"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
JEESUSE TULEMINE
Jeesuse käed on löödud naeltega ristile. Seal Ta ripub. Jumala vaenlased rõõmustavad, Jeesus on häbistatud ja kurjategijana surma mõistetud. Kõik, kes uskusid ja lootsid, et Jeesus suudab midagi muuta, kuidagi juhatada oma rahvast meeleparandusele, kõigi nende lootused purunesid sel hetkel. Isegi jüngrid, kes olid olnud koos oma Õpetajaga, kes olid kuulnud tema õpetusi, kes olid omanud eesõigust saada osa Jumala Vaimu väest ja olid vabastanud langenud inimesi kurja küüsist, isegi nemad põgenesid ja olid kõige sügavamalt pettunud.
Kõik, mis andis lootust uuele ja suurepärasele, kõigele sellele saabus konkreetne lõpp.
Jüngrid põgenesid häbis. Ja seda vaatamata sellele, et eelnevalt oli Jeesus püüdnud neid säästa sellest suurest pettumusest nende elus. Jüngrid ei mõistnud sel hetkel, et just nende armastatud Õpetaja ihu, mis seal häbipostis kõigi ees rippus, et just selle häbi kaudu saab pitseeritud nende võit. Ja mitte ainult nende, vaid ka kõigi nende, kelledeni see kuulutus eales jõuab ja kes otsustavad sellest sõnumist oma päästee leida. Selliseks inimeseks võid ju olla Sinagi, hea lugeja!
Ometi oli nende tähelepanu suunatud muule, nende jaoks tol hetkel olulisemana tundunud teemadele ja seepärast nad ei mõistnud neid Jeesuse sõnu. Tagajärg - nad pidid läbi elama suure pettumuse.
Õnneks see lootusetus möödus peagi. Nädala esimesel päeval ilmus Jeesus elavana jüngritele ja nad nägid, et isegi surm oli jõuetu Looja väe ees. Piiblis on kirjutatud, et peale ülestõusmist, hetkel kui Jeesus meenutas neile Vanas Testamendis olevaid prohvetikuulutusi ja lunastusplaani täitumist Tema surmas, "Ta avas nende mõistuse" (Lk.24:45) nii, et nad said lõpuks aru kogu selle Kolgata tragöödia olemusest ja möödapääsmatusest.
Nüüd nad mõistsid ka Jeesuse varasemalt öeldud sõnu:
"Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen." (Joh.14:1-3)
Millest siin Jeesus rääkis? Siin on kaks peamist teemat. Esiteks Jeesus kinnitab, et Ta läheb Isa juurde. Peagi Teda ei ole enam nende keskel. Teiseks on Tal ka sõnum, et Ta tuleb tagasi. Seoses tagasi tulekuga selgitab Ta ka seda, mida Ta seal "Isa juures" teeb - Ta valmistab ette lunastatute saabumist sinna, kus Tema juba on.
Need on kaks väga olulist ja lahutamatut teemat ka meie jaoks. Sellega seoses võib ju tekkida küsimus, et kui oluline see Jeesuse teine tulemine siis ikkagi on meie jaoks täna, kes me elame siin planeedil ca 2000 aastat peale seda, kui Jeesus neid mõtteid väljendas?
Siin on paraku kaks ohtlikku äärmust, millesse võime langeda. Esimene on selline pragmaatiline ja väga realistlikuna tunduv arusaam, et kõik need sõnad (kui neid üldse Jeesus ka ütles - me oleme õppinud kahtlema kõiges!) on ju nii ammu väljendatud, palju me neid üldse usaldada võime. Piiblist on nii mõnigi leidnud igasugu jaburaid väiteid, "aga ajad lähevad omasoodu ja küllap läheb nii ka edaspidi. Mina elan täna ja minu probleemideks on pigem see, kuidas leiva lauale teenin ja kuidas mul talvel tuba ikka soe oleks".
Ja nii tehaksegi tihti järeldus, et peamine on see, mis toimub täna silmaga nähtavas ja käega katsutavas maailmas, kõik muu - see jäägu hobide tasandile, see ei saa liigselt domineerima minu mõtteis, muresid ilma selletagi piisavalt.
Kahjuks on ka teine äärmus. See tekib näiteks järgneva ettekuulutuse lugemise baasil:
"Ja sündis hääli ja müristamisi ja välke ja tekkis suur maavärisemine, millist ei ole olnud sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine oli see. Ja suur linn jagunes kolmeks osaks, ja paganrahvaste linnad langesid. Ja suurt Baabüloni tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevuviina karika. Ja kõik saared põgenesid ja mägesid ei leidunud enam. Ja suuri raheteri, talendiraskusi, tuli taevast maha inimeste peale. Ja inimesed pilkasid Jumalat rahe nuhtluse pärast; sest selle nuhtlus oli väga vali." (Ilm.16:18-21)
Taolisi ettekuulutusi leiab piiblist mitmeid. Kahjuks on neid väga suvaliselt võimalik tõlgendada. Meenutagem jüngrite läbielu tol reede õhtul, kui Jeesus seal ristil rippus, surnuna. Neil oli häbi, et nende poolt imetletud Õpetaja on avalikult häbistatud ja pealegi ka abituna ja surnuna seal ristil rippumas. Nii langesid nad ahastusse. Kartusest sulgesid uksed endi järel ja ei julgenud päeva ajal avalikult tänavalegi minna.
Miks nad olid ahastuses? Kas Jumal ei hoolinud enam neist, või nõudis Ta midagi võimatut neilt? Kaugeltki mitte! Juba paari päeva möödudes kõik muutus nende jaoks - Jeesus avas nende mõistuse. Ja selle tulemusel nad enam ei peitunud häbistatult suletud uste taha, vaid ilmusid ise otse kõige rahva ette ja kuulutasid uues väes oma ülestõusnud Issandast.
Millest selline muutus? Kõige alus oli siiski see, et Jeesus oli saanud avada nende mõistuse. Hirm ja kartus ei ole ealeski meie parimateks abimeesteks. Kuigi öeldakse, et hirmul on suured silmad, siis ometi need "suured silmad" ei ole mitte selles mõttes suured, et nad näeksid reaalsust paremini. Ei, vastupidi - hirmu foonil näeme karta ka selliseid asju, mille peale rahulikus olukorras ei oska tullagi.
Siiski. Oli toimunud veel üks suur muutus - nad said ristitud Püha Vaimuga!
Vaimuga ristimine on kõike muutev ja kordumatu sündmus. Kui inimese pöördumine - seegi toimub Jumala Vaimu töö tulemusel - võib toimuda vaikselt ja märkamatult, selliselt, et ainult tagajärjed on märgatavad, siis Vaimuga ristimine ei saa eales toimuda selliselt. See muudab kõik. Väliselt võib see kogemus olla mõneti varieeruv, kuid samas nagu Jeesuse teine tulemine ei saa jääda kellelegi märkamatuks, nii ei saa ka inimene Püha Vaimuga ristitud märkamatult.
Vaadakem siinkohal Jeesuse kogemust. Ta oli meie mõistes pöördunud mees. Veelgi enam - Ta oli täiuslik, Temas ei olnud pattu. Ta ei olnud oma elus ealeski eksinud Jumala seaduse vastu. Ta ei olnud ei valetanud ega varastanud. Ei abielu rikkunud ega ligimese vara himustanud.
Ta tegutses vaikselt seal Naatsareti puutöökojas. Toolid, lauad - kõike, mida tellijad soovisid. Selliselt möödus ca 30 aastat Tema elust. Meie jaoks ei ole sellest elust kuigi palju säilinud. Miks piibel sellest meile ei räägi?
Põhjus on lihtne - see ei olnud Tema elus peamine. Tema missiooniks ei olnud elada rahulikult vaikselt oma puusepa elu. Kõik muutus Tema elus peale ristimist Püha Vaimuga! See ei juhtunud juhuslikult, vaid Jumala juhtivust järgides. Ta lasi end ristida Ristija Johannesel. Kuigi Johannes esmalt keeldus, sest... Jeesus ei olnud ju patune, kelle eksimusi sinna vete voogudesse oleks vajadust matta, siis Jeesuse kinnituse peale, et see kõik kuulub Jumala plaani, sai siiski Jeesus ristitud.
Paraku selles vees ei olnud midagi, mis oleks Jeesuse selle Vaimuga võidmise kinkinud. Ei. Selleks oli Jeesuse usk ja kõigutamatu soov oma Isa ja Tema plaane järgida. Sama kordus ka jüngrite puhul. Jeesus keelas neil enne kuulutama minemast, kui nad on saanud osa sellest imelisest Vaimu võidmisest.
Siia võib lisada, et isegi Saatana jaoks ei kujutanud see naatsareti puusepp mingit erilist ohtu. Kuni selle hetkeni, mil Ta sai Vaimuga ristitud. Koheselt ilmus Saatan Jeesust kõrbes kiusama, sest Jeesus kujutas tema kuningriigile sel hetkel kõige suuremat ohtu.
Pöördumine ja uuestisünd ei asenda ristimist Püha Vaimuga. Pöördumine ja uuestisünd eelnevad Püha Vaimuga ristimisele, kuid nad on täiesti erinevad kogemused. Ja siin on ka põhjus, miks isegi Jeesus vajas Vaimust sündinud elule lisaks midagi palju enamat, et olla valmis suureks päästmise missiooniks.
Loeme piiblist, mis järgnes kõrbe sündmustele.
„ Ja Jeesus läks tagasi Vaimu väes Galileasse; ja kuuldus Temast levis kogu ümberkaudsele maale. Ja Ta õpetas nende kogudusekodades, ja kõik andsid Temale au.“ (Lk.4:14-15)
Mees, kes oli puusepp, temast oli saanud Kristus (Võitu)! Toimus radikaalne muutus – puusepast sai inimkonna Päästja! Ta sai võitud ehk ristitud Püha Vaimuga. Ilma Vaimu erilise võidmiseta oli ka Jeesusel võimatu täita seda suurt missiooni, milleks Ta siia maailma sündis.
Alles peale Vaimuga ristimist hakkas Ta avalikult tunnistama. Enne seda ei olnud Ta rääkinud ainustki jutlust. See on ka põhjuseks, miks meile ei ole suurt midagi räägitud tema varasemast elust. Nüüd aga saabus Ta isegi oma kodukirikusse Naatsaretti jutlust ütlema. Mis teemal Ta rääkis?
"Issanda Vaim on minu peal seepärast on Ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; Ta on mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse" (Lk.4:18-19)
Peagi läks Ta aga Kapernauma, et õpetada sealseid inimesi. Tema õpetused olid aga erilised, „ sest Ta sõnal oli meelevald“ (Lk.4:32)
Kirikus, kus Ta parasjagu viibis, katkestas üks kurjast vaimust vaevatu Tema tegevuse ja püüdis võitlusse asuda Temaga. Jeesus käskis sel kurjal vaimul olla vait ja lahkuda sellest vaevatud inimesest.
Samal päeval läks Ta Siimona koju, kelle ämm oli kõrges palavikus. Kiirelt tervistas Ta selle naisterahva. Kui see uudis levis, siis peagi oli maja juures, kus Jeesus viibis igasuguste tõbedega inimesi.
„ Aga kui päike looja läks, tõid kõik, kelledel oli haigeid mõnesugustes tõbedes, need Tema juure, ja Ta pani igaühe peale oma käed ning tegi nad terveks“. (Lk.4:40)
Kõik need imelised sündmused on meile kirja pandud ühte ainsasse Luuka raamatu peatükki. Ja ei ole seegi juhuslik, et see peatükk järgnes just Jeesuse Vaimuga ristimise peatükile!
Jeesuse lahkumise kõne leiame Joh. 14. peatükist. Seal Jeesus kuulutab ette jüngritele, et peagi Ta lahkub nende hulgast ja et peagi Ta ka saabub uuesti. Samas kõik need lahkumise ja uuesti saabumise jutud on ju räägitud Püha Vaimu tõotuse jagamise kontekstis!
Mida annab Püha Vaimuga ristimine meile täna? R.A.Torrey on kirjutanud:
„Elava Kristuse tundmist ei saa saavutada rohkema Sõna lugemiste kaudu ega teiste inimeste tunnistuste kuulamisega. Ainult siis, kui Püha Vaim isiklikult avab kirjutatud sõna ja loob selle kaudu uue elu meie südamesse, ainult siis näeme ja saame tunda Jeesust.“ (R.A.Torrey "The Person & Work of the Holy Spirit")
Jeesuse teine tulemine ei ole kohutavaks sündmuseks, mida võisime lugeda Ilmutusraamatu 16.peatükist. Vastupidi - see on kogu meie maailma kõige suuremaks ootuseks ja lootuseks. Püha Vaim soovib meie pilgule avada uue maailma, mis on sama reaalne kui see meie poolt silmaga nähtav! Selles uues maailmas on Jumal tõotanud kõik uueks luua ja kõik meie kurbuse ja hädad minema pühkida.
Ometi saab see toimuda vaid vabatahtlikult. Meie valikul põhinevalt. Sunnitud armastus ei ole see, mida Jumal meilt ootab. Ta asetab meie ette vaba valiku: kas otsida armu ja täit vabadust oma Loojalt, või keelduda sellest. Valik on meie teha. Ja seda me teeme igal päeval, igas hetkes.
Valik oli ka see, mille tegid vanad juudid Jeesuse päevil:
„Juutide juhid pidasid end liiga targaks, et vajada õpetust, liiga õigeks et vajada päästmist, liiga austatuks et vajada au, mis tuleb Kristuselt. Selle tagajärjel pöördus Õnnistegija neist ära...” (E.G.White "Apostlite teod)
See tsitaat väljendab üht kohutavamat tõde üldse – „selle tagajärjel pöördus Õnnistegija neist ära”...
Mida tähendab – Õnnistegija pöördus neist ära? Milline saab olema selle ära pöördumise tagajärg? Kas on siis veel lootust?
Armuaja lõpp – sellele järgneb ju vahetult kaua oodatud Jeesuse teine tulemine. Õigete ülestõusmine, 1000 aastane periood. Teine ülestõusmine, lõpukohus, Maa uueks loomine. Üks sündmus järgneb teisele. Kas keegi võiks ettekujutada olukorda, kus Jumal peataks kogu selle üksteisele järgneva sündmuste ahela ja ütleks: armuaeg sai läbi, Mati otsustas loobuda mu pakkumisest, aga ma siiski mõtlesin teda päästa – näe, ta palvetab usinasti; peatame aja kulgemise ja võtame selle Mati ka siia Kati juurde...
Meie Jumal on küll kõikvõimas, ometi teeb Ta kõik, mida eales saab veel teha, et meie igaühe mõistus saaks "avatud" sel ajal, kui Jumala poolne pakkumine on aktiivne ja Tema ka selle nimel tegutseb. Seda selleks, et me saaksime teha teadliku otsuse, kas ma vajan Jumala poolt pakutavat armu ja kas see Kolgata ristil rippunud Jeesus on ka minu isiklik Päästja.
Kui ma siis otsustan loobuda Temast ja Ta on sunnitud ära pöörduma minust – ükskõik siis millisel ettekäändel, kas oleme maja ostnud, uue auto saanud, oleme abiellunud ja kõik elu alles ees... Siis, kui viimased nuhtlused mind tabavad ei muuda need mulle äraütlemise hetkel nii olulisena tundunud põhjused Jumala juures enam midagi. Miks? Tema kutsub täna! Nagu piibel ütleb – täna kui kuuled Ta häält, ära paaduta oma südant!
"Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast, vaid manitsege üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse "täna", et ükski teie seast ei paaduks patu pettusest! Sest me oleme saanud Kristuse osalisiks, kui me vaid otsani kindla hoiame esimese usulootuse. Kui öeldakse: "Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südameid..." (He.3:12-15)
Enne, kui Kristus oma jüngritest lahkus, “puhus ta nende peale ja ütles neile: “Võtke vastu Püha Vaim!” (Luuka 24:49). Nagu Torrey toodud tsitaadis kirjutas - kirjapandud sõna peab saama Püha Vaimu poolt elusaks muudetud, alles siis saabub meisse elava Kristuse tundmine, alles siis võime ka olla kindlad, kellesse usume ja mis on tõde! Samas Püha Vaimul on ka väga oluline roll meie ettevalmistamisel Jeesuse tulekuks.
Jeesuse tulemise ja Püha Vaimu töö kohta toome siin lõpuks veel ühe tsitaadi, mis juhatab meid sisse ka järgmisse teemasse:
„Evangeeliumi kuulutamise suur töö lõpeb mitte väiksema Jumala väe avaldumisega kui see, mis saatis selle algust. Prohvetikuulutused, mis täitusid varase vihma väljavalamisel evangeeliumitöö algul, täituvad uuesti hilise vihma ajal töö lõpul ... Jumala sulased ruttavad pühendumisest särava näoga ühest paigast teise, et kuulutada taeva sõnumit. Hoiatus kandub tuhandehäälsena üle kogu maailma. Tehakse imetegusid, tervistatakse haigeid, tunnustähed ja imed kaasnevad sellega. See töö sarnaneb nelipühapäeva omaga... Kuulutust ei anta edasi mitte niivõrd tõestuste, kuivõrd Jumala Vaimu sügava veenmisjõu kaudu. tõendid on juba esitatud, seeme on külvatud ja nüüd tärkab see ning kannab vilja.” (E.G.White "Suur võitlus")
Seega - Jeesuse tulemise ootus on ühe imelise ja suursuguse sündmuse ootus. Jumal õnnistagu Sind, hea lugeja, ja avagu Sinu mõistus mõistmaks aega, milles elame! Aamen.
Kõik, mis andis lootust uuele ja suurepärasele, kõigele sellele saabus konkreetne lõpp.
Jüngrid põgenesid häbis. Ja seda vaatamata sellele, et eelnevalt oli Jeesus püüdnud neid säästa sellest suurest pettumusest nende elus. Jüngrid ei mõistnud sel hetkel, et just nende armastatud Õpetaja ihu, mis seal häbipostis kõigi ees rippus, et just selle häbi kaudu saab pitseeritud nende võit. Ja mitte ainult nende, vaid ka kõigi nende, kelledeni see kuulutus eales jõuab ja kes otsustavad sellest sõnumist oma päästee leida. Selliseks inimeseks võid ju olla Sinagi, hea lugeja!
Ometi oli nende tähelepanu suunatud muule, nende jaoks tol hetkel olulisemana tundunud teemadele ja seepärast nad ei mõistnud neid Jeesuse sõnu. Tagajärg - nad pidid läbi elama suure pettumuse.
Õnneks see lootusetus möödus peagi. Nädala esimesel päeval ilmus Jeesus elavana jüngritele ja nad nägid, et isegi surm oli jõuetu Looja väe ees. Piiblis on kirjutatud, et peale ülestõusmist, hetkel kui Jeesus meenutas neile Vanas Testamendis olevaid prohvetikuulutusi ja lunastusplaani täitumist Tema surmas, "Ta avas nende mõistuse" (Lk.24:45) nii, et nad said lõpuks aru kogu selle Kolgata tragöödia olemusest ja möödapääsmatusest.
Nüüd nad mõistsid ka Jeesuse varasemalt öeldud sõnu:
"Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen." (Joh.14:1-3)
Millest siin Jeesus rääkis? Siin on kaks peamist teemat. Esiteks Jeesus kinnitab, et Ta läheb Isa juurde. Peagi Teda ei ole enam nende keskel. Teiseks on Tal ka sõnum, et Ta tuleb tagasi. Seoses tagasi tulekuga selgitab Ta ka seda, mida Ta seal "Isa juures" teeb - Ta valmistab ette lunastatute saabumist sinna, kus Tema juba on.
Need on kaks väga olulist ja lahutamatut teemat ka meie jaoks. Sellega seoses võib ju tekkida küsimus, et kui oluline see Jeesuse teine tulemine siis ikkagi on meie jaoks täna, kes me elame siin planeedil ca 2000 aastat peale seda, kui Jeesus neid mõtteid väljendas?
Siin on paraku kaks ohtlikku äärmust, millesse võime langeda. Esimene on selline pragmaatiline ja väga realistlikuna tunduv arusaam, et kõik need sõnad (kui neid üldse Jeesus ka ütles - me oleme õppinud kahtlema kõiges!) on ju nii ammu väljendatud, palju me neid üldse usaldada võime. Piiblist on nii mõnigi leidnud igasugu jaburaid väiteid, "aga ajad lähevad omasoodu ja küllap läheb nii ka edaspidi. Mina elan täna ja minu probleemideks on pigem see, kuidas leiva lauale teenin ja kuidas mul talvel tuba ikka soe oleks".
Ja nii tehaksegi tihti järeldus, et peamine on see, mis toimub täna silmaga nähtavas ja käega katsutavas maailmas, kõik muu - see jäägu hobide tasandile, see ei saa liigselt domineerima minu mõtteis, muresid ilma selletagi piisavalt.
Kahjuks on ka teine äärmus. See tekib näiteks järgneva ettekuulutuse lugemise baasil:
"Ja sündis hääli ja müristamisi ja välke ja tekkis suur maavärisemine, millist ei ole olnud sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine oli see. Ja suur linn jagunes kolmeks osaks, ja paganrahvaste linnad langesid. Ja suurt Baabüloni tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevuviina karika. Ja kõik saared põgenesid ja mägesid ei leidunud enam. Ja suuri raheteri, talendiraskusi, tuli taevast maha inimeste peale. Ja inimesed pilkasid Jumalat rahe nuhtluse pärast; sest selle nuhtlus oli väga vali." (Ilm.16:18-21)
Taolisi ettekuulutusi leiab piiblist mitmeid. Kahjuks on neid väga suvaliselt võimalik tõlgendada. Meenutagem jüngrite läbielu tol reede õhtul, kui Jeesus seal ristil rippus, surnuna. Neil oli häbi, et nende poolt imetletud Õpetaja on avalikult häbistatud ja pealegi ka abituna ja surnuna seal ristil rippumas. Nii langesid nad ahastusse. Kartusest sulgesid uksed endi järel ja ei julgenud päeva ajal avalikult tänavalegi minna.
Miks nad olid ahastuses? Kas Jumal ei hoolinud enam neist, või nõudis Ta midagi võimatut neilt? Kaugeltki mitte! Juba paari päeva möödudes kõik muutus nende jaoks - Jeesus avas nende mõistuse. Ja selle tulemusel nad enam ei peitunud häbistatult suletud uste taha, vaid ilmusid ise otse kõige rahva ette ja kuulutasid uues väes oma ülestõusnud Issandast.
Millest selline muutus? Kõige alus oli siiski see, et Jeesus oli saanud avada nende mõistuse. Hirm ja kartus ei ole ealeski meie parimateks abimeesteks. Kuigi öeldakse, et hirmul on suured silmad, siis ometi need "suured silmad" ei ole mitte selles mõttes suured, et nad näeksid reaalsust paremini. Ei, vastupidi - hirmu foonil näeme karta ka selliseid asju, mille peale rahulikus olukorras ei oska tullagi.
Siiski. Oli toimunud veel üks suur muutus - nad said ristitud Püha Vaimuga!
Vaimuga ristimine on kõike muutev ja kordumatu sündmus. Kui inimese pöördumine - seegi toimub Jumala Vaimu töö tulemusel - võib toimuda vaikselt ja märkamatult, selliselt, et ainult tagajärjed on märgatavad, siis Vaimuga ristimine ei saa eales toimuda selliselt. See muudab kõik. Väliselt võib see kogemus olla mõneti varieeruv, kuid samas nagu Jeesuse teine tulemine ei saa jääda kellelegi märkamatuks, nii ei saa ka inimene Püha Vaimuga ristitud märkamatult.
Vaadakem siinkohal Jeesuse kogemust. Ta oli meie mõistes pöördunud mees. Veelgi enam - Ta oli täiuslik, Temas ei olnud pattu. Ta ei olnud oma elus ealeski eksinud Jumala seaduse vastu. Ta ei olnud ei valetanud ega varastanud. Ei abielu rikkunud ega ligimese vara himustanud.
Ta tegutses vaikselt seal Naatsareti puutöökojas. Toolid, lauad - kõike, mida tellijad soovisid. Selliselt möödus ca 30 aastat Tema elust. Meie jaoks ei ole sellest elust kuigi palju säilinud. Miks piibel sellest meile ei räägi?
Põhjus on lihtne - see ei olnud Tema elus peamine. Tema missiooniks ei olnud elada rahulikult vaikselt oma puusepa elu. Kõik muutus Tema elus peale ristimist Püha Vaimuga! See ei juhtunud juhuslikult, vaid Jumala juhtivust järgides. Ta lasi end ristida Ristija Johannesel. Kuigi Johannes esmalt keeldus, sest... Jeesus ei olnud ju patune, kelle eksimusi sinna vete voogudesse oleks vajadust matta, siis Jeesuse kinnituse peale, et see kõik kuulub Jumala plaani, sai siiski Jeesus ristitud.
Paraku selles vees ei olnud midagi, mis oleks Jeesuse selle Vaimuga võidmise kinkinud. Ei. Selleks oli Jeesuse usk ja kõigutamatu soov oma Isa ja Tema plaane järgida. Sama kordus ka jüngrite puhul. Jeesus keelas neil enne kuulutama minemast, kui nad on saanud osa sellest imelisest Vaimu võidmisest.
Siia võib lisada, et isegi Saatana jaoks ei kujutanud see naatsareti puusepp mingit erilist ohtu. Kuni selle hetkeni, mil Ta sai Vaimuga ristitud. Koheselt ilmus Saatan Jeesust kõrbes kiusama, sest Jeesus kujutas tema kuningriigile sel hetkel kõige suuremat ohtu.
Pöördumine ja uuestisünd ei asenda ristimist Püha Vaimuga. Pöördumine ja uuestisünd eelnevad Püha Vaimuga ristimisele, kuid nad on täiesti erinevad kogemused. Ja siin on ka põhjus, miks isegi Jeesus vajas Vaimust sündinud elule lisaks midagi palju enamat, et olla valmis suureks päästmise missiooniks.
Loeme piiblist, mis järgnes kõrbe sündmustele.
„ Ja Jeesus läks tagasi Vaimu väes Galileasse; ja kuuldus Temast levis kogu ümberkaudsele maale. Ja Ta õpetas nende kogudusekodades, ja kõik andsid Temale au.“ (Lk.4:14-15)
Mees, kes oli puusepp, temast oli saanud Kristus (Võitu)! Toimus radikaalne muutus – puusepast sai inimkonna Päästja! Ta sai võitud ehk ristitud Püha Vaimuga. Ilma Vaimu erilise võidmiseta oli ka Jeesusel võimatu täita seda suurt missiooni, milleks Ta siia maailma sündis.
Alles peale Vaimuga ristimist hakkas Ta avalikult tunnistama. Enne seda ei olnud Ta rääkinud ainustki jutlust. See on ka põhjuseks, miks meile ei ole suurt midagi räägitud tema varasemast elust. Nüüd aga saabus Ta isegi oma kodukirikusse Naatsaretti jutlust ütlema. Mis teemal Ta rääkis?
"Issanda Vaim on minu peal seepärast on Ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; Ta on mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse" (Lk.4:18-19)
Peagi läks Ta aga Kapernauma, et õpetada sealseid inimesi. Tema õpetused olid aga erilised, „ sest Ta sõnal oli meelevald“ (Lk.4:32)
Kirikus, kus Ta parasjagu viibis, katkestas üks kurjast vaimust vaevatu Tema tegevuse ja püüdis võitlusse asuda Temaga. Jeesus käskis sel kurjal vaimul olla vait ja lahkuda sellest vaevatud inimesest.
Samal päeval läks Ta Siimona koju, kelle ämm oli kõrges palavikus. Kiirelt tervistas Ta selle naisterahva. Kui see uudis levis, siis peagi oli maja juures, kus Jeesus viibis igasuguste tõbedega inimesi.
„ Aga kui päike looja läks, tõid kõik, kelledel oli haigeid mõnesugustes tõbedes, need Tema juure, ja Ta pani igaühe peale oma käed ning tegi nad terveks“. (Lk.4:40)
Kõik need imelised sündmused on meile kirja pandud ühte ainsasse Luuka raamatu peatükki. Ja ei ole seegi juhuslik, et see peatükk järgnes just Jeesuse Vaimuga ristimise peatükile!
Jeesuse lahkumise kõne leiame Joh. 14. peatükist. Seal Jeesus kuulutab ette jüngritele, et peagi Ta lahkub nende hulgast ja et peagi Ta ka saabub uuesti. Samas kõik need lahkumise ja uuesti saabumise jutud on ju räägitud Püha Vaimu tõotuse jagamise kontekstis!
Mida annab Püha Vaimuga ristimine meile täna? R.A.Torrey on kirjutanud:
„Elava Kristuse tundmist ei saa saavutada rohkema Sõna lugemiste kaudu ega teiste inimeste tunnistuste kuulamisega. Ainult siis, kui Püha Vaim isiklikult avab kirjutatud sõna ja loob selle kaudu uue elu meie südamesse, ainult siis näeme ja saame tunda Jeesust.“ (R.A.Torrey "The Person & Work of the Holy Spirit")
Jeesuse teine tulemine ei ole kohutavaks sündmuseks, mida võisime lugeda Ilmutusraamatu 16.peatükist. Vastupidi - see on kogu meie maailma kõige suuremaks ootuseks ja lootuseks. Püha Vaim soovib meie pilgule avada uue maailma, mis on sama reaalne kui see meie poolt silmaga nähtav! Selles uues maailmas on Jumal tõotanud kõik uueks luua ja kõik meie kurbuse ja hädad minema pühkida.
Ometi saab see toimuda vaid vabatahtlikult. Meie valikul põhinevalt. Sunnitud armastus ei ole see, mida Jumal meilt ootab. Ta asetab meie ette vaba valiku: kas otsida armu ja täit vabadust oma Loojalt, või keelduda sellest. Valik on meie teha. Ja seda me teeme igal päeval, igas hetkes.
Valik oli ka see, mille tegid vanad juudid Jeesuse päevil:
„Juutide juhid pidasid end liiga targaks, et vajada õpetust, liiga õigeks et vajada päästmist, liiga austatuks et vajada au, mis tuleb Kristuselt. Selle tagajärjel pöördus Õnnistegija neist ära...” (E.G.White "Apostlite teod)
See tsitaat väljendab üht kohutavamat tõde üldse – „selle tagajärjel pöördus Õnnistegija neist ära”...
Mida tähendab – Õnnistegija pöördus neist ära? Milline saab olema selle ära pöördumise tagajärg? Kas on siis veel lootust?
Armuaja lõpp – sellele järgneb ju vahetult kaua oodatud Jeesuse teine tulemine. Õigete ülestõusmine, 1000 aastane periood. Teine ülestõusmine, lõpukohus, Maa uueks loomine. Üks sündmus järgneb teisele. Kas keegi võiks ettekujutada olukorda, kus Jumal peataks kogu selle üksteisele järgneva sündmuste ahela ja ütleks: armuaeg sai läbi, Mati otsustas loobuda mu pakkumisest, aga ma siiski mõtlesin teda päästa – näe, ta palvetab usinasti; peatame aja kulgemise ja võtame selle Mati ka siia Kati juurde...
Meie Jumal on küll kõikvõimas, ometi teeb Ta kõik, mida eales saab veel teha, et meie igaühe mõistus saaks "avatud" sel ajal, kui Jumala poolne pakkumine on aktiivne ja Tema ka selle nimel tegutseb. Seda selleks, et me saaksime teha teadliku otsuse, kas ma vajan Jumala poolt pakutavat armu ja kas see Kolgata ristil rippunud Jeesus on ka minu isiklik Päästja.
Kui ma siis otsustan loobuda Temast ja Ta on sunnitud ära pöörduma minust – ükskõik siis millisel ettekäändel, kas oleme maja ostnud, uue auto saanud, oleme abiellunud ja kõik elu alles ees... Siis, kui viimased nuhtlused mind tabavad ei muuda need mulle äraütlemise hetkel nii olulisena tundunud põhjused Jumala juures enam midagi. Miks? Tema kutsub täna! Nagu piibel ütleb – täna kui kuuled Ta häält, ära paaduta oma südant!
"Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast, vaid manitsege üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse "täna", et ükski teie seast ei paaduks patu pettusest! Sest me oleme saanud Kristuse osalisiks, kui me vaid otsani kindla hoiame esimese usulootuse. Kui öeldakse: "Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südameid..." (He.3:12-15)
Enne, kui Kristus oma jüngritest lahkus, “puhus ta nende peale ja ütles neile: “Võtke vastu Püha Vaim!” (Luuka 24:49). Nagu Torrey toodud tsitaadis kirjutas - kirjapandud sõna peab saama Püha Vaimu poolt elusaks muudetud, alles siis saabub meisse elava Kristuse tundmine, alles siis võime ka olla kindlad, kellesse usume ja mis on tõde! Samas Püha Vaimul on ka väga oluline roll meie ettevalmistamisel Jeesuse tulekuks.
Jeesuse tulemise ja Püha Vaimu töö kohta toome siin lõpuks veel ühe tsitaadi, mis juhatab meid sisse ka järgmisse teemasse:
„Evangeeliumi kuulutamise suur töö lõpeb mitte väiksema Jumala väe avaldumisega kui see, mis saatis selle algust. Prohvetikuulutused, mis täitusid varase vihma väljavalamisel evangeeliumitöö algul, täituvad uuesti hilise vihma ajal töö lõpul ... Jumala sulased ruttavad pühendumisest särava näoga ühest paigast teise, et kuulutada taeva sõnumit. Hoiatus kandub tuhandehäälsena üle kogu maailma. Tehakse imetegusid, tervistatakse haigeid, tunnustähed ja imed kaasnevad sellega. See töö sarnaneb nelipühapäeva omaga... Kuulutust ei anta edasi mitte niivõrd tõestuste, kuivõrd Jumala Vaimu sügava veenmisjõu kaudu. tõendid on juba esitatud, seeme on külvatud ja nüüd tärkab see ning kannab vilja.” (E.G.White "Suur võitlus")
Seega - Jeesuse tulemise ootus on ühe imelise ja suursuguse sündmuse ootus. Jumal õnnistagu Sind, hea lugeja, ja avagu Sinu mõistus mõistmaks aega, milles elame! Aamen.
