7. PEATÜKK - VEEUPUTUS
(1.Moosese 6. ja 7. ptk)
(90) Noa päevil lasus maal kahekordne needus: Aadama üleastumise ja Kaini poolt sooritatud mõrva tõttu. Ometi polnud looduse ilme veel väga palju muutunud. Oli küll laostumise märke, kuid Jumala kingitusena oli Maa ikka veel kaetud lopsaka ja kauni loodusega. Kõrgendikel kohavad majesteetlikud puud olid toeks viljadega koormatud viinamarjaväätidele. Avaratel aasadel lõhnasid tuhanded lilled. Maa kandis külluslikult mitmekesiseid vilju. Puud olid palju võimsamad ja sihvakamad kui nüüd. Nende puit oli kivikõva ja vastupidav. Kulda, hõbedat ja vääriskive leidus lademetes.
Inimkondki oli säilitanud veel palju oma esialgsest elujõust. Ajast, mil Aadam võis süüa elupuu elupikendavat vilja, polnud möödunud kuigipalju põlvkondi. Inimese eluiga mõõdeti ikka veel sajanditega. Kui pikaealised inimesed oleksid pühendanud oma haruldase mõtte- ja teovõime Jumala teenimisele, oleks kogu Maal ülistatud Loojat. Nii oleksid nad täitnud eesmärgi, milleks Jumal oli neile elu andnud. Kuid nad ei teinud seda.
Inimeste hulgas oli tol ajal palju hiiglasi — suuri, jõulisi ja tarkuse poolest kuulsaid mehi. Ükskõik, kui osavad olid nad tööd tegema, oli nende süü selles, et nad andsid oma elus voli ülekohtule.
Jumal kinkis enne-veeuputuse-aegsetele inimestele rikkalikke ande, kuid nemad kasutasid Jumala õnnistusi isekalt. Nii muutusid õnnistused needuseks. Andide Andja asemel kiinduti antusse. Inimesed kasutasid kulda ja hõbedat, vääriskive ja väärispuitu selleks, et endale elamuid ehitades üksteist üle trumbata. Nad püüdsid rahuldada uhke südame soove, prassisid ja nautlesid, soovimata teada midagi Jumalast (vt. Ro.1:21). Nii jõudsid nad peagi Jumala (91) olemasolu eitamiseni. Jumaldati loodust, kuid Looja jäeti austamata. Ülistati inimmõistust, kummardati omaenda kätetöid ja õpetati ka oma lapsi kummardama nikerdatud kujude ette.
Nurmedele ja metsasaludesse püstitati altarid ebajumalatele. Suured igihaljad puistud kujundati väärjumalateenistuste paikadeks. Selliste salude ümber istutati kaunid aiad, mille looklevate jalgteede kohal kaardusid mitmesuguste viljapuude oksad. Teeradade kõrvale paigutati skulptuure ja kõikvõimalikku meelikütkestavat, mis ahvatles inimesi ebajumalateenistusel osalema.
Inimlapsed kõrvaldasid mõtetest Jumala ja kummardasid kujusid, mida nende kujutlusvõime oli loonud. Tulemuseks oli kõlbeline mandumine.
Laulja kirjeldab ebajumalakummardamise mõju inimestele selliste sõnadega: "Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad!" (Ps.115,8).
Inimmeelele on iseloomulik, et seda vormib nähtu. Inimene ei tõuse iialgi kõrgemale tõe, puhtuse ja pühaduse kohta loodud oma arusaamade tasemest. Kui inimene ei tõsta oma pilku kõrgemale inimlikust mõttelaadist, kui ta usu läbi ei soovi vaadelda lõpmatut tarkust ja armastust, siis langeb ta järjest allapoole. Väärjumalate kummardajad omistasid oma jumalustele inimlikud kired ja soovid. Nii madaldati jumaluse mõiste patuse inimkonna tasemele. Tagajärjed olid häbiväärsed: "Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad... Maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad." Jumal oli andnud inimestele elu juhtnööriks oma käsud, kuid käskudest astuti üle ja anduti kõikmõeldavatele pattudele. Inimeste kurjus oli avalik ja jultunud; õiglus tallati jalge alla ning rõhutute hädahüüded tõusid taeva poole.
Juba varakult juurdus mitmenaisepidamine, vastupidiselt Jumala (92) poolt mõeldule. Issand andis Aadamale ühe naise. Pärast pattulangemist hakkasid inimesed järgima oma patuseid ihasid. Selle tulemusena kasvas kiiresti kuritegevus ja viletsus. Ei austatud enam ei abielusuhteid ega omandiõigust. See, kes ihaldas oma naabri naist või vara, võttis ihaldatu vägisi ja ärples siis oma vägivallategudega. Loomi tapeti meeletul hulgal. Lihatoidu söömine muutis inimesed veelgi julmemaks ja verejanulisemaks. Tapmisesse hakati suhtuma üllatava ükskõiksusega.
Maailm oli alles noor, kuid ülekohus oli juba nii levinud ja kisendavaks muutunud, et Jumal ei saanud seda enam sallida. Ta lausus: "Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada." Jumal ütles, et Tema Vaim ei pea igavesti jääma süüdlast inimkonda noomima; kui inimesed ei lakka oma pattudega maailma ja selle rikkusi rüvetamast, siis kaotab Ta nad oma loodu hulgast ning hävitab kõik selle, millega Ta oli neid õnnistanud: ka loomad ja rikkalikuks toiduvaruks oleva taimestiku. Kaunist maast pidi saama kõle kõrb.
Keset võimutsevat ülekohut püüdsid Metuusala, Noa ja paljud teised hoida elavana tõelise Jumala tundmist ning peatada kurjuse tulva. Sada kakskümmend aastat enne veeuputust avaldas Issand oma püha ingli kaudu Noale oma plaani ning käskis tal ehitada laev. Ehitustööd tehes pidi ta kuulutama, et Jumal kavatseb õelad inimesed Maalt veeuputuse läbi hävitada. Kuulutusse uskujad, kes selleks sündmuseks kahetsedes ja meelt parandades valmistuvad, saavad andestuse ja päästetakse. Eenok oli jutustanud oma lastele, mida Jumal oli talle veeuputusest näidanud, nüüd kuulasid Metuusala ja tema pojad Noa sõnu ning aitasid laeva ehitada.
Jumal andis Noale laeva täpsed mõõtmed ja üksikasjalikud ehitusjuhised. Inimlik tarkus ei oleks suutnud valmistada nii tugevat ja vastupidavat konstruktsiooni. Kavandajaks oli Jumal ja ehitusmeistriks Noa. Mõnes suhtes meenutas ehitatav laevakere rohkem maja. Laeval oli kolm korrust ja välisküljel ainult üks uks. Valgus langes sisse ülevalt ning erinevad ruumid olid (95) paigutatud nii, et valgust paistis kõikjale. Laeva ehitamiseks kasutati goferipuud (küpressi), mis ei mädane sajandeid.
Tohutu ehitus nõudis aega ja oli töömahukas. Ehkki inimesed olid jõulisemad, olid ka metsapuud võimsamad ja puit kõvem ning selle töötlemine keerulisem kui tänapäeval. Inimesed püüdsid teha oma töö täiuslikult, kuid iseenesest poleks laev saabuvas tormis ikkagi vastu pidanud. Ainult Jumala käsi suutis kaitsta oma sulaseid raevutsevate voogude keskel.
"Usu kaudu sai Noa ilmutuse sellest, mida veel ei olnud näha, ja ehitas pühas kartuses laeva oma perekonna päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis hukka maailma ning sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust" (He.11:7). Samal ajal, kui Noa kuulutas maailmale hoiatuskuulutust, tunnistasid tema teod tema siirusest. Noa andis maailmale eeskuju, kuidas tuleb uskuda kõike, mida Jumal ütleb. Ta pühendas töösse kogu omanduse. Kui Noa hakkas kuivale maale hiiglaslikku laeva ehitama, tuli inimesi igast kandist veidrat asja vaatama ja kummalise kõneleja tõsist, sütitavat juttu kuulama. Iga haamrilöök oli rahvale jutluseks.
Algul näis, et paljudele läks hoiatus südamesse, kuid nad ei pöördunud Jumala poole tõelises meeleparanduses. Nad ei tahtnud loobuda oma pattudest. Mööduv aeg vaagis nende usku ja see ei pidanud proovile vastu. Üleüldine uskmatus neelas nad. Viimaks pöördusid sellised inimesed tagasi endisesse seltskonda ja hülgasid pühaliku kuulutuse. Mõned tõepoolest uskusid ja oleksid kahtlemata hoiatust kuulda võtnud, kuid kuna nii paljud pilkasid, hakkasid ka nemad selle üle nalja viskama. Nad tõrjusid armukutse eemale ja muutusid peagi kõige jultunumateks pilkajateks. On juba kord nii, et patus kõige kaugemale lähevad need, kellel on olnud valgus, kuid kes on hakanud vastu Jumala Vaimu veenmisele.
Selle põlvkonna inimesed polnud kõik sõna otseses mõttes ebajumalakummardajad. Paljud pidasid end Jumalasse uskujateks. Nad väitsid, et ebajumalakujud aitavad saada selgemat ettekujutust jumalikust Olevusest. (96) Just sellised inimesed olid Noa kuulutuse põlgajate esirinnas. Püüdes esitada Jumalat materiaalsete asjade kaudu, tumenes neis arusaam Tema majesteetlikkusest ja väest. Nad ei tajunud enam Jumala iseloomu pühadust ning käskude muutumatust. Sedamööda, kuidas levis patt, näis see järjest vähem patusena, kuni viimaks öeldi, et Jumala käsk oli kehtivuse kaotanud. Seletati, et üleastumise karistamine on vastuolus Jumala iseloomuga ning Jumal ei lase nuhtlustel Maad tabada. Kui selle põlvkonna inimesed oleksid kuuletunud jumalikule käsule, oleksid nad kuulnud Jumala sulase hoiatushüüdes Jumala häält. Kuid mitte hinnates valgust, muutusid nende meeled nii hämaraiks, et nad hakkasid Noa kuulutust siiralt pettekujutluseks pidama.
Enamik rahvast ei astunud õiguse poolele. Tegelikult oli kogu maailm Jumala õiguse ja käskude vastu ning Noa tembeldati fanaatikuks. Kui Saatan omal ajal Eevat kiusas, ütles ta: "Te ei sure kummatigi mitte" (1.Mo.3:4). Nüüd kordasid sama mõtet maailma targad ja austatud mehed. "Jumala ähvardused on ainult teie hirmutamiseks," ütlesid nad. "Ta ei täida neid niikuinii. Ärge sattuge ärevusse. Jumal ei hävita iialgi Maad, mille Ta ise on loonud, ega hukka inimest, kes on Tema kätetöö. Olge rahulikud, ärge kartke! Noa on fanaatiline vanaätt." Nii irvitasid inimesed vana mehe üle. Selle asemel, et alanduda Jumala ette, jätkasid nad sõnakuulmatuid ja kurje eluviise, otsekui poleks Jumal neile oma sulase kaudu sõnagi lausunud.
Noa seisis kõigutamatu kaljuna keset kiusatusetormi. Rahva pilkest ja naerust hoolimata säilitas ta pühaliku väärikuse ja kõikumatu ustavuse. Tema sõnadel oli vägi, sest tema suu kaudu kõneles Jumal. Ühendus Jumalaga kinnitas Noa jõudu, nii et ta suutis sada kakskümmend aastat kuulutada sõnumit, mis tundus inimlikule tarkusele ja kainele mõistusele vastuvõetamatu.
Enne-veeuputuse-aegne maailm oli seda meelt, et loodusseadused püsivad muutumatuina nagu need sajandeid olid püsinud. Aastaajad olid vaheldunud korrapäraselt. Kordagi polnud sadanud vihma: maad oli kastnud udu või kaste. (97) Jõed polnud eales oma sänge üle ujutanud; vesi oli rahulikult mere poole voolanud. Kuid sellised arutlejad ei tundnud kätt, mis oli pannud veele piirid ja öelnud: "Siitsaaadik sa võid tulla, mitte edasi" (Iiob.38:11).
Sedamööda, kuidas aeg veeres, rahunesid ka need, keda oli haaranud hirm. Tõepoolest, looduses ei saanud täheldada mingeid muutusi. Arvati, et loodus on võimsam kui Jumal ning selle seadused nii kindlad, et ka Jumal ei saa neid muuta. Nende meelest oleks kogu loodus käitunud teisiti, kui Noa kuulutus oleks paika pidanud. Inimeste eluviis väljendas hoolimatust Jumala poolt öeldu suhtes. Nad jätkasid pidutsemist ja prassimist, sõid ja jõid, istutasid ja ehitasid. Nad tegid tulusaid tulevikuplaane. Nad läksid kurjuses üha kaugemale; Jumala nõudmisi trotsides näitasid nad, et nad ei karda igavest Jumalat. Inimesed kinnitasid, et juhul, kui Noa kuulutuses oleks terakegi tõtt, tunnustaksid seda ka tuntud targad ja arukad mehed.
Kui enne-veeuputuse-aegsed inimesed oleksid uskunud hoiatuskuulutust ja oleksid loobunud kurjadest tegudest, oleks Jumal jätnud hävingu täide viimata nagu hiljem Niinive puhul. Kuid südametunnistust kangekaelselt vaikima sundides ja Jumala prohveti hoiatuste üle naerdes täitis see põlvkond oma ülekohtu mõõdu ning küpses hukatuseks.
Armuaeg hakkas liginema lõpule. Noa oli täpselt järginud Jumalalt saadud juhiseid. Laev oli ehitatud igas suhtes nii nagu Issand oli käskinud. Samuti oli varutud toitu inimeste ja loomade jaoks. Siis esitas Jumala sulane oma viimase pühaliku hoiatuse. Hääles sõnulväljendamatu igatsus, anus ta härdalt, et inimesed otsiksid pelgupaika nüüd, kui see oli veel leitav. Ent hoiatust ei võetud kuulda. Öeldu üle irvitati kärarikkalt.
Äkki vakatas pilkav rahvahulk. Mägedelt ja metsadest seadsid kõikvõimalikud loomad rahulikult samme laeva poole. Samas kostus justkui tuulekohin, ja ennäe, nii suured linnuparved, et need lausa katsid taeva, lendasid laeva poole. (98) Loomad kuuletusid Jumala käsule, kuid inimesed mitte. Pühadest inglitest juhituina tulid loomad "kahekesi Noa juurde laeva"; "puhtaid loomi" aga tuli igast liigist seitse paari. Inimesed silmitsesid toimuvat imestusega, mõned lausa hirmuga.
Tarkadel meestel paluti selgitada imelikku nähtust, kuid nad ei suutnud anda vastust. Valguse järjekindel põlgamine oli kalestanud inimmeeli nii, et seegi pilt mõjutas neid vaid hetkeks. Kui hukkumisele määratud inimkond nägi, et päike säras sama heledalt ja maa õitses sama eedenlikus ilus, peletasid nad hirmu ohjeldamatu lõbususega eemale ning näisid lausa vägisi esile kutsuvat Jumala hukkamõistu.
Jumal käskis Noad: "Mine sina ja kogu su pere laeva, sest ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas oled minu ees õige." Maailm oli hüljanud Noa hoiatused, kuid Noa mõju ja eeskuju olid õnnistuseks tema perekonnale. Tasuna ustavuse ja vagaduse eest päästis Jumal kõik Noa perekonna liikmed. Kuivõrd julgustab see lapsevanemaid olema ustav!
Patusele inimsoole ei esitatud enam kutset. Loomad ja linnud olid varjul laevas. Noa ja tema perekond olid sisenenud laeva ning "Jehoova sulges tema tagant." Sähvatas valgusvoog ja silmipimestav aupilv ilmus laeva sissepääsu ette. Nähtamatud käed sulgesid aeglaselt massiivse ukse, mida seesolijad ei suutnud liigutada. Uksel oli taevane pitser. Jumal oli selle sulgenud ja ainult Jumal võis selle avada.
Nii suletakse armuuks siis, kui Kristus lõpetab oma vahemehetöö inimeste eest enne oma tulekut taeva pilvedel. Siis ei ohjelda jumalik arm enam kurje inimesi ning Saatan saab nad täielikult oma võimusesse. Nad püüavad Jumala rahvast hävitada, kuid nii nagu Noa suleti laeva, nii kaitseb Jumala vägi õiglasi.
Seitsme päeva kestel pärast seda, kui Noa ja tema perekond oli laeva läinud, ei paistnud veel märkigi saabuvast tormist. Need päevad panid laevasolijate usu proovile. Väljaspool laeva olev maailm võidutses. Näiline viivitus justkui kinnitas, et Noa kuulutus oli pettus ja veeuputust ei tulegi. (99) Ehkki inimesed olid näinud, kuidas loomad ja linnud olid laeva läinud ja Jumala ingel ukse sulgenud, lõbutsesid nad edasi ning pöörasid naljaks ka äsjased Jumala väe ilmingud. Hulgakaupa kogunesid nad laeva ümber ning mõnitasid seesolijaid nii nagu nad kunagi varem polnud teha söandanud.
Kuid kaheksandal päeval kattus taevas tumedate pilvedega. Sähvisid välgud ja kõmises kõu. Peagi hakkasid langema suured vihmapiisad. Maailmas polnud midagi taolist veel nähtud. Inimesi haaras hirm.
Kõik küsisid endamisi: "Kas võib olla, et Noal oli siiski õigus ja et maailm on määratud hukkumisele?" Taevas muutus järjest tumedamaks. Vihm tihenes. Loomad sööstsid metsistunult siia-sinna; nende hirmukisa näis kuulutavat nii nende kui inimeste saatust. Siis "puhkesid kõik sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti." Vett langes ülalt võimsa voona. Jõed tõusid üle kallaste ja ujutasid üle orud. Maa seest purskuvad tugevad veejoad paiskasid kaljupanku sadade meetrite kõrgusele. Alla langedes tungisid need sügavale maasse.
Inimeste silme all varisesid kokku nende toredad ehitised, kaunid aiad ja hiied, kuhu nad olid püstitanud oma ebajumalad. Kõik muutus varemeiks. Altarid, millel oli ohverdatud inimohvreid, purunesid välgulöökidest. Ebajumalakummardajad värisesid elava Jumala väe ees, mõistes, et ebajumalateenistus oligi hukatuse põhjuseks.
Üha enam jõudu koguv torm rebis puid, ehitisi, kaljusid ja pinnast. Inimeste ja loomade õudus oli kirjeldamatu. Üle tormi ulgumise kostus Jumalast mitte hoolinud inimeste hädakisa. Saatangi kartis keset märatsevate loodusjõudude möllu oma elu pärast. Ta oli tundnud rõõmu nii suurepärase inimkonna valitsemisest ning soovis, et nad jätkaksid jälestusväärset elu ja mässu taeva Valitseja vastu. Nüüd sajatas ta Jumalat, süüdistades Teda ebaõigluses ja julmuses. Paljud inimesed teotasid Saatana sarnaselt Jumalat. Võimaluse (100) korral oleksid nad Jumala Tema aujärjelt maha kiskunud. Teised sirutasid hullunult käsi taeva poole ja anusid laeva laskmist. Nende palved olid asjatud. Nüüd vast ärkasid nad mõttele, et Taevas on Jumal, kes valitseb! Nad halasid Temalt abi, kuid Ta ei saanud neid enam kuulda. Õudusega mõistsid inimesed, et hukatuse põhjustas Jumala käsust üleastumine.
Ehkki nad tunnistasid hirmust karistuse ees oma patte, ei tundnud nad tõelist kahetsust ega vastikust patu vastu. Kui karistus oleks kõrvaldatud, oleksid nad taas taevast trotsinud. Sama lugu on siis, kui Jumala nuhtlused langevad maa peale enne maa hävitamist tulega. Jumalatud mõistavad täpselt, milles seisneb nende patt. Nad on alahinnanud Jumala püha käsku. Ent nendegi kahetsus pole parem.
Mõned inimesed püüdsid meeleheitlikult laeva tungida, kuid see oli võimatu. Mõned klammerdusid laeva külge, kuni murdlained nad sealt lahti rebisid või nende haare kaljude ja puude vastu põrgates lõdvenes. Massiivne laev nagises üleni armutu tormi piitsutuse all. Seesolevad loomad häälitsesid hirmunult. Kuid raevutsevatele loodusjõududele vaatamata jäi laev terveks. Võimsate inglite ülesanne oli seda kaitsta.
Tormi küüsis loomad tormasid abi otsivalt inimeste juurde. Mõned inimesed sidusid enese ja oma lapsed tugevate loomade selga, teades, et need võitlevad oma elu eest viimse võimaluseni ning ronivad visalt ka kõige kõrgemate mägede tippudeni. Mõned köitsid end mägede tippudel kasvavate kõrgete puude külge; kuid vesi kiskus puud juurtega välja ja klammerdujad paiskusid mässavatesse voogudesse. Inimesed pidid jätma maha ühe pelgupaiga teise järel. Vesi aina tõusis. Inimesed otsisid varju kõige kõrgemates mägedes. Korduvalt võitlesid loomad ja inimesed jalatäie maa pärast, kuni torm nad ikkagi minema pühkis.
Kõrgetelt mäetippudelt nägid inimesed ääretut ookeani. Jumala sulase hoiatused polnud nüüd põrmugi naeruväärsed. Hukkumisele määratud patused igatsesid ärapõlatud võimalusi. Nad anusid kasvõi ühte tundi armuaega, (101) ühtainust armuvõimalust, ühte kutset Noa huulilt! Kuid halastusrikas hääl oli kõik öelnud. Õiglus ja armastus nõudis, et Jumala kohtuotsus paneks patule piiri. Lained pühkisid minema viimsegi pelgupaiga ning Jumala põlgajad hukkusid mustavas sügavikus.
"Jumala sõna väe tõttu... tookordne maailm hukkus veeuputuses. Ent praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks" (2.Pe.3:5-7). Saabumas on teine torm. Jumala viha hävitustuul pühib uuesti üle maa ning hukkab patu ja patused.
Samad patud, mis tõid nuhtlused enne-veeuputuse-aegsele maailmale, võimutsevad tänapäeval. Jumalakartus on inimeste südamest kadunud ning Tema käsusse suhtutakse ükskõikselt ja halvakspanuga. Noa-aegse sugupõlve äärmist jumalakartmatust on võrreldud praeguse põlvkonna omaga. Kristus ütles: "Sest nõnda nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust: sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa laeva läks, ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära; nõnda on ka Inimese Poja tulemine" (Mt.24:38-39). Jumal ei mõistnud enne-veeuputuse-aegse maailma inimesi hukka sellepärast, et nad sõid ja jõid. Jumal oli ju andnud neile rikkalikult maa vilju, et nende vajadused rahuldada. Nende patt seisnes selles, et nad ande vastu võttes ei tänanud Andjat ega ohjeldanud oma isu. Inimestel oli õigus ka abielluda. Jumal ju seadis sisse abielu; Ta tegi seda päris maailma alguses. Jumal andis inimestele erilised juhised, kuidas säilitada abielu pühadus ja ilu; kuid öeldu unustati ja abielu muudeti kirgede rahuldamise vahendiks.
Samasugune olukord eksisteerib ka tänapäeval. Iseenesest seaduspäraste asjadega minnakse äärmustesse. Söögiisu ei ohjeldatagi. Isegi end Kristuse järelkäijateks tunnistavad inimesed söövad ja joovad koos joodikutega, ehkki nad on nime poolest kirikute auväärsed liikmed.
Ebamõõdukus tuimestab moraalsed ja vaimsed võimed ning vallandab madalamad kired. Suured hulgad ei tunne enam mingit moraalset kohustust taltsutada oma meelelisi ihasid: inimesed muutuvad himude orjaks. Nad elavad ainult meeleliste naudingute rahuldamiseks ja mõtlevad ainult elule siin maailmas.
Liialdused on tunginud kõikidesse ühiskonnakihtidesse. Südamepuhtus tuuakse ohvriks luksusele ja edevusele. (102) Need, kes püüavad rikastuda, väänavad õiglust ja rõhuvad vaeseid. "Orje ja inimhingi" (Ilm.18:13) ostetakse ja müüakse ikka veel. Pettus, altkäemaks ja röövimine lokkab karistamatult igas eluvallas. Ajaleheveerud kirendavad nii külmavereliselt ja mõttetult toime pandud mõrvalugudest, et näib nagu oleks kadunud viimnegi inimlikkuse säde. Sellised metsikused on muutunud nii tavaliseks, et need peaaegu enam ei üllata. Anarhia kasvab kõigis maades ning mässud, mis aeg-ajalt maailmas õudust äratavad, kõnelevad kirgede ja seadusetuse kulmineerimisest. Pilt, mille inspireeritud Sõna on maalinud enne-veeuputuse-aegse maailma olukorra kohta, vastab liigagi hästi kaasaja ühiskonna suundumustele. Meie päevil, meie sajandil toimub ka kristlikes maades iga päev kohutavalt süngeid kuritegusid, mille eest hävitati vana maailm.
Enne veeuputust saatis Jumal Noa kaudu maailmale hoiatuskuulutuse, et inimesed parandaksid meelt ja saaksid kaitstud ähvardavast hukatusest. Kristuse teise tulemise eel saadab Issand oma sulased samuti hoiatuskuulutusega maailma, et valmistada inimesi selleks suureks sündmuseks. Jumala käsust üleastujaid on palju. Jumal oma halastuses kutsub neid üles käsu pühi eeskirju hindama. Kõik, kes tahavad loobuda pattudest ja pöörduda kahetsedes Jumala poole ning usuvad Kristusesse, saavad Temalt andestuse. Kuid paljude meelest on pattudest loobumine liiga suur ohver. Kuna nende elu ei ole kooskõlas Jumala valitsuse moraalipõhimõtetega, ei hooli nad Tema hoiatustest ega tunnusta Tema käsu autoriteeti.
Enne veeuputust maailmas elanud inimestest uskus ja kuuletus Jumala sõnale ainult kaheksa inimlast. Sada kakskümmend aastat hoiatas õigusekuulutaja Noa maailma tulevase hävingu eest, kuid tema kuulutust halvustati. Nii on ka nüüd. Enne, kui suur Käsuandja tuleb sõnakuulmatuid karistama, hoiatatakse üleastujaid ja kutsutakse neid üles kahetsusele. Enamus hülgab hoiatused. Apostel Peetrus ütleb: "Viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes elavad iseeneste himude järgi ja ütlevad: "Kus on tema tulemise tõotus? (103) Sest sellest ajast, kui isad läksid hingama, jääb kõik nõnda, nagu oli loomise algusest!" (2.Pe.3:3-4). Me kuuleme neid sõnu jumalakartmatute huulilt, kuid ka paljude meie aja jumalasõnakuulutajate suust. "Pole mingit põhjust ärevuseks!" hüüavad nad. "Enne kui Kristus tuleb, pöördub kogu maailm Jumala poole ning õiglus valitseb tuhat aastat! Rahu, rahu! Kõik jääb nii nagu algusest. Ärgu keegi lasku end häirida rahurikkujate ärevusttekitavast kuulutusest."
Õpetus tuhandeaastasest rahuriigist ei ole kooskõlas Kristuse ja Tema apostlite õpetusega. Jeesus küsib tähelepanuväärse küsimuse: "Kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?" Kristus ütleb, et maailma olukord on viimseil päevil samasugune nagu Noa ajal. Paulus ütleb, et kurjus kasvab sedamööda, kuidas lõpp ligineb. "Aga Vaim ütleb selge sõnaga, et viimsel ajal mõned taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole" (1.Tm.4:1). Ta lisab: "Viimseil päevil tuleb raskeid aegu" (2.Tim.3,1). Seejärel esitab ta võpatamapaneva loetelu pattudest, mida teevad need, kellel on "jumalakartuse nägu."
Kui lähenes lõpule armuaeg enne veeuputust, andusid maailma elanikud endisest kirglikumalt lõbustustele ja naudingutele. Mõjuvõimsad inimesed püüdsid hoida inimeste meeli meelelahutuse ja naudingute kütkeis, et pühalik hoiatus ei saaks mõju avaldada. Näeme sama korduvat tänapäeval. Sel ajal, kui Jumala sulased kuulutavad, et kõikide asjade lõpp on lähedal, viskub maailm lõbustuste ja ajaviite keerisesse. Pideva põnevuse pakkumisega püütakse luua ükskõiksust Jumala vastu ja takistada tõel mõjumast.
Noa päevil väitsid targad mehed, et maailma on võimatu veega hävitada. Samamoodi üritavad tänapäeva teadusemehed tõestada, et maailm ei saa hukkuda tules — see on loodusseadustega vastuolus. Kuid looduse Jumal, seaduste Andja ja Kontrollija, võib kasutada oma kätetööd nii nagu Tema eesmärgid seda nõuavad.
Kui suured ja targad mehed olid enda arust usaldusväärselt tõestanud, et maailma on võimatu vee läbi hävitada; kui rahva kartused olid vaigistatud (104) ja kui kõik pidasid Noa prohvetikuulutusi vaid fanaatiliseks kujutelmaks, siis oli aeg Jumalal tegutseda. "Otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti."
Pilkajad vajusid voogudesse. Oma tarkusega hoobelnud inimesed avastasid liiga hilja, et nende tarkus on rumalus ja Seaduseandja on suurem seadustest.
"Nõnda nagu oli Noa päevil, otse nii peab olema sel päeval... mil Inimese Poeg ilmub!" (Lk.17:26,30). "Aga Issanda päev tuleb otsekui varas öösel, mil taevad raginal hukkuvad ja maailma algained tules laostuvad" (2.Pe.3:10).
Kui tunnustatud inimeste loogika on hajutanud kartused Jumala nuhtluste ees, kui religioossed juhid kõnelevad tulevasest pikast rahu ja õitsengu ajastust, kui maailmas keerleb äri- ja ajaviitekarussell, kui inimesed istutavad, ehitavad, pidutsevad ja prassivad, olles ära heitnud Jumala hoiatused ja välja naernud Tema sulased, siis "tuleb äkiline hukatus nende peale ja nad ei pääse" (1.Te.5:3).
6. peatükk - Sett ja Eenok <<< >>> 8. peatükk - Pärast veeuputust
(1.Moosese 6. ja 7. ptk)
(90) Noa päevil lasus maal kahekordne needus: Aadama üleastumise ja Kaini poolt sooritatud mõrva tõttu. Ometi polnud looduse ilme veel väga palju muutunud. Oli küll laostumise märke, kuid Jumala kingitusena oli Maa ikka veel kaetud lopsaka ja kauni loodusega. Kõrgendikel kohavad majesteetlikud puud olid toeks viljadega koormatud viinamarjaväätidele. Avaratel aasadel lõhnasid tuhanded lilled. Maa kandis külluslikult mitmekesiseid vilju. Puud olid palju võimsamad ja sihvakamad kui nüüd. Nende puit oli kivikõva ja vastupidav. Kulda, hõbedat ja vääriskive leidus lademetes.
Inimkondki oli säilitanud veel palju oma esialgsest elujõust. Ajast, mil Aadam võis süüa elupuu elupikendavat vilja, polnud möödunud kuigipalju põlvkondi. Inimese eluiga mõõdeti ikka veel sajanditega. Kui pikaealised inimesed oleksid pühendanud oma haruldase mõtte- ja teovõime Jumala teenimisele, oleks kogu Maal ülistatud Loojat. Nii oleksid nad täitnud eesmärgi, milleks Jumal oli neile elu andnud. Kuid nad ei teinud seda.
Inimeste hulgas oli tol ajal palju hiiglasi — suuri, jõulisi ja tarkuse poolest kuulsaid mehi. Ükskõik, kui osavad olid nad tööd tegema, oli nende süü selles, et nad andsid oma elus voli ülekohtule.
Jumal kinkis enne-veeuputuse-aegsetele inimestele rikkalikke ande, kuid nemad kasutasid Jumala õnnistusi isekalt. Nii muutusid õnnistused needuseks. Andide Andja asemel kiinduti antusse. Inimesed kasutasid kulda ja hõbedat, vääriskive ja väärispuitu selleks, et endale elamuid ehitades üksteist üle trumbata. Nad püüdsid rahuldada uhke südame soove, prassisid ja nautlesid, soovimata teada midagi Jumalast (vt. Ro.1:21). Nii jõudsid nad peagi Jumala (91) olemasolu eitamiseni. Jumaldati loodust, kuid Looja jäeti austamata. Ülistati inimmõistust, kummardati omaenda kätetöid ja õpetati ka oma lapsi kummardama nikerdatud kujude ette.
Nurmedele ja metsasaludesse püstitati altarid ebajumalatele. Suured igihaljad puistud kujundati väärjumalateenistuste paikadeks. Selliste salude ümber istutati kaunid aiad, mille looklevate jalgteede kohal kaardusid mitmesuguste viljapuude oksad. Teeradade kõrvale paigutati skulptuure ja kõikvõimalikku meelikütkestavat, mis ahvatles inimesi ebajumalateenistusel osalema.
Inimlapsed kõrvaldasid mõtetest Jumala ja kummardasid kujusid, mida nende kujutlusvõime oli loonud. Tulemuseks oli kõlbeline mandumine.
Laulja kirjeldab ebajumalakummardamise mõju inimestele selliste sõnadega: "Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad!" (Ps.115,8).
Inimmeelele on iseloomulik, et seda vormib nähtu. Inimene ei tõuse iialgi kõrgemale tõe, puhtuse ja pühaduse kohta loodud oma arusaamade tasemest. Kui inimene ei tõsta oma pilku kõrgemale inimlikust mõttelaadist, kui ta usu läbi ei soovi vaadelda lõpmatut tarkust ja armastust, siis langeb ta järjest allapoole. Väärjumalate kummardajad omistasid oma jumalustele inimlikud kired ja soovid. Nii madaldati jumaluse mõiste patuse inimkonna tasemele. Tagajärjed olid häbiväärsed: "Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad... Maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad." Jumal oli andnud inimestele elu juhtnööriks oma käsud, kuid käskudest astuti üle ja anduti kõikmõeldavatele pattudele. Inimeste kurjus oli avalik ja jultunud; õiglus tallati jalge alla ning rõhutute hädahüüded tõusid taeva poole.
Juba varakult juurdus mitmenaisepidamine, vastupidiselt Jumala (92) poolt mõeldule. Issand andis Aadamale ühe naise. Pärast pattulangemist hakkasid inimesed järgima oma patuseid ihasid. Selle tulemusena kasvas kiiresti kuritegevus ja viletsus. Ei austatud enam ei abielusuhteid ega omandiõigust. See, kes ihaldas oma naabri naist või vara, võttis ihaldatu vägisi ja ärples siis oma vägivallategudega. Loomi tapeti meeletul hulgal. Lihatoidu söömine muutis inimesed veelgi julmemaks ja verejanulisemaks. Tapmisesse hakati suhtuma üllatava ükskõiksusega.
Maailm oli alles noor, kuid ülekohus oli juba nii levinud ja kisendavaks muutunud, et Jumal ei saanud seda enam sallida. Ta lausus: "Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada." Jumal ütles, et Tema Vaim ei pea igavesti jääma süüdlast inimkonda noomima; kui inimesed ei lakka oma pattudega maailma ja selle rikkusi rüvetamast, siis kaotab Ta nad oma loodu hulgast ning hävitab kõik selle, millega Ta oli neid õnnistanud: ka loomad ja rikkalikuks toiduvaruks oleva taimestiku. Kaunist maast pidi saama kõle kõrb.
Keset võimutsevat ülekohut püüdsid Metuusala, Noa ja paljud teised hoida elavana tõelise Jumala tundmist ning peatada kurjuse tulva. Sada kakskümmend aastat enne veeuputust avaldas Issand oma püha ingli kaudu Noale oma plaani ning käskis tal ehitada laev. Ehitustööd tehes pidi ta kuulutama, et Jumal kavatseb õelad inimesed Maalt veeuputuse läbi hävitada. Kuulutusse uskujad, kes selleks sündmuseks kahetsedes ja meelt parandades valmistuvad, saavad andestuse ja päästetakse. Eenok oli jutustanud oma lastele, mida Jumal oli talle veeuputusest näidanud, nüüd kuulasid Metuusala ja tema pojad Noa sõnu ning aitasid laeva ehitada.
Jumal andis Noale laeva täpsed mõõtmed ja üksikasjalikud ehitusjuhised. Inimlik tarkus ei oleks suutnud valmistada nii tugevat ja vastupidavat konstruktsiooni. Kavandajaks oli Jumal ja ehitusmeistriks Noa. Mõnes suhtes meenutas ehitatav laevakere rohkem maja. Laeval oli kolm korrust ja välisküljel ainult üks uks. Valgus langes sisse ülevalt ning erinevad ruumid olid (95) paigutatud nii, et valgust paistis kõikjale. Laeva ehitamiseks kasutati goferipuud (küpressi), mis ei mädane sajandeid.
Tohutu ehitus nõudis aega ja oli töömahukas. Ehkki inimesed olid jõulisemad, olid ka metsapuud võimsamad ja puit kõvem ning selle töötlemine keerulisem kui tänapäeval. Inimesed püüdsid teha oma töö täiuslikult, kuid iseenesest poleks laev saabuvas tormis ikkagi vastu pidanud. Ainult Jumala käsi suutis kaitsta oma sulaseid raevutsevate voogude keskel.
"Usu kaudu sai Noa ilmutuse sellest, mida veel ei olnud näha, ja ehitas pühas kartuses laeva oma perekonna päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis hukka maailma ning sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust" (He.11:7). Samal ajal, kui Noa kuulutas maailmale hoiatuskuulutust, tunnistasid tema teod tema siirusest. Noa andis maailmale eeskuju, kuidas tuleb uskuda kõike, mida Jumal ütleb. Ta pühendas töösse kogu omanduse. Kui Noa hakkas kuivale maale hiiglaslikku laeva ehitama, tuli inimesi igast kandist veidrat asja vaatama ja kummalise kõneleja tõsist, sütitavat juttu kuulama. Iga haamrilöök oli rahvale jutluseks.
Algul näis, et paljudele läks hoiatus südamesse, kuid nad ei pöördunud Jumala poole tõelises meeleparanduses. Nad ei tahtnud loobuda oma pattudest. Mööduv aeg vaagis nende usku ja see ei pidanud proovile vastu. Üleüldine uskmatus neelas nad. Viimaks pöördusid sellised inimesed tagasi endisesse seltskonda ja hülgasid pühaliku kuulutuse. Mõned tõepoolest uskusid ja oleksid kahtlemata hoiatust kuulda võtnud, kuid kuna nii paljud pilkasid, hakkasid ka nemad selle üle nalja viskama. Nad tõrjusid armukutse eemale ja muutusid peagi kõige jultunumateks pilkajateks. On juba kord nii, et patus kõige kaugemale lähevad need, kellel on olnud valgus, kuid kes on hakanud vastu Jumala Vaimu veenmisele.
Selle põlvkonna inimesed polnud kõik sõna otseses mõttes ebajumalakummardajad. Paljud pidasid end Jumalasse uskujateks. Nad väitsid, et ebajumalakujud aitavad saada selgemat ettekujutust jumalikust Olevusest. (96) Just sellised inimesed olid Noa kuulutuse põlgajate esirinnas. Püüdes esitada Jumalat materiaalsete asjade kaudu, tumenes neis arusaam Tema majesteetlikkusest ja väest. Nad ei tajunud enam Jumala iseloomu pühadust ning käskude muutumatust. Sedamööda, kuidas levis patt, näis see järjest vähem patusena, kuni viimaks öeldi, et Jumala käsk oli kehtivuse kaotanud. Seletati, et üleastumise karistamine on vastuolus Jumala iseloomuga ning Jumal ei lase nuhtlustel Maad tabada. Kui selle põlvkonna inimesed oleksid kuuletunud jumalikule käsule, oleksid nad kuulnud Jumala sulase hoiatushüüdes Jumala häält. Kuid mitte hinnates valgust, muutusid nende meeled nii hämaraiks, et nad hakkasid Noa kuulutust siiralt pettekujutluseks pidama.
Enamik rahvast ei astunud õiguse poolele. Tegelikult oli kogu maailm Jumala õiguse ja käskude vastu ning Noa tembeldati fanaatikuks. Kui Saatan omal ajal Eevat kiusas, ütles ta: "Te ei sure kummatigi mitte" (1.Mo.3:4). Nüüd kordasid sama mõtet maailma targad ja austatud mehed. "Jumala ähvardused on ainult teie hirmutamiseks," ütlesid nad. "Ta ei täida neid niikuinii. Ärge sattuge ärevusse. Jumal ei hävita iialgi Maad, mille Ta ise on loonud, ega hukka inimest, kes on Tema kätetöö. Olge rahulikud, ärge kartke! Noa on fanaatiline vanaätt." Nii irvitasid inimesed vana mehe üle. Selle asemel, et alanduda Jumala ette, jätkasid nad sõnakuulmatuid ja kurje eluviise, otsekui poleks Jumal neile oma sulase kaudu sõnagi lausunud.
Noa seisis kõigutamatu kaljuna keset kiusatusetormi. Rahva pilkest ja naerust hoolimata säilitas ta pühaliku väärikuse ja kõikumatu ustavuse. Tema sõnadel oli vägi, sest tema suu kaudu kõneles Jumal. Ühendus Jumalaga kinnitas Noa jõudu, nii et ta suutis sada kakskümmend aastat kuulutada sõnumit, mis tundus inimlikule tarkusele ja kainele mõistusele vastuvõetamatu.
Enne-veeuputuse-aegne maailm oli seda meelt, et loodusseadused püsivad muutumatuina nagu need sajandeid olid püsinud. Aastaajad olid vaheldunud korrapäraselt. Kordagi polnud sadanud vihma: maad oli kastnud udu või kaste. (97) Jõed polnud eales oma sänge üle ujutanud; vesi oli rahulikult mere poole voolanud. Kuid sellised arutlejad ei tundnud kätt, mis oli pannud veele piirid ja öelnud: "Siitsaaadik sa võid tulla, mitte edasi" (Iiob.38:11).
Sedamööda, kuidas aeg veeres, rahunesid ka need, keda oli haaranud hirm. Tõepoolest, looduses ei saanud täheldada mingeid muutusi. Arvati, et loodus on võimsam kui Jumal ning selle seadused nii kindlad, et ka Jumal ei saa neid muuta. Nende meelest oleks kogu loodus käitunud teisiti, kui Noa kuulutus oleks paika pidanud. Inimeste eluviis väljendas hoolimatust Jumala poolt öeldu suhtes. Nad jätkasid pidutsemist ja prassimist, sõid ja jõid, istutasid ja ehitasid. Nad tegid tulusaid tulevikuplaane. Nad läksid kurjuses üha kaugemale; Jumala nõudmisi trotsides näitasid nad, et nad ei karda igavest Jumalat. Inimesed kinnitasid, et juhul, kui Noa kuulutuses oleks terakegi tõtt, tunnustaksid seda ka tuntud targad ja arukad mehed.
Kui enne-veeuputuse-aegsed inimesed oleksid uskunud hoiatuskuulutust ja oleksid loobunud kurjadest tegudest, oleks Jumal jätnud hävingu täide viimata nagu hiljem Niinive puhul. Kuid südametunnistust kangekaelselt vaikima sundides ja Jumala prohveti hoiatuste üle naerdes täitis see põlvkond oma ülekohtu mõõdu ning küpses hukatuseks.
Armuaeg hakkas liginema lõpule. Noa oli täpselt järginud Jumalalt saadud juhiseid. Laev oli ehitatud igas suhtes nii nagu Issand oli käskinud. Samuti oli varutud toitu inimeste ja loomade jaoks. Siis esitas Jumala sulane oma viimase pühaliku hoiatuse. Hääles sõnulväljendamatu igatsus, anus ta härdalt, et inimesed otsiksid pelgupaika nüüd, kui see oli veel leitav. Ent hoiatust ei võetud kuulda. Öeldu üle irvitati kärarikkalt.
Äkki vakatas pilkav rahvahulk. Mägedelt ja metsadest seadsid kõikvõimalikud loomad rahulikult samme laeva poole. Samas kostus justkui tuulekohin, ja ennäe, nii suured linnuparved, et need lausa katsid taeva, lendasid laeva poole. (98) Loomad kuuletusid Jumala käsule, kuid inimesed mitte. Pühadest inglitest juhituina tulid loomad "kahekesi Noa juurde laeva"; "puhtaid loomi" aga tuli igast liigist seitse paari. Inimesed silmitsesid toimuvat imestusega, mõned lausa hirmuga.
Tarkadel meestel paluti selgitada imelikku nähtust, kuid nad ei suutnud anda vastust. Valguse järjekindel põlgamine oli kalestanud inimmeeli nii, et seegi pilt mõjutas neid vaid hetkeks. Kui hukkumisele määratud inimkond nägi, et päike säras sama heledalt ja maa õitses sama eedenlikus ilus, peletasid nad hirmu ohjeldamatu lõbususega eemale ning näisid lausa vägisi esile kutsuvat Jumala hukkamõistu.
Jumal käskis Noad: "Mine sina ja kogu su pere laeva, sest ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas oled minu ees õige." Maailm oli hüljanud Noa hoiatused, kuid Noa mõju ja eeskuju olid õnnistuseks tema perekonnale. Tasuna ustavuse ja vagaduse eest päästis Jumal kõik Noa perekonna liikmed. Kuivõrd julgustab see lapsevanemaid olema ustav!
Patusele inimsoole ei esitatud enam kutset. Loomad ja linnud olid varjul laevas. Noa ja tema perekond olid sisenenud laeva ning "Jehoova sulges tema tagant." Sähvatas valgusvoog ja silmipimestav aupilv ilmus laeva sissepääsu ette. Nähtamatud käed sulgesid aeglaselt massiivse ukse, mida seesolijad ei suutnud liigutada. Uksel oli taevane pitser. Jumal oli selle sulgenud ja ainult Jumal võis selle avada.
Nii suletakse armuuks siis, kui Kristus lõpetab oma vahemehetöö inimeste eest enne oma tulekut taeva pilvedel. Siis ei ohjelda jumalik arm enam kurje inimesi ning Saatan saab nad täielikult oma võimusesse. Nad püüavad Jumala rahvast hävitada, kuid nii nagu Noa suleti laeva, nii kaitseb Jumala vägi õiglasi.
Seitsme päeva kestel pärast seda, kui Noa ja tema perekond oli laeva läinud, ei paistnud veel märkigi saabuvast tormist. Need päevad panid laevasolijate usu proovile. Väljaspool laeva olev maailm võidutses. Näiline viivitus justkui kinnitas, et Noa kuulutus oli pettus ja veeuputust ei tulegi. (99) Ehkki inimesed olid näinud, kuidas loomad ja linnud olid laeva läinud ja Jumala ingel ukse sulgenud, lõbutsesid nad edasi ning pöörasid naljaks ka äsjased Jumala väe ilmingud. Hulgakaupa kogunesid nad laeva ümber ning mõnitasid seesolijaid nii nagu nad kunagi varem polnud teha söandanud.
Kuid kaheksandal päeval kattus taevas tumedate pilvedega. Sähvisid välgud ja kõmises kõu. Peagi hakkasid langema suured vihmapiisad. Maailmas polnud midagi taolist veel nähtud. Inimesi haaras hirm.
Kõik küsisid endamisi: "Kas võib olla, et Noal oli siiski õigus ja et maailm on määratud hukkumisele?" Taevas muutus järjest tumedamaks. Vihm tihenes. Loomad sööstsid metsistunult siia-sinna; nende hirmukisa näis kuulutavat nii nende kui inimeste saatust. Siis "puhkesid kõik sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti." Vett langes ülalt võimsa voona. Jõed tõusid üle kallaste ja ujutasid üle orud. Maa seest purskuvad tugevad veejoad paiskasid kaljupanku sadade meetrite kõrgusele. Alla langedes tungisid need sügavale maasse.
Inimeste silme all varisesid kokku nende toredad ehitised, kaunid aiad ja hiied, kuhu nad olid püstitanud oma ebajumalad. Kõik muutus varemeiks. Altarid, millel oli ohverdatud inimohvreid, purunesid välgulöökidest. Ebajumalakummardajad värisesid elava Jumala väe ees, mõistes, et ebajumalateenistus oligi hukatuse põhjuseks.
Üha enam jõudu koguv torm rebis puid, ehitisi, kaljusid ja pinnast. Inimeste ja loomade õudus oli kirjeldamatu. Üle tormi ulgumise kostus Jumalast mitte hoolinud inimeste hädakisa. Saatangi kartis keset märatsevate loodusjõudude möllu oma elu pärast. Ta oli tundnud rõõmu nii suurepärase inimkonna valitsemisest ning soovis, et nad jätkaksid jälestusväärset elu ja mässu taeva Valitseja vastu. Nüüd sajatas ta Jumalat, süüdistades Teda ebaõigluses ja julmuses. Paljud inimesed teotasid Saatana sarnaselt Jumalat. Võimaluse (100) korral oleksid nad Jumala Tema aujärjelt maha kiskunud. Teised sirutasid hullunult käsi taeva poole ja anusid laeva laskmist. Nende palved olid asjatud. Nüüd vast ärkasid nad mõttele, et Taevas on Jumal, kes valitseb! Nad halasid Temalt abi, kuid Ta ei saanud neid enam kuulda. Õudusega mõistsid inimesed, et hukatuse põhjustas Jumala käsust üleastumine.
Ehkki nad tunnistasid hirmust karistuse ees oma patte, ei tundnud nad tõelist kahetsust ega vastikust patu vastu. Kui karistus oleks kõrvaldatud, oleksid nad taas taevast trotsinud. Sama lugu on siis, kui Jumala nuhtlused langevad maa peale enne maa hävitamist tulega. Jumalatud mõistavad täpselt, milles seisneb nende patt. Nad on alahinnanud Jumala püha käsku. Ent nendegi kahetsus pole parem.
Mõned inimesed püüdsid meeleheitlikult laeva tungida, kuid see oli võimatu. Mõned klammerdusid laeva külge, kuni murdlained nad sealt lahti rebisid või nende haare kaljude ja puude vastu põrgates lõdvenes. Massiivne laev nagises üleni armutu tormi piitsutuse all. Seesolevad loomad häälitsesid hirmunult. Kuid raevutsevatele loodusjõududele vaatamata jäi laev terveks. Võimsate inglite ülesanne oli seda kaitsta.
Tormi küüsis loomad tormasid abi otsivalt inimeste juurde. Mõned inimesed sidusid enese ja oma lapsed tugevate loomade selga, teades, et need võitlevad oma elu eest viimse võimaluseni ning ronivad visalt ka kõige kõrgemate mägede tippudeni. Mõned köitsid end mägede tippudel kasvavate kõrgete puude külge; kuid vesi kiskus puud juurtega välja ja klammerdujad paiskusid mässavatesse voogudesse. Inimesed pidid jätma maha ühe pelgupaiga teise järel. Vesi aina tõusis. Inimesed otsisid varju kõige kõrgemates mägedes. Korduvalt võitlesid loomad ja inimesed jalatäie maa pärast, kuni torm nad ikkagi minema pühkis.
Kõrgetelt mäetippudelt nägid inimesed ääretut ookeani. Jumala sulase hoiatused polnud nüüd põrmugi naeruväärsed. Hukkumisele määratud patused igatsesid ärapõlatud võimalusi. Nad anusid kasvõi ühte tundi armuaega, (101) ühtainust armuvõimalust, ühte kutset Noa huulilt! Kuid halastusrikas hääl oli kõik öelnud. Õiglus ja armastus nõudis, et Jumala kohtuotsus paneks patule piiri. Lained pühkisid minema viimsegi pelgupaiga ning Jumala põlgajad hukkusid mustavas sügavikus.
"Jumala sõna väe tõttu... tookordne maailm hukkus veeuputuses. Ent praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks" (2.Pe.3:5-7). Saabumas on teine torm. Jumala viha hävitustuul pühib uuesti üle maa ning hukkab patu ja patused.
Samad patud, mis tõid nuhtlused enne-veeuputuse-aegsele maailmale, võimutsevad tänapäeval. Jumalakartus on inimeste südamest kadunud ning Tema käsusse suhtutakse ükskõikselt ja halvakspanuga. Noa-aegse sugupõlve äärmist jumalakartmatust on võrreldud praeguse põlvkonna omaga. Kristus ütles: "Sest nõnda nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust: sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa laeva läks, ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära; nõnda on ka Inimese Poja tulemine" (Mt.24:38-39). Jumal ei mõistnud enne-veeuputuse-aegse maailma inimesi hukka sellepärast, et nad sõid ja jõid. Jumal oli ju andnud neile rikkalikult maa vilju, et nende vajadused rahuldada. Nende patt seisnes selles, et nad ande vastu võttes ei tänanud Andjat ega ohjeldanud oma isu. Inimestel oli õigus ka abielluda. Jumal ju seadis sisse abielu; Ta tegi seda päris maailma alguses. Jumal andis inimestele erilised juhised, kuidas säilitada abielu pühadus ja ilu; kuid öeldu unustati ja abielu muudeti kirgede rahuldamise vahendiks.
Samasugune olukord eksisteerib ka tänapäeval. Iseenesest seaduspäraste asjadega minnakse äärmustesse. Söögiisu ei ohjeldatagi. Isegi end Kristuse järelkäijateks tunnistavad inimesed söövad ja joovad koos joodikutega, ehkki nad on nime poolest kirikute auväärsed liikmed.
Ebamõõdukus tuimestab moraalsed ja vaimsed võimed ning vallandab madalamad kired. Suured hulgad ei tunne enam mingit moraalset kohustust taltsutada oma meelelisi ihasid: inimesed muutuvad himude orjaks. Nad elavad ainult meeleliste naudingute rahuldamiseks ja mõtlevad ainult elule siin maailmas.
Liialdused on tunginud kõikidesse ühiskonnakihtidesse. Südamepuhtus tuuakse ohvriks luksusele ja edevusele. (102) Need, kes püüavad rikastuda, väänavad õiglust ja rõhuvad vaeseid. "Orje ja inimhingi" (Ilm.18:13) ostetakse ja müüakse ikka veel. Pettus, altkäemaks ja röövimine lokkab karistamatult igas eluvallas. Ajaleheveerud kirendavad nii külmavereliselt ja mõttetult toime pandud mõrvalugudest, et näib nagu oleks kadunud viimnegi inimlikkuse säde. Sellised metsikused on muutunud nii tavaliseks, et need peaaegu enam ei üllata. Anarhia kasvab kõigis maades ning mässud, mis aeg-ajalt maailmas õudust äratavad, kõnelevad kirgede ja seadusetuse kulmineerimisest. Pilt, mille inspireeritud Sõna on maalinud enne-veeuputuse-aegse maailma olukorra kohta, vastab liigagi hästi kaasaja ühiskonna suundumustele. Meie päevil, meie sajandil toimub ka kristlikes maades iga päev kohutavalt süngeid kuritegusid, mille eest hävitati vana maailm.
Enne veeuputust saatis Jumal Noa kaudu maailmale hoiatuskuulutuse, et inimesed parandaksid meelt ja saaksid kaitstud ähvardavast hukatusest. Kristuse teise tulemise eel saadab Issand oma sulased samuti hoiatuskuulutusega maailma, et valmistada inimesi selleks suureks sündmuseks. Jumala käsust üleastujaid on palju. Jumal oma halastuses kutsub neid üles käsu pühi eeskirju hindama. Kõik, kes tahavad loobuda pattudest ja pöörduda kahetsedes Jumala poole ning usuvad Kristusesse, saavad Temalt andestuse. Kuid paljude meelest on pattudest loobumine liiga suur ohver. Kuna nende elu ei ole kooskõlas Jumala valitsuse moraalipõhimõtetega, ei hooli nad Tema hoiatustest ega tunnusta Tema käsu autoriteeti.
Enne veeuputust maailmas elanud inimestest uskus ja kuuletus Jumala sõnale ainult kaheksa inimlast. Sada kakskümmend aastat hoiatas õigusekuulutaja Noa maailma tulevase hävingu eest, kuid tema kuulutust halvustati. Nii on ka nüüd. Enne, kui suur Käsuandja tuleb sõnakuulmatuid karistama, hoiatatakse üleastujaid ja kutsutakse neid üles kahetsusele. Enamus hülgab hoiatused. Apostel Peetrus ütleb: "Viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes elavad iseeneste himude järgi ja ütlevad: "Kus on tema tulemise tõotus? (103) Sest sellest ajast, kui isad läksid hingama, jääb kõik nõnda, nagu oli loomise algusest!" (2.Pe.3:3-4). Me kuuleme neid sõnu jumalakartmatute huulilt, kuid ka paljude meie aja jumalasõnakuulutajate suust. "Pole mingit põhjust ärevuseks!" hüüavad nad. "Enne kui Kristus tuleb, pöördub kogu maailm Jumala poole ning õiglus valitseb tuhat aastat! Rahu, rahu! Kõik jääb nii nagu algusest. Ärgu keegi lasku end häirida rahurikkujate ärevusttekitavast kuulutusest."
Õpetus tuhandeaastasest rahuriigist ei ole kooskõlas Kristuse ja Tema apostlite õpetusega. Jeesus küsib tähelepanuväärse küsimuse: "Kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?" Kristus ütleb, et maailma olukord on viimseil päevil samasugune nagu Noa ajal. Paulus ütleb, et kurjus kasvab sedamööda, kuidas lõpp ligineb. "Aga Vaim ütleb selge sõnaga, et viimsel ajal mõned taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole" (1.Tm.4:1). Ta lisab: "Viimseil päevil tuleb raskeid aegu" (2.Tim.3,1). Seejärel esitab ta võpatamapaneva loetelu pattudest, mida teevad need, kellel on "jumalakartuse nägu."
Kui lähenes lõpule armuaeg enne veeuputust, andusid maailma elanikud endisest kirglikumalt lõbustustele ja naudingutele. Mõjuvõimsad inimesed püüdsid hoida inimeste meeli meelelahutuse ja naudingute kütkeis, et pühalik hoiatus ei saaks mõju avaldada. Näeme sama korduvat tänapäeval. Sel ajal, kui Jumala sulased kuulutavad, et kõikide asjade lõpp on lähedal, viskub maailm lõbustuste ja ajaviite keerisesse. Pideva põnevuse pakkumisega püütakse luua ükskõiksust Jumala vastu ja takistada tõel mõjumast.
Noa päevil väitsid targad mehed, et maailma on võimatu veega hävitada. Samamoodi üritavad tänapäeva teadusemehed tõestada, et maailm ei saa hukkuda tules — see on loodusseadustega vastuolus. Kuid looduse Jumal, seaduste Andja ja Kontrollija, võib kasutada oma kätetööd nii nagu Tema eesmärgid seda nõuavad.
Kui suured ja targad mehed olid enda arust usaldusväärselt tõestanud, et maailma on võimatu vee läbi hävitada; kui rahva kartused olid vaigistatud (104) ja kui kõik pidasid Noa prohvetikuulutusi vaid fanaatiliseks kujutelmaks, siis oli aeg Jumalal tegutseda. "Otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti."
Pilkajad vajusid voogudesse. Oma tarkusega hoobelnud inimesed avastasid liiga hilja, et nende tarkus on rumalus ja Seaduseandja on suurem seadustest.
"Nõnda nagu oli Noa päevil, otse nii peab olema sel päeval... mil Inimese Poeg ilmub!" (Lk.17:26,30). "Aga Issanda päev tuleb otsekui varas öösel, mil taevad raginal hukkuvad ja maailma algained tules laostuvad" (2.Pe.3:10).
Kui tunnustatud inimeste loogika on hajutanud kartused Jumala nuhtluste ees, kui religioossed juhid kõnelevad tulevasest pikast rahu ja õitsengu ajastust, kui maailmas keerleb äri- ja ajaviitekarussell, kui inimesed istutavad, ehitavad, pidutsevad ja prassivad, olles ära heitnud Jumala hoiatused ja välja naernud Tema sulased, siis "tuleb äkiline hukatus nende peale ja nad ei pääse" (1.Te.5:3).
6. peatükk - Sett ja Eenok <<< >>> 8. peatükk - Pärast veeuputust
