Jeesus töötas puusepana oma kasuisa Joosepi töökojas. Puusepana järgis Jeesus kõiki Vana Lepingu seaduspärasusi ja kohustusi Jumala ees. Kuigi Ta oli Jumala Poeg, oli Ta allutatud täielikult Vana Lepingu korraldustele ja nende täitmisele. Võib ju küsida, et kuidas küll nii, sest Temas oli ju kõik algsel kujul olemas - Ta oli ju Jumal?
Ristimine Jordanis. Ka Ristija Johannesel tõusetus sarnane küsimus - kuidas mina ristin sind, sest sina oled ju Jumal! Ometi Jeesus kinnitas, et Tema kohus on täita kõike, mida Jumal on seadnud täitmiseks.
"Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma." (Mt.5:17)
Ristimine Jordanis. Ka Ristija Johannesel tõusetus sarnane küsimus - kuidas mina ristin sind, sest sina oled ju Jumal! Ometi Jeesus kinnitas, et Tema kohus on täita kõike, mida Jumal on seadnud täitmiseks.
"Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma." (Mt.5:17)
Mida aga need sõnad peaks tähendama - ma olen tulnud täitma käsuõpetuse nõudeid? Mida siis Jeesus pidi täitma?
"Esimesel lepingul olid ju ka oma jumalateenistuse korraldused ja oma maine pühamu." (He.9:1)
Peamine küsimus siinkohal - milleks anti see "esimene leping"? Mis oli selle sisu?
Selleks, et vastata neile küsimustele, peame meenutama seda põhjust, miks üldse neid lepinguid oli vaja. Algselt loodi inimene Jumala poolt ühel peamisel eesmärgil – et ta oleks Püha Vaimu templiks, et ta saaks olla pidevas osaduses Jumalaga. Aadamas ei olnud midagi, mida Jumala käsk oleks patuks tunnistanud. Nii Aadam kui ka Eeva olid mõlemad loodud Jumala kuju järele - peegeldama rõõmu ja rahu, mis neid täielikult täitis. Lahutus Jumalast, inimese poolne Jumalast eemaldumine – see oli põhjuseks, miks Jumal ei saanud enam elada Püha Vaimu läbi inimeses. Seda tähendabki pattulangemine, mis tabas kogu inimkonda. Vaim, keda esitatakse piiblis kahe kujundi abil – tuul ja tuli – pidi lahkuma. Tempel, mis oli kujundatud Püha Vaimule eluasemeks ja Jumala ligiolu jaoks, oli jäänud tühjaks.
Kuid mitte kauaks. Uus elanik, keda kutsutakse egoks, seadis end sisse, kindlustas end seal ja haaras valitsemisohjad enda kätte. Mõni hetk peale keelatud viljast söömist kuuldus Aadama huulilt süüdistus nii Jumala kui ka Eeva suunas... naine, kelle Sa mulle andsid (1.Mo.3:12)...
Seetõttu, et taoline olukord ei saa eksisteerida igavesti, selleks pakkus Jumal lahendust - Ta annab oma Poja Aadama asemel surma, et Aadam võiks taas olla osaduses Jumalaga ning täidetud Püha Vaimuga. Selle päevani, kuniks Jeesus ei olnud veel sündinud ja oma missiooni teostanud, seni pidi Jumala tõotuse inimeste silme ees elavana hoidma tapetud tall.
Ohvri toomise eesmärgiks oli kõrvaldada patuselt patt ja süü, kanda vastutus üle pühamule ning lasta patusel minna andestuse saanuna ja puhtana. Selle protsessi oluliseks osaks oli käte peale panemine (3.Mo.1:4; 4:4). Käte peale panemisega kanti patt üle süütule loomale. Pärast seda, kui loom tapeti, kasutati temast väljalastud verd altaril lepituse tegemiseks (3.Mo.4:25; 17:11). Kuna patud kanti loomale käte pealepanemise kaudu, siis on oluline mõista, et looma surm oli asenduslik surm. Loom suri patuse asemel. See selgitab meile tõsiasja, miks pidi looma tapma patune, aga mitte preester.
Kõik need ohvrid võeti aga kokku üks kord aastas toimuvas lepituspäevas. Lepituspäev oli hetk, kus sisuliselt otsustati jumalarahva saatust. Kui Jumal võttis ohvri vastu (loe: kui rahvas kahetses oma pattu tõeliselt ja siiralt), siis olid nad seisus nagu ei oleks nad eales eksinud - patt kõrvaldati nii rahvalt kui pühamult. Kui aga Jumal sellist kinnitust ei saanud anda, siis hakkas suurenema see nn. maksmata võlg. Iisraeli puhul lõppes see sellega, et nende kui lepingurahva eesõigused võeti neilt ära ja leping Aabrahami füüsiliste järeltulijatega tühistati. Oluline aga see, et Jumal ei tühistanud seda lepingut täielikult - kõik lepingu pidamisest tulenevad eesõigused tõotati nüüd meile, kristlastele (Gal.3:29).
Esimese ohvritalle tappis Jumal isklikult vahetult peale pattulangemist (1.Mo.3:21). Iga ohver pidi kordama inimesele, et patu palk on surm. Samuti pidi see meenutama Jumala tõotust Tema poolt toodavast Ohvrist. Esimene ehk Vana Leping kehtis hetkeni, kui Jeesus kui “Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu” (Joh.1:29) valas oma vere Kolgata ristil. Piiblis leiame selle perioodi läbielud peamiselt Vanast Testamendist.
Kui esitasime küsimuse, et milliseid korraldusi ja nõudeid naatsareti Jeesus pidi täitma, siis vastuseks on, et kõiki neid, mida kirjeldab meile Vana Leping (mis on kirjas Vanas Testamendis). Piibel kinnitab samas meile, et Ta õnnestus selles kõigiti. Seda tunnistas isegi Jeesust ülekuulanud Pilaatus. Temast ei leitud pattu. Jeesus ei tühistanud Jumala korraldusi, Ta täitis need täielikult.
Ometi. Kuigi Uue Lepingu tõotused on paremad, siis ometi on nii Uue kui ka Vana Lepingu sisuks üks ja seesama eesmärk - tuua inimene tagasi sinna algsesse osadusse Jumalaga. See on aga võimalik vaid Püha Vaimu väes. Miks siis Jumal koheselt ei valanud nelipühi õnnistusi välja? Põhjus on lihtne - kuigi Aadam leidis armu ja ei pidanud koheselt surema, siis nelipühi sai toimuda alles peale seda, kui nö. "arve" oli makstud. Jumal ei saa olla ebaõiglane. Talle esitati süüdistus: loomisel oleks saanud anda loodolevustele rohkem õigusi ja vabadusi. Sellest ei saanud mööda vaadata. Kui Vana Lepingu aegu täitis Püha Vaim aeg-ajalt templit ja Jumal kohtus ülempreestriga kord aastas templi kõige pühamas paigas (mis oli surma hoiatusel tavalisele silmale suletud ala), siis koheselt, kui Jeesus ristil suri, rebenes see eraldav eesriie templis ja tee Jumala juurde sai avatud (Lk.23:45). Ja alles peale Jeesuse taevaminekut sai toimuda Püha Vaimu väljavalamine nelipühil. Eales varem ei oleks see saanud olla võimalik, sest veri oli valamata (Joh.7:38-39). Ühegi talle veri ei saanud maksta kinni inimese üleastumise täit hinda.
Seega - Jeesus ei surnud ristil mitte ainult selleks, et lepitada meie pattu ja anda andeks meie eksimused. Tema surm avas uuesti tagasitee täielikku osadusse Jumalaga. Enam ei ole ühtegi takistust - tee on avatud!
Tagasi sinna Jeesuse ristimise juurde. Sellega seoses toimus Jeesuse elus üks oluline muutus - see ongi see, millepoolest on Uue Lepingu tõotused paremad kui Vana omad! See muutus kirjeldab meile kõige paremini ka Uue ja Vana Lepingu erinevust.
Varem kasuisa Joosepi puidutöökojas veedetud aeg oli täidetud täielikult puidu töötlemise ja äri korraldamisega. Sel perioodil ei rääkinud Jeesus ainustki jutlust. Sel perioodil ei parandanud Ta ainustki pidalitõbist. Ka ei hankinud Ta endale ühtki jüngrit. Kliente oli Tal palju, kuid jüngreid ei ainustki!
“ Ent sündis, kui kõike rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avati ja Püha Vaim tuli ihulikul kujul alla nagu tuvi tema peale, ja hääl kostis taevast: "Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!" (Lk.3:21-22)
Jeesuse ema oli eriliselt välja valitud. Ta sündis Pühast Vaimust. Kõige selle 30 aasta jooksul elas Jeesus patuta elu: Tema elu oli algusest lõpuni patust rikkumata, Ta täitis käsku laitmatult, käis alati hingamispäeviti sünagoogis, Tema elu oli täielikult kooskõlas Jumala tahtega. Ta oli sõnakuulelik oma Isale. Kordagi ei määratlenud Ta Jumala tahet omakasust lähtuvalt. Kuid kujutage ette, et sellest kõigest oli vähe! Kogu Tema elu kuni Püha Vaimuga ristimiseni oli täiuslik – ometi ei piisanud sellest. Sellest ei piisanud Tema missiooniks ja sellest ei piisanud meie päästmiseks. Siin on oluline mõista, et just samal põhjusel ei piisa ka kristlase (Jeesuse järgija!) puhul patu vältimisest. Ei piisa sellest, kui kristlased elavad ausalt ja õiglaselt. Sellest ei piisa, et olla kristlane. Ja seda eriliselt just seetõttu, et Jumal soovib jagada sinuga palju-palju enamat, Ta soovib olla täielikus osaduses Sinuga!
Peale Vaimuga ristimist Jordanis sai puusepp Jeesusest Messias ehk Võitu. Alles peale Vaimuga ristimist hakkas Ta avalikult tunnistama Jumalast. Enne seda ei olnud Ta rääkinud ainustki jutlust. Nüüd aga saabus Ta oma kodukirikusse Naatsaretti jutlust ütlema. Mis teemal Ta rääkis?
„Ja ta tuli Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks harjumust mööda hingamispäeval kogudusekotta ja tõusis üles lugema... "Issanda Vaim on Minu peal..."" (Lk.4:16-18). Ta ei olnud seda kordagi varem väitnud enda kohta. Peagi läks Ta aga Kapernauma, et õpetada sealseid inimesi. Tema õpetused olid aga erilised, sest „ sest Ta sõnal oli meelevald“ (Lk.4:32)
Kirikus, kus Ta parasjagu viibis, katkestas üks kurjast vaimust vaevatu Tema tegevuse ja püüdis võitlusse asuda Temaga. Jeesus aga käskis sel kurjal vaimul olla vait ja lahkuda sellest inimesest. (Lk.4:35-37)
Samal päeval läks Ta Siimona koju, kelle ämm oli kõrges palavikus. Kiirelt tervistas Ta selle naisterahva. Kui see uudis levis, siis peagi oli maja juures, kus Jeesus viibis, igasuguste tõbedega inimesi. (Lk.4:40)
Kõik need imelised sündmused on meile kirja pandud ühte ainsasse Luuka raamatu peatükki! Ja ei ole seegi juhuslik, et see peatükk järgnes just Jeesuse Vaimuga ristimise peatükile. Luuka 2.peatüki lõpuosa kirjeldab meile Jeesust kui allaheitlikku ja tagasihoidlikku puuseppa. 3.peatükk kirjeldab Vaimuga ristimist, 4.peatükk kirjeldab meile aga Vaimuga ristimise tagajärge – Messiat, kelles täituvad prohvetikuulutused, kes ajab välja kurje vaime, kelle läbi tervendatakse haigeid ja keda järgivad kõiksugu imeteod. Ja seda kõike väga lühikese aja möödudes Vaimuga ristimisest Jordanis!
Ja kuidas see peatükk algas? „Jeesus, täis Püha Vaimu“ (Lk.4:1); „Ja Jeesus läks tagasi Vaimu väes Galileasse“ (Lk.4:14).
Ainult Vaimuga ristimise läbi sai Temast see Jeesus, kes sai täita oma jumalikku missiooni ja kelle läbi on meil pääsemise ja elu lootus. (Ap.t.10:37-38)
Mis aga toimus vahetult peale Jeesuse surma? Mis oli see peamine teema Jeesuse jaoks, millele Ta jüngrite tähelepanu püüdis juhtida?
Kõigest mõni tund peale hauast väljumist, saabus Jeesus jüngrite hulka, kes olid kogunenud kartuses suletud uste taga. See oli Tema esimene kohtumine nendega peale surma Kolgatal. Piibel ütleb, et jüngrid said ülirõõmsaks. Peale seda kui Ta oli tõendanud, kes Ta oli ja kui Ta oli kinnitanud, et Ta tõesti on elus, tegi Ta ühe imelise teo.
Jeesus ütles nüüd taas neile: "Rahu olgu teile! Nõnda nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läkitan ka mina teid!" Ja kui ta seda oli ütelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: "Võtke vastu Püha Vaim!“ (Joh.20:21-22).
Ta puhus nende peale... Täpselt nende sõnadega kirjeldatakse meile ka loomist - Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks (1.Mo.2:7). Me vajame seda "elavat õhku", mis tuleb Jumalalt.
Sama ülim käsk, mille Ta andis oma jüngritele koheselt peale ülestõusmist, kehtib täpselt samavõrd ka meile täna. Selle sõnum on väga ühene: võtke vastu Püha Vaim! Me ei pea seda väljateenima. Ainus võimalus seda saada on avada oma süda ja lihtsalt aktsepteerida seda kui Jumala tahet meie jaoks. See on kõigi Uue Lepingu tõotuste kulminatsioon, kõikide tõotuste täitumine. See on põhjus, miks Jeesus pidi surema ristil ja see on põhjus, miks Ta ütles, et see on meile hea, kui Ta lahkub Isa juurde (Joh.14:25-29). Me ei pea sellest arusaama. Tegelikult ei olegi seda võimalik sõnadega äraseletada ega kirjeldada, sellega saab vaid nõustuda ja alistudes Talle seda kogeda.
Just alistumine ongi kõige võimsamaks vaimulikuks vahendiks/tööriistaks. See on paradoksaalne. Samas, kui see on kõige lihtsam tegu mida saame teha, ometi on see ka kõige raskem takistus, mida ületada. Kuid samal hetkel, kui sa alistud, avaneb nii sinu ees kui ka sinu sees täiesti uus (teadvustatud) maailm. Uus reaalsus, kus kõiki varasemaid probleeme ootab ees lahendus. See on täielik vabanemine! Jumalas olev täielik ja igavesti kestev elu täidab sureliku (vt.Gal.2:20 ja Ef.4:13)!
" Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses." (Filipi 4:7)
Kui see on ja on olnud Jumala tahteks, miks siis kuuleme kirikukantslitest ikka kõike muud, aga mitte sellest Jumala suurimast annist meile? Miks näeme nii suurt ükskõiksust Jumala suhtes meie ümber? Miks oleme leiged kristlased? Neile ja paljudele muudele küsimustele keskeneme kahes järgmises teemas.
12. Rist - vabadus või orjus? <<< >>> 14. Vaimu kustutajad I
"Esimesel lepingul olid ju ka oma jumalateenistuse korraldused ja oma maine pühamu." (He.9:1)
Peamine küsimus siinkohal - milleks anti see "esimene leping"? Mis oli selle sisu?
Selleks, et vastata neile küsimustele, peame meenutama seda põhjust, miks üldse neid lepinguid oli vaja. Algselt loodi inimene Jumala poolt ühel peamisel eesmärgil – et ta oleks Püha Vaimu templiks, et ta saaks olla pidevas osaduses Jumalaga. Aadamas ei olnud midagi, mida Jumala käsk oleks patuks tunnistanud. Nii Aadam kui ka Eeva olid mõlemad loodud Jumala kuju järele - peegeldama rõõmu ja rahu, mis neid täielikult täitis. Lahutus Jumalast, inimese poolne Jumalast eemaldumine – see oli põhjuseks, miks Jumal ei saanud enam elada Püha Vaimu läbi inimeses. Seda tähendabki pattulangemine, mis tabas kogu inimkonda. Vaim, keda esitatakse piiblis kahe kujundi abil – tuul ja tuli – pidi lahkuma. Tempel, mis oli kujundatud Püha Vaimule eluasemeks ja Jumala ligiolu jaoks, oli jäänud tühjaks.
Kuid mitte kauaks. Uus elanik, keda kutsutakse egoks, seadis end sisse, kindlustas end seal ja haaras valitsemisohjad enda kätte. Mõni hetk peale keelatud viljast söömist kuuldus Aadama huulilt süüdistus nii Jumala kui ka Eeva suunas... naine, kelle Sa mulle andsid (1.Mo.3:12)...
Seetõttu, et taoline olukord ei saa eksisteerida igavesti, selleks pakkus Jumal lahendust - Ta annab oma Poja Aadama asemel surma, et Aadam võiks taas olla osaduses Jumalaga ning täidetud Püha Vaimuga. Selle päevani, kuniks Jeesus ei olnud veel sündinud ja oma missiooni teostanud, seni pidi Jumala tõotuse inimeste silme ees elavana hoidma tapetud tall.
Ohvri toomise eesmärgiks oli kõrvaldada patuselt patt ja süü, kanda vastutus üle pühamule ning lasta patusel minna andestuse saanuna ja puhtana. Selle protsessi oluliseks osaks oli käte peale panemine (3.Mo.1:4; 4:4). Käte peale panemisega kanti patt üle süütule loomale. Pärast seda, kui loom tapeti, kasutati temast väljalastud verd altaril lepituse tegemiseks (3.Mo.4:25; 17:11). Kuna patud kanti loomale käte pealepanemise kaudu, siis on oluline mõista, et looma surm oli asenduslik surm. Loom suri patuse asemel. See selgitab meile tõsiasja, miks pidi looma tapma patune, aga mitte preester.
Kõik need ohvrid võeti aga kokku üks kord aastas toimuvas lepituspäevas. Lepituspäev oli hetk, kus sisuliselt otsustati jumalarahva saatust. Kui Jumal võttis ohvri vastu (loe: kui rahvas kahetses oma pattu tõeliselt ja siiralt), siis olid nad seisus nagu ei oleks nad eales eksinud - patt kõrvaldati nii rahvalt kui pühamult. Kui aga Jumal sellist kinnitust ei saanud anda, siis hakkas suurenema see nn. maksmata võlg. Iisraeli puhul lõppes see sellega, et nende kui lepingurahva eesõigused võeti neilt ära ja leping Aabrahami füüsiliste järeltulijatega tühistati. Oluline aga see, et Jumal ei tühistanud seda lepingut täielikult - kõik lepingu pidamisest tulenevad eesõigused tõotati nüüd meile, kristlastele (Gal.3:29).
Esimese ohvritalle tappis Jumal isklikult vahetult peale pattulangemist (1.Mo.3:21). Iga ohver pidi kordama inimesele, et patu palk on surm. Samuti pidi see meenutama Jumala tõotust Tema poolt toodavast Ohvrist. Esimene ehk Vana Leping kehtis hetkeni, kui Jeesus kui “Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu” (Joh.1:29) valas oma vere Kolgata ristil. Piiblis leiame selle perioodi läbielud peamiselt Vanast Testamendist.
Kui esitasime küsimuse, et milliseid korraldusi ja nõudeid naatsareti Jeesus pidi täitma, siis vastuseks on, et kõiki neid, mida kirjeldab meile Vana Leping (mis on kirjas Vanas Testamendis). Piibel kinnitab samas meile, et Ta õnnestus selles kõigiti. Seda tunnistas isegi Jeesust ülekuulanud Pilaatus. Temast ei leitud pattu. Jeesus ei tühistanud Jumala korraldusi, Ta täitis need täielikult.
Ometi. Kuigi Uue Lepingu tõotused on paremad, siis ometi on nii Uue kui ka Vana Lepingu sisuks üks ja seesama eesmärk - tuua inimene tagasi sinna algsesse osadusse Jumalaga. See on aga võimalik vaid Püha Vaimu väes. Miks siis Jumal koheselt ei valanud nelipühi õnnistusi välja? Põhjus on lihtne - kuigi Aadam leidis armu ja ei pidanud koheselt surema, siis nelipühi sai toimuda alles peale seda, kui nö. "arve" oli makstud. Jumal ei saa olla ebaõiglane. Talle esitati süüdistus: loomisel oleks saanud anda loodolevustele rohkem õigusi ja vabadusi. Sellest ei saanud mööda vaadata. Kui Vana Lepingu aegu täitis Püha Vaim aeg-ajalt templit ja Jumal kohtus ülempreestriga kord aastas templi kõige pühamas paigas (mis oli surma hoiatusel tavalisele silmale suletud ala), siis koheselt, kui Jeesus ristil suri, rebenes see eraldav eesriie templis ja tee Jumala juurde sai avatud (Lk.23:45). Ja alles peale Jeesuse taevaminekut sai toimuda Püha Vaimu väljavalamine nelipühil. Eales varem ei oleks see saanud olla võimalik, sest veri oli valamata (Joh.7:38-39). Ühegi talle veri ei saanud maksta kinni inimese üleastumise täit hinda.
Seega - Jeesus ei surnud ristil mitte ainult selleks, et lepitada meie pattu ja anda andeks meie eksimused. Tema surm avas uuesti tagasitee täielikku osadusse Jumalaga. Enam ei ole ühtegi takistust - tee on avatud!
Tagasi sinna Jeesuse ristimise juurde. Sellega seoses toimus Jeesuse elus üks oluline muutus - see ongi see, millepoolest on Uue Lepingu tõotused paremad kui Vana omad! See muutus kirjeldab meile kõige paremini ka Uue ja Vana Lepingu erinevust.
Varem kasuisa Joosepi puidutöökojas veedetud aeg oli täidetud täielikult puidu töötlemise ja äri korraldamisega. Sel perioodil ei rääkinud Jeesus ainustki jutlust. Sel perioodil ei parandanud Ta ainustki pidalitõbist. Ka ei hankinud Ta endale ühtki jüngrit. Kliente oli Tal palju, kuid jüngreid ei ainustki!
“ Ent sündis, kui kõike rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avati ja Püha Vaim tuli ihulikul kujul alla nagu tuvi tema peale, ja hääl kostis taevast: "Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!" (Lk.3:21-22)
Jeesuse ema oli eriliselt välja valitud. Ta sündis Pühast Vaimust. Kõige selle 30 aasta jooksul elas Jeesus patuta elu: Tema elu oli algusest lõpuni patust rikkumata, Ta täitis käsku laitmatult, käis alati hingamispäeviti sünagoogis, Tema elu oli täielikult kooskõlas Jumala tahtega. Ta oli sõnakuulelik oma Isale. Kordagi ei määratlenud Ta Jumala tahet omakasust lähtuvalt. Kuid kujutage ette, et sellest kõigest oli vähe! Kogu Tema elu kuni Püha Vaimuga ristimiseni oli täiuslik – ometi ei piisanud sellest. Sellest ei piisanud Tema missiooniks ja sellest ei piisanud meie päästmiseks. Siin on oluline mõista, et just samal põhjusel ei piisa ka kristlase (Jeesuse järgija!) puhul patu vältimisest. Ei piisa sellest, kui kristlased elavad ausalt ja õiglaselt. Sellest ei piisa, et olla kristlane. Ja seda eriliselt just seetõttu, et Jumal soovib jagada sinuga palju-palju enamat, Ta soovib olla täielikus osaduses Sinuga!
Peale Vaimuga ristimist Jordanis sai puusepp Jeesusest Messias ehk Võitu. Alles peale Vaimuga ristimist hakkas Ta avalikult tunnistama Jumalast. Enne seda ei olnud Ta rääkinud ainustki jutlust. Nüüd aga saabus Ta oma kodukirikusse Naatsaretti jutlust ütlema. Mis teemal Ta rääkis?
„Ja ta tuli Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks harjumust mööda hingamispäeval kogudusekotta ja tõusis üles lugema... "Issanda Vaim on Minu peal..."" (Lk.4:16-18). Ta ei olnud seda kordagi varem väitnud enda kohta. Peagi läks Ta aga Kapernauma, et õpetada sealseid inimesi. Tema õpetused olid aga erilised, sest „ sest Ta sõnal oli meelevald“ (Lk.4:32)
Kirikus, kus Ta parasjagu viibis, katkestas üks kurjast vaimust vaevatu Tema tegevuse ja püüdis võitlusse asuda Temaga. Jeesus aga käskis sel kurjal vaimul olla vait ja lahkuda sellest inimesest. (Lk.4:35-37)
Samal päeval läks Ta Siimona koju, kelle ämm oli kõrges palavikus. Kiirelt tervistas Ta selle naisterahva. Kui see uudis levis, siis peagi oli maja juures, kus Jeesus viibis, igasuguste tõbedega inimesi. (Lk.4:40)
Kõik need imelised sündmused on meile kirja pandud ühte ainsasse Luuka raamatu peatükki! Ja ei ole seegi juhuslik, et see peatükk järgnes just Jeesuse Vaimuga ristimise peatükile. Luuka 2.peatüki lõpuosa kirjeldab meile Jeesust kui allaheitlikku ja tagasihoidlikku puuseppa. 3.peatükk kirjeldab Vaimuga ristimist, 4.peatükk kirjeldab meile aga Vaimuga ristimise tagajärge – Messiat, kelles täituvad prohvetikuulutused, kes ajab välja kurje vaime, kelle läbi tervendatakse haigeid ja keda järgivad kõiksugu imeteod. Ja seda kõike väga lühikese aja möödudes Vaimuga ristimisest Jordanis!
Ja kuidas see peatükk algas? „Jeesus, täis Püha Vaimu“ (Lk.4:1); „Ja Jeesus läks tagasi Vaimu väes Galileasse“ (Lk.4:14).
Ainult Vaimuga ristimise läbi sai Temast see Jeesus, kes sai täita oma jumalikku missiooni ja kelle läbi on meil pääsemise ja elu lootus. (Ap.t.10:37-38)
Mis aga toimus vahetult peale Jeesuse surma? Mis oli see peamine teema Jeesuse jaoks, millele Ta jüngrite tähelepanu püüdis juhtida?
Kõigest mõni tund peale hauast väljumist, saabus Jeesus jüngrite hulka, kes olid kogunenud kartuses suletud uste taga. See oli Tema esimene kohtumine nendega peale surma Kolgatal. Piibel ütleb, et jüngrid said ülirõõmsaks. Peale seda kui Ta oli tõendanud, kes Ta oli ja kui Ta oli kinnitanud, et Ta tõesti on elus, tegi Ta ühe imelise teo.
Jeesus ütles nüüd taas neile: "Rahu olgu teile! Nõnda nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läkitan ka mina teid!" Ja kui ta seda oli ütelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: "Võtke vastu Püha Vaim!“ (Joh.20:21-22).
Ta puhus nende peale... Täpselt nende sõnadega kirjeldatakse meile ka loomist - Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks (1.Mo.2:7). Me vajame seda "elavat õhku", mis tuleb Jumalalt.
Sama ülim käsk, mille Ta andis oma jüngritele koheselt peale ülestõusmist, kehtib täpselt samavõrd ka meile täna. Selle sõnum on väga ühene: võtke vastu Püha Vaim! Me ei pea seda väljateenima. Ainus võimalus seda saada on avada oma süda ja lihtsalt aktsepteerida seda kui Jumala tahet meie jaoks. See on kõigi Uue Lepingu tõotuste kulminatsioon, kõikide tõotuste täitumine. See on põhjus, miks Jeesus pidi surema ristil ja see on põhjus, miks Ta ütles, et see on meile hea, kui Ta lahkub Isa juurde (Joh.14:25-29). Me ei pea sellest arusaama. Tegelikult ei olegi seda võimalik sõnadega äraseletada ega kirjeldada, sellega saab vaid nõustuda ja alistudes Talle seda kogeda.
Just alistumine ongi kõige võimsamaks vaimulikuks vahendiks/tööriistaks. See on paradoksaalne. Samas, kui see on kõige lihtsam tegu mida saame teha, ometi on see ka kõige raskem takistus, mida ületada. Kuid samal hetkel, kui sa alistud, avaneb nii sinu ees kui ka sinu sees täiesti uus (teadvustatud) maailm. Uus reaalsus, kus kõiki varasemaid probleeme ootab ees lahendus. See on täielik vabanemine! Jumalas olev täielik ja igavesti kestev elu täidab sureliku (vt.Gal.2:20 ja Ef.4:13)!
" Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses." (Filipi 4:7)
Kui see on ja on olnud Jumala tahteks, miks siis kuuleme kirikukantslitest ikka kõike muud, aga mitte sellest Jumala suurimast annist meile? Miks näeme nii suurt ükskõiksust Jumala suhtes meie ümber? Miks oleme leiged kristlased? Neile ja paljudele muudele küsimustele keskeneme kahes järgmises teemas.
12. Rist - vabadus või orjus? <<< >>> 14. Vaimu kustutajad I
