1. PEATÜKK - MIKS LUBATI PATTU?
(33) "Jumal on armastus" (1.Joh.4:16). Jumala olemus ja Tema käsk on alati olnud ja saab alati olema armastus. "Kõrge ja üllas, kes igavesti elab" ja kelle "teed on igavesed," ei muutu. Tema juures "ei ole muutust ega varjutuste varju" (Jes.57:15; Hab.3:6; Jak.1:17).
Loova väe iga ilming kõneleb lõpmatust, igavesest armastusest. Jumala kõikvõimsus tähendab õnnistuste täiust kõikidele loodud olevustele. Laulja ütleb: "Sinul on vägev käsivars, tugev on Sinu käsi, kõrge Su parem käsi! Õigus ja õiglus on Su aujärje alus; heldus ja tõde käivad Su palge ees! Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist; nad käivad Sinu palge valguses, Jehoova! Sinu nimest rõõmutsevad nad iga päev, ja Sinu õiguses nad ülendatakse! Sest Sina oled nende tugevuse ilu... Sest Jehoova hoolel on meie kilp. Ja Iisraeli Püha hoolel on meie kuningas!" (Ps.89:14-19).
Headuse ja kurjuse vahelise suure võitluse ajalugu kõneleb omakorda Jumala muutumatust armastusest — alates võitluse algusest taevas, kuni mässu lõpliku võitmiseni ja patu täieliku kõrvaldamiseni.
Universumi valitseja ei teostanud oma suurepärast tööd üksi. (34) Tal oli lahutamatu kaaslane, kes oskas hinnata Tema kavatsusi ja jagada Temaga rõõmu loodud olevuste õnne üle. "Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures" (Joh.1:1-2). Kristus, Sõna, Jumala ainusündinu, oli üks igavese Isaga — üks olemuselt, iseloomult, eesmärkidelt — ainus olevus, kes suutis täielikult mõista Jumala kõiki plaane ja eesmärke. Tema nimi on "Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst" (Jes.9:5). Ta on Jumala Poeg, "kelle põlvnemine on ... igiaegadest" (Mik.5:1), ja kes võib enda kohta öelda: "Kui Tema valmistas taevad, olin mina seal, siis kui Ta joonestas sõõri sügavuse pinnale, kui Ta kinnitas pilved ülal, tegi võimsaks sügavuse allikad, kui Ta merele pani piiri, et veed ei astuks üle Tema käsust, kui Ta kinnitas maa alused, siis olin mina Tema kõrval, kui lemmiklaps, olin päevast päeva Temale rõõmuks..." (Õps.8:22-30).
Kõikide taevaste olevuste loomisel tegutses Isa Poja kaudu. "Tema läbi on loodud kõik ... olgu aujärjed, ülemused, valitsused, võimud; kõik on loodud Tema läbi ja Temasse" (Kol.1:16). Inglid on Jumala sulased, kellelt peegeldub Tema ligioleku alaline valgus ja kes tõttavad tuuletiivul Tema korraldusi täitma. Kuid Poeg, Jumala Võitu, "olles Tema aupaistus ning Tema olemuse kuju," kes kannab kõike "oma vägeva sõnaga," on neist kõigist ülem (Heb.1:3). Tema pühamu paik on "aujärg, kõrge algusest peale" (Jer.17:12). Tema valitsuskepp on "õigluse kepp" (Heb.1:8). "Aulikkus ja auhiilgus on Tema palge ees, võimsus ja ilu on Tema pühamus!" (Ps.96:6). "Heldus ja tõde käivad Tema palge ees" (Ps.89:14).
Kuna Jumala valitsuse aluseks on armastuse seadus, siis sõltub kõikide mõistusega varustatud olevuste õnn nende täielikust kooskõlast Jumala õiglase seaduse põhimõtetega. Jumal soovib, et kõik loodud olevused Teda armastuses teeniksid; et neid ajendaks teenimisele Tema iseloomu hindamine. Jumal ei tunne vähimatki rõõmu sunnitud kuulekusest; Ta annab kõigile tahtevabaduse, et me võiksime vabalt ja teadlikult valida Tema.
Nii kaua, kui kõiki loodud olevusi ajendas kuulekusele armastus, (35) valitses Jumala universumis täiuslik kooskõla. Taevased hulgad tundsid rõõmu Looja tahte täitmisest. Rõõmuga peegeldasid nad Tema au ja tõid Talle ülistust. Nad armastasid Jumalat üle kõige ning üksteist usalduslikult ja omakasupüüdmatult. Taevast harmooniat ei rikkunud ükski ebakõla. Kuid siis toimus muutus. Esile astus keegi, kes tõlgendas vääriti vabadust, mille Jumal oli oma loodolevustele andnud. Patt sai alguses olevusest, kes oli Kristusest järgmisena kõige enam Jumala poolt austatud.
Lutsifer, "koidu poeg," oli katvaist keerubeist esimene, püha ja rüvetamatu. Ta seisis suure Looja vahetus läheduses ja temale langesid igavest Jumalat pidevalt ümbritsevad aukiired. "Nõnda ütleb Issand Jehoova: Sa olid nagu eeskujulikkuse pitserimärk, täis tarkust ja täiuslikult ilus! Sa olid Eedenis, Jumala aias, sul olid katteks kõiksugu kalliskivid... Sa olid nagu keerub, hiilgav kaitsja, ja ma panin sind pühale mäele; sa olid otse jumalik olend, kes võis käia tuliste kivide keskel! Sa olid laitmatu oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut!" (Hes.28:12-15).
Vähehaaval hakkas Lutsifer endas hellitama eneseülistust. Piibel ütleb: "Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast sa kaotasid tarkuse!" (Hes.28:17). "Sina mõtlesid oma südames: "Mina tõusen taevasse, kõrgemale Jumala tähtedest ma tõstan oma aujärje... Ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks!" (Jes.14:13.14).
Võimas ingel hakkas omistama endale aulisust, mis oli pärit Jumalalt. Ehkki tal oli teiste loodud olevustega võrreldes suurim võim ja au, hakkas ta ihaldama au, mis kuulus üksnes Loojale. Selle asemel, et suunata kõikide loodolevuste kiindumus ja ustavus Jumalale, püüdis ta võita nende teenistusvalmidust ja ustavust endale. Kadestades au, mille Isa oli andnud Pojale, taotles vürstlik ingel võimu, mis kuulus ainult Kristusele.
Nii purunes taeva täiuslik harmoonia. Kui märgati, et Lutsifer oli hakanud teenima Looja asemel ennast, tärkas kartus neis, kelle meelest kuulus (36) Jumalale ülim au. Taevastel nõupidamistel palusid inglid kogu hingest, et Lutsifer muudaks meelt. Jumala Poeg näitas talle Looja suurust, headust ja õiglust ning käsu püha, muutumatut olemust. Jumal oli korraldanud taevase elurütmi; sellest loobumisega oleks Lutsifer häbistanud Loojat ja määranud ennast hävingule. Kuid lõpmatus armastuses ja halastuses antud hoiatused äratasid veel kiivamat vastupanu. Lutsifer andus kadeduse tundele Kristuse vastu ja muutus veelgi otsusekindlamaks.
Inglite vürst oli otsustanud kõigutada Jumala Poja ülemvõimu ning seada kahtluse alla Looja tarkuse ja armastuse. Selle nimel pingutas ta kogu oma suurepärast mõistusejõudu.
Looja, kes soovis, et kõigil loodud olevustel oleks tahtevabadus, ei jätnud kedagi segadusttekitavate arutluste võimusesse, millega püüti mässu õigustada. Enne avaliku võitluse puhkemist pidid kõik veelkord kuulma Jumala tahet, sest Tema tarkusest ja headusest tulenes nende rõõm.
Universumi Kuningas kutsus taevased olevused kokku, et kõigi juuresolekul selgitada Poja osa ja tööd kõigi loodolevuste heaks. Jumala Poeg istus koos Isaga troonil ning igavese, iseeksisteeriva Jumala auhiilgus ümbritses mõlemat. Trooni ümber koondus lugematu hulk pühi ingleid — "kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat" (Ilm.5:11). Ka kõige ülevamad inglid, Jumalale alluvad "teenijad vaimud," tundsid rõõmu Jumala ligioleku säravast valgusest. Kokkutulnud taevaelanike juuresolekul teatas Kuningas, et ainult Kristus — Jumala Poeg — mõistab täiesti Tema plaane ning Tema ülesanne on Jumala tohutute kavatsuste elluviimine. Jumala Poeg oli teostanud Isa tahte kõikide taevaste olevuste loomisel; Tema vääris Jumalaga samavõrra nende ülistust ja ustavust. Kristus pidi tulevikuski kasutama oma jumalikku võimsust Maa ja selle elanike loomisel. Kõige sellega ei austanud Ta iseennast, vaid Isa ja viis täide Tema häid, armastusrikkaid plaane.
Inglid tunnistasid rõõmuga Kristuse ülemvõimu ning väljendasid maani kummardusega Talle oma austust ja armastust. Lutsifer kummardas koos nendega, kuid temas kees äge võitlus. Kadedus sõdis tõe, õigluse ja ustavusega. Pühade inglite suhtumine näis talle mõju avaldavat. Tuhandete (37) õnnelike häälte põimumine kauniks ülistusmeloodiaks näis pühkivat mõtteist kurjuse. Kirjeldamatult õrn armastus täitis kogu ta olemuse ning patuta kummardajatega koos olles sulas temagi süda armastusest Isa ja Poja vastu. Siis aga mõtles ta oma aule ning hakkas jälle igatsema ülemvõimu ja kadestama Kristust. Lutsifer ei hinnanud oma kõrget eesõigust Jumala erilise annina ega tundnud seepärast ka tänutunnet Looja vastu. Ta uhkeldas oma mõistuseteravusega ning pürgis võrdsusele Jumalaga. Taevased hulgad austasid ja armastasid Lutsiferi. Inglid täitsid suurima heameelega tema korraldusi. Ta oli teistest targem ja austatum. Ometi oli Isaga väelt ja autoriteedilt võrdne Jumala Poeg temast ülem. Isa jagas Kristusega mõtteid, mida Lutsifer ei pääsenud kuulma. Ja võimas ingel küsis endalt: "Miks peab Kristusel olema ülemvõim? Miks austatakse Teda rohkem kui mind?"
Lahkudes oma kohalt Isa palge ees, läks Lutsifer rahulolematust külvama. Ta tegutses väga ettevaatlikult ega avanud kohe oma tõelisi eesmärke; näiliselt tegi ta kõike Jumala austamiseks.
Ta poetas kahtlustkülvavaid vihjeid seaduste suhtes, millest taevased olevused juhindusid. Ta andis mõista, et seadused võivad küll olla vajalikud maailmade elanike jaoks, kuid inglid kui kõrgemad olevused ei vaja selliseid piiranguid. Nende tarkus on neile piisav nõuandja. Lutsifer väitis, et sellised olevused nagu inglid ei saagi Jumalat teotada: kõik nende mõtted on pühad, ja nagu Jumal ei eksi, nii ei eksi ka nemad.
Poja austamist Isaga võrdselt esitas ta ilmse ebaõiglusena enda suhtes, kellel olevat õigus samasugusele aule ja lugupidamisele. Inglite hulgas levis kuuldus, et siis, kui inglite vürst Lutsifer saaks kätte talle kuuluva koha, oleks see kasuks kõigile taevastele olevustele, sest tema taotleb vabadust kõigile. Nüüd võeti ju viimanegi vabadus - nende üle määrati absoluutne Valitseja, kellele kõik pidid alluma! Sellised kavalad eksitused levisid Lutsiferi reetlikkuse tõttu taevastes õuedes kiiresti.
Jumal polnud Kristuse osa ega autoriteeti mitte kuidagi muutnud. (38) Lutsiferi kadedus ja tema Kristuse vastu esitatud võrdsusetaotlus nõudsid paratamatult Jumala Poja tõelise seisukoha kinnitamist, ehkki see oli koguaeg sama. Ometi pimestasid Lutsiferi pettused paljusid ingleid.
Kasutades ära oma alluvuses olevate inglite loomupärast armastust ja usaldust, sisendas Lutsifer neisse rahulolematust ja usaldamatust nii osavalt, et tema tõeline pale jäi märkamatuks. Lutsifer moonutas Jumala eesmärke. Ta esitas neid sellises valguses, mis tekitasid rahulolematust. Kavalalt õhutas ta kuulajaid oma tundeid sõnadesse panema, et nende sõnu siis sobivas kohas korrata: näete, inglid pole Jumala valitsusega täiesti rahul. Jumalale täieliku ustavuse maski all kõneles ta taeva seadustes ja elukorraldustes teha tulevatest muudatustest. Muudatused seavad jumaliku valitsuse veel kindlamale alusele, ütles ta.
Lutsifer, kes sisendas tõrksust Jumala korralduste suhtes, oli näiliselt valmis rahulolematuid ingleid taeva korraga lepitama. Varjatult ässitas ta erimeelsust ja mässu, pealtnäha jättis üliosavalt mulje, et ta soovis kogu hingest süvendada ustavust ning säilitada üksmeelt.
Selliselt lõkkele puhutud rahulolematus lõi laastavalt lõõmama. Ehkki vaenuleeke polnud avalikult näha, elasid need inglites edasi. Üksjagu ingleid oli hakanud pooldama Lutsiferi ässitusi Jumala valitsuse vastu. Ehkki kõik inglid olid seni olnud täiesti rahul Jumalast sisse seatud korraga, hakkas üht osa neist nüüd ärritama see, et nad ei suutnud tungida kõigisse Jumala plaanidesse. Kristuse ülemvõimu kinnitamine polnud neilegi meele järgi. Nad olid valmis toetama Lutsiferi taotlust Jumala Pojaga võrdse võimu järele.
Ustavad inglid seevastu väitsid, et jumalikud korraldused on targad ja õiglased; nad püüdsid rahulolematuid ingleid Jumala tahet uuesti hindama panna. Kristus oli Jumala Poeg. Ta oli olnud üks Isaga juba enne seda, kui loodi inglid. Ta oli alati olnud Isa kõrval. Tema ülemvõim oli olnud kõigile ainult õnnistuseks. Tema heasoovlikku juhtimist polnud keegi seni kahtluse alla seadnud. Taevas oli (39) alati valitsenud kooskõla. Milleks siis praegused lahkhelid? Ustavad inglid hakkasid tajuma sellise lõhe kohutavaid tagajärgi. Nad anusid tõsiselt kõiki pöörduma Jumala poole.
Jumal kannatas oma suures halastuses ja õilsuses Lutsiferiga kaua. Taevas polnud iial varem esinenud rahulolematust ja sallimatust. See oli midagi täiesti uut — imelik, salapärane, õigustamatu.
Lutsifer ei saanud isegi algul aru oma tunnete tõelisest olemusest. Teatud aja jooksul kartis ta oma mõtteid ja arvamusi väljendada, kuid siiski ta ei loobunud neist. Ta ei mõistnud veel, kuhu ta oli suundumas. Lutsiferi veenmiseks tegi lõpmatu armastus ja tarkus kõikvõimalikke jõupingutusi. Tõestati tema ustavusetuse põhjendamatust ja selgitati tulemusi.
Lutsifer veendus, et ta eksis. Ta mõistis, et "Jehoova on õige kõigil oma teedel ja vaga kõigis oma tegudes" (Ps.145:17). Ta mõistis, et jumalikud seadused on õiglased ning tema kohuseks on seda kõike tunnistada kõigi taevaste elanike kuuldes. Selle hetkeni polnud ta täielikult loobunud ustavusest Jumalale. Ehkki Lutsifer oli lahti öelnud oma kohast katva keerubina, oli Jumal valmis talle koha tagasi andma niipea, kui ta oleks tahtnud Jumala juurde tagasi tulla ja Looja tarkust tunnistades rahuldunud Jumala suures plaanis talle määratud kohaga. Nüüd oli tulnud aeg langetada lõplik otsus. Ta pidi kas täiesti jumalikule ülemvõimule alluma või avalikult mässu alustama. Lutsifer oleks peaaegu otsustanud tagasi pöörduda, kuid uhkus keelas. Nii kõrgesti austatud olevuse meelest oli liiga alandav tunnistada, et ta oli eksinud; liiga alandav alluda autoriteedile, mida ta oli nimetanud ebaõiglaseks.
Halastusrikas Looja püüdis Lutsiferi ja tema mõttekaaslasi hukatusest välja tõmmata, kuid Tema halastust tõlgendati vääriti. Lutsiferi meelest kõneles Jumala pikkmeel universumi Kuninga peatsest kavatsusest tema tingimustega nõustuda. Kui inglid jäävad kindlalt tema poolele, kuulutas ta, siis saavutavad nad kõike, mida süda igatseb. Ta kaitses kangekaelselt oma suunda ja tormas pea (40) ees suurde võitlusse Looja vastu. Nii sai Jumala aust osasaanud ja Jumala trooni ees teeninud Lutsiferist, "valgusekandjas," Saatan — Jumala ja pühade olevuste vaenlane. Nende hukutaja, keda taevas oli tema hoole alla usaldanud.
Eirates põlglikult ustavate inglite palveid, nimetas ta neid petetud orjadeks. Saatan teatas, et Kristuse eelistamine oli ebaõiglus nii tema kui kõikide taevaste hulkade suhtes ja tema ei kavatse kauem õiguse rikkumist taluda. Ta oli otsustanud võidelda endale kätte au ja saada kõigi nende juhiks, kes olid valmis teda järgima. Saatan tõotas järgijaile uut ja paremat valitsust, mis tagab kõigile vabaduse. Suur hulk ingleid valis tema oma juhiks. Meelitatuna poolehoiust, lootis Saatan võita enda poolele ka ülejäänud inglid. Siis, kui ta saab võrdseks Jumalaga, kinnitas ta, allutab ta endale kõik taevased hulgad.
Ustavad inglid püüdsid veelkord veenda teda ja tema mõttekaaslasi. Nad rääkisid eraldumise paratamatutest tagajärgedest: nende Looja on neist võimsam, Ta võib vastuhakkajaid karmilt kohelda. Mitte ükski ingel pole võimeline väärama Jumala käsku, sest see on sama püha nagu Jumal ise. Ustavad inglid hoiatasid kõiki Lutsiferi petliku loogika eest. Nad veensid rahulolematuid viivitamatult Jumala poole pöörduma ja oma eksimust tunnistama.
Paljud inglid olid valmis nõuannet kuulda võtma, kuid Lutsiferil oli varuks uus pettus. Võimas mässaja väitis nüüd, et temaga ühinenud inglid on läinud juba liiga kaugele; enam ei ole lihtsat tagasiteed. Ta ütles, et tema kui Jumala seadusi hästi tundev isik teab, et Jumal ei andesta enam. Saatan kinnitas, et kõik Jumalale alistuda kavatsejad kaotavad nii ameti kui au. Ta teatas, et tema on otsustanud mitte iialgi enam Kristuse autoriteeti tunnistada. Temal ja ta järgijail on (41) nüüd ainult üks tee — kindlustada oma vabadust ja võtta jõuga endale õigused, mida neile ilma ei antud.
Saatan oli tõepoolest läinud liiga kaugele, kuid tema pettustest pimestatutel oli veel siiski see võimalus. Nad oleksid võinud hoiatust tähele pannes Saatana köidikuist vabaneda. Kuid uhkus, juhi pimesi usaldamine ja piiramatu vabaduseiha tõrjusid eemale jumaliku armastuse ja halastuse.
Jumal lubas Saatanal tegevust jätkata, kuni rahulolematus küpses avalikuks mässuks. Oli vaja, et kõik näeksid tema plaanide tõelist olemust ja suunda. Lutsiferil, võitud keerubil, oli olnud kõrge koht; taevased olevused armastasid teda väga. Tema mõju neile oli olnud suur. Lisaks taeva elanikele kuulusid Jumala valitsuse alla ka kõikide teiste maailmade asukad, kes olid samuti Jumala poolt loodud. Lutsifer lootis, et siis, kui ta suudab ahvatleda mässule taeva inglid, suudab ta kaasata ka teised maailmad. Ta oli tegutsenud osavalt ning keerutanud ja vassinud. Pettus oli väga peen. Varjumine tagas edu. Sellepärast oli inglitelgi raske tema tõelist olemust mõista. Tuli anda aega Saatana plaanide lahtikoorumiseks; kurjus pidi ilmnema kurjusena ja rahulolematus mässuna. Ustavad inglid ei suutnud samuti lõpuni mõista mässaja olemust ja tema valiku tagajärgi.
Lutsifer oli tegutsenud alguses nii, et tema näis kõrvalseisjana. Ingleid, keda ta enda poolele võita ei suutnud, süüdistas ta ükskõikses suhtumises Taeva huvidesse. Ta süüdistas ustavaid ingleid selles, mida ta ise tegi. Ta soovis, et kuulajad hakkaksid alahindama Jumala eesmärke.
Kõik selle, mis oli lihtne, muutis ta salapäraseks. Kavalate argumentidega äratas ta kahtlusi Jumala selgete nõudmiste suhtes. Tema sõnad tundusid seda veenvamad, et ta oli olnud nii auväärses ametis ja tundis nii lähedalt Jumala valitsuspõhimõtteid. (42) Jumal kasutab probleemide lahendamisel tõde ja õiglust. Saatan kasutas seda, mida Jumal iialgi ei kasuta — valet ja pettust. Saatan oli püüdnud moonutada Jumala sõnu ja väitnud, et Jumalal polnud õigust inglitele seadusi kehtestada. Ta oli öelnud, et loodolevustelt kuuletumist nõudes tahtis Jumal ainult ennast ülistada. Seepärast tuli vältimatult näidata taeva elanike ja kõikide maailmade ees, et Jumala valitsemispõhimõtted on õiglased ning Tema korraldused täiuslikud. Saatan oli teatanud, et tema edendab Universumi heaolu. Nüüd tuli talle anda aega oma kurjade tegude paljastamiseks.
Mõranemises ja lahkhelides, mida tema teguviis taevas põhjustas, süüdistas ta Jumalat. Kõik halva pani ta jumaliku valitsemissüsteemi arvele. Saatan teatas, et ta püüab Jumala seadusi parandada. Jumal lubas tal selliste väidete paikapidamatust tõestada. Ta lubas ilmneda jumaliku käsu muutmisest tulenevatel tagajärgedel. Saatana tegevus pidi Saatana ka hukka mõistma. Mässaja oli algusest peale väitnud, et ta ei ole mässaja. Tema pettus pidi paljastuma tema tegudes.
Piiritult tark Jumal ei hävitanud Saatanat, ehkki ta heideti Taevast välja. Kuna Jumalale on vastuvõetav ainult armastusest ajendatud teenimine, pidi loodolevuste ustavus rajanema veendumusel, et Jumal on õiglus ja headus. Taeva ja maailmade elanikud polnud võimelised mõistma patu olemust ja tagajärgi ega märkama jumalikku õiglust siis, kui Ta oleks Saatana kohe hävitanud. Kui Jumal oleks vastuhaku kohe lõpetanud, oleksid paljud teeninud Teda pigem kartusest kui armastusest. Petja mõju poleks siis täielikult kadunud ning mässumeel lõplikult vaibunud.
Silmas pidades kogu universumi heaolu igaveste aegade kestel, andis Jumal Saatanale võimaluse oma põhimõtted täielikult välja arendada. Kõik pidid nägema tema süüdistusi õiges valguses, et kunagi enam ei jääks vähimatki kahtlust Jumala õigluse ja halastuse ning Tema käskude muutmatu olemuse suhtes.
Saatana vastuhakk pidi olema õppetunniks universumile — pidevaks tunnistuseks patu olemusest ja selle kohutavatest tagajärgedest ning jumaliku (43) autoriteedi hülgamisest. See pidi tunnistama, et kõikide loodolevuste heaolu sõltus Jumala ülemvõimust. Kohutava mässu kulg pidi saama kõigile patuta olevustele püsivaks kaitseks kõikide Saatana pettuste vastu. Kogu patuajalugu selle algusest kuni lõpliku hävinguni saab hoidma kogu Universumi elanikkonda läbi igaveste aegade, hoides nii end Jumalast lahutamast kui ka selle paratamatust tagajärjest - üleastumise tagajärgede kandmise eest.
See, kes valitseb taevaid, näeb lõppu juba algusest. Tema jaoks on avalikud nii mineviku kui tuleviku saladused. Üle patust tingitud pimeduse, valu ja hävingu näeb Ta oma armastusrikaste ja õnnistusttoovate eesmärkide täitumist. Ehkki "pilved ja pimedus on Tema ümber, on õigus ja õiglus Tema aujärje alus" (Ps.97:2). Kord mõistavad seda kõik universumi elanikud, nii ustavad kui ustavusetud. "Tema töö on täiuslik, sest kõik Tema teed on õiged! Jumal on ustav ja Temas pole väärust, Tema on õige ja õiglane!" (5.Ms.32:4).
>>> 2. peatükk - Loomine
(33) "Jumal on armastus" (1.Joh.4:16). Jumala olemus ja Tema käsk on alati olnud ja saab alati olema armastus. "Kõrge ja üllas, kes igavesti elab" ja kelle "teed on igavesed," ei muutu. Tema juures "ei ole muutust ega varjutuste varju" (Jes.57:15; Hab.3:6; Jak.1:17).
Loova väe iga ilming kõneleb lõpmatust, igavesest armastusest. Jumala kõikvõimsus tähendab õnnistuste täiust kõikidele loodud olevustele. Laulja ütleb: "Sinul on vägev käsivars, tugev on Sinu käsi, kõrge Su parem käsi! Õigus ja õiglus on Su aujärje alus; heldus ja tõde käivad Su palge ees! Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist; nad käivad Sinu palge valguses, Jehoova! Sinu nimest rõõmutsevad nad iga päev, ja Sinu õiguses nad ülendatakse! Sest Sina oled nende tugevuse ilu... Sest Jehoova hoolel on meie kilp. Ja Iisraeli Püha hoolel on meie kuningas!" (Ps.89:14-19).
Headuse ja kurjuse vahelise suure võitluse ajalugu kõneleb omakorda Jumala muutumatust armastusest — alates võitluse algusest taevas, kuni mässu lõpliku võitmiseni ja patu täieliku kõrvaldamiseni.
Universumi valitseja ei teostanud oma suurepärast tööd üksi. (34) Tal oli lahutamatu kaaslane, kes oskas hinnata Tema kavatsusi ja jagada Temaga rõõmu loodud olevuste õnne üle. "Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures" (Joh.1:1-2). Kristus, Sõna, Jumala ainusündinu, oli üks igavese Isaga — üks olemuselt, iseloomult, eesmärkidelt — ainus olevus, kes suutis täielikult mõista Jumala kõiki plaane ja eesmärke. Tema nimi on "Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst" (Jes.9:5). Ta on Jumala Poeg, "kelle põlvnemine on ... igiaegadest" (Mik.5:1), ja kes võib enda kohta öelda: "Kui Tema valmistas taevad, olin mina seal, siis kui Ta joonestas sõõri sügavuse pinnale, kui Ta kinnitas pilved ülal, tegi võimsaks sügavuse allikad, kui Ta merele pani piiri, et veed ei astuks üle Tema käsust, kui Ta kinnitas maa alused, siis olin mina Tema kõrval, kui lemmiklaps, olin päevast päeva Temale rõõmuks..." (Õps.8:22-30).
Kõikide taevaste olevuste loomisel tegutses Isa Poja kaudu. "Tema läbi on loodud kõik ... olgu aujärjed, ülemused, valitsused, võimud; kõik on loodud Tema läbi ja Temasse" (Kol.1:16). Inglid on Jumala sulased, kellelt peegeldub Tema ligioleku alaline valgus ja kes tõttavad tuuletiivul Tema korraldusi täitma. Kuid Poeg, Jumala Võitu, "olles Tema aupaistus ning Tema olemuse kuju," kes kannab kõike "oma vägeva sõnaga," on neist kõigist ülem (Heb.1:3). Tema pühamu paik on "aujärg, kõrge algusest peale" (Jer.17:12). Tema valitsuskepp on "õigluse kepp" (Heb.1:8). "Aulikkus ja auhiilgus on Tema palge ees, võimsus ja ilu on Tema pühamus!" (Ps.96:6). "Heldus ja tõde käivad Tema palge ees" (Ps.89:14).
Kuna Jumala valitsuse aluseks on armastuse seadus, siis sõltub kõikide mõistusega varustatud olevuste õnn nende täielikust kooskõlast Jumala õiglase seaduse põhimõtetega. Jumal soovib, et kõik loodud olevused Teda armastuses teeniksid; et neid ajendaks teenimisele Tema iseloomu hindamine. Jumal ei tunne vähimatki rõõmu sunnitud kuulekusest; Ta annab kõigile tahtevabaduse, et me võiksime vabalt ja teadlikult valida Tema.
Nii kaua, kui kõiki loodud olevusi ajendas kuulekusele armastus, (35) valitses Jumala universumis täiuslik kooskõla. Taevased hulgad tundsid rõõmu Looja tahte täitmisest. Rõõmuga peegeldasid nad Tema au ja tõid Talle ülistust. Nad armastasid Jumalat üle kõige ning üksteist usalduslikult ja omakasupüüdmatult. Taevast harmooniat ei rikkunud ükski ebakõla. Kuid siis toimus muutus. Esile astus keegi, kes tõlgendas vääriti vabadust, mille Jumal oli oma loodolevustele andnud. Patt sai alguses olevusest, kes oli Kristusest järgmisena kõige enam Jumala poolt austatud.
Lutsifer, "koidu poeg," oli katvaist keerubeist esimene, püha ja rüvetamatu. Ta seisis suure Looja vahetus läheduses ja temale langesid igavest Jumalat pidevalt ümbritsevad aukiired. "Nõnda ütleb Issand Jehoova: Sa olid nagu eeskujulikkuse pitserimärk, täis tarkust ja täiuslikult ilus! Sa olid Eedenis, Jumala aias, sul olid katteks kõiksugu kalliskivid... Sa olid nagu keerub, hiilgav kaitsja, ja ma panin sind pühale mäele; sa olid otse jumalik olend, kes võis käia tuliste kivide keskel! Sa olid laitmatu oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut!" (Hes.28:12-15).
Vähehaaval hakkas Lutsifer endas hellitama eneseülistust. Piibel ütleb: "Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast sa kaotasid tarkuse!" (Hes.28:17). "Sina mõtlesid oma südames: "Mina tõusen taevasse, kõrgemale Jumala tähtedest ma tõstan oma aujärje... Ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks!" (Jes.14:13.14).
Võimas ingel hakkas omistama endale aulisust, mis oli pärit Jumalalt. Ehkki tal oli teiste loodud olevustega võrreldes suurim võim ja au, hakkas ta ihaldama au, mis kuulus üksnes Loojale. Selle asemel, et suunata kõikide loodolevuste kiindumus ja ustavus Jumalale, püüdis ta võita nende teenistusvalmidust ja ustavust endale. Kadestades au, mille Isa oli andnud Pojale, taotles vürstlik ingel võimu, mis kuulus ainult Kristusele.
Nii purunes taeva täiuslik harmoonia. Kui märgati, et Lutsifer oli hakanud teenima Looja asemel ennast, tärkas kartus neis, kelle meelest kuulus (36) Jumalale ülim au. Taevastel nõupidamistel palusid inglid kogu hingest, et Lutsifer muudaks meelt. Jumala Poeg näitas talle Looja suurust, headust ja õiglust ning käsu püha, muutumatut olemust. Jumal oli korraldanud taevase elurütmi; sellest loobumisega oleks Lutsifer häbistanud Loojat ja määranud ennast hävingule. Kuid lõpmatus armastuses ja halastuses antud hoiatused äratasid veel kiivamat vastupanu. Lutsifer andus kadeduse tundele Kristuse vastu ja muutus veelgi otsusekindlamaks.
Inglite vürst oli otsustanud kõigutada Jumala Poja ülemvõimu ning seada kahtluse alla Looja tarkuse ja armastuse. Selle nimel pingutas ta kogu oma suurepärast mõistusejõudu.
Looja, kes soovis, et kõigil loodud olevustel oleks tahtevabadus, ei jätnud kedagi segadusttekitavate arutluste võimusesse, millega püüti mässu õigustada. Enne avaliku võitluse puhkemist pidid kõik veelkord kuulma Jumala tahet, sest Tema tarkusest ja headusest tulenes nende rõõm.
Universumi Kuningas kutsus taevased olevused kokku, et kõigi juuresolekul selgitada Poja osa ja tööd kõigi loodolevuste heaks. Jumala Poeg istus koos Isaga troonil ning igavese, iseeksisteeriva Jumala auhiilgus ümbritses mõlemat. Trooni ümber koondus lugematu hulk pühi ingleid — "kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat" (Ilm.5:11). Ka kõige ülevamad inglid, Jumalale alluvad "teenijad vaimud," tundsid rõõmu Jumala ligioleku säravast valgusest. Kokkutulnud taevaelanike juuresolekul teatas Kuningas, et ainult Kristus — Jumala Poeg — mõistab täiesti Tema plaane ning Tema ülesanne on Jumala tohutute kavatsuste elluviimine. Jumala Poeg oli teostanud Isa tahte kõikide taevaste olevuste loomisel; Tema vääris Jumalaga samavõrra nende ülistust ja ustavust. Kristus pidi tulevikuski kasutama oma jumalikku võimsust Maa ja selle elanike loomisel. Kõige sellega ei austanud Ta iseennast, vaid Isa ja viis täide Tema häid, armastusrikkaid plaane.
Inglid tunnistasid rõõmuga Kristuse ülemvõimu ning väljendasid maani kummardusega Talle oma austust ja armastust. Lutsifer kummardas koos nendega, kuid temas kees äge võitlus. Kadedus sõdis tõe, õigluse ja ustavusega. Pühade inglite suhtumine näis talle mõju avaldavat. Tuhandete (37) õnnelike häälte põimumine kauniks ülistusmeloodiaks näis pühkivat mõtteist kurjuse. Kirjeldamatult õrn armastus täitis kogu ta olemuse ning patuta kummardajatega koos olles sulas temagi süda armastusest Isa ja Poja vastu. Siis aga mõtles ta oma aule ning hakkas jälle igatsema ülemvõimu ja kadestama Kristust. Lutsifer ei hinnanud oma kõrget eesõigust Jumala erilise annina ega tundnud seepärast ka tänutunnet Looja vastu. Ta uhkeldas oma mõistuseteravusega ning pürgis võrdsusele Jumalaga. Taevased hulgad austasid ja armastasid Lutsiferi. Inglid täitsid suurima heameelega tema korraldusi. Ta oli teistest targem ja austatum. Ometi oli Isaga väelt ja autoriteedilt võrdne Jumala Poeg temast ülem. Isa jagas Kristusega mõtteid, mida Lutsifer ei pääsenud kuulma. Ja võimas ingel küsis endalt: "Miks peab Kristusel olema ülemvõim? Miks austatakse Teda rohkem kui mind?"
Lahkudes oma kohalt Isa palge ees, läks Lutsifer rahulolematust külvama. Ta tegutses väga ettevaatlikult ega avanud kohe oma tõelisi eesmärke; näiliselt tegi ta kõike Jumala austamiseks.
Ta poetas kahtlustkülvavaid vihjeid seaduste suhtes, millest taevased olevused juhindusid. Ta andis mõista, et seadused võivad küll olla vajalikud maailmade elanike jaoks, kuid inglid kui kõrgemad olevused ei vaja selliseid piiranguid. Nende tarkus on neile piisav nõuandja. Lutsifer väitis, et sellised olevused nagu inglid ei saagi Jumalat teotada: kõik nende mõtted on pühad, ja nagu Jumal ei eksi, nii ei eksi ka nemad.
Poja austamist Isaga võrdselt esitas ta ilmse ebaõiglusena enda suhtes, kellel olevat õigus samasugusele aule ja lugupidamisele. Inglite hulgas levis kuuldus, et siis, kui inglite vürst Lutsifer saaks kätte talle kuuluva koha, oleks see kasuks kõigile taevastele olevustele, sest tema taotleb vabadust kõigile. Nüüd võeti ju viimanegi vabadus - nende üle määrati absoluutne Valitseja, kellele kõik pidid alluma! Sellised kavalad eksitused levisid Lutsiferi reetlikkuse tõttu taevastes õuedes kiiresti.
Jumal polnud Kristuse osa ega autoriteeti mitte kuidagi muutnud. (38) Lutsiferi kadedus ja tema Kristuse vastu esitatud võrdsusetaotlus nõudsid paratamatult Jumala Poja tõelise seisukoha kinnitamist, ehkki see oli koguaeg sama. Ometi pimestasid Lutsiferi pettused paljusid ingleid.
Kasutades ära oma alluvuses olevate inglite loomupärast armastust ja usaldust, sisendas Lutsifer neisse rahulolematust ja usaldamatust nii osavalt, et tema tõeline pale jäi märkamatuks. Lutsifer moonutas Jumala eesmärke. Ta esitas neid sellises valguses, mis tekitasid rahulolematust. Kavalalt õhutas ta kuulajaid oma tundeid sõnadesse panema, et nende sõnu siis sobivas kohas korrata: näete, inglid pole Jumala valitsusega täiesti rahul. Jumalale täieliku ustavuse maski all kõneles ta taeva seadustes ja elukorraldustes teha tulevatest muudatustest. Muudatused seavad jumaliku valitsuse veel kindlamale alusele, ütles ta.
Lutsifer, kes sisendas tõrksust Jumala korralduste suhtes, oli näiliselt valmis rahulolematuid ingleid taeva korraga lepitama. Varjatult ässitas ta erimeelsust ja mässu, pealtnäha jättis üliosavalt mulje, et ta soovis kogu hingest süvendada ustavust ning säilitada üksmeelt.
Selliselt lõkkele puhutud rahulolematus lõi laastavalt lõõmama. Ehkki vaenuleeke polnud avalikult näha, elasid need inglites edasi. Üksjagu ingleid oli hakanud pooldama Lutsiferi ässitusi Jumala valitsuse vastu. Ehkki kõik inglid olid seni olnud täiesti rahul Jumalast sisse seatud korraga, hakkas üht osa neist nüüd ärritama see, et nad ei suutnud tungida kõigisse Jumala plaanidesse. Kristuse ülemvõimu kinnitamine polnud neilegi meele järgi. Nad olid valmis toetama Lutsiferi taotlust Jumala Pojaga võrdse võimu järele.
Ustavad inglid seevastu väitsid, et jumalikud korraldused on targad ja õiglased; nad püüdsid rahulolematuid ingleid Jumala tahet uuesti hindama panna. Kristus oli Jumala Poeg. Ta oli olnud üks Isaga juba enne seda, kui loodi inglid. Ta oli alati olnud Isa kõrval. Tema ülemvõim oli olnud kõigile ainult õnnistuseks. Tema heasoovlikku juhtimist polnud keegi seni kahtluse alla seadnud. Taevas oli (39) alati valitsenud kooskõla. Milleks siis praegused lahkhelid? Ustavad inglid hakkasid tajuma sellise lõhe kohutavaid tagajärgi. Nad anusid tõsiselt kõiki pöörduma Jumala poole.
Jumal kannatas oma suures halastuses ja õilsuses Lutsiferiga kaua. Taevas polnud iial varem esinenud rahulolematust ja sallimatust. See oli midagi täiesti uut — imelik, salapärane, õigustamatu.
Lutsifer ei saanud isegi algul aru oma tunnete tõelisest olemusest. Teatud aja jooksul kartis ta oma mõtteid ja arvamusi väljendada, kuid siiski ta ei loobunud neist. Ta ei mõistnud veel, kuhu ta oli suundumas. Lutsiferi veenmiseks tegi lõpmatu armastus ja tarkus kõikvõimalikke jõupingutusi. Tõestati tema ustavusetuse põhjendamatust ja selgitati tulemusi.
Lutsifer veendus, et ta eksis. Ta mõistis, et "Jehoova on õige kõigil oma teedel ja vaga kõigis oma tegudes" (Ps.145:17). Ta mõistis, et jumalikud seadused on õiglased ning tema kohuseks on seda kõike tunnistada kõigi taevaste elanike kuuldes. Selle hetkeni polnud ta täielikult loobunud ustavusest Jumalale. Ehkki Lutsifer oli lahti öelnud oma kohast katva keerubina, oli Jumal valmis talle koha tagasi andma niipea, kui ta oleks tahtnud Jumala juurde tagasi tulla ja Looja tarkust tunnistades rahuldunud Jumala suures plaanis talle määratud kohaga. Nüüd oli tulnud aeg langetada lõplik otsus. Ta pidi kas täiesti jumalikule ülemvõimule alluma või avalikult mässu alustama. Lutsifer oleks peaaegu otsustanud tagasi pöörduda, kuid uhkus keelas. Nii kõrgesti austatud olevuse meelest oli liiga alandav tunnistada, et ta oli eksinud; liiga alandav alluda autoriteedile, mida ta oli nimetanud ebaõiglaseks.
Halastusrikas Looja püüdis Lutsiferi ja tema mõttekaaslasi hukatusest välja tõmmata, kuid Tema halastust tõlgendati vääriti. Lutsiferi meelest kõneles Jumala pikkmeel universumi Kuninga peatsest kavatsusest tema tingimustega nõustuda. Kui inglid jäävad kindlalt tema poolele, kuulutas ta, siis saavutavad nad kõike, mida süda igatseb. Ta kaitses kangekaelselt oma suunda ja tormas pea (40) ees suurde võitlusse Looja vastu. Nii sai Jumala aust osasaanud ja Jumala trooni ees teeninud Lutsiferist, "valgusekandjas," Saatan — Jumala ja pühade olevuste vaenlane. Nende hukutaja, keda taevas oli tema hoole alla usaldanud.
Eirates põlglikult ustavate inglite palveid, nimetas ta neid petetud orjadeks. Saatan teatas, et Kristuse eelistamine oli ebaõiglus nii tema kui kõikide taevaste hulkade suhtes ja tema ei kavatse kauem õiguse rikkumist taluda. Ta oli otsustanud võidelda endale kätte au ja saada kõigi nende juhiks, kes olid valmis teda järgima. Saatan tõotas järgijaile uut ja paremat valitsust, mis tagab kõigile vabaduse. Suur hulk ingleid valis tema oma juhiks. Meelitatuna poolehoiust, lootis Saatan võita enda poolele ka ülejäänud inglid. Siis, kui ta saab võrdseks Jumalaga, kinnitas ta, allutab ta endale kõik taevased hulgad.
Ustavad inglid püüdsid veelkord veenda teda ja tema mõttekaaslasi. Nad rääkisid eraldumise paratamatutest tagajärgedest: nende Looja on neist võimsam, Ta võib vastuhakkajaid karmilt kohelda. Mitte ükski ingel pole võimeline väärama Jumala käsku, sest see on sama püha nagu Jumal ise. Ustavad inglid hoiatasid kõiki Lutsiferi petliku loogika eest. Nad veensid rahulolematuid viivitamatult Jumala poole pöörduma ja oma eksimust tunnistama.
Paljud inglid olid valmis nõuannet kuulda võtma, kuid Lutsiferil oli varuks uus pettus. Võimas mässaja väitis nüüd, et temaga ühinenud inglid on läinud juba liiga kaugele; enam ei ole lihtsat tagasiteed. Ta ütles, et tema kui Jumala seadusi hästi tundev isik teab, et Jumal ei andesta enam. Saatan kinnitas, et kõik Jumalale alistuda kavatsejad kaotavad nii ameti kui au. Ta teatas, et tema on otsustanud mitte iialgi enam Kristuse autoriteeti tunnistada. Temal ja ta järgijail on (41) nüüd ainult üks tee — kindlustada oma vabadust ja võtta jõuga endale õigused, mida neile ilma ei antud.
Saatan oli tõepoolest läinud liiga kaugele, kuid tema pettustest pimestatutel oli veel siiski see võimalus. Nad oleksid võinud hoiatust tähele pannes Saatana köidikuist vabaneda. Kuid uhkus, juhi pimesi usaldamine ja piiramatu vabaduseiha tõrjusid eemale jumaliku armastuse ja halastuse.
Jumal lubas Saatanal tegevust jätkata, kuni rahulolematus küpses avalikuks mässuks. Oli vaja, et kõik näeksid tema plaanide tõelist olemust ja suunda. Lutsiferil, võitud keerubil, oli olnud kõrge koht; taevased olevused armastasid teda väga. Tema mõju neile oli olnud suur. Lisaks taeva elanikele kuulusid Jumala valitsuse alla ka kõikide teiste maailmade asukad, kes olid samuti Jumala poolt loodud. Lutsifer lootis, et siis, kui ta suudab ahvatleda mässule taeva inglid, suudab ta kaasata ka teised maailmad. Ta oli tegutsenud osavalt ning keerutanud ja vassinud. Pettus oli väga peen. Varjumine tagas edu. Sellepärast oli inglitelgi raske tema tõelist olemust mõista. Tuli anda aega Saatana plaanide lahtikoorumiseks; kurjus pidi ilmnema kurjusena ja rahulolematus mässuna. Ustavad inglid ei suutnud samuti lõpuni mõista mässaja olemust ja tema valiku tagajärgi.
Lutsifer oli tegutsenud alguses nii, et tema näis kõrvalseisjana. Ingleid, keda ta enda poolele võita ei suutnud, süüdistas ta ükskõikses suhtumises Taeva huvidesse. Ta süüdistas ustavaid ingleid selles, mida ta ise tegi. Ta soovis, et kuulajad hakkaksid alahindama Jumala eesmärke.
Kõik selle, mis oli lihtne, muutis ta salapäraseks. Kavalate argumentidega äratas ta kahtlusi Jumala selgete nõudmiste suhtes. Tema sõnad tundusid seda veenvamad, et ta oli olnud nii auväärses ametis ja tundis nii lähedalt Jumala valitsuspõhimõtteid. (42) Jumal kasutab probleemide lahendamisel tõde ja õiglust. Saatan kasutas seda, mida Jumal iialgi ei kasuta — valet ja pettust. Saatan oli püüdnud moonutada Jumala sõnu ja väitnud, et Jumalal polnud õigust inglitele seadusi kehtestada. Ta oli öelnud, et loodolevustelt kuuletumist nõudes tahtis Jumal ainult ennast ülistada. Seepärast tuli vältimatult näidata taeva elanike ja kõikide maailmade ees, et Jumala valitsemispõhimõtted on õiglased ning Tema korraldused täiuslikud. Saatan oli teatanud, et tema edendab Universumi heaolu. Nüüd tuli talle anda aega oma kurjade tegude paljastamiseks.
Mõranemises ja lahkhelides, mida tema teguviis taevas põhjustas, süüdistas ta Jumalat. Kõik halva pani ta jumaliku valitsemissüsteemi arvele. Saatan teatas, et ta püüab Jumala seadusi parandada. Jumal lubas tal selliste väidete paikapidamatust tõestada. Ta lubas ilmneda jumaliku käsu muutmisest tulenevatel tagajärgedel. Saatana tegevus pidi Saatana ka hukka mõistma. Mässaja oli algusest peale väitnud, et ta ei ole mässaja. Tema pettus pidi paljastuma tema tegudes.
Piiritult tark Jumal ei hävitanud Saatanat, ehkki ta heideti Taevast välja. Kuna Jumalale on vastuvõetav ainult armastusest ajendatud teenimine, pidi loodolevuste ustavus rajanema veendumusel, et Jumal on õiglus ja headus. Taeva ja maailmade elanikud polnud võimelised mõistma patu olemust ja tagajärgi ega märkama jumalikku õiglust siis, kui Ta oleks Saatana kohe hävitanud. Kui Jumal oleks vastuhaku kohe lõpetanud, oleksid paljud teeninud Teda pigem kartusest kui armastusest. Petja mõju poleks siis täielikult kadunud ning mässumeel lõplikult vaibunud.
Silmas pidades kogu universumi heaolu igaveste aegade kestel, andis Jumal Saatanale võimaluse oma põhimõtted täielikult välja arendada. Kõik pidid nägema tema süüdistusi õiges valguses, et kunagi enam ei jääks vähimatki kahtlust Jumala õigluse ja halastuse ning Tema käskude muutmatu olemuse suhtes.
Saatana vastuhakk pidi olema õppetunniks universumile — pidevaks tunnistuseks patu olemusest ja selle kohutavatest tagajärgedest ning jumaliku (43) autoriteedi hülgamisest. See pidi tunnistama, et kõikide loodolevuste heaolu sõltus Jumala ülemvõimust. Kohutava mässu kulg pidi saama kõigile patuta olevustele püsivaks kaitseks kõikide Saatana pettuste vastu. Kogu patuajalugu selle algusest kuni lõpliku hävinguni saab hoidma kogu Universumi elanikkonda läbi igaveste aegade, hoides nii end Jumalast lahutamast kui ka selle paratamatust tagajärjest - üleastumise tagajärgede kandmise eest.
See, kes valitseb taevaid, näeb lõppu juba algusest. Tema jaoks on avalikud nii mineviku kui tuleviku saladused. Üle patust tingitud pimeduse, valu ja hävingu näeb Ta oma armastusrikaste ja õnnistusttoovate eesmärkide täitumist. Ehkki "pilved ja pimedus on Tema ümber, on õigus ja õiglus Tema aujärje alus" (Ps.97:2). Kord mõistavad seda kõik universumi elanikud, nii ustavad kui ustavusetud. "Tema töö on täiuslik, sest kõik Tema teed on õiged! Jumal on ustav ja Temas pole väärust, Tema on õige ja õiglane!" (5.Ms.32:4).
>>> 2. peatükk - Loomine
