"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
LEIGE ON RIKAS!
Mis oli eelmisel korral teemaks? Jumal tahab leige suust välja sülitada. Seetõttu, et see teema oli sedavõrd oluline, värskendame veidi mälu. Kogu Laodikea sõnumi juures on just "leige" ja leiguse olemus võtmetähtsusega.
Laodikea probleem ei seisne mitte inimese tegemistes, vaid meie arusaamas, milline on Jumal.
"olen kindel selles, et see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani." (Fil.1:6)
Meie usuleigus on tõesti sedavõrd suur ja meie vaimulik nägemine sedavõrd hägustunud, et oleme aktsepteerinud täielikku valepilti Jumalast, kes justkui sooviks oma ebatäiuslikku last suust välja sülitada... Ja seesama Jumal võtab rõõmuga röövli ristilt vastu ning suudab sellest veel ka rõõmu tunda.
Röövel... sinna ristile ei pandud mitte väikseid sulisid, päeva- või taskuvargaid. Ei, see röövel sai tõesti aru ja andis endale aru, et seal ristil oli ta tõesti oma suurte kuritegude tõttu. Hetk hiljem ta tunnistas oma pattu Jeesusele.
Jumal ei loobu ühestki oma lapsest, ka sellest röövlist mitte, kelle juures on Ta oma hea töö saanud alustada. Mitte ühestki. Raske on seda selgemini välja tuua, et me seda võtaksime kui muutumatut fakti. Jah, Ta jätab meile vabaduse loobuda Tema pakkumisest. Meile on antud vabavoli tallata Jeesuse ohvri peal oma jalgadega. Kuid.
Kuigi Taevas ei saa olema ühtegi silmakirjalikku ega poolikut, siis ometi on seal kõik need, kes ei ole suutnud loobuda Jeesusest. Ja samas, teises ülestõusmises ei ole mitte ühtegi isikut, kes oma südames igatses olla koos Jeesusega, aga nüüd peab piirduma vaid kinnitusega, et Jumala otsus tema suhtes on olnud õige. Vastupidi – seal on kõik need, kes on oma südames teinud teadliku ja lõpliku valiku: Jeesus ei sobi ega saa olla nende Kuningaks.
See valik saab olema sedavõrd must-valge inimese enda jaoks, et sinna ei saa jääda enam ühtegi kahtlust. Samas see on ka põhjuseks, miks keegi ei esita lõpukohtus Jumala ees ühtegi vastu väidet ega nõua lisatõendeid oma kohtuotsuse kohta. Need on kõik „jah ja aamen”. Siit läheme aga nüüd edasi.
"Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti!" (Ilm.3:17)
Kuidas teie reageeriksite, kui kasimatu ja katkiste riietega inimene väidab, et ta on miljardär, kes elab hetkel valla sotsiaalmajas, kuid vajab kiiresti sularaha ning seepärast pakub teile oma parimat kleiti või ülikonda müüa. Kas oleksite tema pakkumisest huvitatud? Läheksite tema koju seda vaatama?
Mingi aeg tagasi oli Eestis üpris populaarne küsida: mis on sellel pildil valesti. Siin sellel pildil on ju lausa kõik valesti.
Miljardär ei pea oma ülikonda müüma, et raha saada. Ei ela miljardärid ka mitte valla sotsiaalmajades. Rääkimata sellest, et mõni miljardär oleks kasimatu ja katkistes riietes. Siin on kõik nii valesti kui olla saab.
Ometi just sellist pilti näeb meie Jumal... lõpuaja koguduse suhtes. See on siis kogudus, kes väidab ootavat Jeesuse tulekut. See on ju kogudus, kes tõeliselt usub, et Jeesus on peagi tulemas.
„Laodikea kuulutus käib Jumala rahva kohta, kes tunnistab end uskuvat käesoleva aja tõde.” (E.G.White, Testimonies for the Church, vol.4)
„Mulle näidati, et laodikealastele antud tunnistus käib Jumala rahva kohta käesoleval ajal ning põhjus, miks see ei ole oma tähtsat tööd teinud, on Jumala rahva südame kalkus.” (samas, vol.1)
Kogu see Laodikea sõnum on antud Jumala poolt just sellele rahvale, kes on uhke, et ta on lugenud piiblit, kes teab, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg. Veelgi enam - see sõnum on rahvale, kes on ka heategevuses kaasa aidanud nõrgemate abistamisel. See rahvas lausa ootab, millas küll Jeesus juba tuleb!
Kogudustel on mitmeid ülikoole, palju muid kõrgemaid kristlikke õppeasutusi. Meil on ülemaailmselt kuulsaid tervishoiu asutusi. Jne jne. Seepärast loemegi laodikea sõnumist rahvast väitmas – ma olen rikas ja ma ei vaja midagi...
Ometi... peab ustav Tunnistaja tunnistama, et... sinu rikkus on vaid ettekujutus... Me oleme jäänud imetlema oma saavutusi.
Meenutame üht sellist meest, kes oli väga usklik ja kes oli ka veendunud, et kui keegi väärib Jumala poolset heakskiitu, siis kindlasti tema. Saulus!
"ehkki mul oleks lootust liha peale. Kui keegi muu arvab, et tema võib liha peale loota, siis mina veel rohkem! Ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, ma olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, ma olen heebrealane, sündinud heebrealasist, käsuõpetuselt variser, innukas koguduse tagakiusaja, laitmatu käsuõiguse poolest. (Filipi 3:4-6)
"mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi." (Ap.t.26:5)
Mida püüab apostel siin filiplastele öelda? Eks ikka seda, et tema ei teadnud midagi patust. Jah, ta nägi seda enda ümber, kuid enda sees ta sellele ruumi ei andnud. Ta võitles selle vastu. Veelgi enam – tal oli selles edu!
"ja et ma juudi õpetuses ette jõudsin mitmest samaealisest oma hõimus, olles palju innukam harrastama oma esiisade pärimusi." (Gal.1:14)
Saulus (enne, kui temast apostel Paulus) siis mitte ainult ei püüdnud järgida neid kõige rangemaid Jumala sõna õpetusi, vaid tal oli ka selles edu! See on väga oluline tunnistus!
Seda võiks võrrelda Martin Lutheri tunnistusega omaenda usu kohta. Ta väitis, et kui keegi oma munklusega peaks olema ära teeninud Taevasse pääsemise, siis kindlasti peaks tema see olema.
Ja kui inimene on taoliste saavutuste nimel palju vaeva näinud ja kui ta tajub, et see kõik ju ka toimib... mida siis muud, kui... olla kindel, et see kõik toimibki nii! Selle nähtuse nimi on usukindlus. Kindel ja kõigutamatu usk. See peaks olema ju kõigi usklike eesmärgiks! Või kuidas?
Kui Saulus läks Damaskusesse... Mida ta sinna tegema läks? Jumala au eest võitlema! Olete nõus? Ta oli üks väheseid, kes julges midagi ette võtta. Teised lihtsalt mõmisesid omaette ja kurtsid seda kehva lugu, mis nende püha kogudust tabanud oli. Saulus tegutses, ta ei leppinud sündmuste kulgemise jälgimisega.
Ta läks ja ta oli veendunud, et Jumal on temaga. Selles küsimuses ei olnud tal ühtegi kahtlust. Aga siis...
"Aga kui ta oli sinna minemas ja Damaskuse lähedale jõudis, sündis, et äkitselt paistis tema ümber valgus taevast; ja ta kukkus maha maa peale ning kuulis üht häält temale ütlevat: "Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?" (Ap.t.9:3-4)
Kas Saulus oli tulnud Jumalat kiusama? Kas ta läks Damaskusse Jumala vastu võitlema? Vastupidi! Ta läks sinna Jumalat teenima! Ta läks ühe vähesena päästma, mida päästa annab, olukorras, kus teised lihtsalt kurtsid seda kohutavat ülekohut, mida kurat oma viguritega koguduse ette toonud on.
Kuidas on võimalik, et inimene, kes on täielikult pühendunud Jumala teenimisele; kuidas saab olla nii, et ta ei taju, millega ta tegeleb?
Selle nähtuse nimi on patu pettus...
" ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu, see, mis tuleb Jumalalt usu varal." (Fil.3:9)
Õigust, mis tuleb käsust. Milles siis probleem? Miks peaks sellist õigust siis vältima? Mis sel õigusel siis viga on? Kui inimene püüab täita Jumala eeskirju – mis selles siis valesti on?
" Aga nüüd on Jumala õigus, millest käsk ja prohvetid tunnistavad, ilmutatud ilma käsuta, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad; sest siin ei ole ühtki vahet; sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada oma õigust praegusel ajal ning näidata, et tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust. Kus on nüüd kiitlemine? See on kõrvaldatud. Missuguse käsu läbi? Kas tegude käsu läbi? Ei mitte, vaid usu käsu läbi. Sellepärast me arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest." (Ro.3:21-24)
Mis on valesti? Valesti on see, et selline iseennast parandav inimene ei vaja Jumala armu – ta pingutab ise. Kui pingutab ise, siis kuuluvad kõik saavutused ju samuti pingutajale endale.
Siit aga loogiline küsimus, mis võib meil tekkida - kas peaks siis tegema palju pattu ja rikkuma Jumala Seadust, et arm saaks veelgi suuremaaks? On seal siis vahet, mida teeme?
"Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks? Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?" (Ro.6:1-2)
Meenutame veel ka Rooma kirjas öeldut:
"Aga kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." (Ro.8:9)
Kes ei ole kahetsenud oma patte ja kes ei ole uuestisünnist osasaanud, need ei ole Tema omad. Meenutame, et kõik on pattu teinud ja me oleme sündinud langenud Aadama järeltulijaina - me kõik vajame Jumala Vaimu uueks loovat väge. Kuigi me võime Sauluse kombel imetleda oma täiuslikkust ja olla hõivatud koguduse töös, siis ometi sõnum on: ja sa ei teagi, et sa oled vaene ja vilets...
Tuleme korraks tagasi selle mõiste „leige” juurde. Oleme korduvalt tõdenud, et Jumal ei sülita suust välja inimest, kelle juures Ta oma töö on alustanud. Jumal on oma Sõnas kinnitanud, et töö, mille Ta alustab, viib Ta ka lõpuni. Ta on maksnud väga kalli hinna ja Ta ei saa loobuda millegi vähemaga. Tema teeb omalt poolt kõik, mida eales on võimalik teha, et veenda meid oma armastuses meie suhtes.
Kõik mis võimalik – see tähendab punktini, mil me suudame teha oma teadliku ja täieliku otsuse: kas alistuda Jumala armastuse ees ja avada oma süda Talle... või sulgeda süda lõplikult ja loota oma enda pingutuste peale ...või siis teisiti: lüüa kõigele käega ning süüdistada kõiges teisi.
Tänase teema kontekstis aga peame ilmselt veel lisama, et see „leige” ei saa olla see, kes vahel teeb Jumala tahte järgi ja vahel mitte.
Küsite, et kuidas saab seda nii kindlalt väita?
Väga lihtne. Vaadake, kui keegi vahel teeb ja vahel ei tee, siis... kuidas ta seda teab, et see on nii? Jumal annab märku ja inimene alistudes Jumala Vaimu tööle, tunnistab oma suutmatust ja eksimusi. Juba see fakt iseenesest, et inimene tajub oma suutmatust/puudulikkust on märk, et ta ei ole see, kes ütleb, et on rikas ja ei vaja midagi! Vajab ju! Tunnistab oma suutmatust.
Ma olen rikas ja mul ei ole midagi vaja... Kas Saulus tajus, et ta on alasti? Kas variserid, kes Jeesuse ristile surma saatsid – kas nad tajusid, et nende tegu võib lahutada neid Jumalast? Kas selline küsimus vaevas neid?
Enamasti mitte. Vähemalt nad olid sel otsustamise hetkel vägagi veendunud, et nad ei vaja ei Jeesuse õpetusi ega Tema manitsusi. Nende uskusid, et nende unistused täituvad pigem siis, kui saaks vaid sellest Jeesusest kuidagi lahti...
Seega, see leigus, mida Jumal siin Laodikeale ette heidab on see, mis hoiab meid Jumalast ja Tema väest eemal.
"Sest ma annan neile tunnistuse, et nad on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda; sest kui nad ei mõista Jumala õigust ja püüavad üles seada oma õigust, siis ei ole nad alistunud Jumala õigusele. Sest käsu lõppsiht on Kristus õiguseks igaühele, kes usub." (Ro.10:2-4)
Siin kohal uuesti ka eelmises teemas olnud tsitaat:
„On neid, kes tunnistavad, et nad teenivad Jumalat, samal ajal aga loodavad oma jõupingutustega tema käske täita, õiget iseloomu kujundada ja päästmist kindlustada. Nende südant pole liigutanud Kristuse armastuse sügav tunnetus, kuid nad püüavad täita kristliku elu kohustusi tingimusena, mida Jumal neilt taevassesaamiseks nõuab. Sellisel religioonil pole mingit väärtust.” (E.G.White, Tee Kristuse juurde)
Laodikea probleem ei seisne mitte inimese tegemistes, vaid meie arusaamas, milline on Jumal.
"olen kindel selles, et see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani." (Fil.1:6)
Meie usuleigus on tõesti sedavõrd suur ja meie vaimulik nägemine sedavõrd hägustunud, et oleme aktsepteerinud täielikku valepilti Jumalast, kes justkui sooviks oma ebatäiuslikku last suust välja sülitada... Ja seesama Jumal võtab rõõmuga röövli ristilt vastu ning suudab sellest veel ka rõõmu tunda.
Röövel... sinna ristile ei pandud mitte väikseid sulisid, päeva- või taskuvargaid. Ei, see röövel sai tõesti aru ja andis endale aru, et seal ristil oli ta tõesti oma suurte kuritegude tõttu. Hetk hiljem ta tunnistas oma pattu Jeesusele.
Jumal ei loobu ühestki oma lapsest, ka sellest röövlist mitte, kelle juures on Ta oma hea töö saanud alustada. Mitte ühestki. Raske on seda selgemini välja tuua, et me seda võtaksime kui muutumatut fakti. Jah, Ta jätab meile vabaduse loobuda Tema pakkumisest. Meile on antud vabavoli tallata Jeesuse ohvri peal oma jalgadega. Kuid.
Kuigi Taevas ei saa olema ühtegi silmakirjalikku ega poolikut, siis ometi on seal kõik need, kes ei ole suutnud loobuda Jeesusest. Ja samas, teises ülestõusmises ei ole mitte ühtegi isikut, kes oma südames igatses olla koos Jeesusega, aga nüüd peab piirduma vaid kinnitusega, et Jumala otsus tema suhtes on olnud õige. Vastupidi – seal on kõik need, kes on oma südames teinud teadliku ja lõpliku valiku: Jeesus ei sobi ega saa olla nende Kuningaks.
See valik saab olema sedavõrd must-valge inimese enda jaoks, et sinna ei saa jääda enam ühtegi kahtlust. Samas see on ka põhjuseks, miks keegi ei esita lõpukohtus Jumala ees ühtegi vastu väidet ega nõua lisatõendeid oma kohtuotsuse kohta. Need on kõik „jah ja aamen”. Siit läheme aga nüüd edasi.
"Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti!" (Ilm.3:17)
Kuidas teie reageeriksite, kui kasimatu ja katkiste riietega inimene väidab, et ta on miljardär, kes elab hetkel valla sotsiaalmajas, kuid vajab kiiresti sularaha ning seepärast pakub teile oma parimat kleiti või ülikonda müüa. Kas oleksite tema pakkumisest huvitatud? Läheksite tema koju seda vaatama?
Mingi aeg tagasi oli Eestis üpris populaarne küsida: mis on sellel pildil valesti. Siin sellel pildil on ju lausa kõik valesti.
Miljardär ei pea oma ülikonda müüma, et raha saada. Ei ela miljardärid ka mitte valla sotsiaalmajades. Rääkimata sellest, et mõni miljardär oleks kasimatu ja katkistes riietes. Siin on kõik nii valesti kui olla saab.
Ometi just sellist pilti näeb meie Jumal... lõpuaja koguduse suhtes. See on siis kogudus, kes väidab ootavat Jeesuse tulekut. See on ju kogudus, kes tõeliselt usub, et Jeesus on peagi tulemas.
„Laodikea kuulutus käib Jumala rahva kohta, kes tunnistab end uskuvat käesoleva aja tõde.” (E.G.White, Testimonies for the Church, vol.4)
„Mulle näidati, et laodikealastele antud tunnistus käib Jumala rahva kohta käesoleval ajal ning põhjus, miks see ei ole oma tähtsat tööd teinud, on Jumala rahva südame kalkus.” (samas, vol.1)
Kogu see Laodikea sõnum on antud Jumala poolt just sellele rahvale, kes on uhke, et ta on lugenud piiblit, kes teab, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg. Veelgi enam - see sõnum on rahvale, kes on ka heategevuses kaasa aidanud nõrgemate abistamisel. See rahvas lausa ootab, millas küll Jeesus juba tuleb!
Kogudustel on mitmeid ülikoole, palju muid kõrgemaid kristlikke õppeasutusi. Meil on ülemaailmselt kuulsaid tervishoiu asutusi. Jne jne. Seepärast loemegi laodikea sõnumist rahvast väitmas – ma olen rikas ja ma ei vaja midagi...
Ometi... peab ustav Tunnistaja tunnistama, et... sinu rikkus on vaid ettekujutus... Me oleme jäänud imetlema oma saavutusi.
Meenutame üht sellist meest, kes oli väga usklik ja kes oli ka veendunud, et kui keegi väärib Jumala poolset heakskiitu, siis kindlasti tema. Saulus!
"ehkki mul oleks lootust liha peale. Kui keegi muu arvab, et tema võib liha peale loota, siis mina veel rohkem! Ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, ma olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, ma olen heebrealane, sündinud heebrealasist, käsuõpetuselt variser, innukas koguduse tagakiusaja, laitmatu käsuõiguse poolest. (Filipi 3:4-6)
"mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi." (Ap.t.26:5)
Mida püüab apostel siin filiplastele öelda? Eks ikka seda, et tema ei teadnud midagi patust. Jah, ta nägi seda enda ümber, kuid enda sees ta sellele ruumi ei andnud. Ta võitles selle vastu. Veelgi enam – tal oli selles edu!
"ja et ma juudi õpetuses ette jõudsin mitmest samaealisest oma hõimus, olles palju innukam harrastama oma esiisade pärimusi." (Gal.1:14)
Saulus (enne, kui temast apostel Paulus) siis mitte ainult ei püüdnud järgida neid kõige rangemaid Jumala sõna õpetusi, vaid tal oli ka selles edu! See on väga oluline tunnistus!
Seda võiks võrrelda Martin Lutheri tunnistusega omaenda usu kohta. Ta väitis, et kui keegi oma munklusega peaks olema ära teeninud Taevasse pääsemise, siis kindlasti peaks tema see olema.
Ja kui inimene on taoliste saavutuste nimel palju vaeva näinud ja kui ta tajub, et see kõik ju ka toimib... mida siis muud, kui... olla kindel, et see kõik toimibki nii! Selle nähtuse nimi on usukindlus. Kindel ja kõigutamatu usk. See peaks olema ju kõigi usklike eesmärgiks! Või kuidas?
Kui Saulus läks Damaskusesse... Mida ta sinna tegema läks? Jumala au eest võitlema! Olete nõus? Ta oli üks väheseid, kes julges midagi ette võtta. Teised lihtsalt mõmisesid omaette ja kurtsid seda kehva lugu, mis nende püha kogudust tabanud oli. Saulus tegutses, ta ei leppinud sündmuste kulgemise jälgimisega.
Ta läks ja ta oli veendunud, et Jumal on temaga. Selles küsimuses ei olnud tal ühtegi kahtlust. Aga siis...
"Aga kui ta oli sinna minemas ja Damaskuse lähedale jõudis, sündis, et äkitselt paistis tema ümber valgus taevast; ja ta kukkus maha maa peale ning kuulis üht häält temale ütlevat: "Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?" (Ap.t.9:3-4)
Kas Saulus oli tulnud Jumalat kiusama? Kas ta läks Damaskusse Jumala vastu võitlema? Vastupidi! Ta läks sinna Jumalat teenima! Ta läks ühe vähesena päästma, mida päästa annab, olukorras, kus teised lihtsalt kurtsid seda kohutavat ülekohut, mida kurat oma viguritega koguduse ette toonud on.
Kuidas on võimalik, et inimene, kes on täielikult pühendunud Jumala teenimisele; kuidas saab olla nii, et ta ei taju, millega ta tegeleb?
Selle nähtuse nimi on patu pettus...
" ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu, see, mis tuleb Jumalalt usu varal." (Fil.3:9)
Õigust, mis tuleb käsust. Milles siis probleem? Miks peaks sellist õigust siis vältima? Mis sel õigusel siis viga on? Kui inimene püüab täita Jumala eeskirju – mis selles siis valesti on?
" Aga nüüd on Jumala õigus, millest käsk ja prohvetid tunnistavad, ilmutatud ilma käsuta, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad; sest siin ei ole ühtki vahet; sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada oma õigust praegusel ajal ning näidata, et tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust. Kus on nüüd kiitlemine? See on kõrvaldatud. Missuguse käsu läbi? Kas tegude käsu läbi? Ei mitte, vaid usu käsu läbi. Sellepärast me arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest." (Ro.3:21-24)
Mis on valesti? Valesti on see, et selline iseennast parandav inimene ei vaja Jumala armu – ta pingutab ise. Kui pingutab ise, siis kuuluvad kõik saavutused ju samuti pingutajale endale.
Siit aga loogiline küsimus, mis võib meil tekkida - kas peaks siis tegema palju pattu ja rikkuma Jumala Seadust, et arm saaks veelgi suuremaaks? On seal siis vahet, mida teeme?
"Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks? Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?" (Ro.6:1-2)
Meenutame veel ka Rooma kirjas öeldut:
"Aga kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." (Ro.8:9)
Kes ei ole kahetsenud oma patte ja kes ei ole uuestisünnist osasaanud, need ei ole Tema omad. Meenutame, et kõik on pattu teinud ja me oleme sündinud langenud Aadama järeltulijaina - me kõik vajame Jumala Vaimu uueks loovat väge. Kuigi me võime Sauluse kombel imetleda oma täiuslikkust ja olla hõivatud koguduse töös, siis ometi sõnum on: ja sa ei teagi, et sa oled vaene ja vilets...
Tuleme korraks tagasi selle mõiste „leige” juurde. Oleme korduvalt tõdenud, et Jumal ei sülita suust välja inimest, kelle juures Ta oma töö on alustanud. Jumal on oma Sõnas kinnitanud, et töö, mille Ta alustab, viib Ta ka lõpuni. Ta on maksnud väga kalli hinna ja Ta ei saa loobuda millegi vähemaga. Tema teeb omalt poolt kõik, mida eales on võimalik teha, et veenda meid oma armastuses meie suhtes.
Kõik mis võimalik – see tähendab punktini, mil me suudame teha oma teadliku ja täieliku otsuse: kas alistuda Jumala armastuse ees ja avada oma süda Talle... või sulgeda süda lõplikult ja loota oma enda pingutuste peale ...või siis teisiti: lüüa kõigele käega ning süüdistada kõiges teisi.
Tänase teema kontekstis aga peame ilmselt veel lisama, et see „leige” ei saa olla see, kes vahel teeb Jumala tahte järgi ja vahel mitte.
Küsite, et kuidas saab seda nii kindlalt väita?
Väga lihtne. Vaadake, kui keegi vahel teeb ja vahel ei tee, siis... kuidas ta seda teab, et see on nii? Jumal annab märku ja inimene alistudes Jumala Vaimu tööle, tunnistab oma suutmatust ja eksimusi. Juba see fakt iseenesest, et inimene tajub oma suutmatust/puudulikkust on märk, et ta ei ole see, kes ütleb, et on rikas ja ei vaja midagi! Vajab ju! Tunnistab oma suutmatust.
Ma olen rikas ja mul ei ole midagi vaja... Kas Saulus tajus, et ta on alasti? Kas variserid, kes Jeesuse ristile surma saatsid – kas nad tajusid, et nende tegu võib lahutada neid Jumalast? Kas selline küsimus vaevas neid?
Enamasti mitte. Vähemalt nad olid sel otsustamise hetkel vägagi veendunud, et nad ei vaja ei Jeesuse õpetusi ega Tema manitsusi. Nende uskusid, et nende unistused täituvad pigem siis, kui saaks vaid sellest Jeesusest kuidagi lahti...
Seega, see leigus, mida Jumal siin Laodikeale ette heidab on see, mis hoiab meid Jumalast ja Tema väest eemal.
"Sest ma annan neile tunnistuse, et nad on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda; sest kui nad ei mõista Jumala õigust ja püüavad üles seada oma õigust, siis ei ole nad alistunud Jumala õigusele. Sest käsu lõppsiht on Kristus õiguseks igaühele, kes usub." (Ro.10:2-4)
Siin kohal uuesti ka eelmises teemas olnud tsitaat:
„On neid, kes tunnistavad, et nad teenivad Jumalat, samal ajal aga loodavad oma jõupingutustega tema käske täita, õiget iseloomu kujundada ja päästmist kindlustada. Nende südant pole liigutanud Kristuse armastuse sügav tunnetus, kuid nad püüavad täita kristliku elu kohustusi tingimusena, mida Jumal neilt taevassesaamiseks nõuab. Sellisel religioonil pole mingit väärtust.” (E.G.White, Tee Kristuse juurde)
3. Külm või kuum <--- ---> 5. Leige on pime ja alasti
