4.PEATÜKK - LUNASTUSPLAAN
(63) Inimese langemine täitis kogu taeva kurbusega. Patu needus oli rikkunud Jumala poolt loodud maailma, kus elasid nüüd viletsusse ja surma määratud elanikud. Näis, et käsust üleastujate jaoks polnud mingit pääseteed. Inglite ülistuslaulud lakkasid. Taevaseid õuesid täitis lein.
Jumala Poeg, taevaelanike austatud Juht, tundis langenud inimkonnale sügavalt kaasa. Tema südant täitis ääretu osavõtlikkus, kui Ta kuulis kadunud maailma hädahüüdeid. Jumalik armastus oli kavandanud plaani inimese lunastamiseks. Sõnakuulmatus Jumala käsule nõudis patuselt elu. Kogu universumis oli ainult üks olevus, kes võis täita selle nõude inimese eest. Kuna jumalik käsk on sama püha nagu Jumal, võis ainult Jumalaga võrdne isik lepitada käsust üleastumise. Mitte keegi peale Kristuse ei saanud lunastada langenud inimest käsu needusest ja tuua ta taas kooskõlla taevaga. Ainult Kristus võis kanda inimese eest patu süüd ja häbi — pattu, mis oli pühale Jumalale nii vastumeelne, et see lahutas Isa Pojast.
Kristus oli valmis laskuma kurjuse kuristikku, et päästa kadunud inimkond. Ta kõneles Isaga patuse inimese pärast ning kogu taevas ootas otsust kirjeldamatu huviga. Salajane nõupidamine — "rahu nõu" (Sak.6:13) — inimlaste pärast kestis kaua. Lunastusplaan oli küll olemas enne maa loomist, sest Kristus on "maailma algusest tapetud Tall" (Ilm.13:8). Ometi tuli isegi universumi Kuningal läbida võitlus eneses enne, kui Ta oli valmis andma Poja surma süüdioleva inimkonna eest.
Kuid "nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu" (Joh.3:16). (64) Oo, lunastuse saladust! Oo, milline armastus oli Jumalal maailma vastu, kes ei armastanud Teda! Kes suudaks mõista selle armastuse sügavusi, "mis ületab kõik tunnetuse!" Läbi lõputute aegade püüavad surematud olevused selle mõõtmatu armastuse saladusi mõista; nad imetlevad ja ülistavad seda.
Jumal ilmutas end Kristuses "ja lepitas maailma iseenesega" (2.Kor.5:19). Patt oli inimese nii rikkunud, et inimesel oli võimatu oma jõuga saavutada kooskõla Temaga, kelle olemus on puhtus ja headus. Kuid Kristus võis siis, kui Ta oli lunastanud inimese käsu hukkamõistust, ühendada oma jumaliku jõu inimese püüetega. Nii saavad Aadama langenud lapsed pattude kahetsemise ja Kristusesse uskumise kaudu jälle "Jumala lasteks" (1.Joh.3:2).
Plaan, mis võis ainsana tagada inimese päästmise, tähendas kogu Taevale lõpmatut ohvrit. Inglid ei suutnud rõõmustada, kui Kristus selgitas neile lunastusplaani, sest nad mõistsid, et inimese päästmine tähendab nende armastatud Juhile meeletuid kannatusi. Valu ja üllatusega kuulasid nad Tema sõnu, mis kirjeldasid, kuidas Tal tuleb minna taeva puhtusest ja rahust — taeva rõõmust, aust ja surematusest — rikutud ja mandunud Maale ning kannatada muret, häbi ja surma. Ta peab koha sisse võtma patuse ja patu karistuse vahel. Samas teades, et ainult vähesed võtavad Ta vastu Jumala Pojana. Ta peab jätma oma koha taeva Majesteedina ning alanduma inimeseks, et isiklikult kogeda muresid ja kiusatusi, mida kogeb inimene. Kõik see on vältimatu selleks, et aidata neid, keda kiusatakse (Heb.2:18). Pärast seda, kui Ta on inimesi Õpetajana teeninud, antakse Ta kurjade inimeste kätte ning Talle saavad osaks kõikvõimalikud solvangud ja piinad, millele Saatan inimesi ässitab. Ta sureb kõige julmemat surma. Ta tõstetakse süüdlasena maa ja taeva vahele. Tal tuleb taluda pikki agoonia- ja meeleheitetunde, mida inglid ei suuda vaadata. Tal tuleb kannatada hingepiina, kui Isa oma palge Tema eest varjab, sest Temale asetatakse kogu maailma patukoorem — üleastumise süü.
Inglid viskusid oma Juhi jalge ette ja pakkusid ennast ohvriks inimese eest. (65) Kuid ingli eluga ei saa tasuda sellist võlga; ainult Temal, kes on inimese loonud, on vägi inimest lunastada. Ometi on inglitel lunastusplaanis oma osa, selgitas Kristus. Tema peab saama "pisut madalamaks inglitest" (Heb.2:9). Võttes endale inimolemuse, on Jumala Poeg jõu poolest inglitest nõrgem ning neil tuleb Teda julgustada ja kannatustes lohutada. Inglid peavad olema "teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad" (Heb.1:14). Neil tuleb kaitsta Jumala armu vastuvõtnud inimesi kurjade inglite väe ja pimeduse eest, millesse Saatan neid pidevalt mähkida püüab.
Siis, kui inglid näevad oma Issanda meeleheidet ja alandust, ei tohi nad mõrvareid takistada. Lunastusplaanile vastavalt peab Kristus taluma kurjade inimeste pilkeid ja solvanguid. Inimese Lunastajaks olles tuleb Tal see kõik läbi elada.
Kristus kinnitas inglitele, et Ta lunastab oma surmaga paljud ning hävitab selle, kelle käes on surma võim. Ta saab tagasi kuningriigi, mille inimene üleastumise tõttu kaotas. Lunastatud pärivad selle koos Temaga ning elavad seal igavesti. Patt ja patused hävitatakse. Nad ei saa enam iialgi häirida taeva ja maa rahu. Kristus palus inglitel ühineda plaaniga, mille Isa oli vastu võtnud, ning tunda rõõmu sellest, et Tal on oma surma kaudu võimalik langenud inimene Jumalaga lepitada.
Siis täitis taevast kirjeldamatu rõõm. Lunastatud maailma tulevane aulisus varjutas Eluvürsti piina ja ohvri. Taevastes õuedes kaikusid selle laulu helid, mis pidi kõlama kord Petlemma küngaste kohal: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel!" (Luk.2:14). Veel suurema rõõmuga kui kord maa loomisel hõiskasid "hommikutähed üheskoos ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa" (Iiob.38:7).
Inimesele räägiti lunastusest esmakordselt Eedeni aias koos Saatana kohta lausutud kohtuotsusega. Issand ütles: "Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!" (1.Ms.3:15).
See meie esivanemate kuuldes lausutud otsus (66) oli neile tõotus. Öeldu kuulutas ühtaegu ette sõda inimese ja Saatana vahel ning suure vaenlase võimu lõplikku murdmist. Aadam ja Eeva seisid kurjategijaina õiglase Kohtumõistja ees, oodates kohtuotsust. Kuid enne, kui nad kuulsid neile osakssaavatest elumuredest ja vaevast ning jälle põrmuks saamisest, kuulsid nad sõnu, mis sisendasid neisse lootust. Ehkki inimesed kannatavad võimsa vaenlase käe läbi, ootab neid lõpuks võit.
Kui Saatan kuulis, et tema ja naise vahel, tema seemne ja naise seemne vahel hakkab valitsema vaen, teadis ta, et tema hävitavat tööd inimese juures tõkestab vägi, mis teeb inimese võimeliseks tema survele vastu seisma. Ometi rõõmustasid Saatan ja tema inglid selle üle, et tänu inimese langemisele õnnestub alandada ka Jumala Poega. Saatan väitis, et kuna tema maapealsed plaanid olid seni olnud edukad, on Kristus võidetav siis, kui Ta võtab endale inimolemuse. Nad nurjavad inimkonna lunastuse!
Taevased inglid selgitasid meie esivanemaile põhjalikult nende päästmiseks kavandatut. Aadamale ja ta elukaaslasele kinnitati, et patustamisest hoolimata ei jäeta neid Saatana võimusesse. Jumala Poeg oli pakkunud oma elu lunahinnaks nende üleastumise eest. Neile antakse prooviaeg ning kahetsedes ja Kristusesse uskudes võivad nad jälle saada Jumala lasteks.
Ohver, mida nende üleastumine nõudis, kõneles Aadamale ja Eevale Jumala käsu pühast olemusest. Nad mõistsid nüüd palju selgemalt patu patusust ja selle kohutavaid tagajärgi. Hingepiinast muserdatuna palusid nad härdalt, et ei karistataks Teda, kelle armastus oli olnud neile rõõmutäiuseks; karistatagu pigem neid ja nende järglasi.
Neile vastati, et kuna Issanda käsk on Tema valitsuse aluseks nii Taevas kui maa peal, ei saa isegi ingli elu lepitada üleastumist. Mitte ühtegi korraldust käsus ei saa tühistada ega kohandada langenud inimese järgi, kuid Jumala Poeg, kes on inimese loonud, võib inimese lunastada. Aadama üleastumise (67) tulemuseks oli viletsus ja surm. Kristuse ohvri tulemuseks pidi aga olema elu ja surematus.
Inimese patu tagajärjel oli langenud ka maa Saatana võimu alla ning lunastusplaani tulemusena pidi taastatama kord maa algne olukord. Loomisel anti Aadamale korraldus maa üle valitseda. Kiusatusele alistudes sattus inimene Saatana võimusesse. "Kelle võidetud keegi on, selle ori ta on" (2.Pet.2:19). Kui inimesest sai Saatana vang, läks tema võimkond tervikuna teda võitnud olevuse kätte. Nii sai Saatan "sellesinase maailma jumalaks" (2.Kor.4:4). Ta anastas võimu, mis kuulus algselt Aadamale. Kristus võis enda ohverdamise kaudu lunastada nii inimese kui ka võita tagasi tema valdused. Kõike, mida esimene Aadam kaotas, oli võimalik tagasi võita teisel Aadamal.
Prohvet ütleb: "Ja sina Karjatorn, Siioni tütre küngas! Sinu juurde tuleb ja saabub endine valitsus" (Mik.4:8). Apostel Paulus nimetab seda "tema omandi lunastamiseks" (Ef.1:14).
Jumal lõi maa pühade, õnnelike olevuste elupaigaks. Issand, "maa vormija ning valmistaja, Tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks, vaid on valmistanud, et seal elataks" (Jes.45:18). Öeldu täitub siis, kui maa Jumala väe läbi uuendatuna, patust ja valust vabastatuna saab lunastatute igaveseks koduks. "Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt... Ja midagi neetut ei ole enam. Ja Jumala Talle aujärg on siis seal, ja Tema sulased teenivad Teda" (Ps.37:29; Ilm.22:3).
Loomisest alates suhtles Aadam oma algses rikkumatuses Loojaga vahetult. Patt tõi aga lahutuse Jumala ja inimese vahele. Ainult Kristuse lepitustöö võis sillutada tee üle ületamatu kuristiku ning avada õnnistuste- ja päästekanalid Taevast Maale. Tõsi, inimesel polnud endiselt võimalik Loojaga vahetult lävida, kuid Jumal pidas inimesega sidet Kristuse ja inglite kaudu.
Selliselt ilmutati Aadamale inimkonna ajaloo tähtsaid sündmusi alates hetkest, mil jumalik kohtuotsus Eedenis teatavaks tehti, kuni veeuputuseni ja edasi Kristuse esimese tulekuni. Aadamale näidati, et ehkki Kristuse ohver on ammendav päästma tervet maailma, valivad paljud meelsamini patuelu kui meeleparanduse ja kuulekuse. (68) Iga järgmise põlvkonna kurjus on suurem ning ajapikku rõhub patu needus inimkonda, loomariiki ja maad üha rängemalt. Patune eluviis tingib inimese eluea lühenemise. Tema kehakuju, sitkus, moraalsed ja vaimsed võimed kahanevad ning maailmas kasvab kõikvõimalik viletsus. Himudele ja kirgedele järele andmise tõttu ei suuda inimesed enam hinnata lunastusplaani suuri tõdesid. Siiski viib Kristus ustavalt ellu lunastusplaani. Tema tegutseb inimese õnne silmas pidades; Ta õhutab neid lakkamata usaldama oma nõrkused ja vajakajäämised Tema hoolde. Kristus rahuldab kõikide vajadused, kes tulevad usus Tema juurde. Läbi aegade saab alati olema neid, kes säilitavad Jumala tundmise ja elavad jumalakartlikult keset võimutsevat ülekohut.
Jumal seadis sisse ohverdamissüsteemi, mis pidi inimesele pidevalt meenutama vajadust oma patud üles tunnistada ja tõotatud Lunastajasse uskuda. Iga ohver pidi süvendama inimmeeltes tõde — surm on patu tagajärg.
Esimese ohvri toomine oli Aadamale ülimalt piinarikas. Ta pidi tõstma käe, et võtta elu, mida ainult Jumal saab anda. Esimest korda nägi Aadam surma. Ta teadis, et ühelgi inimesel ega loomal poleks vaja surra, kui tema oleks jäänud Jumalale sõnakuulelikuks. Süütut ohvrilooma surmates läbistas Aadamat mõte: tema patu pärast peab süütu Jumala Tall valama oma vere. Toimunud ohverdamistseremoonia jättis temasse üleastumise olemusest sügavama ja elavama jälje. Ainult Jumala kalli Poja surm võis patu lepitada. Aadam mõtles hämmastusega lõpmatule headusele. Kristus oli valmis maksma süüdlase päästmiseks sellist lunahinda. Lootusetäht valgustas kohutavalt sünget tulevikku ning hoidis inimest meeleheitest.
Kuid lunastusplaanil oli veel avaram ja sügavam tahk. Kristus tuli maa peale tõepoolest selleks, et väikese maailma elanikud hakkaksid mõistma Jumala käsu väärtust, kuid Ta tuli ka selleks, et näidata kogu universumile Jumala iseloomu õigsust. Just sellele tahule viitas Päästja pisut aega enne ristilöömist: "Nüüd käib kohus üle selle maailma; nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst. Ja mina tahan, kui mind maast üles tõstetakse, kõiki tõmmata enese juurde!" (Joh.12:31-32).
(69) Kristuse surm inimese lunastamiseks avas inimesele sissepääsu Taevasse, kuid tegi veelgi enamat — Tema tegu tunnistas kogu Universumile, et Jumal ja Tema Poeg on suhtunud mässu õiglasel ja armasturikkal viisil. See kinnitas Jumala käsu püsivust ning paljastas patu olemuse ja tagajärjed.
Algusest peale oli suur võitlus keerelnud Jumala käsu ümber. Saatan oli püüdnud tõestada, et Jumal oli ebaõiglane ja Tema käsk vigane ning Universumi heaolu nimel tuleb seda käsku muuta. Käsku rünnates ihkas ründaja põrmu paisata Käsuandja autoriteedi. Suure võitluse kulg näitab, kas jumalikud seadused on vigased ja muutust vajavad või on need täiuslikud ja muutmatud.
Kui Saatan Taevast välja heideti, otsustas ta muuta maa oma kuningriigiks. Saavutanud võidu Aadama ja Eeva üle, arvas ta, et maailm on nüüd tema oma. "Nad valisid minu ju oma valitsejaks," väitis ta. "Patusele on võimatu andestada! Langenud inimkond ja kogu maa kuulub õigusega minule."
Kuid Jumal andis oma kalli Poja — endaga võrdse — et Tema kannaks patu karistuse ja avaks inimestele taas pääsu Jumala juurde ning kord tagasi päriskoju Eedenis. Kristuse ülesandeks sai lunastada inimene ja päästa maailm Saatana kütkeist. Taevas alanud suur võitlus leiab lahenduse selles maailmas, sellel tandril, mille Saatan on nimetanud omaks.
Kogu universumi imetluse pälvis mõte, et Kristus alandab ennast langenud inimese päästmiseks. Tema, kes oli astunud tähelt tähele, ühest maailmast teise, et hoolitseda kogu loodu eriilmeliste vajaduste eest, nõustus loobuma aust ja võtma endale inimolemuse! See oli saladus, mida patuta maailmade elanikud igatsesid mõista.
Kui Kristus tuli inimkujul meie maailma, jälgisid patuta maailmade elanikud pingsa huviga igat Tema sammu verega tähistatud teel sõimest Kolgatani. Taevas märkas iga pilget ja solvangut ning teadis, et sellele ässitas inimesi Saatan. Nad nägid Kristuse vastasjõudude tegevust; Saatana pidevat pimeduse külvi, kurbust, muret ja kannatusi, ning seda, kuidas Kristus sellele vastu töötas.
Nad jälgisid üha ägenevat võitlust pimeduse ja valguse vahel. Ja siis, kui Kristus ristil surmaagoonias hüüdis: "See on lõpetatud!" (Joh.19:30), rõkatasid kõik maailmad ja kogu Taevas rõõmuhüüdest. (70) Suur võitlus, mis oli kestnud nii kaua, oli saanud lahenduse. Kristus oli võitja!
Tema surm oli vastanud küsimusele, kas Isa ja Poja armastus inimese vastu oli valmis enesesalgamiseks. Saatan oli paljastanud end petise ja tapjana. Mõisteti, et sama meelsusega, millega Saatan valitses oma võimu all olevaid inimlapsi, oleks ta võimaluse korral valitsenud taevaseid olevusi. Kogu ustavaks jäänud Universum ülistas üksmeelselt jumalikku valitsust.
Kui käsku oleks saanud muuta, oleks inimest saanud lunastada ilma Kristuse ohvrita. Tõsiasi, et Kristusel tuli ohverdada oma elu langenud inimkonna eest, tõestab, et Jumala käsu eeskirju ei saa muuta patuse inimese nõudmiste järgi.
Patu palk on surm. Kristuse surm pitseeris Saatana hävingu. Kui Kristus oleks ristil käsu tühistanud, nagu paljud väidavad, siis oleks Jumala kalli Poja piin ja surm kinnitanud just seda, mida Saatana väited taotlesid. Sel juhul oleks kurjuse vürst võidutsenud ning tema süüdistused Jumala valitsuse vastu oleksid osutunud õigeks. Tõsiasi, et Kristus kandis inimese patu karistuse, on veenvaim tõend Jumala käsu muutumatusest. See kinnitab, et Jumal on õiglane, halastusrikas ja ennastsalgav; Tema valitsuses on ühendatud õiglus ja halastus.
3. peatükk - Kiusatus ja pattulangemine <<< >>> 5. peatükk - Kain ja Aabel
(63) Inimese langemine täitis kogu taeva kurbusega. Patu needus oli rikkunud Jumala poolt loodud maailma, kus elasid nüüd viletsusse ja surma määratud elanikud. Näis, et käsust üleastujate jaoks polnud mingit pääseteed. Inglite ülistuslaulud lakkasid. Taevaseid õuesid täitis lein.
Jumala Poeg, taevaelanike austatud Juht, tundis langenud inimkonnale sügavalt kaasa. Tema südant täitis ääretu osavõtlikkus, kui Ta kuulis kadunud maailma hädahüüdeid. Jumalik armastus oli kavandanud plaani inimese lunastamiseks. Sõnakuulmatus Jumala käsule nõudis patuselt elu. Kogu universumis oli ainult üks olevus, kes võis täita selle nõude inimese eest. Kuna jumalik käsk on sama püha nagu Jumal, võis ainult Jumalaga võrdne isik lepitada käsust üleastumise. Mitte keegi peale Kristuse ei saanud lunastada langenud inimest käsu needusest ja tuua ta taas kooskõlla taevaga. Ainult Kristus võis kanda inimese eest patu süüd ja häbi — pattu, mis oli pühale Jumalale nii vastumeelne, et see lahutas Isa Pojast.
Kristus oli valmis laskuma kurjuse kuristikku, et päästa kadunud inimkond. Ta kõneles Isaga patuse inimese pärast ning kogu taevas ootas otsust kirjeldamatu huviga. Salajane nõupidamine — "rahu nõu" (Sak.6:13) — inimlaste pärast kestis kaua. Lunastusplaan oli küll olemas enne maa loomist, sest Kristus on "maailma algusest tapetud Tall" (Ilm.13:8). Ometi tuli isegi universumi Kuningal läbida võitlus eneses enne, kui Ta oli valmis andma Poja surma süüdioleva inimkonna eest.
Kuid "nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu" (Joh.3:16). (64) Oo, lunastuse saladust! Oo, milline armastus oli Jumalal maailma vastu, kes ei armastanud Teda! Kes suudaks mõista selle armastuse sügavusi, "mis ületab kõik tunnetuse!" Läbi lõputute aegade püüavad surematud olevused selle mõõtmatu armastuse saladusi mõista; nad imetlevad ja ülistavad seda.
Jumal ilmutas end Kristuses "ja lepitas maailma iseenesega" (2.Kor.5:19). Patt oli inimese nii rikkunud, et inimesel oli võimatu oma jõuga saavutada kooskõla Temaga, kelle olemus on puhtus ja headus. Kuid Kristus võis siis, kui Ta oli lunastanud inimese käsu hukkamõistust, ühendada oma jumaliku jõu inimese püüetega. Nii saavad Aadama langenud lapsed pattude kahetsemise ja Kristusesse uskumise kaudu jälle "Jumala lasteks" (1.Joh.3:2).
Plaan, mis võis ainsana tagada inimese päästmise, tähendas kogu Taevale lõpmatut ohvrit. Inglid ei suutnud rõõmustada, kui Kristus selgitas neile lunastusplaani, sest nad mõistsid, et inimese päästmine tähendab nende armastatud Juhile meeletuid kannatusi. Valu ja üllatusega kuulasid nad Tema sõnu, mis kirjeldasid, kuidas Tal tuleb minna taeva puhtusest ja rahust — taeva rõõmust, aust ja surematusest — rikutud ja mandunud Maale ning kannatada muret, häbi ja surma. Ta peab koha sisse võtma patuse ja patu karistuse vahel. Samas teades, et ainult vähesed võtavad Ta vastu Jumala Pojana. Ta peab jätma oma koha taeva Majesteedina ning alanduma inimeseks, et isiklikult kogeda muresid ja kiusatusi, mida kogeb inimene. Kõik see on vältimatu selleks, et aidata neid, keda kiusatakse (Heb.2:18). Pärast seda, kui Ta on inimesi Õpetajana teeninud, antakse Ta kurjade inimeste kätte ning Talle saavad osaks kõikvõimalikud solvangud ja piinad, millele Saatan inimesi ässitab. Ta sureb kõige julmemat surma. Ta tõstetakse süüdlasena maa ja taeva vahele. Tal tuleb taluda pikki agoonia- ja meeleheitetunde, mida inglid ei suuda vaadata. Tal tuleb kannatada hingepiina, kui Isa oma palge Tema eest varjab, sest Temale asetatakse kogu maailma patukoorem — üleastumise süü.
Inglid viskusid oma Juhi jalge ette ja pakkusid ennast ohvriks inimese eest. (65) Kuid ingli eluga ei saa tasuda sellist võlga; ainult Temal, kes on inimese loonud, on vägi inimest lunastada. Ometi on inglitel lunastusplaanis oma osa, selgitas Kristus. Tema peab saama "pisut madalamaks inglitest" (Heb.2:9). Võttes endale inimolemuse, on Jumala Poeg jõu poolest inglitest nõrgem ning neil tuleb Teda julgustada ja kannatustes lohutada. Inglid peavad olema "teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad" (Heb.1:14). Neil tuleb kaitsta Jumala armu vastuvõtnud inimesi kurjade inglite väe ja pimeduse eest, millesse Saatan neid pidevalt mähkida püüab.
Siis, kui inglid näevad oma Issanda meeleheidet ja alandust, ei tohi nad mõrvareid takistada. Lunastusplaanile vastavalt peab Kristus taluma kurjade inimeste pilkeid ja solvanguid. Inimese Lunastajaks olles tuleb Tal see kõik läbi elada.
Kristus kinnitas inglitele, et Ta lunastab oma surmaga paljud ning hävitab selle, kelle käes on surma võim. Ta saab tagasi kuningriigi, mille inimene üleastumise tõttu kaotas. Lunastatud pärivad selle koos Temaga ning elavad seal igavesti. Patt ja patused hävitatakse. Nad ei saa enam iialgi häirida taeva ja maa rahu. Kristus palus inglitel ühineda plaaniga, mille Isa oli vastu võtnud, ning tunda rõõmu sellest, et Tal on oma surma kaudu võimalik langenud inimene Jumalaga lepitada.
Siis täitis taevast kirjeldamatu rõõm. Lunastatud maailma tulevane aulisus varjutas Eluvürsti piina ja ohvri. Taevastes õuedes kaikusid selle laulu helid, mis pidi kõlama kord Petlemma küngaste kohal: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel!" (Luk.2:14). Veel suurema rõõmuga kui kord maa loomisel hõiskasid "hommikutähed üheskoos ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa" (Iiob.38:7).
Inimesele räägiti lunastusest esmakordselt Eedeni aias koos Saatana kohta lausutud kohtuotsusega. Issand ütles: "Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!" (1.Ms.3:15).
See meie esivanemate kuuldes lausutud otsus (66) oli neile tõotus. Öeldu kuulutas ühtaegu ette sõda inimese ja Saatana vahel ning suure vaenlase võimu lõplikku murdmist. Aadam ja Eeva seisid kurjategijaina õiglase Kohtumõistja ees, oodates kohtuotsust. Kuid enne, kui nad kuulsid neile osakssaavatest elumuredest ja vaevast ning jälle põrmuks saamisest, kuulsid nad sõnu, mis sisendasid neisse lootust. Ehkki inimesed kannatavad võimsa vaenlase käe läbi, ootab neid lõpuks võit.
Kui Saatan kuulis, et tema ja naise vahel, tema seemne ja naise seemne vahel hakkab valitsema vaen, teadis ta, et tema hävitavat tööd inimese juures tõkestab vägi, mis teeb inimese võimeliseks tema survele vastu seisma. Ometi rõõmustasid Saatan ja tema inglid selle üle, et tänu inimese langemisele õnnestub alandada ka Jumala Poega. Saatan väitis, et kuna tema maapealsed plaanid olid seni olnud edukad, on Kristus võidetav siis, kui Ta võtab endale inimolemuse. Nad nurjavad inimkonna lunastuse!
Taevased inglid selgitasid meie esivanemaile põhjalikult nende päästmiseks kavandatut. Aadamale ja ta elukaaslasele kinnitati, et patustamisest hoolimata ei jäeta neid Saatana võimusesse. Jumala Poeg oli pakkunud oma elu lunahinnaks nende üleastumise eest. Neile antakse prooviaeg ning kahetsedes ja Kristusesse uskudes võivad nad jälle saada Jumala lasteks.
Ohver, mida nende üleastumine nõudis, kõneles Aadamale ja Eevale Jumala käsu pühast olemusest. Nad mõistsid nüüd palju selgemalt patu patusust ja selle kohutavaid tagajärgi. Hingepiinast muserdatuna palusid nad härdalt, et ei karistataks Teda, kelle armastus oli olnud neile rõõmutäiuseks; karistatagu pigem neid ja nende järglasi.
Neile vastati, et kuna Issanda käsk on Tema valitsuse aluseks nii Taevas kui maa peal, ei saa isegi ingli elu lepitada üleastumist. Mitte ühtegi korraldust käsus ei saa tühistada ega kohandada langenud inimese järgi, kuid Jumala Poeg, kes on inimese loonud, võib inimese lunastada. Aadama üleastumise (67) tulemuseks oli viletsus ja surm. Kristuse ohvri tulemuseks pidi aga olema elu ja surematus.
Inimese patu tagajärjel oli langenud ka maa Saatana võimu alla ning lunastusplaani tulemusena pidi taastatama kord maa algne olukord. Loomisel anti Aadamale korraldus maa üle valitseda. Kiusatusele alistudes sattus inimene Saatana võimusesse. "Kelle võidetud keegi on, selle ori ta on" (2.Pet.2:19). Kui inimesest sai Saatana vang, läks tema võimkond tervikuna teda võitnud olevuse kätte. Nii sai Saatan "sellesinase maailma jumalaks" (2.Kor.4:4). Ta anastas võimu, mis kuulus algselt Aadamale. Kristus võis enda ohverdamise kaudu lunastada nii inimese kui ka võita tagasi tema valdused. Kõike, mida esimene Aadam kaotas, oli võimalik tagasi võita teisel Aadamal.
Prohvet ütleb: "Ja sina Karjatorn, Siioni tütre küngas! Sinu juurde tuleb ja saabub endine valitsus" (Mik.4:8). Apostel Paulus nimetab seda "tema omandi lunastamiseks" (Ef.1:14).
Jumal lõi maa pühade, õnnelike olevuste elupaigaks. Issand, "maa vormija ning valmistaja, Tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks, vaid on valmistanud, et seal elataks" (Jes.45:18). Öeldu täitub siis, kui maa Jumala väe läbi uuendatuna, patust ja valust vabastatuna saab lunastatute igaveseks koduks. "Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt... Ja midagi neetut ei ole enam. Ja Jumala Talle aujärg on siis seal, ja Tema sulased teenivad Teda" (Ps.37:29; Ilm.22:3).
Loomisest alates suhtles Aadam oma algses rikkumatuses Loojaga vahetult. Patt tõi aga lahutuse Jumala ja inimese vahele. Ainult Kristuse lepitustöö võis sillutada tee üle ületamatu kuristiku ning avada õnnistuste- ja päästekanalid Taevast Maale. Tõsi, inimesel polnud endiselt võimalik Loojaga vahetult lävida, kuid Jumal pidas inimesega sidet Kristuse ja inglite kaudu.
Selliselt ilmutati Aadamale inimkonna ajaloo tähtsaid sündmusi alates hetkest, mil jumalik kohtuotsus Eedenis teatavaks tehti, kuni veeuputuseni ja edasi Kristuse esimese tulekuni. Aadamale näidati, et ehkki Kristuse ohver on ammendav päästma tervet maailma, valivad paljud meelsamini patuelu kui meeleparanduse ja kuulekuse. (68) Iga järgmise põlvkonna kurjus on suurem ning ajapikku rõhub patu needus inimkonda, loomariiki ja maad üha rängemalt. Patune eluviis tingib inimese eluea lühenemise. Tema kehakuju, sitkus, moraalsed ja vaimsed võimed kahanevad ning maailmas kasvab kõikvõimalik viletsus. Himudele ja kirgedele järele andmise tõttu ei suuda inimesed enam hinnata lunastusplaani suuri tõdesid. Siiski viib Kristus ustavalt ellu lunastusplaani. Tema tegutseb inimese õnne silmas pidades; Ta õhutab neid lakkamata usaldama oma nõrkused ja vajakajäämised Tema hoolde. Kristus rahuldab kõikide vajadused, kes tulevad usus Tema juurde. Läbi aegade saab alati olema neid, kes säilitavad Jumala tundmise ja elavad jumalakartlikult keset võimutsevat ülekohut.
Jumal seadis sisse ohverdamissüsteemi, mis pidi inimesele pidevalt meenutama vajadust oma patud üles tunnistada ja tõotatud Lunastajasse uskuda. Iga ohver pidi süvendama inimmeeltes tõde — surm on patu tagajärg.
Esimese ohvri toomine oli Aadamale ülimalt piinarikas. Ta pidi tõstma käe, et võtta elu, mida ainult Jumal saab anda. Esimest korda nägi Aadam surma. Ta teadis, et ühelgi inimesel ega loomal poleks vaja surra, kui tema oleks jäänud Jumalale sõnakuulelikuks. Süütut ohvrilooma surmates läbistas Aadamat mõte: tema patu pärast peab süütu Jumala Tall valama oma vere. Toimunud ohverdamistseremoonia jättis temasse üleastumise olemusest sügavama ja elavama jälje. Ainult Jumala kalli Poja surm võis patu lepitada. Aadam mõtles hämmastusega lõpmatule headusele. Kristus oli valmis maksma süüdlase päästmiseks sellist lunahinda. Lootusetäht valgustas kohutavalt sünget tulevikku ning hoidis inimest meeleheitest.
Kuid lunastusplaanil oli veel avaram ja sügavam tahk. Kristus tuli maa peale tõepoolest selleks, et väikese maailma elanikud hakkaksid mõistma Jumala käsu väärtust, kuid Ta tuli ka selleks, et näidata kogu universumile Jumala iseloomu õigsust. Just sellele tahule viitas Päästja pisut aega enne ristilöömist: "Nüüd käib kohus üle selle maailma; nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst. Ja mina tahan, kui mind maast üles tõstetakse, kõiki tõmmata enese juurde!" (Joh.12:31-32).
(69) Kristuse surm inimese lunastamiseks avas inimesele sissepääsu Taevasse, kuid tegi veelgi enamat — Tema tegu tunnistas kogu Universumile, et Jumal ja Tema Poeg on suhtunud mässu õiglasel ja armasturikkal viisil. See kinnitas Jumala käsu püsivust ning paljastas patu olemuse ja tagajärjed.
Algusest peale oli suur võitlus keerelnud Jumala käsu ümber. Saatan oli püüdnud tõestada, et Jumal oli ebaõiglane ja Tema käsk vigane ning Universumi heaolu nimel tuleb seda käsku muuta. Käsku rünnates ihkas ründaja põrmu paisata Käsuandja autoriteedi. Suure võitluse kulg näitab, kas jumalikud seadused on vigased ja muutust vajavad või on need täiuslikud ja muutmatud.
Kui Saatan Taevast välja heideti, otsustas ta muuta maa oma kuningriigiks. Saavutanud võidu Aadama ja Eeva üle, arvas ta, et maailm on nüüd tema oma. "Nad valisid minu ju oma valitsejaks," väitis ta. "Patusele on võimatu andestada! Langenud inimkond ja kogu maa kuulub õigusega minule."
Kuid Jumal andis oma kalli Poja — endaga võrdse — et Tema kannaks patu karistuse ja avaks inimestele taas pääsu Jumala juurde ning kord tagasi päriskoju Eedenis. Kristuse ülesandeks sai lunastada inimene ja päästa maailm Saatana kütkeist. Taevas alanud suur võitlus leiab lahenduse selles maailmas, sellel tandril, mille Saatan on nimetanud omaks.
Kogu universumi imetluse pälvis mõte, et Kristus alandab ennast langenud inimese päästmiseks. Tema, kes oli astunud tähelt tähele, ühest maailmast teise, et hoolitseda kogu loodu eriilmeliste vajaduste eest, nõustus loobuma aust ja võtma endale inimolemuse! See oli saladus, mida patuta maailmade elanikud igatsesid mõista.
Kui Kristus tuli inimkujul meie maailma, jälgisid patuta maailmade elanikud pingsa huviga igat Tema sammu verega tähistatud teel sõimest Kolgatani. Taevas märkas iga pilget ja solvangut ning teadis, et sellele ässitas inimesi Saatan. Nad nägid Kristuse vastasjõudude tegevust; Saatana pidevat pimeduse külvi, kurbust, muret ja kannatusi, ning seda, kuidas Kristus sellele vastu töötas.
Nad jälgisid üha ägenevat võitlust pimeduse ja valguse vahel. Ja siis, kui Kristus ristil surmaagoonias hüüdis: "See on lõpetatud!" (Joh.19:30), rõkatasid kõik maailmad ja kogu Taevas rõõmuhüüdest. (70) Suur võitlus, mis oli kestnud nii kaua, oli saanud lahenduse. Kristus oli võitja!
Tema surm oli vastanud küsimusele, kas Isa ja Poja armastus inimese vastu oli valmis enesesalgamiseks. Saatan oli paljastanud end petise ja tapjana. Mõisteti, et sama meelsusega, millega Saatan valitses oma võimu all olevaid inimlapsi, oleks ta võimaluse korral valitsenud taevaseid olevusi. Kogu ustavaks jäänud Universum ülistas üksmeelselt jumalikku valitsust.
Kui käsku oleks saanud muuta, oleks inimest saanud lunastada ilma Kristuse ohvrita. Tõsiasi, et Kristusel tuli ohverdada oma elu langenud inimkonna eest, tõestab, et Jumala käsu eeskirju ei saa muuta patuse inimese nõudmiste järgi.
Patu palk on surm. Kristuse surm pitseeris Saatana hävingu. Kui Kristus oleks ristil käsu tühistanud, nagu paljud väidavad, siis oleks Jumala kalli Poja piin ja surm kinnitanud just seda, mida Saatana väited taotlesid. Sel juhul oleks kurjuse vürst võidutsenud ning tema süüdistused Jumala valitsuse vastu oleksid osutunud õigeks. Tõsiasi, et Kristus kandis inimese patu karistuse, on veenvaim tõend Jumala käsu muutumatusest. See kinnitab, et Jumal on õiglane, halastusrikas ja ennastsalgav; Tema valitsuses on ühendatud õiglus ja halastus.
3. peatükk - Kiusatus ja pattulangemine <<< >>> 5. peatükk - Kain ja Aabel
