"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
JUMAL EI OLE ÜKSKÕIKNE
Eelmises teemas jõudsime tõdemuseni, et Jumal on andnud oma Poja meie päästmiseks ja mitte ainult mingis kauges tulevikus toimuvas pääsemises, vaid Ta soovib pakkuda meisse ka uut elu - elu, mis oli/on Tema Pojas. See on uus elu, millest oleme Aadama valiku tõttu eemaldunud ja mille olemasolugi me kahjuks enam ei taju... enne kui Jumal ise meie südamele koputab.
Piibli läbivaks teemaks on algse, patu poolt rikkumata elu ja maailma taastamine. Selle kulminatsiooniks on Jeesuse teine tulemine. See on sündmus, kus patune, eksija, muudetakse ja tõmmatakse Jeesusele vastu, üles õhku.
"Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ning üles tõusnud, nõnda ka Jumal toob esile Jeesuse kaudu need, kes ühes temaga on läinud magama. Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni, ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama; sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. (1.Tess.4:14-17)
See on kõikide ootuste realiseerumine. Sellele ei järgne enam ühtegi kannatust ega kurvastust. See on tõeline ja lõplik pääsemine.
"Õnnis ja püha on see, kellel on osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda..." (Ilm.20:6)
Jeesus soovikski tulla, kuid... meie kui rahvas ei ole valmis. Selle tulemusena Jumal on sunnitud tõdema, et... Ta tahab seda rahvast "välja sülitada oma suust".
Mis sel rahval siis viga on? Ta on uhke. Mille üle? Oma vaimulike saavutuste üle?!
„Juutide juhid pidasid end liiga targaks, et vajada õpetust, liiga õigeks et vajada päästmist, liiga austatuks, et vajada au, mis tuleb Kristuselt. Selle tagajärjel pöördus Õnnistegija neist ära...” (E.White, "Apostlite teod")
See tsitaat võtab hästi kokku ka Laodikeale antud hinnangu – ma olen rikas ja mul ei ole midagi vaja. Tulemus - Õnnistegija pöördus neist ära; või siis laodikealastele: tahan suust välja sülitada...
Nende sõnade taga olevat mõtet on meil ülimalt keeruline mõista. Me oleme harjunud, et rõõm ja mure käivad käsikäes. Me elame maailmas, kus õnnestumistega kaasnevad ka ebaõnnestumised. Me oleme õppinud lootma järgmisele võimalusele - vastasel juhtumil muutuks elu väljakannatamatuks. Elu on õpetanud meid!
Paraku peame siin kohal tõdema, et sellel rõõmude ja kurbustega segatud maailmal on ühel hetkel ka reaalne lõpp. Siinsed kaotused ja kurvastused ei jää kestma igavesti. Jumal on seadnud meie ümber toimuvale laostumisele ja hävingule ka lõpu tärmini.
Jeesus võrdles seda hetke Noa ja veeuputuse ajaga:
"Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi. Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi.Sest nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab olema Inimese Poja tulemine. Sest nõnda nagu inimesed olid neil päevil enne veeuputust: sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära; nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Kaks naist on jahvatamas veskil: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Siis valvake, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!" (Mt.24:37-42)
Nad sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele - see on ju selline eluline tegevus. Me kõik sööme ja joome. Enamus meist loob ka perekonna. Nii see elu käibki! Milles siis probleem?
Eks keskne probleem oligi ju selles, et seal oli ka Jeesus. Tal oli midagi olulist teada anda. Enamus aga keeldus Tema sõnumiga arvestamast. Neil olid omad rõõmud ju ootamas. Elu oli tore ilma Jumalatagi!
Kas ei sarnane see mitte tähendamissõnas toimuvaga?
"„Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid
proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma
ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!" (Lk.14:16-24)
Sarnane muster Laodikea sõnumis - mul on vara küll ja mul ei ole midagi vaja. Mul ei ole vaja, sest... mul on kõik olemas! Kutsutakse pidusöömaajale – vabanda, kuid mul juba pidu käib. Mul on mu põld, mu härjad, mu naine...
Ja nii võimegi leida piiblist ka järgneva mõtte:
"Lõikus on lõppenud, suvi on möödunud, aga meid ei ole päästetud!" (Jer.8:20)
Me eeldame kuidagi automaatselt (variseride kombel), et Jumal kindlasti peab päästma. Jah, see on tõesti Tema plaan, kuid... kui me ikka kangekaelselt ei kuula Tema häält, siis juhtub nii nagu Jeesuse loos – kojaisand vihastas ja käskis minna ning kutsuda teisi. Ja ühel hetkel realiseerub ka see tõsiasi, et ei saagi maitsta seda õhtusöömaaega. Lõikus on lõppenud, kuid meid ei ole päästetud... Ei ole meeldiv perspektiiv. Kuidas lahendab meie Jumal antud probleemi laodikealaste puhul.
"Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan. Ole siis väga hoolas ja paranda meelt!" (Ilm.3:19)
Noomin ja karistan kõiki, keda... armastan. Tänapäeval tundub see lausa kriminaalsena. Mis õigusega? Ma elan rahulikult oma elu, tunnen rõõmu igast päevast. Jah, ei hoolinud kutsest tulla sinna "õhtusöömajale" - ja mis siis? Mis kuritegu see selline siis on? Mul on mu põld, ma ei ole midagi kurja teinud; mul on mu härjad, ma ei ole midagi kurja teinud; mul on mu just võetud naine – mida kurja oleme teinud? Milleks ähvardada karistusega?
Vaatame lähemalt seda noomimist ja karistamist ühe vana loo taustal. Taavet ja Batseba. See on üpriski tuntud lugu. Peamiselt on seejuures lähenetud sellele teemale moraliseerivalt. Antud juhtumil püüame seda lugu jälgida just Jumala poolse manitsuse ja karistuse kontekstis. (lugeda saad seda lugu SIIT )
Loo taustast. See toimus ajal, kui Taavet oli juba kuningas. Teda saatis võitlustes Iisraeli vaenlastega edu ja selle tagajärjel võis ta aeg-ajalt lubada juba endale ka väikest puhkust. Sõda ammonlastega oli lõpule jõudmas ning Taavet pöördus Jerusalemma tagasi.
Taavet nägi ilusat naist ja peagi sai ta tema ilust sedavõrd sissevõetud, et ... Batseba jäi rasedaks. Esmalt püüdis Taavet teha, mis võimalik, et Uurija peaks teda oma lapseks. Ta kutsub Uurija rindelt koju, pakub talle head ja paremat ning palub, et Uurija läheks oma naise juurde.
Paraku Uurija oli üks tõeline sõjamees: tema sõbrad on rindel, ei, ta ei saa oma naise juurde end lõbustama minna. See Taaveti plaan ebaõnnestus. Siis üritas ta uuesti – Uurija jäi veel paariks päevaks Jeruusalemma. Taavet jootis ta täis... Kuid seegi ei aidanud. Uurijat ei mõjutanud miski – ei läinud ta oma naise juurde ööseks.
Ja kui muu enam ei aita, siis... laseb Taavet Uurija viia eesliinile, ta sinna üksi jätta, et ta lahingus kaotaks oma elu ...
Taavetile hakkas tunduma, et see lahendus siiski toimis. Pealegi hakkas talle meeldima mõte, et temal polnud selle kõigega midagi pistmist. Tema, Taavet, on pigem heategija, kes võtab oma vapra sõjamehe naise eest hoolitseda!
Kõik korras? Jah, nii hakkas ka Taavetile tunduma, et ongi korras. Jumal aga ei jäta inimest oma pettekujutlustesse. Ta saatis Taaveti juurde prohvet Naatani...
"Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene. Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid, aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar. Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.” (2.Sam.12:1-4)
Olukorras, kus prohvetil on edastada karm noomituse sõnum... oleks ju loogiline, et prohvet esitab selle ja lahkub. Paremal juhtumil julgustab kahetsejat oma pattu kahetsema. See oleks ju selline tüüpiline arusaam Vana-Testamendi-jumalast.
Seeasemel... prohvet räägib ühe loo. Prohvet ei alustanud nö. heast otsast. Meie tavaliselt küsime, et kumba uudist tahad esmalt, kas head või halba. Naatan nii ei teinud. Mida siis Jumal tahtis Taavetile teada anda? Milleks Ta siis saatis oma prohveti?
Peale kinnitust, et selles rikka mehe loos oli tegelikult jutt Taavetist endast... kuid ikkagi ei järgnenud kohtuotsust. Seeasemel räägib Jumal kõigest sellest, mida Ta on teinud Taaveti heaks. Jumal soovib vabastada Taavetit. Vabastada teda tema enda käest!
Taavet oli peitunud oma „saladusse”. Ta oli teinud kõik, et kuritegu oleks kaetud saladuse looriga. Et keegi ei teaks... Jumal aga meenutab siis oma tugeva käevarrega tehtut. Tema on suur Jumal. Mitte lihtsalt väike abimees, hea nõuandja. Ta on Jumal! Ja siis Jumal lisab, et kui... kui seda kõike oleks veel vähe olnud, Ta oleks võinud veel lisada!!! Lisada kõike.
"Aga Naatan ütles Taavetile: „See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest. Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist. Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga. Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks. Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes. Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal.” (2.Sam.12:7-12)
Ja nüüd tulevad ka tõsised küsimused: miks sa seda tegid? Mina olen sinu Jumal, olen päästnud su Sauli käest, olen kinkinud sulle kõik selle, mida imetled ja... milleks selline tegu - kas oli sul miskit puudu?
Järgneb ka kohtuotsus - mõõk ei lahku Taaveti soost. Peale neid sõnu ei ole enam seda Taavetit, kes tormaks ülekohut karistama.
Ta sai aru, et kõik tema sügavamadki saladused on avalikuks saanud. Ei ole enam kangelane kuningaks. On hoopis patune... Eksiv, andestust vajav. Taavet kahetseb. See on oluline detail.
Inimene peab tajuma patu olemust. Patt peab saama patuks. Me eksime pidevalt, igas päevas. Enamus meist ei ole Taaveti kombel eksinud, kuid... on hetked, kus (olles üksi oma mõtetega) tajume, et meie südametunnistus annab meile märku. Vahel ei olegi meie eksumus suurem kui seal tähendamissõnas toimetajate oma (minu põld, minu vara) ja oleme sulgenud südame Talle, kes andis oma Poja, et me võiksime osa saada uuest elust.
Patt tappis Jumala. Jumal ei saa ka käsku muuta, et armu anda. Ta pidi oma Poja surma andma. Teist teed ei olnud. Ega ole ka täna – ainult Temas ja Tema kaudu saame andestuse.
Patt on tee peal ees (näiteks uskmatuse patt - Joh.16:9). Jumala eesmärgiks ei ole inimest rõhuda ega hävitada. Hoopis vabastada! Selleks aga, et saaks vabastada, peab pattu lõpuni patuna tajuma. Meie vaenlane ei ole mitte kurat, vaid patt meie sees. Meie uskmatus.
Ja koheselt peale seda, kui Taavet oli oma patu läbi tajunud, selle suurust mõistnud ja selle varjamise mõttetusest aru saanud... kohe järgnes (Vana-Testamendi-Jumal!) kogu selle loo mõte!
"Siis ütles Taavet Naatanile: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu.” Ja Naatan ütles Taavetile: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure." (2.Sam.12:13)
Prohvet teadis ette, et Jumalal on Taavetile edastada andestusesõnum. Miks sellest ei oleks võinud alustada??? Siis oleks ju igati tänapäevane – armas Jumal ja eksiv lapsuke. Lõpuks kõik armsasti klaar. Patud andeks antud ja kõigil hea olla. Nagu poleks midagi olnudki. Miks Jumal ei võiks selliselt kaasaegsemalt tegutseda? Tema, kelles on ju kõik tarkus ja armastus koos.
"Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole." (Jer.8:11)
Tõeline rahu on vaid Jumalas, Jeesuses. See on rahu, mis ei kao meie emotsioonide ja kartuste tulemusel. See on jääv. Me võime eneseabi- ja psühholoogia õpikutest õppida oma mõtteid manipuleerima, me võime erinevate mediteerimistega sisendada rahu endisse, paraku see kõik kaob hetkega, kui reaalsus meile "otsa vaatab". Jumal soovib aga pakkuda midagi palju kindlamat! See on ka põhjus, miks Ta peab meid noomima ja manitsema - vastasel juhtumil me toetuks jätkuvalt Taaveti kombel oma pettekujutlustele.
Siin on aga oluline küsimus - millal Jumal andestas Taavetile? Kui Taavet tunnistas oma süü.
"Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud”, siis me teeme
tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis." (1.Joh.1:8-10)
Sarnane lugu juhtus samaaria naise puhul (Joh.4.ptk.). Jeesus ütleb samaaria naisele – mine kutsu oma mees... Selle kohutava tõdemuse teadvustamine vaadates enda ees seisvale Õnnistegijale (nähes Temas olevat uut elu ja uut lootust!) vabastas naise tema kartustest. Naine, kes kartis oma kaaslinnlasi, sest läks kaevule vett võtma kõige kuumemal ajal, kui teisi kaevu juures ei ole... Peagi näeme seda kartlikku naist julgelt oma kaaslinlaste juurde jooksmas ja otse nende ette ilmumas! Kuhu kadus kartus?!
"Nii ei ole siis nüüd mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses. Sest elu Vaimu käsk Kristuses Jeesuses on sind vabastanud patu ja surma käsust. Sest mis oli võimatu käsule, sellepärast et ta oli jõuetu liha tõttu, seda tegi Jumal, kui ta läkitas oma Poja patuse liha samasuses ja patu pärast ning mõistis patu hukka liha sees," (Ro.8:1)
Paraku pidi ka Jeesus tunnistama, et ainult haiged vajavad arsti. Tervetega... oli ka Temal keeruline. Kuigi esmapilgul võivad meid hirmutada need sõnad - noomin ja karistan - siis ometi on oluline mõista, et nende sõnade taga ei ole mingi uue õpetuse ega doktriini õppimise vajadus. Samuti ei sisalda see endas mingit uut lisa kohustust, mille nimel peaksime palju ohvreid tooma ja uusi kannatusi taluma.
Siit aga järgmises teemas jätkame!
Piibli läbivaks teemaks on algse, patu poolt rikkumata elu ja maailma taastamine. Selle kulminatsiooniks on Jeesuse teine tulemine. See on sündmus, kus patune, eksija, muudetakse ja tõmmatakse Jeesusele vastu, üles õhku.
"Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ning üles tõusnud, nõnda ka Jumal toob esile Jeesuse kaudu need, kes ühes temaga on läinud magama. Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni, ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama; sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. (1.Tess.4:14-17)
See on kõikide ootuste realiseerumine. Sellele ei järgne enam ühtegi kannatust ega kurvastust. See on tõeline ja lõplik pääsemine.
"Õnnis ja püha on see, kellel on osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda..." (Ilm.20:6)
Jeesus soovikski tulla, kuid... meie kui rahvas ei ole valmis. Selle tulemusena Jumal on sunnitud tõdema, et... Ta tahab seda rahvast "välja sülitada oma suust".
Mis sel rahval siis viga on? Ta on uhke. Mille üle? Oma vaimulike saavutuste üle?!
„Juutide juhid pidasid end liiga targaks, et vajada õpetust, liiga õigeks et vajada päästmist, liiga austatuks, et vajada au, mis tuleb Kristuselt. Selle tagajärjel pöördus Õnnistegija neist ära...” (E.White, "Apostlite teod")
See tsitaat võtab hästi kokku ka Laodikeale antud hinnangu – ma olen rikas ja mul ei ole midagi vaja. Tulemus - Õnnistegija pöördus neist ära; või siis laodikealastele: tahan suust välja sülitada...
Nende sõnade taga olevat mõtet on meil ülimalt keeruline mõista. Me oleme harjunud, et rõõm ja mure käivad käsikäes. Me elame maailmas, kus õnnestumistega kaasnevad ka ebaõnnestumised. Me oleme õppinud lootma järgmisele võimalusele - vastasel juhtumil muutuks elu väljakannatamatuks. Elu on õpetanud meid!
Paraku peame siin kohal tõdema, et sellel rõõmude ja kurbustega segatud maailmal on ühel hetkel ka reaalne lõpp. Siinsed kaotused ja kurvastused ei jää kestma igavesti. Jumal on seadnud meie ümber toimuvale laostumisele ja hävingule ka lõpu tärmini.
Jeesus võrdles seda hetke Noa ja veeuputuse ajaga:
"Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi. Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi.Sest nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab olema Inimese Poja tulemine. Sest nõnda nagu inimesed olid neil päevil enne veeuputust: sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära; nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Kaks naist on jahvatamas veskil: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Siis valvake, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!" (Mt.24:37-42)
Nad sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele - see on ju selline eluline tegevus. Me kõik sööme ja joome. Enamus meist loob ka perekonna. Nii see elu käibki! Milles siis probleem?
Eks keskne probleem oligi ju selles, et seal oli ka Jeesus. Tal oli midagi olulist teada anda. Enamus aga keeldus Tema sõnumiga arvestamast. Neil olid omad rõõmud ju ootamas. Elu oli tore ilma Jumalatagi!
Kas ei sarnane see mitte tähendamissõnas toimuvaga?
"„Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid
proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma
ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!" (Lk.14:16-24)
Sarnane muster Laodikea sõnumis - mul on vara küll ja mul ei ole midagi vaja. Mul ei ole vaja, sest... mul on kõik olemas! Kutsutakse pidusöömaajale – vabanda, kuid mul juba pidu käib. Mul on mu põld, mu härjad, mu naine...
Ja nii võimegi leida piiblist ka järgneva mõtte:
"Lõikus on lõppenud, suvi on möödunud, aga meid ei ole päästetud!" (Jer.8:20)
Me eeldame kuidagi automaatselt (variseride kombel), et Jumal kindlasti peab päästma. Jah, see on tõesti Tema plaan, kuid... kui me ikka kangekaelselt ei kuula Tema häält, siis juhtub nii nagu Jeesuse loos – kojaisand vihastas ja käskis minna ning kutsuda teisi. Ja ühel hetkel realiseerub ka see tõsiasi, et ei saagi maitsta seda õhtusöömaaega. Lõikus on lõppenud, kuid meid ei ole päästetud... Ei ole meeldiv perspektiiv. Kuidas lahendab meie Jumal antud probleemi laodikealaste puhul.
"Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan. Ole siis väga hoolas ja paranda meelt!" (Ilm.3:19)
Noomin ja karistan kõiki, keda... armastan. Tänapäeval tundub see lausa kriminaalsena. Mis õigusega? Ma elan rahulikult oma elu, tunnen rõõmu igast päevast. Jah, ei hoolinud kutsest tulla sinna "õhtusöömajale" - ja mis siis? Mis kuritegu see selline siis on? Mul on mu põld, ma ei ole midagi kurja teinud; mul on mu härjad, ma ei ole midagi kurja teinud; mul on mu just võetud naine – mida kurja oleme teinud? Milleks ähvardada karistusega?
Vaatame lähemalt seda noomimist ja karistamist ühe vana loo taustal. Taavet ja Batseba. See on üpriski tuntud lugu. Peamiselt on seejuures lähenetud sellele teemale moraliseerivalt. Antud juhtumil püüame seda lugu jälgida just Jumala poolse manitsuse ja karistuse kontekstis. (lugeda saad seda lugu SIIT )
Loo taustast. See toimus ajal, kui Taavet oli juba kuningas. Teda saatis võitlustes Iisraeli vaenlastega edu ja selle tagajärjel võis ta aeg-ajalt lubada juba endale ka väikest puhkust. Sõda ammonlastega oli lõpule jõudmas ning Taavet pöördus Jerusalemma tagasi.
Taavet nägi ilusat naist ja peagi sai ta tema ilust sedavõrd sissevõetud, et ... Batseba jäi rasedaks. Esmalt püüdis Taavet teha, mis võimalik, et Uurija peaks teda oma lapseks. Ta kutsub Uurija rindelt koju, pakub talle head ja paremat ning palub, et Uurija läheks oma naise juurde.
Paraku Uurija oli üks tõeline sõjamees: tema sõbrad on rindel, ei, ta ei saa oma naise juurde end lõbustama minna. See Taaveti plaan ebaõnnestus. Siis üritas ta uuesti – Uurija jäi veel paariks päevaks Jeruusalemma. Taavet jootis ta täis... Kuid seegi ei aidanud. Uurijat ei mõjutanud miski – ei läinud ta oma naise juurde ööseks.
Ja kui muu enam ei aita, siis... laseb Taavet Uurija viia eesliinile, ta sinna üksi jätta, et ta lahingus kaotaks oma elu ...
Taavetile hakkas tunduma, et see lahendus siiski toimis. Pealegi hakkas talle meeldima mõte, et temal polnud selle kõigega midagi pistmist. Tema, Taavet, on pigem heategija, kes võtab oma vapra sõjamehe naise eest hoolitseda!
Kõik korras? Jah, nii hakkas ka Taavetile tunduma, et ongi korras. Jumal aga ei jäta inimest oma pettekujutlustesse. Ta saatis Taaveti juurde prohvet Naatani...
"Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene. Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid, aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar. Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.” (2.Sam.12:1-4)
Olukorras, kus prohvetil on edastada karm noomituse sõnum... oleks ju loogiline, et prohvet esitab selle ja lahkub. Paremal juhtumil julgustab kahetsejat oma pattu kahetsema. See oleks ju selline tüüpiline arusaam Vana-Testamendi-jumalast.
Seeasemel... prohvet räägib ühe loo. Prohvet ei alustanud nö. heast otsast. Meie tavaliselt küsime, et kumba uudist tahad esmalt, kas head või halba. Naatan nii ei teinud. Mida siis Jumal tahtis Taavetile teada anda? Milleks Ta siis saatis oma prohveti?
Peale kinnitust, et selles rikka mehe loos oli tegelikult jutt Taavetist endast... kuid ikkagi ei järgnenud kohtuotsust. Seeasemel räägib Jumal kõigest sellest, mida Ta on teinud Taaveti heaks. Jumal soovib vabastada Taavetit. Vabastada teda tema enda käest!
Taavet oli peitunud oma „saladusse”. Ta oli teinud kõik, et kuritegu oleks kaetud saladuse looriga. Et keegi ei teaks... Jumal aga meenutab siis oma tugeva käevarrega tehtut. Tema on suur Jumal. Mitte lihtsalt väike abimees, hea nõuandja. Ta on Jumal! Ja siis Jumal lisab, et kui... kui seda kõike oleks veel vähe olnud, Ta oleks võinud veel lisada!!! Lisada kõike.
"Aga Naatan ütles Taavetile: „See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest. Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist. Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga. Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks. Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes. Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal.” (2.Sam.12:7-12)
Ja nüüd tulevad ka tõsised küsimused: miks sa seda tegid? Mina olen sinu Jumal, olen päästnud su Sauli käest, olen kinkinud sulle kõik selle, mida imetled ja... milleks selline tegu - kas oli sul miskit puudu?
Järgneb ka kohtuotsus - mõõk ei lahku Taaveti soost. Peale neid sõnu ei ole enam seda Taavetit, kes tormaks ülekohut karistama.
Ta sai aru, et kõik tema sügavamadki saladused on avalikuks saanud. Ei ole enam kangelane kuningaks. On hoopis patune... Eksiv, andestust vajav. Taavet kahetseb. See on oluline detail.
Inimene peab tajuma patu olemust. Patt peab saama patuks. Me eksime pidevalt, igas päevas. Enamus meist ei ole Taaveti kombel eksinud, kuid... on hetked, kus (olles üksi oma mõtetega) tajume, et meie südametunnistus annab meile märku. Vahel ei olegi meie eksumus suurem kui seal tähendamissõnas toimetajate oma (minu põld, minu vara) ja oleme sulgenud südame Talle, kes andis oma Poja, et me võiksime osa saada uuest elust.
Patt tappis Jumala. Jumal ei saa ka käsku muuta, et armu anda. Ta pidi oma Poja surma andma. Teist teed ei olnud. Ega ole ka täna – ainult Temas ja Tema kaudu saame andestuse.
Patt on tee peal ees (näiteks uskmatuse patt - Joh.16:9). Jumala eesmärgiks ei ole inimest rõhuda ega hävitada. Hoopis vabastada! Selleks aga, et saaks vabastada, peab pattu lõpuni patuna tajuma. Meie vaenlane ei ole mitte kurat, vaid patt meie sees. Meie uskmatus.
Ja koheselt peale seda, kui Taavet oli oma patu läbi tajunud, selle suurust mõistnud ja selle varjamise mõttetusest aru saanud... kohe järgnes (Vana-Testamendi-Jumal!) kogu selle loo mõte!
"Siis ütles Taavet Naatanile: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu.” Ja Naatan ütles Taavetile: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure." (2.Sam.12:13)
Prohvet teadis ette, et Jumalal on Taavetile edastada andestusesõnum. Miks sellest ei oleks võinud alustada??? Siis oleks ju igati tänapäevane – armas Jumal ja eksiv lapsuke. Lõpuks kõik armsasti klaar. Patud andeks antud ja kõigil hea olla. Nagu poleks midagi olnudki. Miks Jumal ei võiks selliselt kaasaegsemalt tegutseda? Tema, kelles on ju kõik tarkus ja armastus koos.
"Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole." (Jer.8:11)
Tõeline rahu on vaid Jumalas, Jeesuses. See on rahu, mis ei kao meie emotsioonide ja kartuste tulemusel. See on jääv. Me võime eneseabi- ja psühholoogia õpikutest õppida oma mõtteid manipuleerima, me võime erinevate mediteerimistega sisendada rahu endisse, paraku see kõik kaob hetkega, kui reaalsus meile "otsa vaatab". Jumal soovib aga pakkuda midagi palju kindlamat! See on ka põhjus, miks Ta peab meid noomima ja manitsema - vastasel juhtumil me toetuks jätkuvalt Taaveti kombel oma pettekujutlustele.
Siin on aga oluline küsimus - millal Jumal andestas Taavetile? Kui Taavet tunnistas oma süü.
"Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud”, siis me teeme
tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis." (1.Joh.1:8-10)
Sarnane lugu juhtus samaaria naise puhul (Joh.4.ptk.). Jeesus ütleb samaaria naisele – mine kutsu oma mees... Selle kohutava tõdemuse teadvustamine vaadates enda ees seisvale Õnnistegijale (nähes Temas olevat uut elu ja uut lootust!) vabastas naise tema kartustest. Naine, kes kartis oma kaaslinnlasi, sest läks kaevule vett võtma kõige kuumemal ajal, kui teisi kaevu juures ei ole... Peagi näeme seda kartlikku naist julgelt oma kaaslinlaste juurde jooksmas ja otse nende ette ilmumas! Kuhu kadus kartus?!
"Nii ei ole siis nüüd mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses. Sest elu Vaimu käsk Kristuses Jeesuses on sind vabastanud patu ja surma käsust. Sest mis oli võimatu käsule, sellepärast et ta oli jõuetu liha tõttu, seda tegi Jumal, kui ta läkitas oma Poja patuse liha samasuses ja patu pärast ning mõistis patu hukka liha sees," (Ro.8:1)
Paraku pidi ka Jeesus tunnistama, et ainult haiged vajavad arsti. Tervetega... oli ka Temal keeruline. Kuigi esmapilgul võivad meid hirmutada need sõnad - noomin ja karistan - siis ometi on oluline mõista, et nende sõnade taga ei ole mingi uue õpetuse ega doktriini õppimise vajadus. Samuti ei sisalda see endas mingit uut lisa kohustust, mille nimel peaksime palju ohvreid tooma ja uusi kannatusi taluma.
Siit aga järgmises teemas jätkame!
