Siin maailmas on palju inimesi ja paraku veelgi rohkem erinevaid hääli, mis meie tähelepanu püüavad. Selle suure koori keskel kirjutabki Paulus, et peamine kõigest on see, et... me tunneks ära selle ÜHE hääle. Jumala hääle.
„et ma tunneksin ära Tema...” (Fil.3:10a)
Kuidas aga eristada Issanda Jumala häält kõikidest teistest häältest? Kas kõla järgi? Paraku see nii lihtne ei ole. Me kuuleme vaid õrna varju selle hääle täiest võimsusest (ja eripäradest). Ja sedagi paremal juhtumil – enamasti patust kogu teemagi ei huvita, sest... tundub, et sellega ei ole selles maailmas suurt miskit peale hakata.
„et ma tunneksin ära Tema...” (Fil.3:10a)
Kuidas aga eristada Issanda Jumala häält kõikidest teistest häältest? Kas kõla järgi? Paraku see nii lihtne ei ole. Me kuuleme vaid õrna varju selle hääle täiest võimsusest (ja eripäradest). Ja sedagi paremal juhtumil – enamasti patust kogu teemagi ei huvita, sest... tundub, et sellega ei ole selles maailmas suurt miskit peale hakata.
Vähemalt nii oleme harjunud kujutlema nii ennast kui ka meid ümbritsevat maailma.
Patune on väga enesekeskne. Ja see segab ka kogu seda häälte eristamise lugu laiemaltki. Lisaks kõigele – Jumal võib ju rääkida väga erinevalt ja erinevate häältega, sest Tema on ju kõige (ka häälekõlade!) Looja! Paraku – mõnigi, kes on kord kuulnud Jumala häält (või siis mida-iganes-häält, mida peab Jumala hääleks), kujutleb, et täpselt sama tämber peaks Tal olema alati ja kõigiga.
Ometi on see eeldus täiesti alusetu. Jumal ei ole kusagil tõotanud, et Ta räägib alati sama kõlaga. Asja teeb muidugi veelgi keerulisemaks see, et Ta räägib tihti meie kui patustega meile lähedaste ja tuttavate inimeste kaudu...
Seega - heli/häälekõla ei saa olla eristamise aluseks. Kuidas siis eristada? Paljud kristlased on leidnud huvitava julguse väita, et... kui keegi (vaim, hääl vmt) kinnitab, et Jeesus on Issand, siis ongi kõik klaar. Ja selleks ju lausa piibli kirjakohtki olemas. 1.Joh.4:2! Jah, aga kahjuks peame küll tõdema, et leiame piiblist terve suure hulga Jeesuse enda sõnu selle kohta, et (eriti) lõpuajal tuleb neid, kes väidavad, et nemad ongi Jeesus... See tähendab, et tõuseb esile petiseid nii inimeste, kes väidavad, et nemad ongi Jeesus (ja seega peaks neisse ka vastavalt suhtuma), kuid lisaks ilmub ka ingleid, kes esinevad Jumala Pojana. Kui lähed poodi valerahaga ja kinnitad müüjale, et tõelist sul anda ei ole, on vaid see järele tehtud... selline petmiskatse vaevalt õnnestub. Siit aga järeldub, et nii imeline kui see nimi ka ei ole, on selles vägi vaid siis, kui nimi ja isik on tõelised.
Oleme jõudnud ühe esimese suurema veelahkmeni, mis eristab Jumala häält kõikidest teistest – rääkimise eesmärk. Ehk siis – miks ja milleks räägitakse. Samuti oleme tõdenud, et põhimõtteliselt ongi ju vaid kaks häält - õige ja vale. Ja vahet saab teha nende vahel vaid lähtuvalt nende häälte eesmärgist - sellest, milleks need hääled meie tähelepanu köidavad. Ometi on tõsi ka see, et meie ei näe kellegi teise motiive. Ja liigagi tihti tajume abistajaid vaenlastena (sest nad toovad meieni tõde/reaalsust) ning ei ole harv juhtum, kus meelitav vaenlane suudab meid petta. Või siis antud teema puhul - on Jumala hääl, kes püüab teadvustada meile meie probleeme ja vajadusi, et selle kaudu meid päästa/aidata; ning on ka hingevaenlane, kes püüab vägagi tihti meid hukatusse lohutada (ikka selleks, et juhtida tähelepanu eemale meie tegelikust probleemist/vajadusest, aga ka Lahendajast).
Üks põhjuseid, miks need kaks erisuunalist häält meis segadust tekitavad on ju ka meie kuulmise eripära. Me kuuleme seda, mida tahame kuulda. Meid üldjuhul ei huvita teada saada probleemidest, sest... me näeme neid piisavalt endi ümber. Need rõhuvad meid niigi. Ja nii olemegi õppinud keskenduma nn. positiivsele. Mis aga on positiivne?
Paljud on kristlased (selles laiemas tähenduses), sest nad ei taha surra, vaid tahavad pärida igavest elu. See on nagu iga teinegi äri siin maailmas – kui pakutakse paremat, võtan selle. Mis aga kasulikum, selle võtan. Ja nii võib ka juhtuda, et Jeesusest ja Tema tundmisest (Tema häälest) ei huvitu kohe üldse mitte, aga... kui vaid saaks vältida igavest hävingut. Positiivne on igavesti kestev elu. Ja veelgi positiivsem on see, kui meilt võetakse isegi vajadus selle üle oma pead "vaevata".
Kuigi ka Jeesus räägib taevariigist kui aardest, mille leidja müüs maha kõik, mis tal oli, et ta saaks selle. Tundub nagu hea äri? Ometi oli kõige müümine tingimuseks ka selles loos. Kuid teisal Jeesus lisas: kes leiab oma elu, see selle kaotab, kes aga Jeesuse pärast kaotab selle... see pärib selle. (Mt.10:39).
Endale suremine. See on siin võtmeks. See on ka vabanemise võtmeks. Milleks sellised kohutavad terminid ja õpetused? Paraku ei olnud ka maailma kõige paremal õpetajal - Jeesusel - midagi kaunimat pakkuda. Ka Tema oli sunnitud sisse tooma just selle endale suremise mõiste. Miks?
Põhjus on peamiselt selles, et... me oleme patused. Patused - see tähendab, et meie pilk näeb vaid meid ennast; head ja halba mõõdame ka vaid sellega, kuidas mulle sobib/meeldib. Mis tõstab mind teiste ees suuremaks ja kaunimaks - see ongi hea. Mis aga viitab minu probleemile - see ju teeb mind vähemaks (nii enda kui teiste ees). Järelikult on see ju halb. Kas aga alati on?
Ometi Jumala hääle äratundmiseks peame suutma näha ja kuulda oma "nabast" kaugemale. Paraku teist teed ei ole. Ja tegelikult räägibki kogu piibel meile just seda sama lugu igal oma leheküljel. On Jumal, kes kutsub kartvat Aadamat ja on Aadam, kes ei suuda teadvustada oma probleemi tõeliselt, vaid püüab end Jumala eest peita oma kartuste ja ettekujutuste taha. Selline protsess on kestnud terve patuste inimajaloo. Ilma ühegi erandita. Kuniks... patune suudab eristada tõelise probleemi ja hakkab nägema seejärel ka tõelist lahendust. Ja alles peale seda pöördumiskogemust on võimalik hinnata Jumala plaani sügavust tõeliselt.
Järgmises teemas tuleme selle juurde, kuidas olla kindel, et Jeesus on Jeesus ja et Tal on minuga see hea plaan, millest piiblis juttu on.
Sissejuhatus <<< >>> 2. Tema ülestõusmise vägi
Patune on väga enesekeskne. Ja see segab ka kogu seda häälte eristamise lugu laiemaltki. Lisaks kõigele – Jumal võib ju rääkida väga erinevalt ja erinevate häältega, sest Tema on ju kõige (ka häälekõlade!) Looja! Paraku – mõnigi, kes on kord kuulnud Jumala häält (või siis mida-iganes-häält, mida peab Jumala hääleks), kujutleb, et täpselt sama tämber peaks Tal olema alati ja kõigiga.
Ometi on see eeldus täiesti alusetu. Jumal ei ole kusagil tõotanud, et Ta räägib alati sama kõlaga. Asja teeb muidugi veelgi keerulisemaks see, et Ta räägib tihti meie kui patustega meile lähedaste ja tuttavate inimeste kaudu...
Seega - heli/häälekõla ei saa olla eristamise aluseks. Kuidas siis eristada? Paljud kristlased on leidnud huvitava julguse väita, et... kui keegi (vaim, hääl vmt) kinnitab, et Jeesus on Issand, siis ongi kõik klaar. Ja selleks ju lausa piibli kirjakohtki olemas. 1.Joh.4:2! Jah, aga kahjuks peame küll tõdema, et leiame piiblist terve suure hulga Jeesuse enda sõnu selle kohta, et (eriti) lõpuajal tuleb neid, kes väidavad, et nemad ongi Jeesus... See tähendab, et tõuseb esile petiseid nii inimeste, kes väidavad, et nemad ongi Jeesus (ja seega peaks neisse ka vastavalt suhtuma), kuid lisaks ilmub ka ingleid, kes esinevad Jumala Pojana. Kui lähed poodi valerahaga ja kinnitad müüjale, et tõelist sul anda ei ole, on vaid see järele tehtud... selline petmiskatse vaevalt õnnestub. Siit aga järeldub, et nii imeline kui see nimi ka ei ole, on selles vägi vaid siis, kui nimi ja isik on tõelised.
Oleme jõudnud ühe esimese suurema veelahkmeni, mis eristab Jumala häält kõikidest teistest – rääkimise eesmärk. Ehk siis – miks ja milleks räägitakse. Samuti oleme tõdenud, et põhimõtteliselt ongi ju vaid kaks häält - õige ja vale. Ja vahet saab teha nende vahel vaid lähtuvalt nende häälte eesmärgist - sellest, milleks need hääled meie tähelepanu köidavad. Ometi on tõsi ka see, et meie ei näe kellegi teise motiive. Ja liigagi tihti tajume abistajaid vaenlastena (sest nad toovad meieni tõde/reaalsust) ning ei ole harv juhtum, kus meelitav vaenlane suudab meid petta. Või siis antud teema puhul - on Jumala hääl, kes püüab teadvustada meile meie probleeme ja vajadusi, et selle kaudu meid päästa/aidata; ning on ka hingevaenlane, kes püüab vägagi tihti meid hukatusse lohutada (ikka selleks, et juhtida tähelepanu eemale meie tegelikust probleemist/vajadusest, aga ka Lahendajast).
Üks põhjuseid, miks need kaks erisuunalist häält meis segadust tekitavad on ju ka meie kuulmise eripära. Me kuuleme seda, mida tahame kuulda. Meid üldjuhul ei huvita teada saada probleemidest, sest... me näeme neid piisavalt endi ümber. Need rõhuvad meid niigi. Ja nii olemegi õppinud keskenduma nn. positiivsele. Mis aga on positiivne?
Paljud on kristlased (selles laiemas tähenduses), sest nad ei taha surra, vaid tahavad pärida igavest elu. See on nagu iga teinegi äri siin maailmas – kui pakutakse paremat, võtan selle. Mis aga kasulikum, selle võtan. Ja nii võib ka juhtuda, et Jeesusest ja Tema tundmisest (Tema häälest) ei huvitu kohe üldse mitte, aga... kui vaid saaks vältida igavest hävingut. Positiivne on igavesti kestev elu. Ja veelgi positiivsem on see, kui meilt võetakse isegi vajadus selle üle oma pead "vaevata".
Kuigi ka Jeesus räägib taevariigist kui aardest, mille leidja müüs maha kõik, mis tal oli, et ta saaks selle. Tundub nagu hea äri? Ometi oli kõige müümine tingimuseks ka selles loos. Kuid teisal Jeesus lisas: kes leiab oma elu, see selle kaotab, kes aga Jeesuse pärast kaotab selle... see pärib selle. (Mt.10:39).
Endale suremine. See on siin võtmeks. See on ka vabanemise võtmeks. Milleks sellised kohutavad terminid ja õpetused? Paraku ei olnud ka maailma kõige paremal õpetajal - Jeesusel - midagi kaunimat pakkuda. Ka Tema oli sunnitud sisse tooma just selle endale suremise mõiste. Miks?
Põhjus on peamiselt selles, et... me oleme patused. Patused - see tähendab, et meie pilk näeb vaid meid ennast; head ja halba mõõdame ka vaid sellega, kuidas mulle sobib/meeldib. Mis tõstab mind teiste ees suuremaks ja kaunimaks - see ongi hea. Mis aga viitab minu probleemile - see ju teeb mind vähemaks (nii enda kui teiste ees). Järelikult on see ju halb. Kas aga alati on?
Ometi Jumala hääle äratundmiseks peame suutma näha ja kuulda oma "nabast" kaugemale. Paraku teist teed ei ole. Ja tegelikult räägibki kogu piibel meile just seda sama lugu igal oma leheküljel. On Jumal, kes kutsub kartvat Aadamat ja on Aadam, kes ei suuda teadvustada oma probleemi tõeliselt, vaid püüab end Jumala eest peita oma kartuste ja ettekujutuste taha. Selline protsess on kestnud terve patuste inimajaloo. Ilma ühegi erandita. Kuniks... patune suudab eristada tõelise probleemi ja hakkab nägema seejärel ka tõelist lahendust. Ja alles peale seda pöördumiskogemust on võimalik hinnata Jumala plaani sügavust tõeliselt.
Järgmises teemas tuleme selle juurde, kuidas olla kindel, et Jeesus on Jeesus ja et Tal on minuga see hea plaan, millest piiblis juttu on.
Sissejuhatus <<< >>> 2. Tema ülestõusmise vägi
