5. PEATÜKK - KAIN JA AABEL
(1. Moosese 4:1-15)
(71) Aadama pojad Kain ja Aabel olid iseloomult väga erinevad. Aabel oli ustav Jumalale. Tema meelest suhtus Looja õiglaselt ja halastusrikkalt langenud inimkonda. Aabel võttis tänulikult vastu päästelootuse. Ent Kain oli mässumeelne. Ta nurises, et Jumal oli maa ja inimkonna Aadama patu pärast ära neednud. Kain lubas mõtetel liikuda samu radu, mis viisid langemiseni Saatana. Ta pidas ennast heaks ning kahtles Jumala õigluses ja ülemvõimus.
Mõlemad vennad seisid samamoodi silmitsi läbikatsumisega nagu kord Aadam. Nad pidid näitama, kas nad usuvad Jumala sõna ja kuuletuvad sellele. Vennad tundsid inimese päästmiseks kavandatud plaani ja mõistsid Jumalast määratud ohverdamissüsteemi. Nad teadsid, et ohvrite kaudu väljendasid nad usku Lunastajasse, keda ohvriloomad sümboliseerisid: sellise ohvri toomisega tunnistasid nad oma täielikku sõltuvust Tema andestusest.
Aadama pojad teadsid, et lunastusplaani niisugusel kujul järgides tõendavad nad kuulekust Jumala tahtele. Ilma verd valamata ei saanud olla lepitust patu eest. Oma karjast võetud esmasündinud looma ohverdamine kõneles nende usust Kristuse vere kaudu tõotatud lunastusse. Vereohvrile lisaks ohverdati Issandale tänuohvriks maa uudsevilja.
Vennad püstitasid ühesugused altarid ja tõid ohvri. Aabel ohverdas Issanda juhtnööride kohaselt karilooma. "Ja Jehoova vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale." Tuli sähvatas taevast ja põletas ohvri ära. Kain tõi aga Issanda otsest ja selget korraldust eirates ohvriks ainult vilja. Taevas ei reageerinud sellele. Aabel palus venda pöörduda Jumala poole Jumala poolt määratud viisil, kuid venna tõsine soovitus muutis Kaini veel jäigemaks. Ta jäi oma tahtmise juurde. (72) Vanema vennana põlastas Kain noorema nõuandeid ja meeldetuletust.
Kain tuli Jumala ette nurisedes ja tõotatud ohvri vajalikkuses kaheldes. Tema ohver ei väljendanud kahetsust patu pärast. Kain tundis nii nagu paljud tänapäeval, et Jumala plaani selline täpne järgimine oleks nõrkuse tunnistamine. See väljendaks, et ilma tõotatud Päästjata ja Tema lepituseta ei saaks ta hakkama. Kain tahtis olla sõltumatu ning toetuda endale ja oma teenetele. Ta ei kavatsenud tuua ohvriks mingit talle, vaid tõi oma vilja - oma töö tulemused. Ta tõi oma ohvri Jumalale otsekui meeleheaks, lootes sellega tagada Jumala heakskiitu. Kain ehitas küll altari ja tõi ohvri, kuid tema Jumalale kuuletumine oli poolik. Selles puudus olulisim - tunnistamine, et ta vajas Lunastajat.
Sünnipäralt ja usuliselt kasvatuselt olid mõlemad vennad üheväärsed. Mõlemad olid patused ja mõlemad leidsid, et Jumal väärib kummardamist. Väliselt oli nende usk teatud piirini ühesugune, sealt edasi aga teravalt erinev.
"Usu läbi tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain" (Heb.11:4). Aabel mõistis lunastuse suuri põhimõtteid. Ta mõistis, et ta on patune ning et patt ja selle tagajärg lahutavad teda Jumalast. Aabel tõi tapetud ohvrilooma, ohverdatud elu, ja tunnustas sellega, et käsu nõudeid oli eiratud. Vere valamine suunas tema pilgu suurele Ohvrile, Kolgata ristil surevale Kristusele. Pannes kogu oma lootuse ristil toimepandavale lepitusele, sai Aabel tunnistuse õigeksmõistmisest ja tema ohvri vastuvõtmisest.
Kain oleks võinud õppida ja omandada need tõed samuti nagu Aabel. Ta ei olnud mingi ettemääratuse ohver. Jumala plaanis polnud üks vend vastu võtta ja teine hüljata. Aabel otsustas uskuda ja kuuletuda. Kain valis uskmatuse ja mässumeele. Selles oli erinevus.
Kain ja Aabel esindavad kahte inimklassi, kes elavad maa peal maailma ajaloo lõpuni. Ühed hindavad Jumalast määratud ohvrit pattude lepitamiseks, teised loodavad oma tegudele. (73) Kuna viimatinimetatus puuduvad jumaliku vahetalitaja teened, ei saa Jumal seda heaks kiita. Ainult Jeesuse teenete tõttu võime saada üleastumised andeks. Need, kes ei tunne vajadust Kristuse vere järele, vaid arvavad oma tegudega Jumala soosingut pälvivat, teevad sama vea nagu Kain. Nad on hukkamõistu osalised. Inimese patuneedusest vabastamiseks pole muud vahendit kui Kristuse veri.
Need inimesed, kes kummardavad Jumalat Kaini sarnaselt, moodustavad jumalakummardajatest valdava osa, sest peaaegu kõik maailma väärreligioonid toetuvad samale põhimõttele: inimene pääseb oma jõupingutuste kaudu.
Mõned väidavad, et inimkond ei vaja lunastust, vaid arengut - on vaja vaid õilistuda, puhastuda ja uueneda. Nii nagu Kain kavatses saavutada Jumala heakskiidu ohvriga, milles puudus ohvriveri, nii loodavad sarnaselt mõtlevad inimesed Jumala poolt nõutavale vastavale tasemele jõuda ilma lunastuseta. Kaini lugu näitab, milline on sellise teguviisi vältimatu tagajärg. See näitab, milliseks muutub inimene ilma Kristuseta.
Inimkonnal pole jõudu end ise uuendada. Iseenesest ei suunduta ülespoole, Jumala poole, vaid allamäge Saatana tasemele. Kristus on meie ainus lootus. "Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!" (Apt.4:12).
Tõeline usk, mis toetub täielikult Kristusele, ilmneb kuulekuses kõikidele Jumala poolt antud korraldustele. Aadama päevist meie ajani on võideldud suurt võitlust Jumala käsule kuuletumise pärast. Kõikidel aegadel on leidunud inimesi, kes väidavad, et neil on Jumala heakskiit, kuigi nad ei hooli mõnest Tema korraldusest. Piibel ütleb, et tegude kaudu saab "usk täiuslikuks" ning et ilma kuulekustegudeta on usk "surnud" (Jak.2:22,17). "Kes ütleb end Jumalat tundvat, aga ei "pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees" (1.Joh.2:4).
Kui Kain nägi, et tema ohver ei kõlvanud, vihastas ta nii Issanda kui Aabeli peale. Ta oli vihane Jumalale, et Jumal tunnustas ainult enda seatud ohvrit ning vihane vennale, et vend otsustas Jumalale kuuletuda ja mitte trotsida.
(74) Ehkki Kain alahindas Jumala käsku, ei jätnud Jumal teda iseenese hooleks. Jumal oli valmis kõnetama meest, kes oli käitunud nii mõistmatult. Ta ütles Kainile: "Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?" "Kui sa head teed, võid vastuvõetuna tõsta oma pilgu üles, aga kui sa head ei tee, siis luurab patt sinu ukse ees." Kainil tuli valida: kas usaldada tõotatud Lunastaja teeneid ja olla koos Jumalaga või jääda kangekaelseks ja kurta, miks Issand tema hülgab.
Selle asemel, et oma pattu tunnistada, süüdistas Kain Jumalat ebaõigluses ning haudus südames kadedust ja viha Aabeli vastu. Ärritatult tegi ta vennale etteheiteid ja üritas ka teda panna arvustama Jumala käitumist. Alandlikult, kuid kartmatult ja kindlalt kaitses Aabel Jumala õiglust ja headust. Ta näitas, milles Kain oli eksinud ja püüdis viia venda arusaamisele, et viga polnud Jumalas, vaid temas. Aabel tuletas Kainile meelde, kuidas armastav Jumal oli säästnud nende vanemate elu, ehkki Ta oleks võinud neid silmapilkse surmaga karistada. Aabel veenis Kaini Jumala armastuses — muidu ei laseks Ta oma süütul ja pühal Pojal kanda karistust, mille nemad olid ära teeninud. Kõik see tegi Kaini veelgi tigedamaks. Mõistus ja südametunnistus ütlesid talle, et Aabelil oli õigus. Kuid Kaini pani raevutsema tõik, et vend polnud temaga nõustunud ja koos Jumalat trotsinud. Vihavimmas tappis ta oma venna.
Kain vihastas ja tappis venna mitte sellepärast, et Aabel oleks midagi halba teinud, vaid sellepärast, "et tema teod olid kurjad ja tema venna teod õiged" (1.Joh.3:12). Kurjad inimesed on alati vihanud neid, kes on nendest paremad. Aabeli sõnakuulelik ja tõsine usuelu oli Kainile alaliseks etteheiteks. "Sest igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei laidetaks" (Joh.3:20). Mida säravam valgus peegeldub Jumalale ustavate inimeste iseloomust, seda selgemalt saavad ilmsiks jumalakartmatute patud ning seda otsustavamalt on nad valmis tõepõlgajaid hävitama, sest nood rikuvad nende südamerahu.
(77) Aabeli mõrvamine oli esimene näide vaenust, mis pidi Jumala sõnade kohaselt eksisteerima mao ja naise seemne vahel - Saatana ja temale alluvate ning Kristuse ja Tema järgijate vahel.
Saatan oli omandanud võimu inimkonna üle, kuid Kristus aitab inimestel rõhuja ikkest vabaneda. Iga kord, kui inimene usu läbi Jumala Tallesse loobub pattu teenimast, süttib Saatana viha. Aabeli püha elu näitas Saatana väite: inimesel on võimatu täita Jumala käsku, alusetust. Kui Kain nägi, et ta ei saanud Aabelist võitu, vihastus ta niivõrd, et tappis oma venna. Alati, kui kaitstakse Jumala käsu õigust, ilmneb Jumala käsu vastastes kainilik meelsus. See on meelsus, mis on sajandite jooksul saatnud Kristuse jüngreid tapalavale ja süüdanud tuleriitu. Saatan ja tema käsilased ässitavad inimesi julmadele tegudele sellepärast, et nad ei suuda Jeesuse järelkäijaid kurjuse võimule allutada. See on võidetud vaenlase raev. Iga Jeesuse pärast tapetud märter on surnud võitjana. Prohvet ütleb: "Ja nemad on tema [vana mao, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks] võitnud Talle vere tõttu ja oma tunnistuse sõna tõttu ega ole oma elu armastanud surmani" (Ilm.12:11,9).
Mõrvar Kainilt nõuti vastust kuriteo eest. "Ja Jehoova küsis Kainilt: "Kus on su vend Aabel?" Ja tema vastas: "Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?"" Kain oli läinud nii kaugele, et ta oli kaotanud tunnetuse Jumala pidevast ligiolekust, Tema suurusest ja kõiketeadmisest. Nüüd püüdis ta juhtunut valega varjata.
Jumal aga jätkas: "Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!"
Jumal oli andnud Kainile võimaluse patt üles tunnistada. Tal oli aega järele mõelda. Kain teadis, kui kohutav oli toimepandud tegu ja vale, millega ta seda varjata püüdis. Ja siiski jäi ta mässumeelseks. Seepärast lausus jumalik hääl, kes oli teda seni palunud ja manitsenud, kohutavad sõnad: "Aga nüüd oled sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud su venna verd sinu käest vastu võttes! Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu; sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!"
Vaatamata sellele, et Kain oli teeninud ära surmaotsuse, säästis (78) halastusrikas Looja tema elu ning pakkus talle võimaluse kahetseda. Kuid Kain paadus üha kõvemaks ning jätkas vastuhakku Jumalale. Temast sai avalike, jultunud patuste esiisa. Ärataganejast sai Saatana juhtimisel teiste kiusaja; tema eeskuju ja mõju levitas demoraliseerivat väge sel määral, et maa täitus peagi rikutuse ja vägivallaga ning Jumal pidi selle hävitama.
Esimese mõrvari elu säästes andis Jumal tervele universumile olulise õppetunni. Kaini ja tema järeltulijate sünge ajalugu näitas, mis oleks saanud siis, kui patune inimene oleks saanud elada igavesti ja mässata Jumala vastu. Mida suurem oliJumala kannatlikkus, seda jultunumaks ja trotslikumaks muutusid kurjad inimesed oma ülekohtus.
Tuhat viissada aastat jälgis universum, kuidas Kaini mõju ja eeskuju aitasid kaasa kuritegudele ja rikutuse tulvale, mis ujutas üle maailma. Sai selgeks, et inimkonnale Jumala käsust üleastumise pärast langetatud surmaotsus oli õiglane ja halastusrikas. Mida kauem inimesed patus elasid, seda taltsutamatumaks nad muutusid. Jumalik otsus, mis pani piiri ülekohtu ohjeldamatule arengule ja vabastas maailma kalestunud vastuhakkajate mõjust, oli pigem õnnistus kui needus.
Saatan tegutseb vaibumatu energiaga ja tuhandeid maskeerumisvõtteid kasutades selleks, et esitada vääriti Jumala iseloomu ja valitsemismeetodeid. Ulatuslike, hästiorganiseeritud plaanide ning imestustäratava jõulisusega katsub ta hoida maailma elanikke oma pettuste meelevallas.
Igavene ja kõiketeadja Jumal näeb aga lõppu juba algusest. Temal on kurjuse suhtes omad kaugeleulatuvad ja kõikehaaravad plaanid. Tema eesmärk polnud lihtsalt mässu maha suruda, vaid mässu olemust selgitada. Jumal soovis kogu universumi ees avada oma õigluse ja halastuse ning näidata, et Tema tarkus ja arm on kohelnud kurjust täiesti õiglaselt.
Teiste maailmade pühad olevused jälgisid tohutu huviga meie Maal toimuvaid sündmusi. Enne-veeuputus-aegse maailma olukorda nähes mõistsid nad, et Saatan oleks jõudnud sama tulemuseni Taevas. Selline on Kristuse (79) autoriteedi ja Jumala käskude kõrvale heitmise tulemus. Enne-veeuputus-aegse maailma võimukates, isemeelsetes patustes nägid nad Saatana võimu alamaid. Selliste inimeste kõik mõtted olid kurjad (1.Ms.6:5). Nende tunded, ajendid ja kujutlused olid vastuolus jumaliku puhtuse, rahu ja armastuse põhimõtetega. Langenud maailm oli ere näide kohutavast rikutusest, mille tingis Saatana tegutsemissuund — kõrvaldada Jumala poolt loodud olevustelt Jumala püha käsu vaoshoidev mõju.
Suure võitluse käigus paljastuvate tõsiasjade kaudu avab Jumal oma valitsuse tõelised põhimõtted, mida Saatan ja kõik temast petetud on võltsinud. Kogu maailm tunnistab lõpuks Jumala õiglust; ehkki siis on liiga hilja selleks, et mässulisi päästa. Samm-sammult viib Jumal oma suurt plaani võiduka täitumiseni ning pälvib kogu Universumi armastuse.
Vastuhakk juuritakse lõplikult välja. Saab selgeks, et kõik, kes on hüljanud Jumala käsud, on astunud Saatana poolele - Kristuse vastu. Kui selle maailma vürsti üle kohut mõistetakse ja kõik temaga ühinenud isikud sama saatust jagavad, siis kuulutab kogu tunnistajaks olnud Universum: "Õiged ja tõelised on Sinu teed, Sa rahvaste Kuningas!" (Ilm.15:3).
4. peatükk - Lunastusplaan <<< >>> 6.peatükk - Sett ja Eenok
(1. Moosese 4:1-15)
(71) Aadama pojad Kain ja Aabel olid iseloomult väga erinevad. Aabel oli ustav Jumalale. Tema meelest suhtus Looja õiglaselt ja halastusrikkalt langenud inimkonda. Aabel võttis tänulikult vastu päästelootuse. Ent Kain oli mässumeelne. Ta nurises, et Jumal oli maa ja inimkonna Aadama patu pärast ära neednud. Kain lubas mõtetel liikuda samu radu, mis viisid langemiseni Saatana. Ta pidas ennast heaks ning kahtles Jumala õigluses ja ülemvõimus.
Mõlemad vennad seisid samamoodi silmitsi läbikatsumisega nagu kord Aadam. Nad pidid näitama, kas nad usuvad Jumala sõna ja kuuletuvad sellele. Vennad tundsid inimese päästmiseks kavandatud plaani ja mõistsid Jumalast määratud ohverdamissüsteemi. Nad teadsid, et ohvrite kaudu väljendasid nad usku Lunastajasse, keda ohvriloomad sümboliseerisid: sellise ohvri toomisega tunnistasid nad oma täielikku sõltuvust Tema andestusest.
Aadama pojad teadsid, et lunastusplaani niisugusel kujul järgides tõendavad nad kuulekust Jumala tahtele. Ilma verd valamata ei saanud olla lepitust patu eest. Oma karjast võetud esmasündinud looma ohverdamine kõneles nende usust Kristuse vere kaudu tõotatud lunastusse. Vereohvrile lisaks ohverdati Issandale tänuohvriks maa uudsevilja.
Vennad püstitasid ühesugused altarid ja tõid ohvri. Aabel ohverdas Issanda juhtnööride kohaselt karilooma. "Ja Jehoova vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale." Tuli sähvatas taevast ja põletas ohvri ära. Kain tõi aga Issanda otsest ja selget korraldust eirates ohvriks ainult vilja. Taevas ei reageerinud sellele. Aabel palus venda pöörduda Jumala poole Jumala poolt määratud viisil, kuid venna tõsine soovitus muutis Kaini veel jäigemaks. Ta jäi oma tahtmise juurde. (72) Vanema vennana põlastas Kain noorema nõuandeid ja meeldetuletust.
Kain tuli Jumala ette nurisedes ja tõotatud ohvri vajalikkuses kaheldes. Tema ohver ei väljendanud kahetsust patu pärast. Kain tundis nii nagu paljud tänapäeval, et Jumala plaani selline täpne järgimine oleks nõrkuse tunnistamine. See väljendaks, et ilma tõotatud Päästjata ja Tema lepituseta ei saaks ta hakkama. Kain tahtis olla sõltumatu ning toetuda endale ja oma teenetele. Ta ei kavatsenud tuua ohvriks mingit talle, vaid tõi oma vilja - oma töö tulemused. Ta tõi oma ohvri Jumalale otsekui meeleheaks, lootes sellega tagada Jumala heakskiitu. Kain ehitas küll altari ja tõi ohvri, kuid tema Jumalale kuuletumine oli poolik. Selles puudus olulisim - tunnistamine, et ta vajas Lunastajat.
Sünnipäralt ja usuliselt kasvatuselt olid mõlemad vennad üheväärsed. Mõlemad olid patused ja mõlemad leidsid, et Jumal väärib kummardamist. Väliselt oli nende usk teatud piirini ühesugune, sealt edasi aga teravalt erinev.
"Usu läbi tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain" (Heb.11:4). Aabel mõistis lunastuse suuri põhimõtteid. Ta mõistis, et ta on patune ning et patt ja selle tagajärg lahutavad teda Jumalast. Aabel tõi tapetud ohvrilooma, ohverdatud elu, ja tunnustas sellega, et käsu nõudeid oli eiratud. Vere valamine suunas tema pilgu suurele Ohvrile, Kolgata ristil surevale Kristusele. Pannes kogu oma lootuse ristil toimepandavale lepitusele, sai Aabel tunnistuse õigeksmõistmisest ja tema ohvri vastuvõtmisest.
Kain oleks võinud õppida ja omandada need tõed samuti nagu Aabel. Ta ei olnud mingi ettemääratuse ohver. Jumala plaanis polnud üks vend vastu võtta ja teine hüljata. Aabel otsustas uskuda ja kuuletuda. Kain valis uskmatuse ja mässumeele. Selles oli erinevus.
Kain ja Aabel esindavad kahte inimklassi, kes elavad maa peal maailma ajaloo lõpuni. Ühed hindavad Jumalast määratud ohvrit pattude lepitamiseks, teised loodavad oma tegudele. (73) Kuna viimatinimetatus puuduvad jumaliku vahetalitaja teened, ei saa Jumal seda heaks kiita. Ainult Jeesuse teenete tõttu võime saada üleastumised andeks. Need, kes ei tunne vajadust Kristuse vere järele, vaid arvavad oma tegudega Jumala soosingut pälvivat, teevad sama vea nagu Kain. Nad on hukkamõistu osalised. Inimese patuneedusest vabastamiseks pole muud vahendit kui Kristuse veri.
Need inimesed, kes kummardavad Jumalat Kaini sarnaselt, moodustavad jumalakummardajatest valdava osa, sest peaaegu kõik maailma väärreligioonid toetuvad samale põhimõttele: inimene pääseb oma jõupingutuste kaudu.
Mõned väidavad, et inimkond ei vaja lunastust, vaid arengut - on vaja vaid õilistuda, puhastuda ja uueneda. Nii nagu Kain kavatses saavutada Jumala heakskiidu ohvriga, milles puudus ohvriveri, nii loodavad sarnaselt mõtlevad inimesed Jumala poolt nõutavale vastavale tasemele jõuda ilma lunastuseta. Kaini lugu näitab, milline on sellise teguviisi vältimatu tagajärg. See näitab, milliseks muutub inimene ilma Kristuseta.
Inimkonnal pole jõudu end ise uuendada. Iseenesest ei suunduta ülespoole, Jumala poole, vaid allamäge Saatana tasemele. Kristus on meie ainus lootus. "Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!" (Apt.4:12).
Tõeline usk, mis toetub täielikult Kristusele, ilmneb kuulekuses kõikidele Jumala poolt antud korraldustele. Aadama päevist meie ajani on võideldud suurt võitlust Jumala käsule kuuletumise pärast. Kõikidel aegadel on leidunud inimesi, kes väidavad, et neil on Jumala heakskiit, kuigi nad ei hooli mõnest Tema korraldusest. Piibel ütleb, et tegude kaudu saab "usk täiuslikuks" ning et ilma kuulekustegudeta on usk "surnud" (Jak.2:22,17). "Kes ütleb end Jumalat tundvat, aga ei "pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees" (1.Joh.2:4).
Kui Kain nägi, et tema ohver ei kõlvanud, vihastas ta nii Issanda kui Aabeli peale. Ta oli vihane Jumalale, et Jumal tunnustas ainult enda seatud ohvrit ning vihane vennale, et vend otsustas Jumalale kuuletuda ja mitte trotsida.
(74) Ehkki Kain alahindas Jumala käsku, ei jätnud Jumal teda iseenese hooleks. Jumal oli valmis kõnetama meest, kes oli käitunud nii mõistmatult. Ta ütles Kainile: "Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?" "Kui sa head teed, võid vastuvõetuna tõsta oma pilgu üles, aga kui sa head ei tee, siis luurab patt sinu ukse ees." Kainil tuli valida: kas usaldada tõotatud Lunastaja teeneid ja olla koos Jumalaga või jääda kangekaelseks ja kurta, miks Issand tema hülgab.
Selle asemel, et oma pattu tunnistada, süüdistas Kain Jumalat ebaõigluses ning haudus südames kadedust ja viha Aabeli vastu. Ärritatult tegi ta vennale etteheiteid ja üritas ka teda panna arvustama Jumala käitumist. Alandlikult, kuid kartmatult ja kindlalt kaitses Aabel Jumala õiglust ja headust. Ta näitas, milles Kain oli eksinud ja püüdis viia venda arusaamisele, et viga polnud Jumalas, vaid temas. Aabel tuletas Kainile meelde, kuidas armastav Jumal oli säästnud nende vanemate elu, ehkki Ta oleks võinud neid silmapilkse surmaga karistada. Aabel veenis Kaini Jumala armastuses — muidu ei laseks Ta oma süütul ja pühal Pojal kanda karistust, mille nemad olid ära teeninud. Kõik see tegi Kaini veelgi tigedamaks. Mõistus ja südametunnistus ütlesid talle, et Aabelil oli õigus. Kuid Kaini pani raevutsema tõik, et vend polnud temaga nõustunud ja koos Jumalat trotsinud. Vihavimmas tappis ta oma venna.
Kain vihastas ja tappis venna mitte sellepärast, et Aabel oleks midagi halba teinud, vaid sellepärast, "et tema teod olid kurjad ja tema venna teod õiged" (1.Joh.3:12). Kurjad inimesed on alati vihanud neid, kes on nendest paremad. Aabeli sõnakuulelik ja tõsine usuelu oli Kainile alaliseks etteheiteks. "Sest igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei laidetaks" (Joh.3:20). Mida säravam valgus peegeldub Jumalale ustavate inimeste iseloomust, seda selgemalt saavad ilmsiks jumalakartmatute patud ning seda otsustavamalt on nad valmis tõepõlgajaid hävitama, sest nood rikuvad nende südamerahu.
(77) Aabeli mõrvamine oli esimene näide vaenust, mis pidi Jumala sõnade kohaselt eksisteerima mao ja naise seemne vahel - Saatana ja temale alluvate ning Kristuse ja Tema järgijate vahel.
Saatan oli omandanud võimu inimkonna üle, kuid Kristus aitab inimestel rõhuja ikkest vabaneda. Iga kord, kui inimene usu läbi Jumala Tallesse loobub pattu teenimast, süttib Saatana viha. Aabeli püha elu näitas Saatana väite: inimesel on võimatu täita Jumala käsku, alusetust. Kui Kain nägi, et ta ei saanud Aabelist võitu, vihastus ta niivõrd, et tappis oma venna. Alati, kui kaitstakse Jumala käsu õigust, ilmneb Jumala käsu vastastes kainilik meelsus. See on meelsus, mis on sajandite jooksul saatnud Kristuse jüngreid tapalavale ja süüdanud tuleriitu. Saatan ja tema käsilased ässitavad inimesi julmadele tegudele sellepärast, et nad ei suuda Jeesuse järelkäijaid kurjuse võimule allutada. See on võidetud vaenlase raev. Iga Jeesuse pärast tapetud märter on surnud võitjana. Prohvet ütleb: "Ja nemad on tema [vana mao, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks] võitnud Talle vere tõttu ja oma tunnistuse sõna tõttu ega ole oma elu armastanud surmani" (Ilm.12:11,9).
Mõrvar Kainilt nõuti vastust kuriteo eest. "Ja Jehoova küsis Kainilt: "Kus on su vend Aabel?" Ja tema vastas: "Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?"" Kain oli läinud nii kaugele, et ta oli kaotanud tunnetuse Jumala pidevast ligiolekust, Tema suurusest ja kõiketeadmisest. Nüüd püüdis ta juhtunut valega varjata.
Jumal aga jätkas: "Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!"
Jumal oli andnud Kainile võimaluse patt üles tunnistada. Tal oli aega järele mõelda. Kain teadis, kui kohutav oli toimepandud tegu ja vale, millega ta seda varjata püüdis. Ja siiski jäi ta mässumeelseks. Seepärast lausus jumalik hääl, kes oli teda seni palunud ja manitsenud, kohutavad sõnad: "Aga nüüd oled sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud su venna verd sinu käest vastu võttes! Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu; sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!"
Vaatamata sellele, et Kain oli teeninud ära surmaotsuse, säästis (78) halastusrikas Looja tema elu ning pakkus talle võimaluse kahetseda. Kuid Kain paadus üha kõvemaks ning jätkas vastuhakku Jumalale. Temast sai avalike, jultunud patuste esiisa. Ärataganejast sai Saatana juhtimisel teiste kiusaja; tema eeskuju ja mõju levitas demoraliseerivat väge sel määral, et maa täitus peagi rikutuse ja vägivallaga ning Jumal pidi selle hävitama.
Esimese mõrvari elu säästes andis Jumal tervele universumile olulise õppetunni. Kaini ja tema järeltulijate sünge ajalugu näitas, mis oleks saanud siis, kui patune inimene oleks saanud elada igavesti ja mässata Jumala vastu. Mida suurem oliJumala kannatlikkus, seda jultunumaks ja trotslikumaks muutusid kurjad inimesed oma ülekohtus.
Tuhat viissada aastat jälgis universum, kuidas Kaini mõju ja eeskuju aitasid kaasa kuritegudele ja rikutuse tulvale, mis ujutas üle maailma. Sai selgeks, et inimkonnale Jumala käsust üleastumise pärast langetatud surmaotsus oli õiglane ja halastusrikas. Mida kauem inimesed patus elasid, seda taltsutamatumaks nad muutusid. Jumalik otsus, mis pani piiri ülekohtu ohjeldamatule arengule ja vabastas maailma kalestunud vastuhakkajate mõjust, oli pigem õnnistus kui needus.
Saatan tegutseb vaibumatu energiaga ja tuhandeid maskeerumisvõtteid kasutades selleks, et esitada vääriti Jumala iseloomu ja valitsemismeetodeid. Ulatuslike, hästiorganiseeritud plaanide ning imestustäratava jõulisusega katsub ta hoida maailma elanikke oma pettuste meelevallas.
Igavene ja kõiketeadja Jumal näeb aga lõppu juba algusest. Temal on kurjuse suhtes omad kaugeleulatuvad ja kõikehaaravad plaanid. Tema eesmärk polnud lihtsalt mässu maha suruda, vaid mässu olemust selgitada. Jumal soovis kogu universumi ees avada oma õigluse ja halastuse ning näidata, et Tema tarkus ja arm on kohelnud kurjust täiesti õiglaselt.
Teiste maailmade pühad olevused jälgisid tohutu huviga meie Maal toimuvaid sündmusi. Enne-veeuputus-aegse maailma olukorda nähes mõistsid nad, et Saatan oleks jõudnud sama tulemuseni Taevas. Selline on Kristuse (79) autoriteedi ja Jumala käskude kõrvale heitmise tulemus. Enne-veeuputus-aegse maailma võimukates, isemeelsetes patustes nägid nad Saatana võimu alamaid. Selliste inimeste kõik mõtted olid kurjad (1.Ms.6:5). Nende tunded, ajendid ja kujutlused olid vastuolus jumaliku puhtuse, rahu ja armastuse põhimõtetega. Langenud maailm oli ere näide kohutavast rikutusest, mille tingis Saatana tegutsemissuund — kõrvaldada Jumala poolt loodud olevustelt Jumala püha käsu vaoshoidev mõju.
Suure võitluse käigus paljastuvate tõsiasjade kaudu avab Jumal oma valitsuse tõelised põhimõtted, mida Saatan ja kõik temast petetud on võltsinud. Kogu maailm tunnistab lõpuks Jumala õiglust; ehkki siis on liiga hilja selleks, et mässulisi päästa. Samm-sammult viib Jumal oma suurt plaani võiduka täitumiseni ning pälvib kogu Universumi armastuse.
Vastuhakk juuritakse lõplikult välja. Saab selgeks, et kõik, kes on hüljanud Jumala käsud, on astunud Saatana poolele - Kristuse vastu. Kui selle maailma vürsti üle kohut mõistetakse ja kõik temaga ühinenud isikud sama saatust jagavad, siis kuulutab kogu tunnistajaks olnud Universum: "Õiged ja tõelised on Sinu teed, Sa rahvaste Kuningas!" (Ilm.15:3).
4. peatükk - Lunastusplaan <<< >>> 6.peatükk - Sett ja Eenok
