"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
VÕIT JA PITSEERIMINE
Eelmisest teemast saime teada, et Jumal on otse meie südame ukse taga. Ta koputab ja ootab sisse laskmist. Veelgi enam – lugesime ka Jumala tõotust, et kui me selle südameukse avame, siis sisenedes saabub meie sisse ka rõõmustav arusaamine sellest uuest elust ja meie imelisest Loojast.
"Kes võidab, sellele ma annan istuda ühes minuga minu aujärjel, nõnda nagu minagi olen võitnud ja istunud ühes oma Isaga tema aujärjele." (Ilm.3:21)
Kes võidab... Meie tänases maailmas imetletakse võitjaid. Võitmine on midagi, mis toob kuulsust ja au. Kui keegi eestlastest on kusagil maailma otsas võistlemas ja kui tal peaks veel ka võitmise lootust olema, siis suunab meedia kogu ühiskonna pilgud temale.
Võitjate kaudu soovitakse mõjutada riigi ja rahva eneseteadvust. Kellegi teise võit oleks justkui kogu rahva võit. Samas see, kes soovib võita, peab endast andma kõik ja tihti veelgi enam. Tihti kasutatakse sel eesmärgil ka keelatud meetodeid. Näiteks see, igasugu kohtunike äraostmised või muud taolised mõjutamised. Rääkimata siis dopingu kasutamisest. Miks seda tehakse? Eks põhjus ole arusaadav kõigile - võidu hind on kõrge ja tihti ollakse selle nimel valmis riskima kõigega.
Lugesime Laodikea sõnumist, et Jumal kutsub ka meid võitma. Samas on Temalgi pakkuda meile suurt au ja kuulsust – võitjale tõotatakse Universumi troonile pääsu. Teisi sõnu: Jumal pakub kohta Universumi valitsuses. See ei piirdu siis ainult mitte selle maailmaga, vaid siis kogu Universumiga - kõigi nende maailmadega, kus on elu.
Rääkimata siis sellest, et see ameti ei ole ajutine, vaid igavene. Lisaks kõigele, selles ametis ei pea tegelema mitte õnnetuste likvideerimistega, või siis kurbuse leevendamisega. Ei, kaugel sellest! See amet pakub võimaluse osa saada Jumala troonilt väljuva rõõmu ja au välja jagamisest. Meil on selle ameti aulisust peaaegu võimatu vääriliselt hinnata, sest meie tänane maailm on sedavõrd muredest kurnatud, et mingi igavese rõõmu välja jagamine... see tundub olema sooja õhu liigutamisena...
Ometi – milline on see võit, mille puhul pakutakse meile sellist igavest auhinda? Ja kuidas seda võitu saavutada?
Vaatame üht suurte juhtide lugu sellest maailmast. Georgi Malenkov. Kas keegi mäletab sellist isikut? Stalinist olete kuulnud midagi? Vat – Malenkov on just sellest ajast.
Pärast Teist maailmasõda hakati Malenkovi pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. 1946. a. sai temast Poliitbüroo liige ning peagi ka üks NLKP sekretäre. Kuidas siis kulges selle suure juhi tee sinna poodiumile, kus oli ootamas imeline võidupärg? Esmalt kõrvaldati juhtkonnast Andrei Ždanov, keda peeti kindlaks Jossif Stalini järglaseks ning Stalini järel nr. 2 figuuriks kommunistliku partei ladvikus.
1953. aastal 5. märtsil, kui Jossif Stalin suri, sai Malenkovist NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees ning formaalselt Nõukogude Liidu faktiline juht. Reaalselt see siiski veel täielikku võitu ei taganud, sest olid veel kaks meest - Beria ja Nikita Hruštšov.
Maikuus 1953. aastal, otsustasid Malenkov, Beria ja Hruštšov ühiselt NSV Liitu juhtima hakata ning võimu ajutiselt omavahel ära jagada. Beria ja Malenkov olidki 1953. aasta esimesel poolel kõige innukamad reformaatorid, hiljem võttis Hruštšov mitmed nende ideed üle ja kuulutas enda omadeks.
Malenkovi reformida jäi majandusvaldkond, Beria tegutses sise- ja välispoliitikas, Hruštšov oli rohkem käsutäitja osas, sest ta oli partei peasekretär.
Esialgu näis selline olukord kõiki osapooli rahuldavat, kuid Beria radikaalsed reformid ja kasvav mõjukus tundusid Malenkovile ja Hruštšovile juunikuuks juba väga ohuks kujunevat ning nad otsustasid ta... kõrvaldada.
Seejärel jagasid nad võimu omavahel, kuid Hruštšov kallutas vaekaussi aja jooksul üha enam enese kasuks. 1955. aastal saavutaski ta Malenkovi vabastamise MN esimehe kohalt ning 1957. aastal sidus ta viimase nn. "parteivastase grupiga", kuhu kuulusid ka mitmed teised vanad stalinistid nagu Molotov, Kaganovitš ja teised.
Malenkov kadus lõplikult NLKP eliidi hulgast ning talt võeti isegi NLKP liikmestaatus. Ta elas kuni elu lõpuni tagasitõmbunult ning hakkas isegi kristlaseks, pettudes seega täielikult kommunistlikus ideoloogias.
Nagu selles maailmas ikka - kaotaja on vahest kõige suurem võitja! Küsite, et kuidas nii? Kui Malenkov tõesti pöördus, kui ta tõesti mõistis kogu selle kommunistliku idee inimvaenulikkust ja kui ta selle tulemusena leidis elava Jumala... Siis ta oli ju võitja! Mida enam sellest maailmast inimesel võita on?!
Tagasi Hruštšovi juurde. Tema oli justkui võitja – temast sai tollal aja maailma ühe juhtiva riigi kõige tähtsam juht. NSVL oli ju viimase maailmasõja võitja. NSVL-i sõjalisele võimsusele oli raske leida vastast. Hruštšovi eesmärgiks oligi saada suure riigi suureks juhiks. Ja selle ta saavutas.
Mida ta pidi oma eesmärgi saavutamiseks tegema? Selge see – selleks tuli hävitada oma konkurendid, sest ta ei olnud ju ainus, kes soovis seda suurt riiki juhtida. Miks hävitada? Näe, neil teistelgi olid ju sarnased soovid – ka neil oli tahtmine kogeda seda suurimat au ja ise juhtida seda suurt riiki.
Ja kui vabatahtlikult keegi ei loobu, siis... pead kasutama neid vahendeid, mis tagavad edu. Eesmärk pühendab abinõu! Kui naeratades ja kõiki sallides ei saavuta seda suurt võitu, siis peab olema sinu tööriistade hulgas ka midagi tõsisemat. Kui sa tõesti soovid edu saavutada selles võidujooksus.
Kuidas on aga jumalariigiga? Me teame, et pääsemine on armust. Ükski meie tegu ei päästa meid, pigem vastupidi – Laodikea sõnum hoiatab just lootmast neile headele tegudele, mida ise teha suudame. Kui sina oma pääsemiseks midagi teha ei saa, kuidas siis on võimalik võita? Mida peab siis tegema, et olla võitja ja pälvida see Jumala poolt tõotatud auhind?
"Sest kõik, mis Jumalast on sündinud, võidab maailma ära; ja see ongi see võit, mis on ära võitnud maailma: meie usk!" (1.Joh.5:4)
Kõik, mis on Jumalast sündinud võidab ära selle maailma? Ja see ongi võit - meie usk? Milline küll peab siis olema see usk, mis võidaks? Pealegi - võidaks ära maailma (ehk siis kõik)...
„Pealiskaudsest usust või ilma hingejanu ja elava usuta palvest pole mingit kasu. Ainult suusõnaline tunnistus, et Kristus on maailma Päästja, ei saa tervendada hinge. Päästev usk ei ole mõistuslikult tõega nõustumine. See, kes tahab kõike ära seletada enne, kui uskuma hakata, ei saa õnnistusi Jumalalt. Ei piisa, et usume seda, mida Kristusest räägitakse, meil tuleb uskuda Temasse. Ainus usk, mis meile kasu toob, on usk, mis võtab Kristuse vastu isiklikuks Päästjaks ning tunnustab Tema teeneid meie tegude asemel. Paljud peavad usku maailmavaateks. Päästev usk on leping, mille kaudu need, kes võtavad vastu Kristuse, sõlmivad liidu Jumalaga. Tõeline usk on elu. Elav usk tähendab kasvavat tarmukust ja kindlat usaldust, mille abil hinge voolab võitev vägi.” (E.White"Ajastute igatsus")
Teoloogia (teadmine) ei päästa meid, see aitab vaid luua kaosesse süsteemi, et oleks lihtsam hoomata tervikut! Me võime osata vägagi täpselt arvutada raskusjõudusid ja mõista põlemise käigus hoone kandevõime kao suurust, kuid mis kasu on kõigest sellest teadmisest, kui me ei välju põlevast majast – ühel hetkel see maja kukub ju meile kaela, kuniks me seal sees jätkuvalt mediteerime nende raskusjõudude üle!
Nii ka reaalses elus ei piisa sellest, et me usume Jumala olemasolu. Mis kasu on sinul teadmisest, et Jeesus suri Kolgatal kõigi inimeste eest, kui sinu südamesse see mõte päriselt ära ei mahu?
Kuid milline see võitev usk siis välja näeb? Kuidas see usk sinna südamesse mahtuma panna? Mida peaks tegema, et see usk meid päästa saaks?
"Ja ta näitas mulle ülempreester Joosuat seismas Jehoova ingli ees, ja saatanat seismas temast paremal pool, teda süüdistamas. Ja Jehoova ütles saatanale: "Jehoova sõidelgu sind, saatan! Jah, Jehoova, kes on valinud Jeruusalemma, sõidelgu sind! Eks see ole tulest tõmmatud tukk?" Joosual olid seljas määrdunud riided ja ta seisis ingli ees." (Sak.3:1-3)
„Prohvet Sakarja nägemuses näidatakse Saatanat pealekaebajana ja Kristust oma rahva kaitsjana süüdistaja vastu. ... Jumala rahvast kujutatakse siin kurjategijana, kes peab kohtu ees aru andma” (E.White, "Kristuse tähendamissõnad")
See on ehk teatud nurga alt vaadates parim kuvand üldse lõpuaja ja jumalarahva kohta selles. Joosual olid seljas määrdunud riided. Laodikea sõnumis Jumal pakub oma rahvale valgeid riideid. Siin aga... on tegu määrdunud riietega. Miks nii?
Kui me loeme rooma kirja 7.peatükki, siis saame ehk selgema pildi siin kirjeldatust.
"Sest seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel, aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes. Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?" (Ro.7:22-24)
Oh mind viletsat inimest... Jah, Joosua, kes esindab jumalarahvast, peab tunnistama, et on süüdi. Ei saa väita, et ei ole süüd. Või nagu Johannes ütles: kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame endid (1.Joh.1:8). Joosual ei olnud võimalust eitada oma probleemi.
Joosua ei saa väita, et kõik on korras. Ei ole ju korras. Ta on eksinud, ta on patune. Ta on aus enda suhtes. Ta ei püüa oma suurimat probleemi eitada. Ta tajub, et ta vajab päästet. Me kõik vajame Päästjat!
Ja mis rõõm – Ta ongi olemas! Me ei pea Teda enda jaoks ise välja mõtlema ja oma ettekujutustele lootma.
"Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!" (Ro.7:25)
Sama kordub ka selles Sakarja loos.
„Issanda omad ei saa Saatana süüdistusi ise ümberlükata. Kui nad vaatavad endale, on meeleheide kerge tulema. Kuid nad toetuvad oma jumaliku Kaitsja ja Päästja teenetele. Jumal “on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse” (Ro.3:26). Issanda lapsed hüüavad usus Tema poole, et vaigistada Saatana süüdistused ja nurjata tema sepitsused... “Ja Issanda ingel ütles saatanale: “Issand sõidelgu sind, saatan! Jah, Issand, kes on valinud Jeruusalemma, sõidelgu sind! Eks see ole tulest tõmmatud tukk?” Kui Saatan püüab Jumala lapsi pimedusega katta ja nad hävitada, astub Kristus vahele. Kuigi nad on patustanud, on Kristus võtnud nende patusüü Enda kanda. Ta on tõmmanud inimsoo nagu tuki tulest. Oma inimolemuse kaudu on ta ühendatud inimsooga, ja samas on Ta oma jumaliku olemusega üks igavese Jumalaga. Nii saavad hukkuvad inimhinged käepärase abi.” (E.White, "Kristuse tähendamissõnad")
Sama „Suurest võitlusest”:
„Suur petja on püüdnud juhtida neid kahtlustesse, et nad kaotaksid usu Jumalasse, et nad lahutaksid end Tema armastusest ja astusid üle Tema käsuõpetusest. Nüüd osutab ta nende iseloomu vigadele ja Kristusest kaugenemisele, mis pole teinud au Lunastajale — kõigile pattudele, mida tema on ahvatlenud neid tegema — ja nõuab neid endale kui oma alamaid.
Jeesus ei vabanda nende patte, vaid osutab nende patukahetsusele ja usule, ning tõstab neile andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: «Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.» ... Nii täitub täielikult uue lepingu tõotus. (E.White, "Suur võitlus")
Milles seisneb siis see võitev usk? Millel põhineb võit?
Võit, mida Jumal Laodikea sõnumis pakub lahenduseks oma rahva probleemile, saab siseneda meisse hetkel, kui tajume, et oleme lootusetult patu poolt rikutud ja meie ainsaks lootuseks on Jumala poolt pakutav arm. Ja hetkel, kui me sellepärast palvetame ja oleme avatud oma Loojale ja Lunastajale, sel samal hetkel saabub meisse ka Päästja ja koos Temaga Temas olev võit!
See ei ole mitte pelgalt oma lootusetuse tajumine, vaid selles on suure ja elava lootuse leidmine elavas Jumalas. Uppujale ei piisa, kui ta tajub, et ta ise end päästa ei suuda. Uppuja peab kindlalt kinni haarama pakutavast lahendusest, nö õlekõrrest.
Meenutame apostel Johannese sõnu - kõik, mis on Jumalast sündinud, võidab ära maailma. Jeesus on võitnud ja Ta soovib pakkuda meisse uut elu ja uut uskumisvõimet - Ta soovib ka meis teostada selle sama võidu, millega Tema võitis! Meie pilk peab aga olema suunatud Talle, sest Tema on meie usu alustaja meis kui ka selle lõpule viija meis. Jeesus soovib võita meis!
Ja samas. Kui selles maailmas tähendab võit üleolekut neist, kes seda võitu ei saanud. Tihti on selle hinnaks kellegi õnnetus ja sageli ka surm, siis Jumala poolt pakutav, see tõeline ja hävinematu võit on suuresti selle vastand. See saabub siis, kui me tunnistame oma jõuetust.
Nagu apostel väidab:
"Sellepärast olen meeleldi nõtrustes, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja kitsikustes Kristuse pärast; sest kui olen nõder, siis olen vägev!" (2.Kor.12:10)
Nendes sõnades peituvat võitu tajub vaid see, kelle süda on ühendatud meie Issanda südamega...
"Kes võidab, sellele ma annan istuda ühes minuga minu aujärjel, nõnda nagu minagi olen võitnud ja istunud ühes oma Isaga tema aujärjele." (Ilm.3:21)
Kes võidab... Meie tänases maailmas imetletakse võitjaid. Võitmine on midagi, mis toob kuulsust ja au. Kui keegi eestlastest on kusagil maailma otsas võistlemas ja kui tal peaks veel ka võitmise lootust olema, siis suunab meedia kogu ühiskonna pilgud temale.
Võitjate kaudu soovitakse mõjutada riigi ja rahva eneseteadvust. Kellegi teise võit oleks justkui kogu rahva võit. Samas see, kes soovib võita, peab endast andma kõik ja tihti veelgi enam. Tihti kasutatakse sel eesmärgil ka keelatud meetodeid. Näiteks see, igasugu kohtunike äraostmised või muud taolised mõjutamised. Rääkimata siis dopingu kasutamisest. Miks seda tehakse? Eks põhjus ole arusaadav kõigile - võidu hind on kõrge ja tihti ollakse selle nimel valmis riskima kõigega.
Lugesime Laodikea sõnumist, et Jumal kutsub ka meid võitma. Samas on Temalgi pakkuda meile suurt au ja kuulsust – võitjale tõotatakse Universumi troonile pääsu. Teisi sõnu: Jumal pakub kohta Universumi valitsuses. See ei piirdu siis ainult mitte selle maailmaga, vaid siis kogu Universumiga - kõigi nende maailmadega, kus on elu.
Rääkimata siis sellest, et see ameti ei ole ajutine, vaid igavene. Lisaks kõigele, selles ametis ei pea tegelema mitte õnnetuste likvideerimistega, või siis kurbuse leevendamisega. Ei, kaugel sellest! See amet pakub võimaluse osa saada Jumala troonilt väljuva rõõmu ja au välja jagamisest. Meil on selle ameti aulisust peaaegu võimatu vääriliselt hinnata, sest meie tänane maailm on sedavõrd muredest kurnatud, et mingi igavese rõõmu välja jagamine... see tundub olema sooja õhu liigutamisena...
Ometi – milline on see võit, mille puhul pakutakse meile sellist igavest auhinda? Ja kuidas seda võitu saavutada?
Vaatame üht suurte juhtide lugu sellest maailmast. Georgi Malenkov. Kas keegi mäletab sellist isikut? Stalinist olete kuulnud midagi? Vat – Malenkov on just sellest ajast.
Pärast Teist maailmasõda hakati Malenkovi pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. 1946. a. sai temast Poliitbüroo liige ning peagi ka üks NLKP sekretäre. Kuidas siis kulges selle suure juhi tee sinna poodiumile, kus oli ootamas imeline võidupärg? Esmalt kõrvaldati juhtkonnast Andrei Ždanov, keda peeti kindlaks Jossif Stalini järglaseks ning Stalini järel nr. 2 figuuriks kommunistliku partei ladvikus.
1953. aastal 5. märtsil, kui Jossif Stalin suri, sai Malenkovist NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees ning formaalselt Nõukogude Liidu faktiline juht. Reaalselt see siiski veel täielikku võitu ei taganud, sest olid veel kaks meest - Beria ja Nikita Hruštšov.
Maikuus 1953. aastal, otsustasid Malenkov, Beria ja Hruštšov ühiselt NSV Liitu juhtima hakata ning võimu ajutiselt omavahel ära jagada. Beria ja Malenkov olidki 1953. aasta esimesel poolel kõige innukamad reformaatorid, hiljem võttis Hruštšov mitmed nende ideed üle ja kuulutas enda omadeks.
Malenkovi reformida jäi majandusvaldkond, Beria tegutses sise- ja välispoliitikas, Hruštšov oli rohkem käsutäitja osas, sest ta oli partei peasekretär.
Esialgu näis selline olukord kõiki osapooli rahuldavat, kuid Beria radikaalsed reformid ja kasvav mõjukus tundusid Malenkovile ja Hruštšovile juunikuuks juba väga ohuks kujunevat ning nad otsustasid ta... kõrvaldada.
Seejärel jagasid nad võimu omavahel, kuid Hruštšov kallutas vaekaussi aja jooksul üha enam enese kasuks. 1955. aastal saavutaski ta Malenkovi vabastamise MN esimehe kohalt ning 1957. aastal sidus ta viimase nn. "parteivastase grupiga", kuhu kuulusid ka mitmed teised vanad stalinistid nagu Molotov, Kaganovitš ja teised.
Malenkov kadus lõplikult NLKP eliidi hulgast ning talt võeti isegi NLKP liikmestaatus. Ta elas kuni elu lõpuni tagasitõmbunult ning hakkas isegi kristlaseks, pettudes seega täielikult kommunistlikus ideoloogias.
Nagu selles maailmas ikka - kaotaja on vahest kõige suurem võitja! Küsite, et kuidas nii? Kui Malenkov tõesti pöördus, kui ta tõesti mõistis kogu selle kommunistliku idee inimvaenulikkust ja kui ta selle tulemusena leidis elava Jumala... Siis ta oli ju võitja! Mida enam sellest maailmast inimesel võita on?!
Tagasi Hruštšovi juurde. Tema oli justkui võitja – temast sai tollal aja maailma ühe juhtiva riigi kõige tähtsam juht. NSVL oli ju viimase maailmasõja võitja. NSVL-i sõjalisele võimsusele oli raske leida vastast. Hruštšovi eesmärgiks oligi saada suure riigi suureks juhiks. Ja selle ta saavutas.
Mida ta pidi oma eesmärgi saavutamiseks tegema? Selge see – selleks tuli hävitada oma konkurendid, sest ta ei olnud ju ainus, kes soovis seda suurt riiki juhtida. Miks hävitada? Näe, neil teistelgi olid ju sarnased soovid – ka neil oli tahtmine kogeda seda suurimat au ja ise juhtida seda suurt riiki.
Ja kui vabatahtlikult keegi ei loobu, siis... pead kasutama neid vahendeid, mis tagavad edu. Eesmärk pühendab abinõu! Kui naeratades ja kõiki sallides ei saavuta seda suurt võitu, siis peab olema sinu tööriistade hulgas ka midagi tõsisemat. Kui sa tõesti soovid edu saavutada selles võidujooksus.
Kuidas on aga jumalariigiga? Me teame, et pääsemine on armust. Ükski meie tegu ei päästa meid, pigem vastupidi – Laodikea sõnum hoiatab just lootmast neile headele tegudele, mida ise teha suudame. Kui sina oma pääsemiseks midagi teha ei saa, kuidas siis on võimalik võita? Mida peab siis tegema, et olla võitja ja pälvida see Jumala poolt tõotatud auhind?
"Sest kõik, mis Jumalast on sündinud, võidab maailma ära; ja see ongi see võit, mis on ära võitnud maailma: meie usk!" (1.Joh.5:4)
Kõik, mis on Jumalast sündinud võidab ära selle maailma? Ja see ongi võit - meie usk? Milline küll peab siis olema see usk, mis võidaks? Pealegi - võidaks ära maailma (ehk siis kõik)...
„Pealiskaudsest usust või ilma hingejanu ja elava usuta palvest pole mingit kasu. Ainult suusõnaline tunnistus, et Kristus on maailma Päästja, ei saa tervendada hinge. Päästev usk ei ole mõistuslikult tõega nõustumine. See, kes tahab kõike ära seletada enne, kui uskuma hakata, ei saa õnnistusi Jumalalt. Ei piisa, et usume seda, mida Kristusest räägitakse, meil tuleb uskuda Temasse. Ainus usk, mis meile kasu toob, on usk, mis võtab Kristuse vastu isiklikuks Päästjaks ning tunnustab Tema teeneid meie tegude asemel. Paljud peavad usku maailmavaateks. Päästev usk on leping, mille kaudu need, kes võtavad vastu Kristuse, sõlmivad liidu Jumalaga. Tõeline usk on elu. Elav usk tähendab kasvavat tarmukust ja kindlat usaldust, mille abil hinge voolab võitev vägi.” (E.White"Ajastute igatsus")
Teoloogia (teadmine) ei päästa meid, see aitab vaid luua kaosesse süsteemi, et oleks lihtsam hoomata tervikut! Me võime osata vägagi täpselt arvutada raskusjõudusid ja mõista põlemise käigus hoone kandevõime kao suurust, kuid mis kasu on kõigest sellest teadmisest, kui me ei välju põlevast majast – ühel hetkel see maja kukub ju meile kaela, kuniks me seal sees jätkuvalt mediteerime nende raskusjõudude üle!
Nii ka reaalses elus ei piisa sellest, et me usume Jumala olemasolu. Mis kasu on sinul teadmisest, et Jeesus suri Kolgatal kõigi inimeste eest, kui sinu südamesse see mõte päriselt ära ei mahu?
Kuid milline see võitev usk siis välja näeb? Kuidas see usk sinna südamesse mahtuma panna? Mida peaks tegema, et see usk meid päästa saaks?
"Ja ta näitas mulle ülempreester Joosuat seismas Jehoova ingli ees, ja saatanat seismas temast paremal pool, teda süüdistamas. Ja Jehoova ütles saatanale: "Jehoova sõidelgu sind, saatan! Jah, Jehoova, kes on valinud Jeruusalemma, sõidelgu sind! Eks see ole tulest tõmmatud tukk?" Joosual olid seljas määrdunud riided ja ta seisis ingli ees." (Sak.3:1-3)
„Prohvet Sakarja nägemuses näidatakse Saatanat pealekaebajana ja Kristust oma rahva kaitsjana süüdistaja vastu. ... Jumala rahvast kujutatakse siin kurjategijana, kes peab kohtu ees aru andma” (E.White, "Kristuse tähendamissõnad")
See on ehk teatud nurga alt vaadates parim kuvand üldse lõpuaja ja jumalarahva kohta selles. Joosual olid seljas määrdunud riided. Laodikea sõnumis Jumal pakub oma rahvale valgeid riideid. Siin aga... on tegu määrdunud riietega. Miks nii?
Kui me loeme rooma kirja 7.peatükki, siis saame ehk selgema pildi siin kirjeldatust.
"Sest seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel, aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes. Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?" (Ro.7:22-24)
Oh mind viletsat inimest... Jah, Joosua, kes esindab jumalarahvast, peab tunnistama, et on süüdi. Ei saa väita, et ei ole süüd. Või nagu Johannes ütles: kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame endid (1.Joh.1:8). Joosual ei olnud võimalust eitada oma probleemi.
Joosua ei saa väita, et kõik on korras. Ei ole ju korras. Ta on eksinud, ta on patune. Ta on aus enda suhtes. Ta ei püüa oma suurimat probleemi eitada. Ta tajub, et ta vajab päästet. Me kõik vajame Päästjat!
Ja mis rõõm – Ta ongi olemas! Me ei pea Teda enda jaoks ise välja mõtlema ja oma ettekujutustele lootma.
"Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!" (Ro.7:25)
Sama kordub ka selles Sakarja loos.
„Issanda omad ei saa Saatana süüdistusi ise ümberlükata. Kui nad vaatavad endale, on meeleheide kerge tulema. Kuid nad toetuvad oma jumaliku Kaitsja ja Päästja teenetele. Jumal “on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse” (Ro.3:26). Issanda lapsed hüüavad usus Tema poole, et vaigistada Saatana süüdistused ja nurjata tema sepitsused... “Ja Issanda ingel ütles saatanale: “Issand sõidelgu sind, saatan! Jah, Issand, kes on valinud Jeruusalemma, sõidelgu sind! Eks see ole tulest tõmmatud tukk?” Kui Saatan püüab Jumala lapsi pimedusega katta ja nad hävitada, astub Kristus vahele. Kuigi nad on patustanud, on Kristus võtnud nende patusüü Enda kanda. Ta on tõmmanud inimsoo nagu tuki tulest. Oma inimolemuse kaudu on ta ühendatud inimsooga, ja samas on Ta oma jumaliku olemusega üks igavese Jumalaga. Nii saavad hukkuvad inimhinged käepärase abi.” (E.White, "Kristuse tähendamissõnad")
Sama „Suurest võitlusest”:
„Suur petja on püüdnud juhtida neid kahtlustesse, et nad kaotaksid usu Jumalasse, et nad lahutaksid end Tema armastusest ja astusid üle Tema käsuõpetusest. Nüüd osutab ta nende iseloomu vigadele ja Kristusest kaugenemisele, mis pole teinud au Lunastajale — kõigile pattudele, mida tema on ahvatlenud neid tegema — ja nõuab neid endale kui oma alamaid.
Jeesus ei vabanda nende patte, vaid osutab nende patukahetsusele ja usule, ning tõstab neile andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: «Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.» ... Nii täitub täielikult uue lepingu tõotus. (E.White, "Suur võitlus")
Milles seisneb siis see võitev usk? Millel põhineb võit?
Võit, mida Jumal Laodikea sõnumis pakub lahenduseks oma rahva probleemile, saab siseneda meisse hetkel, kui tajume, et oleme lootusetult patu poolt rikutud ja meie ainsaks lootuseks on Jumala poolt pakutav arm. Ja hetkel, kui me sellepärast palvetame ja oleme avatud oma Loojale ja Lunastajale, sel samal hetkel saabub meisse ka Päästja ja koos Temaga Temas olev võit!
See ei ole mitte pelgalt oma lootusetuse tajumine, vaid selles on suure ja elava lootuse leidmine elavas Jumalas. Uppujale ei piisa, kui ta tajub, et ta ise end päästa ei suuda. Uppuja peab kindlalt kinni haarama pakutavast lahendusest, nö õlekõrrest.
Meenutame apostel Johannese sõnu - kõik, mis on Jumalast sündinud, võidab ära maailma. Jeesus on võitnud ja Ta soovib pakkuda meisse uut elu ja uut uskumisvõimet - Ta soovib ka meis teostada selle sama võidu, millega Tema võitis! Meie pilk peab aga olema suunatud Talle, sest Tema on meie usu alustaja meis kui ka selle lõpule viija meis. Jeesus soovib võita meis!
Ja samas. Kui selles maailmas tähendab võit üleolekut neist, kes seda võitu ei saanud. Tihti on selle hinnaks kellegi õnnetus ja sageli ka surm, siis Jumala poolt pakutav, see tõeline ja hävinematu võit on suuresti selle vastand. See saabub siis, kui me tunnistame oma jõuetust.
Nagu apostel väidab:
"Sellepärast olen meeleldi nõtrustes, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja kitsikustes Kristuse pärast; sest kui olen nõder, siis olen vägev!" (2.Kor.12:10)
Nendes sõnades peituvat võitu tajub vaid see, kelle süda on ühendatud meie Issanda südamega...
