"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
JUMAL UKSE TAGA
Eelmises teemas lugesime Laodikea sõnumist, et Jumal ei ole ükskõikne. See on tõesti nii. Siia peame aga lisama ühe olulise tõe – meie taevane Isa jätab alati meile valikuvabaduse. Tema aktiivsus - ehk siis ükskõiksuse vastand - ei muutu diktaatorlikult rõhuvaks.
"Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!" (Ilm.3:20)
Keegi on ukse taga. Eks seal ukse taga olemine võib olla erinevate tagajärgedega. Kui sinu ukse taga on terroristid, kes plaanivad sinu elamurajoonis suuremat terroriakti, siis selline ukse taga olemine tekitab kindlasti vägagi pingelisi üleelamisi. Kas ukse avamine on sellisel juhtumil esimene mõte, mis meenub? Kui seal ukse taga on aga keegi, keda väga armastad, siis jälle vastupidi - siis püüad võimalikult kiiresti ust avada. Sellisel juhtumil ukse avamisega viivitamine tundub olema täiesti arusaamatu.
Jumal on ukse taga - kumb eelpool nimetatud variantidest sobib paremini sinu jaoks? Ühest küljest - sa tead, et Tema on see, kes teab sinust kõike. Lisaks on fakt seegi, et ühel päeval peame kõik Temale aru andma kõigest, mida oleme siin elus teinud.
Teisalt. Tema andis oma Poja sinu eest. Ta ei hoidnud midagi tagasi, et sind aidata. Meid kõiki aidata. Ta ei ole seal ukse taga, et kedagi hävitada. Ometi jätab Ta valikuvabaduse sulle - see on sinu valik, kes võtad Teda kui kedagi, kes ohustab sinu julgeolekut, või siis vastupidi, kes abistab lahendada just sinu muresid ja probleeme.
Jumal on ukse taga. Ta ei torma uksest sisse. Ta ei võta väe ja võimu läbi kontrolli meie sees. Selles kujundis peitub üks suur ja imeline tõde - armastus saab eksisteerida vaid vabaduses. Seda nii inimeste (kui loodolevuste) omavahelistes suhetes kui ka Jumala (kui Looja) suhtes.
"Kui keegi mu häält kuuleb"... Jeesusele on vastuvõetav vaid armastusest tulenev vastus Tema poolt tehtule. Sunnitud armastus on kohutav, sest see tegelikult ei sisalda see armastust. Tal võib olla armastuse nägu – pakend justkui viitab, et sisu on õige - ometi puudub seal kõik, mis seostub armastusega.
"Sest Issand on Vaim, ja kus on Issanda Vaim, seal on vabadus!" (2.Kor.3:17)
Ja Galaatia kirjast loeme sama mõtte teise nurga alt:
"Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse." (Gal.5:1)
Siit see kõige esmane järeldus - kui sa kardad, et Jumal võiks sinu südameukse taga seistes kujutada ohtu sinu julgeolekule, siis võid siit kindla järelduse teha - Ta ei kujuta sulle mingit ohtu. Ta jätab meile täieliku valikuvabaduse.
Samas siin on üks ootamatu paradoks. Inimene, kes ei ole avanud oma südant Jumalale, tema alateadlikult kardab, et Jumal, kes on suur ja võimas, võib oma väge kuritarvitada ja on seepärast ohtlik. Samal ajal kristlased jälle kardavad, et see Jumala poolt jäetud vabadus muudab meid... liiga vabaks.
Vabadus, mis on kõige armastuse eelduseks, tekitab alateadlikult meis kartuse, et me võime seda kuritarvitada ja seeläbi Jumalast liigselt eemalduda. Kristlased räägivad odavast armust. Jah, ka apostel Paulus räägib sellest ohust.
"Sest teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks; aga mitte lihale ajet andvaks vabaduseks, vaid teenige üksteist armastuses." (Gal.5:13)
Ja ometi peame tõdema, et sõltumata meie kartustest, armastuse eelduseks jääb vabadus. Ei ole olemas armastus olukorras, kus puudub vabadus. Sunnitud armastus ei saa olla keskkonnaks, kus armastus saaks ellu jääda.
Jumal on ukse taga! Veel üks huvitav küsimus: kas oled mõtisklenud, et Jumal on ka sinust vaid ukse kaugusel! Kui kaugel see "ukse kaugusel" siis on? See on ju nii-nii lähedal! Eriti kui räägime veel südameuksest.
Enne lahkumist siit maailmast tõotas Jeesus, et:
"...Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mt.28:20)
Kuid mida Ta seal ukse taga teeb? Ta seisab ja... koputab!
Jumal seisab ukse taga... ja koputab. Kui meie midagi oma kätega meisterdame, siis on see ju meie oma. Me võime sellega teha, mida iganes tahame. Miks siis meie Looja, kes on loomise kaudu meie omanik, miks Tema ei võiks sarnaselt käituda? Ta võiks ju tulla ka nagu mõni spetsialist, kes avab kõik lukud ja võiks meie sees teha kõike, mida heaks arvab.
Üllatavalt tihti me lausa paneme kogu oma lootuse selle peale. Ometi Ta ei tee seda. Miks? Just see vabaduse printsiip. Vägisi ei saa panna kedagi armastama. Vägisi ei saa ka meid seesmiselt muuta. Ei saa vastu meie tegelikku tahtmisi eemaldada ka ühtegi meie jaoks kahjulikku harjumust meist.
Tema ootab jätkuvalt, et me kuuleksime Tema häält, et meie pilk leiaks Tema ja tajuks kõike seda, mida meie Päästjaks olemine Talle maksma on läinud ja meie süda reageeriks sellele. Ainult selliselt saab Tema armastus võimaluse tegutseda meis.
Samas. Ta ei istu mugavas toolis ja ei vaata samal ajal mingit põnevat filmi või muud huvitavat tegevust. Seistes... ukse taga ja oodates avamist... Seistes ootamine erineb oluliselt mugavas tugitoolis või siis voodis lamaskledes ootamisest. Lisaks ka aeg liigub edasi väga pikaldaselt. See ootamine muutub iga mööduva hetkega raskemaks.
Rääkimata siis olukorrast, kus see ootamine lausa tunde peaks kestma. Sarnases olukorras me pigem lahkume ja lõpetame kogu ootamise. Selliselt on nii mõnigi sõprus saanud kahjustatud. Või siis lausa lõppenud.
Rõõm on aga tõdeda, et nii ei ole meie Jumalaga. Kuigi Ta on aastaid seal ukse taga oodanud, siis on Ta valmis koheselt sisenema, kui me lõpuks ukse Talle avame. Tema kannatlikkus ja huvi meie suhtes ei ole sellest vähenenud.
Siit aga tekib järgmine küsimus – miks Ta on seal ukse taga? Pealegi veel – Teda ootava rahva ukse taga? See rahvas on ju seal sees ja ootab, et millas küll peigmees peaks tulema! See on üks ootamatu paradoks.
Ühed ootavad "sees", et peigmees tuleks ja saaks pulma minna. Ka seal "sees" tekitab selline ootamine kärsitust ja rahulolematust. Nii mõnigi usumees on lugenud Ilmutuse raamatu viimasest peatükist Jeesuse sõnu, et Ta tuleb peagi (Ilm.22:12,20).
Peigmees aga, keda seal "sees" pingsalt oodatakse... seisab, ootab ja koputab. Lootes, et keegi kuuleks Ta häält ja et saaks lõpuks tulla...
Kui sinuga midagi taolist juhtuks – mida sa sellest järeldad? Oled kutsunud külalise, kes on lubanud tuua sulle mingi kaua oodatud kingituse – no näiteks miljon eurot. Mõelda vaid - sulle soovitakse üle anda miljon eurot! Sa istud oma toas ja ootad pingsalt, et millas ta ometi... Vaevalt, et sa seal ükskõikselt seda aega mööda saadaksid. Samal ajal on see külaline sinu korteriukse taga... ja temagi ootab, et millal ometi saaks siseneda ja anda sulle see kingitus üle.
Kuidas taoline olukord tundub olevat? Mida teeksid, kui selline külaline oleks sinu ukse taga? Kaldun arvama, et sõltumata sellest, kui kõrgelt me seda milonit eurot ka ei hindaks, sellist külalist me ukse taha ootama ei jätaks. Isegi siis mitte, kui ta ei koputaks – tema ukse taha ilmumine ei oleks meile üllatuseks, sest me oleksime juba aknalt tema tulekut jälginud. Ja koheselt kui ta vaid juba kaugelt peaks nähtavale ilmuma, oleksime juba varakult uksel ootel. Ei, ta ei peaks seal seisma ja ootama.
Miks on aga meie Loojaga nii, et meie laseme Tal oodata? Tema peab seal seisma ja koputama. Koputama ja seisma. Ja aeg... see vaid kulub ja kulub. Tema aga ootab ja ootab. Mõnelgi juhtumil on see ootamine kestnud seal ukse taga lausa terve inimese elu... Miks küll?
Ilmselt seetõttu, et Laodikea on ju veendunud, et hoopis meie ootame!!! Meil on see arusaam, et Jumalal on omad kiired tegemised ja maailmas palju rahvast – Ta ju ei soovi, et keegi peaks hukka saama, Tal läheb aega nendega seal! Meie oleme aga sees ja oleme viisakad – me ootame rahulikult ja teeme vahepeal aega parajaks.
Oleme viisakad. Kristlased ju! Me ootame rahulikult, ei süüdista Teda, et miks Ta küll juba ei ole tulnud. Üldjuhul. Samas Tema jätab vabaduse ja ei suru end peale. Ootab millal me ukse avame. Ja nii see vastastikune ootamine aina jätkub ja jätkub. Ja ikka loeme seal piibliraamatust, et Ta tuleb peagi...
Mis on siis aga selle skisofreenilise olukorrale lahenduseks? Kas sellel üldse on lahendust? Mõtlen siinkohal just sellist praktilist lahendust.
Peame meenutama, mis oli Laodikea probleemiks. Eneseõigus, mis on käsust. Meenutame, et Jumal ei heitnud ette Laodikeale, et ta ei tegutse, või et tal ei ole tegusid. Vastupidi. Jumal kinnitas, et Ta teab meie tegusid. Kuigi need ei ole tõesti need, mida Tema ootaks.
Mis on siis lahenduseks? Kahetsus, meeleparandus, millest eelmisel korral rääksime. Me peame kahetsema oma uskmatust. Jah seda usu siltide all aset leidvat uskmatust, seda nn. "kristlikku uskmatust".
Me peame...
Piisab vaid selle sõna - peame - mainimisest, kui tekib sunnituse tunne. Kaob seesmine vabadus ja avatus Jumalale, läheme seesmiselt lukku. Koheselt, kui keskendume oma vastutusele, nii koheselt läheb pilk meie endi peale. Ja samal hetkel muutub see kõik raskeks ja ka lootusetuks. See on ka loomulik, sest vabadusest ja vabast südamest tulenevast vastusest Talle... ei jää midagi järele.
„Teemaks, mida on minu meeltes aastaid õhutatud, on meile arvestatud Kristuse õigus... Pole teist teemat, mis vajab, et sellel palju innukamalt peatutaks, seda palju sagedamini rõhutataks või palju kindlamalt kõikide meeltesse kinnistataks, kui seda on tõsiasi, et langenud inimesel on võimatu midagi ära teenida ka oma parimate heade tegudega. Pääste on ainult usu kaudu Jeesusesse Kristusesse.” (E.White, "Faith and Works")
On meile arvestatu õigus, mis on meie pääste aluseks. Ja on meis Jumala väe läbi teostatud õigus. Seda nimetame me pühitsuseks. Mida E. White siin tsitaadis välja tõi, oli just see, et me ei saa keskenduda iseendale – meie lootus saab baseeruda vaid ja ainult kõigel sellel, mida Jumal on oma Poja läbi meie heaks juba teinud ja mida on Ta tahtlik tegema alates hetkest, kui me oma südame Talle avame.
Me ei saa loota oma tahtele. Ainus, millele saame, on Jumala tahe ja Tema soov ning võimekkus meid päästa. Mitte ka meiepoolne vastus Tema pakkumisele ei ole see, vaid just Tema soov ja Tema tahe meid oma armu läbi päästa. Meie osa on anda Talle selleks võimalus. Piisab vaid sellest, kui Tema armastus saab puudutada meie südant... kõik ülejäänu on vaid selle paratamatuks tagajärjeks.
Siiski üks tahk veel. See puudutab peamiselt kristlasi, kuid sellest avaneb veel üks oluline detail ukse avamise kohta.
"Aja lühidust on tihti kasutatud peamise motiivina inimmeelte suunamisel õiguse teele ja motiveerimaks Kristuses oma sõbra leidmisel. Ometi ei tohiks see olla nii, sest selliselt me asetame rõhu isekusele. Kas meie õigeks muutmisel on tõesti möödapääsmatu, et Issanda päeva saabumisega kaasnevad kohutavad sündmused peaksid pidevalt olema meie silme ees? Kas hirmust motiveeritud tegutsemine ongi Jumala plaaniks meie päästmisel?
See ei tohiks olla nii. Jeesus on väga imeline. Ta on täis armastust, halastust ja kaastundlikkust. Ta soovib olla meile tõeliseks Sõbraks. Ta soovib kõndida koos meiega kõigil meie konarlikel eluradadel. Ta ütleb meile: "Mina olen Issand, sinu Jumal; liigu koos minuga ja ma täidan kogu su tee valgusega." Jeesus, taevane Majesteet, pakub meile oma ülendavat sõprust; meile, kes me tuleme Tema juurde oma koormate, nõrkuste ja muredega. Ta arvab meid oma lasteks ja kingib meile pärandi, mis on palju väärtuslikum kui kõik selle maailma kuningate impeeriumid kokku ja samuti ka hiilgava krooni, mis on suursugusem ja võimsam kui ülendatuimal monarhil." (E. White, The Signs of the Times, 17.03.1887)
Kas sa tahad minna põrgusse? Pöördu ja alistu Jumalale! Oled kuulnud sellisest ideest? Kahjuks on kristlasi, kes on tõesti veendunud, et ilma reaalse põrgu ähvarduseta ei olegi Jumalal ühtegi argumenti, millega inimese meeli hävingust eemale juhtida.
Siit aga küsimus - kas tõesti ei ole Jumalal meile midagi muud ja paremat pakkuda? Kas tõesti ongi siis hirm ainsaks argumendiks, millele peaksime alluma Jumala poole pöördumisel?
Loeme piiblist.
" Ah, kui ilus, ah, kui kaunis, oled sina armsaim, hellitatu! Sul on rüht nagu palmipuul ja su rinnad on kobarate sarnased!" (Ülemlaul 7:7-8)
"See saladus on suur; aga mina räägin Kristusest ja kogudusest." (Ef.5:32)
Ülemlaul – mõned on leidnud, et see raamat ei sobigi piiblisse... Ometi kirjeldab just Ülemlaul meile Jeesuse ja koguduse vahelist suhet kõige ilmekamalt. Emotsioon ei ole kindlasti ainus, mida Jumal inimesele pakkuda soovib. Kuid. Paraku on see möödapääsmatu, et kui Tema puudutab meie südant, siis seda me ka tunneme. Siis me tõesti tunneme, et Ta on hea! Ja see ei ole pelgalt emotsioon.
Kui laps leiab lõpuks oma kadunud vanema, siis selles on palju enamat, kui me suudame väljendada terminiga emotsioon...
Kordagi ei õpetanud Jeesus, et religioon (sinu koguduse õpetus) on tõde, või et kogudus ise on tõde. Ta ütles otse: mina olen Tõde. Avades ukse Temale, siseneb Tema kui Tõde ka sinusse . See on paratamatu.
„Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus — ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” (Väike prints, St. Exupery)
"Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!" (Ilm.3:20)
Keegi on ukse taga. Eks seal ukse taga olemine võib olla erinevate tagajärgedega. Kui sinu ukse taga on terroristid, kes plaanivad sinu elamurajoonis suuremat terroriakti, siis selline ukse taga olemine tekitab kindlasti vägagi pingelisi üleelamisi. Kas ukse avamine on sellisel juhtumil esimene mõte, mis meenub? Kui seal ukse taga on aga keegi, keda väga armastad, siis jälle vastupidi - siis püüad võimalikult kiiresti ust avada. Sellisel juhtumil ukse avamisega viivitamine tundub olema täiesti arusaamatu.
Jumal on ukse taga - kumb eelpool nimetatud variantidest sobib paremini sinu jaoks? Ühest küljest - sa tead, et Tema on see, kes teab sinust kõike. Lisaks on fakt seegi, et ühel päeval peame kõik Temale aru andma kõigest, mida oleme siin elus teinud.
Teisalt. Tema andis oma Poja sinu eest. Ta ei hoidnud midagi tagasi, et sind aidata. Meid kõiki aidata. Ta ei ole seal ukse taga, et kedagi hävitada. Ometi jätab Ta valikuvabaduse sulle - see on sinu valik, kes võtad Teda kui kedagi, kes ohustab sinu julgeolekut, või siis vastupidi, kes abistab lahendada just sinu muresid ja probleeme.
Jumal on ukse taga. Ta ei torma uksest sisse. Ta ei võta väe ja võimu läbi kontrolli meie sees. Selles kujundis peitub üks suur ja imeline tõde - armastus saab eksisteerida vaid vabaduses. Seda nii inimeste (kui loodolevuste) omavahelistes suhetes kui ka Jumala (kui Looja) suhtes.
"Kui keegi mu häält kuuleb"... Jeesusele on vastuvõetav vaid armastusest tulenev vastus Tema poolt tehtule. Sunnitud armastus on kohutav, sest see tegelikult ei sisalda see armastust. Tal võib olla armastuse nägu – pakend justkui viitab, et sisu on õige - ometi puudub seal kõik, mis seostub armastusega.
"Sest Issand on Vaim, ja kus on Issanda Vaim, seal on vabadus!" (2.Kor.3:17)
Ja Galaatia kirjast loeme sama mõtte teise nurga alt:
"Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse." (Gal.5:1)
Siit see kõige esmane järeldus - kui sa kardad, et Jumal võiks sinu südameukse taga seistes kujutada ohtu sinu julgeolekule, siis võid siit kindla järelduse teha - Ta ei kujuta sulle mingit ohtu. Ta jätab meile täieliku valikuvabaduse.
Samas siin on üks ootamatu paradoks. Inimene, kes ei ole avanud oma südant Jumalale, tema alateadlikult kardab, et Jumal, kes on suur ja võimas, võib oma väge kuritarvitada ja on seepärast ohtlik. Samal ajal kristlased jälle kardavad, et see Jumala poolt jäetud vabadus muudab meid... liiga vabaks.
Vabadus, mis on kõige armastuse eelduseks, tekitab alateadlikult meis kartuse, et me võime seda kuritarvitada ja seeläbi Jumalast liigselt eemalduda. Kristlased räägivad odavast armust. Jah, ka apostel Paulus räägib sellest ohust.
"Sest teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks; aga mitte lihale ajet andvaks vabaduseks, vaid teenige üksteist armastuses." (Gal.5:13)
Ja ometi peame tõdema, et sõltumata meie kartustest, armastuse eelduseks jääb vabadus. Ei ole olemas armastus olukorras, kus puudub vabadus. Sunnitud armastus ei saa olla keskkonnaks, kus armastus saaks ellu jääda.
Jumal on ukse taga! Veel üks huvitav küsimus: kas oled mõtisklenud, et Jumal on ka sinust vaid ukse kaugusel! Kui kaugel see "ukse kaugusel" siis on? See on ju nii-nii lähedal! Eriti kui räägime veel südameuksest.
Enne lahkumist siit maailmast tõotas Jeesus, et:
"...Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mt.28:20)
Kuid mida Ta seal ukse taga teeb? Ta seisab ja... koputab!
Jumal seisab ukse taga... ja koputab. Kui meie midagi oma kätega meisterdame, siis on see ju meie oma. Me võime sellega teha, mida iganes tahame. Miks siis meie Looja, kes on loomise kaudu meie omanik, miks Tema ei võiks sarnaselt käituda? Ta võiks ju tulla ka nagu mõni spetsialist, kes avab kõik lukud ja võiks meie sees teha kõike, mida heaks arvab.
Üllatavalt tihti me lausa paneme kogu oma lootuse selle peale. Ometi Ta ei tee seda. Miks? Just see vabaduse printsiip. Vägisi ei saa panna kedagi armastama. Vägisi ei saa ka meid seesmiselt muuta. Ei saa vastu meie tegelikku tahtmisi eemaldada ka ühtegi meie jaoks kahjulikku harjumust meist.
Tema ootab jätkuvalt, et me kuuleksime Tema häält, et meie pilk leiaks Tema ja tajuks kõike seda, mida meie Päästjaks olemine Talle maksma on läinud ja meie süda reageeriks sellele. Ainult selliselt saab Tema armastus võimaluse tegutseda meis.
Samas. Ta ei istu mugavas toolis ja ei vaata samal ajal mingit põnevat filmi või muud huvitavat tegevust. Seistes... ukse taga ja oodates avamist... Seistes ootamine erineb oluliselt mugavas tugitoolis või siis voodis lamaskledes ootamisest. Lisaks ka aeg liigub edasi väga pikaldaselt. See ootamine muutub iga mööduva hetkega raskemaks.
Rääkimata siis olukorrast, kus see ootamine lausa tunde peaks kestma. Sarnases olukorras me pigem lahkume ja lõpetame kogu ootamise. Selliselt on nii mõnigi sõprus saanud kahjustatud. Või siis lausa lõppenud.
Rõõm on aga tõdeda, et nii ei ole meie Jumalaga. Kuigi Ta on aastaid seal ukse taga oodanud, siis on Ta valmis koheselt sisenema, kui me lõpuks ukse Talle avame. Tema kannatlikkus ja huvi meie suhtes ei ole sellest vähenenud.
Siit aga tekib järgmine küsimus – miks Ta on seal ukse taga? Pealegi veel – Teda ootava rahva ukse taga? See rahvas on ju seal sees ja ootab, et millas küll peigmees peaks tulema! See on üks ootamatu paradoks.
Ühed ootavad "sees", et peigmees tuleks ja saaks pulma minna. Ka seal "sees" tekitab selline ootamine kärsitust ja rahulolematust. Nii mõnigi usumees on lugenud Ilmutuse raamatu viimasest peatükist Jeesuse sõnu, et Ta tuleb peagi (Ilm.22:12,20).
Peigmees aga, keda seal "sees" pingsalt oodatakse... seisab, ootab ja koputab. Lootes, et keegi kuuleks Ta häält ja et saaks lõpuks tulla...
Kui sinuga midagi taolist juhtuks – mida sa sellest järeldad? Oled kutsunud külalise, kes on lubanud tuua sulle mingi kaua oodatud kingituse – no näiteks miljon eurot. Mõelda vaid - sulle soovitakse üle anda miljon eurot! Sa istud oma toas ja ootad pingsalt, et millas ta ometi... Vaevalt, et sa seal ükskõikselt seda aega mööda saadaksid. Samal ajal on see külaline sinu korteriukse taga... ja temagi ootab, et millal ometi saaks siseneda ja anda sulle see kingitus üle.
Kuidas taoline olukord tundub olevat? Mida teeksid, kui selline külaline oleks sinu ukse taga? Kaldun arvama, et sõltumata sellest, kui kõrgelt me seda milonit eurot ka ei hindaks, sellist külalist me ukse taha ootama ei jätaks. Isegi siis mitte, kui ta ei koputaks – tema ukse taha ilmumine ei oleks meile üllatuseks, sest me oleksime juba aknalt tema tulekut jälginud. Ja koheselt kui ta vaid juba kaugelt peaks nähtavale ilmuma, oleksime juba varakult uksel ootel. Ei, ta ei peaks seal seisma ja ootama.
Miks on aga meie Loojaga nii, et meie laseme Tal oodata? Tema peab seal seisma ja koputama. Koputama ja seisma. Ja aeg... see vaid kulub ja kulub. Tema aga ootab ja ootab. Mõnelgi juhtumil on see ootamine kestnud seal ukse taga lausa terve inimese elu... Miks küll?
Ilmselt seetõttu, et Laodikea on ju veendunud, et hoopis meie ootame!!! Meil on see arusaam, et Jumalal on omad kiired tegemised ja maailmas palju rahvast – Ta ju ei soovi, et keegi peaks hukka saama, Tal läheb aega nendega seal! Meie oleme aga sees ja oleme viisakad – me ootame rahulikult ja teeme vahepeal aega parajaks.
Oleme viisakad. Kristlased ju! Me ootame rahulikult, ei süüdista Teda, et miks Ta küll juba ei ole tulnud. Üldjuhul. Samas Tema jätab vabaduse ja ei suru end peale. Ootab millal me ukse avame. Ja nii see vastastikune ootamine aina jätkub ja jätkub. Ja ikka loeme seal piibliraamatust, et Ta tuleb peagi...
Mis on siis aga selle skisofreenilise olukorrale lahenduseks? Kas sellel üldse on lahendust? Mõtlen siinkohal just sellist praktilist lahendust.
Peame meenutama, mis oli Laodikea probleemiks. Eneseõigus, mis on käsust. Meenutame, et Jumal ei heitnud ette Laodikeale, et ta ei tegutse, või et tal ei ole tegusid. Vastupidi. Jumal kinnitas, et Ta teab meie tegusid. Kuigi need ei ole tõesti need, mida Tema ootaks.
Mis on siis lahenduseks? Kahetsus, meeleparandus, millest eelmisel korral rääksime. Me peame kahetsema oma uskmatust. Jah seda usu siltide all aset leidvat uskmatust, seda nn. "kristlikku uskmatust".
Me peame...
Piisab vaid selle sõna - peame - mainimisest, kui tekib sunnituse tunne. Kaob seesmine vabadus ja avatus Jumalale, läheme seesmiselt lukku. Koheselt, kui keskendume oma vastutusele, nii koheselt läheb pilk meie endi peale. Ja samal hetkel muutub see kõik raskeks ja ka lootusetuks. See on ka loomulik, sest vabadusest ja vabast südamest tulenevast vastusest Talle... ei jää midagi järele.
„Teemaks, mida on minu meeltes aastaid õhutatud, on meile arvestatud Kristuse õigus... Pole teist teemat, mis vajab, et sellel palju innukamalt peatutaks, seda palju sagedamini rõhutataks või palju kindlamalt kõikide meeltesse kinnistataks, kui seda on tõsiasi, et langenud inimesel on võimatu midagi ära teenida ka oma parimate heade tegudega. Pääste on ainult usu kaudu Jeesusesse Kristusesse.” (E.White, "Faith and Works")
On meile arvestatu õigus, mis on meie pääste aluseks. Ja on meis Jumala väe läbi teostatud õigus. Seda nimetame me pühitsuseks. Mida E. White siin tsitaadis välja tõi, oli just see, et me ei saa keskenduda iseendale – meie lootus saab baseeruda vaid ja ainult kõigel sellel, mida Jumal on oma Poja läbi meie heaks juba teinud ja mida on Ta tahtlik tegema alates hetkest, kui me oma südame Talle avame.
Me ei saa loota oma tahtele. Ainus, millele saame, on Jumala tahe ja Tema soov ning võimekkus meid päästa. Mitte ka meiepoolne vastus Tema pakkumisele ei ole see, vaid just Tema soov ja Tema tahe meid oma armu läbi päästa. Meie osa on anda Talle selleks võimalus. Piisab vaid sellest, kui Tema armastus saab puudutada meie südant... kõik ülejäänu on vaid selle paratamatuks tagajärjeks.
Siiski üks tahk veel. See puudutab peamiselt kristlasi, kuid sellest avaneb veel üks oluline detail ukse avamise kohta.
"Aja lühidust on tihti kasutatud peamise motiivina inimmeelte suunamisel õiguse teele ja motiveerimaks Kristuses oma sõbra leidmisel. Ometi ei tohiks see olla nii, sest selliselt me asetame rõhu isekusele. Kas meie õigeks muutmisel on tõesti möödapääsmatu, et Issanda päeva saabumisega kaasnevad kohutavad sündmused peaksid pidevalt olema meie silme ees? Kas hirmust motiveeritud tegutsemine ongi Jumala plaaniks meie päästmisel?
See ei tohiks olla nii. Jeesus on väga imeline. Ta on täis armastust, halastust ja kaastundlikkust. Ta soovib olla meile tõeliseks Sõbraks. Ta soovib kõndida koos meiega kõigil meie konarlikel eluradadel. Ta ütleb meile: "Mina olen Issand, sinu Jumal; liigu koos minuga ja ma täidan kogu su tee valgusega." Jeesus, taevane Majesteet, pakub meile oma ülendavat sõprust; meile, kes me tuleme Tema juurde oma koormate, nõrkuste ja muredega. Ta arvab meid oma lasteks ja kingib meile pärandi, mis on palju väärtuslikum kui kõik selle maailma kuningate impeeriumid kokku ja samuti ka hiilgava krooni, mis on suursugusem ja võimsam kui ülendatuimal monarhil." (E. White, The Signs of the Times, 17.03.1887)
Kas sa tahad minna põrgusse? Pöördu ja alistu Jumalale! Oled kuulnud sellisest ideest? Kahjuks on kristlasi, kes on tõesti veendunud, et ilma reaalse põrgu ähvarduseta ei olegi Jumalal ühtegi argumenti, millega inimese meeli hävingust eemale juhtida.
Siit aga küsimus - kas tõesti ei ole Jumalal meile midagi muud ja paremat pakkuda? Kas tõesti ongi siis hirm ainsaks argumendiks, millele peaksime alluma Jumala poole pöördumisel?
Loeme piiblist.
" Ah, kui ilus, ah, kui kaunis, oled sina armsaim, hellitatu! Sul on rüht nagu palmipuul ja su rinnad on kobarate sarnased!" (Ülemlaul 7:7-8)
"See saladus on suur; aga mina räägin Kristusest ja kogudusest." (Ef.5:32)
Ülemlaul – mõned on leidnud, et see raamat ei sobigi piiblisse... Ometi kirjeldab just Ülemlaul meile Jeesuse ja koguduse vahelist suhet kõige ilmekamalt. Emotsioon ei ole kindlasti ainus, mida Jumal inimesele pakkuda soovib. Kuid. Paraku on see möödapääsmatu, et kui Tema puudutab meie südant, siis seda me ka tunneme. Siis me tõesti tunneme, et Ta on hea! Ja see ei ole pelgalt emotsioon.
Kui laps leiab lõpuks oma kadunud vanema, siis selles on palju enamat, kui me suudame väljendada terminiga emotsioon...
Kordagi ei õpetanud Jeesus, et religioon (sinu koguduse õpetus) on tõde, või et kogudus ise on tõde. Ta ütles otse: mina olen Tõde. Avades ukse Temale, siseneb Tema kui Tõde ka sinusse . See on paratamatu.
„Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus — ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” (Väike prints, St. Exupery)
