Oleme jõudnud teema juurde, mille üle on läbi aegade palju filosofeeritud - kuidas defineerida vabadust. Või siis veelgi konkreetsemalt - kas kristlus kannab endas vabaduse sõnumit, või hoopis vastandub sellele...
F. Nietzche on kuulutanud, et kristlus on otsast otsani ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusesse andmine. Olgu selle Nietzchega kuidas temaga on, antud hetkel meie jaoks on oluline mõista Jumala tahet - kas Jumal kuulutab inimesele sõnumit, mille tagajärjeks on vabadus, või siis vastupidi - orjus. See ei olegi ainult filosoofiline teema, vaid üks peamisi küsimusi Jumala olemuse õigesti mõistmisel. Sellest paraku sõltub ka see, kas inimene kohtudes Jumalaga vabaneb, või siis... langeb veelgi suurematesse ahelatesse, kus puudub rõõm ja elu.
F. Nietzche on kuulutanud, et kristlus on otsast otsani ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusesse andmine. Olgu selle Nietzchega kuidas temaga on, antud hetkel meie jaoks on oluline mõista Jumala tahet - kas Jumal kuulutab inimesele sõnumit, mille tagajärjeks on vabadus, või siis vastupidi - orjus. See ei olegi ainult filosoofiline teema, vaid üks peamisi küsimusi Jumala olemuse õigesti mõistmisel. Sellest paraku sõltub ka see, kas inimene kohtudes Jumalaga vabaneb, või siis... langeb veelgi suurematesse ahelatesse, kus puudub rõõm ja elu.
Esmalt tuleb küll tunnistada, et praktikas ei olegi see alati nii lihtne küsimus, kui vaadelda vaid inimeste praktikaid selles teemas. On tõsi, et üks inimene, kes peab end kristlaseks, võib anda tunnistuse, et ta ei ole eales olnud nii vaba kui nüüd, peale pöördumist. Kõik teda rõhuvad koormad on otsekui kadunud. Paraku sama tõsi on seegi, et me leiame liigagi palju sellist suhtumist kristlaste seast, mis ei viita sugugi vaba inimese kujunemisele, vaid tõesti pigem kartliku ja orjameelsele suhtumisele.
Vaatleme paari näidet ka piiblist. Jeesus rääkis ühe loo:
""Üks suursugune inimene läks teele kaugele maale, et omandada kuningriik ja tulla tagasi. Aga ta kutsus oma kümme sulast ja andis neile kümme naela raha ning ütles neile: Kaubelge seni, kuni ma tagasi tulen. Aga tema kodanikud vihkasid teda ja läkitasid käskjalad temale järele ja lasksid ütelda: Me ei taha, et ta on kuningaks meie üle! Ja sündis, kui tema tuli tagasi ja oli omandanud selle riigi, et ta käskis kutsuda enese juure need sulased, kelledele ta raha oli annud, et teada saada, missugust kasu igaüks kaubeldes oli saavutanud. Siis tuli sinna esimene ja ütles: Isand, sinu nael raha on tootnud kümme naela! Tema ütles talle: See on hea, sa hea sulane! Et sa kõige vähemas oled ustav olnud, siis olgu sul valitsus kümne linna üle! Ja teine tuli ja ütles: Isand, sinu nael on tootnud viis naela! Aga ta ütles sellelegi: Ja sina valitse viie linna üle! Veelgi tuli teine ja ütles: Isand, vaata, siin on su nael, mida ma olen hoidnud higirätikus; sest ma kartsin sind, et sa oled vali inimene; sa võtad, mida sa ei ole paigale pannud, ja lõikad, mida sa ei ole külvanud! Ta ütles temale: Sinu suust ma mõistan sind hukka, sa paha sulane! Kui sa teadsid, et ma olen vali mees ja võtan, mida ma ei ole pannud paigale, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud, miks sa siis ei annud mu raha panka? Küll ma tulles oleksin selle tagasi nõudnud kasudega. Ja ta ütles juuresseisjaile: Võtke nael ära ta käest ja andke sellele, kellel on kümme!" (Lk.19:12-24)
Millest see lugu räägib meile? Jumal annab oma annid, et me neid kasutaksime. Suurem osa vastuvõtjatest kasutabki neid aktiivselt, mingi osa aga... kardab. Miks kardab? See on keskne küsimus. Kas see suurem osa ei tea kartusest midagi? Ikka teab. Kartus on universaalne kogemus, millest oleme kõik osa saanud. Ometi ühed vabanevad ja võidavad Jumala armastuses kartuse ära (1.Joh.4:18) ja lihtsalt järgivad Jumalat. Näiteks see samaaria naine, kes ei julgenud oma kaaslinlastega samal ajal kaevule vett võtma tulla. Tajudes aga Jumala suurust ja Temas olevat väge... ei kartnud ta otsekoheselt minna kõigi nende inimeste ette täiesti ootamatu sõnumiga! Just nende samade inimeste ette, keda ta enne kartis. (Joh.4. ptk)
Ometi osa kristlastest kardab, et Jumal on nagu pahatahtlik õpetaja, kes otsib igat väiksematki eksimust...
Jumal on kinnitanud oma Sõnas, et Tema on armastus. Kogu Jumala olemus on armastus. Kas armastus otsib võimalust, kuidas endast eemale lükata seda, kes kogemata eksib? Piiblis on kinnitus, et kui ka meie emad meid tagasi lükkavad, siis Tema seda ei tee eales. (Jes.49:15) Kuidas on siis võimalik, et osa inimesi leiab kristlusest vabaduse asemel kartuse ja orjuse?
"Kes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, sellesse jääb Jumal ning tema Jumalasse. Ja me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse. Selles on armastus saanud täiuslikuks meie sees, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest otsekui Tema on, nõnda oleme ka meie selles maailmas. Kartust ei ole armastuses, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on nuhtlust; aga kes kardab, ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat", ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, Keda ta ei ole näinud. Ja meil on Temalt see käsk, et kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda." (1.Joh.4:15-21)
Täielik armastus, mis on Jeesuses Kristuses, ajab kartuse välja! Kui me ei sure endale, kui meis ei tärka täielikult uus elu Kristuses, siis on ka paratamatu, et kartus ei saagi kaduda. Ja kui kartus ei kao, siis on ka paratamatu, et me ei koge täielikult vabadust Kristuses ja peame julguse asendama kartusega iseendis. Paraku on seegi fakt, et sellises osalises pöördumises võivad kartused isegi suureneda...
Nüüd võib tõusetuda küsimus, et kui täiuslik ma siis pean olema, et kogeda seda vabadust. Tegelikult see on üks osa sellest kartuse temaatikast ka seal Jeesuse toodud näites. See "higirätikus" säilitaja teadis, et Jumal ei kiida heaks poolikut ja samas ta teadis ka seda, et täielikult end Jumalale avada ta ka ei julge. Patune inimene ongi ebatäiuslik ja poolik. Meie ainsaks lootuseks ja võimaluseks on siduda oma elu ja oma lootus täielikult Jeesusega - Temas on kõik vajalik täius igal hetkel ka meie jaoks olemas. Keegi ei ole täiuslik iseendas, usu läbi Jeesusesse võime me aga osa saada Temas olevast täiusest. Seda siis vaid juhul, kui Tema on saanud meile kõigeks - kui Ta on meile Jumalaks.
See on ka põhjus, miks Jeesus rääkis selle eelpool toodud loo suursugusest inimesest.
"Ja tema tuli Jeeriko linna ja läks sealt läbi. Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi, ja see oli tölnerite ülem ja oli rikas. Ja ta püüdis näha saada Jeesust, kes ta on, aga ei saanud rahva pärast, sest ta oli väikese kasvuga. Ja ta jooksis ettepoole ja ronis metsviigipuu otsa, et teda näha; sest Jeesus pidi sealtkaudu minema. Kui nüüd Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja nägi teda ning ütles temale: "Sakkeus, tule usinasti maha, sest täna ma pean jääma sinu kotta!" Ja ta tuli usinasti maha ja võttis teda vastu rõõmuga. Seda nähes nurisesid kõik ning ütlesid: "Tema on ühe patuse mehe juure läinud jalgu puhkama!" Aga Sakkeus astus Issanda ette ning ütles: "Vaata, Issand, poole oma varandusest ma annan vaestele; ja kui ma kellelegi olen ülekohut teinud, annan ma neljakordselt tagasi!" Siis Jeesus ütles temale: "Täna on sellele kojale õnnistus tulnud, sest ka tema on Aabrahami poeg; sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!" Aga kui nad seda kuulsid, ütles ta sinna juure veel tähendamissõna, sellepärast et ta oli Jeruusalema lähedal ja et nemad arvasid jumalariigi varsti ilmuvat." (Lk.19:1-11)
Sakkeus oli tölner (maksude koguja). Maksuametnikud ei ole kunagi olnud populaarsed. Lisaks sellele Sakkeus kogus veel juutide makse nende okupeerijaile - rooma võimule. Veelgi enam - tol ajal sõltus maksukoguja sissetulek summast, mida nad "suutsid kätte saada". Sakkeus kui maksukogujate ülem, oli tuntud oma ülekohtuse suhtumisega selle kõige juures - ta oli ülekohtuselt oma kukrut täitnud teiste arvelt. See oli ka põhjus, miks see Jeesuse külastus Sakkeuse juurde juutides probleeme tekitas.
Oluline on aga esitada mõned küsimused. Kuidas Jeesus suhtus ülekohtusse? Kas Jeesus kiitis heaks sellise tegevuse? Kindlasti mitte. Jeesus aga nägi seda muutust, mis oli toimumas Sakkeuses. Eriti peale seda, kui too kuulis inimeste etteheiteid Jeesusele. Ka abielu rikkunud naise puhul Jeesus ei kiitnud heaks tema tegu, sest ka teda Jeesus hoiatas: mine ja ära tee enam. (Joh.8:11)
Mis aga ühendas Sakkeuse ja abielu rikkunud naise lugu - see oli nende kahetsus! Nad mõlemad tajusid oma lootusetut olukorda, neil ei olnud esitada ühtegi õigustust oma kuritegudele. Ja sellisel juhtumil ei ole ka Jeesusel muud (ka tänasel päeval) väita, kuiet: " Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!"
Selles on ka kõik vajalik täius olemas. Kõigi jaoks.
Üks küsimus siiski veel. Kas Jeesus sarnaneb nende telefonioperaatoritega, kellel on möödapääsmatu vajadus saada uusi kliente/koguduse liikmeid ja Temagi tegeleb vaid oma parimate pakkumistega just uute klientide juures? Kas kõik on ilus ja kaunis vaid seal alguses? Kas andestus ja arm muutub seejärel, kasvõi pisutki vähemaks või millekski muuks?
Vastuseks võiks ju küsida, et kas ema hülgab oma lapse, kes eksib? Siin, meie keskel elav ema. Vaevalt küll. Kuidas meile aga Jumal sellisena siis tundub, et Tema puhul on see võimalik?
Pigem on probleem selles, et meis kaob see esmane elav usk ja asendub nö. "halli argipäevaga", mis aga tähendab paraku seda, et me ei saa piisavalt toitu pöördumise tagajärjel meis sündinud Jeesusele. Kui meie pilk ei toitu päev-päevalt Jeesuses olevast väest ja armastusest, siis on ka paratamatu, et see uus elu hakkab närbuma meis. Seega põhjus on meis, mitte Jumala soovimatuses. Hea uudis on aga see, et igal hetkel, kui me oma kurssi muudame ja suuname oma pilgu Temale... koheselt Tema ka vastab! Tegelikult - Tema tegeleb ka sellega iga päev meie juures, et me üldse tajuksime sedagi vajadust. Meie võimuses on vaid vastata Tema tõmbele, või seda eirata.
Kas see on orjus või vabadus? Eks vastus oleneb nende mõistete tähendusest, mida nende mõistete all mõtleme. Ometi on tõsiasi, et meil on vabadus toituda Jeesuses Kristuses olevast armastusest ja meil on vabadus Teda hüljata.
Kirjanik Philip Yancey on tabavalt väljendunud:
"On hirmuäratav märgata seda Jumala poolset suhtumist inimese vabadusse - Ta on andnud meile kõik võimalused elada nii nagu Teda ei eksisteerikski, sülitada Talle otse näkku, lüüa Teda risti igapäevaselt"
Kahjuks näeme endi ümbruskonnas liigagi paljusid inimesi seda võimalust aktiivselt praktiseerimas. Ja samas näeme liigagi palju ka neid tagajärgi - õnnetuid inimesi, keda on raske lohutada. Ja neid on nii rikaste kui vaeste seas, tervete kui haigete seas. Meile on antud väga suur vabadus. Paraku on igal sammul ka tagajärjed. Mis aga antud teemas oluline - Jumal ei võta seda vabadust ära ka siis, kui inimene pöördub Tema poole. Jumala jaoks jääb ka siis - tegelikult eriti siis! - otsustavaks inimese vaba armastuse väljendus. Ta hindab vaid seda armastuse väljendust, mis tuleb avatud südamest; mis tuleb sealt loomulikult, mitte sunnitult. Ja ka selle on tagajärjel inimene saab veelgi enam osa sellest vabadusest, mis on Jumalas!
"Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse." (Gal.5:1)
Jumal on andnud oma Poja meie vabaduse garantiiks. Ka surm ei saa seda vabadust meilt röövida! Täielik rahu ja täielik vabadus on need, mis iseloomustavad meie Jumalat. Tänu Talle kõigi nende tõotuste eest! Aamen.
11. Rist - võit või kaotus? <<< >>> 13. Uus ja Vana Leping - puusepast Võituks
Vaatleme paari näidet ka piiblist. Jeesus rääkis ühe loo:
""Üks suursugune inimene läks teele kaugele maale, et omandada kuningriik ja tulla tagasi. Aga ta kutsus oma kümme sulast ja andis neile kümme naela raha ning ütles neile: Kaubelge seni, kuni ma tagasi tulen. Aga tema kodanikud vihkasid teda ja läkitasid käskjalad temale järele ja lasksid ütelda: Me ei taha, et ta on kuningaks meie üle! Ja sündis, kui tema tuli tagasi ja oli omandanud selle riigi, et ta käskis kutsuda enese juure need sulased, kelledele ta raha oli annud, et teada saada, missugust kasu igaüks kaubeldes oli saavutanud. Siis tuli sinna esimene ja ütles: Isand, sinu nael raha on tootnud kümme naela! Tema ütles talle: See on hea, sa hea sulane! Et sa kõige vähemas oled ustav olnud, siis olgu sul valitsus kümne linna üle! Ja teine tuli ja ütles: Isand, sinu nael on tootnud viis naela! Aga ta ütles sellelegi: Ja sina valitse viie linna üle! Veelgi tuli teine ja ütles: Isand, vaata, siin on su nael, mida ma olen hoidnud higirätikus; sest ma kartsin sind, et sa oled vali inimene; sa võtad, mida sa ei ole paigale pannud, ja lõikad, mida sa ei ole külvanud! Ta ütles temale: Sinu suust ma mõistan sind hukka, sa paha sulane! Kui sa teadsid, et ma olen vali mees ja võtan, mida ma ei ole pannud paigale, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud, miks sa siis ei annud mu raha panka? Küll ma tulles oleksin selle tagasi nõudnud kasudega. Ja ta ütles juuresseisjaile: Võtke nael ära ta käest ja andke sellele, kellel on kümme!" (Lk.19:12-24)
Millest see lugu räägib meile? Jumal annab oma annid, et me neid kasutaksime. Suurem osa vastuvõtjatest kasutabki neid aktiivselt, mingi osa aga... kardab. Miks kardab? See on keskne küsimus. Kas see suurem osa ei tea kartusest midagi? Ikka teab. Kartus on universaalne kogemus, millest oleme kõik osa saanud. Ometi ühed vabanevad ja võidavad Jumala armastuses kartuse ära (1.Joh.4:18) ja lihtsalt järgivad Jumalat. Näiteks see samaaria naine, kes ei julgenud oma kaaslinlastega samal ajal kaevule vett võtma tulla. Tajudes aga Jumala suurust ja Temas olevat väge... ei kartnud ta otsekoheselt minna kõigi nende inimeste ette täiesti ootamatu sõnumiga! Just nende samade inimeste ette, keda ta enne kartis. (Joh.4. ptk)
Ometi osa kristlastest kardab, et Jumal on nagu pahatahtlik õpetaja, kes otsib igat väiksematki eksimust...
Jumal on kinnitanud oma Sõnas, et Tema on armastus. Kogu Jumala olemus on armastus. Kas armastus otsib võimalust, kuidas endast eemale lükata seda, kes kogemata eksib? Piiblis on kinnitus, et kui ka meie emad meid tagasi lükkavad, siis Tema seda ei tee eales. (Jes.49:15) Kuidas on siis võimalik, et osa inimesi leiab kristlusest vabaduse asemel kartuse ja orjuse?
"Kes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, sellesse jääb Jumal ning tema Jumalasse. Ja me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse. Selles on armastus saanud täiuslikuks meie sees, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest otsekui Tema on, nõnda oleme ka meie selles maailmas. Kartust ei ole armastuses, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on nuhtlust; aga kes kardab, ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat", ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, Keda ta ei ole näinud. Ja meil on Temalt see käsk, et kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda." (1.Joh.4:15-21)
Täielik armastus, mis on Jeesuses Kristuses, ajab kartuse välja! Kui me ei sure endale, kui meis ei tärka täielikult uus elu Kristuses, siis on ka paratamatu, et kartus ei saagi kaduda. Ja kui kartus ei kao, siis on ka paratamatu, et me ei koge täielikult vabadust Kristuses ja peame julguse asendama kartusega iseendis. Paraku on seegi fakt, et sellises osalises pöördumises võivad kartused isegi suureneda...
Nüüd võib tõusetuda küsimus, et kui täiuslik ma siis pean olema, et kogeda seda vabadust. Tegelikult see on üks osa sellest kartuse temaatikast ka seal Jeesuse toodud näites. See "higirätikus" säilitaja teadis, et Jumal ei kiida heaks poolikut ja samas ta teadis ka seda, et täielikult end Jumalale avada ta ka ei julge. Patune inimene ongi ebatäiuslik ja poolik. Meie ainsaks lootuseks ja võimaluseks on siduda oma elu ja oma lootus täielikult Jeesusega - Temas on kõik vajalik täius igal hetkel ka meie jaoks olemas. Keegi ei ole täiuslik iseendas, usu läbi Jeesusesse võime me aga osa saada Temas olevast täiusest. Seda siis vaid juhul, kui Tema on saanud meile kõigeks - kui Ta on meile Jumalaks.
See on ka põhjus, miks Jeesus rääkis selle eelpool toodud loo suursugusest inimesest.
"Ja tema tuli Jeeriko linna ja läks sealt läbi. Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi, ja see oli tölnerite ülem ja oli rikas. Ja ta püüdis näha saada Jeesust, kes ta on, aga ei saanud rahva pärast, sest ta oli väikese kasvuga. Ja ta jooksis ettepoole ja ronis metsviigipuu otsa, et teda näha; sest Jeesus pidi sealtkaudu minema. Kui nüüd Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja nägi teda ning ütles temale: "Sakkeus, tule usinasti maha, sest täna ma pean jääma sinu kotta!" Ja ta tuli usinasti maha ja võttis teda vastu rõõmuga. Seda nähes nurisesid kõik ning ütlesid: "Tema on ühe patuse mehe juure läinud jalgu puhkama!" Aga Sakkeus astus Issanda ette ning ütles: "Vaata, Issand, poole oma varandusest ma annan vaestele; ja kui ma kellelegi olen ülekohut teinud, annan ma neljakordselt tagasi!" Siis Jeesus ütles temale: "Täna on sellele kojale õnnistus tulnud, sest ka tema on Aabrahami poeg; sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!" Aga kui nad seda kuulsid, ütles ta sinna juure veel tähendamissõna, sellepärast et ta oli Jeruusalema lähedal ja et nemad arvasid jumalariigi varsti ilmuvat." (Lk.19:1-11)
Sakkeus oli tölner (maksude koguja). Maksuametnikud ei ole kunagi olnud populaarsed. Lisaks sellele Sakkeus kogus veel juutide makse nende okupeerijaile - rooma võimule. Veelgi enam - tol ajal sõltus maksukoguja sissetulek summast, mida nad "suutsid kätte saada". Sakkeus kui maksukogujate ülem, oli tuntud oma ülekohtuse suhtumisega selle kõige juures - ta oli ülekohtuselt oma kukrut täitnud teiste arvelt. See oli ka põhjus, miks see Jeesuse külastus Sakkeuse juurde juutides probleeme tekitas.
Oluline on aga esitada mõned küsimused. Kuidas Jeesus suhtus ülekohtusse? Kas Jeesus kiitis heaks sellise tegevuse? Kindlasti mitte. Jeesus aga nägi seda muutust, mis oli toimumas Sakkeuses. Eriti peale seda, kui too kuulis inimeste etteheiteid Jeesusele. Ka abielu rikkunud naise puhul Jeesus ei kiitnud heaks tema tegu, sest ka teda Jeesus hoiatas: mine ja ära tee enam. (Joh.8:11)
Mis aga ühendas Sakkeuse ja abielu rikkunud naise lugu - see oli nende kahetsus! Nad mõlemad tajusid oma lootusetut olukorda, neil ei olnud esitada ühtegi õigustust oma kuritegudele. Ja sellisel juhtumil ei ole ka Jeesusel muud (ka tänasel päeval) väita, kuiet: " Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!"
Selles on ka kõik vajalik täius olemas. Kõigi jaoks.
Üks küsimus siiski veel. Kas Jeesus sarnaneb nende telefonioperaatoritega, kellel on möödapääsmatu vajadus saada uusi kliente/koguduse liikmeid ja Temagi tegeleb vaid oma parimate pakkumistega just uute klientide juures? Kas kõik on ilus ja kaunis vaid seal alguses? Kas andestus ja arm muutub seejärel, kasvõi pisutki vähemaks või millekski muuks?
Vastuseks võiks ju küsida, et kas ema hülgab oma lapse, kes eksib? Siin, meie keskel elav ema. Vaevalt küll. Kuidas meile aga Jumal sellisena siis tundub, et Tema puhul on see võimalik?
Pigem on probleem selles, et meis kaob see esmane elav usk ja asendub nö. "halli argipäevaga", mis aga tähendab paraku seda, et me ei saa piisavalt toitu pöördumise tagajärjel meis sündinud Jeesusele. Kui meie pilk ei toitu päev-päevalt Jeesuses olevast väest ja armastusest, siis on ka paratamatu, et see uus elu hakkab närbuma meis. Seega põhjus on meis, mitte Jumala soovimatuses. Hea uudis on aga see, et igal hetkel, kui me oma kurssi muudame ja suuname oma pilgu Temale... koheselt Tema ka vastab! Tegelikult - Tema tegeleb ka sellega iga päev meie juures, et me üldse tajuksime sedagi vajadust. Meie võimuses on vaid vastata Tema tõmbele, või seda eirata.
Kas see on orjus või vabadus? Eks vastus oleneb nende mõistete tähendusest, mida nende mõistete all mõtleme. Ometi on tõsiasi, et meil on vabadus toituda Jeesuses Kristuses olevast armastusest ja meil on vabadus Teda hüljata.
Kirjanik Philip Yancey on tabavalt väljendunud:
"On hirmuäratav märgata seda Jumala poolset suhtumist inimese vabadusse - Ta on andnud meile kõik võimalused elada nii nagu Teda ei eksisteerikski, sülitada Talle otse näkku, lüüa Teda risti igapäevaselt"
Kahjuks näeme endi ümbruskonnas liigagi paljusid inimesi seda võimalust aktiivselt praktiseerimas. Ja samas näeme liigagi palju ka neid tagajärgi - õnnetuid inimesi, keda on raske lohutada. Ja neid on nii rikaste kui vaeste seas, tervete kui haigete seas. Meile on antud väga suur vabadus. Paraku on igal sammul ka tagajärjed. Mis aga antud teemas oluline - Jumal ei võta seda vabadust ära ka siis, kui inimene pöördub Tema poole. Jumala jaoks jääb ka siis - tegelikult eriti siis! - otsustavaks inimese vaba armastuse väljendus. Ta hindab vaid seda armastuse väljendust, mis tuleb avatud südamest; mis tuleb sealt loomulikult, mitte sunnitult. Ja ka selle on tagajärjel inimene saab veelgi enam osa sellest vabadusest, mis on Jumalas!
"Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse." (Gal.5:1)
Jumal on andnud oma Poja meie vabaduse garantiiks. Ka surm ei saa seda vabadust meilt röövida! Täielik rahu ja täielik vabadus on need, mis iseloomustavad meie Jumalat. Tänu Talle kõigi nende tõotuste eest! Aamen.
11. Rist - võit või kaotus? <<< >>> 13. Uus ja Vana Leping - puusepast Võituks
