Oleme jälginud Jeesuse ja Taaveti kogemust käsu alt vabanemisel. Siit aga tõusetub loomulikult küsimus - kas peaksime vabanema käsust üldse? Kui on vajadus vabaneda käsu sundiva (ja ka süüdistava) mõju alt, kas on siis õigus neil, kes väidavad, et Jeesus lõigi selleks käsu risti? Näide taolisest mõtteviisist on ka väide, et Vana Lepingu aegu olid kõik käsu all, nüüd aga oleme armu all ja seda selles tähenduses, et nüüd ei olegi enam käsku vaja, otsekui oleks käsus olnud mingi viga. Täna keskendumegi just sellele teemale - mis siis on käsus valesti, et peaksime temast vabanema. Ja kas üldse on viga käsus, või hoopis meie langenud, patuses olemuses...
Esmalt püüaks veidi kujutleda seda olukorda, kui käsku üldse enam ei olekski. Mida see tegelikult tähendaks? Millest räägib käsk? Sa ei tohi varastada, ei tohi tappa. Kui nüüd lähtuda väitest, et ei olegi käsku... kas siis tapmine muutus heateoks? Või varastamine? Siin on oluline tajuda selle väite täielikku sisu - kui väidetakse, et käsku enam ei ole, sest kui Jeesus pidi selle ristile viima, siis lähtumegi sellest. Käsku enam ei ole. Järelikult, kui keegi varastab, siis... ei saa ju keegi väita, et see on vale tegu. Käsku ju ei ole! Mille põhjal siis väita, et see on halb? Siin võib väita, et näe - keegi kannatas, järelikult ei saa see olla hea. Õige küll, aga... kui varastaja väidab, et tema jaoks oli see hea. Meie ees on kaks inimest - üks, kellelt varastati ja teine, kes varastas temalt. Üks ütleb, et temalt varastamine oli halb tegu. Teine, kes selle teo tegi (ehk siis varastas), väidab, et see oli kõigiti õige, sest... näiteks tema vajas varastatut palju rohkem. Igale teole leiab ju õigustusi. Kellel siis on õigus? Või teisiti - mille alusel saame väita, et selline varastamine oli vale?
Nii mõnedki võivad siin leida lahenduseks, et on mingi ühiskondlik kokkulepe - riigi seadused. Jah, seda küll. Ka riigi seadused määratlevad paljutki meie elus - mida tohib ja mida mitte. Aga. Kujutleme olukorda, kus ühtäkki võetakse riigis vastu seadus, et teatud isikutelt varastamine on igati õige. Veelgi enam - isegi nende tapmine on õige. Meenutame siin kasvõi Natsi-Saksmaad. Juutidelt võis varastada ja nende tapmine oli ka igati õigustatud. Ja kahjuks ei ole selline kogemus ainukordne siin meie maailma ajaloos. Mida nüüd teha? Kui riik võtab vastu sellise seaduse, kas siis muutus varastamine heaks?
Jumal on elu Looja. Elu ei pärine inimeste omavahelise kokkuleppe tulemusest (kuigi nii mõnelegi võib see just sellisena tunduda). Jumal, kes lõi elu, Tema ka teab, kuidas see elu saab igavesti jätkuda. Igavesti - see on meie mõistusele üks täiesti hoomamatu mõiste. Igavesti - surm ei lõpeta ühtegi plaani ega tegevust! Selleks, et see oleks võimalik, selleks pidi ka Jumal teadma, mis on hea ja mis halb. Ja Ta teadiski - see kõik oli teada juba loomise alguses.
Püüame korraks heita pilku loomisnädala lõppu. Jumal lõi taeva ja maa, 6-ndal päeval ka inimese. Kui iga loomise päeva lõpus on tõdemus - see oli hea, siis peale inimese loomist leiame väite - see oli väga hea. Oli loodud kõik, et elu saaks kesta lõpmatult ja et selle tulemuseks oleks loodud maa täidetud rõõmu ja harmooniaga (mitte haiguste ja viletsustega). Kas selles pildis on kohta ka käsule? Kas loomise alguses oli juba käsk?
Oli küll! Kuidas seda võib teada, kui meil piiblis kirjakoht, et käsk on juurde lisatud ning olemuselt üleliigne? Püüame siingi veidi keskenduda selle olukorra olemusele, pinnast (teoloogilistest väidetest) veidi sügavamale. Kas loodud Aadamal oli vajadus valetada? Eeldame, et Jumal on armastus ja loodud inimene peegeldas Tema olemust täielikult. Kui sa kedagi täiesti armastad ja kui sul on kõik, et elada ja sellest rõõmu tunda, siis... ei ole ju vajadust varastada. Tapmiseks ju samuti puudub vajadus. Tegelikult ei ole ju vajadust ka Jumalat kujutada igasugu kujudena ja nii kõikide käskudega! Ainus käsk, mille suhtes saaks tekkida küsimus, et kas ehk see oli kuidagi ainult juutide jaoks - see on hingamispäeva käsk. Sa pead meeles pidama, et seitsmendal päeval (peale inimese loomist ja kõige loomise väga heaks tunnistamist!) ... Jumal hingas.
"Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud." (1.Mo.2:2)
Nüüd võib jääda mulje, et see oli kuidagi väsimusega seotud juhtum - ka Jumal väsis ja vajas puhkust. Kuid loeme edasi.
"Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud." (1.Mo.2:3)
Kui neid sõnu rahulikult lugeda ja kui neisse veidigi süveneda, siis ei peaks olema kahtlust, et jutt ei käi ju juutidest. See pilt oli ju Aadamast ja Eevast ning igavikust. Olukorrast, kus ei olnud veel pattulangemist. Seega võime sellest kõigest järeldada, et tõepoolest 10 käsku on väljendanud juba loomise algusest peale igavesti kestva elu reegleid/printsiipe. Jumal lõi selle igavesti ketva elu just nendele põhimõtetele. Nii ja ainult nii saab elu kesta igavesti. Kui neid põhimõtteid muuta, siis... muutub ka igavene lõppevaks.
Siit ehk avanevad ka Jeesuse sõnad mäejutluses veidi sügavamalt:
" Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Sest tõesti ma ütlen teile, kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik on sündinud."(Mt.5:17-18)
Samas Jeesus jättis ka ühe tõsise hoitatuse:
"Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, teda hüütakse vähimaks taevariigis; aga kes seda mööda teeb ja nõnda õpetab, teda hüütakse suureks taevariigis. Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki." (Mt.5:19-20)
"Kes seda mööda teeb" - mida Jeesus siin räägib? Ta räägib ju käsust! Või?
Läbi aegade on käsu teema olnud inimesele keeruline mõista. Nii ka siin. Oleme kahes teemas rääkinud sellest, kuidas on vaja käsu alt vabaneda ja hetkel oleme tõdenud (Jeesuse enda sõnadega!), et käsk ei kao ja vastupidi - "kes seda mööda teeb"... see võetakse vastu taevariiki.
Vahest aitab Paulus meil mõista tekkinud dilemmat veidi paremini.
Rooma kiri on üks eriline kiri - see on ainus kiri, mille Paulus kirjutas kogudusele, kus ta ei olnud kirjutamise hetkel veel viibinud. Kõikjal mujal oli ta oma tunnistuse (ja ka õpetused) andnud, kuid roomlastele pidi ta alustama päris algusest. Tänu Jumalale Tema ettenägevuse eest, sest tänu sellele tõsiasjale on meil kiri roomlastele.
Selle kirja 7-ndas peatükis jõuab Paulus käsu juurde tagasi ning käsitleb ka käsu alt vabanemist.
"Või eks te tea, vennad - mina räägin käsutundjaile - et käsk valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab. Nii on abielunaine käsuga seotud elusoleva mehe külge; aga kui mees sureb, on ta lahti mehe käsu alt. Sellepärast, kui naine mehe elus olles läheb teisele mehele, nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on ta sellest käsust vaba, nii et ta ei ole abielurikkuja, kui ta läheb teisele mehele. Nõnda teiegi, mu vennad, olete surmatud käsule Kristuse ihu läbi, et saaksite teisele mehele, kes on surnuist üles äratatud, et me kannaksime vilja Jumalale. Sest kui me olime lihas, siis patuhimud, mis tõusid käsu läbi, tegutsesid meie liikmetes, et kanda vilja surmale. Aga nüüd me oleme käsust lahti ning oleme surnud sellele, mis meid kinni pidas, nii et me teenime Jumalat vaimu uues olemises ja mitte kirjatähe vanas olemises." (Ro.7:1-6)
Käsk valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab. Kogu elu kestel. Siis Paulus jätkab pöördumisel toimuva muutumise kirjeldamisega - inimene saab vabaks omast patukoormast, ta on uus loodu Kristuses. Surm ei valitse enam lõplikult inimese üle. Kuigi patu palk on surm, on pöördunud inimese elu varjul Jeesuses. Inimene vabaneb surma surmava mõju haardest. Pauluse sõnade järgi - "on lahti mehe käsu alt". Siit aga küsimus - kas ta on nüüd vaba tapma ja varastama? Või abielu rikkuma? Inimene võib küll Taaveti sarnaselt eksida, kuid ega patu hävitav mõju ju kuhugi ära ei kao. Nii pöördunud kui ka pöördumata inimesed elavad ju samas reaalsuses. Kuigi Taavet vabanes, pidi ka tema oma patu tagajärgi kogema ja kannatama. Kui ta aga ei ole lahti öelnud neist pattudest, vaid oleks neid jätkanud...
"Surmatud käsule Kristuse ihu läbi". Pöördumatu inimene püüab käsust leida õiguse. Teeb õieti ja leiab, et ta ongi õige. Inimeste ees võib see ju õnnestuda. Aga. Jumal näeb selle läbi. Seepärast Jeesus ka manitses, et pöördunud inimese õigus peab olema suurem kui kõikide variseride õigus kokku (Mt.5:20). Pöördunud inimene ei looda oma õigetele tegudele, vaid Jeesuse ristile kinnitatud ihu läbi saavuatud võidule! Nii olemegi surmatud käsule lootmisest.
"Nüüd me oleme käsust lahti ning oleme surnud sellele, mis meid kinni pidas, nii et me teenime Jumalat vaimu uues olemises ja mitte kirjatähe vanas olemises". Jumal ei andnud oma Poega meie eest mitte selleks, et loodaksime oma õigusele, loodaksime oma headele tegudele, vaid et meie süda tajuks Tema ohvri olemust ja pöörduks iseendale lootmast ja võtaks seeasemel vastu Temas oleva õiguse ja elu. See on see uus olemine Vaimus.
Ja seejärel jõuab Pauluski sama küsimuse juurde - kas viga on käsus, et peame selle alt vabanema.
"Mis me siis ütleme? Ons käsk patt? Mitte sugugi! Ent pattu ma ei oleks tundnud muidu kui käsu kaudu; sest ma ei oleks kurjast himust midagi teadnud, kui käsk ei oleks öelnud: "Sa ei tohi himustada!" " (Ro.7:7)
Kas viga on käsus? Ei, Jumal ei eksinud loomisel. Aadama pattu ei põhjustanud Jumala poolne eksimus patu olemuse määratlemisel. Jumal ei andnud oma Poega oma eksimuse katmiseks. Viga on meis. Aadam eksis ja tema eksimuse tagajärjel oli kogu inimkond määratud surema. Jumal tõi aga oma Poja ohvriks, et kõigil oleks võimalus pääseda surma ahastavast haardest. Selleks aga, et mõista patu (ehk siis elu hävitava otsuse) olemust, selleks peab ka pöördunud inimene vaatama "käsupeeglisse", sest me ei tea kurjast himust muidu "kui käsk ei oleks öelnud:"Sa ei tohi himustada!""
Ja nii ei kaogi käsuõpetusest ühtki tähekest, ei ole vajadustki sellest. Ja samas ei jää me ka käsu süüdistava mõju alla, sest... Jeesuses on pääsetee!
Järgmises teemas süveneme patu alguse teemade juurde veelgi rohkem. Vaatleme seda otsust, mille tagajärgi me tänaseni kanname.
5. Käsu alt vabaks - Taavet <<< >>> 7. Aadama valik - Eeva või Jumal
Nii mõnedki võivad siin leida lahenduseks, et on mingi ühiskondlik kokkulepe - riigi seadused. Jah, seda küll. Ka riigi seadused määratlevad paljutki meie elus - mida tohib ja mida mitte. Aga. Kujutleme olukorda, kus ühtäkki võetakse riigis vastu seadus, et teatud isikutelt varastamine on igati õige. Veelgi enam - isegi nende tapmine on õige. Meenutame siin kasvõi Natsi-Saksmaad. Juutidelt võis varastada ja nende tapmine oli ka igati õigustatud. Ja kahjuks ei ole selline kogemus ainukordne siin meie maailma ajaloos. Mida nüüd teha? Kui riik võtab vastu sellise seaduse, kas siis muutus varastamine heaks?
Jumal on elu Looja. Elu ei pärine inimeste omavahelise kokkuleppe tulemusest (kuigi nii mõnelegi võib see just sellisena tunduda). Jumal, kes lõi elu, Tema ka teab, kuidas see elu saab igavesti jätkuda. Igavesti - see on meie mõistusele üks täiesti hoomamatu mõiste. Igavesti - surm ei lõpeta ühtegi plaani ega tegevust! Selleks, et see oleks võimalik, selleks pidi ka Jumal teadma, mis on hea ja mis halb. Ja Ta teadiski - see kõik oli teada juba loomise alguses.
Püüame korraks heita pilku loomisnädala lõppu. Jumal lõi taeva ja maa, 6-ndal päeval ka inimese. Kui iga loomise päeva lõpus on tõdemus - see oli hea, siis peale inimese loomist leiame väite - see oli väga hea. Oli loodud kõik, et elu saaks kesta lõpmatult ja et selle tulemuseks oleks loodud maa täidetud rõõmu ja harmooniaga (mitte haiguste ja viletsustega). Kas selles pildis on kohta ka käsule? Kas loomise alguses oli juba käsk?
Oli küll! Kuidas seda võib teada, kui meil piiblis kirjakoht, et käsk on juurde lisatud ning olemuselt üleliigne? Püüame siingi veidi keskenduda selle olukorra olemusele, pinnast (teoloogilistest väidetest) veidi sügavamale. Kas loodud Aadamal oli vajadus valetada? Eeldame, et Jumal on armastus ja loodud inimene peegeldas Tema olemust täielikult. Kui sa kedagi täiesti armastad ja kui sul on kõik, et elada ja sellest rõõmu tunda, siis... ei ole ju vajadust varastada. Tapmiseks ju samuti puudub vajadus. Tegelikult ei ole ju vajadust ka Jumalat kujutada igasugu kujudena ja nii kõikide käskudega! Ainus käsk, mille suhtes saaks tekkida küsimus, et kas ehk see oli kuidagi ainult juutide jaoks - see on hingamispäeva käsk. Sa pead meeles pidama, et seitsmendal päeval (peale inimese loomist ja kõige loomise väga heaks tunnistamist!) ... Jumal hingas.
"Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud." (1.Mo.2:2)
Nüüd võib jääda mulje, et see oli kuidagi väsimusega seotud juhtum - ka Jumal väsis ja vajas puhkust. Kuid loeme edasi.
"Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud." (1.Mo.2:3)
Kui neid sõnu rahulikult lugeda ja kui neisse veidigi süveneda, siis ei peaks olema kahtlust, et jutt ei käi ju juutidest. See pilt oli ju Aadamast ja Eevast ning igavikust. Olukorrast, kus ei olnud veel pattulangemist. Seega võime sellest kõigest järeldada, et tõepoolest 10 käsku on väljendanud juba loomise algusest peale igavesti kestva elu reegleid/printsiipe. Jumal lõi selle igavesti ketva elu just nendele põhimõtetele. Nii ja ainult nii saab elu kesta igavesti. Kui neid põhimõtteid muuta, siis... muutub ka igavene lõppevaks.
Siit ehk avanevad ka Jeesuse sõnad mäejutluses veidi sügavamalt:
" Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Sest tõesti ma ütlen teile, kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik on sündinud."(Mt.5:17-18)
Samas Jeesus jättis ka ühe tõsise hoitatuse:
"Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, teda hüütakse vähimaks taevariigis; aga kes seda mööda teeb ja nõnda õpetab, teda hüütakse suureks taevariigis. Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki." (Mt.5:19-20)
"Kes seda mööda teeb" - mida Jeesus siin räägib? Ta räägib ju käsust! Või?
Läbi aegade on käsu teema olnud inimesele keeruline mõista. Nii ka siin. Oleme kahes teemas rääkinud sellest, kuidas on vaja käsu alt vabaneda ja hetkel oleme tõdenud (Jeesuse enda sõnadega!), et käsk ei kao ja vastupidi - "kes seda mööda teeb"... see võetakse vastu taevariiki.
Vahest aitab Paulus meil mõista tekkinud dilemmat veidi paremini.
Rooma kiri on üks eriline kiri - see on ainus kiri, mille Paulus kirjutas kogudusele, kus ta ei olnud kirjutamise hetkel veel viibinud. Kõikjal mujal oli ta oma tunnistuse (ja ka õpetused) andnud, kuid roomlastele pidi ta alustama päris algusest. Tänu Jumalale Tema ettenägevuse eest, sest tänu sellele tõsiasjale on meil kiri roomlastele.
Selle kirja 7-ndas peatükis jõuab Paulus käsu juurde tagasi ning käsitleb ka käsu alt vabanemist.
"Või eks te tea, vennad - mina räägin käsutundjaile - et käsk valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab. Nii on abielunaine käsuga seotud elusoleva mehe külge; aga kui mees sureb, on ta lahti mehe käsu alt. Sellepärast, kui naine mehe elus olles läheb teisele mehele, nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on ta sellest käsust vaba, nii et ta ei ole abielurikkuja, kui ta läheb teisele mehele. Nõnda teiegi, mu vennad, olete surmatud käsule Kristuse ihu läbi, et saaksite teisele mehele, kes on surnuist üles äratatud, et me kannaksime vilja Jumalale. Sest kui me olime lihas, siis patuhimud, mis tõusid käsu läbi, tegutsesid meie liikmetes, et kanda vilja surmale. Aga nüüd me oleme käsust lahti ning oleme surnud sellele, mis meid kinni pidas, nii et me teenime Jumalat vaimu uues olemises ja mitte kirjatähe vanas olemises." (Ro.7:1-6)
Käsk valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab. Kogu elu kestel. Siis Paulus jätkab pöördumisel toimuva muutumise kirjeldamisega - inimene saab vabaks omast patukoormast, ta on uus loodu Kristuses. Surm ei valitse enam lõplikult inimese üle. Kuigi patu palk on surm, on pöördunud inimese elu varjul Jeesuses. Inimene vabaneb surma surmava mõju haardest. Pauluse sõnade järgi - "on lahti mehe käsu alt". Siit aga küsimus - kas ta on nüüd vaba tapma ja varastama? Või abielu rikkuma? Inimene võib küll Taaveti sarnaselt eksida, kuid ega patu hävitav mõju ju kuhugi ära ei kao. Nii pöördunud kui ka pöördumata inimesed elavad ju samas reaalsuses. Kuigi Taavet vabanes, pidi ka tema oma patu tagajärgi kogema ja kannatama. Kui ta aga ei ole lahti öelnud neist pattudest, vaid oleks neid jätkanud...
"Surmatud käsule Kristuse ihu läbi". Pöördumatu inimene püüab käsust leida õiguse. Teeb õieti ja leiab, et ta ongi õige. Inimeste ees võib see ju õnnestuda. Aga. Jumal näeb selle läbi. Seepärast Jeesus ka manitses, et pöördunud inimese õigus peab olema suurem kui kõikide variseride õigus kokku (Mt.5:20). Pöördunud inimene ei looda oma õigetele tegudele, vaid Jeesuse ristile kinnitatud ihu läbi saavuatud võidule! Nii olemegi surmatud käsule lootmisest.
"Nüüd me oleme käsust lahti ning oleme surnud sellele, mis meid kinni pidas, nii et me teenime Jumalat vaimu uues olemises ja mitte kirjatähe vanas olemises". Jumal ei andnud oma Poega meie eest mitte selleks, et loodaksime oma õigusele, loodaksime oma headele tegudele, vaid et meie süda tajuks Tema ohvri olemust ja pöörduks iseendale lootmast ja võtaks seeasemel vastu Temas oleva õiguse ja elu. See on see uus olemine Vaimus.
Ja seejärel jõuab Pauluski sama küsimuse juurde - kas viga on käsus, et peame selle alt vabanema.
"Mis me siis ütleme? Ons käsk patt? Mitte sugugi! Ent pattu ma ei oleks tundnud muidu kui käsu kaudu; sest ma ei oleks kurjast himust midagi teadnud, kui käsk ei oleks öelnud: "Sa ei tohi himustada!" " (Ro.7:7)
Kas viga on käsus? Ei, Jumal ei eksinud loomisel. Aadama pattu ei põhjustanud Jumala poolne eksimus patu olemuse määratlemisel. Jumal ei andnud oma Poega oma eksimuse katmiseks. Viga on meis. Aadam eksis ja tema eksimuse tagajärjel oli kogu inimkond määratud surema. Jumal tõi aga oma Poja ohvriks, et kõigil oleks võimalus pääseda surma ahastavast haardest. Selleks aga, et mõista patu (ehk siis elu hävitava otsuse) olemust, selleks peab ka pöördunud inimene vaatama "käsupeeglisse", sest me ei tea kurjast himust muidu "kui käsk ei oleks öelnud:"Sa ei tohi himustada!""
Ja nii ei kaogi käsuõpetusest ühtki tähekest, ei ole vajadustki sellest. Ja samas ei jää me ka käsu süüdistava mõju alla, sest... Jeesuses on pääsetee!
Järgmises teemas süveneme patu alguse teemade juurde veelgi rohkem. Vaatleme seda otsust, mille tagajärgi me tänaseni kanname.
5. Käsu alt vabaks - Taavet <<< >>> 7. Aadama valik - Eeva või Jumal
