6. PEATÜKK - SETT JA EENOK
(1. Moosese 4:25 - 1. Moosese 6:2)
(80) Aadamale kingiti veel üks poeg, kellest pidi saama jumaliku tõotuse ja vaimuliku esmasünniõiguse pärija. Sellele pojale pandud nimi — Sett — tähendab "hüvitus; mingiks otstarbeks määratud," sest ta ema lausus: "Jumal andis (määras) mulle teise järeltulija Aabeli asemel, kuna Kain ta tappis."
Sett oli rühikam kui Kain või Aabel ning meenutas Aadamat rohkem, kui Aadama teised pojad. Ta oli õilsa iseloomuga. Ometi polnud ta pärinud loomupärast headust rohkem kui Kain. Kui Jumal Aadama lõi, lõi Ta tema "Jumala näo järgi." Pärast pattulangemist on öeldud nii: "Temale sündis poeg, kes oli tema sarnane, tema nägu." Aadam loodi patutuna, Jumala sarnaseks, kuid Sett päris nii nagu Kaingi oma vanemate langenud olemuse. Muidugi õpetasid vanemad Setti tundma Lunastajat ja Tema õiglust. Jumaliku armu läbi teenis ja austas ta Jumalat. Ta töötas nii nagu oleks töötanud Aabel, kui Aabel oleks elanud. Sett püüdis suunata patuste inimeste meeli aukartusele ja kuulekusele oma Looja suhtes.
"Ja Setile sündis ka poeg, ja ta pani temale nimeks Enos. Sel ajal hakati Jehoova nime appi hüüdma." Ustavad inimesed olid kummardanud Jumalat enne Enose sündi, kuid sedamööda, kuidas inimkond arvuliselt kasvas, jagunes see järjest märgatavamalt kahte leeri. Ühed tunnistasid avalikult oma ustavust Jumalale, teised suhtusid Jumalasse põlglikult ja olid sõnakuulmatud.
Enne pattulangemist olid meie esivanemad pidanud hingamispäeva, millele pandi alus Eedenis; pärast paradiisist väljaajamist jätkasid nad selle päeva pühitsemist. Nad olid maitsnud sõnakuulmatuse kibedaid vilju ning õppinud seda, mida õpib varem või hiljem iga Jumala käskude eiraja — jumalikud eeskirjad on pühad ja muutmatud ning üleastumisele järgneb paratamatult karistus. Kõik Jumalale ustavaks jäänud Aadama lapsed pidasid hingamispäeva. Kain ja tema järeltulijad ei austanud seda. Nad valisid Issanda selget korraldust (81) ignoreerides endale ise töö- ja puhkeaja.
Pärast Jumala needuse osaliseks saamist oli Kain isakodust lahkunud. Varem oli ta tegutsenud põllumehena, nüüd aga rajas ta linna ja andis sellele oma vanima poja nime. Ta oli eraldunud Jumalast ja hüljanud Eedeni taastamise tõotuse. Nüüd püüdis ta patust neetud maal otsida äraelamist ja õnne. Temast sai kõigi nende esiisa, kes teenivad selle maailma jumalaid. Maises mõttes ja materiaalses vallas saavutasid tema järeltulijad tähelepanuväärset edu. Kuid nad ei hoolinud Jumalast ja toimisid vastupidiselt Tema plaanidele.
Kain oli sooritanud esimese mõrva; tema järeltulija viiendast põlvest, Lemek, tegi algust mitmenaisepidamisega. Trotslikult tunnustas ta Jumalat ainult selleks, et tagada endale julgeolek ja pääseda Kainile öeldud needuse eest. Aabel oli elanud karjaseelu. Tema elupaigaks oli olnud telk või lehtmaja ning Seti järeltulijad jätkasid sama eluviisi, "tunnistades endid olevat võõrad ja majalised maa peal" ning igatsedes "paremat kodumaad, see on taevast" (Heb.11,13.16).
Teatud aja elasid need kaks inimklassi teineteisest lahus. Kaini järeltulijad asustasid tasandikud ja orud, kus olid elanud Seti lapsed, kes tõmbusid Kaini hõimlaste halva mõju vältimiseks mägedesse. Seni, kui elati eraldi, säilis Jumala kummardamise esialgne puhtus. Kuid ajapikku hakkasid Seti hõimlased orgude elanikega segunema. Sellistel sidemetel olid väga halvad tagajärjed. "Jumala pojad nägid, et inimeste tütred olid ilusad." Seti soost noormehi kütkestas Kaini soost tütarlaste ilu ning Issanda pahameeleks naitusid nad nendega. Kiusatused, mis neid nüüd pidevalt piirasid, meelitasid paljud Jumala kummardajad patuteele ning nad kaotasid silmist püha iseloomu. Paheliste inimestega segunedes võtsid nad omaks nende meelsuse ja teod. Unustanud seitsmenda käsu, "võtsid (82) nad naisi kõigist, keda nad välja valisid."
Seti lapsed käisid "Kaini teed" (Jud.11); nad sööstsid ilmalikku heaollu ja selle rõõmudesse ning unustasid Issanda käsud. Inimeste mõtetest ja tunnetusest kadus Jumal, seepärast "on nad oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks" (Ro.1:21). Nii levis patt surmava pidalitõvena üle kogu maa.
Ligi tuhat aastat elas Aadam oma järglaste keskel. Ta nägi patu tagajärgi. Ustavalt püüdis ta pidurdada kurjuse tulva. Ta õpetas oma järglaskonda tundma Issanda teid, hoolega hoides südames kalleid teadmisi, mida Jumal oli talle ilmutanud. Ta kõneles neist pidevalt järeltulevatele põlvedele. Lastele ja lastelastele üheksanda põlveni kirjeldas ta inimese püha ja õnnelikku elu paradiisis ning jutustas üha uuesti oma langemisest ja neist kannatustest, mille kaudu Jumal oli õpetanud talle täpse kuulekuse vajalikkust. Ta selgitas neile Jumala halastusrikast lunastusplaani. Ja ometi hoolisid küllalt vähesed ta sõnadest. Sageli heideti talle kibedalt ette tema pattu, mis oli toonud järeltulijatele nii palju häda.
Aadama elu oli nukker, täis alandust ja kahetsust. Eedenist lahkudes hirmutas teda mõte surmast. Esimest korda nägi ta surma siis, kui Kain, tema esmasündinu, tappis venna. Aadama südant pigistas oma patu valulikkusele lisandunud lein Aabeli surma ja Kaini põgenemise pärast. Ta pidi tõdema, et rikutus oli levinud sel määral, et maailm seisis hävitava veeuputuse künnisel. Looja poolt kord välja öeldud surmaotsus oli tundunud Aadamale kohutav, ent nüüd, kui ta oli peaaegu tuhat aastat näinud patu tagajärgi, tundis ta, et Jumal on halastusrikas, kui Ta lõpetab tema mure- ja kannatusterohke elu.
Üleüldisest kurjusest hoolimata polnud enne-veeuputuse-aegne maailm vaimupimeduses ega barbaarne. Tollased inimesed võisid jõuda kõrgele moraalsele ja intellektuaalsele tasemele. Füüsiliselt ja vaimselt olid nad väga tugevad ning nende võimalused hankida nii usulisi kui erinevate valdkondade teadmisi olid paremad kui mingil hilisemal ajajärgul. On väär arvata, et nende pika eluea tõttu saabus neile mõistuseküpsus hiljem. Nende vaimsed (83) võimed arenesid välja varakult ning inimesed, kes austasid Jumalat ja elasid kooskõlas Tema tahtega, arenesid tunnetuselt edasi kogu elu. Kui meie aja kuulsaid õpetlasi saaks võrrelda samaealiste enne veeuputust elanud inimestega, ilmneks, et meie kaasaegsed jäävad neile nii vaimselt kui füüsiliselt kõvasti alla. Sedamööda, kuidas on lühenenud inimese eluiga ja kahanenud ihujõud, on vähenenud ka vaimne võimekus. Tänapäeval on inimesi, kes pühendavad oma elust 20-50 aastat teadustööle ning maailm imetleb nende saavutusi. Kuid need saavutused on väikesed võrreldes enne-veeuputuse-aegsete inimeste omaga, kes said arendada oma vaimseid ja kehalisi võimeid sadu aastaid.
Tõsi küll, tänapäeva inimeste kasutada on eelkäijate saavutused. Hiilgava mõistusega mehed on jätnud oma töö järeltulijate käsutusse. Kuid isegi seda arvestades ja kasvõi ainult inimlikku tarkust silmas pidades leiame, et toonased inimesed olid palju eelistatumas seisundis. Nende keskel elas sajandeid mees, kelle Jumal oli loonud enda sarnaseks ja kelle kohta Ta oli loomistöö lõpul lausunud "hea" — mees, kellele Jumal oli õpetanud kõike materiaalsesse maailma puutuvat tarkust. Aadam oli kuulnud Loojalt loomislugu. Ta oli jälginud erinevaid nähtusi üheksa sajandi vältel; ja need teadmised andis ta edasi järeltulijatele. Enne-veeuputus-aegsed inimesed ei kasutanud raamatuid ega teinud märkmeid, sest kehalise ja vaimse tugevusega kaasnes hea mälu. Nad suutsid mõista ja talletada kuuldut ning seda moonutamatult järeltulijatele edasi anda. Peale selle elas sajandite jooksul maa peal üheaegselt seitse põlvkonda. Nii oli võimalus jagada kõigile teadmisi ja kogemusi.
Selliseid võimalusi Jumala tundma õppimiseks Jumala kätetöö kaudu nagu oli siis, pole olnud ühelgi hilisemal ajastul. Niisiis polnud tollane aeg kaugeltki vaimupimeduse aeg, vaid suure valguse ajastu. Kõigil oli võimalus kuulda õpetusi Aadama suust, ja neil, kes Jumalat austasid, olid õpetajaiks ka Kristus ja inglid. Sajandite jooksul andis oma vaikiva tunnistuse tõest Jumala aed. (84) Keerubitest valvatud paradiisi väravas ilmnes Jumala au; seal käidigi alguses Jumalat kummardamas. Sinna püstitati altarid ja seal tõid oma ohvrid ka Kain ja Aabel.
Ükski kahtleja ei saanud eitada Eedeni olemasolu nii kaua, kui kõik võisid inglite poolt valvatud aia sissepääsu oma silmaga näha. Loomislugu, aia olemasolu ja jutustus kahest inimsaatusega nii lähedaselt seotud puust, olid vaieldamatud tõsiasjad. Jumala olemasolu ja ülemvõimu ning Tema käske oli Aadama eluajal raske kahtluse alla seada.
Võimutsevast ülekohtust hoolimata oli maa peal ka selliseid inimesi, kelle elu õilistas ja pühitses Jumalaga ühenduses olemine. Need olid suurepärase arukuse ja imeväärsete teadmistega mehed. Nende elu eesmärgiks oli omandada õiglane iseloom ja õpetada jumalakartust nii oma kaasaegsetele kui ka tulevastele põlvedele. Piibel nimetab neist väljapaistvamaid, kuid Jumalal on olnud kõikidel ajastutel ustavaid tunnistajaid, kogu südamega Teda teenivaid inimesi.
Eenoki kohta öeldakse, et siis, kui ta oli kuuekümne viie aastane, sündis talle poeg. Pärast seda kõndis ta Jumalaga kolmsada aastat. Ka eelnevatel eluaastatel oli Eenok armastanud ja austanud Jumalat ning pidanud Tema käske. Ta kuulus nende tõelise usu säilitajate hulka, kes olid tõotatud seemne esiisad. Aadamalt oli ta kuulnud nukrat lugu pattulangemisest, kuid ka julgustavat tõotust Jumala armust. Ta ootas Lunastaja tulekut. Pärast oma esimese poja sündi saavutas Eenok Jumalaga suhtlemises veel sügavama kogemuse. Ta mõistis täielikumalt oma kohustust ja vastutust Jumala pojana. Kui ta nägi, kuidas laps armastas oma isa ja toetus lihtsas usalduses isa kaitsvale käele ning kui ta tundis südames sügavat õrnust oma esmasündinu vastu, mõistis ta paremini, kui imeväärselt Jumal inimest armastab. Jumal annab oma Poja! Eenok õppis rahutoovas usalduses toetuma oma taevasele Isale. Tal mõlkus päeval ja öösel meeles Kristuse kaudu avalduv Jumala mõõtmatu, mõistetamatu armastus. Leegitseva südamega soovis ta väljendada seda armastust inimestele, kelle keskel ta elas.
(85) Eenok ei kõndinud Jumalaga mingis ebamaises olekus või nägemuses, vaid argielu tegemistes. Ta ei hakanud erakuks, kes maailmast kõrvale tõmbub. Ei, tal oli teha maailmas töö Jumala jaoks. Perekonnaringis ja inimestega suheldes — abikaasana, isana, sõbrana, kodanikuna — oli ta ustav ja vääramatu Issanda teenija.
Ta oli kogu südamest nõus Jumala tahtega, sest "kas kaks kõnnivad ühes, ilma et oleksid ühes nõus?" (Am.3,3). Selline ühine teekond Jumalaga kestis kolmsada aastat. Enamik kristlasi oleks senisest hoopis tõsisemad ja pühendunumad, kui nad teaksid, et nende elupäevad liginevad lõpule või et Kristus on kohe-kohe tulemas. Kuid Eenoki usk muutus sajandite möödudes üha tugevamaks ja armastus sügavamaks.
Eenok oli jõuline, väga võimekas ja ulatuslike teadmistega mees. Olles pidevalt ühenduses Taevaga, sai ta Jumalalt erilisi ilmutusi. Tajudes alati Jumala suurust ja täiuslikkust, oli ta alandlikem inimene. Mida ligemale ta sai Jumalale, seda sügavamalt tunnetas Eenok oma nõrkust ja ebatäiuslikkust.
Eenok tundis muret jumalakartmatute inimeste üha süveneva kurjuse pärast ning kartis, et nende ustavusetus võib vähendada tema aukartust Jumala vastu. Seepärast hoidus ta nende pidevast seltskonnast ning otsis sageli üksildase paiga, kus mõtiskleda ja palvetada. Nii viibis ta Issanda ees, püüdes jõuda veel selgemale arusaamisele Tema tahtest, et seda täita. Eenoki jaoks oli palve hinge hingamine. Ta elas taevases õhkkonnas.
Pühade inglite kaudu kõneles Jumal Eenokile oma kavatsusest maailm veeuputuse läbi hävitada. Jumal rääkis talle põhjalikumalt ka lunastusplaanist. Jumal võimaldas Eenokil prohvetliku pilgu kaudu näha veeuputusele järgnevate põlvkondade aegu ja Kristuse teist tulemist ning maailma lõpuga seotud suuri sündmusi.
Eenok oli olnud mures surnute saatuse pärast. Talle oli tundunud, et õigete osa polnud siin parem jumalakartmatute omast: mõlemad saavad põrmuks, ja näis, et sellega oligi kõik. Prohvetlikus nägemuses kõneldi talle Kristuse surmast, Tema taastulekust auhiilguses pühade inglite saatel, mil Ta kutsub oma rahva haudadest välja. Eenok nägi Kristuse teise tuleku eelset vaimulikult laostunud maailma. Ta koges maailma ajal, mil hooplev, jultunud ja iseteadlik põlvkond (86) salgab ainsa Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse ning tallab jalge alla jumaliku käsu ja halvustab lunastust. Ta nägi, kuidas õiglased kroonitakse auga ja ülekohtused põgenevad Issanda palge eest. Ta nägi nende hävitamist tulega.
Eenokist sai õigusekuulutaja, kes rääkis rahvale sellest, mida Jumal oli talle ilmutanud. Need, kes kartsid Issandat, tulid selle püha mehe juurde, et ta õpetaks neid ja palvetaks koos nendega. Ta kuulutas Jumala sõnumeid ka neile, kes ise ei tulnud. Tema töö ei piirdunud Seti järeltulijatega. Eenok kõneles Jumala prohvetina imeväärsetest sündmustest ka seal maal, kuhu Kain oli omal ajal Jumala palge eest põgenedes elama asunud. "Vaata," ütles ta, "Issand tuleb oma pühade kümnetuhandetega pidama kohut kõigile, ja nuhtlema kõiki jumalatuid kõigi nende jumalakartmatute tegude eest, mis nad jumalatuses on teinud" (Jud.14,15).
Eenok mõistis kartmatult hukka patu. Jutlustades inimestele Jumala armastusest Kristuses, palus ta neil loobuda kurjadest eluviisidest. Ta mõistis hukka valitseva jumalakartmatuse ning kõneles kaasaegsetele karistusest, mis saab osaks igale patusse jääjale. Kristuse Vaim kõneles Eenoki kaudu. Kristuse Vaim ei ilmne ainult armastusrikastes ja osavõtlikes üleskutsetes. Pühendunud mehed ei kõnele ainult meeldivaid asju. Jumal käsib oma sõnumiviijatel kuulutada ka tõdesid, mis lõikavad teravalt nagu kaheterane mõõk.
Kuulajad mõistsid, et Jumala vägi tegutses Tema sulase kaudu. Mõned panid hoiatusi tähele ja loobusid pattudest, valdav osa rahvast aga pilkas pühalikku kuulutust ning jätkas veel jultunumalt oma kurje eluviise. Jumala sulased peavad kuulutama samasugust kuulutust maailmale ka viimseil päevil ning siis suhtutakse sellesse samuti pilklikult. Enne-veeuputus-aegne maailm põlgas ära Jumalaga kõndiva mehe hoiatussõnad. Maailma ajaloo viimane põlvkond alahindab Issanda sõnumiviijate hoiatusi.
Keset töörohket elu jäi Eenok pidevasse lähedasse ühendusse Jumalaga. Mida pingelisemad olid töökohustused, seda tõsisemalt ta palvetas. Inimeste seas elades ja töötades, neile õpetusi jagades ja eeskuju andes, (87) tõmbus ta jumaliku tunnetuse järele nälgides teatud hetkedeks üksildusse, et olla Jumalaga, kes üksi võib rahuldada hingejanu. Pärast sellist Jumalaga koosolemist silmitsesid jumalakartmatud inimesed hirmuseguse aukartusega tema näolt peegelduvat taevast sära. Eenokist hakkas üha enam välja paistma Jumala kuju.
Inimeste kurjus oli jõudnud sellise määrani, et neile kuulutati hävingut. Sedamööda, kuidas inimeste süü aasta-aastalt suuremaks kuhjus, tihenesid nende pea kohal jumaliku karistuse tumedad pilved. Ometi jätkas Eenok usutunnistajana hoiatamist, palumist ja manitsemist, püüdes tõkestada süütulva ja vältida karistust. Ehkki patused, lõbuarmastavad inimesed ei hoolinud tema hoiatustest, teadis ta, et Jumal kiitis tema tegevuse heaks. Nii jätkas ta ustavalt võitlust pealetungiva kurjusega, kuni Jumal võttis ta patusest maailmast Taevasse.
Eenoki kaasaegsed pidasid Eenokit meeletuks, kuna ta ei kuhjanud kokku hõbedat ega kulda. Kuid Eenok ihaldas igavesi aardeid. Ta oli silmitsenud taevast linna; ta oli näinud Kuningat Tema aus Siionis. Eenoki mõtted, tunded ja tegevus olid seotud Taevaga. Mida suuremaks muutus ülekohus, seda innukamalt igatses ta kodu Jumala juures. Ehkki ta elas Maa peal, elas ta usu läbi valgusemaal.
"Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat" (Mat.5:8). Kolmsada aastat oli Eenok taotlenud hingepuhtust, kooskõla Taevaga. Kolmsada aastat oli ta kõndinud Jumalaga. Päevast päeva oli ta igatsenud veelgi lähedasemat ühendust Jumalaga ja see muutus tõepoolest üha lähedasemaks, kuni Jumal võttis ta enda juurde. Eenok oli seisnud igavese maailma lävel, sammu kaugusel õndsusemaast. Nüüd avanesid väravad ja ühine tee Jumalaga, mis oli nii kaua kestnud Maa peal, jätkus siis, kui ta astus sisse püha linna (88) väravaist. Esimesena inimestest.
Eenoki puudumist märgati. Sooviti kuulda häält, mis oli päevast päeva hoiatanud ja õpetanud. Mõningad inimesed olid näinud tema äraminekut. Lootuses, et ta viibib mõnes üksildases paigas, otsisid tema sõbrad teda innukalt nagu hiljem prohvetite kooli õpilased otsisid Eelijat. Kuid Eenokit ei leitud! Jumal oli ta ära võtnud.
Eenoki taevasse võtmisega tahtis Issand anda tähtsa õppetunni. Inimestel oli oht langeda Aadama patu kohutavate tagajärgede pärast meeleheitesse. Paljud olid valmis hüüdma: "Mis kasu on sellest, et oleme kartnud Jehoovat ning pidanud Tema seadlusi, kui inimkonnal lasub raske needus ning surm on meie kõikide osa?" Kuid õpetused, mida Jumal andis Aadamale, mida kordas Sett ja mis Eenoki elus täitusid, pühkisid minema masenduse ja sünguse ning äratasid inimestes lootust: nii nagu Aadama kaudu tuli surm, nii tuleb tõotatud Lunastaja kaudu elu ja surematus.
Saatan sosistas, et õiglased ei saa mingit tasu ega ülekohtused karistust, ja üleüldse on inimestel võimatu jumalikele käskudele kuuletuda. Kuid Eenoki elu tunnistab, "et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad" (He.11:6). Jumal näitas, mis saab neist, kes peavad Tema käske. Inimesed mõistsid, et Jumala käske on võimalik täita ning patuste ja kõlbeliselt rikutud inimeste keskel elades on võimalik Jumala armu läbi kiusatustele vastu panna. Eenoki elu kõneleski kõigest sellest. Tema taevasse võtmine kinnitas tema prohvetikuulutuste täitumist tulevikus — sõnakuulelikke ootab rõõm, au ja surematu elu, üleastujaid aga hukkamõist, hädad ja surm.
"Usu läbi võeti ära Eenok, et ta surma ei näeks... Sest enne äravõttu oli ta juba saanud tunnistuse, et ta oli Jumalale meelepärane" (He.11:5).
Kurjuse pärast hukkumisele määratud maailmas elas Eenok nii lähedases ühenduses Jumalaga, et Jumal ei lubanud tal surra. Selle prohveti jumalakartlik iseloom esindab pühadust, mille saavutavad Kristuse teise tuleku eel need, kes "on (89) ära ostetud ilmamaalt" (Ilm.14:3). Siis võimutseb maailmas ülekohus nii nagu enne veeuputust. Inimesed tõstavad mässu Taeva vastu, järgides patust rikutud südame ajesid ja petlikke õpetusi. Ent Eenoki sarnaselt püüdleb Jumala rahvas südamepuhtuse poole ning igatseb elada kooskõlas Tema tahtega, kuni neist hakkab välja paistma Kristuse kuju. Eenoki sarnaselt annavad ka nemad maailmale hoiatuse: Issand tuleb ja patt saab karistuse. Nende sõnad ja eeskuju mõistavad hukka jumalakartmatute patud.
Nii nagu Eenok võeti Taevasse enne, kui maailm hävitati veega, nii viib Jumal enda omad endaga siit enne maa hävitamist tulega.
Apostel ütleb: "Me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume, äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes... Sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga... Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume... Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega" (1.Kor.15:51-52; 1.Te.4:16-18).
5.peatükk - Kain ja Aabel <<< >>> 7. peatükk - Veeuputus
(1. Moosese 4:25 - 1. Moosese 6:2)
(80) Aadamale kingiti veel üks poeg, kellest pidi saama jumaliku tõotuse ja vaimuliku esmasünniõiguse pärija. Sellele pojale pandud nimi — Sett — tähendab "hüvitus; mingiks otstarbeks määratud," sest ta ema lausus: "Jumal andis (määras) mulle teise järeltulija Aabeli asemel, kuna Kain ta tappis."
Sett oli rühikam kui Kain või Aabel ning meenutas Aadamat rohkem, kui Aadama teised pojad. Ta oli õilsa iseloomuga. Ometi polnud ta pärinud loomupärast headust rohkem kui Kain. Kui Jumal Aadama lõi, lõi Ta tema "Jumala näo järgi." Pärast pattulangemist on öeldud nii: "Temale sündis poeg, kes oli tema sarnane, tema nägu." Aadam loodi patutuna, Jumala sarnaseks, kuid Sett päris nii nagu Kaingi oma vanemate langenud olemuse. Muidugi õpetasid vanemad Setti tundma Lunastajat ja Tema õiglust. Jumaliku armu läbi teenis ja austas ta Jumalat. Ta töötas nii nagu oleks töötanud Aabel, kui Aabel oleks elanud. Sett püüdis suunata patuste inimeste meeli aukartusele ja kuulekusele oma Looja suhtes.
"Ja Setile sündis ka poeg, ja ta pani temale nimeks Enos. Sel ajal hakati Jehoova nime appi hüüdma." Ustavad inimesed olid kummardanud Jumalat enne Enose sündi, kuid sedamööda, kuidas inimkond arvuliselt kasvas, jagunes see järjest märgatavamalt kahte leeri. Ühed tunnistasid avalikult oma ustavust Jumalale, teised suhtusid Jumalasse põlglikult ja olid sõnakuulmatud.
Enne pattulangemist olid meie esivanemad pidanud hingamispäeva, millele pandi alus Eedenis; pärast paradiisist väljaajamist jätkasid nad selle päeva pühitsemist. Nad olid maitsnud sõnakuulmatuse kibedaid vilju ning õppinud seda, mida õpib varem või hiljem iga Jumala käskude eiraja — jumalikud eeskirjad on pühad ja muutmatud ning üleastumisele järgneb paratamatult karistus. Kõik Jumalale ustavaks jäänud Aadama lapsed pidasid hingamispäeva. Kain ja tema järeltulijad ei austanud seda. Nad valisid Issanda selget korraldust (81) ignoreerides endale ise töö- ja puhkeaja.
Pärast Jumala needuse osaliseks saamist oli Kain isakodust lahkunud. Varem oli ta tegutsenud põllumehena, nüüd aga rajas ta linna ja andis sellele oma vanima poja nime. Ta oli eraldunud Jumalast ja hüljanud Eedeni taastamise tõotuse. Nüüd püüdis ta patust neetud maal otsida äraelamist ja õnne. Temast sai kõigi nende esiisa, kes teenivad selle maailma jumalaid. Maises mõttes ja materiaalses vallas saavutasid tema järeltulijad tähelepanuväärset edu. Kuid nad ei hoolinud Jumalast ja toimisid vastupidiselt Tema plaanidele.
Kain oli sooritanud esimese mõrva; tema järeltulija viiendast põlvest, Lemek, tegi algust mitmenaisepidamisega. Trotslikult tunnustas ta Jumalat ainult selleks, et tagada endale julgeolek ja pääseda Kainile öeldud needuse eest. Aabel oli elanud karjaseelu. Tema elupaigaks oli olnud telk või lehtmaja ning Seti järeltulijad jätkasid sama eluviisi, "tunnistades endid olevat võõrad ja majalised maa peal" ning igatsedes "paremat kodumaad, see on taevast" (Heb.11,13.16).
Teatud aja elasid need kaks inimklassi teineteisest lahus. Kaini järeltulijad asustasid tasandikud ja orud, kus olid elanud Seti lapsed, kes tõmbusid Kaini hõimlaste halva mõju vältimiseks mägedesse. Seni, kui elati eraldi, säilis Jumala kummardamise esialgne puhtus. Kuid ajapikku hakkasid Seti hõimlased orgude elanikega segunema. Sellistel sidemetel olid väga halvad tagajärjed. "Jumala pojad nägid, et inimeste tütred olid ilusad." Seti soost noormehi kütkestas Kaini soost tütarlaste ilu ning Issanda pahameeleks naitusid nad nendega. Kiusatused, mis neid nüüd pidevalt piirasid, meelitasid paljud Jumala kummardajad patuteele ning nad kaotasid silmist püha iseloomu. Paheliste inimestega segunedes võtsid nad omaks nende meelsuse ja teod. Unustanud seitsmenda käsu, "võtsid (82) nad naisi kõigist, keda nad välja valisid."
Seti lapsed käisid "Kaini teed" (Jud.11); nad sööstsid ilmalikku heaollu ja selle rõõmudesse ning unustasid Issanda käsud. Inimeste mõtetest ja tunnetusest kadus Jumal, seepärast "on nad oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks" (Ro.1:21). Nii levis patt surmava pidalitõvena üle kogu maa.
Ligi tuhat aastat elas Aadam oma järglaste keskel. Ta nägi patu tagajärgi. Ustavalt püüdis ta pidurdada kurjuse tulva. Ta õpetas oma järglaskonda tundma Issanda teid, hoolega hoides südames kalleid teadmisi, mida Jumal oli talle ilmutanud. Ta kõneles neist pidevalt järeltulevatele põlvedele. Lastele ja lastelastele üheksanda põlveni kirjeldas ta inimese püha ja õnnelikku elu paradiisis ning jutustas üha uuesti oma langemisest ja neist kannatustest, mille kaudu Jumal oli õpetanud talle täpse kuulekuse vajalikkust. Ta selgitas neile Jumala halastusrikast lunastusplaani. Ja ometi hoolisid küllalt vähesed ta sõnadest. Sageli heideti talle kibedalt ette tema pattu, mis oli toonud järeltulijatele nii palju häda.
Aadama elu oli nukker, täis alandust ja kahetsust. Eedenist lahkudes hirmutas teda mõte surmast. Esimest korda nägi ta surma siis, kui Kain, tema esmasündinu, tappis venna. Aadama südant pigistas oma patu valulikkusele lisandunud lein Aabeli surma ja Kaini põgenemise pärast. Ta pidi tõdema, et rikutus oli levinud sel määral, et maailm seisis hävitava veeuputuse künnisel. Looja poolt kord välja öeldud surmaotsus oli tundunud Aadamale kohutav, ent nüüd, kui ta oli peaaegu tuhat aastat näinud patu tagajärgi, tundis ta, et Jumal on halastusrikas, kui Ta lõpetab tema mure- ja kannatusterohke elu.
Üleüldisest kurjusest hoolimata polnud enne-veeuputuse-aegne maailm vaimupimeduses ega barbaarne. Tollased inimesed võisid jõuda kõrgele moraalsele ja intellektuaalsele tasemele. Füüsiliselt ja vaimselt olid nad väga tugevad ning nende võimalused hankida nii usulisi kui erinevate valdkondade teadmisi olid paremad kui mingil hilisemal ajajärgul. On väär arvata, et nende pika eluea tõttu saabus neile mõistuseküpsus hiljem. Nende vaimsed (83) võimed arenesid välja varakult ning inimesed, kes austasid Jumalat ja elasid kooskõlas Tema tahtega, arenesid tunnetuselt edasi kogu elu. Kui meie aja kuulsaid õpetlasi saaks võrrelda samaealiste enne veeuputust elanud inimestega, ilmneks, et meie kaasaegsed jäävad neile nii vaimselt kui füüsiliselt kõvasti alla. Sedamööda, kuidas on lühenenud inimese eluiga ja kahanenud ihujõud, on vähenenud ka vaimne võimekus. Tänapäeval on inimesi, kes pühendavad oma elust 20-50 aastat teadustööle ning maailm imetleb nende saavutusi. Kuid need saavutused on väikesed võrreldes enne-veeuputuse-aegsete inimeste omaga, kes said arendada oma vaimseid ja kehalisi võimeid sadu aastaid.
Tõsi küll, tänapäeva inimeste kasutada on eelkäijate saavutused. Hiilgava mõistusega mehed on jätnud oma töö järeltulijate käsutusse. Kuid isegi seda arvestades ja kasvõi ainult inimlikku tarkust silmas pidades leiame, et toonased inimesed olid palju eelistatumas seisundis. Nende keskel elas sajandeid mees, kelle Jumal oli loonud enda sarnaseks ja kelle kohta Ta oli loomistöö lõpul lausunud "hea" — mees, kellele Jumal oli õpetanud kõike materiaalsesse maailma puutuvat tarkust. Aadam oli kuulnud Loojalt loomislugu. Ta oli jälginud erinevaid nähtusi üheksa sajandi vältel; ja need teadmised andis ta edasi järeltulijatele. Enne-veeuputus-aegsed inimesed ei kasutanud raamatuid ega teinud märkmeid, sest kehalise ja vaimse tugevusega kaasnes hea mälu. Nad suutsid mõista ja talletada kuuldut ning seda moonutamatult järeltulijatele edasi anda. Peale selle elas sajandite jooksul maa peal üheaegselt seitse põlvkonda. Nii oli võimalus jagada kõigile teadmisi ja kogemusi.
Selliseid võimalusi Jumala tundma õppimiseks Jumala kätetöö kaudu nagu oli siis, pole olnud ühelgi hilisemal ajastul. Niisiis polnud tollane aeg kaugeltki vaimupimeduse aeg, vaid suure valguse ajastu. Kõigil oli võimalus kuulda õpetusi Aadama suust, ja neil, kes Jumalat austasid, olid õpetajaiks ka Kristus ja inglid. Sajandite jooksul andis oma vaikiva tunnistuse tõest Jumala aed. (84) Keerubitest valvatud paradiisi väravas ilmnes Jumala au; seal käidigi alguses Jumalat kummardamas. Sinna püstitati altarid ja seal tõid oma ohvrid ka Kain ja Aabel.
Ükski kahtleja ei saanud eitada Eedeni olemasolu nii kaua, kui kõik võisid inglite poolt valvatud aia sissepääsu oma silmaga näha. Loomislugu, aia olemasolu ja jutustus kahest inimsaatusega nii lähedaselt seotud puust, olid vaieldamatud tõsiasjad. Jumala olemasolu ja ülemvõimu ning Tema käske oli Aadama eluajal raske kahtluse alla seada.
Võimutsevast ülekohtust hoolimata oli maa peal ka selliseid inimesi, kelle elu õilistas ja pühitses Jumalaga ühenduses olemine. Need olid suurepärase arukuse ja imeväärsete teadmistega mehed. Nende elu eesmärgiks oli omandada õiglane iseloom ja õpetada jumalakartust nii oma kaasaegsetele kui ka tulevastele põlvedele. Piibel nimetab neist väljapaistvamaid, kuid Jumalal on olnud kõikidel ajastutel ustavaid tunnistajaid, kogu südamega Teda teenivaid inimesi.
Eenoki kohta öeldakse, et siis, kui ta oli kuuekümne viie aastane, sündis talle poeg. Pärast seda kõndis ta Jumalaga kolmsada aastat. Ka eelnevatel eluaastatel oli Eenok armastanud ja austanud Jumalat ning pidanud Tema käske. Ta kuulus nende tõelise usu säilitajate hulka, kes olid tõotatud seemne esiisad. Aadamalt oli ta kuulnud nukrat lugu pattulangemisest, kuid ka julgustavat tõotust Jumala armust. Ta ootas Lunastaja tulekut. Pärast oma esimese poja sündi saavutas Eenok Jumalaga suhtlemises veel sügavama kogemuse. Ta mõistis täielikumalt oma kohustust ja vastutust Jumala pojana. Kui ta nägi, kuidas laps armastas oma isa ja toetus lihtsas usalduses isa kaitsvale käele ning kui ta tundis südames sügavat õrnust oma esmasündinu vastu, mõistis ta paremini, kui imeväärselt Jumal inimest armastab. Jumal annab oma Poja! Eenok õppis rahutoovas usalduses toetuma oma taevasele Isale. Tal mõlkus päeval ja öösel meeles Kristuse kaudu avalduv Jumala mõõtmatu, mõistetamatu armastus. Leegitseva südamega soovis ta väljendada seda armastust inimestele, kelle keskel ta elas.
(85) Eenok ei kõndinud Jumalaga mingis ebamaises olekus või nägemuses, vaid argielu tegemistes. Ta ei hakanud erakuks, kes maailmast kõrvale tõmbub. Ei, tal oli teha maailmas töö Jumala jaoks. Perekonnaringis ja inimestega suheldes — abikaasana, isana, sõbrana, kodanikuna — oli ta ustav ja vääramatu Issanda teenija.
Ta oli kogu südamest nõus Jumala tahtega, sest "kas kaks kõnnivad ühes, ilma et oleksid ühes nõus?" (Am.3,3). Selline ühine teekond Jumalaga kestis kolmsada aastat. Enamik kristlasi oleks senisest hoopis tõsisemad ja pühendunumad, kui nad teaksid, et nende elupäevad liginevad lõpule või et Kristus on kohe-kohe tulemas. Kuid Eenoki usk muutus sajandite möödudes üha tugevamaks ja armastus sügavamaks.
Eenok oli jõuline, väga võimekas ja ulatuslike teadmistega mees. Olles pidevalt ühenduses Taevaga, sai ta Jumalalt erilisi ilmutusi. Tajudes alati Jumala suurust ja täiuslikkust, oli ta alandlikem inimene. Mida ligemale ta sai Jumalale, seda sügavamalt tunnetas Eenok oma nõrkust ja ebatäiuslikkust.
Eenok tundis muret jumalakartmatute inimeste üha süveneva kurjuse pärast ning kartis, et nende ustavusetus võib vähendada tema aukartust Jumala vastu. Seepärast hoidus ta nende pidevast seltskonnast ning otsis sageli üksildase paiga, kus mõtiskleda ja palvetada. Nii viibis ta Issanda ees, püüdes jõuda veel selgemale arusaamisele Tema tahtest, et seda täita. Eenoki jaoks oli palve hinge hingamine. Ta elas taevases õhkkonnas.
Pühade inglite kaudu kõneles Jumal Eenokile oma kavatsusest maailm veeuputuse läbi hävitada. Jumal rääkis talle põhjalikumalt ka lunastusplaanist. Jumal võimaldas Eenokil prohvetliku pilgu kaudu näha veeuputusele järgnevate põlvkondade aegu ja Kristuse teist tulemist ning maailma lõpuga seotud suuri sündmusi.
Eenok oli olnud mures surnute saatuse pärast. Talle oli tundunud, et õigete osa polnud siin parem jumalakartmatute omast: mõlemad saavad põrmuks, ja näis, et sellega oligi kõik. Prohvetlikus nägemuses kõneldi talle Kristuse surmast, Tema taastulekust auhiilguses pühade inglite saatel, mil Ta kutsub oma rahva haudadest välja. Eenok nägi Kristuse teise tuleku eelset vaimulikult laostunud maailma. Ta koges maailma ajal, mil hooplev, jultunud ja iseteadlik põlvkond (86) salgab ainsa Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse ning tallab jalge alla jumaliku käsu ja halvustab lunastust. Ta nägi, kuidas õiglased kroonitakse auga ja ülekohtused põgenevad Issanda palge eest. Ta nägi nende hävitamist tulega.
Eenokist sai õigusekuulutaja, kes rääkis rahvale sellest, mida Jumal oli talle ilmutanud. Need, kes kartsid Issandat, tulid selle püha mehe juurde, et ta õpetaks neid ja palvetaks koos nendega. Ta kuulutas Jumala sõnumeid ka neile, kes ise ei tulnud. Tema töö ei piirdunud Seti järeltulijatega. Eenok kõneles Jumala prohvetina imeväärsetest sündmustest ka seal maal, kuhu Kain oli omal ajal Jumala palge eest põgenedes elama asunud. "Vaata," ütles ta, "Issand tuleb oma pühade kümnetuhandetega pidama kohut kõigile, ja nuhtlema kõiki jumalatuid kõigi nende jumalakartmatute tegude eest, mis nad jumalatuses on teinud" (Jud.14,15).
Eenok mõistis kartmatult hukka patu. Jutlustades inimestele Jumala armastusest Kristuses, palus ta neil loobuda kurjadest eluviisidest. Ta mõistis hukka valitseva jumalakartmatuse ning kõneles kaasaegsetele karistusest, mis saab osaks igale patusse jääjale. Kristuse Vaim kõneles Eenoki kaudu. Kristuse Vaim ei ilmne ainult armastusrikastes ja osavõtlikes üleskutsetes. Pühendunud mehed ei kõnele ainult meeldivaid asju. Jumal käsib oma sõnumiviijatel kuulutada ka tõdesid, mis lõikavad teravalt nagu kaheterane mõõk.
Kuulajad mõistsid, et Jumala vägi tegutses Tema sulase kaudu. Mõned panid hoiatusi tähele ja loobusid pattudest, valdav osa rahvast aga pilkas pühalikku kuulutust ning jätkas veel jultunumalt oma kurje eluviise. Jumala sulased peavad kuulutama samasugust kuulutust maailmale ka viimseil päevil ning siis suhtutakse sellesse samuti pilklikult. Enne-veeuputus-aegne maailm põlgas ära Jumalaga kõndiva mehe hoiatussõnad. Maailma ajaloo viimane põlvkond alahindab Issanda sõnumiviijate hoiatusi.
Keset töörohket elu jäi Eenok pidevasse lähedasse ühendusse Jumalaga. Mida pingelisemad olid töökohustused, seda tõsisemalt ta palvetas. Inimeste seas elades ja töötades, neile õpetusi jagades ja eeskuju andes, (87) tõmbus ta jumaliku tunnetuse järele nälgides teatud hetkedeks üksildusse, et olla Jumalaga, kes üksi võib rahuldada hingejanu. Pärast sellist Jumalaga koosolemist silmitsesid jumalakartmatud inimesed hirmuseguse aukartusega tema näolt peegelduvat taevast sära. Eenokist hakkas üha enam välja paistma Jumala kuju.
Inimeste kurjus oli jõudnud sellise määrani, et neile kuulutati hävingut. Sedamööda, kuidas inimeste süü aasta-aastalt suuremaks kuhjus, tihenesid nende pea kohal jumaliku karistuse tumedad pilved. Ometi jätkas Eenok usutunnistajana hoiatamist, palumist ja manitsemist, püüdes tõkestada süütulva ja vältida karistust. Ehkki patused, lõbuarmastavad inimesed ei hoolinud tema hoiatustest, teadis ta, et Jumal kiitis tema tegevuse heaks. Nii jätkas ta ustavalt võitlust pealetungiva kurjusega, kuni Jumal võttis ta patusest maailmast Taevasse.
Eenoki kaasaegsed pidasid Eenokit meeletuks, kuna ta ei kuhjanud kokku hõbedat ega kulda. Kuid Eenok ihaldas igavesi aardeid. Ta oli silmitsenud taevast linna; ta oli näinud Kuningat Tema aus Siionis. Eenoki mõtted, tunded ja tegevus olid seotud Taevaga. Mida suuremaks muutus ülekohus, seda innukamalt igatses ta kodu Jumala juures. Ehkki ta elas Maa peal, elas ta usu läbi valgusemaal.
"Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat" (Mat.5:8). Kolmsada aastat oli Eenok taotlenud hingepuhtust, kooskõla Taevaga. Kolmsada aastat oli ta kõndinud Jumalaga. Päevast päeva oli ta igatsenud veelgi lähedasemat ühendust Jumalaga ja see muutus tõepoolest üha lähedasemaks, kuni Jumal võttis ta enda juurde. Eenok oli seisnud igavese maailma lävel, sammu kaugusel õndsusemaast. Nüüd avanesid väravad ja ühine tee Jumalaga, mis oli nii kaua kestnud Maa peal, jätkus siis, kui ta astus sisse püha linna (88) väravaist. Esimesena inimestest.
Eenoki puudumist märgati. Sooviti kuulda häält, mis oli päevast päeva hoiatanud ja õpetanud. Mõningad inimesed olid näinud tema äraminekut. Lootuses, et ta viibib mõnes üksildases paigas, otsisid tema sõbrad teda innukalt nagu hiljem prohvetite kooli õpilased otsisid Eelijat. Kuid Eenokit ei leitud! Jumal oli ta ära võtnud.
Eenoki taevasse võtmisega tahtis Issand anda tähtsa õppetunni. Inimestel oli oht langeda Aadama patu kohutavate tagajärgede pärast meeleheitesse. Paljud olid valmis hüüdma: "Mis kasu on sellest, et oleme kartnud Jehoovat ning pidanud Tema seadlusi, kui inimkonnal lasub raske needus ning surm on meie kõikide osa?" Kuid õpetused, mida Jumal andis Aadamale, mida kordas Sett ja mis Eenoki elus täitusid, pühkisid minema masenduse ja sünguse ning äratasid inimestes lootust: nii nagu Aadama kaudu tuli surm, nii tuleb tõotatud Lunastaja kaudu elu ja surematus.
Saatan sosistas, et õiglased ei saa mingit tasu ega ülekohtused karistust, ja üleüldse on inimestel võimatu jumalikele käskudele kuuletuda. Kuid Eenoki elu tunnistab, "et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad" (He.11:6). Jumal näitas, mis saab neist, kes peavad Tema käske. Inimesed mõistsid, et Jumala käske on võimalik täita ning patuste ja kõlbeliselt rikutud inimeste keskel elades on võimalik Jumala armu läbi kiusatustele vastu panna. Eenoki elu kõneleski kõigest sellest. Tema taevasse võtmine kinnitas tema prohvetikuulutuste täitumist tulevikus — sõnakuulelikke ootab rõõm, au ja surematu elu, üleastujaid aga hukkamõist, hädad ja surm.
"Usu läbi võeti ära Eenok, et ta surma ei näeks... Sest enne äravõttu oli ta juba saanud tunnistuse, et ta oli Jumalale meelepärane" (He.11:5).
Kurjuse pärast hukkumisele määratud maailmas elas Eenok nii lähedases ühenduses Jumalaga, et Jumal ei lubanud tal surra. Selle prohveti jumalakartlik iseloom esindab pühadust, mille saavutavad Kristuse teise tuleku eel need, kes "on (89) ära ostetud ilmamaalt" (Ilm.14:3). Siis võimutseb maailmas ülekohus nii nagu enne veeuputust. Inimesed tõstavad mässu Taeva vastu, järgides patust rikutud südame ajesid ja petlikke õpetusi. Ent Eenoki sarnaselt püüdleb Jumala rahvas südamepuhtuse poole ning igatseb elada kooskõlas Tema tahtega, kuni neist hakkab välja paistma Kristuse kuju. Eenoki sarnaselt annavad ka nemad maailmale hoiatuse: Issand tuleb ja patt saab karistuse. Nende sõnad ja eeskuju mõistavad hukka jumalakartmatute patud.
Nii nagu Eenok võeti Taevasse enne, kui maailm hävitati veega, nii viib Jumal enda omad endaga siit enne maa hävitamist tulega.
Apostel ütleb: "Me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume, äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes... Sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga... Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume... Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega" (1.Kor.15:51-52; 1.Te.4:16-18).
5.peatükk - Kain ja Aabel <<< >>> 7. peatükk - Veeuputus
