PÜHA VAIMUGA RISTIMINE
Püha Vaimuga ristimine - millega tegu? Kas see on mingi teoloogide õpetuspunkt, või on sellel mingi seos ka praktilise kristliku eluga? Lühidalt ja veidi etteruttavalt peab tõdema, et Püha Vaimuga ristimine on üks kõige olulisemaid tõdesid kristluses üldse.

Hakkame otsast peale. Jumal lõi igavesti kestva elu. Kõik oli kaunis ja harmooniline. Ei olnud kurbust ega haigust. Ja siis ühel päeval otsustas inimene astuda üle Jumala poolt antud keelust - ta sõi puu viljast, millest Jumal oli keelanud süüa. Siin on kaks olulist detaili Jumala loomingu kohta. Jumal lõi inimese vabatahtega olevuseks, Ta ei loonud meid sõltuma kõiksugu instinktidest ja tundmustest. Selleks, et inimene saaks vabalt ja tahtlikult kuuletuda Jumalale, selleks oli ka see puu - vaid üks puu! Samas oli elu inimeses sõltuv Jumalast - meid loodi Jumala sarnasteks; ka inimesele anti võime luua ja kujundada oma elukeskkonda.

Olukorras, kus inimene loobus kuulekusest Jumalale kaotas ta need mõlemad - sealt peale elu ei kestnud igavesti ja lõppes alati surmaga ning meie vaba tahe sai samuti allutatud kaduvusele. Tänapäevani kogeme seda, et meil on palju sõltuvusi, millest ei ole kuigi kerge loobuda. Muide, enamus suitsetajaid teadvustab suitsetamise kahjulikkust, ometi...

Mida tegi siis Jumal hävingule määratud inimkonna päästmiseks. Kindlasti kristluse suurim tõde on ristist Kolgatal - seal andis Jumal oma Poja elu, et meil võiks olla Temas lootus igavesele elule. Ühte taolist tõotust kinnitavat salmi piiblis nimetatakse tihti piibli kuldsalmiks:
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on annud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!                                                                                         Joh.3:16
Kuid siit tõusetubki see vast ehk kõige olulisemgi küsimus - aga kas peale selle igavese elu lootuse, on Jumalal veel midagi pakkuda inimesele? Või siis teisiti sõnastades - kas Jumal üldse hoolib meie elust ja meie valikutest siin ja praegu?

Kahjuks peame tõdema, et kristlik kirik kaotas väga kiiresti Kolgatal saavutatud võidu ühe suurima anni. Tänasel päeval me isegi ei taju selle kaotuse suurust ega selle olemust. Kui Jeesuse missioon oli lõpule jõudmas, kui Ta oli loonud kõik vajalikud eeldused, et Tema and saaks vastu võetud ja edasi viidud, siis kinnitas Ta jüngritele, et Ta ei jäta meid omapäi siia maailma. 
Ja mina palun Isa, ja tema annab teile teise Trööstija, et see teie juure jääks igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete teda, sest tema jääb teie juure ja tahab olla teie sees.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                      Joh.14:16-17
Ta kinnitas, et tema võidu läbi taastub see algne ühendus Jumalaga. Seega võime tõdeda, et Kolgata ristil surres meie eest taastati igavese elu lootus, mille Aadam ja Eeva oma valikuga kaotas, kuid selle võidu kinnituseks meie sees pidi taastatama ka ühendus langenud inimese ja igavese Jumala vahel.

Mida see tõotus siis praktikas tähendab? Esmalt kindlasti seda, et selle ühenduse taastamisega saame osa igavesest elust - elust, mis on Jumalas. Ja seda just siin ja praegu. Jumala plaan on asetada meie sisse elu, mis kaotab aja jooksul meie seest kõik hävingu tagajärjed. Meie olemus muutub ja meid luuakse uuesti Jumala näo järgi. 

Apostel Paulus sai selle tägajärjel väita, et nüüd ei ela enam tema, vaid Jeesus Kristus tema sees (Gal.2:20). Mida see tähendab ja mis sellega kaasneb? Seda näebki kõige paremini just Jeesuse enda. või siis ka apostlite elust. Neil oli alati pakkuda lahendusi kõikidele inimese probleemidele - oli sees siis haigus, või mingi õnnetus. Alati on Jumalas olemas kõik, mida reaalselt vajame just täna.

Siia peaks aga lisama veel paar kirjakohta piiblist.
"Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu..." (Ef.5:18)

Kas see on juhuslik, et Paulus seostab alkoholi ja Vaimuga täitumist samas kirjakohas? Vaevalt. Isegi tuntud psühhoterapeut Carl Jung on tajunud alkoholi ja vaimulike vajaduste vahelisi seoseid (Letter to Bill W. from Carl Jung, 1961). Pealegi kasutatakse ladina keeles sama sõna "spiritus" nii alkoholi kui ka inimese vaimuliku kogemuse kohta. Mõlemad, nii alkohol kui ka Vaimuga täitumine, juhivad inimese pilgu ära tema probleemidelt ja samas (vähemasti Vaimuga täitumine) muudavad meele rõõmsaks. Vahe vaid selles, et peale alkoholi uimast kainestumist tabab see kurvastav reaalsus inimest tihti veelgi valusamalt, Vaimuga ristimise tagajärjeks on aga täiesti uue reaalsuse veelgi sügavam tundma õppimine ja veelgi suurema abi vastu võtmine (vt. Ap.t.2:13-15; Ef.1:17-23).  Ometi on maailmas olnud läbi aegade kõiksugu karsklus organisatsioone. Samuti püüab riik aktsiiside ja muude finantsinstrumentidega suunata inimeste tarbimist. Kahjuks on läinud sama rada ka kirik. Ja tulemuseks kuuleme laule, kus õige eestlane teeb kõik oma olulisemad otsused "juua täis peaga"... 
Vahest oleks mõistlikum lõpetada see võitlus tagajärgedega?  Vahest oleks loomulikum pöörduda otse Jumala poole ja võtta vastu see Tema üks imelisemaid ande üldse? Ainult Jumal oma Vaimuga saab täita inimese kõige väiksemadki ja salajasemadki "sopid" ning vajadused - siis ei vaja inimene enam ühtki neist tervist ja elu hävitavaist alternatiividest! 

Teisalt väljendub piibel vägagi otsekoheselt Jumala Vaimu eiramise suhtes.
"Aga kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma". (Ro.8:9)

Samal teemal rääkis Jeesus mitu tähendamissõna. Ühe kohta saab lugeda täiendavalt  SIIT.
See on tõsine hoiatus. Meile võib tunduda, et piisab Jumala poolt antud igavese elu tõotusse uskumisest. Ometi. Kui me lükkame samas tagasi Jumala vaikse soovi uuendada meid seest poolt, kui lükkame tagasi Tema pingutused vabastada meid kõiksugu sõltuvustest - kas me siis ikka päriselt ka usume Tema antud tõotust ja kas me ka tõeliselt soovime elada läbi igaviku lahutamatult koos Temaga? Ja samas. Enamus meist tunneb rõõmu, kui keegi prominentidest on võtnud vastu meie sõbrakutse facebookis. Kas ei oleks Jeesuse kui Universumi igavese Valitseja kutse vastu võtmine meie suureks eesõiguseks? Vahest kaalub see üles kõik need ajutiste "suurte" suurused?

Jumal pakub - võta vastu Tema kutse täna!

Jumal õnnistagu Sind kõigiti!