"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
40. JUMALA RAHVA VABASTAMINE
(635) Kui inimlikud seadused ei kaitse enam neid, kes austavad Jumala käsku, siis otsustatakse nad erinevatel maadel samaaegselt hävitada. Dekreedis määratud ajal otsustatakse vihatud usulahk välja juurida. Ühel ööl plaanitsetakse anda otsustav löök, mis peaks sundima täiesti vaikima teisitimõtlejate noomiva hääle.
Jumala lapsed — mõned vangikongides, teised üksildastes peidupaikades metsades ja mägedes — paluvad jumalikku kaitset ajal, mil kurjadest inglitest õhutatud meeste salgad valmistuvad tapatööks. Sellel äärmise häda ajal astub Iisraeli Jumal vahele, et vabastada oma valitud. Issand ütleb: «Siis te laulate otsekui püha pühitsemise ööl ja rõõmustate südamest, otsekui see, kes läheb Jehoova mäele, Iisraeli Kalju juurde! Ja Jehoova annab kuulda oma võimast häält ja näha oma käsivarre laskumist maruvihas hävitava tuleleegina ühes vihmapladina ja äikese ning rahekividega.» (Jes.30:29-30).
Kurjad inimesed on valmis oma ohvrile võidurõõmsalt kallale tormama, kui (636) tihe pimedus, sügavam kui öö, langeb maa peale. Siis valgustab äkki vikerkaar, mis hiilgab Jumala trooni aust, taevalaotust ning näib ümbritsevat iga palvetajate gruppi. Vihased rahvahulgad vakatavad. Nende pilkavad hüüded hääbuvad ja nad unustavad oma mõrvarliku viha objektid. Kohutava aimdusega põrnitsevad nad üksisilmi Jumala lepingu sümbolit ja igatsevad olla varjatud selle kõikevaldava hiilguse eest.
Siis kuulevad Jumala lapsed selget ja kaunist häält: «Vaadake üles!» ja tõstnud silmad taeva poole, näevad nad tõotuse vikerkaart. Tumedad, sünged pilved, mis katsid taevalaotust, on hajunud. Jumala lapsed vaatavad taevasse ja näevad nii nagu Stefanos Jumala au ning Inimese Poega istumas Tema troonil. Jeesuse ihul märkavad nad Tema alandamise märke ja Õnnistegija huulilt kuulevad nad palvet, mille Ta esitab oma Isa ja pühade inglite ees: «Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, kelled Sa mulle oled andnud.» (Joh.17,24). Jälle kuuldakse majesteetlikku, võidurõõmsat häält: «Nad tulevad, nad tulevad — pühad ja süütud ja rüvetamata! Nad on pidanud mu kannatuse sõna ja peavad käima inglite seas.» Ustavate kahvatuilt, värisevailt huulilt vallandub võiduhüüd.
Keskööl ilmutab Jumal oma väge oma rahva vabastamiseks. Päike lööb särama oma täies hiilguses. Imed järgnevad kiiresti üksteisele. Õelad vaatavad hirmu ja hämmastusega neid sündmusi, õiged aga silmitsevad pühaliku rõõmuga oma vabastamise märke. Looduses näib kõik pöörduvat pahupidi. Jõed lakkavad voolamast. Tumedad rasked pilved kerkivad taevasse ja põrkuvad kokku. Keset vihast taevalaotust on üks selgesti nähtav, kirjeldamatult hiilgav avaus, kust kostab Jumala hääl nagu suurte vete kohin: «See on sündinud!» (Ilm.16:17).
See hääl paneb värisema taeva ja maa. Tekib (637) võimas maavärin, «mäherdust ei ole olnud sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine see oli.» (Salmid 17, 18). Taevalaotus näib avanevat ja sulguvat. Auhiilgus Jumala troonilt sähvab sellest läbi, Mäed vappuvad nagu pilliroog tuules ja lõhenevad kaljupangad paiskuvad laiali. Kostab läheneva tormi mühinat. Meri mässab ja torm raevutseb, nii nagu möirgaksid deemonid oma hävitustööl. Maapind kerkib ja vajub nagu merelained. Maa lõhkeb. Selle alused näivad kokku langevat. Mäeahelikud värisevad. Asustatud saared kaovad, Vihased lained neelavad enda alla sadamalinnu, mis on muutunud kurjuse poolest Soodoma sarnasteks. Suurt Baabüloni tuletatakse meelde Jumala ees, «et Jumal annaks temale oma raevu viina karika.» Suured talendiraskused raheterad teevad oma hävitustöö. (Salmid 19, 21). Maailma kõige toredamad linnad kaovad. Luksuslikud paleed, mille püstitamiseks maailma suured mehed on kulutanud oma rikkuse, et austada iseennast, muutuvad varemeiks nende silme all. Vanglamüürid purunevad ja Jumala rahvas, keda on nende usu pärast orjuses hoitud, vabaneb.
Hauad avanevad «ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad — ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.» (Tan.12:2). Kõik need, kes on surnud usus kolmanda ingli kuulutusse, tulevad austatuina haudadest välja, et kuulda Jumala rahuseadust nendega, kes on pidanud Tema käske. «Ja need, kes Tema läbi pistsid» (Ilm.1:7), need, kes pilkasid ja mõnitasid Kristust Tema surmaheitlustes, ning need, kes olid Tema tõe ja rahva kõige rängemad rõhujad, äratatakse üles nägema Kristust Tema aus ja ustavaile osaks saavat austust.
Paksud pilved katavad veel taevast, kuid aeg-ajalt tungivad päikesekiired neist läbi otsekui Jehoova kättemaksev silm. (638) Sähvivad välgud mähivad maa valguselõõma. Läbi kohutava piksemürina teevad salapärased ja aukartust äratavad hääled teatavaks õelate saatuse. Kõik ei mõista räägitud sõnu, kuid valeõpetajad saavad neist selgesti aru. Need, kes olid veel pisut aega tagasi hulljulged, hooplevad, väljakutsuvad ja halastamatud Jumala käske pidava rahva vastu, on nüüd kohkunud ja värisevad hirmust. Nende halisemist on kuulda üle mässavate loodusjõudude. Deemonid tunnustavad Kristuse jumalikkust ja värisevad Tema väe ees, inimesed aga anuvad armu ja roomavad mööda maad kohutavas hirmus.
Kui vana-aja prohvetid nägid nägemuses Issanda päeva, ütlesid nad: .«Uluge, sest Jehoova päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt.» (Jes.13:6). «Poe kalju sisse ja peida ennast põrmu Jehoova kartuse pärast ja Tema kõrge aupaistuse eest! Inimeste suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse! Jah, sel päeval on Jehoova üksinda kõrge!. Sest vägede Jehooval on päev — kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada.» «Sel päeval viskavad inimesed oma hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis nad endile kummardamiseks on teinud, muttidele ja nahkhiirtele, et aga saaks pugeda kaljupragudesse ja kivivahedesse Jehoova kartuse pärast ja Tema kõrge aupaistuse eest, kui Ta tõuseb maad hirmutama.» (Jes.2:10-12,20-21).
Läbi pilvedevahelise lõhe kiirgab täht, mille hiilgus paistab ümbritseva pimeduse tõttu neljakordselt eredana. Ustavaile toob see lootust ja rõõmu, Jumala käsust üleastujaile aga häda ja viha. Need, kes on ohverdanud kõik Kristuse pärast, seisavad kaitstult, nagu Issanda koja salajases paigas. Nad on läbi proovitud ja maailma ning Tõe põlgajate ees näidanud oma ustavust Tema vastu, (639) kes suri nende eest. Imestusväärne muutus on toimunud nendega, kes silme ees seisvast surmast hoolimata jäid ustavaks. Nad on äkki vabastatud kuratlike inimeste süngest hirmuvalitsusest. Näod, mis hiljuti olid kahvatud, kartlikud ja kurnatud, säravad imetlusest, usust ja armastusest. Nende hääled paisuvad võidurõõmsaks lauluks: «Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav! Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid mere põhjas! Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevuses!» (Ps.46:2-4).
Sel ajal, kui need püha usaldust väljendavad sõnad tõusevad Jumala juurde, taganevad pilved ja paljastavad tähistaeva täis väljendamatut auhiilgust, vastandina süngele ja tumedale taevalaotusele teisel pool. Taevase linna au hoovab avatud väravaist. Siis ilmub taevale käsi, mis hoiab kahte kokkupandud kivilauda. Prohvet ütleb: «Siis taevad kuulutavad Tema õigust, sest Jumal on kohtumõistja!» (Ps.50:6). Seda püha seadust, Jumala õigust, mida kuulutati Siinailt keset piksemürinat ja tuleleeke kui elu juhtnööri, näidatakse nüüd kui kohtumäärust. Käsi avab lauad ja siis on näha tulekirjas kirjutatud kümmet käsku. Sõnad on nii selged, et kõik võivad neid lugeda. Mälestused elustuvad, religioossed eelarvamused ja eksiõpetused sulavad ning Jumala kümme käsku, lühikesed, mõistetavad ja autoriteetsed, seisavad maailma kõikide elanike silme ees.
Võimatu on kirjeldada nende hirmu ja meeleheidet, kes on Jumala pühad nõuded jalge alla tallanud. Issand andis neile oma seadused. Nad oleksid võinud võrrelda oma iseloomu nendega ning õppida tundma oma puudusi siis, kui oli veel võimalus kahetseda ja meelt parandada. Kuid maailma poolehoiu tagamiseks heitsid nad ära need eeskirjad ja õpetasid teisigi neist üle astuma. Nad püüdsid sundida (640) Jumala rahvast teotama Tema hingamispäeva. Nüüd mõistab käsk, mida nad põlgasid, nad hukka. Kohutava selgusega mõistavad nad äkki, et neil pole mingit vabandust. Nad valisid ise, keda ja mida nad tahtsid teenida ning kummardada. «Ja te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat ja selle vahel, kes Teda ei teeni.» (Mal.3:18).
Jumala käsu vaenlastele, alates pastorist kuni kõige väiksemani nende seas, avaneb selge arusaamine Tõest ja ka sellest tulenevatest kohustustest. Liiga hilja mõistavad nad, et neljanda käsu hingamispäev on elava Jumala pitser. Liiga hilja mõistavad nad võltsitud hingamispäeva tõelist olemust ja alust, millele nad on oma elu ehitanud. Nad mõistavad, et nad võitlesid Jumala vastu. Usuõpetajad on viinud inimesed hukatusse, kuigi nad kinnitasid, et juhivad neid paradiisi väravate juurde. Alles viimsel aruandepäeval mõistavad nad, kui suur oli pühas ametis olevate meeste vastutus ja kui kohutavad on nende ustavusetuse tagajärjed. Alles igavikus võime me õigesti hinnata ühe inimhinge kaotuse hinda. Kohutav on selle saatus, kellele Jumal peab ütlema: «Mine ära, sina kõlvatu sulane!»
Taevast kõlab Jumala hääl, mis teatab Jeesuse tuleku päeva ja tunni ning esitab igavese lepingu oma rahvaga. Otsekui valjud piksekärgatused veerevad Ta sõnad üle maa. Jumala Iisrael seisab kuulatades, silmad üles suunatud. Nende näod on valgustatud Tema aust ja hiilgavad nagu Moosese pale, kui ta Siinailt alla tuli. Õelad ei või vaadata neile otsa. Siis, kui kuulutatakse õnnistust neile, kes on austanud Jumalat Tema hingamispäeva pühaks pidamise kaudu, kuuldub võimas võiduhüüd.
Varsti ilmub idas väike must pilv, umbes inimese poole kämbla suurune. See pilv ümbritseb Päästjat ning näib eemalt olevat mähkunud pimedusse. Jumala rahvas teab, et see on Inimese Poja märk. Pühalikus vaikuses vaatlevad nad pilve, kui see (641) läheneb maale, muutudes üha heledamaks ja aulisemaks, kuni sellest saab suur valge pilv, mille alus hiilgab nagu hävitav tuli ja mille kohal kõrgub lepingu vikerkaar. Jeesus ilmub vägeva võitjana. Ta ei tule enam «valude mehena,» et juua häbi ja valu karikast. Ta tuleb Võitjana taevas ja maa peal, et kohut mõista elavate ja surnute üle. «Ustav ja Tõeline... mõistab kohut ja sõdib õiguses.» «Ja sõjaväed taevas» järgivad Teda. (Ilm.19:11-14). Võidulaule laulev pühade inglite loendamatu hulk saadab Issandat Tema teel. Taevalaotus on täis hiilgavaid olendeid — «kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat.» Ükski inimlik sulg ei suuda kirjeldada seda sündmust; ühegi sureliku mõistus ei ole võimeline kujutlema selle hiilgust. «Tema aulikkus katab taevaid ja maa on täis Tema kiitust! Tema all on nagu valguse sära.» (Hab.3:3-4).
Kui elav pilv läheneb, näevad kõikide silmad Eluvürsti. Okaskroon ei ümbritse enam seda püha pead. Hiilgav pärg ehib Tema püha laupa. Lunastaja nägu särab heledamini kui keskpäeva päikese pimestav hiilgus. «Ja Temale on Tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi: Kuningate Kuningas ja isandate Issand!» (Ilm.19:16).
Tema ees «on kõik näod muutunud kahvatuks.» Jumala armu põlgajad langevad igavesse meeleheitesse. «Julgus kaob, põlved võbisevad... ja kõik palged õhetavad.» (Jer.30:6; Nah.2:10). Õiged hüüavad värisedes: «Kes võib püsida?» Inglite laul katkeb. Maad võtab kohutav vaikus.
Siis kõlab Jeesuse hääl: «Minu armust saab teile küllalt.» Õigete näod on üles tõstetud ja rõõm täidab südameid. Inglid hakkavad veel juubeldavamalt laulma ning tulevad veel ligemale.
Kuningate Kuningas tuleb pilvedel, ümbritsetuna leegitsevast tulest. Taevalaotus on rullunud kokku nagu rullraamat, maa väriseb Tema ees ja kõik mäed ning saared (642) liiguvad asemeilt. «Meie Jumal tuleb ega vaiki, tuli põletab Tema eel ja Tema ümber möllab maru väga! Ta kutsub taeva ülalt ja maa, et kohut mõista oma rahvale!» (Ps.50:3.4).
«Ja ilmamaa kuningad ja suured isandad ja sõjapealikud ja rikkad ja võimumehed ja kõik orjad ja kõik vabad pugesid varjule koobastesse ja mägede kaljudesse, ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: «Langege meie peale ja varjake meid selle palge eest, kes aujärjel istub, ja Talle viha eest! Sest on tulnud Tema suur vihapäev, ja kes võib püsida?»» (Ilm.6:15-17).
Mõnitused on lõppenud, valetavad huuled vaikinud. Relvade tärin, lahingu kära, «sõjakäras sõtkutud saabas ja veres veeretatud vammus» (Jes.9:4) on kadunud. Nüüd on kuulda ainult palvehäält, nuttu ja halisemist. Huulilt, mis alles hiljuti pilkasid, kostab halin: «On tulnud Tema suur vihapäev ja kes võib püsida?» Õelad paluvad, et nad mattuksid kaljude ja mägede alla, et mitte näha Tema palet, keda nad põlgasid ja teotasid.
Seda häält, mis tungib ka surnute kõrvu, nad paraku tunnevad vägagi hästi. Kui sageli on see kurvalt ja õrnalt kutsunud neid meeleparandusele. Kui sageli on seda kuuldud sõbra, venna, Lunastaja südantliigutavates palvetes. Armu põlgajate jaoks pole ükski teine hääl nii hukkamõistev ja süüdistav kui hääl, mis nii kaua palus: «Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema?» (Hes.33:11). Oh, oleks see ometi neile võõras hääl! Jeesus ütleb: «Ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud, ... te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist.» .(Õp.s.1:24-25).
See hääl äratab mälestusi, mida nad meelsasti mälust kustutaksid — põlatud hoiatusi, tagasilükatud kutseid, halvaks pandud eesõigusi.
(643) Seal on need, kes pilkasid Kristust Tema alanduses; neile meenuvad nüüd Kannataja sõnad, kui Ta ülempreestri poolt vannutatuna pühalikult lausus: «Sellest ajast te näete Inimese Poega istuvat Jumala väe paremal pool ja tulevat taeva pilvede peal! (Mat.26:64). Nüüd näevad nad Jeesust Tema aus, istumas Jumala paremal käel.
Need, kes pilkasid Jeesust, kui Ta ütles end olevat Jumala Poja, on nüüd keeletud. Seal seisab kõrk Heroodes, kes pilkas Jeesuse kuninglikku nime ja käskis mõnitavaid sõdureid kroonida Ta okaskrooniga kuningaks. Seal on needsamad mehed, kelle kõlvatud käed riietasid Teda purpurkuuega, asetasid Tema pühale otsmikule kibuvitsakrooni ja andsid kätte pilliroost valitsuskepi ning kummardasid Tema ees jumalat-teotava pilkega. Need mehed, kes lõid Eluvürsti ja sülitasid Temale, pöörduvad nüüd kõrvale Tema läbitungiva pilgu eest ja püüavad põgeneda Tema lähedusest. Need, kes lõid naelad läbi Lunastaja kätest ja jalgadest, sõdur, kes torkas Tema külje sisse, vaatlevad neid arme õuduse ja piinaga.
Kohutava selgusega meenutavad preestrid ja rahvavanemad Kolgata sündmusi. Jälestusega meenub neile see, kuidas nad päid vangutades karjusid saatanliku võidurõõmuga: «Teisi on Ta aidanud, iseennast ei või Ta aidata; kui Ta on Iisraeli kuningas, astugu Ta nüüd ristilt maha, siis me usume Temasse! Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd Tema, kui Ta tahab!» (Mat.27:42-43).
Elavalt meenub neile Päästja tähendamissõna aednikest, kes keeldusid andmast oma majaisandale viinamäe vilja ja teotasid tema sulaseid ning tapsid tema poja. Meenub ka kohtuotsus, mille nad ise endale kuulutasid: Viinamäe isand hukkab «need kurjad ära kurjasti.» Nende ustavusetute aednike patus ja karistuses näevad preestrid ja vanemad iseendid ja oma õiglast saatust. Ja nüüd kõlab surmaahastust väljendav karje. Valjemini kui mõnitav: «Löö Ta risti, löö Ta risti!» mis kaikus läbi Jeruusalemma tänavate, kõlab kohutav, (644) meeleheitlik halisemine: «Tema on Jumala Poeg! Tema on tõeline Messias!» Nad püüavad põgeneda kuningate Kuninga lähedusest. Asjatult püüavad nad varju leida maa sügavates koobastes, mida käristasid loodusjõud.
Kõikide nende elus, kes tõe hülgavad, on hetki, mil südametunnistus ärkab ja mällu kerkivad piinavad mälestused silmakirjalikust elust. Siis täidab südant valus kahetsus. Ent see on tühine võrreldes südametunnistuse piinadega tol päeval, mil «kohkumine tormina tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub!» (Õp.s.1:27). Need, kes tahtsid hävitada Kristust ja Tema ustavat rahvast, näevad nüüd au, mis ustavaid ümbritseb. Hirmuga kuulevad nad pühade hääli rõõmsalt hõiskamas: «Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et Ta meid päästaks!» (Jes.25:9).
Üle maavärisemise, välgusähvatuste ja äikesemürina kutsub Jumala Poja hääl magavad pühad haudadest välja. Ta vaatab õigete haudadele, tõstab käed taeva poole ja hüüab: «Ärgake, ärgake, teie, kes mullapõues magate ja tõuske üles!» Üle kogu maa kuulevad surnud seda häält ja ärkavad ellu. Kogu maa kajab suure rahvahulga sammudest. Inimesed kõigist rahvahõimudest, suguharudest, keeltest ja rahvastest tulevad välja surma vanglast, kaetud kadumatu auga ja hüüavad: «Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?» (1.Kor.15:55). Ja elavad õiged ning ülestõusnud pühad ühendavad oma hääled kestvaks rõõmsaks võiduhüüdeks.
Haudadest väljuvad kõik kasvult samasugustena kui nad sinna läksid. Aadam, kes seisab ülestõusnud rahvahulga seas, on kõrge ja suursuguse kujuga, pikkuselt ainult natuke lühem Jumala Pojast. Ta moodustab silmatorkava kontrasti hilisemate generatsioonidega. On näha inimsoo suurt mandumist. Surnud ärkavad elule igavese nooruse värskuses ja jõus. Alguses loodi (645) inimene Jumala sarnaseks mitte ainult iseloomult, vaid ka kujult ja näojoontelt. Patt rikkus ja moonutas algse jumaliku kuju. Kristus tuli taastama seda, mis läks kaotsi. Ta muudab meie viletsa ihu oma aulise ihu sarnaseks. Surelik, rikutud inimene, kes sai rüvetatud patuga, muutub täiuslikuks, ilusaks ja surematuks. Kõik defektid ja moonutused jäävad hauda. Päästetud saavad tagasi elupuu juurde ammu kaotatud Eedenis ning «kasvavad» (Mal.4:2) seal oma täie kasvuni selle esialgses ilus ja aus. Viimsedki patuneeduse jäljed kõrvaldatakse ning Kristuse ustavad ilmuvad «Issanda, meie Jumala ilus,» peegeldades oma Issanda täiuslikku kuju. Oo, imeline lunastus, millest nii kaua on räägitud, mida nii kaua on loodetud, millest mõtiskletud innukas ootuses, kuid mida kunagi täiesti ei mõistetud!
Elavad õiged muudetakse «äkitselt ühe silmapilguga,» Jumala hääle peale saavad nad austatud, muudetud surematuiks ja ühes ülestõusnud pühadega tõmmatakse nad Issandale vastu üles õhku. Inglid «koguvad kokku ta äravalitud neljast tuulest, ühest taeva otsast teise.» Pühad inglid asetavad väikesed lapsed nende emade kätele. Surma tõttu kaua lahus olnud sõbrad kohtuvad, et mitte kunagi enam lahkuda. Kõik lähevad üheskoos, rõõmulaulud huulil, Jumala linna.
Pilvevankri igal küljel on tiivad ja selle all elavad rattad; ja siis, kui vanker veereb ülespoole, hüüavad rattad: «Püha!» Ja tiivad, kui nad liiguvad, hüüavad: «Püha!» ja inglitest saatjaskond hüüab: «Püha, püha, püha, Issand Jumal, Kõigeväeline!» Ka lunastatud hüüavad: «Halleluuja!» kui pilv liigub Uue Jeruusalemma poole.
Enne Jumala linna sisenemist annab Päästja oma järelkäijaile võidumärgid ja ehib nad kuninglikku seisusesse kuulumise tunnustega. Hiilgavad hulgad rivistuvad nelinurkselt ümber Kuninga, kelle kõrge kuju paistab majesteetlikult üle pühade ja inglite (646) ning kelle näol särab armastus. Loendamatu hulga lunastatute pilgud kinnituvad Issandale, kõikide silmad vaatlevad Tema auhiilgust, kes oli «nõnda rikutud, ebainimlik oli Ta välimus ja Ta kuju ei olnud inimlaste taoline.» Oma parema käega asetab Kristus võitjatele pähe aukroonid. Igaühe jaoks on kroon, mis kannab tema «uut nime» (Ilm.2:17) ja pealkirja: «Püha Issandale.» Igaüks saab võidupalmi ja hiilgava harfi. Siis, kui juhtivad inglid hakkavad mängima, liigub iga käsi osavalt harfi keeltel. Kõlab mahe imekaunis muusika. Kirjeldamatu vaimustus täidab iga südant ja nad laulavad tänulikult kiituselaulu: «Temale, kes meid on armastanud ja meid on vabastanud meie pattudest oma verega ja on meid teinud kuningriigiks, preestriks Jumalale ja oma Isale — Temale olgu au ja vägi ajastute ajastuteni!» (Ilm.1:5-6).
Lunastatute hulga ees on Püha linn. Jeesus avab pärliväravad ja need, kes on Tõde kalliks pidanud, sisenevad. Seal näevad nad Jumala paradiisi — Aadama kodu. Jeesuse hääl kõlab meeldivamalt kui ükski muusika, mida surelikud kõrvad on kunagi kuulnud: «Teie võitlus on lõppenud.» «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest!»
Nüüd täitub Päästja palve oma jüngrite pärast: «Ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, kelled Sa mulle oled andnud.» Kristus esitab Isale oma verega ostetuid «veatumaina» ja seades nad «oma auhiilguse palge ette hõiskamisega» (Jud.1:24), teatab Ta: «Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud.» Neid, keda «Sa oled mulle andnud, ... ma hoidsin.» Oo, kui imeline on Päästja armastus. Kui auline on hetk, kui igavene Isa näeb lunastatutele otsa vaadates neis oma kuju. Patu ebakõla on kaotatud, selle hävitav mõju eemaldatud ja inimene taas kooskõlas Jumalaga!
(647) Väljendamatu armastusega tervitab Jeesus oma ustavaid. Lunastajal on rõõm näha aukuninga riigis inimesi, kes on päästetud Tema surmaheitluse ja alandumise läbi. Lunastatud mõistavad Tema rõõmu, kui nad näevad õndsate seas neid, keda võideti Kristusele nende palvete, töö ja armastusohvrite kaudu. Kui kogunetakse suure valge trooni ümber, valdab lunastatuid väljendamatu rõõm nende pärast, keda nad on võitnud Kristusele ja kes omakorda on võitnud teisi Talle. Kõik on nüüd rahusadamas, kus nad heidavad oma krooni Jeesuse jalge ette ja kiidavad Teda läbi igaviku lõputute aegade.
Kui lunastatutele soovitakse tere tulemast Jumala linna, kõlab juubeldav austushüüd. Kaks Aadamat kohtuvad: Jumala Poeg seisab väljasirutatud kätega, et võtta vastu inimsoo isa — olevust, kelle Ta lõi, kuid kes patustas oma Looja vastu ja kelle patu pärast kannab Päästja ristilöömise märke. Kui Aadam näeb naeltearme, ei lange ta oma Issanda rinnale, vaid langeb alanduses Tema jalge ette, hüüdes: «Tall, kes on tapetud, on väärt!» Päästja tõstab ta õrnalt üles ja palub teda jalutuskäigule Eedenisse — koju, millest ta on nii kaua olnud eemal.
Pärast väljasaatmist Eedenist oli Aadama elu maa peal täis kurbust. Iga närtsiv leht, iga ohver, iga needuse jälg kaunil loodusel, iga plekk inimese puhtusel tuletas talle elavalt meelde tema pattu. Kohutav oli südametunnistuse piin, kui ta nägi ülekohtu kasvu ning kuulis vastuseks oma hoiatustele süüdistusi patu põhjustamises. Kannatlikult ja alandlikult kandis Aadam peaaegu tuhat aastat üleastumise karistust. Alanduses kahetses ta oma pattu ja lootis tõotatud Päästja teenetele ning suri ülestõusmise lootuses. Jumala Poeg lunastas langenud inimese ja (648) nüüd saab Aadam lepitustöö kaudu tagasi oma endise valduse.
Rõõmujoovastuses vaatleb Aadam puid, mis olid talle kunagi rõõmu valmistanud — neidsamu puid, mille vilja ta oli korjanud oma süütuse ja rõõmu päevil. Ta näeb viinamarjavääte, mida ta oma käed olid harinud, lilli, mille eest ta oli armastusega hoolitsenud. Ta tajub, et see kõik on tegelikkus ja mõistab, et see on tõepoolest taastatud Eeden ning see on nüüd veel palju kaunim kui siis, mil ta sealt minema aeti. Päästja viib Aadama elupuu juurde, võtab suurepärase vilja ja palub tal seda süüa. Aadam pöördub ümber ja näeb suurt hulka oma perekonnast seisvat lunastatutena Jumala paradiisis. Siis heidab ta oma hiilgava krooni Jeesuse jalge ette ja, langenud Lunastaja rinnale, embab Teda. Aadam mängib kuldset harfi ning taevavõlvid kajavad juubeldusest: «Väärt, väärt, väärt on Tall, kes oli tapetud ja elab jälle!» Aadama perekond ühineb lauluga. Nad heidavad oma kroonid Päästja jalge ette ning kummarduvad Tema ees sügavas austuses.
Selle taasühinemise tunnistajaiks on inglid, kes nutsid Aadama langemisel ja rõõmustasid, kui Jeesus pärast oma ülestõusmist tõusis taevasse, olles avanud surmaväravad kõigile, kes usuvad Tema nimesse. Nüüd imetlevad nad lõpetatud lunastustööd ja ühendavad oma hääled kiituselauluks.
Kristallmerele trooni ees, sellele justkui tulega segatud klaasmerele — niivõrd sädeleb see Jumala aust — kogutakse need, «kes on võitnud metsalise ja ta kuju ja ta nime arvu.» Nad seisavad Tallega Siioni mäel, «Jumala kandled käes,» sada nelikümmend neli tuhat, kes on lunastatud inimeste seast. Neil on kuldsed kandled, ning «kandlelööjate hääl, kes löövad oma kandleid,» kõlab otsekui hulga vete kohin ja nagu suure müristamise hääl. Ja nad laulavad (649) aujärje ees «uue laulu» — laulu, mida ükski inimene ei või laulda, kui ainult need sada nelikümmend neli tuhat. See on Moosese ja Talle laul, vabanemise laul. Ainult need sada nelikümmend neli tuhat võivad laulda seda laulu, sest see on laul nende kogemusest — kogemusest, millist ühelgi teisel pole kunagi olnud. «Need on, kes Talle järgivad, kuhu Ta iganes läheb.» Nemad võeti maa pealt nende hulgast, kes Kristuse tulles elasid maa peal, ning arvestatakse «esianniks Jumalale ja Tallele.» (Ilm.15,2.3; 14,1-5). «Need on, kes tulevad suurest viletsusest.» Nad on üle elanud ahastuseaja, millist pole kunagi varem olnud sellest ajast saadik, kui inimesed maa peal on elanud. Nad on kogenud Jaakobi viletsuseaja ahastust, nad on seisnud ilma eestkostjata Jumala viimaste nuhtluste väljavalamise ajal. Nad päästeti, sest nad «on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!» «Nende suust ei ole leitud kavalust; nemad on veatumad» Jumala ees. «Sellepärast on nad Jumala aujärje ees ja teenivad Teda ööd ja päevad Tema templis.» «Ja see, kes aujärjel istub, laotab oma telgi nende üle.» Nad on näinud näljast ja katkust laastatud maad, inimesi suure kuumusega kõrvetavat päikest. Nad on talunud piina, janu ja nälga. Ent «neil ei ole siis enam nälga ja janu; ka ei lange nende peale päikest ega mingisugust palavat, sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava vee allikale; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist!» (Ilm.7:14-17).
Kõigil aegadel on Jumala ustavaid õpetatud ja kasvatatud katsumuste koolis. Siin maailmas käisid nad kitsal teel ning said puhastatud kannatuste sulatusahjus. Jeesuse pärast talusid nad vastuseisu, viha ja laimu. Nad järgisid Teda läbi tõsiste katsumuste; nad talusid enesesalgamist ja kogesid kibedaid pettumusi. Oma (650) valusate kogemuste kaudu õppisid nad tundma patu patusust, selle väge ja kohutavust ning nad vaatasid sellele jälestusega. Mõte määratule ohvrile, mis toodi patu kõrvaldamiseks, alandab neid nende endi silmis ja täidab südame tänu ja kiitusega, mida need, kes pole kunagi langenud, ei oska sel määral hinnata. Nad armastavad palju, sest neile on palju andestatud. Nad on saanud osa Kristuse kannatustest, seepärast on nad nüüd valmis jagama ka Tema au.
Jumala riigi pärijad on tulnud katusekambritest, viletsatest onnidest, maa-alustest vangikongidest, tapalavalt, mägedest, kõrbetest, maaõõnsustest ja meresügavustest. Maa peal olid nad «puuduses, vaevatud ja piinatud.» Miljonid läksid alla hauda teotatult, sest nad keeldusid kindlalt järele andmast Saatana petlikele väidetele. Maise kohtu poolt tembeldati nad kõige alatumateks kurjategijateks. Kuid nüüd on «Jumal kohtumõistja.» (Ps.50:6). Nüüd tühistatakse maailma kohtunike otsused. Ta «kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt.» (Jes.25:8). «Neid hüütakse «pühaks rahvaks, Jehoova lunastatuiks.» «Ta on otsustanud anda «neile laubaehte tuha asemele, rõõmuõli leina asemele, ülistusrüü kustuva vaimu asemele.» (Jes.62:12; 61:3).
Nad ei ole enam jõuetud, laialipillatud, vaevatud ja rõhutud. Nüüdsest peale on nad alati Issandaga. Nad seisavad trooni ees, riietatud toredama rüüga, kui on seda kandnud kõige austatumad siin maailmas. Neid kroonitakse suurepärasemate diadeemidega kui neid kunagi on asetatud maiste monarhide pähe. Piina ja nutu päevad on igaveseks lõppenud. Aukuningas pühib ära pisarad kõikide silmist. Kõik kurvastuse põhjused on kõrvaldatud. Palmioksi lehvitades alustavad lunastatud kõlavat, imekaunist tänulaulu. Sellega ühinevad kõik, kuni see täidab terve universumi: «Õnnistus meie Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele!» Ja kõik taeva elanikud vastavad sellele: «Aamen, kiitus ja austus ja tarkus ja (651) tänu ja au ja vägi ja ramm meie Jumalale ajastute ajastuteni!» (Ilm.7:10,12).
Selles elus võime me õige pisut mõista imelist lunastustööd. Oma piiratud mõistusega võime mõtiskleda häbi ja au, elu ja surma, õiguse ja armu üle, mis kohtuvad ristil, kuid isegi siis, kui me pingutaksime oma vaimseid võimeid äärmuseni, ei õnnestuks meil haarata selle kogu tähendust. Me võime ainult ähmaselt mõista lunastava armastuse pikkust ja laiust, sügavust ja kõrgust. Lunastusplaani ei mõista päästetud täielikult ka siis mitte, kui nad näevad Jumalat palgest palgesse, tunnevad Teda nii, nagu Ta on. Läbi igaviku aegade avanevad imestavatele ja vaimustatud lunastatutele uued tõed. Kuigi maised kurvastused, vaevad ja kiusatused on lõppenud ja patt kõrvaldatud, säilib Jumala rahval alatiseks selge arusaamine sellest, mida läks maksma nende päästmine.
Kristuse rist on lunastatute uurimisaineks ja lauluks läbi kogu igaviku. Austatud Kristuses näevad nad ristilöödud Kristust. Nad ei unusta kunagi seda, et Tema, kelle vägi lõi ja hoidis ülal loendamatud maailmad ääretus ilmaruumis, Jumalast armastatu, taeva Majesteet — Tema, keda keerubid ja hiilgavad seeravid vaimustatult austasid — alandus selleks, et tõsta üles langenud inimene; et Ta kandis patu süüd ja häbi ning et Ta läks nii kaugele, et Isa varjas Tema eest oma palge, kui kadunud maailma hädad murdsid Ta südame ja kustutasid Tema elu Kolgata ristil.
Tõsiasi, et kõigi maailmade Looja, kõigi inimeste kohtunik, pani kõrvale oma au ja alandas ennast armastusest inimeste vastu, äratab pidevalt universumi imetlust ja austust. Kui päästetud vaatavad oma Lunastajale ja näevad Isa igavest au Tema näol; kui nad silmitsevad Tema trooni, mis kestab igavesti, ja teavad, et Tema kuningriigil ei ole lõppu, siis alustavad nad taas vaimustatult laulu: «Väärt, väärt on Tall, (652) kes oli tapetud ja on lunastanud meid Jumalale oma kalli verega!»
Risti saladus avab kõik teised saladused. Valguses, mis voolab Kolgatalt, paistab Jumala iseloom, mis täitis meid hirmu ja aukartusega, kauni ja kütkestavana. Arm, õrnus ja vanemlik armastus segunevad pühaduse, õigluse ja väega. Jumala üleva trooni majesteetlikkust vaadeldes näeme me Tema iseloomu meeldivust ja mõistame nii nagu ei kunagi varem nime «Meie Isa» tähendust.
Siis mõistetakse, et Tema, kel on piiritu tarkus, ei saanud meie päästmiseks välja mõelda ühtki teist ega paremat teed, kui et ohverdada oma Poeg. Tasuks selle ohvri eest on Jeesusel rõõm asustada maa lunastatud pühadega, õnnelike ja surematute inimestega. Päästja võitlus pimeduse jõududega on toonud lunastatutele rõõmu, mis austab Jumalat läbi igaviku. Nii suur on Jumala silmis inimhinge väärtus, et Isa on rahul makstud hinnaga. Ja Kristus ise, vaadeldes oma suure ohvri vilju, on rahuldatud.
39. Viletsusaeg <<< >>> 41. Laastatud maa
(635) Kui inimlikud seadused ei kaitse enam neid, kes austavad Jumala käsku, siis otsustatakse nad erinevatel maadel samaaegselt hävitada. Dekreedis määratud ajal otsustatakse vihatud usulahk välja juurida. Ühel ööl plaanitsetakse anda otsustav löök, mis peaks sundima täiesti vaikima teisitimõtlejate noomiva hääle.
Jumala lapsed — mõned vangikongides, teised üksildastes peidupaikades metsades ja mägedes — paluvad jumalikku kaitset ajal, mil kurjadest inglitest õhutatud meeste salgad valmistuvad tapatööks. Sellel äärmise häda ajal astub Iisraeli Jumal vahele, et vabastada oma valitud. Issand ütleb: «Siis te laulate otsekui püha pühitsemise ööl ja rõõmustate südamest, otsekui see, kes läheb Jehoova mäele, Iisraeli Kalju juurde! Ja Jehoova annab kuulda oma võimast häält ja näha oma käsivarre laskumist maruvihas hävitava tuleleegina ühes vihmapladina ja äikese ning rahekividega.» (Jes.30:29-30).
Kurjad inimesed on valmis oma ohvrile võidurõõmsalt kallale tormama, kui (636) tihe pimedus, sügavam kui öö, langeb maa peale. Siis valgustab äkki vikerkaar, mis hiilgab Jumala trooni aust, taevalaotust ning näib ümbritsevat iga palvetajate gruppi. Vihased rahvahulgad vakatavad. Nende pilkavad hüüded hääbuvad ja nad unustavad oma mõrvarliku viha objektid. Kohutava aimdusega põrnitsevad nad üksisilmi Jumala lepingu sümbolit ja igatsevad olla varjatud selle kõikevaldava hiilguse eest.
Siis kuulevad Jumala lapsed selget ja kaunist häält: «Vaadake üles!» ja tõstnud silmad taeva poole, näevad nad tõotuse vikerkaart. Tumedad, sünged pilved, mis katsid taevalaotust, on hajunud. Jumala lapsed vaatavad taevasse ja näevad nii nagu Stefanos Jumala au ning Inimese Poega istumas Tema troonil. Jeesuse ihul märkavad nad Tema alandamise märke ja Õnnistegija huulilt kuulevad nad palvet, mille Ta esitab oma Isa ja pühade inglite ees: «Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, kelled Sa mulle oled andnud.» (Joh.17,24). Jälle kuuldakse majesteetlikku, võidurõõmsat häält: «Nad tulevad, nad tulevad — pühad ja süütud ja rüvetamata! Nad on pidanud mu kannatuse sõna ja peavad käima inglite seas.» Ustavate kahvatuilt, värisevailt huulilt vallandub võiduhüüd.
Keskööl ilmutab Jumal oma väge oma rahva vabastamiseks. Päike lööb särama oma täies hiilguses. Imed järgnevad kiiresti üksteisele. Õelad vaatavad hirmu ja hämmastusega neid sündmusi, õiged aga silmitsevad pühaliku rõõmuga oma vabastamise märke. Looduses näib kõik pöörduvat pahupidi. Jõed lakkavad voolamast. Tumedad rasked pilved kerkivad taevasse ja põrkuvad kokku. Keset vihast taevalaotust on üks selgesti nähtav, kirjeldamatult hiilgav avaus, kust kostab Jumala hääl nagu suurte vete kohin: «See on sündinud!» (Ilm.16:17).
See hääl paneb värisema taeva ja maa. Tekib (637) võimas maavärin, «mäherdust ei ole olnud sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine see oli.» (Salmid 17, 18). Taevalaotus näib avanevat ja sulguvat. Auhiilgus Jumala troonilt sähvab sellest läbi, Mäed vappuvad nagu pilliroog tuules ja lõhenevad kaljupangad paiskuvad laiali. Kostab läheneva tormi mühinat. Meri mässab ja torm raevutseb, nii nagu möirgaksid deemonid oma hävitustööl. Maapind kerkib ja vajub nagu merelained. Maa lõhkeb. Selle alused näivad kokku langevat. Mäeahelikud värisevad. Asustatud saared kaovad, Vihased lained neelavad enda alla sadamalinnu, mis on muutunud kurjuse poolest Soodoma sarnasteks. Suurt Baabüloni tuletatakse meelde Jumala ees, «et Jumal annaks temale oma raevu viina karika.» Suured talendiraskused raheterad teevad oma hävitustöö. (Salmid 19, 21). Maailma kõige toredamad linnad kaovad. Luksuslikud paleed, mille püstitamiseks maailma suured mehed on kulutanud oma rikkuse, et austada iseennast, muutuvad varemeiks nende silme all. Vanglamüürid purunevad ja Jumala rahvas, keda on nende usu pärast orjuses hoitud, vabaneb.
Hauad avanevad «ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad — ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.» (Tan.12:2). Kõik need, kes on surnud usus kolmanda ingli kuulutusse, tulevad austatuina haudadest välja, et kuulda Jumala rahuseadust nendega, kes on pidanud Tema käske. «Ja need, kes Tema läbi pistsid» (Ilm.1:7), need, kes pilkasid ja mõnitasid Kristust Tema surmaheitlustes, ning need, kes olid Tema tõe ja rahva kõige rängemad rõhujad, äratatakse üles nägema Kristust Tema aus ja ustavaile osaks saavat austust.
Paksud pilved katavad veel taevast, kuid aeg-ajalt tungivad päikesekiired neist läbi otsekui Jehoova kättemaksev silm. (638) Sähvivad välgud mähivad maa valguselõõma. Läbi kohutava piksemürina teevad salapärased ja aukartust äratavad hääled teatavaks õelate saatuse. Kõik ei mõista räägitud sõnu, kuid valeõpetajad saavad neist selgesti aru. Need, kes olid veel pisut aega tagasi hulljulged, hooplevad, väljakutsuvad ja halastamatud Jumala käske pidava rahva vastu, on nüüd kohkunud ja värisevad hirmust. Nende halisemist on kuulda üle mässavate loodusjõudude. Deemonid tunnustavad Kristuse jumalikkust ja värisevad Tema väe ees, inimesed aga anuvad armu ja roomavad mööda maad kohutavas hirmus.
Kui vana-aja prohvetid nägid nägemuses Issanda päeva, ütlesid nad: .«Uluge, sest Jehoova päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt.» (Jes.13:6). «Poe kalju sisse ja peida ennast põrmu Jehoova kartuse pärast ja Tema kõrge aupaistuse eest! Inimeste suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse! Jah, sel päeval on Jehoova üksinda kõrge!. Sest vägede Jehooval on päev — kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada.» «Sel päeval viskavad inimesed oma hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis nad endile kummardamiseks on teinud, muttidele ja nahkhiirtele, et aga saaks pugeda kaljupragudesse ja kivivahedesse Jehoova kartuse pärast ja Tema kõrge aupaistuse eest, kui Ta tõuseb maad hirmutama.» (Jes.2:10-12,20-21).
Läbi pilvedevahelise lõhe kiirgab täht, mille hiilgus paistab ümbritseva pimeduse tõttu neljakordselt eredana. Ustavaile toob see lootust ja rõõmu, Jumala käsust üleastujaile aga häda ja viha. Need, kes on ohverdanud kõik Kristuse pärast, seisavad kaitstult, nagu Issanda koja salajases paigas. Nad on läbi proovitud ja maailma ning Tõe põlgajate ees näidanud oma ustavust Tema vastu, (639) kes suri nende eest. Imestusväärne muutus on toimunud nendega, kes silme ees seisvast surmast hoolimata jäid ustavaks. Nad on äkki vabastatud kuratlike inimeste süngest hirmuvalitsusest. Näod, mis hiljuti olid kahvatud, kartlikud ja kurnatud, säravad imetlusest, usust ja armastusest. Nende hääled paisuvad võidurõõmsaks lauluks: «Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav! Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid mere põhjas! Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevuses!» (Ps.46:2-4).
Sel ajal, kui need püha usaldust väljendavad sõnad tõusevad Jumala juurde, taganevad pilved ja paljastavad tähistaeva täis väljendamatut auhiilgust, vastandina süngele ja tumedale taevalaotusele teisel pool. Taevase linna au hoovab avatud väravaist. Siis ilmub taevale käsi, mis hoiab kahte kokkupandud kivilauda. Prohvet ütleb: «Siis taevad kuulutavad Tema õigust, sest Jumal on kohtumõistja!» (Ps.50:6). Seda püha seadust, Jumala õigust, mida kuulutati Siinailt keset piksemürinat ja tuleleeke kui elu juhtnööri, näidatakse nüüd kui kohtumäärust. Käsi avab lauad ja siis on näha tulekirjas kirjutatud kümmet käsku. Sõnad on nii selged, et kõik võivad neid lugeda. Mälestused elustuvad, religioossed eelarvamused ja eksiõpetused sulavad ning Jumala kümme käsku, lühikesed, mõistetavad ja autoriteetsed, seisavad maailma kõikide elanike silme ees.
Võimatu on kirjeldada nende hirmu ja meeleheidet, kes on Jumala pühad nõuded jalge alla tallanud. Issand andis neile oma seadused. Nad oleksid võinud võrrelda oma iseloomu nendega ning õppida tundma oma puudusi siis, kui oli veel võimalus kahetseda ja meelt parandada. Kuid maailma poolehoiu tagamiseks heitsid nad ära need eeskirjad ja õpetasid teisigi neist üle astuma. Nad püüdsid sundida (640) Jumala rahvast teotama Tema hingamispäeva. Nüüd mõistab käsk, mida nad põlgasid, nad hukka. Kohutava selgusega mõistavad nad äkki, et neil pole mingit vabandust. Nad valisid ise, keda ja mida nad tahtsid teenida ning kummardada. «Ja te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat ja selle vahel, kes Teda ei teeni.» (Mal.3:18).
Jumala käsu vaenlastele, alates pastorist kuni kõige väiksemani nende seas, avaneb selge arusaamine Tõest ja ka sellest tulenevatest kohustustest. Liiga hilja mõistavad nad, et neljanda käsu hingamispäev on elava Jumala pitser. Liiga hilja mõistavad nad võltsitud hingamispäeva tõelist olemust ja alust, millele nad on oma elu ehitanud. Nad mõistavad, et nad võitlesid Jumala vastu. Usuõpetajad on viinud inimesed hukatusse, kuigi nad kinnitasid, et juhivad neid paradiisi väravate juurde. Alles viimsel aruandepäeval mõistavad nad, kui suur oli pühas ametis olevate meeste vastutus ja kui kohutavad on nende ustavusetuse tagajärjed. Alles igavikus võime me õigesti hinnata ühe inimhinge kaotuse hinda. Kohutav on selle saatus, kellele Jumal peab ütlema: «Mine ära, sina kõlvatu sulane!»
Taevast kõlab Jumala hääl, mis teatab Jeesuse tuleku päeva ja tunni ning esitab igavese lepingu oma rahvaga. Otsekui valjud piksekärgatused veerevad Ta sõnad üle maa. Jumala Iisrael seisab kuulatades, silmad üles suunatud. Nende näod on valgustatud Tema aust ja hiilgavad nagu Moosese pale, kui ta Siinailt alla tuli. Õelad ei või vaadata neile otsa. Siis, kui kuulutatakse õnnistust neile, kes on austanud Jumalat Tema hingamispäeva pühaks pidamise kaudu, kuuldub võimas võiduhüüd.
Varsti ilmub idas väike must pilv, umbes inimese poole kämbla suurune. See pilv ümbritseb Päästjat ning näib eemalt olevat mähkunud pimedusse. Jumala rahvas teab, et see on Inimese Poja märk. Pühalikus vaikuses vaatlevad nad pilve, kui see (641) läheneb maale, muutudes üha heledamaks ja aulisemaks, kuni sellest saab suur valge pilv, mille alus hiilgab nagu hävitav tuli ja mille kohal kõrgub lepingu vikerkaar. Jeesus ilmub vägeva võitjana. Ta ei tule enam «valude mehena,» et juua häbi ja valu karikast. Ta tuleb Võitjana taevas ja maa peal, et kohut mõista elavate ja surnute üle. «Ustav ja Tõeline... mõistab kohut ja sõdib õiguses.» «Ja sõjaväed taevas» järgivad Teda. (Ilm.19:11-14). Võidulaule laulev pühade inglite loendamatu hulk saadab Issandat Tema teel. Taevalaotus on täis hiilgavaid olendeid — «kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat.» Ükski inimlik sulg ei suuda kirjeldada seda sündmust; ühegi sureliku mõistus ei ole võimeline kujutlema selle hiilgust. «Tema aulikkus katab taevaid ja maa on täis Tema kiitust! Tema all on nagu valguse sära.» (Hab.3:3-4).
Kui elav pilv läheneb, näevad kõikide silmad Eluvürsti. Okaskroon ei ümbritse enam seda püha pead. Hiilgav pärg ehib Tema püha laupa. Lunastaja nägu särab heledamini kui keskpäeva päikese pimestav hiilgus. «Ja Temale on Tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi: Kuningate Kuningas ja isandate Issand!» (Ilm.19:16).
Tema ees «on kõik näod muutunud kahvatuks.» Jumala armu põlgajad langevad igavesse meeleheitesse. «Julgus kaob, põlved võbisevad... ja kõik palged õhetavad.» (Jer.30:6; Nah.2:10). Õiged hüüavad värisedes: «Kes võib püsida?» Inglite laul katkeb. Maad võtab kohutav vaikus.
Siis kõlab Jeesuse hääl: «Minu armust saab teile küllalt.» Õigete näod on üles tõstetud ja rõõm täidab südameid. Inglid hakkavad veel juubeldavamalt laulma ning tulevad veel ligemale.
Kuningate Kuningas tuleb pilvedel, ümbritsetuna leegitsevast tulest. Taevalaotus on rullunud kokku nagu rullraamat, maa väriseb Tema ees ja kõik mäed ning saared (642) liiguvad asemeilt. «Meie Jumal tuleb ega vaiki, tuli põletab Tema eel ja Tema ümber möllab maru väga! Ta kutsub taeva ülalt ja maa, et kohut mõista oma rahvale!» (Ps.50:3.4).
«Ja ilmamaa kuningad ja suured isandad ja sõjapealikud ja rikkad ja võimumehed ja kõik orjad ja kõik vabad pugesid varjule koobastesse ja mägede kaljudesse, ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: «Langege meie peale ja varjake meid selle palge eest, kes aujärjel istub, ja Talle viha eest! Sest on tulnud Tema suur vihapäev, ja kes võib püsida?»» (Ilm.6:15-17).
Mõnitused on lõppenud, valetavad huuled vaikinud. Relvade tärin, lahingu kära, «sõjakäras sõtkutud saabas ja veres veeretatud vammus» (Jes.9:4) on kadunud. Nüüd on kuulda ainult palvehäält, nuttu ja halisemist. Huulilt, mis alles hiljuti pilkasid, kostab halin: «On tulnud Tema suur vihapäev ja kes võib püsida?» Õelad paluvad, et nad mattuksid kaljude ja mägede alla, et mitte näha Tema palet, keda nad põlgasid ja teotasid.
Seda häält, mis tungib ka surnute kõrvu, nad paraku tunnevad vägagi hästi. Kui sageli on see kurvalt ja õrnalt kutsunud neid meeleparandusele. Kui sageli on seda kuuldud sõbra, venna, Lunastaja südantliigutavates palvetes. Armu põlgajate jaoks pole ükski teine hääl nii hukkamõistev ja süüdistav kui hääl, mis nii kaua palus: «Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema?» (Hes.33:11). Oh, oleks see ometi neile võõras hääl! Jeesus ütleb: «Ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud, ... te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist.» .(Õp.s.1:24-25).
See hääl äratab mälestusi, mida nad meelsasti mälust kustutaksid — põlatud hoiatusi, tagasilükatud kutseid, halvaks pandud eesõigusi.
(643) Seal on need, kes pilkasid Kristust Tema alanduses; neile meenuvad nüüd Kannataja sõnad, kui Ta ülempreestri poolt vannutatuna pühalikult lausus: «Sellest ajast te näete Inimese Poega istuvat Jumala väe paremal pool ja tulevat taeva pilvede peal! (Mat.26:64). Nüüd näevad nad Jeesust Tema aus, istumas Jumala paremal käel.
Need, kes pilkasid Jeesust, kui Ta ütles end olevat Jumala Poja, on nüüd keeletud. Seal seisab kõrk Heroodes, kes pilkas Jeesuse kuninglikku nime ja käskis mõnitavaid sõdureid kroonida Ta okaskrooniga kuningaks. Seal on needsamad mehed, kelle kõlvatud käed riietasid Teda purpurkuuega, asetasid Tema pühale otsmikule kibuvitsakrooni ja andsid kätte pilliroost valitsuskepi ning kummardasid Tema ees jumalat-teotava pilkega. Need mehed, kes lõid Eluvürsti ja sülitasid Temale, pöörduvad nüüd kõrvale Tema läbitungiva pilgu eest ja püüavad põgeneda Tema lähedusest. Need, kes lõid naelad läbi Lunastaja kätest ja jalgadest, sõdur, kes torkas Tema külje sisse, vaatlevad neid arme õuduse ja piinaga.
Kohutava selgusega meenutavad preestrid ja rahvavanemad Kolgata sündmusi. Jälestusega meenub neile see, kuidas nad päid vangutades karjusid saatanliku võidurõõmuga: «Teisi on Ta aidanud, iseennast ei või Ta aidata; kui Ta on Iisraeli kuningas, astugu Ta nüüd ristilt maha, siis me usume Temasse! Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd Tema, kui Ta tahab!» (Mat.27:42-43).
Elavalt meenub neile Päästja tähendamissõna aednikest, kes keeldusid andmast oma majaisandale viinamäe vilja ja teotasid tema sulaseid ning tapsid tema poja. Meenub ka kohtuotsus, mille nad ise endale kuulutasid: Viinamäe isand hukkab «need kurjad ära kurjasti.» Nende ustavusetute aednike patus ja karistuses näevad preestrid ja vanemad iseendid ja oma õiglast saatust. Ja nüüd kõlab surmaahastust väljendav karje. Valjemini kui mõnitav: «Löö Ta risti, löö Ta risti!» mis kaikus läbi Jeruusalemma tänavate, kõlab kohutav, (644) meeleheitlik halisemine: «Tema on Jumala Poeg! Tema on tõeline Messias!» Nad püüavad põgeneda kuningate Kuninga lähedusest. Asjatult püüavad nad varju leida maa sügavates koobastes, mida käristasid loodusjõud.
Kõikide nende elus, kes tõe hülgavad, on hetki, mil südametunnistus ärkab ja mällu kerkivad piinavad mälestused silmakirjalikust elust. Siis täidab südant valus kahetsus. Ent see on tühine võrreldes südametunnistuse piinadega tol päeval, mil «kohkumine tormina tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub!» (Õp.s.1:27). Need, kes tahtsid hävitada Kristust ja Tema ustavat rahvast, näevad nüüd au, mis ustavaid ümbritseb. Hirmuga kuulevad nad pühade hääli rõõmsalt hõiskamas: «Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et Ta meid päästaks!» (Jes.25:9).
Üle maavärisemise, välgusähvatuste ja äikesemürina kutsub Jumala Poja hääl magavad pühad haudadest välja. Ta vaatab õigete haudadele, tõstab käed taeva poole ja hüüab: «Ärgake, ärgake, teie, kes mullapõues magate ja tõuske üles!» Üle kogu maa kuulevad surnud seda häält ja ärkavad ellu. Kogu maa kajab suure rahvahulga sammudest. Inimesed kõigist rahvahõimudest, suguharudest, keeltest ja rahvastest tulevad välja surma vanglast, kaetud kadumatu auga ja hüüavad: «Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?» (1.Kor.15:55). Ja elavad õiged ning ülestõusnud pühad ühendavad oma hääled kestvaks rõõmsaks võiduhüüdeks.
Haudadest väljuvad kõik kasvult samasugustena kui nad sinna läksid. Aadam, kes seisab ülestõusnud rahvahulga seas, on kõrge ja suursuguse kujuga, pikkuselt ainult natuke lühem Jumala Pojast. Ta moodustab silmatorkava kontrasti hilisemate generatsioonidega. On näha inimsoo suurt mandumist. Surnud ärkavad elule igavese nooruse värskuses ja jõus. Alguses loodi (645) inimene Jumala sarnaseks mitte ainult iseloomult, vaid ka kujult ja näojoontelt. Patt rikkus ja moonutas algse jumaliku kuju. Kristus tuli taastama seda, mis läks kaotsi. Ta muudab meie viletsa ihu oma aulise ihu sarnaseks. Surelik, rikutud inimene, kes sai rüvetatud patuga, muutub täiuslikuks, ilusaks ja surematuks. Kõik defektid ja moonutused jäävad hauda. Päästetud saavad tagasi elupuu juurde ammu kaotatud Eedenis ning «kasvavad» (Mal.4:2) seal oma täie kasvuni selle esialgses ilus ja aus. Viimsedki patuneeduse jäljed kõrvaldatakse ning Kristuse ustavad ilmuvad «Issanda, meie Jumala ilus,» peegeldades oma Issanda täiuslikku kuju. Oo, imeline lunastus, millest nii kaua on räägitud, mida nii kaua on loodetud, millest mõtiskletud innukas ootuses, kuid mida kunagi täiesti ei mõistetud!
Elavad õiged muudetakse «äkitselt ühe silmapilguga,» Jumala hääle peale saavad nad austatud, muudetud surematuiks ja ühes ülestõusnud pühadega tõmmatakse nad Issandale vastu üles õhku. Inglid «koguvad kokku ta äravalitud neljast tuulest, ühest taeva otsast teise.» Pühad inglid asetavad väikesed lapsed nende emade kätele. Surma tõttu kaua lahus olnud sõbrad kohtuvad, et mitte kunagi enam lahkuda. Kõik lähevad üheskoos, rõõmulaulud huulil, Jumala linna.
Pilvevankri igal küljel on tiivad ja selle all elavad rattad; ja siis, kui vanker veereb ülespoole, hüüavad rattad: «Püha!» Ja tiivad, kui nad liiguvad, hüüavad: «Püha!» ja inglitest saatjaskond hüüab: «Püha, püha, püha, Issand Jumal, Kõigeväeline!» Ka lunastatud hüüavad: «Halleluuja!» kui pilv liigub Uue Jeruusalemma poole.
Enne Jumala linna sisenemist annab Päästja oma järelkäijaile võidumärgid ja ehib nad kuninglikku seisusesse kuulumise tunnustega. Hiilgavad hulgad rivistuvad nelinurkselt ümber Kuninga, kelle kõrge kuju paistab majesteetlikult üle pühade ja inglite (646) ning kelle näol särab armastus. Loendamatu hulga lunastatute pilgud kinnituvad Issandale, kõikide silmad vaatlevad Tema auhiilgust, kes oli «nõnda rikutud, ebainimlik oli Ta välimus ja Ta kuju ei olnud inimlaste taoline.» Oma parema käega asetab Kristus võitjatele pähe aukroonid. Igaühe jaoks on kroon, mis kannab tema «uut nime» (Ilm.2:17) ja pealkirja: «Püha Issandale.» Igaüks saab võidupalmi ja hiilgava harfi. Siis, kui juhtivad inglid hakkavad mängima, liigub iga käsi osavalt harfi keeltel. Kõlab mahe imekaunis muusika. Kirjeldamatu vaimustus täidab iga südant ja nad laulavad tänulikult kiituselaulu: «Temale, kes meid on armastanud ja meid on vabastanud meie pattudest oma verega ja on meid teinud kuningriigiks, preestriks Jumalale ja oma Isale — Temale olgu au ja vägi ajastute ajastuteni!» (Ilm.1:5-6).
Lunastatute hulga ees on Püha linn. Jeesus avab pärliväravad ja need, kes on Tõde kalliks pidanud, sisenevad. Seal näevad nad Jumala paradiisi — Aadama kodu. Jeesuse hääl kõlab meeldivamalt kui ükski muusika, mida surelikud kõrvad on kunagi kuulnud: «Teie võitlus on lõppenud.» «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest!»
Nüüd täitub Päästja palve oma jüngrite pärast: «Ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, kelled Sa mulle oled andnud.» Kristus esitab Isale oma verega ostetuid «veatumaina» ja seades nad «oma auhiilguse palge ette hõiskamisega» (Jud.1:24), teatab Ta: «Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud.» Neid, keda «Sa oled mulle andnud, ... ma hoidsin.» Oo, kui imeline on Päästja armastus. Kui auline on hetk, kui igavene Isa näeb lunastatutele otsa vaadates neis oma kuju. Patu ebakõla on kaotatud, selle hävitav mõju eemaldatud ja inimene taas kooskõlas Jumalaga!
(647) Väljendamatu armastusega tervitab Jeesus oma ustavaid. Lunastajal on rõõm näha aukuninga riigis inimesi, kes on päästetud Tema surmaheitluse ja alandumise läbi. Lunastatud mõistavad Tema rõõmu, kui nad näevad õndsate seas neid, keda võideti Kristusele nende palvete, töö ja armastusohvrite kaudu. Kui kogunetakse suure valge trooni ümber, valdab lunastatuid väljendamatu rõõm nende pärast, keda nad on võitnud Kristusele ja kes omakorda on võitnud teisi Talle. Kõik on nüüd rahusadamas, kus nad heidavad oma krooni Jeesuse jalge ette ja kiidavad Teda läbi igaviku lõputute aegade.
Kui lunastatutele soovitakse tere tulemast Jumala linna, kõlab juubeldav austushüüd. Kaks Aadamat kohtuvad: Jumala Poeg seisab väljasirutatud kätega, et võtta vastu inimsoo isa — olevust, kelle Ta lõi, kuid kes patustas oma Looja vastu ja kelle patu pärast kannab Päästja ristilöömise märke. Kui Aadam näeb naeltearme, ei lange ta oma Issanda rinnale, vaid langeb alanduses Tema jalge ette, hüüdes: «Tall, kes on tapetud, on väärt!» Päästja tõstab ta õrnalt üles ja palub teda jalutuskäigule Eedenisse — koju, millest ta on nii kaua olnud eemal.
Pärast väljasaatmist Eedenist oli Aadama elu maa peal täis kurbust. Iga närtsiv leht, iga ohver, iga needuse jälg kaunil loodusel, iga plekk inimese puhtusel tuletas talle elavalt meelde tema pattu. Kohutav oli südametunnistuse piin, kui ta nägi ülekohtu kasvu ning kuulis vastuseks oma hoiatustele süüdistusi patu põhjustamises. Kannatlikult ja alandlikult kandis Aadam peaaegu tuhat aastat üleastumise karistust. Alanduses kahetses ta oma pattu ja lootis tõotatud Päästja teenetele ning suri ülestõusmise lootuses. Jumala Poeg lunastas langenud inimese ja (648) nüüd saab Aadam lepitustöö kaudu tagasi oma endise valduse.
Rõõmujoovastuses vaatleb Aadam puid, mis olid talle kunagi rõõmu valmistanud — neidsamu puid, mille vilja ta oli korjanud oma süütuse ja rõõmu päevil. Ta näeb viinamarjavääte, mida ta oma käed olid harinud, lilli, mille eest ta oli armastusega hoolitsenud. Ta tajub, et see kõik on tegelikkus ja mõistab, et see on tõepoolest taastatud Eeden ning see on nüüd veel palju kaunim kui siis, mil ta sealt minema aeti. Päästja viib Aadama elupuu juurde, võtab suurepärase vilja ja palub tal seda süüa. Aadam pöördub ümber ja näeb suurt hulka oma perekonnast seisvat lunastatutena Jumala paradiisis. Siis heidab ta oma hiilgava krooni Jeesuse jalge ette ja, langenud Lunastaja rinnale, embab Teda. Aadam mängib kuldset harfi ning taevavõlvid kajavad juubeldusest: «Väärt, väärt, väärt on Tall, kes oli tapetud ja elab jälle!» Aadama perekond ühineb lauluga. Nad heidavad oma kroonid Päästja jalge ette ning kummarduvad Tema ees sügavas austuses.
Selle taasühinemise tunnistajaiks on inglid, kes nutsid Aadama langemisel ja rõõmustasid, kui Jeesus pärast oma ülestõusmist tõusis taevasse, olles avanud surmaväravad kõigile, kes usuvad Tema nimesse. Nüüd imetlevad nad lõpetatud lunastustööd ja ühendavad oma hääled kiituselauluks.
Kristallmerele trooni ees, sellele justkui tulega segatud klaasmerele — niivõrd sädeleb see Jumala aust — kogutakse need, «kes on võitnud metsalise ja ta kuju ja ta nime arvu.» Nad seisavad Tallega Siioni mäel, «Jumala kandled käes,» sada nelikümmend neli tuhat, kes on lunastatud inimeste seast. Neil on kuldsed kandled, ning «kandlelööjate hääl, kes löövad oma kandleid,» kõlab otsekui hulga vete kohin ja nagu suure müristamise hääl. Ja nad laulavad (649) aujärje ees «uue laulu» — laulu, mida ükski inimene ei või laulda, kui ainult need sada nelikümmend neli tuhat. See on Moosese ja Talle laul, vabanemise laul. Ainult need sada nelikümmend neli tuhat võivad laulda seda laulu, sest see on laul nende kogemusest — kogemusest, millist ühelgi teisel pole kunagi olnud. «Need on, kes Talle järgivad, kuhu Ta iganes läheb.» Nemad võeti maa pealt nende hulgast, kes Kristuse tulles elasid maa peal, ning arvestatakse «esianniks Jumalale ja Tallele.» (Ilm.15,2.3; 14,1-5). «Need on, kes tulevad suurest viletsusest.» Nad on üle elanud ahastuseaja, millist pole kunagi varem olnud sellest ajast saadik, kui inimesed maa peal on elanud. Nad on kogenud Jaakobi viletsuseaja ahastust, nad on seisnud ilma eestkostjata Jumala viimaste nuhtluste väljavalamise ajal. Nad päästeti, sest nad «on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!» «Nende suust ei ole leitud kavalust; nemad on veatumad» Jumala ees. «Sellepärast on nad Jumala aujärje ees ja teenivad Teda ööd ja päevad Tema templis.» «Ja see, kes aujärjel istub, laotab oma telgi nende üle.» Nad on näinud näljast ja katkust laastatud maad, inimesi suure kuumusega kõrvetavat päikest. Nad on talunud piina, janu ja nälga. Ent «neil ei ole siis enam nälga ja janu; ka ei lange nende peale päikest ega mingisugust palavat, sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava vee allikale; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist!» (Ilm.7:14-17).
Kõigil aegadel on Jumala ustavaid õpetatud ja kasvatatud katsumuste koolis. Siin maailmas käisid nad kitsal teel ning said puhastatud kannatuste sulatusahjus. Jeesuse pärast talusid nad vastuseisu, viha ja laimu. Nad järgisid Teda läbi tõsiste katsumuste; nad talusid enesesalgamist ja kogesid kibedaid pettumusi. Oma (650) valusate kogemuste kaudu õppisid nad tundma patu patusust, selle väge ja kohutavust ning nad vaatasid sellele jälestusega. Mõte määratule ohvrile, mis toodi patu kõrvaldamiseks, alandab neid nende endi silmis ja täidab südame tänu ja kiitusega, mida need, kes pole kunagi langenud, ei oska sel määral hinnata. Nad armastavad palju, sest neile on palju andestatud. Nad on saanud osa Kristuse kannatustest, seepärast on nad nüüd valmis jagama ka Tema au.
Jumala riigi pärijad on tulnud katusekambritest, viletsatest onnidest, maa-alustest vangikongidest, tapalavalt, mägedest, kõrbetest, maaõõnsustest ja meresügavustest. Maa peal olid nad «puuduses, vaevatud ja piinatud.» Miljonid läksid alla hauda teotatult, sest nad keeldusid kindlalt järele andmast Saatana petlikele väidetele. Maise kohtu poolt tembeldati nad kõige alatumateks kurjategijateks. Kuid nüüd on «Jumal kohtumõistja.» (Ps.50:6). Nüüd tühistatakse maailma kohtunike otsused. Ta «kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt.» (Jes.25:8). «Neid hüütakse «pühaks rahvaks, Jehoova lunastatuiks.» «Ta on otsustanud anda «neile laubaehte tuha asemele, rõõmuõli leina asemele, ülistusrüü kustuva vaimu asemele.» (Jes.62:12; 61:3).
Nad ei ole enam jõuetud, laialipillatud, vaevatud ja rõhutud. Nüüdsest peale on nad alati Issandaga. Nad seisavad trooni ees, riietatud toredama rüüga, kui on seda kandnud kõige austatumad siin maailmas. Neid kroonitakse suurepärasemate diadeemidega kui neid kunagi on asetatud maiste monarhide pähe. Piina ja nutu päevad on igaveseks lõppenud. Aukuningas pühib ära pisarad kõikide silmist. Kõik kurvastuse põhjused on kõrvaldatud. Palmioksi lehvitades alustavad lunastatud kõlavat, imekaunist tänulaulu. Sellega ühinevad kõik, kuni see täidab terve universumi: «Õnnistus meie Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele!» Ja kõik taeva elanikud vastavad sellele: «Aamen, kiitus ja austus ja tarkus ja (651) tänu ja au ja vägi ja ramm meie Jumalale ajastute ajastuteni!» (Ilm.7:10,12).
Selles elus võime me õige pisut mõista imelist lunastustööd. Oma piiratud mõistusega võime mõtiskleda häbi ja au, elu ja surma, õiguse ja armu üle, mis kohtuvad ristil, kuid isegi siis, kui me pingutaksime oma vaimseid võimeid äärmuseni, ei õnnestuks meil haarata selle kogu tähendust. Me võime ainult ähmaselt mõista lunastava armastuse pikkust ja laiust, sügavust ja kõrgust. Lunastusplaani ei mõista päästetud täielikult ka siis mitte, kui nad näevad Jumalat palgest palgesse, tunnevad Teda nii, nagu Ta on. Läbi igaviku aegade avanevad imestavatele ja vaimustatud lunastatutele uued tõed. Kuigi maised kurvastused, vaevad ja kiusatused on lõppenud ja patt kõrvaldatud, säilib Jumala rahval alatiseks selge arusaamine sellest, mida läks maksma nende päästmine.
Kristuse rist on lunastatute uurimisaineks ja lauluks läbi kogu igaviku. Austatud Kristuses näevad nad ristilöödud Kristust. Nad ei unusta kunagi seda, et Tema, kelle vägi lõi ja hoidis ülal loendamatud maailmad ääretus ilmaruumis, Jumalast armastatu, taeva Majesteet — Tema, keda keerubid ja hiilgavad seeravid vaimustatult austasid — alandus selleks, et tõsta üles langenud inimene; et Ta kandis patu süüd ja häbi ning et Ta läks nii kaugele, et Isa varjas Tema eest oma palge, kui kadunud maailma hädad murdsid Ta südame ja kustutasid Tema elu Kolgata ristil.
Tõsiasi, et kõigi maailmade Looja, kõigi inimeste kohtunik, pani kõrvale oma au ja alandas ennast armastusest inimeste vastu, äratab pidevalt universumi imetlust ja austust. Kui päästetud vaatavad oma Lunastajale ja näevad Isa igavest au Tema näol; kui nad silmitsevad Tema trooni, mis kestab igavesti, ja teavad, et Tema kuningriigil ei ole lõppu, siis alustavad nad taas vaimustatult laulu: «Väärt, väärt on Tall, (652) kes oli tapetud ja on lunastanud meid Jumalale oma kalli verega!»
Risti saladus avab kõik teised saladused. Valguses, mis voolab Kolgatalt, paistab Jumala iseloom, mis täitis meid hirmu ja aukartusega, kauni ja kütkestavana. Arm, õrnus ja vanemlik armastus segunevad pühaduse, õigluse ja väega. Jumala üleva trooni majesteetlikkust vaadeldes näeme me Tema iseloomu meeldivust ja mõistame nii nagu ei kunagi varem nime «Meie Isa» tähendust.
Siis mõistetakse, et Tema, kel on piiritu tarkus, ei saanud meie päästmiseks välja mõelda ühtki teist ega paremat teed, kui et ohverdada oma Poeg. Tasuks selle ohvri eest on Jeesusel rõõm asustada maa lunastatud pühadega, õnnelike ja surematute inimestega. Päästja võitlus pimeduse jõududega on toonud lunastatutele rõõmu, mis austab Jumalat läbi igaviku. Nii suur on Jumala silmis inimhinge väärtus, et Isa on rahul makstud hinnaga. Ja Kristus ise, vaadeldes oma suure ohvri vilju, on rahuldatud.
39. Viletsusaeg <<< >>> 41. Laastatud maa
