3. PEATÜKK - KIUSATUS JA PATTULANGEMINE
(1. Moosese 3. ptk.)
(52) Kui Saatan ei saanud enam õhutada mässu taevas, hakkas tema Jumala vastu suunatud vaen kavandama hukatust inimesele. Püha inimpaari õnn ja rahu kõneles talle aulisusest, mille tema oli igaveseks kaotanud. Kadetsevana otsustas ta ahvatleda inimesed sõnakuulmatusse, et ka nemad teeksid pattu ja kannaksid karistust. Ta kavatses muuta inimeste armastuse usaldamatuseks ning ülistuslaulud needuseks Looja vastu. Nii tahtis ta paisata süütud olevused taolisse viletsusse, milles ta oli ise. Seejärel tahtis ta toimunus süüdistada Jumalat ja põhjustada kurbust taevas.
Meie esivanemaid hoiatati ähvardava ohu eest. Taevased käskjalad rääkisid neile langemisest ja Saatana salaplaanidest neid hukutada. Inimestele selgitati veel põhjalikumalt jumaliku valitsemissüsteemi olemust, mida kurjuse vürst püüdis väärata. Sõnakuulmatus Jumala õiglaste korralduste suhtes oli viinud Saatana ja tema kaaskondlaste languseni. Seepärast oli ääretult tähtis, et Aadam ja Eeva austaksid Jumala käsku. See oli ainsaks viisiks, kuidas võis säilida kord ja heaolu.
Jumala käsk on sama püha nagu Jumal ise. Käsk on Jumala tahte väljendus, Tema iseloomu koopia ning jumaliku armastuse ja tarkuse avaldus. Harmoonia saab püsida vaid siis, kui kogu elus ja eluta loodus on täielikus vastavuses Looja seadustega. Jumala seadused hõlmavad nii elavaid olevusi kui ka kogu loodust. Kõik allub kindlatele seaduspärasustele, mida ei saa eirata. Kuid lisaks looduses valitsevatele loodusseadustele allub inimene ainsana kõigist elusolendeist maa peal ka moraaliseadustele.
Inimesele, loomistöö kroonile, on Jumal andnud võime mõista Tema nõudmisi, hinnata Jumala käsu õiglust, headust ja olulisust enda jaoks. Seepärast peab inimene olema kõrvalekaldumatult (53) kuulekas Jumala käsule.
Nagu inglid, nii pidid ka Eedeni elanikud seisma valiku ees. Nende õnn võis jätkuda ainult siis, kui nad järgivad ustavalt Looja tahet. Neil olid kõik võimalused sellele kuuletuda ja elada — samuti nagu ka mittekuuletuda ja hukkuda. Jumal oli jaganud esimesele inimpaarile rikkalikke õnnistusi. Ent siis, kui inimesed ei hooli Tema tahtest, ei saa Tema, kes ei säästnud patustanud ingleid, säästa ka neid. Sõnakuulmatus takistab omandamast õnnistusi ning paiskab nad viletsusse ja hukatusse.
Inglid hoiatasid inimesi Saatana petlike püüniste eest. Nii kaua kui inimesed jäävad kuulekaks Jumalale, ütlesid inglid, ei saa kiusaja neile mingit kahju teha, sest neile saadetakse vajaduse korral appi kasvõi kõik taeva inglid. Kui inimesed lükkavad otsustavalt tagasi juba esimesed Saatana vihjed, on nad sama kaitstud nagu taevased käskjalad. Ent siis, kui nad korrakski kiusatusele järele annavad, pole neil enam jõudu ega soovi Saatanale vastu panna.
Hea ja kurja tundmise puu oli inimeste kuulekuse ja armastuse katsekivi. Issand leidis, et piisab ainult ühest piirangust; kui nad Tema tahte selles punktis tähele panemata jätavad, on nad üleastujad. Saatan ei tohtinud käia inimeste kannul, ta võis neid kõnetada ainult keelatud puu juures. Kui inimesed püüavad seda puud lähemalt uurida, on Saatanal võimalus. Inimesi innustati Jumalast antud hoiatusi hoolikalt tähele panema ja Jumalalt saadud õpetusi usaldama.
Oma tegevuse varjamiseks otsustas Saatan kasutada vahendajana madu; selline maskeering oli suurepärane. Madu oli tol ajal arukaim ja kauneim loom maa peal. Tal olid tiivad ning läbi õhu liueldes helklesid need kuldselt. Kui madu puhkas keelatud puu viljarikkail okstel ning laskis hõrgul viljal endale hea maitsta, kütkestas ta kindlasti vaataja tähelepanu ja äratas huvi. Selliselt luuras rahulikus aias saaki hävitaja.
Inglid olid Eevat hoiatanud, et ta igapäevast tööd tehes oma mehe juurest ei lahkuks; koos olles oli Eeval kiusatuse oht väiksem kui üksinda. Kuid meeldivast tegevusest haaratuna eemaldus Eeva mehest. Märgates, et ta on üksi, tajus Eeva ohu ligidust, ent peletas kartuse eemale mõttega, et tal on (54) küllalt tarkust ja jõudu kurja ära tunda ja sellele vastu seista. Inglite hoiatusest hoolimata astus ta keelatud puule ligemale ning jäi seda uudishimulikult imetlema. Vili oli tõepoolest väga kaunis ning ta imestas endamisi, miks oli Jumal neil keelanud seda söömast.
Nüüd sai kiusaja võimaluse rääkida. Otsekui Eeva mõtteid lugedes küsis ta süütult: "Kas Jumal on tõesti ütelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?" Eeva hämmastus ja lausa võpatas, kuuldes justkui oma mõtete kaja. Madu jätkas kõlaval häälel, mis oli Eeva meelest eriliselt sulnis; tõepoolest, siin polnud midagi ebameeldivat. Selle asemel, et keelatud paigast põgeneda, jäi Eeva kõnelevat madu kuulama. Kui teda oleks kõnetanud mõni inglitaoline olend, oleks naine kahtlema hakanud, kuid nüüd ei tulnud tal isegi mõttesse, et vaenlane võis vahendajana kasutada võluvat madu.
Kiusaja võrgutavale küsimusele vastas Eeva: "Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal ütelnud: "Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!" Ja madu ütles naisele: "Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!"
Madu seletas, et siis, kui nad selle puu vilja söövad, tõuseb nende elutaju ja avardub vaateväli. Tema ise oli keelatud vilja söönud ja selle tagajärjel kõnevõime saanud. Madu andis mõista, et Issand oli kadeduse pärast keelu andnud, et nad Temaga võrdseks ei saaks. Selle vilja tarkust ja väge andvate imeväärsete omaduste pärast, väitis petja, oli Jumal keelanud neil seda maitsmast ja isegi puudutamast. Kiusaja veenis edasi, et tegelikult ei vii Jumal ähvardust täide; see on mõeldud ainult nende hirmutamiseks. Kuidas neil oleks üldse võimalik surra? Nad on ju söönud elupuu viljast? Jumal lihtsalt ei taha, et nad jõuaksid kõrgemale arengutasemele ja saavutaksid suurema õnne.
Niisugune on olnud Saatana töö läbi aegade; ja tal on olnud suur edu. Ta teeb kõikvõimaliku, et takistada inimesi usaldamast Jumala armastust ja tarkust. Ta püüab neis pidevalt äratada ebatervet uudishimu ning tõstatada (55) rahutuid "mikse" jumaliku tarkuse ja väe selliste saladuste suhtes, mida Jumal on leidnud hea olevat avaldamata jätta. Väga paljud ei pööra mingit tähelepanu päästmise jaoks olulistele, selgelt avaldatud tõdedele. Saatan kiusab inimesi sõnakuulmatusele, veendes, et siis avanevad nende ees imelised teadmisteväljad. See kõik on pettus. Vaimustatuina väljavaadetest progressile tallavad inimesed jalge alla Jumala nõudmised ning astuvad teele, mis viib hukatusse.
Saatan väitis, et püha inimpaar võidab Jumala käsust üle astumisega. Kaasajal kuuleme sama juttu. Paljud nimetavad kitsarinnalisteks neid, kes austavad Jumala käsku. Teised olevat palju vabamad ja avarama vaatega. See pole muud kui kaja Eedenis kõlanud häälest, mis lausus: "Mil päeval te sest sööte (s.t. astute üle jumalikest nõudmistest), saate te Jumala sarnaseks!"
Saatan kinnitas, et temale oli keelatud vilja söömine suurt kasu toonud, kuid ta jättis ütlemata, et üleastumise tõttu oli ta taevast välja heidetud. Ehkki ta sai patu tõttu tohutu kaotuse osaliseks, salgas ta asja maha selleks, et teisi samasugusesse viletsusse tõmmata. Samamoodi varjab ülekohtune ka nüüd oma tõelist olemust ja nimetab end pühaks. Selline maskeering teeb pettuse ohtlikumaks. Üleastuja seisab Jumala käske jalge alla tallates Saatana poolel ning juhib sama hukatusteed ka teisi.
Eeva uskus siiralt mao sõnu, kuid see ei vabastanud teda patu karistusest. Ta jättis usaldamata Jumala sõnad ning langes. Kohtus ei mõisteta inimesi hukka sellepärast, et nad on siiralt valet uskunud, vaid sellepärast, et nad pole uskunud tõde ega kasutanud võimalusi tõe väljaselgitamiseks. Jumalale sõnakuulmatu olla on alati hukatuslik, ehkki Saatan püüab vastupidist väita. Me peame otsustavalt taotlema tõetunnetust. Kõik õppetunnid, mida Jumal on lasknud oma Sõnasse kirja panna, on antud meile hoiatuseks ja õpetuseks; meie kaitseks. Hooletus neis asjus on hukutav. Võime olla kindlad, et kõik, mis on vastuolus Jumala Sõnaga, on pärit Saatanast.
Madu noppis keelatud puult vilja ja pani selle kõhkleva Eeva pihku. (56) Siis tuletas ta Eevale meelde sõnu, mida Eeva ise oli äsja lausunud — Jumal oli keelanud vilja isegi puudutamast, et nad ei sureks. Madu seletas, et nii nagu ei juhtunud vilja puudutamisest midagi, nii ei juhtu ka vilja söömisest. Eeva ei täheldanud tõepoolest midagi halba ja ta muutus julgemaks.
Kui ta "nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema, siis ta võttis selle viljast ja sõi." Vili oli suurepärase maitsega ning Eevale tundus, et ta justkui elavneb; muutub ülevamaks. Julgelt võttis ta nüüd juba ise puust vilja ja sõi. Olles saanud üleastujaks, kasutas Saatan teda tema mehe hukutamiseks. Ebaloomulikus joovastustundes, pihud täis keelatud vilju, tõttas Eeva otsima Aadamat ning rääkis talle kõigest, mis oli juhtunud.
Aadama ilme muutus. Ta näis ehmuvat. Ta ütles Eevale, et tegemist oli kindlasti vaenlasega, kelle eest neid oli hoiatatud, ja nii nagu Jumal oli öelnud, tuleb Eeval nüüd surra. Eeva hakkas meelitama ka Aadamat sööma. Ta kordas mao sõnu — et nad ei sure hoopiski mitte. Ta kinnitas, et tema pole siiamaani Jumala meelepaha tundnud, vastupidi — teda valdas meeldiv joobumus. Tema meelest tunnevad midagi sellist taevased käskjalad.
Aadam mõistis, et ta kaaslane oli Jumala käsust üle astunud. Eeva oli eiranud ainsat keeldu, millega Jumal proovis nende ustavust ja armastust. Aadamas käis kohutav võitlus. Ta kahetses kibedasti, et oli lasknud Eeval endast kaugeneda. Nüüd oli tegu tehtud; tal tuleb lahkuda sõbrast, kelle lähedus oli teda õnnestanud. Kuidas ta seda suudab?
Aadam oli nautinud Jumala ja pühade inglite lähedust. Ta oli vaadelnud Looja au ja mõistis, milline kaunis tulevik avaneb inimkonna ees siis, kui nad jäävad Jumalale ustavaks. Ometi ununesid need õnnistused kartuse tõttu kaotada see kingitus, mis oli tema meelest kõige väärtuslikum. Armastusest, tänulikkusest ja usaldusest, mida ta tundis Looja vastu, näis olevat tugevam armastus Eeva vastu. Eeva oli osa temast; ta ei suutnud mõelda, et neil tuleb teineteisest lahkuda. Ta ei mõelnud sellele, et sama Lõpmatu Vägi, kes oli loonud ta maa põrmust elavaks, kauniks olevuseks ning kes oli talle armastusrikkalt andnud kaaslase, võis tühjaksjääva koha uuesti täita.
Aadam otsustas jagada Eeva saatust: kui Eeva sureb, siis sureb ta koos Eevaga. Ja lõppude lõpuks võisid (57) targa mao sõnad siiski õiged olla? Eeva seisis tema ees sama kauni ja sama süütuna nagu enne sõnakuulmatust. Tema armastus mehe vastu näis olevat isegi suurem. Eeva juures ei paistnud jälgegi surmast. Aadam otsustas tagajärgi trotsida. Ta haaras vilja ja hammustas seda rutakalt.
Pärast üleastumist tundis ka Aadam end algul justkui ülendatuna. Peagi aga valdas teda patule mõeldes õud. Õhk, mis oli olnud mahe ja meeldivalt soe, tundus süüdiolevale inimpaarile jahe. Armastus ja rahu olid kadunud. Selle asemel haaras neid süütunne, hirm tuleviku ees ja alastioleku pelg. Neid seni ümbritsenud valguserüü kadus ja nad püüdsid end millegagi katta — nad ei saanud ju alasti Jumala ja pühade inglite ette ilmuda.
Nüüd hakkasid nad mõistma patu tõelist olemust. Aadam heitis naisele ette, miks ta oli tema kõrvalt lahkunud ja mao pettust kuulda võtnud. Mõlemad veensid ennast, et Jumal, kes oli andnud neile nii palju tõendeid oma armastusest, andestab neile ühe üleastumise. Vähemalt ei karista Ta neid nii karmilt nagu nad kartsid.
Saatan juubeldas. Ta oli ahvatlenud naist umbusaldama Jumala armastust, kahtlema Tema tarkuses ja astuma üle Tema käsust ning naise kaudu oli ta viinud langemiseni ka mehe.
Suurel Käsuandjal tuli Aadamale ja Eevale teatavaks teha sõnakuulmatuse tagajärjed. Ta oli tulnud sageli nende juurde aeda ning Aadam ja Eeva olid alati rõõmuga oma Loojat tervitanud. Nüüd põgenesid nad õuduses ning püüdsid peituda aia sügavusse. Kuid "Jehoova Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?" Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!" Siis Ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?"
Aadam ei saanud oma pattu eitada ega vabandada. Ometi püüdis ta kahetsemise asemel süü naise kaela veeretada ja panna seda nii Jumalalegi süüks. "Naine, kelle Sina mulle abikaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!" (58) Pisut aega tagasi oli Aadam armastusest Eeva vastu valmis loobuma Jumala heakskiidust, kodust paradiisis ja igavesest õnnest. Nüüd püüdis ta veeretada vastutuse kaaslasele ja Loojale. Nii kohutav mõju on patul.
Kui Issand naiselt küsis: "Miks sa seda tegid?" vastas Eeva: "Madu pettis mind, ja ma sõin!" Miks Sa lõid mao? Miks Sa lubasid tal Eedenisse tulla? Siingi peitus püüe pattu vabandada. Aadama sarnaselt süüdistas ta langemises Jumalat. Ennastõigustav meelsus pärineb valede isalt. Meie esivanemad omandasid selle kohe, kui nad Saatanale alistusid. Selline meelsus on nüüd omane kõigile Aadama poegadele ja tütardele. Selle asemel, et alandlikult oma pattu tunnistada, püüavad inimesed end kaitsta kaaslaste, olukordade või isegi Jumala süüdistamisega.
Siis langetas Issand otsuse mao kohta: "Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi lojuste ja kõigi väljaloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja!" Kuna Saatan oli kasutanud madu oma tööriistana, sai ka madu osa jumalikust hukkamõistust. Aia kaunimast ja imeteldavamast loomast pidi saama nii inimeste kui loomade silmis madalaim ja põlatuim elusolend. Edasised Jumala sõnad käisid aga otseselt Saatana kohta; need viitasid tema lõplikule lüüasaamisele ja hukkumisele: "Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!"
Eeva sai kuulda valudest ja vaevast, seejärel öeldi talle: "Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb sinu üle!" Jumal oli loonud Eeva Aadamaga võrdseks. Kui nad oleksid jäänud Jumalale sõnakuulelikuks ja elanud Tema suure armastuse seaduse järgi, oleksid nad alati olnud üksmeelsed. Patt tõi lahkhelid ja selleks, et nüüd kooskõla säilitada, pidi üks neist alistuma. Eeva oli esimesena sõnakuulmatu olnud; ta oli langenud kiusatusse seetõttu, et oli Jumala juhistest hoolimata kaaslasest eemaldunud. Tema pealekäimisel oli Aadam patustanud. Nüüd pidi naine alluma oma mehele. Kui langenud inimkond oleks Jumala (59) käsus esitatud põhimõtteid hinnanud, oleks see otsus, ehkki patust tingitud, osutunud õnnistuseks. Kuid mees kuritarvitab oma ülemvõimu ning teeb liigagi sageli naise elu kibedaks.
Eeva oli olnud oma mehe kõrval Eedeni kodus täiuslikult õnnelik. Paljude tänapäeva Eevade sarnaselt lootis temagi saada veel enam ülendatud. Püüdes tõusta kõrgemale Jumala poolt antud kohast, langes ta sellest palju madalamale. Sama kogevad kõik need, kes ei täida rõõmsalt oma osa Jumala plaanis. Taotledes seisukohta, milleks Jumal ei ole neile võimeid andnud, jätavad paljud tühjaks selle koha, kus nad võiksid olla õnnistuseks. Püüeldes kõrgemale, on paljud naised ohverdanud tõelise naiseliku väärikuse ja iseloomuõilsuse ning jätnud tegemata töö, mille Jumal on neile määranud.
Aadamale kuulutas Issand: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma pale higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!"
Jumal soovis, et patuta inimpaar ei tunneks kurjust. Ta oli andnud neile rikkalikult kõike head ja hoidnud neist eemale kurjuse. Kuna nad olid vastu Tema korraldust söönud keelatud puust, tuli neil nüüd jätkuvalt sealt süüa, s.t. õppida tundma kurjust kogu elu jooksul. Siit alates kiusas Saatan inimkonda patustama. Õnneliku töö tegemise asemele tuli mure ja vaevanägemine. Neile said osaks pettumused, kurbus, piin ja lõpuks surm.
Patu needuse alla langenuna tunnistas kogu loodus inimesele Jumala vastu mässamise tulemusest. Kui Jumal inimese lõi, pani Ta tema valitsejaks maa ja kogu loomariigi üle. Nii kaua, kui Aadam Jumalale ustav oli, allus talle kogu loodus. Kui ta aga jumaliku käsu vastu mässu tõstis, hakkasid ka temast madalamad olevused tema vastu mässama. Nii näitas halastav Issand inimestele oma käsu pühadust ning andis neile kogemuslikult mõista, kui ohtlik (60) on Tema käsust väiksemalgi määral mööda hiilida.
Ka töövaeva ja hoole, mis siitpeale inimese elu osaks sai, oli kavandanud armastus. Patt tingis distsipliini ja eneseohjeldamise vajaduse. Inimene pidi harjutama enesekontrolli oma soovide ja tahtmiste üle. See oli osa Jumala suurest plaanist taastada inimeses kõik, mida patt hävitab ja alavääristab.
Esivanematele antud hoiatus: "Sel päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema" (1.Ms.2:17), ei tähendanud, et nad pidid samal päeval surema. Kuid samal päeval langetati nende kohta tagasipöördumatu otsus. Surematuse tõotuse tingimuseks oli sõnakuulmine; üleastumine tõi kaasa igavese elu kaotamise. Üleastumise päeval said neist surelikud.
Elu igaveseks kestmiseks pidi inimene sööma elupuust. Ilma selleta pidi inimese elujõud pikkamööda vähenema, kuni jõuvarud lõppesid. Saatan tahtis, et Aadam ja Eeva langeksid sõnakuulmatuse pärast Jumala pahameele alla. Seejärel lootis ta, et neil õnnestub andestust saamata süüa elupuust; nii elaksid nad igavesti patuste ja kurjadena. Kuid pärast inimese langemist andis Jumal pühadele inglitele viivitamatult korralduse valvata elupuud. Valvavate inglite käes sähvisid sätendavate mõõkade taolised valguskiired. Keegi Aadama perekonnast ei saanud seda tõket läbida ja eluandvat vilja süüa. Siin on ka põhjus, miks ei ole ühtki surematut patust.
Paljud peavad kõike seda hädade tulva, mis meie esivanemad pattu tõttu üle ujutas, liiga kohutavaks tagajärjeks nii väikese patu eest. Selliselt süüdistatakse Jumalat mõistmatuses ja õiglusetuses. Kui ütlejad küsimusse süüviksid, mõistaksid nad oma viga. Jumal lõi inimese enda sarnaseks, patutuks. Inimesed, kes pidid asustama Maa, olid vaid pisut alamad inglitest. Inimeste sõnakuulelikkus lubati proovile panna, sest Jumal ei soovinud täita maailma olevustega, kes Tema seadustest ei hoolinud. Ometi ei seadnud halastav Jumal Aadama teele suuremat, karmimat katset. Keelu väiksus tegigi inimese patu nii tohutult suureks. Kui Aadam ei suutnud läbi teha nii väikest proovi, (61) siis poleks ta läbi teinud ka vastutusrikkamaid katsumusi.
Kui Aadama katsekiviks oleks olnud midagi suurt, oleks kurjale kalduvatel inimestel põhjust väita: "See või teine asi on ju nii väike; Jumal ei ole ometi nii kitsarinnaline ja pedantne!" Nii muutuksid inimeste meelest väikesed, hukkamõistu mitteväärivad üleastumised elunormiks. Issand on selgelt näidanud, et patt — ükskõik kui väike see ka oleks — teeb Talle valu.
Eevale näis keelatud puu vilja maitsmine väikese sõnakuulmatusena ja ta kiusas sellega ka oma meest keelust üle astuma. Kuid nende patt vallandas tee hädade tulvale. Kes võib kiusatuse hetkel teada, kui kohutavad tagajärjed on ühel väärsammul?
Paljud, kes õpetavad, et Jumala käsk pole inimesele maksev, väidavad, et inimesel on võimatu käsu eeskirjadele kuuletuda. Kui see väide oleks tõsi, siis poleks Aadam pidanud kandma ülekohtu karistust! Meie esivanemate patt tõi kogu inimkonnale süü ja kurbuse ning ainult Jumala headus ja halastus hoidsid inimkonda paiskumast lootusetusse meeleheitesse. Ärgu keegi ennast petku. "Patu palk on surm" (Rom.6,23). Jumala käsust ei ole võimalik karistamatult üle astuda; ei meie ajal ega tollal, kui lausuti otsus inimkonna esiisale.
Pärast patustamist ei saanud Aadam ja Eeva enam Eedenisse elama jääda, kuigi nad vägagi anusid. Nad mõistsid, et neil polnud oma õnneliku aja kodule enam õigust, kuid nad tõotasid edaspidi täpselt Jumala sõna kuulda. Jumal selgitas neile, et patt oli rikkunud nende olemuse; nende vastupanuvõime kurjusele oli nüüd nõrgem ja Saatanal oli neid kergem oma tahtele allutada. Nad olid patututena langenud kiusatuse ohvriks. Nüüd, teades, et nad on patused, ei suudaks nad niigi palju vastu pidada.
Kirjeldamatult valuliku südamega jätsid nad oma kauni koduga hüvasti ning läksid elupaika otsima maal, millel lasus patu needus. Senine mahe ja ühtlane kliima oli nüüd märkimisväärselt muutunud. Seepärast andis halastusrikas Issand neile kaitseks külma ja kuumuse eest nahast riided.
(62) Närtsivas lilles ja langevas lehes esimesi kõdunemise märke nähes tundsid Aadam ja tema kaaslane sügavamat leina kui tunnevad inimesed tänapäeval oma surnuid mattes. Õrnade, habraste lillede surm tegi tõesti kurvaks, kuid nähes sihvakatelt puudelt lehti langemas, meenus elavalt karm tõsiasi, et nüüdsest peale on kõige elava osaks surm.
Eedeni aed jäi maa peale kauaks pärast seda, kui inimene oli sunnitud selle kaunist rüpest lahkuma. Inimesed võisid veel pika aja jooksul vaadelda patuta aja kodu, kuid selle sissepääsu juures valvasid inglid. Keerubitest valvatud paradiisi väravas ilmnes jumalik au. Siia tuli Aadam oma poegadega Jumalat kummardama. Siin tõotasid nad ikka ja jälle, et on kuulekad sellele käsule, millest üleastumine oli nad Eedenist välja saatnud.
Kui ülekohus levis ning inimeste kurjus tingis veeuputuse, võttis käsi, mis oli Eedeni rajanud, selle maa pealt ära. Ent siis, kui Jumal loob "uue taeva ja uue maa," antakse Eeden tagasi veel aulisemaks muudetuna kui see oli alguses.
Need, kes on pidanud Jumala käsku, kohtuvad siis surematus elujõus elupuu all. Läbi lõppematute igaviku aegade näevad patuta maailmade elanikud kaunist aeda — Jumala täiuslikku loomistööd, mida pole puudutanud patu needus — näitena sellest, milliseks oleks saanud terve maailm, kui inimene oleks täitnud Looja aulise plaani.
2. peatükk - Loomine <<< >>> 4. peatükk - Lunastusplaan
(1. Moosese 3. ptk.)
(52) Kui Saatan ei saanud enam õhutada mässu taevas, hakkas tema Jumala vastu suunatud vaen kavandama hukatust inimesele. Püha inimpaari õnn ja rahu kõneles talle aulisusest, mille tema oli igaveseks kaotanud. Kadetsevana otsustas ta ahvatleda inimesed sõnakuulmatusse, et ka nemad teeksid pattu ja kannaksid karistust. Ta kavatses muuta inimeste armastuse usaldamatuseks ning ülistuslaulud needuseks Looja vastu. Nii tahtis ta paisata süütud olevused taolisse viletsusse, milles ta oli ise. Seejärel tahtis ta toimunus süüdistada Jumalat ja põhjustada kurbust taevas.
Meie esivanemaid hoiatati ähvardava ohu eest. Taevased käskjalad rääkisid neile langemisest ja Saatana salaplaanidest neid hukutada. Inimestele selgitati veel põhjalikumalt jumaliku valitsemissüsteemi olemust, mida kurjuse vürst püüdis väärata. Sõnakuulmatus Jumala õiglaste korralduste suhtes oli viinud Saatana ja tema kaaskondlaste languseni. Seepärast oli ääretult tähtis, et Aadam ja Eeva austaksid Jumala käsku. See oli ainsaks viisiks, kuidas võis säilida kord ja heaolu.
Jumala käsk on sama püha nagu Jumal ise. Käsk on Jumala tahte väljendus, Tema iseloomu koopia ning jumaliku armastuse ja tarkuse avaldus. Harmoonia saab püsida vaid siis, kui kogu elus ja eluta loodus on täielikus vastavuses Looja seadustega. Jumala seadused hõlmavad nii elavaid olevusi kui ka kogu loodust. Kõik allub kindlatele seaduspärasustele, mida ei saa eirata. Kuid lisaks looduses valitsevatele loodusseadustele allub inimene ainsana kõigist elusolendeist maa peal ka moraaliseadustele.
Inimesele, loomistöö kroonile, on Jumal andnud võime mõista Tema nõudmisi, hinnata Jumala käsu õiglust, headust ja olulisust enda jaoks. Seepärast peab inimene olema kõrvalekaldumatult (53) kuulekas Jumala käsule.
Nagu inglid, nii pidid ka Eedeni elanikud seisma valiku ees. Nende õnn võis jätkuda ainult siis, kui nad järgivad ustavalt Looja tahet. Neil olid kõik võimalused sellele kuuletuda ja elada — samuti nagu ka mittekuuletuda ja hukkuda. Jumal oli jaganud esimesele inimpaarile rikkalikke õnnistusi. Ent siis, kui inimesed ei hooli Tema tahtest, ei saa Tema, kes ei säästnud patustanud ingleid, säästa ka neid. Sõnakuulmatus takistab omandamast õnnistusi ning paiskab nad viletsusse ja hukatusse.
Inglid hoiatasid inimesi Saatana petlike püüniste eest. Nii kaua kui inimesed jäävad kuulekaks Jumalale, ütlesid inglid, ei saa kiusaja neile mingit kahju teha, sest neile saadetakse vajaduse korral appi kasvõi kõik taeva inglid. Kui inimesed lükkavad otsustavalt tagasi juba esimesed Saatana vihjed, on nad sama kaitstud nagu taevased käskjalad. Ent siis, kui nad korrakski kiusatusele järele annavad, pole neil enam jõudu ega soovi Saatanale vastu panna.
Hea ja kurja tundmise puu oli inimeste kuulekuse ja armastuse katsekivi. Issand leidis, et piisab ainult ühest piirangust; kui nad Tema tahte selles punktis tähele panemata jätavad, on nad üleastujad. Saatan ei tohtinud käia inimeste kannul, ta võis neid kõnetada ainult keelatud puu juures. Kui inimesed püüavad seda puud lähemalt uurida, on Saatanal võimalus. Inimesi innustati Jumalast antud hoiatusi hoolikalt tähele panema ja Jumalalt saadud õpetusi usaldama.
Oma tegevuse varjamiseks otsustas Saatan kasutada vahendajana madu; selline maskeering oli suurepärane. Madu oli tol ajal arukaim ja kauneim loom maa peal. Tal olid tiivad ning läbi õhu liueldes helklesid need kuldselt. Kui madu puhkas keelatud puu viljarikkail okstel ning laskis hõrgul viljal endale hea maitsta, kütkestas ta kindlasti vaataja tähelepanu ja äratas huvi. Selliselt luuras rahulikus aias saaki hävitaja.
Inglid olid Eevat hoiatanud, et ta igapäevast tööd tehes oma mehe juurest ei lahkuks; koos olles oli Eeval kiusatuse oht väiksem kui üksinda. Kuid meeldivast tegevusest haaratuna eemaldus Eeva mehest. Märgates, et ta on üksi, tajus Eeva ohu ligidust, ent peletas kartuse eemale mõttega, et tal on (54) küllalt tarkust ja jõudu kurja ära tunda ja sellele vastu seista. Inglite hoiatusest hoolimata astus ta keelatud puule ligemale ning jäi seda uudishimulikult imetlema. Vili oli tõepoolest väga kaunis ning ta imestas endamisi, miks oli Jumal neil keelanud seda söömast.
Nüüd sai kiusaja võimaluse rääkida. Otsekui Eeva mõtteid lugedes küsis ta süütult: "Kas Jumal on tõesti ütelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?" Eeva hämmastus ja lausa võpatas, kuuldes justkui oma mõtete kaja. Madu jätkas kõlaval häälel, mis oli Eeva meelest eriliselt sulnis; tõepoolest, siin polnud midagi ebameeldivat. Selle asemel, et keelatud paigast põgeneda, jäi Eeva kõnelevat madu kuulama. Kui teda oleks kõnetanud mõni inglitaoline olend, oleks naine kahtlema hakanud, kuid nüüd ei tulnud tal isegi mõttesse, et vaenlane võis vahendajana kasutada võluvat madu.
Kiusaja võrgutavale küsimusele vastas Eeva: "Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal ütelnud: "Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!" Ja madu ütles naisele: "Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!"
Madu seletas, et siis, kui nad selle puu vilja söövad, tõuseb nende elutaju ja avardub vaateväli. Tema ise oli keelatud vilja söönud ja selle tagajärjel kõnevõime saanud. Madu andis mõista, et Issand oli kadeduse pärast keelu andnud, et nad Temaga võrdseks ei saaks. Selle vilja tarkust ja väge andvate imeväärsete omaduste pärast, väitis petja, oli Jumal keelanud neil seda maitsmast ja isegi puudutamast. Kiusaja veenis edasi, et tegelikult ei vii Jumal ähvardust täide; see on mõeldud ainult nende hirmutamiseks. Kuidas neil oleks üldse võimalik surra? Nad on ju söönud elupuu viljast? Jumal lihtsalt ei taha, et nad jõuaksid kõrgemale arengutasemele ja saavutaksid suurema õnne.
Niisugune on olnud Saatana töö läbi aegade; ja tal on olnud suur edu. Ta teeb kõikvõimaliku, et takistada inimesi usaldamast Jumala armastust ja tarkust. Ta püüab neis pidevalt äratada ebatervet uudishimu ning tõstatada (55) rahutuid "mikse" jumaliku tarkuse ja väe selliste saladuste suhtes, mida Jumal on leidnud hea olevat avaldamata jätta. Väga paljud ei pööra mingit tähelepanu päästmise jaoks olulistele, selgelt avaldatud tõdedele. Saatan kiusab inimesi sõnakuulmatusele, veendes, et siis avanevad nende ees imelised teadmisteväljad. See kõik on pettus. Vaimustatuina väljavaadetest progressile tallavad inimesed jalge alla Jumala nõudmised ning astuvad teele, mis viib hukatusse.
Saatan väitis, et püha inimpaar võidab Jumala käsust üle astumisega. Kaasajal kuuleme sama juttu. Paljud nimetavad kitsarinnalisteks neid, kes austavad Jumala käsku. Teised olevat palju vabamad ja avarama vaatega. See pole muud kui kaja Eedenis kõlanud häälest, mis lausus: "Mil päeval te sest sööte (s.t. astute üle jumalikest nõudmistest), saate te Jumala sarnaseks!"
Saatan kinnitas, et temale oli keelatud vilja söömine suurt kasu toonud, kuid ta jättis ütlemata, et üleastumise tõttu oli ta taevast välja heidetud. Ehkki ta sai patu tõttu tohutu kaotuse osaliseks, salgas ta asja maha selleks, et teisi samasugusesse viletsusse tõmmata. Samamoodi varjab ülekohtune ka nüüd oma tõelist olemust ja nimetab end pühaks. Selline maskeering teeb pettuse ohtlikumaks. Üleastuja seisab Jumala käske jalge alla tallates Saatana poolel ning juhib sama hukatusteed ka teisi.
Eeva uskus siiralt mao sõnu, kuid see ei vabastanud teda patu karistusest. Ta jättis usaldamata Jumala sõnad ning langes. Kohtus ei mõisteta inimesi hukka sellepärast, et nad on siiralt valet uskunud, vaid sellepärast, et nad pole uskunud tõde ega kasutanud võimalusi tõe väljaselgitamiseks. Jumalale sõnakuulmatu olla on alati hukatuslik, ehkki Saatan püüab vastupidist väita. Me peame otsustavalt taotlema tõetunnetust. Kõik õppetunnid, mida Jumal on lasknud oma Sõnasse kirja panna, on antud meile hoiatuseks ja õpetuseks; meie kaitseks. Hooletus neis asjus on hukutav. Võime olla kindlad, et kõik, mis on vastuolus Jumala Sõnaga, on pärit Saatanast.
Madu noppis keelatud puult vilja ja pani selle kõhkleva Eeva pihku. (56) Siis tuletas ta Eevale meelde sõnu, mida Eeva ise oli äsja lausunud — Jumal oli keelanud vilja isegi puudutamast, et nad ei sureks. Madu seletas, et nii nagu ei juhtunud vilja puudutamisest midagi, nii ei juhtu ka vilja söömisest. Eeva ei täheldanud tõepoolest midagi halba ja ta muutus julgemaks.
Kui ta "nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema, siis ta võttis selle viljast ja sõi." Vili oli suurepärase maitsega ning Eevale tundus, et ta justkui elavneb; muutub ülevamaks. Julgelt võttis ta nüüd juba ise puust vilja ja sõi. Olles saanud üleastujaks, kasutas Saatan teda tema mehe hukutamiseks. Ebaloomulikus joovastustundes, pihud täis keelatud vilju, tõttas Eeva otsima Aadamat ning rääkis talle kõigest, mis oli juhtunud.
Aadama ilme muutus. Ta näis ehmuvat. Ta ütles Eevale, et tegemist oli kindlasti vaenlasega, kelle eest neid oli hoiatatud, ja nii nagu Jumal oli öelnud, tuleb Eeval nüüd surra. Eeva hakkas meelitama ka Aadamat sööma. Ta kordas mao sõnu — et nad ei sure hoopiski mitte. Ta kinnitas, et tema pole siiamaani Jumala meelepaha tundnud, vastupidi — teda valdas meeldiv joobumus. Tema meelest tunnevad midagi sellist taevased käskjalad.
Aadam mõistis, et ta kaaslane oli Jumala käsust üle astunud. Eeva oli eiranud ainsat keeldu, millega Jumal proovis nende ustavust ja armastust. Aadamas käis kohutav võitlus. Ta kahetses kibedasti, et oli lasknud Eeval endast kaugeneda. Nüüd oli tegu tehtud; tal tuleb lahkuda sõbrast, kelle lähedus oli teda õnnestanud. Kuidas ta seda suudab?
Aadam oli nautinud Jumala ja pühade inglite lähedust. Ta oli vaadelnud Looja au ja mõistis, milline kaunis tulevik avaneb inimkonna ees siis, kui nad jäävad Jumalale ustavaks. Ometi ununesid need õnnistused kartuse tõttu kaotada see kingitus, mis oli tema meelest kõige väärtuslikum. Armastusest, tänulikkusest ja usaldusest, mida ta tundis Looja vastu, näis olevat tugevam armastus Eeva vastu. Eeva oli osa temast; ta ei suutnud mõelda, et neil tuleb teineteisest lahkuda. Ta ei mõelnud sellele, et sama Lõpmatu Vägi, kes oli loonud ta maa põrmust elavaks, kauniks olevuseks ning kes oli talle armastusrikkalt andnud kaaslase, võis tühjaksjääva koha uuesti täita.
Aadam otsustas jagada Eeva saatust: kui Eeva sureb, siis sureb ta koos Eevaga. Ja lõppude lõpuks võisid (57) targa mao sõnad siiski õiged olla? Eeva seisis tema ees sama kauni ja sama süütuna nagu enne sõnakuulmatust. Tema armastus mehe vastu näis olevat isegi suurem. Eeva juures ei paistnud jälgegi surmast. Aadam otsustas tagajärgi trotsida. Ta haaras vilja ja hammustas seda rutakalt.
Pärast üleastumist tundis ka Aadam end algul justkui ülendatuna. Peagi aga valdas teda patule mõeldes õud. Õhk, mis oli olnud mahe ja meeldivalt soe, tundus süüdiolevale inimpaarile jahe. Armastus ja rahu olid kadunud. Selle asemel haaras neid süütunne, hirm tuleviku ees ja alastioleku pelg. Neid seni ümbritsenud valguserüü kadus ja nad püüdsid end millegagi katta — nad ei saanud ju alasti Jumala ja pühade inglite ette ilmuda.
Nüüd hakkasid nad mõistma patu tõelist olemust. Aadam heitis naisele ette, miks ta oli tema kõrvalt lahkunud ja mao pettust kuulda võtnud. Mõlemad veensid ennast, et Jumal, kes oli andnud neile nii palju tõendeid oma armastusest, andestab neile ühe üleastumise. Vähemalt ei karista Ta neid nii karmilt nagu nad kartsid.
Saatan juubeldas. Ta oli ahvatlenud naist umbusaldama Jumala armastust, kahtlema Tema tarkuses ja astuma üle Tema käsust ning naise kaudu oli ta viinud langemiseni ka mehe.
Suurel Käsuandjal tuli Aadamale ja Eevale teatavaks teha sõnakuulmatuse tagajärjed. Ta oli tulnud sageli nende juurde aeda ning Aadam ja Eeva olid alati rõõmuga oma Loojat tervitanud. Nüüd põgenesid nad õuduses ning püüdsid peituda aia sügavusse. Kuid "Jehoova Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?" Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!" Siis Ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?"
Aadam ei saanud oma pattu eitada ega vabandada. Ometi püüdis ta kahetsemise asemel süü naise kaela veeretada ja panna seda nii Jumalalegi süüks. "Naine, kelle Sina mulle abikaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!" (58) Pisut aega tagasi oli Aadam armastusest Eeva vastu valmis loobuma Jumala heakskiidust, kodust paradiisis ja igavesest õnnest. Nüüd püüdis ta veeretada vastutuse kaaslasele ja Loojale. Nii kohutav mõju on patul.
Kui Issand naiselt küsis: "Miks sa seda tegid?" vastas Eeva: "Madu pettis mind, ja ma sõin!" Miks Sa lõid mao? Miks Sa lubasid tal Eedenisse tulla? Siingi peitus püüe pattu vabandada. Aadama sarnaselt süüdistas ta langemises Jumalat. Ennastõigustav meelsus pärineb valede isalt. Meie esivanemad omandasid selle kohe, kui nad Saatanale alistusid. Selline meelsus on nüüd omane kõigile Aadama poegadele ja tütardele. Selle asemel, et alandlikult oma pattu tunnistada, püüavad inimesed end kaitsta kaaslaste, olukordade või isegi Jumala süüdistamisega.
Siis langetas Issand otsuse mao kohta: "Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi lojuste ja kõigi väljaloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja!" Kuna Saatan oli kasutanud madu oma tööriistana, sai ka madu osa jumalikust hukkamõistust. Aia kaunimast ja imeteldavamast loomast pidi saama nii inimeste kui loomade silmis madalaim ja põlatuim elusolend. Edasised Jumala sõnad käisid aga otseselt Saatana kohta; need viitasid tema lõplikule lüüasaamisele ja hukkumisele: "Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!"
Eeva sai kuulda valudest ja vaevast, seejärel öeldi talle: "Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb sinu üle!" Jumal oli loonud Eeva Aadamaga võrdseks. Kui nad oleksid jäänud Jumalale sõnakuulelikuks ja elanud Tema suure armastuse seaduse järgi, oleksid nad alati olnud üksmeelsed. Patt tõi lahkhelid ja selleks, et nüüd kooskõla säilitada, pidi üks neist alistuma. Eeva oli esimesena sõnakuulmatu olnud; ta oli langenud kiusatusse seetõttu, et oli Jumala juhistest hoolimata kaaslasest eemaldunud. Tema pealekäimisel oli Aadam patustanud. Nüüd pidi naine alluma oma mehele. Kui langenud inimkond oleks Jumala (59) käsus esitatud põhimõtteid hinnanud, oleks see otsus, ehkki patust tingitud, osutunud õnnistuseks. Kuid mees kuritarvitab oma ülemvõimu ning teeb liigagi sageli naise elu kibedaks.
Eeva oli olnud oma mehe kõrval Eedeni kodus täiuslikult õnnelik. Paljude tänapäeva Eevade sarnaselt lootis temagi saada veel enam ülendatud. Püüdes tõusta kõrgemale Jumala poolt antud kohast, langes ta sellest palju madalamale. Sama kogevad kõik need, kes ei täida rõõmsalt oma osa Jumala plaanis. Taotledes seisukohta, milleks Jumal ei ole neile võimeid andnud, jätavad paljud tühjaks selle koha, kus nad võiksid olla õnnistuseks. Püüeldes kõrgemale, on paljud naised ohverdanud tõelise naiseliku väärikuse ja iseloomuõilsuse ning jätnud tegemata töö, mille Jumal on neile määranud.
Aadamale kuulutas Issand: "Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma pale higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!"
Jumal soovis, et patuta inimpaar ei tunneks kurjust. Ta oli andnud neile rikkalikult kõike head ja hoidnud neist eemale kurjuse. Kuna nad olid vastu Tema korraldust söönud keelatud puust, tuli neil nüüd jätkuvalt sealt süüa, s.t. õppida tundma kurjust kogu elu jooksul. Siit alates kiusas Saatan inimkonda patustama. Õnneliku töö tegemise asemele tuli mure ja vaevanägemine. Neile said osaks pettumused, kurbus, piin ja lõpuks surm.
Patu needuse alla langenuna tunnistas kogu loodus inimesele Jumala vastu mässamise tulemusest. Kui Jumal inimese lõi, pani Ta tema valitsejaks maa ja kogu loomariigi üle. Nii kaua, kui Aadam Jumalale ustav oli, allus talle kogu loodus. Kui ta aga jumaliku käsu vastu mässu tõstis, hakkasid ka temast madalamad olevused tema vastu mässama. Nii näitas halastav Issand inimestele oma käsu pühadust ning andis neile kogemuslikult mõista, kui ohtlik (60) on Tema käsust väiksemalgi määral mööda hiilida.
Ka töövaeva ja hoole, mis siitpeale inimese elu osaks sai, oli kavandanud armastus. Patt tingis distsipliini ja eneseohjeldamise vajaduse. Inimene pidi harjutama enesekontrolli oma soovide ja tahtmiste üle. See oli osa Jumala suurest plaanist taastada inimeses kõik, mida patt hävitab ja alavääristab.
Esivanematele antud hoiatus: "Sel päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema" (1.Ms.2:17), ei tähendanud, et nad pidid samal päeval surema. Kuid samal päeval langetati nende kohta tagasipöördumatu otsus. Surematuse tõotuse tingimuseks oli sõnakuulmine; üleastumine tõi kaasa igavese elu kaotamise. Üleastumise päeval said neist surelikud.
Elu igaveseks kestmiseks pidi inimene sööma elupuust. Ilma selleta pidi inimese elujõud pikkamööda vähenema, kuni jõuvarud lõppesid. Saatan tahtis, et Aadam ja Eeva langeksid sõnakuulmatuse pärast Jumala pahameele alla. Seejärel lootis ta, et neil õnnestub andestust saamata süüa elupuust; nii elaksid nad igavesti patuste ja kurjadena. Kuid pärast inimese langemist andis Jumal pühadele inglitele viivitamatult korralduse valvata elupuud. Valvavate inglite käes sähvisid sätendavate mõõkade taolised valguskiired. Keegi Aadama perekonnast ei saanud seda tõket läbida ja eluandvat vilja süüa. Siin on ka põhjus, miks ei ole ühtki surematut patust.
Paljud peavad kõike seda hädade tulva, mis meie esivanemad pattu tõttu üle ujutas, liiga kohutavaks tagajärjeks nii väikese patu eest. Selliselt süüdistatakse Jumalat mõistmatuses ja õiglusetuses. Kui ütlejad küsimusse süüviksid, mõistaksid nad oma viga. Jumal lõi inimese enda sarnaseks, patutuks. Inimesed, kes pidid asustama Maa, olid vaid pisut alamad inglitest. Inimeste sõnakuulelikkus lubati proovile panna, sest Jumal ei soovinud täita maailma olevustega, kes Tema seadustest ei hoolinud. Ometi ei seadnud halastav Jumal Aadama teele suuremat, karmimat katset. Keelu väiksus tegigi inimese patu nii tohutult suureks. Kui Aadam ei suutnud läbi teha nii väikest proovi, (61) siis poleks ta läbi teinud ka vastutusrikkamaid katsumusi.
Kui Aadama katsekiviks oleks olnud midagi suurt, oleks kurjale kalduvatel inimestel põhjust väita: "See või teine asi on ju nii väike; Jumal ei ole ometi nii kitsarinnaline ja pedantne!" Nii muutuksid inimeste meelest väikesed, hukkamõistu mitteväärivad üleastumised elunormiks. Issand on selgelt näidanud, et patt — ükskõik kui väike see ka oleks — teeb Talle valu.
Eevale näis keelatud puu vilja maitsmine väikese sõnakuulmatusena ja ta kiusas sellega ka oma meest keelust üle astuma. Kuid nende patt vallandas tee hädade tulvale. Kes võib kiusatuse hetkel teada, kui kohutavad tagajärjed on ühel väärsammul?
Paljud, kes õpetavad, et Jumala käsk pole inimesele maksev, väidavad, et inimesel on võimatu käsu eeskirjadele kuuletuda. Kui see väide oleks tõsi, siis poleks Aadam pidanud kandma ülekohtu karistust! Meie esivanemate patt tõi kogu inimkonnale süü ja kurbuse ning ainult Jumala headus ja halastus hoidsid inimkonda paiskumast lootusetusse meeleheitesse. Ärgu keegi ennast petku. "Patu palk on surm" (Rom.6,23). Jumala käsust ei ole võimalik karistamatult üle astuda; ei meie ajal ega tollal, kui lausuti otsus inimkonna esiisale.
Pärast patustamist ei saanud Aadam ja Eeva enam Eedenisse elama jääda, kuigi nad vägagi anusid. Nad mõistsid, et neil polnud oma õnneliku aja kodule enam õigust, kuid nad tõotasid edaspidi täpselt Jumala sõna kuulda. Jumal selgitas neile, et patt oli rikkunud nende olemuse; nende vastupanuvõime kurjusele oli nüüd nõrgem ja Saatanal oli neid kergem oma tahtele allutada. Nad olid patututena langenud kiusatuse ohvriks. Nüüd, teades, et nad on patused, ei suudaks nad niigi palju vastu pidada.
Kirjeldamatult valuliku südamega jätsid nad oma kauni koduga hüvasti ning läksid elupaika otsima maal, millel lasus patu needus. Senine mahe ja ühtlane kliima oli nüüd märkimisväärselt muutunud. Seepärast andis halastusrikas Issand neile kaitseks külma ja kuumuse eest nahast riided.
(62) Närtsivas lilles ja langevas lehes esimesi kõdunemise märke nähes tundsid Aadam ja tema kaaslane sügavamat leina kui tunnevad inimesed tänapäeval oma surnuid mattes. Õrnade, habraste lillede surm tegi tõesti kurvaks, kuid nähes sihvakatelt puudelt lehti langemas, meenus elavalt karm tõsiasi, et nüüdsest peale on kõige elava osaks surm.
Eedeni aed jäi maa peale kauaks pärast seda, kui inimene oli sunnitud selle kaunist rüpest lahkuma. Inimesed võisid veel pika aja jooksul vaadelda patuta aja kodu, kuid selle sissepääsu juures valvasid inglid. Keerubitest valvatud paradiisi väravas ilmnes jumalik au. Siia tuli Aadam oma poegadega Jumalat kummardama. Siin tõotasid nad ikka ja jälle, et on kuulekad sellele käsule, millest üleastumine oli nad Eedenist välja saatnud.
Kui ülekohus levis ning inimeste kurjus tingis veeuputuse, võttis käsi, mis oli Eedeni rajanud, selle maa pealt ära. Ent siis, kui Jumal loob "uue taeva ja uue maa," antakse Eeden tagasi veel aulisemaks muudetuna kui see oli alguses.
Need, kes on pidanud Jumala käsku, kohtuvad siis surematus elujõus elupuu all. Läbi lõppematute igaviku aegade näevad patuta maailmade elanikud kaunist aeda — Jumala täiuslikku loomistööd, mida pole puudutanud patu needus — näitena sellest, milliseks oleks saanud terve maailm, kui inimene oleks täitnud Looja aulise plaani.
2. peatükk - Loomine <<< >>> 4. peatükk - Lunastusplaan
