja kõik toovad oma väidete kinnitamiseks rikkalikult ikka uusi ja uusi kirjakohti piiblist.
Kui ei oleks tegu kristlastega, siis tõenäoselt need inimesed järgneval korral enam ei kohtuks teineteisega. Koguduses aga... me teame, et me lihtsalt peame kõiki sallima.
Ometi ka koguduse kontekstis – haavad jäävad. Järgmisel korral välditakse seda õde või venda, keda teatakse, et... ta on ju selline. Tema arusaamised on kivistunud. Teda ei muuda miski. Muide, seda mõlemapoolselt! Selles punktis suuri erinevusi ei ole, sest haiget saamise kogemus on vastastikune.
Piiblis on siiski ka teistlaadne kristlaste kogunemise kirjeldus:
"Mis siis nüüd, vennad? Kui te kokku tulete, siis on igaühel midagi, kas laulu või õpetust või ilmutust või keeltega rääkimist või tõlgitsemist; sündigu see kõik koguduse ehitamiseks." (1.Kor.14:26)
„Kristus meie sees kohtub Kristusega meie vendade-õdede südames, ning Püha Vaim toob sellise südame- ja tegevusühtsuse, mis tunnistab maailmale, et oleme Jumala lapsed.” ("Testimonies to the Church vol.9")
Vaatleme neid kaht erinevat kogunemist. Mõlemal juhtumil kogunesid kristlased. Kristus sinu südames kohtub Kristusega minu südames. Ometi, peame lisama, et ühel juhtumil on arusaamised sellest Kristusest liiga erinevad. Otsekui oleks mitu erinevat Kristust... Teisel juhtumil Jumal sekkub, liidab, kinnitab usku.
Tulemus. Ühtsus? Südame- ja tegevusühtsus??? Jumala Sõna peaks ju pühitsema ja liitma! Miks juhtub aga liigagi tihti just see vastupidine – Jumala Sõna lahutab? Millest tuleneb, et ühel juhtumil teostub Jumala plaan ühtsusest ja teisel mitte?
Peamine küsimus: kas eesmärgiks on õppida tundma Jeesust, õppida avama oma südant Talle?
Esimesel juhtumil tundus, et eesmärgiks on pigem oma arusaamiste kaitsmine ja õigustamine. Ja seda siis mõlemapoolselt. Seega: teemaks olid meie ja meie arusaamad, mitte Jeesus! Eesmärgiks on esitada oma argumendid ja vastuargumendid, kaitsta ennast ja oma arusaamasid. Miks kristlased peaksid kogunema? Miks Jeesus õpetas meile, et me peaksime paluma Tema nimel (Joh.14:13)?
Milline on Jumala Vaimu roll neil kahel eri tüüpi kogunemisel?
Esimesel juhtumil Jumala rolli praktiliselt ei eksisteeri. Talle jääb ju kuulaja roll. Maksimaalsel juhtumil uksele koputaja roll. Sisse aga lasta ju ei saa..
Teisel juhtumil – Püha Vaim liidab! Elustab kõikide usku – elavad kogemused loovad elava usu, toovad elava Jumala silme ette. Toovad Ta lausa kogunejate südamesse! Ta lohutab, kui keegi on kurvastuses. Ta elustab, kui keegi on jäänud raskustes loiuks. Ta jagab tarkust, kui keegi ei suuda mõista ja otsustada mõnd küsimust.
Tagajärg. Ühel juhtumil see kõik võimendub. Kogunejad saavad veelgi suurema kinnituse selle kohta, et meil on sama Jumal!
Võimendus toimub ka sel esimesel juhtumil, kuid seda paraku Jumala Sõnale kalestumise suunas. Ja seda jälle mõlemapoolselt. Ei ole nii, et üks pooltest kogeks Jumala erilist ligiolu ja ainult see teine, sest... jumalaks on minu arusaamine ja selle eest võitlemine.
Jumala plaaniks on aga pakkuda elavat kogemus elavast Jumalast, kes... liidab ja ühendab. Tema on see, kelles ainsana saame olla tõeliselt üks!
"et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema tunnetamises ja valgustaks teie südame silmad, et te teaksite, mis lootus see on, milleks ta teid on kutsunud, ja mis on tema pärandi au rikkus pühade sees, ja mis on tema ülemäära suur vägi meie suhtes, kes usume tema jõutugevuse mõjul." (Ef.1:17-19)
See on eeldus...
...kuniks "me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda, ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks; vaid et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus, kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele tema mõõdu järgi ja kes teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks armastuses." (Ef.4:13-16)
Kuid selles nimekirjas on veel üks tahk:
"Ma anna sulle nõu osta minult... silmasalvi võida silmi, et sa näeksid" (Ilm.3:18)
Usu kulla puhul Jumal mõistis meie soovi saada ja olla rikas. Seda olukorras, kus Laodikea väidab, et ta on rikas ja tal ei ole midagi vaja. Jumal aga näeb, et laodikealane on vilets, armetu ja vaene.
Valgete riiete puhul Jumal lisas, et neid vajame seepärast, et me ei oleks alasti... Laodikea on veendunud, et tal ei ole midagi puudu ja ta ei vaja kellegi armuande. Ta on rikas. Jumal näeb aga midagi muud - Laodikea on vilets ja alasti. Kuid silmasalvi puhul loeme, et ... seda vajame, et lihtsalt näha! Laodikea probleem – sa oled pime... Kas saab ettekujutus ja reaalsus olla veel suuremas vastuolus?
Piiblis Jumal tõotab, et meil võiks olla usku, nii et mäed liiguvad. Meil võiksid olla valged riided, nii et keegi ei näe meie alastust. Kuid, kui me oleme pimedad, palju siis on abi valgetest riietest ja suurest usust?
"Aga kui su silm on rikkis, siis on kogu su ihu pimeduses. Kui nüüd su valgus, mis on sinus, on pimedus, kui suur on siis pimedus?" (Mt.6:23)
Kõik Aadama järeltulijad sünnivad siia ilma rikutud silmadega. Seda probleemi lahendamiseks lihtsad lahendused puuduvad.. Ei piisa poest paremate prillide ostmisest. Selliseid prille ei ole üheski meie poes saadaval.
Apostel Johannes kirjeldab seda olukorda meile lähemalt.
"Aga kes oma venda vihkab, see on pimeduses ja käib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on teinud ta silmad pimedaks." (1.Joh.2:11)
Siin ongi põhjus, miks Jumal saatis oma Poja. Ikka selleks, et me võiksime pääseda sellest kohutavast pimeduse meelevallast.
"Aga kui me kõik maha kukkusime, kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa! Mina aga ütlesin: kes sa oled, isand? Issand ütles: mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad! Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest ma olen sulle ilmunud selleks, et ma sind seaksin oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas ma veel sulle ilmun ning päästan sind su rahva ja paganate käest, kelle juurde ma sind nüüd läkitan avama nende silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja saatana võimuse alt Jumala poole ning saaksid pattude andeksandmist ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu läbi minusse!" (Ap.t.26:14-18)
See oli apostel Pauluse tunnistus kuningas Agrippa ees. Ta rääkis omast kogemusest. See kogemus avas tema silmad inimest piirava pimeduse suhtes.
Me kõik vajame silmasalvi, et me näeksime pöörduda sellest valdavast pimedusest.
Probleem on selles, et nii usukuld ja need valged riided – neid on liiga lihtne endile ettekujutada. Meenutame, et Jeesuse aegsed variserid olid veendunud, et ei ole olemasTaevast ilma nendeta. Taevas oli ju ennekõike just nende jaoks loodud. Ja nemad – olid kõige suuremad Jumala sõbrad, kes ainsana tegutsesid Jumala tahte järele. Veelgi enam - nad suutsid isegi kõige peenemates detailides määratleda, mis on õige ja mis vale!
Paraku Jeremia kinnitab meile, et inimese süda on kaval petma ja seda raske tajuda (Jer.17:9). Ja seda eriliselt just vaimulikes küsimustes, kus me teame, et Jumal armastab kõiki inimesi, pealegi..., et Jumal on Armastus.
Nii lihtne ja loogiline on ju siit järeldada, et kui Tema tunneb mind ja minu vajadusi... et järelikult on minuga kõike hästi. Täpselt nagu Laodikea oma tunnistuse andis - mul on kõike küllaga ja mul ei ole midagi puudu.
Nii on see olnud läbi aegade ja on ka tänasel päeval. Meis tõusetub väga kergesti taolisi mõtteid. Kui ka kõik teised ei mõista mind, siis Tema ju ikka mõistab. Selles ei saa ju kuidagi kahelda. Jah tõesti - Ta mõistabki! Ilma igasuguse küsimuseta! Paraku Ta näeb minu tegelikku olukorda, seda mida mina ei soovi näha...
Siin on suur vahe meie ettekujutusel ja usul. Meis olev ettekujutus on meie seesmine kaitsereaktsioon ümbritsevate ohtude ja meie endi olukorra suhtes. Meie ettekujutusvõime loob imeteldavaid pettepilte meist tegelikkusest. Oma mina määratleb meie jaoks selle, mis on hea ja mis halb. Selle loori taga peitubki see põhjus, miks me ei näe ja miks oleme oma tegeliku reaalsuse suhtes pimedad.
Lisaks kõigele ettekujutus kujundab ka Jumala meie endi näo järele, meile sobivaks.
Jumal aga pakub hoopis erinevat tegelikkust. Ta pakub teist reaalsust selle meie ettekujutusliku maailma asemele. Ta ütleb meile piiblis, et hei – mina olen tõeline, ma olen olemas! Seeläbi saabTemast meie usu alustaja ja täide saatja. Ma olen tõesti hea - sa ei pea kartma. Ma tõesti hoolin, sa ei pea mind enda arusaamade kohaseks kujundama. Minus on tõesti elu ja kõik, mida sa vajad - lihtsalt ava süda ja usalda mind!
"vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele." (He.12:2)
Vaatleme seda nägemise teemat veel ühe koguduste elus küllaltki tavalise juhtumi taustal. Jeesus, enne oma lahkumist siit maailmast, juhtis oma ülempreesterlikus palves meie tähelepanu koguduse ühtsusele.
„Need esimesed jüngrid erinesid üksteisest märkimisväärselt. Nad pidid saama maailma õpetajaiks ning nad esindasid väga mitmekesiseid iseloomutüüpe. Selleks, et edukalt edasi viia tööd, milleks neid oli kutsutud, pidid need mehed, kes erinesid sünnipäraste omaduste ja eluharjumuste poolest, saavutama mõtete, tunnete ja tegevuse ühtsuse. Seda ühtsust saavutada oligi Kristuse eesmärk. Selleks püüdis Ta esmalt saavutada, et nad oleksid üks Temaga. Tema töö ja mure nende pärast väljendus palves Isale: "Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki meis oleksid... ja maailm tunneks, et Sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu Sa mind oled armastanud" (Joh.17,21.23).” (E.White "Apostlite teod")
Siit ka üks peamisi põhjuseid, miks tänasel päeval ikka ja jälle kuuleme üleskutseid ühtsusele koguduses, või siis lahenduste otsimisi, kuidas seda ühtsust leida ja kas see üldse on võimalik?
Kujutleme nüüd aga üht kristlaste kokkusaamist, kus leidis aset järgnev vestlus.
Oluline eeldus: kohalolijaist on kõik kristlased. Vähe sellest - kõik on ka koguduse aktiivsed liikmed, kelle jaoks on väga oluline koguduse hea käekäik. See ongi põhjus, miks nad muretsevad teemade üle, mis takistavad Jumalal suuremat väge näitamaks oma koguduse juures. Jumal on ju suur ja võimas, Tema vägi on piiritu! Ometi... me ei koge seda väge nii tihti kui me seda sooviks.
Kristlaste koosolemine siis. Keegi kohaolijaist väidab, et koguduses on palju probleeme, kuid üks aktuaalsematest neist on naispastorlusse kaldumine. Teine sügavalt usklik inimene toetab täie veendumusega, et Jumal ju saatiski oma Poja, et kõiki neid kunstlikke müüre eemaldada meie arusaamadest.
Seal on veel keegi, kes nimetab end lausa feministiks. Ta leiab, et tegelikult Jumal ongi rohkem nagu naissooline isiksuse tüüp – kanaema, kes oma tiibade alla kõik varjule võtab. See Jesaja poolt kirjeldatud kujund ei ole ju meessugu iseloomustav. Siit ju lihtne järeldus – Jumal ei saa siis olla meessoost. Veelgi enam – juba liigagi kaua on naised pidanud taluma meeste üleolevat suhtumist naissoosse.
Ometi on kohal ka väga traditsiooniliste vaadete esindajaid, kes avavad oma piiblid ja kooris loevad sealt apostel Pauluse sõnu: ei luba naistel õpetada, naisel ei ole meelevalda mehe üle, mees on naise pea, mitte vastupidi.
Ja siit saab alguse suuremat sorti vaidlus. Rõhutan: kõik koos viibivad usuvad samasse Jumalasse ja Tema Pojasse, kes ristil nende eest suri. Kõik koosolijad on ühel meelel, et just nende usk põhineb täielikult ja ainult piiblil. Ja kõik toovad oma väidete kinnitamiseks rikkalikult ikka uusi ja uusi kirjakohti piiblist.
Kui ei oleks tegu kristlastega, siis tõenäoselt need inimesed järgneval korral enam ei kohtuks teineteisega. Koguduses aga... me teame, et me lihtsalt peame kõiki sallima.
Ometi ka koguduse kontekstis – haavad jäävad. Järgmisel korral välditakse seda õde või venda, keda teatakse, et... ta on ju selline. Tema arusaamised on kivistunud. Teda ei muuda miski. Muide, seda mõlemapoolselt! Selles punktis suuri erinevusi ei ole, sest haiget saamise kogemus on vastastikune.
Piiblis on siiski ka teistlaadne kristlaste kogunemise kirjeldus:
"Mis siis nüüd, vennad? Kui te kokku tulete, siis on igaühel midagi, kas laulu või õpetust või ilmutust või keeltega rääkimist või tõlgitsemist; sündigu see kõik koguduse ehitamiseks." (1.Kor.14:26)
„Kristus meie sees kohtub Kristusega meie vendade-õdede südames, ning Püha Vaim toob sellise südame- ja tegevusühtsuse, mis tunnistab maailmale, et oleme Jumala lapsed.” ("Testimonies to the Church vol.9")
Vaatleme neid kaht erinevat kogunemist. Mõlemal juhtumil kogunesid kristlased. Kristus sinu südames kohtub Kristusega minu südames. Ometi, peame lisama, et ühel juhtumil on arusaamised sellest Kristusest liiga erinevad. Otsekui oleks mitu erinevat Kristust... Teisel juhtumil Jumal sekkub, liidab, kinnitab usku.
Tulemus. Ühtsus? Südame- ja tegevusühtsus??? Jumala Sõna peaks ju pühitsema ja liitma! Miks juhtub aga liigagi tihti just see vastupidine – Jumala Sõna lahutab? Millest tuleneb, et ühel juhtumil teostub Jumala plaan ühtsusest ja teisel mitte?
Peamine küsimus: kas eesmärgiks on õppida tundma Jeesust, õppida avama oma südant Talle?
Esimesel juhtumil tundus, et eesmärgiks on pigem oma arusaamiste kaitsmine ja õigustamine. Ja seda siis mõlemapoolselt. Seega: teemaks olid meie ja meie arusaamad, mitte Jeesus! Eesmärgiks on esitada oma argumendid ja vastuargumendid, kaitsta ennast ja oma arusaamasid. Miks kristlased peaksid kogunema? Miks Jeesus õpetas meile, et me peaksime paluma Tema nimel (Joh.14:13)?
Milline on Jumala Vaimu roll neil kahel eri tüüpi kogunemisel?
Esimesel juhtumil Jumala rolli praktiliselt ei eksisteeri. Talle jääb ju kuulaja roll. Maksimaalsel juhtumil uksele koputaja roll. Sisse aga lasta ju ei saa..
Teisel juhtumil – Püha Vaim liidab! Elustab kõikide usku – elavad kogemused loovad elava usu, toovad elava Jumala silme ette. Toovad Ta lausa kogunejate südamesse! Ta lohutab, kui keegi on kurvastuses. Ta elustab, kui keegi on jäänud raskustes loiuks. Ta jagab tarkust, kui keegi ei suuda mõista ja otsustada mõnd küsimust.
Tagajärg. Ühel juhtumil see kõik võimendub. Kogunejad saavad veelgi suurema kinnituse selle kohta, et meil on sama Jumal!
Võimendus toimub ka sel esimesel juhtumil, kuid seda paraku Jumala Sõnale kalestumise suunas. Ja seda jälle mõlemapoolselt. Ei ole nii, et üks pooltest kogeks Jumala erilist ligiolu ja ainult see teine, sest... jumalaks on minu arusaamine ja selle eest võitlemine.
Jumala plaaniks on aga pakkuda elavat kogemus elavast Jumalast, kes... liidab ja ühendab. Tema on see, kelles ainsana saame olla tõeliselt üks!
"et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema tunnetamises ja valgustaks teie südame silmad, et te teaksite, mis lootus see on, milleks ta teid on kutsunud, ja mis on tema pärandi au rikkus pühade sees, ja mis on tema ülemäära suur vägi meie suhtes, kes usume tema jõutugevuse mõjul." (Ef.1:17-19)
See on eeldus...
...kuniks "me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda, ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks; vaid et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus, kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele tema mõõdu järgi ja kes teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks armastuses." (Ef.4:13-16)
