PATTUDE TUNNISTAMINE
(37) «Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armul» (Õps.28,13).
Armu saamise tingimused on lihtsad, õiglased ja arukad. Pattude andestamiseks ei nõua Jumal midagi ränka. Pole vaja teostada pikki ja väsitavaid palverännakuid, sooritada piinarikkaid patukahetsusi või teha heaks oma üleastumised, et siis oma hinged Jumala hoolde usaldada. Armu saab igaüks, kes patud üles tunnistab ja maha jätab. Apostel ütleb: «Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks» (Jak.5,16). Tunnistage oma eksimused üksteisele ja Jumalale, kes üksi vaid andestada võib. Kui oled solvanud oma sõpra või ligimest, pead sa talle oma ülekohtu tunnistama ja tema kohus on sulle südamest andestada. Siis pead sa otsima andestust Jumalalt, sest vend, keda sa oled haavanud, on Jumala omand. Temale ülekohtu tegemisega patustasid sa ka tema Looja ja Lunastaja vastu. See juhtum viiakse ainsa õige Vahemehe, meie suure Ülempreestri ette, «kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta,» kellel on «kaastundmust meie nõtrustega» ja Tema on valmis kõrvaldama iga ülekohtu pleki.
Need, kes pole oma süüd tunnistades Jumala ees alandunud, ei ole veel täitnud esimest vastuvõtmise tingimust. Kui me alandliku südamega ja murtud hingega pole patte tunnistanud ega ülekohut põlanud, siis ei ole me veel tõeliselt pattude andestust otsinud. Kui me aga pole seda kunagi otsinud, siis pole me seda ka kunagi leidnud ega Jumalas rahu saanud. Ainus põhjus, miks me oma möödunud patte andeks ei saa, on see, et me ei taha oma südant alandada ning tõe Sõna tingimustega nõustuda. Selle kohta on antud selged juhtnöörid. Patutunnistus, kas avalik või isiklik, peaks olema siiras ja sundimatu. Patuselt ei tohi seda välja pressida. Seda ei tohiks teha ka kergemeelselt või hoolimatult, sundides selleks neid, kes patu kohutavast olemusest ei ole veel aru saanud. Kui pattude tunnistamine saab Jumala ees tõeliseks südame väljavalamiseks, siis leiame tee Tema lõpmatu halastuse juurde. Laulja ütleb: «Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamest ja päästab neid, kellel on rõhutud vaim» (Ps.34,19).
(38) Õigel pattude tunnistamisel on oma eriline tunnus — see on üles tunnistada patud eraldi, üksikult. Need võivad olla oma olemuselt niisugused, mida on vaja tuua ainult Jumala ette. Kuid on eksimusi, mida on vaja tunnistada isiklikult neile, kellele on ülekohut tehtud. Kui eksimused on avalikud, siis tuleks need ka avalikult üles tunnistada. Kuid kõik ülestunnistused peaksid olema täpsed ja asjakohased, viidates just nendele pattudele, milles süüdi ollakse.
Saamueli ajal taganes Iisrael Jumalast. Rahvas kannatas pattude tagajärgede all ning kaotanud usu Jumalasse ei osanud nad näha Tema jõudu ja tarkust valitsejana. Iisrael oli kaotanud usalduse Tema võimesse oma tööd kaitsta ja edasi viia. Pöörduti ära universumi suurest Valitsejast ja ihaldati kuningat nagu ümberkaudsetel rahvastel. Enne ei tulnud aga rahu, kui tunnistati täpselt oma süüd: «Meie oleme lisanud kõigile oma pattudele veel selle patuteo, et nõudsime enestele kuningat!» (1.Sam.12,19). Rahvas pidi tunnistama just seda pattu, milles nad süüdi olid. Nende tänamatus rõhus hinge ja eemaldas Jumalast.
(39) Ilma siira patukahetsuse ja uuenduseta pole ükski ülestunnistus Jumalale vastuvõetav. Elu peab otsustavalt muutuma. Kõik Jumalale vastumeelne tuleb kõrvaldada. Tõelisel kurvastusel patu pärast on selline tulemus. Meile on lihtsalt esitatud töö, mis enda poolt tuleb teha: «Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silma eest, lakake paha tegemast! Õppige tegema head, nõudke õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju» (Jes.1,16.17). «Kui õel annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib elu seaduste järele ilma ülekohut tegemata, siis ta jääb tõesti elama, ta ei sure» (Hes.33,15). Paulus ütleb patukahetsuse kohta: «Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järele, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise kurbuse, millise igatsemise, millise karistuse! Te olete kõikipidi osutunud puhtaiks selles asjas» (2.Kor.7.11).
(40) Kui patt on surmanud moraalse tajumisvõime, ei märka patustaja oma iseloomu vigu ega ebameeldivaid pahesid, millega ta seotud on. Ta jääb oma patu suhtes osalisse pimedusse niikauaks, kuni alistub Püha Vaimu manitsusele. Tema tunnistus pole siiras ega tõsine. Igale süü tunnistamisele lisab ta seletuse oma teguviisi vabandamiseks, väites, et kui poleks olnud just selliseid olukordi, poleks ta teinud seda, mille pärast teda noomitakse.
Kui Aadam ja Eeva olid söönud keelatud viljast, haaras neid häbi- ja hirmutunne. Esialgu mõeldi ainult sellele, kuidas oma pattu vabandada ja hirmsast surmaotsusest pääseda. Kui Issand patu kohta seletust nõudis, vastas Aadam, veeretades süü osalt Jumala, osalt oma eluseltsilise peale: «Naine, kelle Sa mulle andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.» Naine süüdistas madu, öeldes: «Madu pettis mind ja ma sõin» (1.Ms.3,12.13). Miks lõid Sa mao? Miks lubasid Sa tal Eedeni aeda tulla? Tema vabanduses peitusid just need küsimused. Seega süüdistas ta oma languses Jumalat. Eneseõigustamise vaimu algataja on valede isa ja seda vaimu on üles näidanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud Püha Vaim ja need ei ole ka Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata oma silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: «Oh, Jumal, ole mulle vaesele patusele armuline!» Õigeks mõistetakse need, kes selliselt oma süüd tunnistavad. Jeesus esitab oma verd kahetseva hinge kaitseks. (41) Kõik Jumala Sõnas esinevad õige patukahetsuse ja alanduse näited ilmutavad sellist tunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega eneseõigustamise püüdu. Ka Paulus ei soovinud end kaitsta. Ta kirjeldab oma pattu kõige tumedamates värvides ega püüagi oma süüd vabandada. Ta ütleb: «Ma panin palju pühi inimesi vangi, kui ma ülemailt preestreilt olin saanud selleks loa. Ja kui nad tapeti, andsin mina oma hääle selle poolt. Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis kogudusekodades ja sundisin neid pilkama Jumalat ning olin päris hull nende vastu, neid taga kiusates ka välismaa linnadeni» (Apt.26,10.11). Ta ei kõhkle kuulutamast, et «Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kellede seast mina olen suurim» (1.Tim.1,15). Alandlik ja murtud süda, täidetud ehtsa patukahetsusega, hindab Jumala armastust ja Kolgata ohvrit. Nagu poeg tunnistab armastavale isale oma süüd, nii toob õige patukahetseja kõik oma patud Jumala ette. On kirjutatud: «Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust» (1.Joh.1,9).
(37) «Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armul» (Õps.28,13).
Armu saamise tingimused on lihtsad, õiglased ja arukad. Pattude andestamiseks ei nõua Jumal midagi ränka. Pole vaja teostada pikki ja väsitavaid palverännakuid, sooritada piinarikkaid patukahetsusi või teha heaks oma üleastumised, et siis oma hinged Jumala hoolde usaldada. Armu saab igaüks, kes patud üles tunnistab ja maha jätab. Apostel ütleb: «Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks» (Jak.5,16). Tunnistage oma eksimused üksteisele ja Jumalale, kes üksi vaid andestada võib. Kui oled solvanud oma sõpra või ligimest, pead sa talle oma ülekohtu tunnistama ja tema kohus on sulle südamest andestada. Siis pead sa otsima andestust Jumalalt, sest vend, keda sa oled haavanud, on Jumala omand. Temale ülekohtu tegemisega patustasid sa ka tema Looja ja Lunastaja vastu. See juhtum viiakse ainsa õige Vahemehe, meie suure Ülempreestri ette, «kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta,» kellel on «kaastundmust meie nõtrustega» ja Tema on valmis kõrvaldama iga ülekohtu pleki.
Need, kes pole oma süüd tunnistades Jumala ees alandunud, ei ole veel täitnud esimest vastuvõtmise tingimust. Kui me alandliku südamega ja murtud hingega pole patte tunnistanud ega ülekohut põlanud, siis ei ole me veel tõeliselt pattude andestust otsinud. Kui me aga pole seda kunagi otsinud, siis pole me seda ka kunagi leidnud ega Jumalas rahu saanud. Ainus põhjus, miks me oma möödunud patte andeks ei saa, on see, et me ei taha oma südant alandada ning tõe Sõna tingimustega nõustuda. Selle kohta on antud selged juhtnöörid. Patutunnistus, kas avalik või isiklik, peaks olema siiras ja sundimatu. Patuselt ei tohi seda välja pressida. Seda ei tohiks teha ka kergemeelselt või hoolimatult, sundides selleks neid, kes patu kohutavast olemusest ei ole veel aru saanud. Kui pattude tunnistamine saab Jumala ees tõeliseks südame väljavalamiseks, siis leiame tee Tema lõpmatu halastuse juurde. Laulja ütleb: «Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamest ja päästab neid, kellel on rõhutud vaim» (Ps.34,19).
(38) Õigel pattude tunnistamisel on oma eriline tunnus — see on üles tunnistada patud eraldi, üksikult. Need võivad olla oma olemuselt niisugused, mida on vaja tuua ainult Jumala ette. Kuid on eksimusi, mida on vaja tunnistada isiklikult neile, kellele on ülekohut tehtud. Kui eksimused on avalikud, siis tuleks need ka avalikult üles tunnistada. Kuid kõik ülestunnistused peaksid olema täpsed ja asjakohased, viidates just nendele pattudele, milles süüdi ollakse.
Saamueli ajal taganes Iisrael Jumalast. Rahvas kannatas pattude tagajärgede all ning kaotanud usu Jumalasse ei osanud nad näha Tema jõudu ja tarkust valitsejana. Iisrael oli kaotanud usalduse Tema võimesse oma tööd kaitsta ja edasi viia. Pöörduti ära universumi suurest Valitsejast ja ihaldati kuningat nagu ümberkaudsetel rahvastel. Enne ei tulnud aga rahu, kui tunnistati täpselt oma süüd: «Meie oleme lisanud kõigile oma pattudele veel selle patuteo, et nõudsime enestele kuningat!» (1.Sam.12,19). Rahvas pidi tunnistama just seda pattu, milles nad süüdi olid. Nende tänamatus rõhus hinge ja eemaldas Jumalast.
(39) Ilma siira patukahetsuse ja uuenduseta pole ükski ülestunnistus Jumalale vastuvõetav. Elu peab otsustavalt muutuma. Kõik Jumalale vastumeelne tuleb kõrvaldada. Tõelisel kurvastusel patu pärast on selline tulemus. Meile on lihtsalt esitatud töö, mis enda poolt tuleb teha: «Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silma eest, lakake paha tegemast! Õppige tegema head, nõudke õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju» (Jes.1,16.17). «Kui õel annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib elu seaduste järele ilma ülekohut tegemata, siis ta jääb tõesti elama, ta ei sure» (Hes.33,15). Paulus ütleb patukahetsuse kohta: «Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järele, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise kurbuse, millise igatsemise, millise karistuse! Te olete kõikipidi osutunud puhtaiks selles asjas» (2.Kor.7.11).
(40) Kui patt on surmanud moraalse tajumisvõime, ei märka patustaja oma iseloomu vigu ega ebameeldivaid pahesid, millega ta seotud on. Ta jääb oma patu suhtes osalisse pimedusse niikauaks, kuni alistub Püha Vaimu manitsusele. Tema tunnistus pole siiras ega tõsine. Igale süü tunnistamisele lisab ta seletuse oma teguviisi vabandamiseks, väites, et kui poleks olnud just selliseid olukordi, poleks ta teinud seda, mille pärast teda noomitakse.
Kui Aadam ja Eeva olid söönud keelatud viljast, haaras neid häbi- ja hirmutunne. Esialgu mõeldi ainult sellele, kuidas oma pattu vabandada ja hirmsast surmaotsusest pääseda. Kui Issand patu kohta seletust nõudis, vastas Aadam, veeretades süü osalt Jumala, osalt oma eluseltsilise peale: «Naine, kelle Sa mulle andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.» Naine süüdistas madu, öeldes: «Madu pettis mind ja ma sõin» (1.Ms.3,12.13). Miks lõid Sa mao? Miks lubasid Sa tal Eedeni aeda tulla? Tema vabanduses peitusid just need küsimused. Seega süüdistas ta oma languses Jumalat. Eneseõigustamise vaimu algataja on valede isa ja seda vaimu on üles näidanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud Püha Vaim ja need ei ole ka Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata oma silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: «Oh, Jumal, ole mulle vaesele patusele armuline!» Õigeks mõistetakse need, kes selliselt oma süüd tunnistavad. Jeesus esitab oma verd kahetseva hinge kaitseks. (41) Kõik Jumala Sõnas esinevad õige patukahetsuse ja alanduse näited ilmutavad sellist tunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega eneseõigustamise püüdu. Ka Paulus ei soovinud end kaitsta. Ta kirjeldab oma pattu kõige tumedamates värvides ega püüagi oma süüd vabandada. Ta ütleb: «Ma panin palju pühi inimesi vangi, kui ma ülemailt preestreilt olin saanud selleks loa. Ja kui nad tapeti, andsin mina oma hääle selle poolt. Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis kogudusekodades ja sundisin neid pilkama Jumalat ning olin päris hull nende vastu, neid taga kiusates ka välismaa linnadeni» (Apt.26,10.11). Ta ei kõhkle kuulutamast, et «Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kellede seast mina olen suurim» (1.Tim.1,15). Alandlik ja murtud süda, täidetud ehtsa patukahetsusega, hindab Jumala armastust ja Kolgata ohvrit. Nagu poeg tunnistab armastavale isale oma süüd, nii toob õige patukahetseja kõik oma patud Jumala ette. On kirjutatud: «Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust» (1.Joh.1,9).
