Vabanemine - milles on küsimus? Kogu meie olemusele on raske tunnistada tõsiasja, et me ei olegi vabad. Meie olemus tõrgub sellist lähenemist tunnistamast. Millest siis peaksime vabanema? Selleks, et sellele küsimusele vastata, peaksime pöörduma sellise mõiste nagu "kartus, kartmine" juurde. Kas keegi vajab selgitust, et mida tähendab kartus? Kas on keegi, kes ei oleks sellise nähtusega oma elus kokku puutunud?
Paraku on see tõsiasi, et tervete inimeste hulgas sellist inimest ei ole. Kui tunneme, et pliidiraud on tuline, siis meie käsi ei sirutu sellele toetuma. Isegi mitte siis, kui vajaksime hetkeks end kuhugi toetada. Miks? Me kardame, et tulise pliidiraua puudutamine võib lõppeda põletushaavaga. Seega on olemas teatud liiki kartust, mis kaitseb meid ümbritsevate ohtude eest. Kas peaksime vabanema ka taolisest kartusest? Ometi ei ole sellisele otsesele küsimusele vastamine nii must-valge, kui see meile meeldiks. Loomulikult on kõik see kaine mõistuse poolt esile kutsutud ettevaatlikuks tegev protsess meie sees väga vajalik. Sellest vabanemine seaks meie elu jätkumise ohtu. Mis aga muudab sellisele esmapilgul lihtsale küsimusele üheselt vastamise keerukamaks, on see, et erinevatel põhjustel võib muutuda ka meie elusid hoidev kartus millekski, mis tekitab foobiaid meie sees.
Selle tulise pliidiraua näite puhul võib inimestel esineda foobiaid, mille tagajärjel inimene hakkab vältima pliiti kui sellist. Nagu foobiate puhul ikka, võib see hakata tõsiselt häirima inimese loomulikku elutegevust.
Kartus. Me sünnime siia maailma nuttes. Laps õpib kõndima, kuid enne seda saab ta kukkudes palju haiget ja siis ta jälle nutab. Imeline on aga see, et vaatamata kartusele jälle haiget saada, laps üritab jälle. Selle tulemuseks varsti ta kõnnib oma jalgadel.
Kui inimene iseseisvub, valib endale elukutse ja läheb tööle. Võiks arvata, et nüüdseks on kogemusi piisavalt, et enam mitte karta. Tegelikkus on aga täiesti vastupidine. Tihtipeale siit saavad aga alguse need päris kartmised. Me kardame, et kas meil on ikka tööd ja leiba, millega end ja peret toita. Me kardame oma tervise pärast. Uues ametis kardame, et kas me ikka saame hakkama.
Kui aga keegi võtab koguda varandust ja kui ta on osav ka oma töös ja pereelus - kas siis on kartuse üle võit saavutatud? Tänapäeval õpetatakse inimesi saama majanduslikult vabadeks. Jah, on võimalik tõesti koguda selline hulk vara, et sa ei pea enam palga pärast tööle minema, ometi ei ole ka selliste inimeste jaoks kartused olematuks muutunud. Kui ei ole enam reaalseid majanduslikke kartuse allikaid, siis neid jätkub igal juhul kõigi jaoks.
Nagu alguses sai viidatud, elu meie ümber annab meile pidevalt signaale, millele kaine mõistus reageerib ja meid ettevaatlikuks muudab. Kuid. Meie seesmise olemuse eripärade tõttu võivad ühed või teised loomulikud signaalid muutuda meid halvavateks, võivad võtta haiglasliku kartuse kaudu meid oma haardesse.
Mida piibel räägib meile kartusest?
Nagu meie jaoks, nii ka piiblis, ei ole see mõiste uudiseks. Vastupidi. Kohe piibli alguses, loomisloo aruandes kohtame seda mõistet. Oluline on aga see tõsiasi, et esmakordselt loeme sellest peale pattulangemist.
Kui Aadam ja Eeva olid söönud keelatud puu viljast ning nad kuulsid Jumala häält... siis nad peitusid Tema eest (1.Mo.3:8). Kui siis Jumal küsib, et kus sa Aadam oled, siis mida vastas Aadam?
"Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin...(1.Mo.3:10).
Aadam, kes oli loodud igavesti elama, ei olnud kunagi varem peitunud oma Jumala eest. Jumal oli loonud keskkonna, mis ei rõhunud meie esivanemate hingi. Vastupidi - nende jaoks oli loodud kõik tingimused, et nad saaksid end vabalt ja täisväärtuslikult tunda. NIi oli ka iga kohtumine oma Loojaga Aadama ja Eeva jaoks rõõmustav ja eriline sündmus. Täiesti võrreldav kohtumisega oma armastavate vanematega peale pikemat eemal viibimist. Nüüd aga... oli kõik muutunud.
Millest toitub see rõhuv kartus? Selle taga on praktiliselt alati surmahirm. Aadama jaoks kehtis vaid üks keeld - Jumal oli neid keelanud selle ühe puu viljast söömast ja isegi selle külge puutumast. Jumal oli loonud kauni ja ülendava maailma ning oli andnud tõotuse, et kõik see rõõm ja rahu säilib tingimusel, et nad ei lähe selle keelatud puu juurde. Samas on ka oluline tõdeda, et see puu ning tema vili olid ainsaks täieliku vabaduse tagatiseks. Kui seda ei oleks olnud, siis ei olekski loodolevus saanud oma Loojat umbusaldada. Jumal, kes on kõige armastuse Looja ja kehastus, jättis loodolevustele ka võimaluse mitte kuuletumiseks. Samas sellest keelust üleastumisel oli ka paratamatu tagajärg - surm. Elu (igevesti kestev elu) oli ja saab alati olema Jumalas. Aadam, kes teadis, mida ta oli teinud, kartis et nüüd peab ta surema.
Kogu antud "Vabanemine Kristuses" tsükkel tegelebki Jumala plaani avamisega - kuidas leida tee tõelisse vabadusse. Vabadusse Kristuses, sest ainult Temas saame kogeda taas seda algset täielikku vabadust. Mitte seda kinnisideedest pulbitsevat vabadust, mis hävitab elu ja lõpuks lõppeb hävinguga. Nii selle idee kandja jaoks kui ka tema ideede järgija jaoks. Jumal soovib meid vabastada vabadusse, mida ei saa hävitada ka kõige suuremad kohutavused, mida meie silme ette on võimalik luua.
Kuidas ära tunda Jumala hääl meid ümbritsevate paljude häälte seast - sellele keskendub 1. teema selles seerias.
>>> 1. Jumala hääl üks paljude hulgast
Selle tulise pliidiraua näite puhul võib inimestel esineda foobiaid, mille tagajärjel inimene hakkab vältima pliiti kui sellist. Nagu foobiate puhul ikka, võib see hakata tõsiselt häirima inimese loomulikku elutegevust.
Kartus. Me sünnime siia maailma nuttes. Laps õpib kõndima, kuid enne seda saab ta kukkudes palju haiget ja siis ta jälle nutab. Imeline on aga see, et vaatamata kartusele jälle haiget saada, laps üritab jälle. Selle tulemuseks varsti ta kõnnib oma jalgadel.
Kui inimene iseseisvub, valib endale elukutse ja läheb tööle. Võiks arvata, et nüüdseks on kogemusi piisavalt, et enam mitte karta. Tegelikkus on aga täiesti vastupidine. Tihtipeale siit saavad aga alguse need päris kartmised. Me kardame, et kas meil on ikka tööd ja leiba, millega end ja peret toita. Me kardame oma tervise pärast. Uues ametis kardame, et kas me ikka saame hakkama.
Kui aga keegi võtab koguda varandust ja kui ta on osav ka oma töös ja pereelus - kas siis on kartuse üle võit saavutatud? Tänapäeval õpetatakse inimesi saama majanduslikult vabadeks. Jah, on võimalik tõesti koguda selline hulk vara, et sa ei pea enam palga pärast tööle minema, ometi ei ole ka selliste inimeste jaoks kartused olematuks muutunud. Kui ei ole enam reaalseid majanduslikke kartuse allikaid, siis neid jätkub igal juhul kõigi jaoks.
Nagu alguses sai viidatud, elu meie ümber annab meile pidevalt signaale, millele kaine mõistus reageerib ja meid ettevaatlikuks muudab. Kuid. Meie seesmise olemuse eripärade tõttu võivad ühed või teised loomulikud signaalid muutuda meid halvavateks, võivad võtta haiglasliku kartuse kaudu meid oma haardesse.
Mida piibel räägib meile kartusest?
Nagu meie jaoks, nii ka piiblis, ei ole see mõiste uudiseks. Vastupidi. Kohe piibli alguses, loomisloo aruandes kohtame seda mõistet. Oluline on aga see tõsiasi, et esmakordselt loeme sellest peale pattulangemist.
Kui Aadam ja Eeva olid söönud keelatud puu viljast ning nad kuulsid Jumala häält... siis nad peitusid Tema eest (1.Mo.3:8). Kui siis Jumal küsib, et kus sa Aadam oled, siis mida vastas Aadam?
"Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin...(1.Mo.3:10).
Aadam, kes oli loodud igavesti elama, ei olnud kunagi varem peitunud oma Jumala eest. Jumal oli loonud keskkonna, mis ei rõhunud meie esivanemate hingi. Vastupidi - nende jaoks oli loodud kõik tingimused, et nad saaksid end vabalt ja täisväärtuslikult tunda. NIi oli ka iga kohtumine oma Loojaga Aadama ja Eeva jaoks rõõmustav ja eriline sündmus. Täiesti võrreldav kohtumisega oma armastavate vanematega peale pikemat eemal viibimist. Nüüd aga... oli kõik muutunud.
Millest toitub see rõhuv kartus? Selle taga on praktiliselt alati surmahirm. Aadama jaoks kehtis vaid üks keeld - Jumal oli neid keelanud selle ühe puu viljast söömast ja isegi selle külge puutumast. Jumal oli loonud kauni ja ülendava maailma ning oli andnud tõotuse, et kõik see rõõm ja rahu säilib tingimusel, et nad ei lähe selle keelatud puu juurde. Samas on ka oluline tõdeda, et see puu ning tema vili olid ainsaks täieliku vabaduse tagatiseks. Kui seda ei oleks olnud, siis ei olekski loodolevus saanud oma Loojat umbusaldada. Jumal, kes on kõige armastuse Looja ja kehastus, jättis loodolevustele ka võimaluse mitte kuuletumiseks. Samas sellest keelust üleastumisel oli ka paratamatu tagajärg - surm. Elu (igevesti kestev elu) oli ja saab alati olema Jumalas. Aadam, kes teadis, mida ta oli teinud, kartis et nüüd peab ta surema.
Kogu antud "Vabanemine Kristuses" tsükkel tegelebki Jumala plaani avamisega - kuidas leida tee tõelisse vabadusse. Vabadusse Kristuses, sest ainult Temas saame kogeda taas seda algset täielikku vabadust. Mitte seda kinnisideedest pulbitsevat vabadust, mis hävitab elu ja lõpuks lõppeb hävinguga. Nii selle idee kandja jaoks kui ka tema ideede järgija jaoks. Jumal soovib meid vabastada vabadusse, mida ei saa hävitada ka kõige suuremad kohutavused, mida meie silme ette on võimalik luua.
Kuidas ära tunda Jumala hääl meid ümbritsevate paljude häälte seast - sellele keskendub 1. teema selles seerias.
>>> 1. Jumala hääl üks paljude hulgast
