8. PEATÜKK - PÄRAST VEEUPUTUST
(1.Moosese 7:20 - 1.Moosese 9:17)
(105) Vesi tõusis viisteist küünart üle kõrgeimate mäetippude. Laevas olevale perekonnale näis korduvalt, et vesi neelab neidki, kui laev viis pikka kuud tuule ja lainete käes viskles. See oli tõepoolest suur läbikatsumine, kuid Noa usk ei kõikunud, sest ta oli kindel, et Jumala käsi hoiab tüüri.
Kui vesi alanema hakkas, juhtis Issand laeva mägede varju, mida Tema vägi oli säilitanud. Need mäed olid lähestikku ning laev liugles nende vahele otsekui vaiksesse sadamasse. Nüüd ei pidanud nad enam õõtsuma ääretul ookeanil. Tormis vintsutatud rändurid tundsid suurt kergendust.
Noa ja tema perekond ootasid kannatamatult vee alanemist. Nad igatsesid astuda laevast välja kuivale maale. Nelikümmend päeva pärast seda, kui mäetipud paistma hakkasid, saatsid nad teele kaarna, et välja selgitada, kas maa oli juba kuiv. Kaaren, kes ei leidnud kuiva paika, lendas laeva juurde tagasi. Seitse päeva hiljem lasti lendu tuvi ja temagi pöördus laeva tagasi. Noa ootas veel seitse päeva ja saatis uuesti tuvi teele. Kui lind õhtul, õlipuu leht nokas, tagasi jõudis, oli kõikide rõõm suur. Hiljem "Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud." Kuid ikka veel ootas ta kannatlikult laevas. Ta oli astunud laeva Jumala korraldusel ja ta soovis sealt ka lahkuda Jumala märguande peale.
Lõpuks tuli ingel taevast ja avas massiivse ukse. Ingel palus usuisal ja ta pereliikmetel välja astuda ning kõik loomad endaga kaasa kutsuda. Vabanemise üle rõõmu tundes ei unustanud Noa Jumalat, kelle arm ja hoolitsus oli neid hoidnud. Ta ehitas kohe altari ja tõi ohvri kõigist puhtaist loomadest ja lindudest. (106) Nii tänas ta Jumalat pääsemise eest ning väljendas oma usku Kristusesse, suurde Ohvrisse. Jumal tundis tänulikkusest heameelt. Ta õnnistas Noad, tema perekonda ja kogu loodust. "Ja Jehoova tundis meeldivat lõhna ja Jehoova mõtles oma südames: "Ma ei nea enam maad inimese pärast... Niikaua, kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö." Siin on õppetund kõigile järeltulevatele põlvkondadele. Noa oli astunud tühja maa pinnale, kuid enne, kui ta hakkas endale eluaset tegema, ehitas ta altari Jumalale. Tema kari oli väike ja hinnaline, ometi andis ta sellest rõõmuga osa Jumalale, tunnistades sellega, et kõik kuulus Talle. Samuti peaksime meiegi eraldama kõigepealt oma vabatahtlikud annetused Issandale. Tänuliku pühendumise ja annetuste toomise kaudu väljendame, et tunnustame Tema armastust ja halastust meie heaks.
Selleks, et taeva pilvesse tõmbumine ja vihmasadu ei ehmataks inimesi pidevalt uue veeuputuse ohuga, julgustas Issand Noa perekonda tõotusega: "Mina, vaata, teen lepingu teiega... veeuputus ei tule enam maad rikkuma... Ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel! Kui ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart... siis ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel."
Kaunis vikerkaar kui märk Jumala ja inimese vahelisest lepingust kõneleb Jumala osavõtlikkusest. Issand ütleb, et vikerkaart vaadates meenutab Ta oma lepingut. Öeldu ei tähenda, et Ta lepingu hetkekski unustaks. Jumal kasutab lihtsalt meie kõnepruuki, et võiksime Teda paremini mõista. Jumal soovis, et alati, kui järeltulevad põlvkonnad pärivad vanematelt taevalaotuses siretava vikerkaare kohta, jutustavad nad lastele lugu veeuputusest ja Kõigekõrgema lepingust. Nõnda kõneleb see läbi ajastute Jumala (107) armastusest inimese vastu ja kinnitab usaldust Jumalasse.
Vikerkaaretaoline kiirgus ümbritseb taevas Jumala aujärge ning kaardub Kristuse pea kohal. Prohvet ütleb: "Otsekui vikerkaare paistus, mis vihmapäeval on pilves, oli kuma paistus ümberringi! See oli Jehoova auhiilguse ilmutuse paistus!" (Hes.1:28). Ilmutuseraamatu kirjutaja ütleb: "Ja vaata, aujärg seisis taevas, ja keegi istus aujärjel... ja vikerkaar oli aujärje ümber, jumelt sarnanev smaragdikivile" (Ilm.4:2-3). Inimese suur kurjus tingib jumalikud nuhtlused, ent Päästja on vahemehena Isa ees ning osutab vikerkaarele pilvedes, vikerkaarele aujärje ümber ja oma pea kohal, mis tähistab Jumala halastust kahetseva patuse suhtes.
Noale antud kinnitusega seostas Jumal ühe oma suurima tõotuse: "Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind! Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Jehoova, su halastaja!" (Jes.54:9-10).
Kui Noa jälgis võimsaid kiskjaid, kes koos temaga laevast välja tulid, tekkis tal hirm, et need hävitavad tema kaheksaliikmelise perekonna. Kuid Issand saatis ingli oma sulast julgustama: "Teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ja kõik taeva linnud, kõik, kes maa peal liiguvad, ja kõik mere kalad; need on teie kätte antud. Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; kõik selle annan ma teile nagu halja rohugi." Seni polnud Jumal inimesele öelnud, et ta võib süüa lihatoitu, sest Jumala plaani kohaselt olid inimkonna toiduks ainult maa viljad. Nüüd, mil kõik roheline oli hävitatud, lubas Ta neil süüa veeuputuse eest laevas varju leidnud puhaste loomade liha.
Veeuputus oli muutnud kogu maapinna. Ilmnes patu tagajärje kolmas raske needus. Kui vesi hakkas alanema, ümbritses mägesid ja kinke tohutu vahuharjaline meri. Kõikjal ujus inimeste ja loomade laipu. Issand ei jätnud (108) surnukehi maapinnale lagunema ja õhku saastama, vaid mattis need maapõue. Metsik torm, mis pidi alandama vett, pühkis kokku surnukehad ja kuhjas nende katteks puid, kaljupanku ja mulda. Ühtlasi peideti maasügavusse hõbe, kuld, väärispuit ja vääriskivid, mis olid kaunistanud maailma enne veeuputust ning mida maa elanikud olid jumaldama hakanud. Veevood kuhjasid varandustele peale paksu kihi pinnast ja mõnda paika kerkis lausa mägi. Jumal nägi, et mida rohkem Ta patuseid inimesi õnnistas ja neile oma rikkusi jagas, seda pahelisemaks muutusid nende eluviisid. Selle asemel, et tänada Jumalat maa heldete andide eest, hakkasid nad jumaldama ande ja põlgama Andjat.
Maal valitses sõnulseletamatu kaos. Varem kaunid ja varjurikkad mäed olid nüüd räsitud ja lõhestunud. Kive ja kaljurahne vedeles laialipaisatuna üle kogu maa. Paljudest paikadest olid künkad ja mäed jäljetult kadunud, teisal olid tasandike asemele moodustunud mäeahelikud. Mõnes kohas olid muutused märgatavamad kui mujal. Seal, kus olid paiknenud maa rikkalikumad kulla, hõbeda ja vääriskivi maardlad, olid needuse jäljed ilmsemad. Asustamata paikkondades ja seal, kus patt oli vähem võimutsenud, oli segipaiskaminegi väiksem.
Veeuputuse ajal mattusid maa alla ka hiiglaslikud metsad. Need on tänapäevaks muutunud söeks; kunagised suured metsamassiivid on praegused söe- ja naftamaardlad. Aeg-ajalt süttib maapõues süsi või nafta põlema, põleng kuumendab kaljusid, süütab lubjakivi ja sulatab üles rauamaagi. Lubjakiviga kokkupuutesse sattuv vesi suurendab tulekuumust veelgi ning tulemuseks on maavärisemised, vulkaanipursked ja maalihked. Kivimi- ja maagikihtides kokkupuutuv tuli ja vesi põhjustab maa-aluseid plahvatusi, mida kuuldakse summutatud kõuesarnase mürinana. Õhk muutub lämmatavaks. Järgnevad vulkaanipursked. Kui kuumenenud algkomponendid ei saa avaustest vabalt välja purskuda, hakkab maapind lainetama nagu meri. Sellesse rebenevad suured (109) lõhed, kuhu mõnikord kaovad terved linnad, külad ja tulemäed. Sellised looduskatastroofid sagenevad ja muutuvad purustavamateks vahetult enne Kristuse teist tulekut, olles märkideks maa peatsest hävitamisest.
Maasügavused on Issanda arsenal. Ta kasutas neid enne-veeuputuse-aegse maailma hävitamiseks. Maast ülespurskuv vesi ühines taevast langeva veevalinguga ja toimus hävitus. Pärast veeuputust on Jumal kasutanud nii tuld kui vett, et hävitada väga patuseid linnu. Ta on lubanud seesuguseid hävituskohtuid selleks, et inimesed, kes alahindavad Tema käsku ja põlgavad Tema ülemvalitsust, hakkaksid tundma aukartust Tema väe ees ning tunnistaksid Tema õiglust. Inimesed, kes on näinud, kuidas tulemägedest lahvatavad välja leegid ja laavavood kuivatavad jõgesid, uputades enda alla rahvarikkaid linnu ja külvates kadu, on tundnud õudust. Seda nähes ehmub julgeimgi süda ja jumalakartmatuim pilkaja tunnistab Jumala võimsust.
Nägemuses selliseid sündmusi nähes hüüatasid vana-aja prohvetid: "Oh et Sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla, et mäed kõiguksid Su ees — otsekui tuli põletaks risu või tuli paneks vee keema — et Su nimi saaks tuntuks Su vaenlastele, et rahvad väriseksid Su ees, kui Sa teed kardetavaid tegusid üle meie ootuste, mäherdustest ei ole kuuldud muistsest ajast! Sa oled maha tulnud, mäed on Su palge eest ära lagunenud!" (Jes.64:1.2). "Tema tee on tuulekeerises ja tormis ja pilved on Tema jalgade tolm! Ta sõitleb merd ja kuivatab selle ning laseb taheneda kõik jõed!" (Nah.1:3-4).
Kristuse teisel tulekul leiavad aset ennenägematud katastroofid. "Mäed värisevad Tema ees ja künkad sulavad! Tema palge ees kerkib maa, maailm ja kõik, kes seal elavad. Kes võiks seista Tema sajatuse ees! Või kes võiks taluda Tema tulist viha?" (Nah.1:5-6). "Jehoova, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid! Löö välku ja pilluta laiali, läkita oma nooled ja hirmuta neid!" (Ps.144:5-6).
(110) "Ja ma annan näha imesid ülal taevas ja tunnustähti all maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid!" (Apt.2:19). "Ja sündis hääli ja müristamist ja välke ja tekkis suur maavärisemine, mäherdust ei ole olnud sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine oli see. Ja kõik saared põgenesid ja mägesid ei leidunud enam. Ja suuri raheteri, talendiraskusi, tuli taevast maha inimeste peale" (Ilm.16:18,20-21).
Kui välgud taevast ühinevad tulega maa seest, põlevad mäed nagu ahi ja paiskavad välja kohutavaid laavavoole, mis ujutavad üle aiad, põllud, külad ja linnad. Jõgedesse voolavad sulamassid panevad kobrutama vee, pillutavad tohutu jõuga üles suuri põhjakaljusid ning puistavad nende kilde üle maa. Jõed kuivavad. Maa vabiseb. Kõikjal on maavärisemisi ja vulkaanipurskeid.
Nii hävitab Jumal maa pealt õelad inimesed. Õigeid kaitstakse keset neid katastroofe nii nagu kaitsti neid, kes asusid Noa laevas. Jumal on nende pelgupaik. Tema tiibade varju all võivad nad olla julged. Laulja ütleb: "Sest Sina, Jehoova, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks! Ei taba õnnetus mind..." (Ps.91:9-10). "Sest Ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, Ta peab mind salajas oma telgi varjupaigas" (Ps.27:5).
Jumala tõotus on: "Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime!" (Ps.91:14).
7. peatükk - Veeuputus <<< >>> 9. peatükk - Loomisnädal
(1.Moosese 7:20 - 1.Moosese 9:17)
(105) Vesi tõusis viisteist küünart üle kõrgeimate mäetippude. Laevas olevale perekonnale näis korduvalt, et vesi neelab neidki, kui laev viis pikka kuud tuule ja lainete käes viskles. See oli tõepoolest suur läbikatsumine, kuid Noa usk ei kõikunud, sest ta oli kindel, et Jumala käsi hoiab tüüri.
Kui vesi alanema hakkas, juhtis Issand laeva mägede varju, mida Tema vägi oli säilitanud. Need mäed olid lähestikku ning laev liugles nende vahele otsekui vaiksesse sadamasse. Nüüd ei pidanud nad enam õõtsuma ääretul ookeanil. Tormis vintsutatud rändurid tundsid suurt kergendust.
Noa ja tema perekond ootasid kannatamatult vee alanemist. Nad igatsesid astuda laevast välja kuivale maale. Nelikümmend päeva pärast seda, kui mäetipud paistma hakkasid, saatsid nad teele kaarna, et välja selgitada, kas maa oli juba kuiv. Kaaren, kes ei leidnud kuiva paika, lendas laeva juurde tagasi. Seitse päeva hiljem lasti lendu tuvi ja temagi pöördus laeva tagasi. Noa ootas veel seitse päeva ja saatis uuesti tuvi teele. Kui lind õhtul, õlipuu leht nokas, tagasi jõudis, oli kõikide rõõm suur. Hiljem "Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud." Kuid ikka veel ootas ta kannatlikult laevas. Ta oli astunud laeva Jumala korraldusel ja ta soovis sealt ka lahkuda Jumala märguande peale.
Lõpuks tuli ingel taevast ja avas massiivse ukse. Ingel palus usuisal ja ta pereliikmetel välja astuda ning kõik loomad endaga kaasa kutsuda. Vabanemise üle rõõmu tundes ei unustanud Noa Jumalat, kelle arm ja hoolitsus oli neid hoidnud. Ta ehitas kohe altari ja tõi ohvri kõigist puhtaist loomadest ja lindudest. (106) Nii tänas ta Jumalat pääsemise eest ning väljendas oma usku Kristusesse, suurde Ohvrisse. Jumal tundis tänulikkusest heameelt. Ta õnnistas Noad, tema perekonda ja kogu loodust. "Ja Jehoova tundis meeldivat lõhna ja Jehoova mõtles oma südames: "Ma ei nea enam maad inimese pärast... Niikaua, kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö." Siin on õppetund kõigile järeltulevatele põlvkondadele. Noa oli astunud tühja maa pinnale, kuid enne, kui ta hakkas endale eluaset tegema, ehitas ta altari Jumalale. Tema kari oli väike ja hinnaline, ometi andis ta sellest rõõmuga osa Jumalale, tunnistades sellega, et kõik kuulus Talle. Samuti peaksime meiegi eraldama kõigepealt oma vabatahtlikud annetused Issandale. Tänuliku pühendumise ja annetuste toomise kaudu väljendame, et tunnustame Tema armastust ja halastust meie heaks.
Selleks, et taeva pilvesse tõmbumine ja vihmasadu ei ehmataks inimesi pidevalt uue veeuputuse ohuga, julgustas Issand Noa perekonda tõotusega: "Mina, vaata, teen lepingu teiega... veeuputus ei tule enam maad rikkuma... Ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel! Kui ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart... siis ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel."
Kaunis vikerkaar kui märk Jumala ja inimese vahelisest lepingust kõneleb Jumala osavõtlikkusest. Issand ütleb, et vikerkaart vaadates meenutab Ta oma lepingut. Öeldu ei tähenda, et Ta lepingu hetkekski unustaks. Jumal kasutab lihtsalt meie kõnepruuki, et võiksime Teda paremini mõista. Jumal soovis, et alati, kui järeltulevad põlvkonnad pärivad vanematelt taevalaotuses siretava vikerkaare kohta, jutustavad nad lastele lugu veeuputusest ja Kõigekõrgema lepingust. Nõnda kõneleb see läbi ajastute Jumala (107) armastusest inimese vastu ja kinnitab usaldust Jumalasse.
Vikerkaaretaoline kiirgus ümbritseb taevas Jumala aujärge ning kaardub Kristuse pea kohal. Prohvet ütleb: "Otsekui vikerkaare paistus, mis vihmapäeval on pilves, oli kuma paistus ümberringi! See oli Jehoova auhiilguse ilmutuse paistus!" (Hes.1:28). Ilmutuseraamatu kirjutaja ütleb: "Ja vaata, aujärg seisis taevas, ja keegi istus aujärjel... ja vikerkaar oli aujärje ümber, jumelt sarnanev smaragdikivile" (Ilm.4:2-3). Inimese suur kurjus tingib jumalikud nuhtlused, ent Päästja on vahemehena Isa ees ning osutab vikerkaarele pilvedes, vikerkaarele aujärje ümber ja oma pea kohal, mis tähistab Jumala halastust kahetseva patuse suhtes.
Noale antud kinnitusega seostas Jumal ühe oma suurima tõotuse: "Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind! Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Jehoova, su halastaja!" (Jes.54:9-10).
Kui Noa jälgis võimsaid kiskjaid, kes koos temaga laevast välja tulid, tekkis tal hirm, et need hävitavad tema kaheksaliikmelise perekonna. Kuid Issand saatis ingli oma sulast julgustama: "Teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ja kõik taeva linnud, kõik, kes maa peal liiguvad, ja kõik mere kalad; need on teie kätte antud. Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; kõik selle annan ma teile nagu halja rohugi." Seni polnud Jumal inimesele öelnud, et ta võib süüa lihatoitu, sest Jumala plaani kohaselt olid inimkonna toiduks ainult maa viljad. Nüüd, mil kõik roheline oli hävitatud, lubas Ta neil süüa veeuputuse eest laevas varju leidnud puhaste loomade liha.
Veeuputus oli muutnud kogu maapinna. Ilmnes patu tagajärje kolmas raske needus. Kui vesi hakkas alanema, ümbritses mägesid ja kinke tohutu vahuharjaline meri. Kõikjal ujus inimeste ja loomade laipu. Issand ei jätnud (108) surnukehi maapinnale lagunema ja õhku saastama, vaid mattis need maapõue. Metsik torm, mis pidi alandama vett, pühkis kokku surnukehad ja kuhjas nende katteks puid, kaljupanku ja mulda. Ühtlasi peideti maasügavusse hõbe, kuld, väärispuit ja vääriskivid, mis olid kaunistanud maailma enne veeuputust ning mida maa elanikud olid jumaldama hakanud. Veevood kuhjasid varandustele peale paksu kihi pinnast ja mõnda paika kerkis lausa mägi. Jumal nägi, et mida rohkem Ta patuseid inimesi õnnistas ja neile oma rikkusi jagas, seda pahelisemaks muutusid nende eluviisid. Selle asemel, et tänada Jumalat maa heldete andide eest, hakkasid nad jumaldama ande ja põlgama Andjat.
Maal valitses sõnulseletamatu kaos. Varem kaunid ja varjurikkad mäed olid nüüd räsitud ja lõhestunud. Kive ja kaljurahne vedeles laialipaisatuna üle kogu maa. Paljudest paikadest olid künkad ja mäed jäljetult kadunud, teisal olid tasandike asemele moodustunud mäeahelikud. Mõnes kohas olid muutused märgatavamad kui mujal. Seal, kus olid paiknenud maa rikkalikumad kulla, hõbeda ja vääriskivi maardlad, olid needuse jäljed ilmsemad. Asustamata paikkondades ja seal, kus patt oli vähem võimutsenud, oli segipaiskaminegi väiksem.
Veeuputuse ajal mattusid maa alla ka hiiglaslikud metsad. Need on tänapäevaks muutunud söeks; kunagised suured metsamassiivid on praegused söe- ja naftamaardlad. Aeg-ajalt süttib maapõues süsi või nafta põlema, põleng kuumendab kaljusid, süütab lubjakivi ja sulatab üles rauamaagi. Lubjakiviga kokkupuutesse sattuv vesi suurendab tulekuumust veelgi ning tulemuseks on maavärisemised, vulkaanipursked ja maalihked. Kivimi- ja maagikihtides kokkupuutuv tuli ja vesi põhjustab maa-aluseid plahvatusi, mida kuuldakse summutatud kõuesarnase mürinana. Õhk muutub lämmatavaks. Järgnevad vulkaanipursked. Kui kuumenenud algkomponendid ei saa avaustest vabalt välja purskuda, hakkab maapind lainetama nagu meri. Sellesse rebenevad suured (109) lõhed, kuhu mõnikord kaovad terved linnad, külad ja tulemäed. Sellised looduskatastroofid sagenevad ja muutuvad purustavamateks vahetult enne Kristuse teist tulekut, olles märkideks maa peatsest hävitamisest.
Maasügavused on Issanda arsenal. Ta kasutas neid enne-veeuputuse-aegse maailma hävitamiseks. Maast ülespurskuv vesi ühines taevast langeva veevalinguga ja toimus hävitus. Pärast veeuputust on Jumal kasutanud nii tuld kui vett, et hävitada väga patuseid linnu. Ta on lubanud seesuguseid hävituskohtuid selleks, et inimesed, kes alahindavad Tema käsku ja põlgavad Tema ülemvalitsust, hakkaksid tundma aukartust Tema väe ees ning tunnistaksid Tema õiglust. Inimesed, kes on näinud, kuidas tulemägedest lahvatavad välja leegid ja laavavood kuivatavad jõgesid, uputades enda alla rahvarikkaid linnu ja külvates kadu, on tundnud õudust. Seda nähes ehmub julgeimgi süda ja jumalakartmatuim pilkaja tunnistab Jumala võimsust.
Nägemuses selliseid sündmusi nähes hüüatasid vana-aja prohvetid: "Oh et Sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla, et mäed kõiguksid Su ees — otsekui tuli põletaks risu või tuli paneks vee keema — et Su nimi saaks tuntuks Su vaenlastele, et rahvad väriseksid Su ees, kui Sa teed kardetavaid tegusid üle meie ootuste, mäherdustest ei ole kuuldud muistsest ajast! Sa oled maha tulnud, mäed on Su palge eest ära lagunenud!" (Jes.64:1.2). "Tema tee on tuulekeerises ja tormis ja pilved on Tema jalgade tolm! Ta sõitleb merd ja kuivatab selle ning laseb taheneda kõik jõed!" (Nah.1:3-4).
Kristuse teisel tulekul leiavad aset ennenägematud katastroofid. "Mäed värisevad Tema ees ja künkad sulavad! Tema palge ees kerkib maa, maailm ja kõik, kes seal elavad. Kes võiks seista Tema sajatuse ees! Või kes võiks taluda Tema tulist viha?" (Nah.1:5-6). "Jehoova, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid! Löö välku ja pilluta laiali, läkita oma nooled ja hirmuta neid!" (Ps.144:5-6).
(110) "Ja ma annan näha imesid ülal taevas ja tunnustähti all maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid!" (Apt.2:19). "Ja sündis hääli ja müristamist ja välke ja tekkis suur maavärisemine, mäherdust ei ole olnud sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine oli see. Ja kõik saared põgenesid ja mägesid ei leidunud enam. Ja suuri raheteri, talendiraskusi, tuli taevast maha inimeste peale" (Ilm.16:18,20-21).
Kui välgud taevast ühinevad tulega maa seest, põlevad mäed nagu ahi ja paiskavad välja kohutavaid laavavoole, mis ujutavad üle aiad, põllud, külad ja linnad. Jõgedesse voolavad sulamassid panevad kobrutama vee, pillutavad tohutu jõuga üles suuri põhjakaljusid ning puistavad nende kilde üle maa. Jõed kuivavad. Maa vabiseb. Kõikjal on maavärisemisi ja vulkaanipurskeid.
Nii hävitab Jumal maa pealt õelad inimesed. Õigeid kaitstakse keset neid katastroofe nii nagu kaitsti neid, kes asusid Noa laevas. Jumal on nende pelgupaik. Tema tiibade varju all võivad nad olla julged. Laulja ütleb: "Sest Sina, Jehoova, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks! Ei taba õnnetus mind..." (Ps.91:9-10). "Sest Ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, Ta peab mind salajas oma telgi varjupaigas" (Ps.27:5).
Jumala tõotus on: "Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime!" (Ps.91:14).
7. peatükk - Veeuputus <<< >>> 9. peatükk - Loomisnädal
