Eelmises teemas keskendusime tõsiasjale, et hääli meie ümber on palju ja kõik nad (tegelikult enamus neist) ei juhi meid Looja juurde. Ja see enamasti ei ole ka nende eesmärgiks.
Samas Paulus toob esile just Jeesuse/Jumala hääle eristamise vajaduse – et ma tunneks ära Tema... Et ma tunneks ära Tema nii oma vaenlaste kui sõprade seast, et me tunneks ära Tema heas ja halvas. Et me suudaks usaldada Teda ka seal, kus kogu nähtav ja tajutav reaalsus räägib igasuguse Jumala usaldamise mõttetusest (näiteks Iiobi kogemus).
Et ma tunneksin ära Tema ja ta ülestõusmise väe (Fil.3:10a)
Samas Paulus toob esile just Jeesuse/Jumala hääle eristamise vajaduse – et ma tunneks ära Tema... Et ma tunneks ära Tema nii oma vaenlaste kui sõprade seast, et me tunneks ära Tema heas ja halvas. Et me suudaks usaldada Teda ka seal, kus kogu nähtav ja tajutav reaalsus räägib igasuguse Jumala usaldamise mõttetusest (näiteks Iiobi kogemus).
Et ma tunneksin ära Tema ja ta ülestõusmise väe (Fil.3:10a)
Me võime tunda inimest lihtsalt – vaatame talle otsa (kasvõi pildil) ja... justkui tunnemegi juba! Enamus meist „tunneb” paljusid isikuid, keda ma pole kordagi kohanud. Rääkimata siis isiklikumast kontaktist sellise inimesega. Putin, Trump, Kaljulaid... Seda nimekirja võiks jätkata. Me tunneme neid, sest me suudame neid omavahel eristada. Ma ei aja Putinit ja Kaljulaidi omavahel segi. Esiteks me teame, et üks neist on naisterahvas ja teine meesterahvas. Lisaks teame nende näokuju, mida fotograafia ja trükipressi abil on suudetud meieni tuua päris adekvaatsel kujul. Suudaksime neid eristada isegi tänaval tuhandete seast.
Kuid. Siin on üks aga. Kui on nende välise näokujuga väga sarnane teisik seal kusagil... või kui meil ei olnud piisavalt huvi nende vastu, et põhjalikult süüvida nähtavasse, siis ... võime siiski ka eksida. Me ju tegelikult ei tunne neid.
Isiklik kogemus Pärnu rannast. Kord seal perega jalutades tuli meile vastu üks inimene, kes... meenutas president Kaljulaidi (koos abikaasaga)... Ma olin päris tõsises kimbatuses, sest mulle ta meenutas meie presidenti, aga... keegi teine meie hulgast ei osanud teda seostada Eesti presidendiga... Jah, ilmselt ta ei olnud meie president, aga... ta oli nii sarnane... Ma ju ei tunne meie presidenti!
Ema võib eristada oma väliselt vägagi identseid kaksikuid, sest ta tunneb neid oluliselt rohkem kui keegi teine. Kuid ka siin on piirangud. Nimelt ka kõigest südamest armastav ema ei suuda tihtigi peale ära tunda oma suureks kasvanud armast last... Lapsest saab täiskasvanu, kes ei pruugi järgida oma vanemate nõuandeid ja võib korda saata palju ootamatut ja isegi vastumeelset...
Et ma tunneksin ära Tema ülestõusmise väe... Mida annab see väe tundmine? Miks just ülestõusmise väe? Millele soovib Paulus siin viidata? Peamine, mida kindlasti ei tohi siinkohal unustada, on see, et Paulus soovib viidata Jeesusele, sellele ainsale, kes soovib ja kellel on ka vägi meid aidata. Kõiges. Igas võimalikus ja võimatus olukorras.
Ülestõusmise vägi. Mida see lisab isikule? Mida see lisab isiku tundmisele?
Me jõuame punkti, kus me ületame piiri Looja ja loodu vahel. Just ülestõusmise vägi on see vägi, mis selle vahe eriti selgeks teeb. Kui ma mõtlen Jeesusest, siis ma tean, et Tema on Kuningas – Tal on kõik au ja kõik vägi. Ta suudab kõike. Ta suudab seda nii minu sees kui ka väljaspool mind. Igal juhtumil ja alati. Tema ütleb ja nii see sünnib. Temas on loov vägi. Vägi, mis muudab surma/olematuse eluks/olevaks. Ja see, et mina võin olla takistuseks... jah see ongi meie probleem - me ei tunne Teda ära Kõikväelise Jumalana...
See ülestõusmise vägi suudab viia patuse igavesti kestvasse maailma. See vägi suudab avada surnud inimese silmad nägemaks Jumalat. See vägi (ja ainult see vägi!) suudab ületada elu ja surma piiri. Samuti on see ainus, kes suudab juba täna avada patuse silme ees teise (nähtamatu) maailma – selle igavese, mida patt ei ole rikkunud, kus kõik on tõeline.
Kuidas aga ära tunda seda väge? Väga lihtne! See vägi on Jumalas! Kui Sa mõtled Jeesusele, siis Temas see vägi ongi! Ei olemas Jeesust ja Tema väge eraldi. See vägi on alati ja igal hetkel Temas olemas. Ja teiseks. Ei ole olemas Jeesust ja Tema väge eraldi.
Seega. Kui on Jeesus, siis on ka Tema ülestõusmise vägi! Alati ja kõiges.
Kõige selgem tõend on sellest pöördunud inimene. Üks oli see, kes oli enne ja teine on see, kes on täna. Jah, siin maailmas ei ole kõik nii ühene absoluutses plaanis. Väliselt võib ju olla, et mõnigi asi oli varem paremini. Aga see on vaid väliselt nii. Ka kõige suuremas ummikus avaldub siiski tõsiasi, et pöördunud inimese silm suudab ületada nähtava ja nähtamatu piiri, Seda kogemust ei saa keegi tema seest ära röövida. See jääb. Ja selle kogemuse kaudu võib Jumal päästa meid ka kõige keerulisemast olukorrast.
Jeesus ütles kord nii: väiksem taevariigis on suurem kui Ristija Johannes. Ja samas Ta lisas, et ei ole inimeste sekka sündinud suuremat kui.... Ristija Johannes. Siit võib ka järeldada, et kõige väiksem/nõrgem olevus Jeesuses (siin) on tugevam kui kõige suurem rammumees oma sadade kilode liigutamise juures. Iseenesest on lihtsam liigutada rauda või midagi muud materiaalset – püüa aga lahti saada enda sees olevatest takistustest... Nii mõnigi suur väejuht on suutnud valitseda oma sõjaväe toel suuri rahva hulkasid, ometi ei ole ta suutnud ära võita oma nõrkusi enda sees...
et ma tunneksin ära Tema ja ta ülestõusmise väe ja ... Ta kannatuse osaduse
Milleks see? Miks küll peaks seda ära tundma? Kui üks tavaline mõistuslik olevus mõtleb Jumala peale, siis ikka selleks, et leida lahendust oma pimeduse probleemidele. Sellisel juhtumil inimene keskeneb ju elule, mitte surmale. Jeesuse kannatused viisid Ta aga surma...
See ei ole kaugeltki väga populaarne teema. Tegelikult me (kristlased) teeme kõik, et seda teemat vältida. No kui, siis ehk ülestõusmise pühade keskel korra aastas tõdeme seda kui fakti. Ja sedagi vaid põgusalt. Pauluse jaoks aga... on see lahutamatu osa Tema tundmisest. Miks küll?
Häda on selles, et... on kaks häält. Suures plaanis on vaid kaks vaimu. Ometi on alati rohkem variante kui üks... See on meie maailma eripära. Jah, ka igavikus on tahtevabadus ja kõik tegutsevad ka seal isikupäraselt, kuid ometi keegi ei vaja seal seda pidevat tõestamist, et võin Jumalat eirates nõrgematest üle sõita ja omakasu realiseerida nii nagu mulle sobib ja parasjagu vaja on.. Siin maailmas me oleme sellega nii harjunud, et meile ei tekita see mingit tõrget. Seal aga... kulgeb kõik elu arendavalt ja säilitavalt edasi. Ei mitte sellises patusele arusaadavas üksluises ja nüristavas vormis, kus keegi annab liikumise suuna ja teiste asi on seda järgida (sõltumata kas tahad või mitte). Ei ei. Seal on vabadus täielikult olemas ja veelgi enam – ka seal on loodolevustel erinevad huvid ja tööd/tegevused. Ometi on seal loomulik, et kõik ehitavad üles ja ei hävita ei enda ega teiste huve. Ja ainult nii saab elukeskkond säilida ja areneda lõpmatult ilma igasugu piirideta.
Kuid seal ei ole pidevat võitlust ja enda teistest kõrgemale (isegi üle Jumala) tõstmise vajadust. See on ka see, mis küsimusi ja segadust tekitab. Samas selline pidev valmisolek kaitseseisundiks... see kõik pärsib inimese loovat arengut. Igavik on keskkond, mille Jumal on loonud, et kõik saaks toimida loomulikult ja kõigi hüvanguks, sest... armastus täidab KOGU meie olemuse ja seal saab tõeline vabadus täielikult realiseeruda. Ei ole olemas ühtegi piiri ega takistust. Ja just tänu sellele on ka kõik tulevik väga arusaadav ja julgustav. (selle tähtsust on raske ülehinnata)
Siin aga... vaimusid on mitmesuguseid. Siin käib võitlus – Kristuse ja Saatana vahel. Ja see on meie igapäevane reaalsus. See on võitlus kahe kardinaalselt erineva maailma ja mõtteviisi vahel. Ja see on ka põhjus, miks me üleüldse vajame Jeesuse ära tundmist/eristamist kõigest ülejäänust.
Mida siis aitab see kannatuse OSADUS? Osaduse mõte ongi pakkuda osadust. On üks selline ütlemine/õpetus: kui inimene kuuleb, siis ta peagi unustab selle; kui inimene näeb, siis jääb tal meelde; kui inimene teeb, siis saab aru.
Seni, kuni teadmine on vaid mõistuse tasandil, seni ei ole see jõudnud südamesse. Jah, see on pikk protsess paraku. Südamesse jõudmise protsess võtab aega. Ta tuleb sinna südamesse kõigi meie elupäevade jooksul. Otsapidi juba tulemas, aga... eesmärgiks on, et ta täidab südame täielikult. Et Tema tundmine saab lahutamatuks osaks meie elust.
Miks siiski kannatuse osadus, aga mitte näiteks kuninglik osadus? Tema on ju kuningate Kuningas...
Patusel on üks suur probleem – enese ülendamise probleem. See on patu olemus – tõsta end üle Jumala. Määratleda ära, mis on hea ja mis halb, mis on mulle kasulik ja mis kahjulik... seda aga omakasust lähtudes. Ja kasutades seejuures kasvõi Jumalat, et Tema arvelt veelgi kõrgemale tõusta... Maailm meie ümber tõestab seda igapäevaselt. Ka Pauluse pidi tunnistama, et ei ole see temastki mööda läinud. Kuid Paulus lisas, et Jumal oli tema kaitseks ühe tõkke seadnud - tema lihas on vai... et ta uhkeks ei läheks. Ei olegi nii lihtne see Jumala tee.
Patune pöördub Jumala poole ja tundub, et nüüd ongi kõik „korras”. Enam ei ole vähemalt eneseülendusega probleeme. Aga... Paraku see probleem tõusetub igalt poolt ja kõikides teemades. Isegi suhtes Jumalaga... Kannatuse osadus... See toob meid "maa peale" tagasi. See annab teada, miks Jeesus kannatas. See meenutab mulle mu patte, et... ma tajuksin, et Tema kannatas ka isiklikult minu pattude pärast. Ja see meenutab mulle, et kogu mu olemus on sedavõrd patune ja patust rikutud, et... ei ole mitte miskit head minus, millega võiksin teiste ees uhkeldada ja end teistest paremaks pidada (et seeläbi minu silmis vähemate õigust väänata). Ja kui ma jään sellesse tajumusse, et ei ole mina parem kui see teine seal ja et see mina vajab täpselt sama palju armu kui see teine seal... (kes küll näikse rohkem vajavat!)
Miks inimene ei võta vastu Jumalat oma Päästjaks? Ta on ennast täis. (rõhuga just, et on täis)
Kui kann on täis, siis ei saa sinna midagi juurde lisada. Selleks, et saaks lisada, selleks peab see eelnevalt tühjenema. Kannatuse osadus ongi selleks vahendiks. Kui kõik läheb hästi, inimesel on kõike küll, siis ei olegi tal sinna miskit juurde vaja. Jah, ta võib Jumalat tänada andide eest, aga enda sisse ta miskit eriti juurde ei lase „kallata”. See ei olegi võimalik, sest rõõmuks on ju kõik juba olemas. Ja rõõmuks on erinevatele inimestele väga erinevaid mõõte ja sisusid vaja. Tore on aga tõdeda, et Paulus ei räägi vaid kannatustest, vaid just kannatuse osadusest – Jumal pakub end sinna protsessi sisse! Me ei kannata üksi, vaid saame osa... Temast!!! Eriti nendes kannatustes, mida kannatame Tema nime pärast. Sel juhul saame veelgi erilisemalt osa Tema üleval hoidvast väest. Märtrid tuleriitadel, kes ei ahastanud, vaid ülistasid Jumalat...
Et ma tunneksin ära Tema, tema ülestõusmise väe ja tema kannatuse osaduse... et ma oleks täielikult Temast sõltuv... kõiges. Kõiges ja täielikult oma elus. Et Tema oleks kõik kõiges.
Mida tähendab "kõik"? Kõik tähendabki kõike. Päev päevalt õpime seda paratamatuses juurde, et tänane kõik ei ole enam homne kõik. Jumal on igal päeval meie kõrval. Ta püüab meile avada oma plaane igas meie ette asetuvas eluolukorras. Need olukorrad ei saabu meie ette pasunahelide saatel, vaid loomulikult. Ja ei saabu nad ka kõik ühekorraga. Nad saabuvad enmasti vaikselt ja hetk-hetke haaval. Ja seeläbi peakski kristlase kogemuseks olema Jeesuse pidev tundma õppimine ja selle tagajärjel eneseusalduse asendumine Tema väe märkamise/tajumise ja usaldamisega. Vähemalt selline on Jumala plaan inimese päästmisel, sest Tema väes lahenevad kõik probleemid. Seda nii elu kui ka surma probleemid. Ja seda nii minu kui Sinu elus.
1. Jumala hääl üks paljude hulgast <<< >>> 3. Jumala Sõna ja 10 käsku
Kuid. Siin on üks aga. Kui on nende välise näokujuga väga sarnane teisik seal kusagil... või kui meil ei olnud piisavalt huvi nende vastu, et põhjalikult süüvida nähtavasse, siis ... võime siiski ka eksida. Me ju tegelikult ei tunne neid.
Isiklik kogemus Pärnu rannast. Kord seal perega jalutades tuli meile vastu üks inimene, kes... meenutas president Kaljulaidi (koos abikaasaga)... Ma olin päris tõsises kimbatuses, sest mulle ta meenutas meie presidenti, aga... keegi teine meie hulgast ei osanud teda seostada Eesti presidendiga... Jah, ilmselt ta ei olnud meie president, aga... ta oli nii sarnane... Ma ju ei tunne meie presidenti!
Ema võib eristada oma väliselt vägagi identseid kaksikuid, sest ta tunneb neid oluliselt rohkem kui keegi teine. Kuid ka siin on piirangud. Nimelt ka kõigest südamest armastav ema ei suuda tihtigi peale ära tunda oma suureks kasvanud armast last... Lapsest saab täiskasvanu, kes ei pruugi järgida oma vanemate nõuandeid ja võib korda saata palju ootamatut ja isegi vastumeelset...
Et ma tunneksin ära Tema ülestõusmise väe... Mida annab see väe tundmine? Miks just ülestõusmise väe? Millele soovib Paulus siin viidata? Peamine, mida kindlasti ei tohi siinkohal unustada, on see, et Paulus soovib viidata Jeesusele, sellele ainsale, kes soovib ja kellel on ka vägi meid aidata. Kõiges. Igas võimalikus ja võimatus olukorras.
Ülestõusmise vägi. Mida see lisab isikule? Mida see lisab isiku tundmisele?
Me jõuame punkti, kus me ületame piiri Looja ja loodu vahel. Just ülestõusmise vägi on see vägi, mis selle vahe eriti selgeks teeb. Kui ma mõtlen Jeesusest, siis ma tean, et Tema on Kuningas – Tal on kõik au ja kõik vägi. Ta suudab kõike. Ta suudab seda nii minu sees kui ka väljaspool mind. Igal juhtumil ja alati. Tema ütleb ja nii see sünnib. Temas on loov vägi. Vägi, mis muudab surma/olematuse eluks/olevaks. Ja see, et mina võin olla takistuseks... jah see ongi meie probleem - me ei tunne Teda ära Kõikväelise Jumalana...
See ülestõusmise vägi suudab viia patuse igavesti kestvasse maailma. See vägi suudab avada surnud inimese silmad nägemaks Jumalat. See vägi (ja ainult see vägi!) suudab ületada elu ja surma piiri. Samuti on see ainus, kes suudab juba täna avada patuse silme ees teise (nähtamatu) maailma – selle igavese, mida patt ei ole rikkunud, kus kõik on tõeline.
Kuidas aga ära tunda seda väge? Väga lihtne! See vägi on Jumalas! Kui Sa mõtled Jeesusele, siis Temas see vägi ongi! Ei olemas Jeesust ja Tema väge eraldi. See vägi on alati ja igal hetkel Temas olemas. Ja teiseks. Ei ole olemas Jeesust ja Tema väge eraldi.
Seega. Kui on Jeesus, siis on ka Tema ülestõusmise vägi! Alati ja kõiges.
Kõige selgem tõend on sellest pöördunud inimene. Üks oli see, kes oli enne ja teine on see, kes on täna. Jah, siin maailmas ei ole kõik nii ühene absoluutses plaanis. Väliselt võib ju olla, et mõnigi asi oli varem paremini. Aga see on vaid väliselt nii. Ka kõige suuremas ummikus avaldub siiski tõsiasi, et pöördunud inimese silm suudab ületada nähtava ja nähtamatu piiri, Seda kogemust ei saa keegi tema seest ära röövida. See jääb. Ja selle kogemuse kaudu võib Jumal päästa meid ka kõige keerulisemast olukorrast.
Jeesus ütles kord nii: väiksem taevariigis on suurem kui Ristija Johannes. Ja samas Ta lisas, et ei ole inimeste sekka sündinud suuremat kui.... Ristija Johannes. Siit võib ka järeldada, et kõige väiksem/nõrgem olevus Jeesuses (siin) on tugevam kui kõige suurem rammumees oma sadade kilode liigutamise juures. Iseenesest on lihtsam liigutada rauda või midagi muud materiaalset – püüa aga lahti saada enda sees olevatest takistustest... Nii mõnigi suur väejuht on suutnud valitseda oma sõjaväe toel suuri rahva hulkasid, ometi ei ole ta suutnud ära võita oma nõrkusi enda sees...
et ma tunneksin ära Tema ja ta ülestõusmise väe ja ... Ta kannatuse osaduse
Milleks see? Miks küll peaks seda ära tundma? Kui üks tavaline mõistuslik olevus mõtleb Jumala peale, siis ikka selleks, et leida lahendust oma pimeduse probleemidele. Sellisel juhtumil inimene keskeneb ju elule, mitte surmale. Jeesuse kannatused viisid Ta aga surma...
See ei ole kaugeltki väga populaarne teema. Tegelikult me (kristlased) teeme kõik, et seda teemat vältida. No kui, siis ehk ülestõusmise pühade keskel korra aastas tõdeme seda kui fakti. Ja sedagi vaid põgusalt. Pauluse jaoks aga... on see lahutamatu osa Tema tundmisest. Miks küll?
Häda on selles, et... on kaks häält. Suures plaanis on vaid kaks vaimu. Ometi on alati rohkem variante kui üks... See on meie maailma eripära. Jah, ka igavikus on tahtevabadus ja kõik tegutsevad ka seal isikupäraselt, kuid ometi keegi ei vaja seal seda pidevat tõestamist, et võin Jumalat eirates nõrgematest üle sõita ja omakasu realiseerida nii nagu mulle sobib ja parasjagu vaja on.. Siin maailmas me oleme sellega nii harjunud, et meile ei tekita see mingit tõrget. Seal aga... kulgeb kõik elu arendavalt ja säilitavalt edasi. Ei mitte sellises patusele arusaadavas üksluises ja nüristavas vormis, kus keegi annab liikumise suuna ja teiste asi on seda järgida (sõltumata kas tahad või mitte). Ei ei. Seal on vabadus täielikult olemas ja veelgi enam – ka seal on loodolevustel erinevad huvid ja tööd/tegevused. Ometi on seal loomulik, et kõik ehitavad üles ja ei hävita ei enda ega teiste huve. Ja ainult nii saab elukeskkond säilida ja areneda lõpmatult ilma igasugu piirideta.
Kuid seal ei ole pidevat võitlust ja enda teistest kõrgemale (isegi üle Jumala) tõstmise vajadust. See on ka see, mis küsimusi ja segadust tekitab. Samas selline pidev valmisolek kaitseseisundiks... see kõik pärsib inimese loovat arengut. Igavik on keskkond, mille Jumal on loonud, et kõik saaks toimida loomulikult ja kõigi hüvanguks, sest... armastus täidab KOGU meie olemuse ja seal saab tõeline vabadus täielikult realiseeruda. Ei ole olemas ühtegi piiri ega takistust. Ja just tänu sellele on ka kõik tulevik väga arusaadav ja julgustav. (selle tähtsust on raske ülehinnata)
Siin aga... vaimusid on mitmesuguseid. Siin käib võitlus – Kristuse ja Saatana vahel. Ja see on meie igapäevane reaalsus. See on võitlus kahe kardinaalselt erineva maailma ja mõtteviisi vahel. Ja see on ka põhjus, miks me üleüldse vajame Jeesuse ära tundmist/eristamist kõigest ülejäänust.
Mida siis aitab see kannatuse OSADUS? Osaduse mõte ongi pakkuda osadust. On üks selline ütlemine/õpetus: kui inimene kuuleb, siis ta peagi unustab selle; kui inimene näeb, siis jääb tal meelde; kui inimene teeb, siis saab aru.
Seni, kuni teadmine on vaid mõistuse tasandil, seni ei ole see jõudnud südamesse. Jah, see on pikk protsess paraku. Südamesse jõudmise protsess võtab aega. Ta tuleb sinna südamesse kõigi meie elupäevade jooksul. Otsapidi juba tulemas, aga... eesmärgiks on, et ta täidab südame täielikult. Et Tema tundmine saab lahutamatuks osaks meie elust.
Miks siiski kannatuse osadus, aga mitte näiteks kuninglik osadus? Tema on ju kuningate Kuningas...
Patusel on üks suur probleem – enese ülendamise probleem. See on patu olemus – tõsta end üle Jumala. Määratleda ära, mis on hea ja mis halb, mis on mulle kasulik ja mis kahjulik... seda aga omakasust lähtudes. Ja kasutades seejuures kasvõi Jumalat, et Tema arvelt veelgi kõrgemale tõusta... Maailm meie ümber tõestab seda igapäevaselt. Ka Pauluse pidi tunnistama, et ei ole see temastki mööda läinud. Kuid Paulus lisas, et Jumal oli tema kaitseks ühe tõkke seadnud - tema lihas on vai... et ta uhkeks ei läheks. Ei olegi nii lihtne see Jumala tee.
Patune pöördub Jumala poole ja tundub, et nüüd ongi kõik „korras”. Enam ei ole vähemalt eneseülendusega probleeme. Aga... Paraku see probleem tõusetub igalt poolt ja kõikides teemades. Isegi suhtes Jumalaga... Kannatuse osadus... See toob meid "maa peale" tagasi. See annab teada, miks Jeesus kannatas. See meenutab mulle mu patte, et... ma tajuksin, et Tema kannatas ka isiklikult minu pattude pärast. Ja see meenutab mulle, et kogu mu olemus on sedavõrd patune ja patust rikutud, et... ei ole mitte miskit head minus, millega võiksin teiste ees uhkeldada ja end teistest paremaks pidada (et seeläbi minu silmis vähemate õigust väänata). Ja kui ma jään sellesse tajumusse, et ei ole mina parem kui see teine seal ja et see mina vajab täpselt sama palju armu kui see teine seal... (kes küll näikse rohkem vajavat!)
Miks inimene ei võta vastu Jumalat oma Päästjaks? Ta on ennast täis. (rõhuga just, et on täis)
Kui kann on täis, siis ei saa sinna midagi juurde lisada. Selleks, et saaks lisada, selleks peab see eelnevalt tühjenema. Kannatuse osadus ongi selleks vahendiks. Kui kõik läheb hästi, inimesel on kõike küll, siis ei olegi tal sinna miskit juurde vaja. Jah, ta võib Jumalat tänada andide eest, aga enda sisse ta miskit eriti juurde ei lase „kallata”. See ei olegi võimalik, sest rõõmuks on ju kõik juba olemas. Ja rõõmuks on erinevatele inimestele väga erinevaid mõõte ja sisusid vaja. Tore on aga tõdeda, et Paulus ei räägi vaid kannatustest, vaid just kannatuse osadusest – Jumal pakub end sinna protsessi sisse! Me ei kannata üksi, vaid saame osa... Temast!!! Eriti nendes kannatustes, mida kannatame Tema nime pärast. Sel juhul saame veelgi erilisemalt osa Tema üleval hoidvast väest. Märtrid tuleriitadel, kes ei ahastanud, vaid ülistasid Jumalat...
Et ma tunneksin ära Tema, tema ülestõusmise väe ja tema kannatuse osaduse... et ma oleks täielikult Temast sõltuv... kõiges. Kõiges ja täielikult oma elus. Et Tema oleks kõik kõiges.
Mida tähendab "kõik"? Kõik tähendabki kõike. Päev päevalt õpime seda paratamatuses juurde, et tänane kõik ei ole enam homne kõik. Jumal on igal päeval meie kõrval. Ta püüab meile avada oma plaane igas meie ette asetuvas eluolukorras. Need olukorrad ei saabu meie ette pasunahelide saatel, vaid loomulikult. Ja ei saabu nad ka kõik ühekorraga. Nad saabuvad enmasti vaikselt ja hetk-hetke haaval. Ja seeläbi peakski kristlase kogemuseks olema Jeesuse pidev tundma õppimine ja selle tagajärjel eneseusalduse asendumine Tema väe märkamise/tajumise ja usaldamisega. Vähemalt selline on Jumala plaan inimese päästmisel, sest Tema väes lahenevad kõik probleemid. Seda nii elu kui ka surma probleemid. Ja seda nii minu kui Sinu elus.
1. Jumala hääl üks paljude hulgast <<< >>> 3. Jumala Sõna ja 10 käsku
