"Sellele, kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajustuteni." (Ilm.5:13)
MA ANNAN NÕU - USU KULD!
"Ma annan sulle nõu osta minult kulda..." ( Ilm.3:18 )
Eelmistel kordadel jõudsime teadvustada neid probleeme, mis tingisid meie laodikea kuulutuse. Tänasest püüame mõista, mis oleks küll lahenduseks sellele tõsisele probleemile. Meenutame – Jumal SOOVIB suust välja sülitada kogu rahva.
Suust välja sülitada... Sülge ei saa enam kunagi suhu tagasi. Kui me vaatleme Vana-Iisraeli juhtumit, siis Jumala leping oma rahvaga katkes – leping tühistus, sest rahvas palus, et Jeesuse kui Päästja veri tulgu nende peale. Aabrahami liha ja veri ei esinda rahvana enam Jumalat. Jeruusalemma tempel ei ole enam Jumala elamuks. Jumalariigi peakorter ei ole enam Jeruusalemmas. Siit võime aimata suust välja sülitamise tagajärgi.
Ometi on kõigil tänastel juutidel võimalus liituda Jumala rahvaga. Veelgi enam – apostel Paulus oli lausa valmis loobuma oma pääsemisest, kui see vaid võiks neid päästa.
Nüüd aga loeme Jumala sõnumist, kus seda nö. tagavara väljapääsu enam ei ole. Meie Jumal ei saa pakkuda veel ühte, järjekorras kolmandat lepingut, mille läbi pääseksid kõik need, kes varasematel kordadel otsustasid loobuda.
Meil võib ju tekkida sellega seoses tõsine küsimus - kas see ei ole nagu ebaõiglane Jumala poolt? Vanad juudid, kes olid valmis tapma Jumala Poja Kolgata ristil, nemad said uue võimaluse, miks siis nüüd lõpuaja inimesed seda lisavõimalust enam ei saa?
Esiteks peame tõdema, et ka Noa-aegsed inimesed, kes Noa kuulutuse hülgasid, jäid sinna vetevoogudesse. Ka neile ei antud ühtegi lisa võimalust.
Teiseks on oluline välja tuua ka see tõsiasi, et Laodikea sõnumi eesmärk ongi valmistada rahvas ette Jeesuse teiseks tulemiseks. See tulemine kui selline lõpetab patuajaloo aktiivse perioodi. Sellele järgneb veel vaid lõpukohus. Peale Jeesuse teist tulekut ükski patune ei saa enam ei head ega halba korda saata. Kõik teod on tehtud ja jääb vaid oodata Jumala otsust.
Samas – ega see Jumala otsus ju otseselt ka kellelegi saladuseks jää. Tõesti, oma ligimese suhtes on ja jääb see saladuseks kuni ülestõusmiseni, enda sees... igaüks teab ja tajub, millele keegi loodab. Me kõik teeme oma otsused eneste sees. Kõik need otsused on meile teada. Kahjuks küll liigagi tihti me ei taju seda hetke, mil neid otsuseid teeme...
Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid! Või te ehk ei tunne iseendist, et Jeesus Kristus on teie sees? ( 2.Kor.13:5 )
Apostel Paulus on veendunud, et seda suudab igaüks kindlaks teha enda jaoks, kas Jeesus Kristus elab sinu enda sees. Paulus ei soovita seda oma naabri suhtes, et tehke kindlaks, kas Jeesus elab tema sees. Ei. Seda me ei näe. enda sees - seda näeme ja tunneme. See on oluline detail.
Paraku meil on küll silma oma ligimese suhtes - temas meile tundub, et kõik on selge. Võime kindlalt öelda, kas tema usub Jumalasse, kas ta on ühenduses oma Loojaga. Paraku Jeesus lausa hoiatas sellise soovi eest, kui Ta rääkis umbrohu nisu seest välja noppimisest.
Enda sees – seda võid sina teada. Kui ei tea, siis küsi Temalt, kes on ka Sinu taevane Isa. Küsi Temalt, kes seal peaks elama. Ta on tõotanud vastata!
Seesama apostel, kes kutsus üles end läbikatsuma, kas Jeesus elab sinu sees, temal endal selles suhtes küsimusi ei olnud. Ta väitis väga otsekoheselt:
"Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest." ( Gal.2:20 )
Jeesus meie sees - see on usu alus! Mitte küll selle usu, mida me ise endi jaoks loome, vaid selle, mille kohta piibel ütleb, et see on Jumala and meile. Samas see on just see, mida pakub Jumal lahenduseks oma lõpuaja kogudusele. Loeme Efesose kirjast:
"Ja tema on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangeeliumikuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda, ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks; vaid et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus, kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele tema mõõdu järgi ja kes teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks armastuses. ( Ef.4:11-16 )
See on küsimus, mis tekitab palju probleeme kristlaste seas. Me oleme ka eelnevates Laodikea teema osades rääkinud Sauluse probleemist. See on siis juhtumist, kus inimene püüdleb oma pingutustega Jumala täiuse poole.
"Me oleme lugenud selle sama Sauluse järeldust, ajast kui temast oli saanud apostel Paulus. Ta väitis üheselt, et:
Sest me teame, et käsk on vaimne, aga mina olen lihalik ja müüdud patu alla. Ma ei tunne ju ära, mida ma teen; sest ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid mida ma vihkan, seda ma teen." ( Ro.7:14-15 )
Ja lõpuks kuuleme apostlit hüüdmas:
"Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?" ( Ro.7:24 )
Nii lootusetult tundis ta end Jumala ees. Meenutame, et Saulusena oli tal hea uudis olemas – ta oli juba saavutanud täieliku täiuse. Ta oli veendunud, et vaadates käsupeeglisse, ei leidunud temas ühtegi pattu. Ta oli veendunud, et kui Jumal vaatab tema peale, siis kõik on kõige paremas korras. Nüüd aga pöördunud mehena... peab tunnistama, et on täiesti lootust kaotamas ja ta peab hüüdma: kes üldse võiks mind päästa sellest väljapääsmatust olukorrast...
See on huvitav dilemma. Me kõik puutume sellega kokku oma usuteel. Pöördumatule on see täiesti tühijutt. Pöördunud inimene avastab end tihti mõttelt, et näe – vahel õnnestub päris hästi, lähenen Jumalale jõudsasti. Temal on minust heameel, minul Temast.
Kuni hetkeni, kus pead tajuma, et... olid juba üksjagu Temast mööda liikunud. Kuigi endi sees tajusime, et... kõik läheb kõige paremas suunas! Oma enda arusaamise järele olime veendunud, et ka Jumal kiidab selle kõik heaks. Ja siis ühel hetkel pead koos apostliga tõdema, et... oh mind viletsat olevust, kes küll päästaks mind siit surmaorust. Olin läinud oma teed. Kuigi tunne... kinnitas, et liigume väga õiges suunas. Pühitsus ja täius – need olid meie sõbrad. Ja ometi peame tunnistama, et... nad olid meist juba mõnda aega eemaldunud.
Loeme ühe tsitaadi samal teemal. Ilmselt saame kinnitust, et ka kogudusena oleme ajaloos läbinud mitmeid perioode, kus tundub, et liigume väga õiges suunas, patt on peaaegu kõrvaldatud kogudusest, kõik toimib ja elab... kuniks kuuleme neid prohveti sõnu:
„Mulle on näidatud ikka ja jälle ohtu, et me rahvana võtame vastu valearusaamad õigeksmõistmisest usu kaudu. Mulle on aastaid näidatud, et Saatan tegutseb erilisel viisil selle nimel, et antud küsimuses meeli segada. Jumala seadusel on pikalt peatutud ja seda kogudusele esitatud, peaaegu nagu asendajat Jeesuse Kristuse tundmisele ja Tema suhtele käsuga nagu oli Kaini ohvri puhul. Mulle on näidatud, et paljusid on usust eemal hoitud segipaisatud ning segaste arusaamade tõttu päästmisest, kuna evangeeliumitöölised on inimsüdameteni jõudmisel tegutsenud ebaõigel viisil. Teemaks, mida on minu meeltes aastaid õhutatud, on meile arvestatud Kristuse õigus...
Pole teist teemat, mis vajab, et sellel palju innukamalt peatutaks, seda palju sagedamini rõhutataks või palju kindlamalt kõikide meeltesse kinnistataks, kui seda on tõsiasi, et langenud inimestel on võimatu midagi ära teenida ka oma parimate heade tegudega. Pääste on ainult usu kaudu Jeesusesse Kristusesse.” ( E.G.White, Faith and Works )
Loeme uuesti veel ühe tsitaadi.
„On neid, kes tunnistavad, et nad teenivad Jumalat, samal ajal aga loodavad oma jõupingutustega tema käske täita, õiget iseloomu kujundada ja päästmist kindlustada. Nende südant pole liigutanud Kristuse armastuse sügav tunnetus, kuid nad püüavad täita kristliku elu kohustusi tingimusena, mida Jumal neilt taevassesaamiseks nõuab. Sellisel religioonil pole mingit väärtust.” ( E.G.White, Tee Kristuse juurde)
See ongi ju see leiguse teema, mida Jumal Laodikeale ette heidab! Laodikea püüab end täiustuda, tunneb sellest ka rõõmu, sest... tulemused paistavad enamasti suurepärased! Meil on suurepärased ülikoolid, kliinikumid. Need on isegi uskmatute seas hinnatud. Lisaks on meil ju ka igasugu sotsiaalabi ja nõustamisasutusi. Kõik paistab olema peaaegu väga hästi.
Meil, koguduseliikmetena... jääb ju vaid palvetada ja annetusi anda, et kogu seda aparatuuri üleval pidada ja siis ka sellest rõõmu tunda, kui suuri asju Jumal oma koguduse läbi korda saab saata.
Laodikeal on põhjust olla uhke oma tegude üle. Pealegi Jumal ju ka tunnistab, et Ta teab meie tegusid - Laodikea ei ole tegevusetuses, ta tegutseb! Tundub, et on leitud lahendus Jeesuse ootamise probleemile. Kogu see koguduse masinavärk toimib ja teeb oma tööd kuni Jeesus ühel päeval tuleb ja... peab meid suust välja sülitama.
Miks küll? Kõik oli ju hästi!? Kuidas siis nii brutaalselt saab üldse väljenduda antud olukorras?
Suust välja sülitama... mitte seepärast, et kõik oli hästi, vaid... kõik oli väga valesti. Mis oli valesti?
Valesti on meie sees. Jeesus ei tule organistasiooni Taevasse viima. Jeesus tuleb järgi oma valitud rahvale, kes... „on armastuses kasvanud selle sisse, kes on Pea, Kristus”. Meil on kogudusena üks suur probleem. Me tegutseme omaette ja samas loodame, et Kristus tunnistab meid enda omaks. Pea ja ihu - kas need ei peaks olema lahutamatud? Kui pea on lahutatud ihust - kas me seda nähtust ei nimeta mitte surmaks?
"Ja Jumala tempel taevas avanes ja tema seaduselaegast nähti tema templis." ( Ilm.11:19 )
See oli suur avastus, et Jumalal on 10 käsku – sh ka hingamispäeva käsk. Usk muutus jälle elavaks, kogudusena me mõistsime, mis on see, mis on meie ja Jumala vahel ja millest on tingitud probleemid meie elus ja kogu ühiskonnas.
"Vaata, Jehoova käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule!" ( Jes.59:2 )
See teadmine on suur. Meil on vastused paljudele probleemidele. Paraku me teame ka, et pääsemine ei käi mitte käsutegude, vaid usu läbi, Jumala armust.
Ja nii olemegi täna teises äärmuses. Tundub, et lõpuks oleme tõeliselt kaotanud lootuse käsu läbi täiustuda. Täna oleme sattunud vaimustusse mõttest, et sellest surmaihust ei päästa meid ükski meie tegu. Me loodame ainult Jeesuse peale.
Kõik justkui õige, aga... Kas see lootus on nagu surmaohus oleva päästetu lootus, või sarnaneb see pigem sellise ükskõikse tegelase lootusega, kes ütleb, et Jumal on ju nii hea, et ega Tema ei saa ju kuidagi mind siia häda sisse jätta!
Mõned kujutlevad päris tõsiselt, et teist, seda hukkaminemise ülestõusmist ei olegi olemas – kõik pääsevad. Kõik pääsevad, sest... Jumal on ju nii hea, et Tema ei suuda näha ju kedagi kannatamas...
Millega tegu? See on saduserlus! Millest tundis saduser rõõmu? Elust siin ja praegu. Saduser ei lootnud käsule nagu tegi seda variser. Pigem olid saduseride rõõmud pidevalt ohustatud variseride poolt, kes pidevalt keelasid kõike, mis saduseridele nii hea ja meeldiv tundus olema. Ikka ja jälle rikkusid variserid oma silmakirjalikkusega saduseride rõõmu. Saduserid, kui üldse keegi, nägid variseride silmakirjalikkuse selgesti läbi. See oli nende jaoks täielik rumalus.
Nad ei lootnud käsu peale. Kas nad lootsid Jumala õiguse peale? Kas nende eluviis viitas Pea ja ihu vahelisele ühtsusele? Kas neist voolas eluandev igavene hoovus koguduse poole?
Igavene elu... neid huvitas pigem elu siin ja praegu! Igavene... kui seda üldse on, siis järelikult on see veelgi parem jätk sellele, mis juba praegu on. Kõik saab minna vaid paremaks - see oli nende elu ja lootus.
Variserlus ja saduserlus – need ei ole kuhugi kadunud. Nagu teel on kaks kraavi, üks ühel pool, teine teisel pool, nii on ka Jumala teel võimalik liikuda suures kartuses käsu peale lootmise kraavi, või siis teisele poole – oma egoismi poolt suunatud rõõmude kraavi.
Mis neid kraave ühendab? Nad kumbki ei vaja kasvamist Jumala Poja tundmises sees elava Vaimu väes. Nad mõlemad rahulduvad sellega, mida nad ise teha suudavad ja kasutavad Jumala sõna oma enesetunde rahustamiseks.
Mis on siis Jumala lahenduseks sellele probleemile?
"Sellepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse ja armastusest, mis teil on kõigi pühade vastu, ei lakka tänamast teie eest ja tuletan teid meelde oma palvetes, et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema tunnetamises ja valgustaks teie südame silmad, et te teaksite, mis lootus see on, milleks ta teid on kutsunud, ja mis on tema pärandi au rikkus pühade sees, ja mis on tema ülemäära suur vägi meie suhtes, kes usume tema jõutugevuse mõjul, millega ta on olnud mõjuv Kristuses, kui ta tema surnuist üles äratas ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle kõige valitsuse ja võimu ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte ainult selles, vaid ka tulevases maailmas, ja asetas kõik tema jalge alla ja pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, selle täius, kes kõik kõiges täidab!" ( Ef.1:17-10 )
Siit siis järgmises temas jätkamegi. On tore teada, et apostel on palvetanud ka meie eest, kuid meil on ka aktiivne osa kõiges selles lahenduse otsimise protsessis.
Eelmistel kordadel jõudsime teadvustada neid probleeme, mis tingisid meie laodikea kuulutuse. Tänasest püüame mõista, mis oleks küll lahenduseks sellele tõsisele probleemile. Meenutame – Jumal SOOVIB suust välja sülitada kogu rahva.
Suust välja sülitada... Sülge ei saa enam kunagi suhu tagasi. Kui me vaatleme Vana-Iisraeli juhtumit, siis Jumala leping oma rahvaga katkes – leping tühistus, sest rahvas palus, et Jeesuse kui Päästja veri tulgu nende peale. Aabrahami liha ja veri ei esinda rahvana enam Jumalat. Jeruusalemma tempel ei ole enam Jumala elamuks. Jumalariigi peakorter ei ole enam Jeruusalemmas. Siit võime aimata suust välja sülitamise tagajärgi.
Ometi on kõigil tänastel juutidel võimalus liituda Jumala rahvaga. Veelgi enam – apostel Paulus oli lausa valmis loobuma oma pääsemisest, kui see vaid võiks neid päästa.
Nüüd aga loeme Jumala sõnumist, kus seda nö. tagavara väljapääsu enam ei ole. Meie Jumal ei saa pakkuda veel ühte, järjekorras kolmandat lepingut, mille läbi pääseksid kõik need, kes varasematel kordadel otsustasid loobuda.
Meil võib ju tekkida sellega seoses tõsine küsimus - kas see ei ole nagu ebaõiglane Jumala poolt? Vanad juudid, kes olid valmis tapma Jumala Poja Kolgata ristil, nemad said uue võimaluse, miks siis nüüd lõpuaja inimesed seda lisavõimalust enam ei saa?
Esiteks peame tõdema, et ka Noa-aegsed inimesed, kes Noa kuulutuse hülgasid, jäid sinna vetevoogudesse. Ka neile ei antud ühtegi lisa võimalust.
Teiseks on oluline välja tuua ka see tõsiasi, et Laodikea sõnumi eesmärk ongi valmistada rahvas ette Jeesuse teiseks tulemiseks. See tulemine kui selline lõpetab patuajaloo aktiivse perioodi. Sellele järgneb veel vaid lõpukohus. Peale Jeesuse teist tulekut ükski patune ei saa enam ei head ega halba korda saata. Kõik teod on tehtud ja jääb vaid oodata Jumala otsust.
Samas – ega see Jumala otsus ju otseselt ka kellelegi saladuseks jää. Tõesti, oma ligimese suhtes on ja jääb see saladuseks kuni ülestõusmiseni, enda sees... igaüks teab ja tajub, millele keegi loodab. Me kõik teeme oma otsused eneste sees. Kõik need otsused on meile teada. Kahjuks küll liigagi tihti me ei taju seda hetke, mil neid otsuseid teeme...
Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid! Või te ehk ei tunne iseendist, et Jeesus Kristus on teie sees? ( 2.Kor.13:5 )
Apostel Paulus on veendunud, et seda suudab igaüks kindlaks teha enda jaoks, kas Jeesus Kristus elab sinu enda sees. Paulus ei soovita seda oma naabri suhtes, et tehke kindlaks, kas Jeesus elab tema sees. Ei. Seda me ei näe. enda sees - seda näeme ja tunneme. See on oluline detail.
Paraku meil on küll silma oma ligimese suhtes - temas meile tundub, et kõik on selge. Võime kindlalt öelda, kas tema usub Jumalasse, kas ta on ühenduses oma Loojaga. Paraku Jeesus lausa hoiatas sellise soovi eest, kui Ta rääkis umbrohu nisu seest välja noppimisest.
Enda sees – seda võid sina teada. Kui ei tea, siis küsi Temalt, kes on ka Sinu taevane Isa. Küsi Temalt, kes seal peaks elama. Ta on tõotanud vastata!
Seesama apostel, kes kutsus üles end läbikatsuma, kas Jeesus elab sinu sees, temal endal selles suhtes küsimusi ei olnud. Ta väitis väga otsekoheselt:
"Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest." ( Gal.2:20 )
Jeesus meie sees - see on usu alus! Mitte küll selle usu, mida me ise endi jaoks loome, vaid selle, mille kohta piibel ütleb, et see on Jumala and meile. Samas see on just see, mida pakub Jumal lahenduseks oma lõpuaja kogudusele. Loeme Efesose kirjast:
"Ja tema on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangeeliumikuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda, ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks; vaid et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus, kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele tema mõõdu järgi ja kes teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks armastuses. ( Ef.4:11-16 )
See on küsimus, mis tekitab palju probleeme kristlaste seas. Me oleme ka eelnevates Laodikea teema osades rääkinud Sauluse probleemist. See on siis juhtumist, kus inimene püüdleb oma pingutustega Jumala täiuse poole.
"Me oleme lugenud selle sama Sauluse järeldust, ajast kui temast oli saanud apostel Paulus. Ta väitis üheselt, et:
Sest me teame, et käsk on vaimne, aga mina olen lihalik ja müüdud patu alla. Ma ei tunne ju ära, mida ma teen; sest ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid mida ma vihkan, seda ma teen." ( Ro.7:14-15 )
Ja lõpuks kuuleme apostlit hüüdmas:
"Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?" ( Ro.7:24 )
Nii lootusetult tundis ta end Jumala ees. Meenutame, et Saulusena oli tal hea uudis olemas – ta oli juba saavutanud täieliku täiuse. Ta oli veendunud, et vaadates käsupeeglisse, ei leidunud temas ühtegi pattu. Ta oli veendunud, et kui Jumal vaatab tema peale, siis kõik on kõige paremas korras. Nüüd aga pöördunud mehena... peab tunnistama, et on täiesti lootust kaotamas ja ta peab hüüdma: kes üldse võiks mind päästa sellest väljapääsmatust olukorrast...
See on huvitav dilemma. Me kõik puutume sellega kokku oma usuteel. Pöördumatule on see täiesti tühijutt. Pöördunud inimene avastab end tihti mõttelt, et näe – vahel õnnestub päris hästi, lähenen Jumalale jõudsasti. Temal on minust heameel, minul Temast.
Kuni hetkeni, kus pead tajuma, et... olid juba üksjagu Temast mööda liikunud. Kuigi endi sees tajusime, et... kõik läheb kõige paremas suunas! Oma enda arusaamise järele olime veendunud, et ka Jumal kiidab selle kõik heaks. Ja siis ühel hetkel pead koos apostliga tõdema, et... oh mind viletsat olevust, kes küll päästaks mind siit surmaorust. Olin läinud oma teed. Kuigi tunne... kinnitas, et liigume väga õiges suunas. Pühitsus ja täius – need olid meie sõbrad. Ja ometi peame tunnistama, et... nad olid meist juba mõnda aega eemaldunud.
Loeme ühe tsitaadi samal teemal. Ilmselt saame kinnitust, et ka kogudusena oleme ajaloos läbinud mitmeid perioode, kus tundub, et liigume väga õiges suunas, patt on peaaegu kõrvaldatud kogudusest, kõik toimib ja elab... kuniks kuuleme neid prohveti sõnu:
„Mulle on näidatud ikka ja jälle ohtu, et me rahvana võtame vastu valearusaamad õigeksmõistmisest usu kaudu. Mulle on aastaid näidatud, et Saatan tegutseb erilisel viisil selle nimel, et antud küsimuses meeli segada. Jumala seadusel on pikalt peatutud ja seda kogudusele esitatud, peaaegu nagu asendajat Jeesuse Kristuse tundmisele ja Tema suhtele käsuga nagu oli Kaini ohvri puhul. Mulle on näidatud, et paljusid on usust eemal hoitud segipaisatud ning segaste arusaamade tõttu päästmisest, kuna evangeeliumitöölised on inimsüdameteni jõudmisel tegutsenud ebaõigel viisil. Teemaks, mida on minu meeltes aastaid õhutatud, on meile arvestatud Kristuse õigus...
Pole teist teemat, mis vajab, et sellel palju innukamalt peatutaks, seda palju sagedamini rõhutataks või palju kindlamalt kõikide meeltesse kinnistataks, kui seda on tõsiasi, et langenud inimestel on võimatu midagi ära teenida ka oma parimate heade tegudega. Pääste on ainult usu kaudu Jeesusesse Kristusesse.” ( E.G.White, Faith and Works )
Loeme uuesti veel ühe tsitaadi.
„On neid, kes tunnistavad, et nad teenivad Jumalat, samal ajal aga loodavad oma jõupingutustega tema käske täita, õiget iseloomu kujundada ja päästmist kindlustada. Nende südant pole liigutanud Kristuse armastuse sügav tunnetus, kuid nad püüavad täita kristliku elu kohustusi tingimusena, mida Jumal neilt taevassesaamiseks nõuab. Sellisel religioonil pole mingit väärtust.” ( E.G.White, Tee Kristuse juurde)
See ongi ju see leiguse teema, mida Jumal Laodikeale ette heidab! Laodikea püüab end täiustuda, tunneb sellest ka rõõmu, sest... tulemused paistavad enamasti suurepärased! Meil on suurepärased ülikoolid, kliinikumid. Need on isegi uskmatute seas hinnatud. Lisaks on meil ju ka igasugu sotsiaalabi ja nõustamisasutusi. Kõik paistab olema peaaegu väga hästi.
Meil, koguduseliikmetena... jääb ju vaid palvetada ja annetusi anda, et kogu seda aparatuuri üleval pidada ja siis ka sellest rõõmu tunda, kui suuri asju Jumal oma koguduse läbi korda saab saata.
Laodikeal on põhjust olla uhke oma tegude üle. Pealegi Jumal ju ka tunnistab, et Ta teab meie tegusid - Laodikea ei ole tegevusetuses, ta tegutseb! Tundub, et on leitud lahendus Jeesuse ootamise probleemile. Kogu see koguduse masinavärk toimib ja teeb oma tööd kuni Jeesus ühel päeval tuleb ja... peab meid suust välja sülitama.
Miks küll? Kõik oli ju hästi!? Kuidas siis nii brutaalselt saab üldse väljenduda antud olukorras?
Suust välja sülitama... mitte seepärast, et kõik oli hästi, vaid... kõik oli väga valesti. Mis oli valesti?
Valesti on meie sees. Jeesus ei tule organistasiooni Taevasse viima. Jeesus tuleb järgi oma valitud rahvale, kes... „on armastuses kasvanud selle sisse, kes on Pea, Kristus”. Meil on kogudusena üks suur probleem. Me tegutseme omaette ja samas loodame, et Kristus tunnistab meid enda omaks. Pea ja ihu - kas need ei peaks olema lahutamatud? Kui pea on lahutatud ihust - kas me seda nähtust ei nimeta mitte surmaks?
"Ja Jumala tempel taevas avanes ja tema seaduselaegast nähti tema templis." ( Ilm.11:19 )
See oli suur avastus, et Jumalal on 10 käsku – sh ka hingamispäeva käsk. Usk muutus jälle elavaks, kogudusena me mõistsime, mis on see, mis on meie ja Jumala vahel ja millest on tingitud probleemid meie elus ja kogu ühiskonnas.
"Vaata, Jehoova käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule!" ( Jes.59:2 )
See teadmine on suur. Meil on vastused paljudele probleemidele. Paraku me teame ka, et pääsemine ei käi mitte käsutegude, vaid usu läbi, Jumala armust.
Ja nii olemegi täna teises äärmuses. Tundub, et lõpuks oleme tõeliselt kaotanud lootuse käsu läbi täiustuda. Täna oleme sattunud vaimustusse mõttest, et sellest surmaihust ei päästa meid ükski meie tegu. Me loodame ainult Jeesuse peale.
Kõik justkui õige, aga... Kas see lootus on nagu surmaohus oleva päästetu lootus, või sarnaneb see pigem sellise ükskõikse tegelase lootusega, kes ütleb, et Jumal on ju nii hea, et ega Tema ei saa ju kuidagi mind siia häda sisse jätta!
Mõned kujutlevad päris tõsiselt, et teist, seda hukkaminemise ülestõusmist ei olegi olemas – kõik pääsevad. Kõik pääsevad, sest... Jumal on ju nii hea, et Tema ei suuda näha ju kedagi kannatamas...
Millega tegu? See on saduserlus! Millest tundis saduser rõõmu? Elust siin ja praegu. Saduser ei lootnud käsule nagu tegi seda variser. Pigem olid saduseride rõõmud pidevalt ohustatud variseride poolt, kes pidevalt keelasid kõike, mis saduseridele nii hea ja meeldiv tundus olema. Ikka ja jälle rikkusid variserid oma silmakirjalikkusega saduseride rõõmu. Saduserid, kui üldse keegi, nägid variseride silmakirjalikkuse selgesti läbi. See oli nende jaoks täielik rumalus.
Nad ei lootnud käsu peale. Kas nad lootsid Jumala õiguse peale? Kas nende eluviis viitas Pea ja ihu vahelisele ühtsusele? Kas neist voolas eluandev igavene hoovus koguduse poole?
Igavene elu... neid huvitas pigem elu siin ja praegu! Igavene... kui seda üldse on, siis järelikult on see veelgi parem jätk sellele, mis juba praegu on. Kõik saab minna vaid paremaks - see oli nende elu ja lootus.
Variserlus ja saduserlus – need ei ole kuhugi kadunud. Nagu teel on kaks kraavi, üks ühel pool, teine teisel pool, nii on ka Jumala teel võimalik liikuda suures kartuses käsu peale lootmise kraavi, või siis teisele poole – oma egoismi poolt suunatud rõõmude kraavi.
Mis neid kraave ühendab? Nad kumbki ei vaja kasvamist Jumala Poja tundmises sees elava Vaimu väes. Nad mõlemad rahulduvad sellega, mida nad ise teha suudavad ja kasutavad Jumala sõna oma enesetunde rahustamiseks.
Mis on siis Jumala lahenduseks sellele probleemile?
"Sellepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse ja armastusest, mis teil on kõigi pühade vastu, ei lakka tänamast teie eest ja tuletan teid meelde oma palvetes, et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema tunnetamises ja valgustaks teie südame silmad, et te teaksite, mis lootus see on, milleks ta teid on kutsunud, ja mis on tema pärandi au rikkus pühade sees, ja mis on tema ülemäära suur vägi meie suhtes, kes usume tema jõutugevuse mõjul, millega ta on olnud mõjuv Kristuses, kui ta tema surnuist üles äratas ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle kõige valitsuse ja võimu ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte ainult selles, vaid ka tulevases maailmas, ja asetas kõik tema jalge alla ja pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, selle täius, kes kõik kõiges täidab!" ( Ef.1:17-10 )
Siit siis järgmises temas jätkamegi. On tore teada, et apostel on palvetanud ka meie eest, kuid meil on ka aktiivne osa kõiges selles lahenduse otsimise protsessis.
