2. PEATÜKK - LOOMINE
(44) "Jehoova sõnaga on tehtud taevad ja Tema suu vaimuga kõik nende väed!" "Sest Tema ütles, ja nõnda see sai; Tema käskis, ja see tuli esile!" (Ps.33:6,9). Tema rajas "maa tema alustele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti!" (Ps.104:5).
Looja kätest tulnud Maa oli imekaunis. Selle pinda liigestasid mäed, kingud ja tasandikud ning kristalsed jõed ja järved. Tollased mäed polnud järsud ega lõhestunud nagu praegu; neisse ei lõikunud hädaohtlikke kuristikke ega kanjone. Maa kaljuse osa ebatasasusi kattis viljakas mullapind, kust võrsuv lopsakas rohelus paitas jalataldu. Polnud soid ja viljatuid kõnnumaid. Kõikjal õilmitsesid ilupõõsad ja kirendasid lilleaasad. Meie metsapuudest palju majesteetlikumad puud sirutasid oma kroone kõrgusesse. Õhk oli puhas ja kosutav. Kogu loodus oli kaunim kui kõige uhkema palee iluaed. Inglite hulgad silmitsesid maad imetlusega ning tundsid rõõmu Jumala imeväärsest tööst.
Pärast seda, kui oli loodud maa seda asustava rikkaliku looma- ja taimeriigiga, valmistas Looja oma loomistöö krooni — inimese —, kelle jaoks Ta kauni maa oli loonud. Inimene sai kõige selle valitsejaks, mida ta silm nägi, sest Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid... kogu maa üle... Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi... Ta lõi tema meheks ja naiseks." Siin on selgesti esitatud inimkonna päritolu. Jumala poolt öeldu on nii selgesõnaline, et see ei anna alust ekslikeks järeldusteks. Jumal lõi inimese enda sarnaseks. Siin pole midagi müstilist ja öeldu ei jäta (45) põhjust oletada, et inimene on arenenud järk-järgult taime- ja loomariigi madalamatest vormidest kõrgemale. Niisugune õpetus madaldab Looja töö inimese piiratud ettekujutuseni.
Inimesed ihaldavad nii kirglikult Jumalat universumi valitseja kohalt kõrvaldada, et nad on valmis madaldama oma olemust ja laskma röövida endilt oma väärika päritolu. Jumal pani liikuma taevakehad maailmaruumis ja andis põllulilledele kaunid värvitoonid. Tema täitis taevad ja maa oma võimsa väe imedega. Ta soovis oma aulise loomistöö kroonida ning anda kaunile maale valitseja. Ta lõi olevuse, kes oli Looja kätetöö vääriline. Inimkonna sugupuu viib tagasi suure Loojani, mitte bakterite, molluskite ja neljajalgsete arenemisahelani. Ehkki mullast valmistatuna, oli Aadam siiski "Jumala poeg."
Inimesele anti ülesandeks valitseda Jumala esindajana alamate elusolendite üle, kes ei suuda mõista inimese sarnaselt Jumala ülemvalitsust, kuid on ometi võimelised armastama ja teenima inimest. Laulja ütleb: "Sa seadsid ta valitsema oma käte tööd; kõik Sa panid tema jalge alla... metsloomad, taeva linnud... ja kõik, mis mere radadel liigub" (Ps.8:7-9).
Inimene pidi kandma endas Jumala kuju nii väliselt kui iseloomult. Kristus üksi on Isa "olemuse kuju" (Heb.1:3), kuid inimene tehti Jumala sarnaseks. Tema olemus oli täielikult kooskõlas Jumala tahtega. Ta oli võimeline mõistma jumalikke asju. Tema tundeelu oli puhas ning soovid mõistuse kontrolli all. Inimene oli Jumala sarnasust kandes ja Jumala tahtele täielikult kuuletudes püha ja õnnelik.
Kui inimene oma Looja kätest tuli, oli ta rühikas ja täiusliku kehaehitusega. Tema näojume pakatas tervisest ja elurõõmust. Aadam oli tänapäeva meestest palju pikem. Eeva oli temast pisut lühem, kuid samuti täiuslikult kaunis.
Patuta inimpaar ei vajanud riideid. Neid ümbritses samasugune särav valguseloor nagu ingleidki. Selline valguserüü kattis neid seni, kuni nad jäid kuulekaiks Jumalale.
(46) Pärast Aadama loomist tõi Jumal kõik elusolendid Aadama juurde, et inimene annaks neile nime. Aadam märkas, et kõigil oli kõrval kaaslane, kuid temale "ei leidunud abi, kes tema kohane oleks." Kõikide maa peal loodud elusolendite hulgas polnud ühtegi inimesega võrdset. Ja Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!" Jumal ei loonud inimest üksiklaseks, vaid seltsivaks. Ilma kaaslaseta poleks Eedeni kaunis loodus ja rõõmutoov tegevus teinud inimest täiuslikult õnnelikuks. Isegi inglitega suhtlemine poleks rahuldanud inimese igatsust osavõtlikkuse ja seltsi järele. Ei olnud ühtki inimese-sarnast olevust, kes oleks saanud Aadamat kõigest südamest armastada ja olla Aadama poolt kõigest südamest armastatud.
Jumal andis Aadamale kaaslase. Ta valmistas mehele "abi, kes talle kohane oli;" olevuse, kes sobis just temale seltsiliseks ning kes tundis koos temaga vajadust armastuse ja osavõtlikkuse järele. Jumal lõi Eeva Aadamast võetud küljeluust. See tähendas, et naise osa polnud peana mehe üle valitseda, kuid ta polnud Aadamast ka alaväärsem. Naine pidi seisma mehe kõrval võrdsena, mehe poolt armastatuna ja kaitstuna. Osana mehest, luuna tema luust ja lihana tema lihast oli ta mehe teine mina. Nii lähedane side ja kiindumus peaks valitsema abikaasade vahel. "Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda" (Ef.5:29). "Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha."
Jumal andis oma õnnistuse esimesele abielule. Niisiis on abielu kehtestajaks universumi Looja ise. "Abielu on austusväärt" (He.13:4). See on üks Jumala esimesi ande inimesele. See on üks neist kahest Jumala poolt seatud tähisest, mille Aadam pärast pattulangemist paradiisist kaasa viis. Abielu on õnnistuseks siis, kui tunnustatakse ja järgitakse jumalikke põhimõtteid. See hoiab inimkonna puhtust ja õnne, rahuldab inimese vajaduse seltsilise järele ning õilistab tema füüsilist, vaimset ja moraalset olemust.
"Ja Jehoova Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle Ta oli valmistanud." Kõik, mis Jumal oli loonud, oli täiuslikult kaunis. Näis, et püha inimpaari õnneks vajaminevast ei puudunud midagi. Ometi andis Looja neile veel ühe erilise tõendi oma armastusest: Ta kinkis (47) neile koduks aia. Selles rohuaias kasvas igat liiki puid, millest paljud kandsid lõhnavaid, maitsvaid vilju. Sihvakate viinapuude oksad kaardusid hõrgutavate ja mitmekesistes värvitoonides viinamarjakobarate raskuse all. Aadama ja Eeva tööks oli viinapuuvääte suunates moodustada lehtlaid. Nende eluaset kaunistasid elavad, roheluse ja viljadega kaetud puud. Nende kodu täitis paljude erivärviliste lillede lõhn. Keset aeda kasvas elupuu — puu, mis oli kõigist teistest silmapaistvaim. Elupuu viljad meenutasid kuldseid ja hõbedasi õunu ning neil oli võime säilitada igavest elu.
Nüüd oli loomistöö valmis. "Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud... Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea!" Maa peal õilmitses Eeden. Ainuski patuplekk ega surmavari ei rikkunud kaunist loomistööd. "Hommikutähed hõiskasid üheskoos ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa" (Iiob.58:7).
Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal "hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud." Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.
Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Ta puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks (48) kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.
Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale ja talle kui kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana. Sellega nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud kujundi ega ühe rahvuse jaoks kohaldatud korraldusega.
Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.
Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. "Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!" (Ps.19:2-3). Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.
Ehkki meie esivanemad loodi süütute ja pühadena, jäeti neile võimalus kurja teha. Jumal lõi nad moraalselt vabadeks olevusteks. Nad olid võimelised hindama Tema iseloomu tarkust ja headust ning Tema nõudmiste õiglust. Neil oli täielik vabadus nii kuuletuda kui ka mittekuuletuda Talle. Inimesed tundsid rõõmu Jumalaga ja pühade inglitega lävimisest, kuid enne, kui nende igaveses ustavuses sai kindel olla, pandi nende ustavus proovile panna. Inimesele seati katsekivi oma tahtmise kaalutlematu rahuldamise teele — saatusliku iha teele, mis oli viinud langemiseni Saatana.
Keset paradiisi, elupuu lähedal, paiknes hea ja kurja tundmise puu, mis pidi proovile panema meie esivanemate kuulekuse, usu ja armastuse. (49) Aadam ja Eeva võisid vabalt süüa kõigist teistest puudest, kuid selle puu vilja söömine (ja isegi maitsmine!) keelati neil surma ähvardusel ära. Saatanal lubati neid kiusata, kuid siis, kui nad oleksid proovile vastu pidanud, ei oleks tal nende üle enam mõjujõudu olnud ja nad oleksid olnud igavesti Jumala kaitse all.
Jumal lõi inimese Jumala seadustest olenevaks; see oli inimese olemasolu vältimatu eeldus. Inimene oli Jumala riigi alam; ükski valitsus ei saa aga toimida ilma seadusteta. Jumal oleks võinud luua inimese ka võimetuks Tema seadustest üle astuma. Ta oleks võinud takistada Aadamal haaramast keelatud vilja, kuid siis poleks inimene olnud kõlbeliselt vaba olevus, vaid mingi masinlik automaat. Ilma valikuvabaduseta poleks inimese kuulekus olnud vabatahtlik, vaid sunnitud. Poleks toimunud iseloomu arengut. See kõik oleks olnud vastandlik Jumala plaanidele. See oleks alavääristanud inimest kui mõistusega olevust, ning oleks toetanud Saatana süüdistust Jumala meelevaldsest valitsemismeetodist.
Jumal lõi inimese siiraks; Ta andis talle iseloomu õilsuse. Inimeses polnud kalduvust kurjale. Looja varustas inimese kõrgete vaimsete võimetega ning lõi tema ustavaks jäämisele võimalikult head eeldused. Inimese igavese õnne tingimuseks oli täielik ja pidev kuulekus. Sel tingimusel sai inimene süüa elupuust.
Meie esivanemate kodu pidi olema eeskujuks uutele kodudele, mida rajasid nende täiskasvanuks saanud lapsed. Jumala käega kaunistatud kodu ei olnud mingi uhke palee. Inimeste uhkus nõuab suurejoonelisi ja kulukaid ehitisi, et uhkeldada iseenda kätetööga.
Jumal andis Aadamale koduks aia. Selle kodu kuppelkatuseks oli sinine taevas ning põrandaks rohuvaiba ja kaunite lilledega kaetud maa. Võlvid moodustusid lopsakalehelistest puuvõradest ning suurepärasteks seinakaunistusteks olid suure Meisterkunstniku kätetööd. Püha abielupaari kodukeskkond oli õppetunniks kõigi ajastute jaoks: tõeline õnn ei seisne toretsemises ega luksuses, vaid Jumalaga suhtlemises. Kui inimesed hindaksid vähem kunstlikkust ja püüdleksid suurema lihtsuse poole, siis väljenduks nende elus palju paremini see eesmärk, milleks Jumal inimese lõi. (50) Uhkus ja auahnus on alati põhjatud, kuid tõeliselt targad oskavad rõõmu tunda neist külluslikest ja õilsatest võimalustest, mida Jumal kõikidele pakub.
Jumal pani esimese inimpaari paradiisi harima ja seda hoidma. Nende kohustus ei olnud väsitav, vaid ergutav ja huvipakkuv. Jumal kavandas töö inimesele õnnistuseks, et teritada tema mõistust, tugevdada keha ja arendada võimeid. Vaimne ja kehaline toimekus oli Aadama patuta elus suureks rõõmuks.
Kui inimene hiljem sõnakuulmatuse pärast kaunist kodust lahkuma pidi, tuli tal igapäevase leiva hankimiseks näha palju vaeva. Ja ehkki selline vaevanägemine erines suuresti meeldivast tegevusest paradiisis, oli see ometi kaitse kiusatuste vastu ning õnne allikas. Need, kes peavad tööd needuseks, kuna see on seotud väsimuse ja vaevaga, eksivad rängalt. Rikkad suhtuvad töölisklassi sageli põlgusega, kuid Jumala suhtumine töösse on sootuks teistsugune. Ka kõige jõukama inimese omandust ei saa võrrelda pärandiga, mille Aadam sai Jumalalt. Ometi ei kavandanud Jumal Aadama elu jõudeeluks. Meie Looja teab, mis inimesele õnneks tuleb; seepärast andis Ta Aadamale töö. Tõelist elurõõmu tunnevad ainult töökad mehed ja naised. Inglidki on usinad töölised, Jumala "teenijad vaimud" inimlaste heaks. Looja plaanis ei ole kohta ruineerival jõudeelul.
Nii kaua, kui Aadam ja ta kaaslane jäid ustavaks Jumalale, oli Maa nende valitseda. Iga elusolend oli nende hoole all. Lõvi ja tall mängisid rahumeelselt inimeste juures ning heitsid kõrvuti maha nende jalge ette. Linnud lendlesid julgelt ümber inimlaste ning Aadam ja Eeva ühendasid oma hääle linnulauluga, et tänada Loojat.
Patuta inimpaar oli Jumala isaliku hoolitsuse all, kuid nad olid samas õpilased kõiketeadja Looja koolis. Inimesed lävisid inglitega ja said suhelda Loojaga ilma lahutava vaheseinata. Elupuu viljast söönutena pakatasid nad elujõust. Mõistusejõult jäid nad vaid pisut alla inglitest. Nähtava universumi saladused — "ülima tarkuse imeteod" (Iiob.37:16) — pakkusid neile ääretult haaravat õppeainet.
Universumi Looja ja Alalhoidja avas neile loodusseadused ja nende toimemehhanismid, mida inimesed on uurinud nüüdseks juba kuus tuhat aastat. (51) Jälgides lehti, lilli ja puid õppisid nad tundma elu saladusi. Aadam tundis kõiki elavaid olevusi veevoogudes mänglevast võimsast krokodillist päikesekiirtes lendlevate putukateni. Ta oli andnud neist igaühele nime ning jälginud kõikide isikupära ja elutavasid. Meie esivanematel oli võimalik uurida Jumala aulikkust taevais, loendamatute maailmade korrapärast liikumist, "pilvede sõudu" (Iiob.37:16), valguse ja heli, öö ja päeva saladusi. Jumal oli jäädvustanud oma nime igale puulehele metsas, igale kivikesele mägedes, igale säravale tähele — kõigele maas, õhus ja taevas. Looduses valitsev kord ja kooskõla kõnelesid Aadamale ja Eevale lõpmatust tarkusest ja väest. Alatasa avastasid nad midagi uut, mis äratas neis veel sügavamat armastust ning tõi huulile üha uued tänusõnad.
Nii kaua, kui inimesed järgivad jumalikku seadust, nii kaua suudavad nad omandada järjest uusi teadmistesügavusi; nii kaua suudavad nad tunda rõõmu, õnne ja armastust. Nii kaua õpivad nad üha selgemalt mõistma Jumala mõõtmatut, lõppematut armastust.
1. peatükk - Miks lubati pattu? <<< >>> 3. peatükk - Kiusatus ja pattulangemine
(44) "Jehoova sõnaga on tehtud taevad ja Tema suu vaimuga kõik nende väed!" "Sest Tema ütles, ja nõnda see sai; Tema käskis, ja see tuli esile!" (Ps.33:6,9). Tema rajas "maa tema alustele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti!" (Ps.104:5).
Looja kätest tulnud Maa oli imekaunis. Selle pinda liigestasid mäed, kingud ja tasandikud ning kristalsed jõed ja järved. Tollased mäed polnud järsud ega lõhestunud nagu praegu; neisse ei lõikunud hädaohtlikke kuristikke ega kanjone. Maa kaljuse osa ebatasasusi kattis viljakas mullapind, kust võrsuv lopsakas rohelus paitas jalataldu. Polnud soid ja viljatuid kõnnumaid. Kõikjal õilmitsesid ilupõõsad ja kirendasid lilleaasad. Meie metsapuudest palju majesteetlikumad puud sirutasid oma kroone kõrgusesse. Õhk oli puhas ja kosutav. Kogu loodus oli kaunim kui kõige uhkema palee iluaed. Inglite hulgad silmitsesid maad imetlusega ning tundsid rõõmu Jumala imeväärsest tööst.
Pärast seda, kui oli loodud maa seda asustava rikkaliku looma- ja taimeriigiga, valmistas Looja oma loomistöö krooni — inimese —, kelle jaoks Ta kauni maa oli loonud. Inimene sai kõige selle valitsejaks, mida ta silm nägi, sest Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid... kogu maa üle... Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi... Ta lõi tema meheks ja naiseks." Siin on selgesti esitatud inimkonna päritolu. Jumala poolt öeldu on nii selgesõnaline, et see ei anna alust ekslikeks järeldusteks. Jumal lõi inimese enda sarnaseks. Siin pole midagi müstilist ja öeldu ei jäta (45) põhjust oletada, et inimene on arenenud järk-järgult taime- ja loomariigi madalamatest vormidest kõrgemale. Niisugune õpetus madaldab Looja töö inimese piiratud ettekujutuseni.
Inimesed ihaldavad nii kirglikult Jumalat universumi valitseja kohalt kõrvaldada, et nad on valmis madaldama oma olemust ja laskma röövida endilt oma väärika päritolu. Jumal pani liikuma taevakehad maailmaruumis ja andis põllulilledele kaunid värvitoonid. Tema täitis taevad ja maa oma võimsa väe imedega. Ta soovis oma aulise loomistöö kroonida ning anda kaunile maale valitseja. Ta lõi olevuse, kes oli Looja kätetöö vääriline. Inimkonna sugupuu viib tagasi suure Loojani, mitte bakterite, molluskite ja neljajalgsete arenemisahelani. Ehkki mullast valmistatuna, oli Aadam siiski "Jumala poeg."
Inimesele anti ülesandeks valitseda Jumala esindajana alamate elusolendite üle, kes ei suuda mõista inimese sarnaselt Jumala ülemvalitsust, kuid on ometi võimelised armastama ja teenima inimest. Laulja ütleb: "Sa seadsid ta valitsema oma käte tööd; kõik Sa panid tema jalge alla... metsloomad, taeva linnud... ja kõik, mis mere radadel liigub" (Ps.8:7-9).
Inimene pidi kandma endas Jumala kuju nii väliselt kui iseloomult. Kristus üksi on Isa "olemuse kuju" (Heb.1:3), kuid inimene tehti Jumala sarnaseks. Tema olemus oli täielikult kooskõlas Jumala tahtega. Ta oli võimeline mõistma jumalikke asju. Tema tundeelu oli puhas ning soovid mõistuse kontrolli all. Inimene oli Jumala sarnasust kandes ja Jumala tahtele täielikult kuuletudes püha ja õnnelik.
Kui inimene oma Looja kätest tuli, oli ta rühikas ja täiusliku kehaehitusega. Tema näojume pakatas tervisest ja elurõõmust. Aadam oli tänapäeva meestest palju pikem. Eeva oli temast pisut lühem, kuid samuti täiuslikult kaunis.
Patuta inimpaar ei vajanud riideid. Neid ümbritses samasugune särav valguseloor nagu ingleidki. Selline valguserüü kattis neid seni, kuni nad jäid kuulekaiks Jumalale.
(46) Pärast Aadama loomist tõi Jumal kõik elusolendid Aadama juurde, et inimene annaks neile nime. Aadam märkas, et kõigil oli kõrval kaaslane, kuid temale "ei leidunud abi, kes tema kohane oleks." Kõikide maa peal loodud elusolendite hulgas polnud ühtegi inimesega võrdset. Ja Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!" Jumal ei loonud inimest üksiklaseks, vaid seltsivaks. Ilma kaaslaseta poleks Eedeni kaunis loodus ja rõõmutoov tegevus teinud inimest täiuslikult õnnelikuks. Isegi inglitega suhtlemine poleks rahuldanud inimese igatsust osavõtlikkuse ja seltsi järele. Ei olnud ühtki inimese-sarnast olevust, kes oleks saanud Aadamat kõigest südamest armastada ja olla Aadama poolt kõigest südamest armastatud.
Jumal andis Aadamale kaaslase. Ta valmistas mehele "abi, kes talle kohane oli;" olevuse, kes sobis just temale seltsiliseks ning kes tundis koos temaga vajadust armastuse ja osavõtlikkuse järele. Jumal lõi Eeva Aadamast võetud küljeluust. See tähendas, et naise osa polnud peana mehe üle valitseda, kuid ta polnud Aadamast ka alaväärsem. Naine pidi seisma mehe kõrval võrdsena, mehe poolt armastatuna ja kaitstuna. Osana mehest, luuna tema luust ja lihana tema lihast oli ta mehe teine mina. Nii lähedane side ja kiindumus peaks valitsema abikaasade vahel. "Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda" (Ef.5:29). "Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha."
Jumal andis oma õnnistuse esimesele abielule. Niisiis on abielu kehtestajaks universumi Looja ise. "Abielu on austusväärt" (He.13:4). See on üks Jumala esimesi ande inimesele. See on üks neist kahest Jumala poolt seatud tähisest, mille Aadam pärast pattulangemist paradiisist kaasa viis. Abielu on õnnistuseks siis, kui tunnustatakse ja järgitakse jumalikke põhimõtteid. See hoiab inimkonna puhtust ja õnne, rahuldab inimese vajaduse seltsilise järele ning õilistab tema füüsilist, vaimset ja moraalset olemust.
"Ja Jehoova Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle Ta oli valmistanud." Kõik, mis Jumal oli loonud, oli täiuslikult kaunis. Näis, et püha inimpaari õnneks vajaminevast ei puudunud midagi. Ometi andis Looja neile veel ühe erilise tõendi oma armastusest: Ta kinkis (47) neile koduks aia. Selles rohuaias kasvas igat liiki puid, millest paljud kandsid lõhnavaid, maitsvaid vilju. Sihvakate viinapuude oksad kaardusid hõrgutavate ja mitmekesistes värvitoonides viinamarjakobarate raskuse all. Aadama ja Eeva tööks oli viinapuuvääte suunates moodustada lehtlaid. Nende eluaset kaunistasid elavad, roheluse ja viljadega kaetud puud. Nende kodu täitis paljude erivärviliste lillede lõhn. Keset aeda kasvas elupuu — puu, mis oli kõigist teistest silmapaistvaim. Elupuu viljad meenutasid kuldseid ja hõbedasi õunu ning neil oli võime säilitada igavest elu.
Nüüd oli loomistöö valmis. "Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud... Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea!" Maa peal õilmitses Eeden. Ainuski patuplekk ega surmavari ei rikkunud kaunist loomistööd. "Hommikutähed hõiskasid üheskoos ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa" (Iiob.58:7).
Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal "hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud." Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.
Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Ta puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks (48) kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.
Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale ja talle kui kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana. Sellega nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud kujundi ega ühe rahvuse jaoks kohaldatud korraldusega.
Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.
Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. "Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!" (Ps.19:2-3). Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.
Ehkki meie esivanemad loodi süütute ja pühadena, jäeti neile võimalus kurja teha. Jumal lõi nad moraalselt vabadeks olevusteks. Nad olid võimelised hindama Tema iseloomu tarkust ja headust ning Tema nõudmiste õiglust. Neil oli täielik vabadus nii kuuletuda kui ka mittekuuletuda Talle. Inimesed tundsid rõõmu Jumalaga ja pühade inglitega lävimisest, kuid enne, kui nende igaveses ustavuses sai kindel olla, pandi nende ustavus proovile panna. Inimesele seati katsekivi oma tahtmise kaalutlematu rahuldamise teele — saatusliku iha teele, mis oli viinud langemiseni Saatana.
Keset paradiisi, elupuu lähedal, paiknes hea ja kurja tundmise puu, mis pidi proovile panema meie esivanemate kuulekuse, usu ja armastuse. (49) Aadam ja Eeva võisid vabalt süüa kõigist teistest puudest, kuid selle puu vilja söömine (ja isegi maitsmine!) keelati neil surma ähvardusel ära. Saatanal lubati neid kiusata, kuid siis, kui nad oleksid proovile vastu pidanud, ei oleks tal nende üle enam mõjujõudu olnud ja nad oleksid olnud igavesti Jumala kaitse all.
Jumal lõi inimese Jumala seadustest olenevaks; see oli inimese olemasolu vältimatu eeldus. Inimene oli Jumala riigi alam; ükski valitsus ei saa aga toimida ilma seadusteta. Jumal oleks võinud luua inimese ka võimetuks Tema seadustest üle astuma. Ta oleks võinud takistada Aadamal haaramast keelatud vilja, kuid siis poleks inimene olnud kõlbeliselt vaba olevus, vaid mingi masinlik automaat. Ilma valikuvabaduseta poleks inimese kuulekus olnud vabatahtlik, vaid sunnitud. Poleks toimunud iseloomu arengut. See kõik oleks olnud vastandlik Jumala plaanidele. See oleks alavääristanud inimest kui mõistusega olevust, ning oleks toetanud Saatana süüdistust Jumala meelevaldsest valitsemismeetodist.
Jumal lõi inimese siiraks; Ta andis talle iseloomu õilsuse. Inimeses polnud kalduvust kurjale. Looja varustas inimese kõrgete vaimsete võimetega ning lõi tema ustavaks jäämisele võimalikult head eeldused. Inimese igavese õnne tingimuseks oli täielik ja pidev kuulekus. Sel tingimusel sai inimene süüa elupuust.
Meie esivanemate kodu pidi olema eeskujuks uutele kodudele, mida rajasid nende täiskasvanuks saanud lapsed. Jumala käega kaunistatud kodu ei olnud mingi uhke palee. Inimeste uhkus nõuab suurejoonelisi ja kulukaid ehitisi, et uhkeldada iseenda kätetööga.
Jumal andis Aadamale koduks aia. Selle kodu kuppelkatuseks oli sinine taevas ning põrandaks rohuvaiba ja kaunite lilledega kaetud maa. Võlvid moodustusid lopsakalehelistest puuvõradest ning suurepärasteks seinakaunistusteks olid suure Meisterkunstniku kätetööd. Püha abielupaari kodukeskkond oli õppetunniks kõigi ajastute jaoks: tõeline õnn ei seisne toretsemises ega luksuses, vaid Jumalaga suhtlemises. Kui inimesed hindaksid vähem kunstlikkust ja püüdleksid suurema lihtsuse poole, siis väljenduks nende elus palju paremini see eesmärk, milleks Jumal inimese lõi. (50) Uhkus ja auahnus on alati põhjatud, kuid tõeliselt targad oskavad rõõmu tunda neist külluslikest ja õilsatest võimalustest, mida Jumal kõikidele pakub.
Jumal pani esimese inimpaari paradiisi harima ja seda hoidma. Nende kohustus ei olnud väsitav, vaid ergutav ja huvipakkuv. Jumal kavandas töö inimesele õnnistuseks, et teritada tema mõistust, tugevdada keha ja arendada võimeid. Vaimne ja kehaline toimekus oli Aadama patuta elus suureks rõõmuks.
Kui inimene hiljem sõnakuulmatuse pärast kaunist kodust lahkuma pidi, tuli tal igapäevase leiva hankimiseks näha palju vaeva. Ja ehkki selline vaevanägemine erines suuresti meeldivast tegevusest paradiisis, oli see ometi kaitse kiusatuste vastu ning õnne allikas. Need, kes peavad tööd needuseks, kuna see on seotud väsimuse ja vaevaga, eksivad rängalt. Rikkad suhtuvad töölisklassi sageli põlgusega, kuid Jumala suhtumine töösse on sootuks teistsugune. Ka kõige jõukama inimese omandust ei saa võrrelda pärandiga, mille Aadam sai Jumalalt. Ometi ei kavandanud Jumal Aadama elu jõudeeluks. Meie Looja teab, mis inimesele õnneks tuleb; seepärast andis Ta Aadamale töö. Tõelist elurõõmu tunnevad ainult töökad mehed ja naised. Inglidki on usinad töölised, Jumala "teenijad vaimud" inimlaste heaks. Looja plaanis ei ole kohta ruineerival jõudeelul.
Nii kaua, kui Aadam ja ta kaaslane jäid ustavaks Jumalale, oli Maa nende valitseda. Iga elusolend oli nende hoole all. Lõvi ja tall mängisid rahumeelselt inimeste juures ning heitsid kõrvuti maha nende jalge ette. Linnud lendlesid julgelt ümber inimlaste ning Aadam ja Eeva ühendasid oma hääle linnulauluga, et tänada Loojat.
Patuta inimpaar oli Jumala isaliku hoolitsuse all, kuid nad olid samas õpilased kõiketeadja Looja koolis. Inimesed lävisid inglitega ja said suhelda Loojaga ilma lahutava vaheseinata. Elupuu viljast söönutena pakatasid nad elujõust. Mõistusejõult jäid nad vaid pisut alla inglitest. Nähtava universumi saladused — "ülima tarkuse imeteod" (Iiob.37:16) — pakkusid neile ääretult haaravat õppeainet.
Universumi Looja ja Alalhoidja avas neile loodusseadused ja nende toimemehhanismid, mida inimesed on uurinud nüüdseks juba kuus tuhat aastat. (51) Jälgides lehti, lilli ja puid õppisid nad tundma elu saladusi. Aadam tundis kõiki elavaid olevusi veevoogudes mänglevast võimsast krokodillist päikesekiirtes lendlevate putukateni. Ta oli andnud neist igaühele nime ning jälginud kõikide isikupära ja elutavasid. Meie esivanematel oli võimalik uurida Jumala aulikkust taevais, loendamatute maailmade korrapärast liikumist, "pilvede sõudu" (Iiob.37:16), valguse ja heli, öö ja päeva saladusi. Jumal oli jäädvustanud oma nime igale puulehele metsas, igale kivikesele mägedes, igale säravale tähele — kõigele maas, õhus ja taevas. Looduses valitsev kord ja kooskõla kõnelesid Aadamale ja Eevale lõpmatust tarkusest ja väest. Alatasa avastasid nad midagi uut, mis äratas neis veel sügavamat armastust ning tõi huulile üha uued tänusõnad.
Nii kaua, kui inimesed järgivad jumalikku seadust, nii kaua suudavad nad omandada järjest uusi teadmistesügavusi; nii kaua suudavad nad tunda rõõmu, õnne ja armastust. Nii kaua õpivad nad üha selgemalt mõistma Jumala mõõtmatut, lõppematut armastust.
1. peatükk - Miks lubati pattu? <<< >>> 3. peatükk - Kiusatus ja pattulangemine
