5.     USK JA JUMALAST VASTUVÕTMINE 
 
(49) Kui Püha Vaim on sinu südametunnistuse elustanud, siis mõistad sa patu patusust. Ning tunnetades patu jõudu, nähes õnnetusi ja pahesid, mida see endaga kaasa toob, hakkad sa pattu vihkama. Sa tunned, et patt on sind Jumalast lahutanud ja sa oled kurjuse jõudude ori. Mida rohkem sa võitled, seda enam veendud enda abituses. Su ajendid ja süda pole puhtad. Sa näed, et elu on täis omakasupüüdlikkust ja pattu. Sa otsid andestust, puhastust ja vabastamist. Mida saad sa aga teha, et Jumalaga kooskõlla jõuda, Tema sarnaseks saada? 
Sa vajad rahu — taeva andestust, rahu ja armastust hingele. Raha eest ei saa seda muretseda. Tarkusega ei saa seda kätte. Ära loodagi seda oma jõupingutustega saavutada. Jumal pakub seda sulle kingiks, «ilma rahata, ilma hinnata» (Jes.55,1). See on sinu! Kui tahad, siruta vaid oma käsi ja haara sellest kinni. Issand ütleb: «Kui teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks, kuigi need on purpurpunased, saavad need valge villa sarnaseks» (Jes.1,18). «Ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue Vaimu» (Hes.36,26). Sa oled oma patud üles tunnistanud ja südames need hüljanud. Nüüd mine Jeesuse juurde ja palu, et Tema su patud ära võtaks ning sulle uue südame annaks. Siis usu, et Ta teeb ka nii, kuna on seda tõotanud. Kui Jeesus maa peal elas, siis õpetas Ta uskuma, et me seda ka saame, mida Jumal on tõotanud. Kui haigetel oli Jeesuse väesse usku, siis tegi Ta nad terveks. Aidates neid nähtavate asjade kaudu, sisendas Ta usaldust asjadesse, mida ei olnud võimalik näha — juhtides uskuma Tema väesse patte andestada. Selgesti väitis Ta seda halvatu tervekstegemisel: «Aga et te teaksite, et inimese Pojal on meelevald maa peal anda patud andeks, siis ütleb Ta halvatule: «Tõuse üles, võta oma voodi ja mine koju!» (Mat.9,6). Sedasama ütleb ka evangelist Johannes, kui ta räägib Kristuse imetegudest: «Need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg ja et teil uskudes oleks elu Tema sees» (Joh.20,31). 
(50) Ühest lihtsast Piibli aruandest Jeesuse tervistamise kohta võime õppida, kuidas uskuda, et Ta ka patud andestab. Jälgime jutustust halvatust Betsata tiigi juures. Vaene kannataja oli abitu, ta polnud 38 aastat oma liikmeid kasutanud. Ent Jeesus ütles: «Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni» (Joh.5,8). Haige oleks võinud öelda: «Issand, kui Sa mind terveks teed, siis tahan ma Su sõna kuulda.» Tegelikult aga uskus ta Kristuse sõnu, uskus, et on terveks tehtud ja pingutas kohe oma jõudu. Haige tahtis käia — ja tegutsedes Kristuse sõnade kohaselt, see soov ka täitus. Jumal andis jõudu. Ta oli terve. 
(51) Samuti on lugu ka sinuga kui patusega. Sa ei saa oma möödunud patte lunastada, sa ei saa oma südant muuta, end pühaks teha. Aga kõike seda tõotab Jumal teostada Kristuse kaudu. Usu seda tõotust! Tunnista oma patud ja anna ennast Jumalale! Soovi Teda teenida! Ja nii kindlasti, nagu sa seda teed, täidab Jumal oma sõna ka sinu suhtes. Kui sa usud tõotust, usud, et oled puhtaks saanud, andestuse leidnud, siis hoolitseb Jumal, et see nii ka oleks. Sind on terveks tehtud just nii nagu halvatu, kes sai Kristuselt jõu, kui ta uskus, et on terve. See saab olema ka sinu puhul just samamoodi, kui sa seda usud. 
Ära oota, kuni tunned end terveks saanud olevat, ütle vaid: «Ma usun seda, see on nii — mitte, et ma seda tunneksin, vaid sellepärast, et Jumal on seda tõotanud.» 
Jeesus ütleb: «Kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis saab see teile» (Mrk.11,24). Selle tõotuse juurde kuulub tingimus — paluda kooskõlas Jumala tahtega. Jumal aga tahab meid puhastada pattudest ja teha oma lasteks, kes on võimelised püha elu elama. Sellepärast võime neid õnnistusi usus paluda ja Jumalat nende saamise eest tänada. Meie eesõigus on Jeesuse juurde minna, puhtaks saada ning seista käsuseaduse ees häbi või südametunnistuse piinu tundmata. «Nii ei ole siis nüüd mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses, kes ei käi liha järele, vaid Vaimu järele» (Rom.8,1). 
Nüüdsest peale ei ole sa enam enese päralt, vaid oled kalli hinna eest ostetud. «Teid ei ole kaduvaga, hõbeda või kullaga lunastatud, ... vaid Kristuse kui veatu ja laitmatu Talle kalli verega» (1.Pet.1,18). Niisuguse kalli verega! Lihtsa toimingu läbi, et usud Jumalat, on Püha Vaim sünnitanud sinu südames uue elu. Sa oled kui laps sündinud Jumala perekonda ja Ta armastab sind nagu oma poega. 
(52) Nüüd, kui oled end Jeesusele andnud, ära tagane, ära eemaldu Temast, vaid ütle päevast-päeva: «Ma olen Kristuse oma, olen end Talle andnud.» Palu, et Ta annaks sulle oma Vaimu ja hoiaks sind oma armus. Nii, nagu sa usu ja pühendumise kaudu Tema lapseks said, pead sa ka Temas elama. Apostel ütleb: «Otsekui te nüüd olete vastu võtnud Kristuse Jeesuse, Issanda, nõnda käige Temas» (Kol.2,6). Näib, et mõned tunnevad vajadust teatud aeg proovil olla, tõestamaks Issandale, et nad on uuendatud ning võivad seetõttu nõuda Tema õnnistusi. Mitte nii, just nüüd võivad nad Jumala õnnistusi nõuda. Nad peavad saama oma nõrkustele abiks Tema armu ja Vaimu, muidu poleks võimalik kurjusele vastu seista. Jeesus soovib, et tuleksime Tema juurde just sellistena nagu oleme — patustena, abitutena, Temast sõltuvatena. Tulla võime kõigi oma nõrkustega, rumalustega ja langeda kahetsedes Tema jalge ette. Talle teeb rõõmu kanda meid oma armastuse kätel, siduda meie haavu ja puhastada meid kõigest ebapuhtast. 
Just siin eksivad tuhanded, kaheldes Jeesuse soovis andestada neile isiklikult. Jumalat ei võeta Tema Sõnast. Kõigil, kes nõustuvad esitatud tingimustega, on eesõigus kogeda andestust, mis ulatub iga patuseni. Ära kahtle, tõotused on mõeldud ka sinu jaoks! Teenivad inglid toovad Kristuselt jõudu ja armu igale usklikule hingele. Keegi pole nii patune, et ei leiaks jõudu, puhtust ja õigust Jeesuses. Jeesus ootab, et ära võtta patuga määritud ja rüvetatud riided ning katta patune õiguse valgete riietega. Ta pakub surma asemel elu. 
(53) Jumal ei käitu meiega nii nagu surelikud inimesed üksteisega. Tema mõtted on halastuse, armastuse ja õrnima kaastunde mõtted. Ta ütleb: «Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pööraku Jehoova poole, siis halastab Ta tema peale; ja meie Jumala poole, sest Tema annab palju andeks» (Jes.55,7). «Ma kaotan su üleastumised nagu pilvituse ja su patud nagu pilve» (Jes.44,22). «Sest mul ei ole head meelt surija surmast. Seepärast pöörduge ja elage» (Hes.18,32). Saatan on valmis röövima Jumala kindlaid, õndsakstegevaid tõotusi. Ta soovib hingest riisuda iga lootusesädeme ja valguskiire. Ära luba tal seda teha! Ära kuula kiusajat, vaid ütle: Jeesus on surnud selleks, et mina võiksin elada. Tema armastab mind ja ei taha, et hukkuksin. Mul on kaastundlik Taevane Isa. Kuigi olen Tema armastust kuritarvitanud, kuigi olen õnnistusi, mida Ta mulle on jaganud, raisanud, siiski tahan tõusta, oma Isa juurde minna ja öelda: «Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja Sinu ees, ega ole enam väärt, et mind Su pojaks hüütakse. Pea mind kui üht palgalist.» Tähendamissõnas jutustatakse ka sellest, kuidas eksija vastu võetakse: «Aga kui ta alles kaugel oli, siis nägi teda tema Isa ja tal hakkas hale meel ja Ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud» (Luk.15,18-20). 
(54) Kuid isegi see õrn ja südantliigutav tähendamissõna jääb taevase Isa lõputu kaastunde väljendamisel küündimatuks. Issand kuulutab oma prohveti läbi: «Ma olen sind igavese armastusega armastanud, seepärast olen ma sind heldusega tõmmanud» (Jer.31,3). Kui patune on veel isamajast kaugel, võõral maal oma varandust raiskamas, igatseb teda Isa süda. Iga kord, kui hinges tärkab igatsus Jumala poole pöörduda, on tegemist Tema Vaimu õrna palvega, mis anub ja tõmbab eksijat Isa armastava südame juurde. Kui nüüd sinu ees on nii imelised Piibli tõotused, kas võid siis veel maad anda kahtlustele? 
Kui vaene patune igatseb pöörduda, oma patud maha jätta ja kahetsedes Tema jalge ette tulla, kas usud siis, et Issand võiks seda karmilt keelata? Kadugu sellised mõtted! Sellise mõtte hellitamine kurvastab Taevaisa sedavõrd, et see pole võrreldav ühegi kurvastusega sinu hinges. Jumal vihkab pattu, kuid armastab patust. Ta andis ennast Kristuse isikus, et päästa kõik, kes seda soovivad ning anda neile igavene õnnistus oma auriigis. Kas on veel kindlamat või õrnemat ehk kujundlikumat keelt, mida oleks saanud kasutada selle asemel, mille Tema valis oma armastuse väljendamiseks? «Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte» (Jes.49,15). 
Vaata üles, kes sa kahtled ja hirmu tunned. Jeesus elab, et meie eest kosta. Täna Jumalat, et Ta on oma armsa Poja kinkinud, ja palu, et Tema surm sinu eest poleks asjatu. Püha Vaim kutsub sind täna. Tule terve oma südamega Jeesuse juurde, ja sa võid nõuda Tema õnnistusi. 
(55) Kui sa loed tõotusi, siis pea meeles, et neis väljendub kirjeldamatu armastus ja halastus. Süda täis piiritut armastust tõmbub patuse poole piiritu kaastundega. «Kelles meil on lunastus Tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine» (Ef.1,7). Jah, usu, et Jumal on sinu aitaja! Ta tahab taastada inimeses oma iseloomu. Kui sa lähened Temale ülestunnistamise ja kahetsusega, siis läheneb Tema sulle halastuse ja andeksandmisega. 
 
KRISTUSE JÄRELKÄIJA MÕÕDUPUU 
 
(57) «Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis on ta uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud» (2.Kor.5,17). Mõni inimene ei tea oma pöördumise täpset aega ega kohta, samuti mitte kõiki etappe pöördumise protsessis. See pole aga mingiks tõendiks, mis väljendaks nende inimeste pöördumatust. Kristus ütles Nikodemusele: «Tuul puhub, kus ta tahab ja sa kuuled tema häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb, nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust» (Joh.3,8). Nii, nagu tuul on nähtamatu, kuid tema mõju võib selgesti näha ja tunda — selline on ka Jumala Vaimu töö inimese südame juures. Uuestisünnitav jõud, mida ükski inimsilm ei näe, äratab hinges uue elu, loob uue, Jumala sarnase olemuse. Kuigi Vaimu töö on vaikne ja märkamatu, on selle tagajärjed nähtavad. Kui Jumala Vaim on uuendanud sinu südame, siis tunnistab sellest kogu elu. Kuigi me ei saa oma südant muuta ega end Jumalaga kooskõlla viia, kuigi me ei tohi üldse mingit lootust endale ja oma heategudele panna, näitab meie elu siiski, kas meis elab Jumala arm, kas on muutunud iseloom, harjumused ja püüdlused 
. Ilmneb selge ja otsustav erinevus selle vahel, millised olime enne ja millised oleme nüüd. Iseloomu ei ilmuta juhuslikud head või halvad teod, vaid harjumuspäraste sõnade ja tegude suund. (58) Pole kahtlust, et käitumise välist korrektsust võib esineda ka ilma Kristuse uuendava väeta. Soov mõjukas ja lugupeetud olla võib esile kutsuda hästi korraldatud elu. Enesest lugupidamine võib meid sundida väliseid pahesid vältima. Isekas süda võib korda saata suuremeelseid tegusid. Kuidas siis kindlaks määrata, kelle poolel oleme? 
Kelle päralt on meie süda? Kelle juures viibivad meie mõtted? Kellest armastame rääkida? Kellele on pühendatud meie parimad jõud? Kui oleme Kristuse omad, on meie mõtted Tema juures. Meie armsaimad mõtted on Temast. Kõik, mis meil on ja mis me oleme, on siis pühendatud Temale. Me igatseme peegeldada Tema kuju, hingata Tema Vaimus, täita Tema tahet — olla kõiges Tema meele järgi. 
Neis, kes on saanud uueks Jeesuses Kristuses, tulevad esile Vaimu viljad — «armastus, rõõm, rahu, pikkmeel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus» (Gal.5,22.23). Neid ei kujunda siis enam endised himud, vaid usu läbi Jumala Pojasse astuvad nad Tema jälgedes, peegeldavad Tema iseloomu ja puhastavad end nii, nagu Tema on puhas. Seda, mida nad ükskord vihkasid, armastavad nad nüüd; seda, mida nad varem armastasid, vihkavad nad nüüd. Uhked ja isekad muutuvad südamelt alandlikeks ja tasasteks. Edevad ja kõrgid aga tõsisteks ja tagasihoidlikeks. Joodikud muutuvad karsketeks ja liiderlikud puhtaiks. Tühised maailma kombed ja viisid jäävad kõrvale. Kristlased ei ihalda välist ehtimist, neis ilmneb «varjulolev südame inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuses, mis on kallis Jumala ees» (1.Pet.3,3.4). 
(59) Ilma uuenduseta pole mingit tõendit siirast kahetsusest. Kui patune oma tõotused uuendab, annab tagasi, mis on röövinud, tunnistab oma patud ning armastab Jumalat ja kaasinimest, siis võib ta julge olla, et on läinud surmast ellu. 
Kui me eksijatena ning patustena tuleme Kristuse juurde ja saame osa Tema andestavast armust, siis tärkab südames armastus. Iga koorem on kerge, sest ike, mille Kristus meie peale paneb, on kerge. Kohustused muutuvad meeldivaiks ja ohvritoomine rõõmuks. Tee, mis näis pimedusse peidetuna, muutub Õiguse Päikese kiirtes säravaks. 
Kristuse iseloomu ilu avaldub Tema järelkäijais. Jumala tahte täitmine valmistab neile rõõmu. Armastus Jumala vastu, agarus Teda austada oli juhtiv jõud ka meie Õnnistegija elus. Armastus kaunistas ja õilistas kogu Tema tegevust. Armastus on Jumalast. Pühitsemata süda ei saa seda produtseerida. Seda võib leida ainult südameis, kus elab Jeesus. «Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud» (1.Joh.4,19). 
Jumaliku armu läbi uuendatud inimese kogu tegevuse aluseks on armastus. See muudab iseloomu mõõdukaks, valitseb ajesid, kontrollib kirgi, surub alla vaenu ja õilistab kiindumusi. Armastus, kui seda südames kalliks peetakse, muudab elu kauniks ja kiirgab kõigile õilistavat mõju. 
Esineb kahesugust eksitust, millest on vaja Jumala lastel, eriti aga neil, kes Tema armule just äsja lootma on hakanud, hoiduda. Esimene neist on oma tegudele toetumine, mille abil loodetakse end Jumalaga kooskõlla viia. See, kes pingutab, et pühaks saada oma jõuga käsku pidades, püüab võimatut. Kõik, mis inimene ilma Kristuseta teha võib, on omakasupüüdlikkuse ja patuga roojastatud. Ainult Kristuse arm võib meid usu läbi pühaks muuta. 
(60) Teine ja mitte vähem ohtlik eksitus on, et usk Kristusesse vabastab inimesed Jumala käsu täitmisest. Sest kui nüüd ainult usu läbi Kristuse armust osa saame, pole meie tegudel midagi tegemist meie lunastusega. Mõelgem aga sellele, et sõnakuulmine pole ainult väline nõusolek, vaid armastav teenimine. Jumala käsk on Tema tõelise olemuse väljendus; see on suure armastuse põhimõtte kehastus ja järelikult Tema valitsuse alus nii taevas kui ka maa peal. Kui hinge on istutatud jumalik armastus ning meid on muudetud Jumala sarnaseks, kas ei täida siis kogu meie olemus Jumala käsku. Kui armastuse põhimõtted on istutatud südamesse ja kui inimene on uuendatud Looja kuju sarnaseks, siis on täitunud uue seaduse tõotus: «Ma panen neile südamesse oma käsud ja kirjutan need neile meelde» (Heb.10,16). Ja kui käsk on südamesse kirjutatud, kas ei kujunda see siis meie elu? Sõnakuulmine — armastav teenimine ja ustavus — on Kristuse järelkäijate õigeks tunnuseks. Kiri ütleb: «Sest see on Jumala armastus, et me peame Tema käske.» «Kes ütleb: «Mina tunnen Teda,» aga ei pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees» (1.Joh.5,3; 2,4). Selle asemel, et meid sõnakuulelikkusest vabastada, on usk ja ainult usk see, mis võimaldab meil osa saada Kristuse armust, mis üksi vaid teeb meid võimelisteks sõna kuulma. (61) Oma sõnakuulelikkusega ei teeni me aga lunastust. Lunastus on Jumala and, mille saab ainult usu läbi. Sõnakuulmine on usu vili. «Ja te teate, et Tema on ilmunud ära võtma patte ja Temas ei ole pattu. Ükski, kes pattu teeb, ei ole Teda näinud ega tundnud» (1.Joh.3,5.6). 
Siin on õige mõõdupuu. Kui me jääme Kristusesse ja meis elab Jumala armastus, siis on meie tunded, mõtted, sihid ja toimingud kooskõlas Jumala tahtega, nii nagu see on avaldatud Tema püha käsu eeskirjades. «Lapsukesed, ärgu ükski teid eksitagu! Kes teeb õigust, see on õige nõnda nagu Tema on õige» (1.Joh.3,7). Õiglust määratakse Jumala püha käsu järgi, nagu see on väljendatud Siinail antud kümnes käsus. Selline usk Kristusesse, mis väidab, et vabastab inimesed sõnakuulelikkusest Jumala käsule, ei ole usk, vaid kujutlus. «Sest te olete armust õndsaks saanud usu kaudu» (Ef.2,8). «Aga usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud» (Jak.2,17). Enne maa peale tulemist ütles Jeesus enda kohta: «Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma heameelega ja Sinu käsuõpetus on mu sisemuses» (Ps.40,9). Vahetult enne taevasse tagasiminekut väitis Ta: «Ma olen pidanud oma Isa käsusõnu ja jään Tema armastusse» (Joh.15,10). Pühakiri ütleb: «Ja sellest me tunneme, et me oleme Tema ära tundnud, et me peame Tema käske ... Kes ütleb enese Tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu, nagu Tema elas» (1.Joh.2,3-6). «Sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes» (1.Pet.2,21). 
(62) Täielik kuulekus Jumala käsule, täielik õigus, oli igavese elu kättesaamise tingimuseks juba paradiisis, enne meie esivanemate langust. Kui igavene elu kingitaks muudel tingimustel, satuks kogu universumi õnn ohtu. Patule avaneks tee kõigi selle hädade ja viletsustega ning seda igaveseks. 
Enne pattulangemist võis Aadam kujundada õiglast iseloomu kuulekuse kaudu Jumala käskudele. See aga nurjus ja tema patu tõttu on ka meie olemus patune. Me ei saa end ise õigeks kujundada. Olles patused ja ebapühad, ei suuda me pühale käsule täielikult kuulekad olla. Meil ei ole enam õigust, mis rahuldaks Jumala käsu nõudeid. Kristus on avanud pääsetee. Ta elas maa peal keset katsumusi ja kiusatusi, mida meiegi kohtame, kuid Tema elu oli patuta, ning surnud meie eest, pakub Ta meile nüüd võimalust ära võtta patud ja anda meile oma õigus. Kui sa annad end Temale ja võtad Ta vastu oma Päästjaks, siis, ehkki su elu on olnud patune, arvatakse sind õigeks Tema pärast. Kristuse iseloom astub sinu iseloomu asemele ja sind võetakse Jumala ees vastu just nii, nagu sa polekski patustanud. Veel enam — Kristus muudab südame. Ta jääb usu läbi sinu südamesse. Ja sa pead säilitama selle ühenduse oma tahte pideva allutamisega Tema tahtele. Niikaua, kui sa seda teed, töötab Ta sinus, et sa tahad teha ja teed Tema meele järele. Sa võid öelda: «Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest» (Gal.2,20). Jeesus ütles oma jüngritele: «Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on Teie Isa Vaim, kes kõneleb teie sees» (Mat.10,20). Niisiis — sinu sees töötava Kristusega avaldad sa Tema vaimu ja teed õiguse ja sõnakuulmise tegusid. (63) Nii ei ole meil endil millegagi kiidelda, meil pole mingit alust enesekiituseks. Meie lootuse ainus alus on Kristuse õigus, mille oleme saanud Tema Vaimu kaudu, kes meie sees elab ja töötab. 
Kui me räägime usust, siis jälgigem ka erinevust, mida peaks meeles pidama. On olemas teatud liiki usku, mis tõelisest täielikult erineb. Jumala olemasolu ja vägi ning Tema Sõnas peituv tõde — need on faktid, mida isegi Saatan ja tema väehulgad ei saa südames eitada. Piibel ütleb, et «kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad» (Jak.2,19). See pole aga usk. Usk pole ainult Jumala Sõna õigeks pidamine, vaid ka Tema tahtele alistumine. See, kui süda on allutatud Jumalale, kui kõik kiindumused on Temale suunatud, viitab armastuses tegutsevale usule, mis puhastab hinge. Sellise usu läbi on süda uuendatud Jumala sarnaseks. Süda, mis on uuendamata, ei ole alistuv Jumala käsule ega saagi olla. Alistumises leiab ta aga rõõmu käsu pühadest eeskirjadest, hüüdes koos Lunastajaga: «Kuidas ma armastan Sinu käsuõpetust! Iga päev ma mõlgutan mõtteid sellest» (Ps.l19,97). Käsu õigus on täidetud neis, «kes ei käi liha järgi, vaid Vaimu järgi» (Rom.8,4). 
(64) Leidub inimesi, kes on tuttavad Kristuse andestava armukutsega ja kes soovivad ka Jumala lapsed olla, kuid mõistes, et nende iseloom on ebatäiuslik ja elu vigane, kahtlevad, kas nende süda on Püha Vaimu poolt uuendatud. Sellistele ütleksin: Ärge laskuge meeleheitesse. Me peame sageli Jeesuse jalge ette kummarduma ja oma puuduste ja vigade pärast nutma, kuid mitte araks muutuma. Isegi kui vaenlane on võitnud, ei ole Jumal meid kõrvale heitnud, maha jätnud ega tagasi lükanud. Ei, Kristus on Jumala paremal käel ja kostab meie eest. Armastuse jünger Johannes ütles: «Seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil Eestkostja Isa ees, Jeesus Kristus, kes õige on" (1.Joh.2,1). Ära unusta ka Kristuse sõnu: «Isa ise armastab teid» (Joh.16,27). Ta soovib sind endale tagasi saada, näha oma puhtust ja pühadust sinus peegeldumas. Kui sa vaid tahad alluda, siis Tema, kes alustas sinus head tööd, viib seda ka edasi kuni Jeesuse Kristuse päevani. Palu innukamalt, usu täielikumalt. Kuna me ei saa usaldada oma jõudu, siis usaldagem Lunastaja jõudu — ja me võime kiita Teda, kes on meie tervis. 
Mida lähemale sa Jeesusele tuled, seda puudulikumana endale näid; sinu nägemisvõime muutub teravamaks ja sa näed oma puudusi, mis on ilmses vastuolus Tema täiusliku olemusega. See tõendab, et Saatana meelitused on kaotanud oma mõju ja Jumala Vaimu elustav jõud on sind äratanud. 
(65) Jeesust sügavalt armastada saab ainult see, kelle süda tunneb oma patusust. Oma moraalse puudulikkuse mitte märkamine on eksimatuks tõendiks, et inimene ei ole veel vaadelnud Kristuse erakordset headust ja ilu. Kõik, keda Kristuse arm on ümber kujundanud, imetlevad Tema jumalikku iseloomu. Mida vähem me hindame iseennast, seda enam hindame oma Päästja lõputut puhtust ja ilu. Meie patususe tunnetamine juhib meid Tema juurde, kes võib andestada. Kui hing saab aru oma abitusest ning sirutub Kristuse järele, siis ilmutab Tema oma väge. Mida enam meie puudulikkuse tunnetus meid Tema ja Pühakirja juurde juhib, seda ülevamana näeme me Tema iseloomu ja seda täielikumalt peegeldame Tema kuju.