"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni."  (Ilm.5:13)
LEIGE ON PIME JA ALASTI
Eelmisel kahel korral tegelesime peamiselt selle „leige” olemuse mõistmisega. Miks on see oluline? Arusaades, mida mõtleb Jumal selle „leige” all, mõistame ka probleemi olemust, millest Jumal räägib meile Laodikea sõnumis. Kui mõistame probleemi, siis on lootust näha ja mõista Jumala poolset pakutavat lahendust. 
 
Kõige selle juures on väga suur vahe, kas Jumal soovib suust välja sülitada selle, kes on osasaanud Jumala Vaimu puudutusest oma südames ja kes püüab järgida Teda, või siis selle, kelle jaoks on oluline näida kristlasena, kuid kelle süda on Jumala Vaimu poolt muutmata ning on külm kui kivi. See on väga oluline mõistmaks nende Jumala poolsete etteheidete järsku vormi - tahan suust välja sülitada...
 
Seejuures muutuvad mõistetavaks ka need sõnad, kus Jumal räägib kristlastest, kes väidavad, et nad on Jeesuse nimel kuulutanud ja isegi imesid korda saatnud, ometi Jumal peab kinnitama: ma ei tunne teid, taganege minust... See on valus hetk. 
 
Eelmisel korral jälgisime Saulust ja tema püüdlusi ja seda pöördelist sündmust Damaskuse teel. Meenutame, et Saulus oli seal ju Jumala au eest võitlemas. Saulus oli ju mees, kes sai julgelt enda kohta väita, et ta on käsuõpetuse poolest laitmatu. 
 
See tähendab, et Sauluse elus oli täitunud Jumala eesmärk. Ta oli veendunud, et ta oli täielikus kooskõlas Jumala täiuslike nõuetega. Ta oli veendunud, et tema ja Jumala vahel on täielik kooskõla. Ta oli veendunud, et ta mõistis Jumala tahet eksimatult. Tal ei olnud vajadust karta Jumala kohut. Jumal ainult naeratas talle. Kas saab olla veel midagi kaunimat?
 
Ja siis ühtäkki peab ta kuulma üht häält ütlemas: miks sa mind taga kiusad... 
 
Peale seda pöördelist sündmust, kui variser Saulusest sai apostel Paulus, loeme järgmise mõtte nüüd juba apostli sulest:  
Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee  seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. ... Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole  head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha,  
ma teen."  (Ro.7:15,18-19)
 
Laodikealastele annab Jumal teada midagi sarnast: 
 
"sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti."   (Ilm.3:17)
 
Kui kõrvutame neid kahte teksti – esimene, kus apostel kinnitab, et ta teab, et temas ei ole midagi head ja teist, kus Jumal ütleb laodikealastele, et sa ei teagi... siis märkame midagi olulist. 
 
Laodikea ei tea, et ta on armetu ja alasti. Ka Saulus ei teadnud. Paulusena ta aga on saanud teada – peale pöördumist! Nüüd ta teab, et temas ei ole midagi head. 
 
Oma olukorra tajumine on siin see peamine. Jeesus ütles kord, et mitte terved ei vaja arsti, vaid haiged (Lk.5:31)... Kui inimene teab, et temas on probleem, siis ta otsib ka lahendust sellele probleemile. Kui ta aga ei tea, või veelgi hullem – püüab seda lausa eitada... siis ei saa ju ravi ega mingit lahendust ka aset leida. Kuidas aidata patust, kes on veendunud, et temaga on kõik hästi? Kui talle ka midagi väita, mis tema arusaamaga ei ühti - siis ta ju naerab sellise väite koos väitjaga välja!

Kui tead, mis on probleem,siis on lootust, et me leiame ka lahenduse. Vähemalt kogu meie olemus otsib seda lahendust. Sama ka vaimulikult.
 
Mis oli variser Sauluse probleem? Kindlasti see, et ta oli veendunud, et temaga on kõik korras. Ta ei tundnud end olevat armetu. Ei! Ta nägi neid armetuid enda ümber. Ja kindlasti olid need kristlased, keda ta läks ka sealt Damaskusest otsima – kindlasti esindasid nemadki tema silmis just seda armetut seltskonda, kes tema arusaamist mööda ei tunne oma Jumalat... 
 
Seega. Seeasemel, et näha oma probleemi ja leida sellele lahendust, Saulus nägi teiste probleemi.  Seda aga ei saanud Saulus lahendada. Ainult Jumal saab. Seda probleemi, mis pesitses aga Sauluses endas... see oli aga täielikult varjatud Sauluse pilgu eest.
 
Miks siis on inimene ilma Jumalata vaene, vilets ja armetu? Lausa veel ka alasti. 
 
Algselt Jumal lõi inimese oma näo järele. Kui Aadam langes pattu, mis sel hetkel temaga juhtus? 
 
Patt tuli tema ja Jumala vahele. Lisaks langes needus ka maailmale, kus Aadama elas. Ja mis peamine – patt ei asetanud end pelgalt Aadama ja Jumala vahele, vaid... täitis ka Aadama olemuse.  

"Aga Aadamale ta ütles: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!"  (1.Mo.3:17-19)
 
Jällegi. Meenutame. Loomise järel oli maailm ja inimene selles keskkonnas Jumala sõnul „väga hea”. Sealt ei puudunud midagi, mida oleks saanud veel paremaks teha.  
 
Ja siis ühtäkki – ohakad koos vaeva ja valuga. Meie jaoks on see reaalsus, me enamasti ei tajugi, kui suur muutus tegelikult aset leidis.  
 
Mis aga juhtus Aadama endaga? Kas väliselt ka midagi juhtus temaga? 
 
"Ja nad kuulsid Jehoova Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Jehoova Jumala palge eest rohuaia puude keskele."(1.Mo.3:8)
 
Aadam, kes varasemalt rõõmustus oma Loojaga kohtumise üle... kartis ja peitis end Tema eest. Ja tänase päevani Aadama järeltulijatena peidame me endid Tema palge eest...

Alasti. Aadamal hakkas külm. Kui sul ei ole riideid seljas, siis kindlasti tundub ümbritsev keskkond jahedamana. Ja kindlasti tekitab alastiolek ka teatud ebamugavustunnet. Eriti Aadamale, kes oli elus esimest korda alasti. Tal puudus selline kogemus... sest teda ei varjanud enam valguserüü. Ta oli täiesti alasti. 
 
Meie aga oleme korduvalt olnud alasti. Meie jaoks ei seostu alasti olekuga sellist piina. Kuigi ka meie tajume ebamugavustunnet, kui peaksime võõraste silmade ette alasti sattuma. Me teeme loomu poolest kõik selleks, et seda ei peaks juhtuma. 
 
See valguserüü eemaldamine ja külma tunne - see leidis aset just Jumala ja loodu vahel. Mis toimus aga Aadamas endas? 
 
Piiblist võime lugeda: 
" Sellepärast, otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud."  (Ro.5:12)
 
Ja milles see Aadama puhul väljendus? Selge – kohe kuuleme vastust, et näe, Aadam ju suri. Tõesti, Aadam suri. Täna teda ei ole enam meie keskel. 
 
Paulus aga väitis, et "surm on tunginud kõigisse" meisse... Surm ei tunginud Aadamasse mitte tema surmapäeval, vaid... pattu langemise hetkel. Oli ju Jumal selgelt väljendunud, et patu palk on surm. Jumal kui kõige elu Looja - lahutus Temas... see ongi surm. See ei ole elu. See ei ole rõõm. Ja neid surma tundemärke võime koheselt ka Aadamas täheldada.
 
" Ja Jehoova Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?" Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!" Siis ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?" Ja Aadam vastas: "Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!" (1.Mo.3:9-12)
 
Paneme tähele neid sõnu. Naine, kelle SINA mulle andsid, tema tegi. Tema on süüdi. Kes siis on süüdi? Naine? Jah, tema ka, aga.... kelle Sa mulle andsid... 
 
See on ju süüdistus Looja aadressil. Sina, Jumal, andsid mulle vale kaaslase. Sina oled süüdi, et tema sellest keelatud puust võttis. Aadam, kes nähes Eevat keelatud vili käes, ei suutnud taluda mõtet, et ta nii imelisest olevusest peab lahkuma... süüdistab nüüd nii oma armastatud kaaslast ja ka oma armast Loojat...
 
Paulus kinnitab meile, et Aadam tegi teadliku valiku. Pattu loetakse Aadama patust, mitte Eeva omast. Aadama patt oli see, mis kandus tema järglastesse. Jeesus on teine Aadam. Mitte teine Eeva. 
 
"Sest Aadam loodi enne, siis Eeva; ega Aadamat petetud, vaid naist peteti ja ta sattus üleastumisse," (1.Tim.2:13-14)
 
Aadamat ei petetud - tema armastus Eeva vastu oli niivõrd suur, et ta ei talunud mõtet, et ta peaks lahkuma Eevast. 
 
Ja siis... Sina andsid mulle naise. Nii Eeva kui ka Jumal on süüdi... Patu palk on surm. Aadam oli surnud. Ta oli lahus Jumalast. Temas ei olnud enam igavesti kestvat elu - süüdistused hävitavad elu, need ei saa jätkuda igavesti. Süüdistusi ja muud teiste kahjustamist ei ole selles maailmas, mille Jumal lõi igavesti kestma.
 
Esimene asi, mida Jumal peale pattulangemist tegi – ta pani mõõga Elupuu ja patuste Aadama ja Eeva vahele. See piiri ületamine oli võimatu. Ja nii ei olegi meil igavesi patuseid. 

Samas surm on tunginud ka sinusse ja minusse. Meie elu loomulikuks lõpuks peaks olemagi surm. Täielik. Surm kui kõige lõpp. Sellele ei peaks järgnema enam midagi. Mitte midagi. Olematus.

Jah, tänasel päeval väga paljud inimesed tõesti ongi võtnud selle ainsaks reaalsuseks – meil on vaid üks elu, me kõik sureme ja ongi kõik. Me ei saa midagi surma kaasa võtta. Või siiski saame?! 
 
Probleem selles, et Jumal pakub lahendust meie probleemidele, kaas arvatud ka surma probleemile.  Ja kuigi ei saa me surma midagi kaasa võtta, siis ometi... meie elatud elu jooksul tehtud otsused tulevad meiega kaasa! Ühtedele ülestõusmiseks ellu, teistele olematusse kadumiseks.
 
„Paljud õelad olid suures raevus, taludes nuhtlusi. See oli kohutav pilt. Vanemad tegid kibedaid etteheiteid oma lastele, lapsed vanematele, vennad õdedele, õed vendadele. Valjud kaebehääled kõlasid kõikjal: "Sina olid see, kes hoidis mind tagasi vastu võtmast tõde, mis oleks mind päästnud sellest kohutavast tunnist!" Inimesed pöördusid suures vihas oma hingekarjaste poole, neid süüdistades: "Te ei ole meid hoiatanud. Te kõnelesite, et kogu maailm pöördub ja hüüdsite: "Rahu, rahu!", et tärganud kartusi vaigistada. Te ei rääkinud meile sellest tunnist. Neid, kes meid selle eest hoiatasid, nimetasite te fanaatikuteks ja kurjadeks inimesteks, kes meile hävingut soovivad." Ma nägin, et need karjased ei pääsenud Jumala viha eest. Nende kannatused olid kümme korda suuremad kui nende hoolealuste omad.” (E.G.White, Varajased kirjutised
 
Jälle süüdistused... ikka on keegi süüdi. Mis aga ühine Aadamaga - alati on keegi teine süüdi minu eksimustes. Mis on aga kõige valusam – kõik oleks ju võinud olla teisiti. Mitte kannatused ja olematus, vaid... rõõm pääsemisest. Igavesti kestev rõõm! Kõik oleks võinud olla teisiti – ainult see võrdluspilt annab sellele valule kirjeldamatu suuruse. 

Kuid on ka teine pilt ülestõusmisest. See on pilt igavikust, kuhu saabuvad need, kes said osa elu ülestõusmisest.

"Kristus kinnitas oma jüngritele, et Ta läheb neile Isa juurde eluasemeid valmistama. Need, kes võtavad vastu Jumala Sõna õpetused, ei ole täielikult teadmatuses taevase eluaseme olemusest. Ja siiski, «silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja ... inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!» (1.Kor.2,9). Inimkeel on puudulik kirjeldama õigete tasu. Seda saavad tunda ainult need, kes seda kord ise näevad. Ükski piiratud mõistus ei suuda haarata Jumala paradiisi au. ... Sellel maal viib Taevane Karjane oma karja elavate vete allikaile. Elupuu annab oma vilja igas kuus ja puu lehed on rahvastele terviseks. Seal on igavesti voolavad jõed, selged kui kristall. ... Taevalikus õhkkonnas ei saa eksisteerida valu. Seal ei ole enam pisaraid, matuseronge ega leinamärke. «Ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ... sest endised asjad on möödunud.» «Ja ükski elanik ei ütle: «Ma olen nõder!» Rahvale, kes seal elab, antakse süü andeks!» (Ilm.21,4; Jes.33,24). ... Me näeme Jumala kujutist peegelduvat otsekui peeglis — looduses ja selles, kuidas Ta kohtleb inimesi; kuid seal näeme me Teda palgest palgesse ilma varjava katteta. Me seisame Tema läheduses ja vaatleme Tema palge auhiilgust. ...Jumala lunastatutele on uurimiseks avatud kõik universumi aarded. Surelikkuse ahelaist vabadena võivad nad lennata kaugetesse maailmadesse — maailmadesse, mille elanikud värisesid kurbusest inimlaste hädasid nähes, ja rõkkasid rõõmulauludest iga lunastatud hinge pärast. Kirjeldamatu heameelega sukelduvad selle maailma lapsed langemata olendite rõõmudesse ja tarkusesse. Nad jagavad meiega teadmiste ja mõistmise aardeid, mida nad on omandanud läbi ajastute Jumala kätetööd uurides. Tumestamata pilguga vaatlevad nad loodu aulikkust — päikesi, tähti ja nende süsteeme, mis kõik tiirlevad neile määratud korras ümber Jumala trooni. Kõigele, alates vähimast kuni suurimani, on kirjutatud Looja nimi. Kõiges on näha Tema väe rikkust. 
Ja iga järgnev aasta igavikus toob esile ikka rikkalikumaid ja aulisemaid ilmutusi Jumalast ning Kristusest. Sedamööda, kuidas kasvavad teadmised, suureneb ka armastus, aukartus ja Jumala laste õnn. Mida rohkem inimesed Jumalast teada saavad, seda enam imetlevad nad Tema iseloomu. Kui Jeesus avab nende ees lunastuse rikkusi ja hämmastavaid saavutusi suures võitluses Saatanaga, värisevad lunastatute südamed veelgi tulisemas pühendumises ja veelgi suurema vaimustusega mängivad nad kuldsetel kanneldel. Kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat häält ühinevad võimsaks kiituselauluks. 
«Ja kõike loodut, mis on taevas ja maa peal ja maa all ja meres, ja kõike mis nendes on, kuulsin ma ütlevat: «Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajastuteni!» (Ilm.5,13). 
Suur võitlus on lõppenud. Pattu ja patuseid ei ole enam. Terve universum on puhas. Läbi kogu loodu tuksub üks kooskõla ja rõõmu pulss. Temast, kes on loonud kõik, voogab elu, valgus ja rõõm läbi lõputu maailmaruumi. Kõige väiksemast aatomist kuni suurima maailmani kuulutavad kõik asjad — nii elutud kui elusad oma varjamatus ilus ja täiuslikus õnnes — et Jumal on armastus." (E.G.White, Suur võitlus)
 
Meie valikud on tänases. Mis aga oluline - meil on veel kõik võimalused neid valikuid teha!