Täna vaatleme veidi Taaveti elu ühte valusamat kogemust. Piibel ei kiida inimesi palju. Vastupidi - ka kõige paremate ja vooruslikemate puhul on kirjeldatud ka nende puuduseid. Ja see ei ole sugugi juhuslik, sest kõik inimeste head omadused on Jumala and, kuid samas ka kõige paremad meie seast on ikkagi vaid patused, kes vajavad lunastamist ja päästmist.
Ja Taavet, kui üks suuremaid Iisraeli kuningaid ei ole siin erand.
Taavet ja Batseba. See on üpriski tuntud lugu. Peamiselt on seejuures lähenetud sellele teemale moraliseerivalt. Antud juhtumil püüame aga süveneda Taavetis toimuvale, sellele, mis toimub Taaveti ja Jumala vahel.
Ja Taavet, kui üks suuremaid Iisraeli kuningaid ei ole siin erand.
Taavet ja Batseba. See on üpriski tuntud lugu. Peamiselt on seejuures lähenetud sellele teemale moraliseerivalt. Antud juhtumil püüame aga süveneda Taavetis toimuvale, sellele, mis toimub Taaveti ja Jumala vahel.
Loo taustast. See toimus ajal, kui Taavet oli juba kuningas. Teda saatis võitlustes Iisraeli vaenlastega edu ja selle tagajärjel võis ta aeg-ajalt lubada juba endale ka väikest puhkust. Sõda ammonlastega oli lõpule jõudmas ning Taavet pöördus Jerusalemma tagasi.
Taavet märkab Batsebat ja laseb ta enda juurde kutsuda. Taavet sai Batseba ilust sedavõrd sissevõetud, et ta organisseris Batseba mehe Uurija, kes oli üks tema armee vapramaid pealikke, surma. Ta lasi viia Uurija eesliinile, kuid samas käskis ta sinna üksi jätta, et ta lahingus sureks. Nii võis Taavet oma abielurikkumises isegi üllameelsena tunduda.
Taavetile võis tunduda, et inimeste ees see isegi õnnestus. Kuid. Jumal saatis Taaveti juurde prohvet Naatani. Jumal nägi ette neid ohtusid, kuhu Taavet sellise patu varjamisega jõuab.
" Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja
teine vaene. Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid, aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar. Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.” (2.Sa.12:1-4)
Jumal saadab Taaveti juurde prohveti. Olukorras, kus prohvetil on edastada ränk otsus... oleks ju loogiline, et prohvet esitab oma manitsussõnumi ja lahkub. Paremal juhtumil julgustab kahetsejat. Nüüd aga...
Prohvet räägib ühe loo. See on jutustus, mis ei viita Taaveti jaoks mitte temale, vaid... julgustab Taavetit kuningana oma riigis korda jalule seadma. Ja täpselt nii ka Taavet reageeris sellele. Taaveti otsus oli ühene: see, kes sellist ülekohut tegi, on surmalaps.
Taaveti õiglustunne sai riivatud. No kuidas küll võib tema poolt valitsetavas riigis midagi taolist juhtuda! Tema, kui õigluse eest seisja, peab ju kohe miskit ettevõtma. Ja kuidas taolist olukorda lahendada? Loomulikult, et kuritegu tajutaks kuriteona, tuleb sellist ülekohtust karistada. Taaveti otsuseks oli ta surma määrata.
Igati loogiline. Ka tänasel päeval me igatseme, et õiglus pääseks võidule. Me oleme väsinud sellest hägusast sallivusest ja sisutust andestamisest, mille varjus teostatakse hoopis teisi plaane (valgust kartvaid). Naatan aga kinnitab, et see „rikas” on just Taavet. Just tema on teinud sellise teo. Sellised pöörded aga... ei meeldi enam kellelegi. Taavet ei olnud siingi erandiks.
Prohvet ei alustanud nö.heast otsast. Meie ikka küsime, et kumba uudist tahad esmalt, kas head või halba. Naatan nii ei teinud. Miks? Eks ikka seetõttu, et see hägu ei ole ju tõesti eesmärgiks. Ei saa ilma käsuta. Käsk ütleb selgesti, mis on õige ja mis mitte; mis saab igavesti eksisteerida ja mis selle hävitab. Jumal ei anna andeks lihtsalt käega lüües. Umbes nii, et ... ok, ära nüüd enam
nii tee, kõik on hästi. Sellisel andestusel ei ole ju (üldjuhul) mingit mõju. Patuprobleemi lahenduseks andis Jeesus oma elu, mitte ei korraldanud mingit etlemisvõistlust.
Vana Lepingu ajal tuli patustajal ise oma käega tappa süütu tall. Seejuures tuli selle surma juures ka oma patud tunnistada. Nüüd Uue Lepingu ajal tundub, et patt ongi meie õigus... Aga ei ole ju! Patt rõhub ja patt koormab. Jumal andis aga oma Poja, et meid selle koorma alt vabastada, mitte aga selleks, et õpiksime pattu sallima.
Paulus ütleb, et pange maha patt, mis „takerdab”... (He.12:1) Patt seob. Jumal soovib meilt selle koorma ära võtta. Ei saa vabastada sellega, kui ütled, et kõik on andeks antud, aga koorem jääb. Sellistest sõnadest üldjuhul ei piisa. Eriti taoliste pattude puhul nagu siin kirjeldatud Taaveti eksimus. Ei muuda midagi ka see, kui „tapaksime” Taaveti. Ka see ei ole Jumala plaaniks. Mida siis Jumal tahtis Taavetile teada anda? Milleks Ta siis üldse saatis oma prohveti?
Peale kinnitust, et selle rikka mehe loo juures oli jutt Taavetist... ikka ei järgnenud kohtuotsust. Seeasemel räägib Jumal kõigest sellest, mida Ta on teinud Taaveti heaks. Jumal soovib vabastada Taavetit. Vabastada teda tema enda käest!
Taavet oli peitunud oma „saladusse”. Ta oli teinud kõik, et kuritegu oleks kaetud saladuse looriga. Et keegi ei teaks... Jumal aga meenutab siis oma tugeva käevarrega tehtut. Tema on suur Jumal. Mitte lihtsalt väike abimees, hea nõuandja. Ta on Jumal! Ja siis Jumal lisab, et kui... kui seda kõike oleks veel vähe olnud, Ta oleks võinud veel lisada!!! Lisada kõike.
Ja alles siis tulevad tõsised küsimused: miks sa seda tegid? Mina olen sinu Jumal, olen sulle kinkinud kõik selle, mida imetled ja... milleks selline tegu - kas oli sul miskit puudu? Järgneb ka kohtuotsus - mõõk ei lahku Taaveti soost. Ja siis...Taavet saabki surma!!! Peale neid sõnu ei ole enam seda Taavetit, kes tormaks ülekohut karistama. Ta sai aru, et kõik tema sügavamadki saladused on avalikuks saanud. Ei ole enam kangelane kuningaks. On hoopis patune... Eksiv, andestust vajav. Taavet kahetseb. See on oluline detail. Meil on palju õppida ka kogu sellest protsessist - kuidas Jumal alustab oma armastatud ja päästetud patusele tema probleemi kirjeldamisest kuni lõpplahenduseni välja. Inimene peab tajuma oma patu olemust. Ta peab seda kogu oma südamega tajuma. Patt peab saama patuks. Me eksime pidevalt, igas päevas. Ometi on hetked, kus peame tajuma nende eksimuste sügavamat olemust. Ikka selleks, et patt saaks meie vaenlaseks. Ometi eesmärgiks ei ole vaenlase teadvustamine, vaid vaenlase võimu ja mõju alt vabanemine. Selleks on vaid üks tee - Jeesus. Kogu protsessil peab olema algus ja see peab kulgema ka lõpuni välja.
Patt tappis Jumala – Jumal ei saa pattu heaks kiita. Jumal ei saa ka käsku muuta, et armu anda. Ta pidi oma Poja andma. Teist teed ei olnud. Ega ole ka täna – ainult Temas ja Tema kaudu saame andestuse. Patt on tee peale ees. Jumala eesmärgiks ei ole aga inimest rõhuda ega hävitada. Hoopis vabastada! Selleks aga, et saaks vabastada, peab pattu lõpuni (igas hetkes omas mõõdus lõpuni – aja möödudes avastad, et sama patt avanes uues kuues) patuks tajuma. Meie vaenlane ei ole mitte kurat, vaid patt meie sees.
Ja koheselt peale seda, kui Taavet oli oma patu läbi tajunud, selle suurust mõistnud ja selle varjamise mõttetusest aru saanud... kohe järgnes (VT Jumal!) kogu selle loo mõte!
Jehoova on su patu sulle juba andeks andnud... (salm 13)
Miks sellest ei oleks võinud alustada??? Siis oleks ju igati tänapäevane – armas Jumal ja eksiv lapsuke. Lõpuks kõik armsasti klaar. Patud andeks antud ja kõigil hea olla. Nagu poleks midagi olnudki.
Nagu poleks midagi olnudki. Aga. See ei ole ju Jumala plaaniks, et miskit pole olnudki. Tema plaan on vastupidine – et oleks olnud! Jumal soovib vabastada inimese tema kartustest, mis tulenevad peamiselt iseenesele lootmisest. Ei saa nii, et midagi ei ole olnudki, kõik on sügava mere põhjas. Jah, lõpuks ongi sügava mere põhjas, kust seda enam kätte ei saa. Seda siiski ikka peale seda, kui käsk oli oma töö teinud! Mitte enne. Ei ole olemas vabastamist, kus kedagi ei vabastata. Jumal ei piirdu kosmeetilise vabastamisega.
Seega. Kuigi Jumal oli juba prohveti saatmise hetkel Taavetile andestanud (meile ka), saatis Ta oma prohveti, et too alustaks algusest, mitte lõpust. Enne, kui Taavet sai kuulda enda tulevikust, pidi ta tajuma enda patu tulevikku - patul ei saanud jääda tulevikku Taaveti jaoks. Jumal ei viinud Taavetit käsu alla, vaid vabastas ta selle süüdistavast mõjust. Kui käsu ees oleks
jätkuvalt eksinud Taavet, siis ei oleks ta eales saanud vabaks Jumala Pojas. Patt lahutab inimese hinge Jumalast. Kui inimene haarab kinni patust, ei saa ta samal hetkel olla kinni Jumalas. Inimene peab tegema valiku. Samas see valik peab olema teadlik. See oligi kogu selle protsessi olemus, mis nende Saamueli raamatu ridade kaudu meieni on toodud.
Selles loos oli meie ees Taavet, kes... püüdis oma pattu varjata. Taavet lootis oma maskeerimisoskusele. Nii varjus ta ka Jumala eest. See ei sobinud Jumalale, kellele läks korda Taaveti saatus, kes soovis viia lõpuni ka Taavetis alustatud töö. Täpselt sama kordub ka meiega. Patusele on loomuomane oma pattu peita, kujutledes, et meil on selles edu. Ja silme ees (nagu ka Taaveti puhul) võibki vahel meil olla edu. Kuid selline edu ei vii meid eduka lõpuni. Vastupidi - viib meid väga edutu lõpuni - igavesse hauda, olematusse.
Ometi ei ole meiegi olukord lootusetu. Vähemalt sel juhtumil, kui märkame Jumalat, kes annab meilegi märku, et ... Ta on näinud, Ta teab...
Järgmises teemas vaatleme käsu olemust veidi põhjalikumalt. Käsk ja Jumal - milline on nende seos? Miks Jumal andis käsu?
4. Käsu alt vabaks - Jeesus <<< >>> 6. Käsust vabaks?
Taavet märkab Batsebat ja laseb ta enda juurde kutsuda. Taavet sai Batseba ilust sedavõrd sissevõetud, et ta organisseris Batseba mehe Uurija, kes oli üks tema armee vapramaid pealikke, surma. Ta lasi viia Uurija eesliinile, kuid samas käskis ta sinna üksi jätta, et ta lahingus sureks. Nii võis Taavet oma abielurikkumises isegi üllameelsena tunduda.
Taavetile võis tunduda, et inimeste ees see isegi õnnestus. Kuid. Jumal saatis Taaveti juurde prohvet Naatani. Jumal nägi ette neid ohtusid, kuhu Taavet sellise patu varjamisega jõuab.
" Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja
teine vaene. Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid, aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar. Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.” (2.Sa.12:1-4)
Jumal saadab Taaveti juurde prohveti. Olukorras, kus prohvetil on edastada ränk otsus... oleks ju loogiline, et prohvet esitab oma manitsussõnumi ja lahkub. Paremal juhtumil julgustab kahetsejat. Nüüd aga...
Prohvet räägib ühe loo. See on jutustus, mis ei viita Taaveti jaoks mitte temale, vaid... julgustab Taavetit kuningana oma riigis korda jalule seadma. Ja täpselt nii ka Taavet reageeris sellele. Taaveti otsus oli ühene: see, kes sellist ülekohut tegi, on surmalaps.
Taaveti õiglustunne sai riivatud. No kuidas küll võib tema poolt valitsetavas riigis midagi taolist juhtuda! Tema, kui õigluse eest seisja, peab ju kohe miskit ettevõtma. Ja kuidas taolist olukorda lahendada? Loomulikult, et kuritegu tajutaks kuriteona, tuleb sellist ülekohtust karistada. Taaveti otsuseks oli ta surma määrata.
Igati loogiline. Ka tänasel päeval me igatseme, et õiglus pääseks võidule. Me oleme väsinud sellest hägusast sallivusest ja sisutust andestamisest, mille varjus teostatakse hoopis teisi plaane (valgust kartvaid). Naatan aga kinnitab, et see „rikas” on just Taavet. Just tema on teinud sellise teo. Sellised pöörded aga... ei meeldi enam kellelegi. Taavet ei olnud siingi erandiks.
Prohvet ei alustanud nö.heast otsast. Meie ikka küsime, et kumba uudist tahad esmalt, kas head või halba. Naatan nii ei teinud. Miks? Eks ikka seetõttu, et see hägu ei ole ju tõesti eesmärgiks. Ei saa ilma käsuta. Käsk ütleb selgesti, mis on õige ja mis mitte; mis saab igavesti eksisteerida ja mis selle hävitab. Jumal ei anna andeks lihtsalt käega lüües. Umbes nii, et ... ok, ära nüüd enam
nii tee, kõik on hästi. Sellisel andestusel ei ole ju (üldjuhul) mingit mõju. Patuprobleemi lahenduseks andis Jeesus oma elu, mitte ei korraldanud mingit etlemisvõistlust.
Vana Lepingu ajal tuli patustajal ise oma käega tappa süütu tall. Seejuures tuli selle surma juures ka oma patud tunnistada. Nüüd Uue Lepingu ajal tundub, et patt ongi meie õigus... Aga ei ole ju! Patt rõhub ja patt koormab. Jumal andis aga oma Poja, et meid selle koorma alt vabastada, mitte aga selleks, et õpiksime pattu sallima.
Paulus ütleb, et pange maha patt, mis „takerdab”... (He.12:1) Patt seob. Jumal soovib meilt selle koorma ära võtta. Ei saa vabastada sellega, kui ütled, et kõik on andeks antud, aga koorem jääb. Sellistest sõnadest üldjuhul ei piisa. Eriti taoliste pattude puhul nagu siin kirjeldatud Taaveti eksimus. Ei muuda midagi ka see, kui „tapaksime” Taaveti. Ka see ei ole Jumala plaaniks. Mida siis Jumal tahtis Taavetile teada anda? Milleks Ta siis üldse saatis oma prohveti?
Peale kinnitust, et selle rikka mehe loo juures oli jutt Taavetist... ikka ei järgnenud kohtuotsust. Seeasemel räägib Jumal kõigest sellest, mida Ta on teinud Taaveti heaks. Jumal soovib vabastada Taavetit. Vabastada teda tema enda käest!
Taavet oli peitunud oma „saladusse”. Ta oli teinud kõik, et kuritegu oleks kaetud saladuse looriga. Et keegi ei teaks... Jumal aga meenutab siis oma tugeva käevarrega tehtut. Tema on suur Jumal. Mitte lihtsalt väike abimees, hea nõuandja. Ta on Jumal! Ja siis Jumal lisab, et kui... kui seda kõike oleks veel vähe olnud, Ta oleks võinud veel lisada!!! Lisada kõike.
Ja alles siis tulevad tõsised küsimused: miks sa seda tegid? Mina olen sinu Jumal, olen sulle kinkinud kõik selle, mida imetled ja... milleks selline tegu - kas oli sul miskit puudu? Järgneb ka kohtuotsus - mõõk ei lahku Taaveti soost. Ja siis...Taavet saabki surma!!! Peale neid sõnu ei ole enam seda Taavetit, kes tormaks ülekohut karistama. Ta sai aru, et kõik tema sügavamadki saladused on avalikuks saanud. Ei ole enam kangelane kuningaks. On hoopis patune... Eksiv, andestust vajav. Taavet kahetseb. See on oluline detail. Meil on palju õppida ka kogu sellest protsessist - kuidas Jumal alustab oma armastatud ja päästetud patusele tema probleemi kirjeldamisest kuni lõpplahenduseni välja. Inimene peab tajuma oma patu olemust. Ta peab seda kogu oma südamega tajuma. Patt peab saama patuks. Me eksime pidevalt, igas päevas. Ometi on hetked, kus peame tajuma nende eksimuste sügavamat olemust. Ikka selleks, et patt saaks meie vaenlaseks. Ometi eesmärgiks ei ole vaenlase teadvustamine, vaid vaenlase võimu ja mõju alt vabanemine. Selleks on vaid üks tee - Jeesus. Kogu protsessil peab olema algus ja see peab kulgema ka lõpuni välja.
Patt tappis Jumala – Jumal ei saa pattu heaks kiita. Jumal ei saa ka käsku muuta, et armu anda. Ta pidi oma Poja andma. Teist teed ei olnud. Ega ole ka täna – ainult Temas ja Tema kaudu saame andestuse. Patt on tee peale ees. Jumala eesmärgiks ei ole aga inimest rõhuda ega hävitada. Hoopis vabastada! Selleks aga, et saaks vabastada, peab pattu lõpuni (igas hetkes omas mõõdus lõpuni – aja möödudes avastad, et sama patt avanes uues kuues) patuks tajuma. Meie vaenlane ei ole mitte kurat, vaid patt meie sees.
Ja koheselt peale seda, kui Taavet oli oma patu läbi tajunud, selle suurust mõistnud ja selle varjamise mõttetusest aru saanud... kohe järgnes (VT Jumal!) kogu selle loo mõte!
Jehoova on su patu sulle juba andeks andnud... (salm 13)
Miks sellest ei oleks võinud alustada??? Siis oleks ju igati tänapäevane – armas Jumal ja eksiv lapsuke. Lõpuks kõik armsasti klaar. Patud andeks antud ja kõigil hea olla. Nagu poleks midagi olnudki.
Nagu poleks midagi olnudki. Aga. See ei ole ju Jumala plaaniks, et miskit pole olnudki. Tema plaan on vastupidine – et oleks olnud! Jumal soovib vabastada inimese tema kartustest, mis tulenevad peamiselt iseenesele lootmisest. Ei saa nii, et midagi ei ole olnudki, kõik on sügava mere põhjas. Jah, lõpuks ongi sügava mere põhjas, kust seda enam kätte ei saa. Seda siiski ikka peale seda, kui käsk oli oma töö teinud! Mitte enne. Ei ole olemas vabastamist, kus kedagi ei vabastata. Jumal ei piirdu kosmeetilise vabastamisega.
Seega. Kuigi Jumal oli juba prohveti saatmise hetkel Taavetile andestanud (meile ka), saatis Ta oma prohveti, et too alustaks algusest, mitte lõpust. Enne, kui Taavet sai kuulda enda tulevikust, pidi ta tajuma enda patu tulevikku - patul ei saanud jääda tulevikku Taaveti jaoks. Jumal ei viinud Taavetit käsu alla, vaid vabastas ta selle süüdistavast mõjust. Kui käsu ees oleks
jätkuvalt eksinud Taavet, siis ei oleks ta eales saanud vabaks Jumala Pojas. Patt lahutab inimese hinge Jumalast. Kui inimene haarab kinni patust, ei saa ta samal hetkel olla kinni Jumalas. Inimene peab tegema valiku. Samas see valik peab olema teadlik. See oligi kogu selle protsessi olemus, mis nende Saamueli raamatu ridade kaudu meieni on toodud.
Selles loos oli meie ees Taavet, kes... püüdis oma pattu varjata. Taavet lootis oma maskeerimisoskusele. Nii varjus ta ka Jumala eest. See ei sobinud Jumalale, kellele läks korda Taaveti saatus, kes soovis viia lõpuni ka Taavetis alustatud töö. Täpselt sama kordub ka meiega. Patusele on loomuomane oma pattu peita, kujutledes, et meil on selles edu. Ja silme ees (nagu ka Taaveti puhul) võibki vahel meil olla edu. Kuid selline edu ei vii meid eduka lõpuni. Vastupidi - viib meid väga edutu lõpuni - igavesse hauda, olematusse.
Ometi ei ole meiegi olukord lootusetu. Vähemalt sel juhtumil, kui märkame Jumalat, kes annab meilegi märku, et ... Ta on näinud, Ta teab...
Järgmises teemas vaatleme käsu olemust veidi põhjalikumalt. Käsk ja Jumal - milline on nende seos? Miks Jumal andis käsu?
4. Käsu alt vabaks - Jeesus <<< >>> 6. Käsust vabaks?
